2-17-7485/66 - Pankrotiõigus - Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

2.Maakohus vabastas usaldusisiku tema kohustustest, lõpetas võlgniku suhtes algatatud kohustustest vabastamise menetluse ning keeldus võlgnikku vabastamast pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Määruse resolutsiooni p-s 3 märkis maakohus millises osas ei ole võlausaldajad oma tunnustatud nõude osas raha saanud. Maakohus nõustus usaldusisikuga, et olukorras, kus võlgnik usaldusisikule informatsiooni ei edasta, ei soovi usaldusisikuga kontakteeruda ning ei täida usaldusisiku nõudeid võlausaldajatele väljamaksmisele kuuluva raha ülekandmiseks, tuleb nõustuda usaldusisiku taotlusega ning vabastada Ly Müürsoo võlgniku kohustustest vabastamise menetluses usaldusisiku kohustustest. PankrS § 173 lg 3 kohaselt võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tulust peab usaldusisik võlgnikule üle andma 25 protsenti. Kohus võib asjaolusid arvestades määrata sellest erineva määra. PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Võlgnik on jätnud usaldusisikule üle andmata kokku 5 152,80 eurot, millest on vaja võlausaldajatele välja maksta 4485,31 eurot. Maakohus leidis, et usalduslikule kokku 5152,80 eurot üle kandmata jätmises esineb võlgniku süü tahtlusena, st et võlgnik rikkus PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi süüliselt. Võlgnik ei ole usaldusisikule ettenähtud ulatuses teenitud tulu üle andnud, millest tingituna ei ole usaldusisik saanud võlausaldajatele üldse väljamakseid teha. Maakohus leidis, et kohustatud isikuna oma sissetuleku üle arvestuse pidamata jätmise ning mitme aasta jooksul usaldusisiku nõudmiste täitmata ja võlausaldajatele raha ülekandmata jätmisega on pankrotivõlgnik teadlikult ja tahtlikult kahjustanud võlausaldajate huve. Samuti takistab võlgnik sellega kohtul teostada TsMS § 477 2 lg 1 sätestatud järelevalvet võlgniku üle. Võlgniku selline käitumine on käsitletav VÕS § 104 lg 2 ja lg 5 sätestatud õigusvastase tagajärje soovimisena, mistõttu kohus keeldus võlgnikku

3.Määruskaebuse esitaja leiab, et Viru Maakohtu 3. septembri 2021 määrus tuleb täies ulatuses tühistada ja teha uus määrus, millega jätkatakse A. Puhasmetsa kohustustest vabastamise menetlust ning usaldusisikut Ly Müürsood ei vabastata usaldusisiku kohustustest. Alternatiivselt on võlgnik ise nõus olema usaldusisikuks. Määruskaebuse rahuldamisel on usaldusisikul õigus nõuda deposiiti tasutud 5152,80 euro tasumist usaldusisiku kontole, et jagada see vastavalt jaotuskavale võlausaldajate vahel. Alternatiivselt, määruskaebuse rahuldamata jätmisel lubada määruskaebuse esitajal nõuda kohtu deposiiti makstud rahasumma 5152,80 eurot endale tagasi. Võlgnik on seisukohal, et maakohus rikkus määruse tegemisel oluliselt menetlusõigust. Maakohus jättis mitmed olulised asjaolud kindlaks tegemata, mistõttu pole kohus esitanud nende asjaolude kohta ka järeldusi. Maakohus hindas tõendeid valikuliselt, tuginedes üksnes usaldusisiku poolt kohtule esitatud väidetele ning ei ole kontrollinud, milliseid vastuväiteid on võlgnikul omaltpoolt võimalik esitada ning kas usaldusisiku väited on üldse tõendatud. Eelkõige puudutab see maakohtu 3. septembri 2021 määruse punktis 15 esile toodud asjaolusid, st väidet, et võlgnik ei kandnud 1309,29 eurot usaldusisikule üle enne ega pärast 21. septembrit 2020, kuigi ta seda 10. juuni 2020 e-kirjas teha lubas. Kohus ei ole kontrollinud, kas usaldusisiku väited vastavad üldse tõele ning millised on võlgniku vastuväited nendele. Samuti ei ole kohus uurinud väidetavalt 3843,51 euro üle kandmata jätmist 2021. aastal (määruse p 9). Usaldusisiku 23. augusti 2021 taotluse punktist 3 ei nähtu, et viimane oleks küsinud võlgnikult mingeid selgitusi (või oleks võlgnik keeldunud nende andmisest). PankrS § 175 lg 3 kohaselt ei või kohus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast, enne kui ta on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Maakohus ei ole võlgnikku ära kuulanud. Määruskaebuse esitaja ei nõustu määruse punktis 17 toodud väitega, et võlgnik on rikkunud PankrS § 173 loetletud kohustusi tahtlikult (süüliselt). Kohus rajas oma järelduse üksnes usaldusisiku taotluses toodud väidetele. Ebaselgeks jääb, miks samastab maakohus usaldusisiku ja võlgniku koostöö puudumise võlgniku väidetavalt tahtliku käitumisega VÕS § 104 lg 5 mõttes (määruse p 17). Võlgnik selgitas, et raha ülekandmata jätmisel on objektiivsed põhjused, mis ei ole tingitud võlgnikust endast. Määruskaebuse esitaja arvates on kohus käitunud tema suhtes ebaproportsionaalselt karmilt, otsustades, et keeldub võlgnikku PankrS § 175 lg 2 p 2 alustel kohustustest vabastamast. Võlgnik on näidanud üles head tahet kohustusi täita. Võlgnik on otsinud terve menetluse ajal endale paremat ja tulutoovamat tööd. Usaldusisiku aruandest nähtub, et võlgnik on saanud 2021. aastal tööle Margo Novikov OÜ-sse ning tema igakuine sissetulek on suurenenud. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud, et võlgnik oleks oma sissetulekuid põhjendamatult vähendanud või neid varjanud. Võlgniku käitumine ei ole olnud suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele.

6.Võlgnik vaidlustab maakohtu määruse täies ulatuses, sh L. Müürsoo usaldusisiku kohustustest vabastamise osas. Ringkonnakohus leiab, et selles osas tuleb jätta võlgniku määruskaebus läbi vaatamata. PankrS § 5 lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud kohtumääruse peale esitada määruskaebuse pankrotiseaduses ettenähtud juhtudel. Sama põhimõte määruskaebuse lubatavuse osas tuleneb ka üldnormist TsMS § 660 lg 1. PankrS § 172 lg 5 võimaldab kohtul usaldusisiku taotlusel usaldusisik vabastada, kuid normist ei tulene võlgnikule õigust maakohtu määrust selles osas vaidlustada. Maakohtu määrus selles osas ei riku ka võlgniku subjektiivseid õigusi. Kohtul on õigus usaldusisik asendada teise isikuga. L. Müürsood ei saa kohustada täitma usaldusisiku ülesandeid ilma tema nõusolekuta. Kuna maakohus on määruskaebuse selles osas ebaõigesti menetlusse võtnud, jätab ringkonnakohus määruskaebus L. Müürsoo vabastamise osas läbi vaatamata (TsMS § 664 lg 2). 7. Asja materjalide kohaselt lõpetas maakohus võlgniku pankrotimenetluse 30. mai 2018 määrusega ja algatas võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetluse (II kd lk 40). PankrS § 175 lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise. Käesoleval juhul täituks nimetatud tähtaeg 30. mail 2023. PankrS § 175 lg 5 kohaselt võib kohus enne viie aasta möödumist otsustada omal algatusel ning võlausaldaja või usaldusisiku taotlusel kohustustest vabastamisest keeldumise, kui ilmneb PankrS § 175 lõikes 2 või 4 nimetatud alus. PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt on kohustustest vabastamisest keeldumise aluseks ka PankrS §-s 173 nimetatud kohustuste süüline rikkumine ja sellega võlausaldajate huvide kahjustamine. PankrS § 175 lg 3 kohaselt ei või kohus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast, enne kui ta on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Käesolevas asjas otsustas kohus keelduda võlgniku kohustustest vabastamisest ennetähtaegselt ja menetlus lõpetada enda algatusel. Usaldusisik ei ole sellist taotlust kohtule esitanud. Kohus võlgnikku ära ei kuulanud, millega rikkus oluliselt menetlusõigust. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on niivõrd olulise võlgniku menetlusliku õiguse rikkumisega, mis toob vältimatult kaasa maakohtu määruse tühistamise määruse resolutsiooni p-de 2-4 osas. Võlgniku kohustustest vabastamise menetlus jätkub.

8.Usaldusisik leiab, et võlgnik on rikkunud oma kohustust teha talle saadud töötasu arvelt makseid ja ei ole ettenähtud ulatuses teenitud tulu usaldusisikule üle andnud. Sellega on nõustunud ka maakohus (vt maakohtu määruse p 19). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ja usaldusisik on ebaõigesti tõlgendanud PankrS § 173 lg-tes 3 ja 4 sätestatut. PankrS § 172 lg 1 järgi teeb võlgnik usaldusisikule PankrS § 173 lg-tes 3 ja 6 nimetatud makseid ning PankrS § 172 lg 2 kohaselt peab usaldusisik võlgnikult saadud maksed hoidma oma varast eraldi ja need vastavalt jaotusettepanekus ettenähtud jaotistele üks kord aastas võlausaldajatele välja maksma. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-124-16 määruse p-s 13.1 selgitanud, et kuigi PankrS § 172 lg 1 sõnastusest tulenevalt teeb võlgnik usaldusisikule PankrS § 173 lg-s 3 nimetatud makseid, siis varasema PankrS § 173 lg 3 kohaselt sai võlgnik teenitud raha enda kätte ja pidi selle usaldusisikule üle andma. 5. aprillil 2011 muudetud PankrS § 173 lg 3 sõnastusest (vt võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse eelnõu 743 SE) nähtub, et võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. PankrS §-de 172 ja 173 eesmärk on, et võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu läheks usaldusisiku kontrolli alla ning usaldusisik saaks selle arvel võlausaldajate nõudeid rahuldada. Seega pidi usaldusisik võlgnikule tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama nõude loovutamisest. Selleks, et usaldusisik saaks seda teha, peab võlgnik täitma PankrS § 173 lg-tes 1 ja 2 määratletud kohustused ning teatama usaldusisikule oma tööandjate andmed. Kui võlgnik jätab selle kohustuse täitmata, saab eeldada tema poolt kohustuse rikkumist vähemalt hooletusest. Ebaselgeks jääb maakohtu väide, et võlgnik on takistanud maakohtul tema üle järelevalve teostamist.