Harju Maakohus
Kohtukoosseis
kohtunik Merike Varusk
Otsuse tegemise aeg ja koht
02. juuni 2022, Tallinn, Tallinna kohtumaja
Tsiviilasja number
2-21-115492
Tsiviilasi
aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi A. S. vastu võlgnevuse nõudes
Tsiviilasja hind
586.16 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
hageja aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806, asukoht Tartu mnt 83-601, Tallinn); hageja lepinguline esindaja Carlo Kask (PlusPlus Legal OÜ, Tartu mnt 83-603, Tallinn, e-post: xxx); kostja A. S. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxx, e-post xxx); kostja lepinguline esindaja Inna Bodagovskaja (e-post xxx).
Menetluse liik
kirjalik menetlus
Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja kanda. Edasikaebamise kord
2-21-115492 Kohus täiendab otsust kirjeldava ja põhjendava osaga, kui menetlusosaline teatab 10 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest maakohtule soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus. Apellatsioonkaebuse esitamise soovi ei pea põhjendama. Otsuse täiendamine lahendatakse kirjalikus menetluses ning teist poolt sellest ette ei teavitata. Täiendav otsus on täiendatava otsuse osa. Kui menetlusosaline ei ole kohtule TsMS § 448 lg-s 41 sätestatud tähtaja jooksul teatanud soovist kirjeldava ja põhjendava osata otsuse peale apellatsioonkaebust esitada, loetakse, et ta on apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunud. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul alates kirjeldava ja põhjendava osaga täiendatud kohtuotsuse kättetoimetamisest. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. I Hageja nõue ja seisukohad Aktsiaselts PlusPlus Capital esitas 30.06.2021 Harju Maakohtule hagiavalduse A. S. vastu, milles palub kostjalt välja mõista põhivõla 328.64 eurot, viivise 142.55 eurot, sissenõudmiskulu 25 eurot ja täiendava viivise. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue hageja ja kostja vahel 17.03.2020 sõlmitud kompromissileping/võlatunnistusest nr xxxxxxxx, mille kohaselt hageja omas võlgniku vastu nõuet 08.08.2017 väikelaenu lepingust nr XXXXXXXXXXX, mille alusel kostja võlgnes hagejale 371.85 eurot ja viivised summas 76.51 eurot. Kuna kostja kõnesolevat summat kogu ulatuses tasuda ei suutnud, siis sõlmisid pooled kompromissileping/võlatunnistuse, millega hageja loobus viivisenõudest summas 1 euro ning võimaldas kostjal tasuda kohustust osamaksetega ja kompromiss-summas 447.36 eurot (371.85+75.51). Antud summale lisandus kompromissileping/võlatunnistuse punktis 5.1. kirjeldatud lepingu sõlmimise tasu 10 eurot. Kompromissileping/võlatunnistusele allakirjutamisega kinnitas kostja, et on sellega tutvunud ja nõustunud ning pooled lugesid lõppenuks lepingu punktis 1.1. kirjeldatud kostja kohustused võlausaldaja ees ning kostja sõlmis selle võlgnevuse tasumiseks konstitutiivse võlatunnistuse lepingu punkt 2.4 kohaselt. Hageja märgib, et kokkulepe sõlmimise eesmärgiks oli võimaldada kostjal oma kohustusi täita ositi, sest kostjal puudusid võimalused võlgnevust korraga tasuda. Kokkuleppe p 2.1 sätestab, et pooled sõlmivad punktis 1.1 toodud nõude osas kompromissilepingu VÕS § 578 lg 1 tähenduses. Seejuures sätestab kokkuleppe p 2.3 sõnaselgelt, et kooskõlas VÕS § 578 lg-ga 2 kinnitavad pooled, et lepingu tagajärjel nad loobuvad oma nõuetest ning omandavad lepingu alusel uued õigused. Ühtlasi kokkuleppe p 2.4 järgi loevad pooled lepingu sõlmimisega lõppenuks punktis 1.1 kirjeldatud võlgniku kohustused võlausaldaja ees ning lepingu sõlmimisega tekib võlgnikul uus iseseisev kohustus tasuda võlausaldajale kompromissisumma 447.36 eurot. Kostja poolt sooritatud tasumised XXX AS-ile ei ole asjassepuutuvad ning ei mõjuta hagi aluseks olevaid poolte õigussuhteid. Hageja on põhistanud, et 17.03.2020 kokkuleppest tulenes kostjale uus ja varasemast alussuhtest iseseisev kohustus. Pooled on kompromisslepingu punktis 3.1 kokku leppinud, et kui kostja ei tasu kompromissisummat tähtaegselt ja nõuetekohaselt, muutub kompromissisumma seni tasumata osa koheselt sissenõutavaks. Kostja rikkus kompromissilepingut ja ei tasunud maksegraafikus märgitud summasid tähtaegselt ja kokkulepitud suuruses. Samuti hoiatati kostjat lepingu sõlmimisel, et juhul, kui ta vähemalt kahe graafikujärgse maksega on hilinenud, on võlausaldajal õigus nõuda kohest kogu kompromissisumma jäägi tervikuna tasumist. Seega luges hageja
2-21-115492 kompromissisumma tervikuna sissenõutavaks muutunuks 25.07.2020 osamakse tähtaja möödumisest alates. Kostja tasus nõuet summas 53.21 eurot, millest 10 eurot arvestati lepingu punktis 5.1. kirjeldatud lepingu sõlmimise tasu summas 10 eurot katteks ning 43.21 eurot kompromissisummas sisalduva põhivõla katteks. Seega on kostjal tasumata kompromissisummas sisalduv põhivõlg 328.64 eurot ja viivised 75.51 eurot. Lepingu punkti 3.2. kohaselt nõustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma hagejale viivist 0,060% päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Viivist hakati arvestama maksekohustuse rikkumisele järgnevast päevast. Kokkuleppele alla kirjutamisega kostja kinnitas, et viivise määr oli temaga läbi räägitud, samuti, et ta sai selgitustest aru ning tema hinnangul oli see mõistlikus suuruses. Hageja arvestab täiendavaid viiviseid vastavalt esialgse põhisumma 328.64 euro osalt ning lepingu p 3.2 viivise 0,06 % päevamääralt perioodi 26.07.2020 kuni 30.06.2021 eest summas 67.04 eurot. Hageja palub kostjalt välja nõuda ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise 0.06% põhinõudelt päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Vastavalt VÕS § 1132 lg-le 2 on hagejal õigus nõuda ja kostjal lasub kohustus hüvitada mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud. Hageja on seisukohal, et leping lõppes kostja poolse lepingu rikkumisega ning lepingu p 3.1 alusel. Õiguslikult oli hageja nõue kostja vastu sissenõutav enne kompromissilepingu sõlmimist ning kompromissilepingu sõlmimisega võimaldas hageja kostjal täita kohustust maksegraafiku alusel. VÕS § 1132 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud hüvitiste ülempiirid, mitte fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär, nagu § 1131 lg-s 1. Seadusandja on sedastanud, et kui poolte vahel meeldetuletuskirjade tasu kokkulepet ei ole, saab võlausaldaja nõuda ainult tegelikult tekkinud kahju hüvitamist üldise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm võlateatist 03.08.2020, 11.12.2020 ja 16.03.2021 hagejale teadaolevale kostja aadressile xxx. Teenuse eest on teenuseosutaja esitanud hagejale arve 35 euro suuruses ulatuses. Seega on hageja kandnud otseseid kulutusi võlateatiste kostjale edastamiselt. Seetõttu juhindudes § 1132 lg 2 p-st 1 on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 25 eurot. Hageja esitab vastuväite kostja tehingu tühistamise avaldusele. Tehingu tühistamisel tuleb arvestada TsÜS §-s 99 toodud tähtaegu ja TsÜS §-s 98 toodud aluseid, mida kostja arvestanud ei ole. Hageja on seisukohal, et kostja vastuväide laenulepingu nr XXXXXXXXXXX kehtivuse osas ei ole põhjendatud ning ei puutu antud juhul asjasse, kuna pooled on sõlminud kompromissilepingu, millega tekkis kostjal uus iseseisev kohustus tasuda võlausaldajale kompromissisumma. Hageja nõude aluseks on kompromissileping/võlatunnistusest nr xxxxxxxx ning tegemist on esialgse laenulepingu alusel saadud vahendite ajatamise võimaldamisega. Seega ei puutu esialgse laenulepingu suhe ja sellest tuleneva vastutustundliku laenamise põhimõtted käesolevasse menetlusse. Lisaks eeltoodule nähtub kostja 22.09.2021 täiendava seisukoha lisast 1, et kostjal puudusid kehtivad maksehäired XXX AS-iga lepingut sõlmides s.o 08.08.2017. Lähtuvalt eeltoodust on hageja arvamusel, et käesolevas menetluses on tõendatud, et esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtteid järginud kostja poolt esitatud tõendiga. Hageja ei pea põhjendatuks ka kostja vastuväidet, et hageja ei ole XXX AS-i nõude omandaja. Kompromissilepingu p-s 1.1 on fikseeritud, et hageja omab kostja vastu nõuet, millise hageja on omandanud vastava loovutuslepinguga esialgselt võlausaldajalt XXX AS-ilt tulenevalt
2-21-115492 väikelaenlepingust nr XXXXXXXXXXX, 08.08.2017. Hageja on seisukohal, et kostja sai hiljemalt kompromissilepingu allkirjastades teada, et kõnesoleva nõude omanikuks on hageja. II Kostja vastuväited Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et hageja nõue on alusetu ja faktiliselt tõendamata. Kostja ei ole nõus, et hageja on nõude omandaja. Kostja tegi päringu AS-ile XXX ning palus AS-il XXX saata 08.08.2017 lepingu nr XXXXXXXXXXX laekumiste ajaloo, lepingu ülesütlemise avalduse ja nõude loovutamise teatise. AS XXX vastas, et vastava avaldusega tuleb pöörduda Julianus Inkasso poole. AS XXX vastusest lähtuvalt on 08.08.2017 lepingust nr XXXXXXXXXXX tuleneva nõude omanikuks või AS XXX esindajaks Julianus Inkasso OÜ, mitte aga hageja. Kostja ei saanud ühtegi teadet, et hageja on XXX AS-ilt nõude omandanud. Hageja ei ole esitanud kostjale ka ühtegi tõendit, et ta oleks nõude omandanud. XXX AS ei ole kostjat teavitanud, et nõue kostja vastu oleks loovutatud. Seega leiab kostja, et hageja ei ole kunagi algset nõuet omandanud ja kostjalt deklaratiivsete võlatunnistuse nõudmine hageja poolt oli hea usu põhimõttega vastuolus ning sõlmitud võlatunnistus/kompromissileping on tühine TsÜS § 86 lg 1 mõttes. Kostja esitas tehingu tühistamise avalduse TsÜS § 90 lg 1 mõttes, kuna kostja allkirjastas võlatunnistuse pettuse tõttu. Isegi kui hageja on nõude omandanud, siis hagejal puudus võlatunnistuses märgitud suuruses nõue. 08.08.2017 võttis kostja laenu XXX AS-ilt summas 477 eurot. Kostja tasus esialgsele võlausaldajale kokku 462.64 eurot. Kuna hilisema võlatunnistuse alusel on laenu põhisumma 371.85 eurot, siis kostja arvamusel peab võlatunnistuses märgitud põhiosanõue hõlmama täiendavaid kohustusi peale põhivõlgnevuse. Kostjale ei ole selge hagis esitatud nõude kujunemise alused ning metoodika. Kostja esitas asjaolud, mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele. Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-149-14 tulenevalt peab hageja selgitama loovutatud nõude kujunemist, kui ta on loovutatud nõude omanik, ning arvestama kostja tasumisi arvutuse tegemisel. Kostja on seisukohal, et hageja pidi järgima vastutustundliku laenamise põhimõtteid. 20.06.2018 leidis Riigikohus kohtuotsuses nr 2-14-50307/132, et kui võlakirjal on deklaratiivse võlatunnistuse iseloom, on see kvalifitseeritav laenukohustust tõendava dokumendina, millest tulenevale võlasuhtele on kohaldatavad ka võlaõigusseaduse laenulepingu kohta käivad sätted (vt ka 28. veebruari 2017. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-143-16, p 26). Kostja märgib, et 17.03.2020 võlatunnistuse/kompromissilepingu allkirjastamise ajaks oli temal arvukalt võetud laene, tal puudusid vahendid, mille arvelt laenukohustusi täita ja ta võttis uusi laene varasemate laenude likvideerimiseks. Kostja ei olnud võimeline tagastama laenu oma sissetulekute arvelt, mille tulemusena tekkisid tal arvukad maksehäired. Lisaks maksehäiretele olid kostjal ka laenukohustused XXX AS-i ees kogusummas vähemalt 9 870.63 eurot. Arvestades, et kostja oli juba XXX AS-i ees kohustuste täitmisel viivituses, mis oli hagejale teada, ei pidanud hageja kompromisslepinguid kostjaga sõlmima. Enne võlatunnistuse/kompromissilepingu allkirjastamist pidi ka hageja põhjalikult kontrollima kostja majanduslikku olukorda ja tema võimet täita võetud kohustusi. Maksegraafikujärgsete makse suurus 283 (63.00 + 200.00 + 20.00) ei olnud kostjale jõukohane. Kostjal puudusid võlatunnistuse/kompromissilepingu sõlmimisel ajal piisavad vahendid, mille arvelt ta saaks laenukohustusi täita. Hageja ei ole võlatunnistuse/ kompromissilepingu sõlmimisel hinnanud erapooletult, kas laenust võib kostjale tekkida raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Hageja on käitunud võlatunnistuse/kompromissilepingu sõlmimisel vastutustundetult. Kui hageja oleks täitnud tema kohustusi nõuetekohaselt, ei oleks ta kostjaga laenulepingut sõlminud. Kostja leiab, et hageja on rikkunud VÕS § 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt kahaneb vastutustundetu laenamise korral kostja intressikohustus VÕS §-s 94 sätestatud määra ehk lepingu kehtivuse aja eest 0 %-ni ning muid tasusid tarbija sel juhul ei võlgne.
2-21-115492 Kostja vaidleb vastu ka viiviste nõudele. Viivist ei ole lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Kuna kostja eeldab, et võlatunnistuses on märgitud vale põhivõla summa, mis sisaldab ka kõrvalnõudeid, siis võib 17.03.2020 võlatunnistuses märgitud võlgnevuse summalt viivise kokkulepe (76.51 eurot) olla osaliselt tühine. Kuna kostja ei ole nõus loovutatud ja sh kohtumenetluses nõutud põhivõla suurusega, siis ei ole kostja nõus ka viivise alates 26.07.2020 kuni 30.06.2021 summas 67.04 eurot arvestuskäiguga ega mittesissenõutavaks muutunud viivisega. Kostja on seisukohal, et laenuleping XXXXXXXXXXX kehtib, kuna kostja ei saanud kätte laenulepingu ülesütlemise avaldust ning hageja ei kirjeldanud ülesütlemisavalduse kättetoimetamist kostjale. Kostja leiab, et praeguseks hetkeks ei ole muutunud kogu põhivõlgnevus, sh viivised ja täiendavad viivised sissenõutavaks ning laenuleping XXXXXXXXXXX ei ole lõppenud. Samuti on kostja seisukohal, et 17.03.2020 kompromissileping nr xxxxxxxx kehtib, kuna kostja ei saanud kätte antud lepingu ülesütlemise avaldust ning hageja pole kirjeldanud ülesütlemisavalduse kättetoimetamist kostjale. Kostja leiab, et hageja nõue sissenõudmiskulude osas on samuti alusetu. Hageja nõuab sissenõudmiskulu 25 eurot VÕS § 1132 lg 2 alusel. Nimetatud säte lubab nõuda sissenõudmisega seotud kulu pärast lepingu lõppemist võlgnikule saadetud meeldetuletuskirjade eest. Kostja märgib, et hageja ei ole 17.03.2020 kompromissilepingut nr xxxxxxxx üles öelnud ning antud kompromissileping ei ole lõpetatud, mistõttu hagejal ei ole õigust nõuda sissenõudmisega seotud kulu pärast lepingu lõppemist. III Kohtu põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 444 lg 1 kohaselt kohus võib otsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse seisukoha. TsMS § 444 lg 2 kohaselt kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 kohaselt kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. VÕS § 172 kohaselt võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. VÕS § 578 lg 1 alusel kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. VÕS § 578 lg 2 alusel eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Kohus, tutvunud asjas kogutud tõenditega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Hageja on esitanud kostja vastu nõude 17.03.2020 kuupäevaga kompromissileping / võlatunnistuse xxxxxxxx alusel.
2-21-115492 Hageja omas algselt võlgniku vastu nõuet väikelaenulepingu nr XXXXXXXXXXX, 08.08.2017, alusel, millest tulenevalt kostja võlgnes hagejale 371.85 eurot ja viivised summas 76.51 eurot. Kuna kostja kõnesolevat summat kogu ulatuses ei tasunud sõlmisid pooled kompromissileping/võlatunnistuse, millega hageja loobus osaliselt viivistest nõuetest summas 1 euro ning võimaldas kostjal tasuda kohustust osamaksetega ja kompromiss summas 447.36 eurot (371.85 eurot + 75.51 eurot). Antud summale lisandus kompromisslepingu punktis 5.1. kirjeldatud lepingu sõlmimise tasu 10 eurot. Kohus leiab, et kostja vastuväited selle kohta, et hageja ei ole nõuetekohaselt nõuet omandanud, on asjakohatud. Kompromissilepingu p-s 1.1 on sätestatud, et hageja omab kostja vastu nõuet, millise hageja on omandanud vastava loovutuslepinguga esialgselt võlausaldajalt XXX AS-ilt tulenevalt väikelaenlepingust nr XXXXXXXXXXX, 08.08.2017. Kohus on seisukohal, et kostja sai hiljemalt kompromissilepingu allkirjastades teada, et kõnesoleva nõude omanikuks on hageja. Kohus on seisukohal, et poolte vahel sõlmitud kompromissileping/võlatunnistuses nr xxxxxxxx, 17.03.2020 tunnistas kostja võlgnevust hageja ees ning sõlmis selle võlgnevuse tasumiseks võlatunnistuse lepingu punkti 2.4 kohaselt. Kostja tasus nõudes 53.21 eurot, millest 10 eurot arvestati lepingu punktis 5.1. kirjeldatud lepingu sõlmimise tasu katteks ning 43.21 eurot kompromissisummas sisalduva põhivõla katteks. Seega on kostjal tasumata kompromisslepingust tulenev põhivõlg 328.64 eurot ja viivised 75.51 eurot, kokku 404.15 eurot. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud võlatunnistusega tunnistatud võla puudumist. VÕS § 30 lg 1 kohaselt on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. VÕS § 578 lg 1 sätestab, et kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. VÕS § 578 lg 2 kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Kompromisslepingu punkti 3.2. kohaselt nõustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma võlausaldajale viivist 0.060% päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Viivist hakati arvestama maksekohustuse rikkumisele järgnevast päevast. Seega leiab kohus, et viivised kompromissist tulenevalt põhinõudelt 328.64 eurot alates 26.07.2020 kuni 30.06.2021 summas 67.04 eurot on põhjendatud ja tuleb hageja kasuks välja mõista. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulu 25 eurot VÕS § 1132 lg 2 alusel. Kostja palub kohtu jätta hageja sissenõudmiskulu nõuet rahuldamata tõendamatuse ja põhjendamatuse tõttu. Hageja selgituste kohaselt on ta volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm võlateatist 03.08.2020, 11.12.2020 ja 16.03.2021 hagejale teadaolevale kostja aadressile xxx. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud võlateatiste kättetoimetamist kostjale ning seetõttu ei ole kohtu hinnangul hagejal õigus VÕS § 1132 lg 2 alusel nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist summas 25 eurot. Kostja vastuväidete kohaselt on hageja rikkunud VÕS § 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust. VÕS § 4034 lg 6 lubab sõlmida tarbijakrediidilepingu ainult juhul, kui laenuandja on andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtete täitmist krediidiandja. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt kahaneb vastutustundetu laenamise
2-21-115492 korral kostja intressikohustus VÕS §-s 94 sätestatud määra ehk lepingu kehtivuse aja eest 0 %-ni ning muid tasusid tarbija sel juhul ei võlgne. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Sama paragrahvi teise lõike punkti 1 järgi on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui selline tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lg-st 3 tulenevalt eeldatakse tarbijakrediidilepingute puhul, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. TsÜS § 86 lg-st 4 tuleneb, et kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, siis on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi. Sellisel juhul tuleb laenu kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses. Väljakujunenud kohtupraktikast kohaselt on TsÜS § 86 lg 1 sätestatut võimalik kohaldada ka juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Vähemalt eelduslikult võiks olla sellise olukorraga tegu, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud (vt Riigikohtu 05.03.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Tulenevalt VÕS § 415 lg-st 1 ei või tarbijalt nõuda võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär Kohus leiab, et kostja vastuväited vastutustundliku laenamise põhimõtte osas on põhjendatud ning hageja ei ole tõendanud vastupidist, millest tulenevalt leiab kohus, et sissenõudmiskulud ja täiendava viivise nõudmine kostjalt ei ole põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjalt A. S.’lt tuleb välja mõista aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks 471.19 eurot, s.h põhinõue 404.15 eurot ja 30.06.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 67.04 eurot ning viivis põhinõudelt (404.15 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 01.07.2021 kuni põhinõude kohase täitmiseni. Sissenõudmiskulu summas 25 eurot ja hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt 328.64 eurot alates 01.07.2021 kuni põhinõude täitmiseni 0.06% päevas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses nõuete osas jätab kohus rahuldamata.
2-21-115492 Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kohus leiab, et kuna hageja nõue rahuldati, siis tuleb kulud jätta kostja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 ja 4 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS § 177 lg 2 kohaselt kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Kohus määrab menetluskulud kindlaks peale käesoleva kohtuotsuse jõustumist.
/digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.