Otsuse tegemise aeg ja koht 13.10.2021, Tallinn Tsiviilasja number
2-21-2489
Tsiviilasi
R Z ́i hagi R T ́i vastu võlgnevuse, kahju ja viivise väljamõistmiseks
Hagihind
1175,82 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja R Z (isikukood xxx), seaduslik esindaja E Z esindajad Kostja R T (isikukood xxx) Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt.
2.Mõista R T ́ilt R Z ́i kasuks 29.03.2018 laenulepingust nr xxx tulenevalt välja põhivõlgnevus 250 eurot, intress 71,36 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 16.02.2021 kuni 13.10.2021 eest 13,15 eurot ja alates 14.10.2021 kuni põhinõude (250 euro) täitmiseni viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
3.Jätta hagi rahuldamata osas, milles R Z palus R T ́ilt välja mõista laenulepingust nr xxx tulenevalt kahju 588,72 eurot ning alates hagi esitamisest kuni nõude täieliku rahuldamiseni viivise suuremas ulatuses, kui võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatus.
4.Jätta menetluskulud 35% ulatuses R T ́i kanda ja 65% ulatuses R Z ́i enda kanda.
Jätta R T ́i menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.
6.Välja mõista R T ́ilt R Z ́i kasuks menetluskulu 70 eurot.
7.Tagaseljaotsus kuulub tagatiseta viivitamatule täitmisele.
Edasikaebamise kord Hageja võib esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30
päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada otsuse teinud maakohtule tagaseljaotsuse peale kaja (menetluse taastamise avalduse) 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättetoimetamisest. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja esitamisel tuleb kostjal tasuda kautsjonina summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot. Juhised kaja kautsjoni tasumiseks: https://www.kohus.ee/et/riigiloivud/kontod-ja-viitenumbrid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS §187 lg 6). Asjaolud ja kohtu põhjendused
1.R Z (hageja) esitas kohtule 16.02.2021 hagiavalduse (täpsustatud 26.03.2021 ja 10.05.2021) R T ́i (kostja) vastu võlgnevuse, kahju ja viivise väljamõistmiseks. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 29.03.2018 laenulepingu nr xxx, mille alusel andis hageja kostjale laenu 250 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama igakuiste osamaksetena nelja kuu jooksul. Lepingu kohaselt oli intressimääraks 28,50 % laenusummalt ning kokku tuli koos intressidega kostjal tagastada ühes kuus 80,44 eurot (põhiosa 62,60 eurot + intress 17,84 eurot). Kokku pidi kostja tagastama nelja kuu möödudes 312,60 eurot (põhiosa 250 eurot + intress 71,36 eurot). Kostja ei ole laenu tähtaegselt tagastanud ega intressi maksnud. Hageja tõi välja, et kuivõrd esimesest kohustuslikust osamaksest on 10.05.2021 seisuga möödunud 37 kuud, on hagejal tekkinud kokku kahju summas 910,08 eurot, s.o lepingust tulenev põhinõue 250 eurot, intress nelja kuu eest 312,60 eurot ja saamata jäänud intress laenu tagastamise tähtajale järgnenud 33 kuu eest kokku 660,08 eurot. Hageja täpsustas, et peab saamata jäänud intressi silmas saamata jäänud tulu. Hageja palus viidatud summad kostjalt välja mõista. Hageja palus välja mõista kostjalt viivis kahjunõudelt (910,08 eurot) määraga 0,08% päevas alates hagis esitamises kuni põhinõude täitmiseni. Hageja arvestas viivist laenulepingus sätestatud intressimääras 28,50%, mis on jagatud aastas olevate päevade arvuga. Hageja leidis, et viivise väljamõistmine suurema määraga kui seda on seadusjärgne viivise määr, on põhjendatud, sest see distsiplineerib kostjat ühtlasi aegsasti kahju hüvitama ning kui kostja kahjunõuet aegsasti ei täida, siis kahju väärtus ajas ei lange.
2.Kostjale on menetlusdokumendid kätte toimetatud 07.06.2021 (tl 27). Hagiavaldusele vastamise tähtaeg oli 14 päeva. Kostja ei ole hagile tähtaegselt vastanud.
3.Kohus leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt.
4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kuna kostja ei ole hagile vastanud, loetakse hagis esitatud faktilised asjaolud kostja poolt omaksvõetuks.
5.TsMS § 407 lg 6 sätestab, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus saab TsMS § 407 lg 1 alusel koostoimes sama paragrahvi lg-ga 6 hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt rahuldada, kui hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud.
6.Kohus on tuvastanud TsMS § 230 lg 1 ning § 231 lg-te 2 ja 4 alusel järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud: - hageja ja kostja sõlmisid 29.03.2018 laenulepingu, millega hageja andis kostjale laenu 250 eurot. Hageja kandis laenusumma 250 eurot kostja kontole 30.03.2018. Lepinguga lepiti kokku intressimääras 28,50%. Laenuperioodiks oli neli kuud. Igakuiselt pidi kostja hagejale tagastama laenu põhiosa 62,60 eurot ja tasuma intressi 17,84 eurot, kokku 88,44 eurot. Kostja pidi hagejale nelja kuu möödumisel tagastama laenusumma 250 eurot ja tasuma intressi kokku 71,36 eurot (17,84 eurot x 4 kuud; tl 4–10); - kostja ei ole laenu tähtaegselt tagastanud ega intressi tasunud.
7.Hageja palus välja mõista kostjalt laenusumma 250 eurot, intressi laenu kasutamise eest nelja kuu jooksul 71,36 eurot ja saamata jäänud intressi 660,08 eurot perioodi eest alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni 33 kuu möödumiseni. Hageja nimetab oma nõuet kahju hüvitamise nõudeks. Hageja poolt esitatud nõude kvalifikatsioon ei ole kohtule siduv. Kohus annab ise õigusliku hinnangu pooltevahelise võlasuhte ja hageja nõude kohta.
8.Esmalt kvalifitseerib kohus pooltevahelise õigussuhte. Kohus leiab, et hageja ja kostja sõlmisid 29.03.2018 lepingu, mis vastab krediidilepingu alaliigiks oleva tarbijakrediidilepingu tunnustele võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 järgi. Märgitud säte näeb ette, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 1 lg 5 kohaselt on tarbija käesoleva seaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.
8.1.Kohtupraktikast tuleneb, et selleks, et teha kindlaks, kas füüsiline isik tegutseb laenu andes oma majandus- või kutsetegevuses, tuleb kogumis hinnata selliseid kriteeriume nagu laenu andmise püsivus ja maht ning laenu tasulisus. Samuti tuleb hinnata laenulepingute põhitingimusi, laenuandja ja laenusaaja vahelisi suhteid ning lepingute sõlmimise asjaolusid. Majandus- või kutsetegevuses tegutsevaks laenuandjaks olemist ei välista see, kui laenuandja ei ole oma laenutulusid deklareerinud ega ole registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana. Küll aga ei saa majandus- või kutsetegevuses laenu andmiseks lugeda näiteks laenu andmist üksnes isiklike suhete tõttu ja minimaalse intressi eest, mis sisuliselt välistab tulu saamise (Riigikohtu 30.09.2014 otsus tsiviilasja nr 3-2-1-66-14, p 16).
8.2.Kohus leiab, et hageja, andes kostjale 29.03.2018 lepingu alusel laenu, on tegutsenud majandus- või kutsetegevuses. Seda kinnitavad kohtu hinnangul järgmisel asjaolud. Kohtule esitatud laenulepingust nähtub, et leping on vormistatud eelnevalt välja töötatud plangil. Lepingus sisalduvad laenude erinevate liigituste ülevaade (nt standartlaen, käenduslaen), eraldi lahtrid käenduslaenu või üksikisiku laenu taotluse eritingimuste märkimiseks. Lepingu p-des 1–12 on väga detailselt välja toodud lepingu põhitingimused, poolte kohustused, tähtajad ja tasude määrad.
8.3.Kohtu hinnangul nähtub laenulepingu vormist ja selle sisust, et leping oli eelnevalt välja töötatud eesmärgiga anda teistele isikutele laenu. Seda kinnitab lepingus sisalduvate tingimuste rohkus ja nende detailsus. Lepinguga reguleeritakse väga täpselt poolte õigusi ja kohustusi. Muuhulgas sisalduvad lepingu p-s 2 tingimused, mis reguleerivad laenuandja õigus väga spetsiifilises valdkonnas: isikuandmete töötlemine. Märgitud asjaolu näitab seda, et laenuandja on võimaldanud laenu regulaarselt ja laenuandja on andnud laenu isikutele, keda ta ei tunne. Kui laenu antakse isiklike suhete tõttu, puudub reeglina vajadus reguleerida laenusaaja isikuandmete töötlemist. Lepingu p-s 2.1 on toodud ülevaade püsiklientide ja uute laenutaotlejate eristuse kohta. Kohtu hinnangul nähtub lepingu p-st 2.1, et hageja on andnud vaidlusaluse laenuga sarnaseid laenusid regulaarselt ka teistele isikutele. Vastupidisel juhul puuduks vajadus eristada lepingus uusi ja püsivaid kliente. Lepingu p-i 2.1 kinnitab, et hageja on andnud laenusid regulaarselt.
8.4.Laenulepingule kohalduv intressimäär 28,50% ei ole minimaalne või väheoluline. Intressimäär näitab selgelt laenulepingu tasulisust ja laenuandja soovi teenida tulu.
8.5.Laenulepingu sisu arvestades on kohtu hinnangul põhjendatud asuda seisukohale, et tegemist on tüüptingimustega lepinguga, mis ei ole koostatud ainult ühele laenusuhtele ja mis on ette nähtud kasutamiseks arvukate laenude andmisel.
8.6.Käesolevas tsiviilasjas esitatud materjalidest ei nähtu, et hageja ja kostja vahel oleksid isiklikud suhted ning kohtul puudub alus arvata, et hageja on kostjale laenu andnud üksnes isiklike suhete tõttu.
8.7.Eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates asub kohus seisukohale, et hageja andis kostjale laenu oma majandus- või kutsetegevuses, mistõttu on vaidlusalune leping VÕS § 402 lg 1 kohane tarbijakrediidileping.
9.VÕS 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kohtule esitatud asjaoludest nähtub, et hageja andis kostjale laenu 250 eurot. Kostja ei ole laenu tähtaegselt tagastanud. Seega on kostja rikkunud lepingut. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus on seisukohal, et hagejal on õigus nõuda kostjalt laenu 250 eurot tagasi maksmist. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja laenu 250 eurot VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ja § 401 lg 1 alusel.
10.VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled on laenulepingus kokku leppinud intressimääras 28,50% ja lepingu järgi pidi kostja tasuma laenusumma kasutamise eest nelja kuu jooksul intressi kokku 71,36 eurot. Kohtule esitatud asjaoludest nähtub, et kostja ei ole intressi tasunud. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt intressi maksmist ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja intressi 71,36 eurot VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ja § 397 lg 1 alusel.
11.Hageja palub välja mõista kostjalt laenusummalt intressi lepingus sätestatud määras kokku 588,72 eurot, mis hõlmab perioodi alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni 33 kuu möödumiseni (arvestus: intress 17,84 eurot päevas x 33 kuud). Laenulepingu p 3.1 alusel pidi kostja laenu tagastama hiljemalt 30.06.2018. Hageja nõue välja mõista kostjalt 588,72 eurot on kvalifitseeritav varalise kahju hüvitamise nõudena. Hageja kahjuks on saamata jäänud tulu VÕS § 128 lg 4 tähenduses. Märgitud säte näeb ette, et saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kohtupraktikas märgitakse, et saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks peab hageja muu hulgas tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (Riigikohtu 30.03.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-15, p 13). Kohus on 10.05.2021 määruses selgitanud hagejale tema tõendamiskoormist. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Hageja ei ole tõendanud, et tal jäid uued laenulepingud sõlmimata ja järelikult tulu (intress) saamata seetõttu, et tal polnud (kostjalt saamata jäänud) raha puudumise tõttu võimalusi laenude väljaandmiseks isikutele, kes selleks soovi avaldasid. Seetõttu jätab kohus rahuldamata hageja nõude välja mõista kostjalt saamata jäänud tulu (intress) 588,72 eurot.
12.Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saab järeldada hagejal kahju tekkimist kostja käitumise tõttu. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks määrata kostjalt hageja kasuks välja mõistetav kahju hüvitis VÕS § 127 lg 6 alusel.
13.Hageja palus kostjalt välja mõista kahjunõudelt viivis VÕS § 113 lg 1 viimase lause järgi intressimääraga võrdses määras, s.o määraga 28,50 % aastas ja 0,08% päevas alates hagi esitamisest kuni nõude täieliku täitmiseni.
13.1.Hagist nähtub, et hageja käsitleb kahjunõudena, millelt ta palub kostjalt viivis välja mõista, kostja poolt võlgnetavat laenusummat 250 eurot, intressi nelja kuu eest 71,36 eurot ja saamata jäänud tulu 588,72 eurot.
13.1.1.Kohus jättis rahuldamata hageja nõude välja mõista kostjalt saamata jäänud tulu 588,72 eurot. Seetõttu jätab kohus rahuldamata hageja nõude välja mõista kostjalt viivis saamata jäänud tulult.
13.1.2.Kohus jätab VÕS § 113 lg 6 alusel rahuldamata hageja nõude välja mõista kostjalt viivis intressilt 71,36 eurot nelja kuu eest. VÕS § 113 lg 6 esimene lause sätestab, et viivist ei ole lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral.
13.2.Järgnevalt käsitleb kohus hageja nõuet välja mõista kostjalt viivis laenusummalt 250 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda
võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohtupraktikast tuleneb, et selgelt ülemäärast ja tarbijat (kostjat) ebamõistlikult kahjustavat viivisemäära saab pidada tühiseks. Viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult (Riigikohtu 10.05.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Kui ebaproportsionaalselt suure viivise ja leppetrahv nõue on kokku lepitud tüüptingimustes, toob see erinevalt VÕS § 113 lg-st 8 ja §-st 162 kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (Riigikohtu 14.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi (Riigikohtu 30.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 24 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja ja kostja sõlmisid tarbijakrediidilepingu. Kohus on tuvastanud ka seda, et tegemist on tüüptingimustega lepinguga. Vaidlusaluse laenulepingu kohaselt on viivisemäär 0,7% päevas. Hageja nõuab kostjalt viivist määraga 0,08% päevas, mis on kujunenud VÕS § 113 lg 1 viimase lause järgi (intressimäär 28,50% jagatud aastas olevate päevadega 365). Kohus on seisukohal, et laenulepingu tingimuste (sh viivise kohta sätestatu) puhul on tegemist tüüptingimustega VÕS § 35 mõttes. Kohus on seisukohal, et laenulepingu tingimuste punkt, mille kohaselt viivise määr on 0,7% päevas ning laenulepingu p 6, mille kohaselt laenu põhiosa või selle osa tagastamata jätmise korral kokkulepitud tähtajaks arvestatakse viivist 0,9 % ööpäevas laenu põhiosalt, on tühine. Tüüptingimustega lepingus märgitud viivise määr ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, mis ei kajasta kohtu hinnangul kohast proportsiooni seaduses sätestatud viivisemäära suhtes ja on tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Ainuüks asjaolu, et pooled on viivisemääras kokku leppinud, ei muuda viivisele kohalduvat määra kehtivaks. Ebaproportsionaalselt suure viivise määramine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus viivise nõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära järgi. Arvestades hageja nõuet, leiab kohus, et põhjendatud on kostjalt välja mõista perioodil 16.02.2021 (hagiavalduse esitamise kuupäev) kuni 13.10.2021 (kohtuotsuse tegemise kuupäev) põhinõudelt 250 eurot sissenõutavaks muutunud viivis summas 13,15 eurot (välja arvutatud www.viivisekalkulaator.ee abil). Kohus mõistab TsMS § 367 alusel kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt 250 eurot viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 14.10.2021 kuni põhinõude täitmiseni.
14.Kohus leiab, et hageja nõue ei ole aegunud, mistõttu puudub vajadus käsitleda hageja väiteid selle kohta, kus ta palub kohtul peatada nõude aegumine. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
15.Kohus rahuldab hagi ca 35 % ulatuses (hageja esitas hagis nõude välja mõista kostjalt kokku
910,08 eurot ning kohus rahuldab hageja nõude summas 321,36 eurot). Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel hageja menetluskuludest 35% kostja kanda ja 65% ulatuses hageja enda kanda.
16.Juhindudes TsMS § 174 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 200 eurot. Käesoleva tsiviilasja hinnaks on TsMS § 133 kohaselt 1 175,82 eurot. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tuleb hagilt hinnaga kuni 1 500 eurot tasuda riigilõiv summas 200 eurot. Kohus leiab, et hageja poolt tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud menetluskuluga. Eeltoodust tulenevalt peab kohus hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks 200 eurot (riigilõiv).
17.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kostjal menetluskulusid tekkinud. Seetõttu jätab kohus kostja menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.
18.Kuivõrd kohus jätab 35% hageja menetluskuludest kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja menetluskulu 70 eurot (200 eurot x 35%).
19.Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Aleksandr Kondrašov kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.