Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

2-20-135489

Hageja nõue ja seisukohad PARKIT OÜ esitas 25.09.2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 460 euro saamiseks. Kohus tegi 02.10.2020 võlgnikule makseettepaneku, mis on kätte toimetatud 12.10.2020 aadressil xxxx. Võlgnik K. J. esitas 12.10.2020 nõudele vastuväite. Seoses võlgniku vastuväitega lõpetatakse maksekäsu kiirmenetlus ja anti 29.10.2020 nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 09.11.2020 määrusega kohustas Harju Maakohus PARKIT OÜ-t esitama oma nõude ja selle põhjenduse hagiavaldusele ettenähtud vormis ning tasuma täiendavalt riigilõivu. 24.11.2020 esitas PARKIT OP kohtule hagiavalduse K. J. ́e vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 350 eurot, sissenõudmiskulu 40 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 36,22 eurot ja täiendava viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 24.11.2020 kuni põhivõla tasumiseni. Hagiavalduse ja hageja täiendavate selgituste kohaselt taotleb hageja kostjalt 10 parkimistrahvi võlgnevuse sissenõudmist, kuna kostja on sõiduki Xxxx (VIN-kood xxxx) numbrimärgiga xxxx omanik ja nimetatud sõiduk oli pargitud korteriühistu Xxxx (edaspidi KÜ Xxxx) parklasse, kus on kehtestatud parkimistingimused, mille kohaselt on parkimine KÜ Xxxx territooriumil lubatud üksnes sellekohase kirjaliku loa olemasolul, kui luba on eksponeeritud parkival sõidukil nähtaval kohal. Sõidukil xxxx parkimisluba eksponeeritud ei olnud. Hageja poolt kehtestatud parkimistingimuste kohaselt loetakse sõiduki parklasse sisenemisel sõidukijuhi ja parklaoperaatori vahel sõlmituks leping, mille kohaselt kohustub sõidukijuht kasutama parklat parkimistingimustes ettenähtud tingimustel. Parkimistingimused on näidatud infotahvlil parklas. Kui sõidukijuht pargib sõiduki või liikleb parklas eirates parkimistingimustes sätestatud korda on sõidukijuhil kohustus tulenevalt parklaoperaatori nõudmisel tasuda leppetrahvi summas kuni 35 eurot. Sõiduki xxxx parkimistingimuste vastase parkimise tõttu on kostjale koostatud järgmised leppetrahvid: 1) leppetrahv nr 20440008568, koostamise aeg 16.10.2019, KÜ Xxxx parklas, summa 35 eurot; 2) leppetrahv nr 20440008416, koostamise aeg 13.10.2019, KÜ Xxxx parklas, summa 35 eurot; 3) leppetrahv nr 45490006236, koostamise aeg 24.09.2019, KÜ Xxxx parklas, summa 35 eurot; 4) leppetrahv nr 45490005716, koostamise aeg 19.09.2019, KÜ Xxxx parklas, summa 35 eurot; 5) leppetrahv nr 20440005516, koostamise aeg 18.09.2019, KÜ Xxxx parklas, summa 35 eurot; 6) leppetrahv nr 82080005804, koostamise aeg 12.07.2019, KÜ Xxxx parklas, summa 35 eurot; 7) leppetrahv nr 82080005561, koostamise aeg 08.07.2019, KÜ Xxxx parklas, summa 35 eurot; 8) leppetrahv nr 21290040898, koostamise aeg 25.04.2019, KÜ Xxxx parklas, summa 35 eurot; 9) leppetrahv nr 93080001680, koostamise aeg 17.04.2019, KÜ Xxxx parklas, summa 35 eurot; 10) leppetrahv nr 93080001363, koostamise aeg 12.04.2019, KÜ Xxxx parklas, summa 35 eurot. Kostjat teavitati leppetrahvinõude esitamisest leppetrahvi kviitungi asetamisega sõiduki xxxx kojamehe vahele. Leppetrahvide maksetähtaeg oli 14 päeva. Leppetrahvid kogusummas 350 eurot on kostja poolt jäetud tasumata. Kuna kostja on leppetrahvide tasumisega viivituses, siis on hagejal õigus kostjalt nõuda viivist, mille suurus 23.11.2020. a seisuga kokku 36,22 eurot. KÜ Xxxx kaasomanikel on õigus 3 esimese leppetrahvi saamisel taotleda leppetrahvi summa vähendamist. Hageja praktikas juhul, kui leppetrahvi on vaidlustanud Xxxx elanik põhjusel, et ta unustas parkimisloa sõidukis nähtavale kohale asetada, on leppetrahve esma- ja teistkordse eksimuse korral vähendatud, kuid siiski üksnes juhul, kui leppetrahvi saanud isik on heauskne ja esitanud leppetrahvi vähendamise nõude õigeaegselt enne, kui leppetrahvi täitmisega võiksid hagejale kaasneda täiendavad kulud. Kostja seda teinud ei ole.

2-20-135489 Hageja taotleb sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot tulenevalt VÕS § 113-1 lg 1. Hageja peab Maanteeametile tasuma iga leppetrahvi kohta rahasumma selle eest, et saada liiklusregistrist andmeid sõiduki omaniku või kasutaja kohta. Lisaks tuleb tasuda riigilõiv. Kogu asjaajamine, samuti võlgnikule meeldetuletuse saatmine on seotud ka otsese tööjõukuluga.

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Kostja vastuväidete kohaselt on kostja Xxxx elanik ja parkimiskaardi omanik, kuid mõnikord on kostja unustanud parkimiskaardi klaasi alla panna. Kostja ei hoia parkimiskaarti kogu aeg nähtaval, kuna ei soovi võõrastele avaldada oma elukohta. Kostja ei eira parkimistingimusi, tema auto seisab hoovis iga päev. Kostja leiab, et teda ei peaks unustamise eest karistama.

Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud asjas kogutud tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja palub kostjalt välja mõista sõiduki xxxx parkimistingimuste vastase parkimise tõttu vormistatud leppetrahvid kokku summas 350 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 36,22 eurot, täiendava viivise TsMS § 367 alusel ja võla sissenõudmiskulu 40 eurot. Kostja hagi ei tunnista. Kostja vastuväidete kohaselt on ta Xxxx elanik ja tal on parkimiskaart. Kostja möönab, et ta on vahest unustanud parkimiskaardi nähtavale kohale auto esiklaasi alla panna. Sellest hoolimata on kostja seisukohal, et ta ei eira parkimistingimusi, sest tema auto seisab hoovis iga päev. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja on sõiduauto Xxxx riikliku registreerimisnumbriga xxxx omanik. Samuti pole poolte vahel vaidlust selle üle, et kostja on Xxxx elamu elanik ning tal on KÜ Xxxx parkimisluba. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et KÜ Xxxx parklas on kehtestatud parkimistingimused, mille kohaselt on parkimine KÜ Xxxx territooriumil lubatud

2-20-135489 üksnes sellekohase kirjaliku loa olemasolul. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostja pargib temale kuuluvad sõiduautot KÜ Xxxx territooriumil, kuid pole alati parkimisluba auto esiklaasi alla nähtavale kohale jätnud. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal oli õigus trahvida kostjat parkimistingimuste vastase parkimise eest olukorras, kus kostjal on küll olemas KÜ Xxxx parkimisluba, kuid ta on unustanud selle auto esiklaasi alla nähtavale kohale jätta. Tallinna Linnavalitsuse 2015. a korraldusega (tlk 93 – 95) on tõendatud, et Tallinna linna omandis olevale Xxxx kinnisasjale on seatud isiklik kasutusõigus KÜ Xxxx kasuks ja isikliku kasutusõiguse esemeks on kinnisasjal paiknev parkimisala. 15.03.2016 teenuse osutamise lepinguga nr 6-15/03 (tlk 96 – 97) on tõendatud, et KÜ Xxxx ja PARKIT OÜ on sõlminud lepingu, mille objektiks on liiklemise ja parkimise reeglite täitmise kontroll aadressil Xxxx ja Xxxx. Teenuse osutamise lepingu nr 64-15/03 punkti 3.2 kohaselt on hagejal kohustus kontrollida Xxxx ja Xxxx kinnistul kehtestatud sõidukite parkimiskorra täitmist. Lepingu punkti 3.3 kohaselt on hagejal õigus kutsuda kehtestatud korra eirajaid korrale, sh kasutades hoiatusi ja/või leppetrahve. Kohtule esitatud eraparkla parkimistingimuste (tlk 39) punkti 1 kohaselt loetakse sõiduki sisenemisel parklasse, et sõidukijuhi ja parklakorraldaja vahel on sõlmitud leping, mille kohaselt kohustub sõidukijuht kasutama parklat käesolevates parkimistingimustes ettenähtud korras. Hageja on nii hagiavalduses kui ka 14.06.2021 seisukohas (tlk 91 – 92) selgitanud, et infotahvlid parkimistingimuste kohta on paigaldatud parkla sissepääsude juurde. Hageja on kohtule esitanud fotod parkimistingimusi kehtestavatest infotahvlitest (tlk 98 – 100). Seega pidi kostja KÜ Xxxx parklasse sisenemisel infotahvleid parkimistingimustega märkama ning tal oli võimalus parkimistingimustega tutvuda. Kostja ei ole väitnud, et infotahvleid tegelikult KÜ Xxxx parkla sissepääsude juures ei ole või et parkimistingimustega tutvumine oleks mingil muul põhjusel raskendatud või võimatu. VÕS § 16 lg 1 kohaselt pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendub pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. VÕS § 20 lg 1 kohaselt nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Vastavalt VÕS § 20 lg 2 vaikimine või tegevusetus loetakse nõustumuseks üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest. Eeltoodust tulenevalt tuleb lugeda, et pooled on sõlminud parkimislepingu VÕS §-des 16 ja 20 sätestatud alusel. Eraparkla parkimistingimuste punkti 2 kohaselt peab parkimist lubav dokument (parkimisluba) olema nähtaval kohal armatuurlaual (tlk 39). Seega on õige hageja seisukoht, et kostjale väljastatud parkimisluba iseenesest ei tähenda, et kostjal oli õigus parkida sõidukit xxxx KÜ Xxxx territooriumil mistahes tingimustel, vaid üksnes juhul, kui parkimisluba on asetatud sõiduki armatuurlauale nähtavale kohale. Hageja poolt kohtule esitatud tõenditega (tlk 53 – 76) on tõendatud, et leppetrahvide nr 93080001363, 93080001680, 21290040898, 82080005561, 82080005804, 82080005561, 45490005716, 45490006236, 20440008416 ja 20440008568 tegemisel ei olnud sõiduki riikliku registreerimismärgiga xxxx armatuurlauale asetatud KÜ Xxxx territooriumil parkimist lubavat parkimisluba. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Seega on kostja rikkunud KÜ Xxxx territooriumil kehtivat parkimiskorda ning eraparkla parkimistingimuste punkti 2. Eraparkla parkimistingimuste punkti 5 kohaselt kui sõidukijuht eirab käesolevaid tingimusi (pargib ja liikleb valesti), on parklakorraldajal õigus määrata sõidukijuhile ja sõidukijuhil on kohustus tasuda parkimistingimuste rikkumise eest leppetrahvi kuni 35 eurot (tlk 39). Seega oli hagejal õigus määrata kostjale parkimistingimuste rikkumise eest leppetrahvi ja kostjal oli

2-20-135489 kohustus see tasuda. Kostja ei ole väitnud, et ta pole leppetrahvinõudeid kätte saanud. Asjaolu, et kostja väidetavalt unustas parkimisloa asetamise sõiduki armatuurlauale nähtavale kohale, ei vabasta kohtu hinnangul kostjat leppetrahvide tasumise kohustusest. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Asjaolu, et kostja unustas lepingutingimuste täitmise, ei vabasta teda lepingu täitmise kohustusest. Lisaks ei ole kostja väited, et ta on mõnikord unustanud parkimisloa auto armatuurlauale panna, kohtu hinnangul usutavad. Hagiavaldusest nähtuvalt on käesoleva nõude aluseks 10 leppetrahvi, mis on kostjale tehtud ajavahemikul 12.04.2019 – 16.10.2019. Hageja on 09.02.2021 vastuses selgitanud, et käesoleva hagiga hõlmatud leppetrahvid ei ole ainsad, mida hageja kostjale esitanud on ja mida kostja ei ole tasunud. Hageja on kohtule esitanud väljavõtte PARKIT OÜ andmebaasist „Trahvikontroll“ (tlk 77), millest nähtuvalt on sõidukile riikliku registreerimisnumbriga xxxx tehtud 46 trahvi. Hageja on 14.06.2021 vastuses selgitanud, et viidatud 46 leppetrahvi on kostjale vormistatud ajavahemikul 12.04.2019 – 30.09.2020 (tlk 92). Kohus nõustub hageja seisukohaga, et nimetatud asjaolu iseloomustab kostjat kui süstemaatilist ja sihiteadlikku parkimiskorra eirajat. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et korduvalt samal põhjusel leppetrahvi saanud isik ei suuda meelde jätta, et KÜ Xxxx territooriumil parkimiseks tuleb parkimisluba auto armatuurlauale nähtavale kohale jätta. Kostja väited, et ta ei soovi parkimisluba kogu aeg nähtaval kohal hoida, et mitte avaldada võõrastele inimestele oma elukoha andmeid, on kohtu hinnangul asjakohatud. KÜ Xxxx parkimisloal (tlk 48) puuduvad andmed kostja elukoha ja/või muude isikuandmete kohta. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja nõue leppetrahvide summas 350 eurot väljamõistmiseks on põhjendatud. Hageja on arvestanud tasumata leppetrahvidelt viivist vastavalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrale ning palunud kostjalt välja mõista viivise põhivõlalt seisuga 23.11.2020 summas 36,22 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vastavalt TsMS § 367 esimesele lausele võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kuivõrd kohus on eelnevalt leidnud, et hageja põhinõue on põhjendatud, siis on hagejal õigus nõuda viivise väljamõistmist. Hageja on palunud kostjalt välja mõista sissenõudmiskulu 40 eurot VÕS 1131 lg 1 alusel. Vastavalt VÕS § 1131 lg 1 kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Hageja on selgitanud, et on seoses kostjalt võlgnevuse sissenõudmisega kandnud kulusid, mis seisnevad Maanteeametilt sõiduki omaniku või kasutaja andmete saamise kuludes, samuti võlgnikule meeldetuletuste saatmise kuludes. Kohus leiab, et kuna hagejal on käesoleval juhul õigus nõuda kostjalt viivise tasumist, siis on tal tulenevalt VÕS § 1131 lg 1 õigus nõuda ka sissenõudmiskulu hüvitamist. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja nõue on põhjendatud ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele 426,22 eurot, millest põhivõlg moodustab 350 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis moodustab 36,22 eurot ja sissenõudmiskulu moodustab 40 eurot. Samuti kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses põhinõudelt 350 eurot päevas alates 24.11.2020 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

2-20-135489

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 138 lg kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 p 2 järgi on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist (TsMS § 174 lg 2). Kuna kohus rahuldas hagi, siis jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja, K. J. ́e kanda. Hageja on palunud mõista kostjalt välja menetluskulud 100 eurot, mis koosnevad maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel ja hagi esitamisel tasutud riigilõivudest. Kohtu hinnangul on nimetatud menetluskulud põhjendatud. Tuginedes ülaltoodule leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskulud 100 eurot. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/digitaalselt allkirjastatud/ Reena Nieländer Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.