2.Välja mõista A. L.ult PlusPlus Capital AS-i kasuks kostja ja hageja vahel 12.06.2019 sõlmitud kompromissileping/võlatunnistusest nr xxxx tulenev koguvõlgnevus summas 14 295 (neliteist tuhat kakssada üheksakümmend viis) eurot 44 senti (sh 10 876, 45 eurot kompromissisumma võlgnevus, lepingu sõlmimise tasu 30 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 3 418, 99 eurot).
3.Välja mõista kostjalt A. L.ult hageja PlusPlus Capital AS kasuks alates 15.06.2021 viivis põhinõudelt 8140,46 eurolt kuni põhinõude täitmiseni viivisemääraga 0,06 % päevas, kuid mitte rohkem põhinõude ulatuses.
5.Jätta menetluskulud nende õigustatud ulatuses kostja A. L.u kanda ja välja mõista A. L.ult PlusPlus Capital AS kasuks menetluskulud kogusummas 940 eurot, sh riigilõiv summas 700 eurot ja õigusabikulud 240 eurot.
5.1.Välja mõista A. L.ult PlusPlus Capital AS-i kasuks viivis menetluskuludelt (940 eurolt) alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.
6.Toimetada kohtuotsuse ärakiri kostjale kätte avalikult kui TsMS § 313, 314, 315 ettenähtud korras kättetoimetamine ei anna tulemusi, avaldades selleks otsuse resolutsiooni väljaandes Ametlikud Teadaanded.
EDASIKAEBAMISE KORD
Hageja võib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel Viru Maakohtu kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.
ASJAOLUD
1.PlusPlus Capital AS esitas 14.06.2021 Viru Maakohtule hagiavalduse A. L.’u vastu võlgnevuse 10876,45 euro, viivise 3418,99 euro ja sissenõudekulu 35 euro ja lisanduva viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt kostja ja hageja sõlmisid 12.06.2019 kompromissilepingu/võlatunnistuse nr xxxx. Hageja omas võlgniku vastu nõuet 21.07.2016 väikelaen nr xxxx, mille alusel Kostja võlgnes hagejale 8140,46 eurot ja viivised summas 2706,99 eurot. Kuna kostja summat kogu ulatuses tasuda ei suutnud, siis sõlmisid pooled kompromissilepingu/võlatunnistuse, millega hageja loobus osaliselt viivistest nõuetest summas 1 eurot ning võimaldas kostjal tasuda kohustust osamaksetega ja kompromissisummas 10 846,45 eurot (8 140,46+2 705,99). Antud summale lisandus lepingu punktis 5.1. kirjeldatud lepingu sõlmimise tasu 30 eurot. Lepingule alla kirjutamisega kinnitas kostja, et on sellega tutvunud ja nõustunud ning pooled lugesid lõppenuks lepingu punktis 1.1. kirjeldatud kostja kohustused võlausaldaja ees ning lepingu sõlmimisega tekkis kostjal uus iseseisev kohustus tasuda võlausaldajale lepingus märgitud kompromissisumma. Kostja rikkus lepingut ning maksegraafikus märgitud kuupäevadel makseid ei sooritanud. Pooled on lepingus punktis 3.1 kokku leppinud, et kui kostja ei tasu kompromissisummat tähtaegselt ja nõuetekohaselt, muutub kompromissisumma seni tasumata osa koheselt sissenõutavaks. Kostja rikkus kompromissilepingut ja ei tasunud maksegraafikus märgitud summasid tähtaegselt ja kokkulepitud suuruses. Samuti hoiatati kostjat lepingu sõlmimisel, et juhul, kui ta vähemalt kahe graafikujärgse maksega on hilinenud, on võlausaldajal õigus nõuda kohest kogu kompromissisumma jäägi tervikuna tasumist. Seega luges hageja kompromissisumma tervikuna sissenõutavaks muutunuks 15.07.2019 osamakse tähtaja möödumisest alates. Lepingu punkti 3.2. kohaselt nõustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma võlausaldajale viivist 0,060% päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Viivist hakati arvestama maksekohustuse rikkumisele järgnevast päevast. Kokkuleppele alla kirjutamisega kostja kinnitas, et viivise määr oli temaga läbi räägitud, samuti, et ta sai selgitustest aru ning tema hinnangul oli see mõistlikus suuruses. Vastavalt VÕS § 1132 lg-le 2 on hagejal õigus nõuda ja kostjal lasub kohustus hüvitada mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm võlateatist 24.07.2019, 05.02.2020, 05.03.2021 hagejale teadaolevale kostja aadressile xxxx. Seetõttu juhindudes VÕS § 1132 lg 2 p 3 on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist
kogusummas 35 eurot. Hageja arvestab viiviseid vastavalt esialgse põhisumma 8140,46 euro osalt ning lepingu p 3.2 viivise 0,06 % päevamääralt: võla põhisumma x viivitatud päevade arv 700 x 0,06 % päevas = 3418,99 eurot. Hageja on arvutanud viivist alates kostja lepingu lõpetamise päevast kuni hagiavalduse esitamiseni ning nõuab ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist 0,06% põhinõudelt päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni - (8140,46* 0,06 % päevas * 365 päeva= 1782,76). Hageja on nõus asja kirjaliku menetlusega ning soovib tsiviilasjas tagaseljaotsuse tegemist kui kostja hagiavaldusele määratud tähtajaks ei vasta. Juhul, kui määratakse kohtuistung, soovib hageja sellest osa võtta. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista: - 12.06.2019 lepingust xxxx tulenev võlgnevus kompromissisummas 10876,45 eurot s.h põhinõue 8140,46 eurot, enne 12.06.2019 sissenõutavaks muutunud viivised 2705,99 eurot ja lepingu sõlmimise tasu 30 eurot, viivised põhinõudelt 8140,46 eurot alates 16.07.2019 kuni 14.06.2021 summas 3418,99 eurot ja sissenõudekulu 35 eurot; - hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt 8140,46 eurolt alates 15.06.2021 kuni põhinõude täitmiseni 0,06% päevas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses; - tsiviilasja menetluskulud: riigilõiv summas 700 eurot ja õigusabikulu summas 420 eurot; - väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt. Kohtunõudele märkis hageja, et 12.06.2019 koostatud ja 20.07.2018 sõlmitud kompromissleping/võlatunnistus omab deklaratiivse võlatunnistusse tunnuseid, sest kostja kinnitab selle kokkuleppe punktis 2.2, et tal on varasemast krediidilepingust tulenevad võlgnevused summas 8140,46 eurot põhivõlgnevus ja 2706,99 eurot viivised. VÕS § 30 lg 1 järgi on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Nimetatud sättest tuleneb, et kui võlatunnistuse eesmärgiks on olemasoleva kohustuse kinnitamine (mitte uue kohustuse loomine), on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Hageja on arvamusel, et kostja peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga või see on lõppenud ning hagejal ei ole vaja võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Seega on hageja arvamusel, et dokumentaalne tõend nõude loovutamise kohta ei ole asjakohane. Kompromissilepingu p 3.2 alusel nõustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma hagejale viivist 0,060% päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Viivist hakatakse arvestama maksekohustuse rikkumisele järgnevast päevast. Lepingu allkirjastamisega kinnitas kostja, et viivise määr on temaga läbi räägitud, ta on selgitustest aru saanud ning tema hinnangul on see mõistlikus suuruses. VÕS § 11 lg 4 järgi loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Kostja ja hageja on kompromissilepingu allkirjastanud. Seega loetakse kompromissileping sõlmituks. Hageja leiab, et lepinguline viivisemäär tüüpingimusena ei ole tühine, mistõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Kostja seisukoht
2.Kostja esitas kohtule e-kirjaga vastuse. Vastuses märgib kostja, et tal tekkis küsimus mis võlgnevuse seos on hagejaga. Kostjale jäävad esitatud materjalid arusaamatuks. Kostja märgib, et tal ei ole sellise ettevõttega (hagejaga) asju ajanud, samuti ei tundu summad korrektsed. Kostjal ei ole aimugi mis need olla võiksid. Kostja ei ole selliseid summasi laenanud ja kui see nõue on xxxx seotud siis esitatud summad ületavad igasugused piirid.
Hageja oli nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses, kostja ei ole kohtunõudele reageerinud ega vastuväiteid esitanud kohtu teatele asja kirjaliku menetluse lahendamise kohta. Kohus teavitas osapooli, et lahendab asja kirjalikus menetluses.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3.Kohus lahendab tsiviilasja kirjalikus menetluses, lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 regulatsioonist. Kohus leiab, et hagiavaldus kuulub osaliselt rahuldamisele.
4.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.
5.Raha nõudmiseks peab poolte vahel olema võlasuhe võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 lg 1 mõttes, mis õigustaks hagejat nõudma kostjalt kulutuste hüvitamist või tasu maksmist.
6.Vastavalt VÕS § 3 võib võlasuhe tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. Kohus ei nõustu kostja väidetega selles, et tal puudub puutumus hagiavalduses viidatud lepinguga.
7.VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu sõlmimiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahteavaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslike lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud.
8.VÕS § 30 lg 1 järgi on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Nimetatud sättest tuleneb, et kui võlatunnistuse eesmärgiks on olemasoleva kohustuse kinnitamine (mitte uue kohustuse loomine), on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Kompromissleping/võlatunnistuse nr xxxx kohaselt on võlgnik (kostja) võtnu kohustuse tasuda võlgnevus summas 10 846, 45 eurot (S AS väikelaenu nr xxxx) maksegraafiku alusel, mille on pooled allkirjastanud. Seega on asjakohatud kostja väide selle kohta, et ta ei ole hagejaga kompromissilepingut sõlminud. Kostja ei ole millegagi tõendanud, et ta ei ole kompromissleping/võlatunnistuse nr xxxx võetud kohustustega.
soovinud
olla
seotud
Hagiavaldusest tulenevalt on kostja jätnud täitmata lepingust tuleneva kohustuse, mis annab hagejale õiguse nõuda lepingu kohaselt kohustuste täitmist.
Kostja ei ole millegagi tõendanud lepingust tulenevate kohustuste nõuetekohast täitmist hageja ees või kohustuse puudumist. Kostja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit, et ta on hageja ees oma kohustused täitnud. Kostja ei ole vaidlustanud, et võlgnevus oleks tasutud. Kohus märgib, et kostja kui täisealine teovõimeline isik, peaks aru saama, et kui on võetud laen ehk kohustus siis tuleb seda kohustust ka täita. Väide, et kostja ei tea asjast midagi ei ole asjakohane. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kostja vastu on esitatud kompromisslepingutest/võlatunnistustes peale käesoleva nõude veel neli nõuet. Seega on kostja poolne käitumine vastutustundetu, kuna ta ei hinda oma majanduslikku olukorda ja tagasimakse võimalusi laenukohustuste võtmisel.
9.VÕS § 8 lg 2 tulenevalt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
10.VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita õigele isikule nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule.
11.VÕS § 100 alusel kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-de 1, 3, 4 ja 6 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja: 1) nõuda kohustuse täitmist; 3) nõuda kahju hüvitamist; 4) taganeda lepingust või öelda leping üles; 6) rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 103 lg 1 alusel võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et kostja rikkumine oleks mingil põhjusel vabandatav. Kostja pole mitte ühegi tõendiga tõendanud, et ta on kohustuse täitnud.
12.Hageja viivisenõue. VÕS § 101 lg 1 sätestab õiguskaitsevahendid, mida võlausaldaja võib kasutada kohustust rikkunud võlgniku vastu. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja arvestab viivist vastavalt kokkulepitud viivise suurusele 0,060% päevas. Poolte vahel sõlmitud kompromisslepingu p 3.2. kohaselt maksab võlgnik võlausaldajale viivist arvestusega 0,060 % päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-25-16 p-s 13 selgitanud, et kuigi VÕS § 42 lg-s 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (vt ka Riigikohtu 18.12.2014 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14 p 11). Samas lahendis leidis Riigikohus p-s 13, et viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt, Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus
kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Riigikohus on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Kompromisslepingus toodud aastane viivise määr on 21,90%, mis ei ületa seadusjärgset kolmekordset viivisemäära. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et viivise rakendamise eelduseks on kohustuse täitmata jätmine kohustatud isiku poolt, see tähendab, et kui kohustatud isik tasuks (oleks tasunud) makseid korrapäraselt ja tähtaegselt, ei oleks viivise arvestamine võimalik. TsMS § 367 alusel viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohtuotsuse tegemise järgselt lisanduva viivise suurus tuleneb eelkõige kostja enda tegevusest või tegevusetusest ja kostjal on võimalik vältida viivisenõuet temalt kohtuotsusega väljamõistetud sissenõutavaks muutunud summa tasumisega. Eeltoodu alusel rahuldab kohus viivisenõude. Sissenõudmisega seotud kulud
13.Hageja soovib kostjalt kohustuse sissenõudmisega seotud menetluskulude, kogusummas 35 euro väljamõistmist. Vastavalt hageja hinnakirjale on hagejal võla sissenõudmisega seotud menetluskulusid, so tasu meeldetuletuskirjade saatmise eest. VÕS § 1132 lg 2 seob sissenõudekulu kostjale saadetud meeldetuletuskirjadega. VÕS § 1132 lg 1 kohaselt võib lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. [...] Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse.
14.Hagi materjalide juurde on esitatud võlanõuded, millest nähtub, et hageja on saatnud 24.07. 2019, 05.02.2020 ja 05.03.2021 kostjale aadressile xxxx. Hagi materjalide juurde ei ole lisatud tõendeid, et hageja oleks kostjale saatnud tasuta meeldetuletuskirja. Hageja poolt lisatud võlateatised ei tõenda, et need teatised oleks kostjale edastatud. Võlateatiste esitamine ei tõenda, et need on ka kostjale edasi saadetud ja kätte toimetatud. Kohus meeldetuletuskirja maksumuse osas hagi rahuldamata. Kohus möönab, et kostja jätnud oma maksekohustuse täitmata, kuid mitte millegagi ei ole põhjendatud ka hageja enda poolne aastatepikkune viivitamine oma nõudeõiguse teostamisega kohustust rikkunud võlgniku suhtes.
Tulenevalt TsÜS § 138 lg 1 ja 2 tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 ja 2 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt ning võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
15.Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse kui kulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kostja jätab kostja menetluskulud kostja enda kanda. Hageja menetluskulud on riigilõiv 700 eurot ja õigusabikulud 420 eurot, kokku 1 120 eurot Kohus leiab, et hageja menetluskulude hüvitamise taotlus on põhjendatud osaliselt. Kohus on seisukohal, et nn masshagides on õigusabi kulu hagi koostamise ja kohtusse esitamise eest 420 eurot ilmselgelt põhjendamatult suur. Hagiavaldus koosneb ca 10 lausest (asjaolud). Ülejäänud hagiavalduses on välja toodud seaduse paragrahvid ja lepingust tulenevad punktid. Hageja poolt esitatud 28.09.2021 seisukoht koosneb 1 lk. Kuna tegemist on trafaretse hagiga, tavapärase keerukusega võlaõigusliku vaidlusega, loeb kohus hagi koostamise, vastuväite ja seisukoha põhjendatud ajakuluks 2 tund. Riigikohtu senises praktikas on põhjendatuks ja mõistlikuks peetud tunnihinda 120 eurot (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). Seega on põhjendatud ja vajalik õigusabikulu 240 eurot. Koos riigilõivuga on kostjalt väljamõistetavad hageja menetluskulud 940 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras vastavalt TsMS § 177 lg 4. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.