Vastustaja/hageja: Placet Group OÜ (registrikood 11198910); lepinguline esindaja Pille Martin
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 17. detsembri 2020 otsus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas ning teha selles osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 180,73 eurot. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.
2.2.Mõista Ave Märjamalt Placet Group OÜ kasuks välja 617,89 eurot (nimetatud summa koosneb põhivõlast 472,64 eurot, intressivõlast 103,06 eurot ja 28.07.2020 sissenõutavaks muutunud viivisest 42,19 eurot).
2.3.Mõista Ave Märjamalt Placet Group OÜ kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatuna põhivõlalt 472,64 eurot alates 29.07.2020 kuni võlgnevuse tasumiseni.
2.4.Jätta hagi rahuldamata intressi 275,56 euro ja viivise 12,70 euro väljamõistmise osas.
2.5.Jätta menetluskulud 68,20% ulatuses kostja kanda ja 31,80% ulatuses hageja kanda.
2.6.Mõista kostjalt Ave Märjamalt hageja Placet Group OÜ kasuks välja menetluskulude hüvitis 180 eurot ja 73 senti.
3.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
4.Keelduda Ave Märjamaa poolt apellatsioonkaebusele ja 14. juulil 2021 täiendavale taotlusele lisatud dokumentaalsete tõendite vastuvõtmisest.
5.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Placet Group OÜ (hageja) esitas 01.06.2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Ave Märjamalt (kostja) 739,04 euro saamiseks. Kostja esitas makseettepanekule vastuväite. Pärnu Maakohus andis 6. juuli 2020. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 03.08.2020 hagiavalduse, mille kohaselt sõlmisid pooled 30.01.2017 laenulepingu nr SR3202967, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 900 eurot krediidikulukuse määraga 56,64%, mis tuli tagastada 2 aasta jooksul 24 osamaksega. Graafiku kohaselt kohustus kostja tagastama laenu põhiosa 900 eurot ning intressi 481,68 eurot, s.o kokku 1381,68 eurot. Kostja tagastas graafiku alusel 1.-14. osamakse, s.o kuni 24.12.2018 summas 805,98 eurot (põhiosa 427,36 eurot ja intress 378,62 eurot). Vaatamata korduvatele võlateatistele ei ole kostja rohkem laenu tagastanud. Kostja võlgnevus hageja ees on kokku 575,7 eurot (põhiosa 472,64 eurot ja intress 103,06 eurot), millele lisandub seadusjärgne viivis põhinõudelt 54,89 eurot (25.12.2018 kuni hagi esitamiseni).
2.Kostja vaides hagile vastu. Kostja ei saanud lepingut sõlmides aru väga kõrge intressi tähendusest, tegelikust krediidikulukuse määrast ning sellest, et laenu kasutamise eest võetav tasu moodustab kokku saadud laenust suurema summa. Kostja kasvatab üksi kaht alaealist last ning tema sissetulek on hooajaline ja ebapüsiv. Pärast võlgade ümberkujundamise avalduse läbivaatamata jätmist on kostja toimetulekuraskused süvenenud. Hageja ei ole krediidilepingut sõlmides kohaselt täitnud VÕS §-s 4031 sätestatud tarbijale lepingueelse teabe andmise kohustust, kuna laenulepingu sõlmimisel ei antud kostjale teavet VÕS-s sätestatud mahus ja viisil. Hageja on jätnud täitmata ka VÕS § 4034 kohase vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse. Laenu võttes oli kostja majanduslikult raskes olukorras ning tal puudusid ka finantsalased teadmised. Kostja on käesolevaks hetkeks tasunud intressi mahus, mis vastab laenu kasutamise eest heade kommete kohasele intressile. Täiendava intressi nõudmine hagis ei vasta headele kommetele, arvestades, et hageja jättis laenu andmisel järgimata VÕS § 4031 ja § 4034 nõuded. Õigusrahu huvides on kostja valmis sõlmima ka kompromissi.
MAAKOHTU OTSUS
3.Tartu Maakohus rahuldas 17. detsembri 2020. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 617,89 eurot (s.o põhivõlg 472,64 eurot, intress 103,06 eurot ja 28.07.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 42,19 eurot) ning viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 29.07.2020 kuni võlgnevuse tasumiseni. Maakohus jättis menetluskulud 68,20% ulatuses kostja kanda ja 31,80% ulatuses hageja kanda, mõistes kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 248,93 eurot ning määrates, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Intressi 275,56 euro ja viivise 12,70 euro väljamõistmise osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Vaidlust pole, et pooled sõlmisid 30.10.2017 laenulepingu 900 euro laenamiseks, laenu kasutamise perioodiga 2 aastat ning et kostja on hagejale tasunud 427,36 eurot ja intressi 378,62 eurot, tasumata põhivõla suurus on 472,64 eurot. Kostja ei ole põhjendanud, kuidas on krediidiandja rikkunud VÕS § 4034 nõudeid. Kostja ei vaidlustanud, et ta on võtnud hagejalt krediiti ka varem ega ole varasemalt oma kohustusi rikkunud. Kostja ei vaidlustanud ka faktiväiteid selle kohta, kuidas tema maksevõimet enne vaidlusaluse lepingu sõlmimist kontrolliti ega selle kohta esitatud tõendeid. Kostja on leidnud, et krediidiandja poolt kogutud teave pole täielik, kuid ei esitanud väiteid ega tõendeid oma maksevõime tegelike asjaolude kohta. Kostja etteheited hagejale näitavad kostja pahausksust, kuivõrd kostja püüab meelevaldsete põhjendustega hoiduda lepinguga võetud kohustuste täitmisest. Vastutustundliku laenamise põhimõte on kehtestatud heausksete tarbijate kaitseks. Kostja pole esitanud kohtule midagi sellist, millest järelduks tema teadmatuse või raske olukorra ärakasutamine või krediidiandja hooletus. Kuivõrd vaidlust pole, et kostja on tagastanud intressi 378,62 eurot ning maksegraafikust nähtub, et intressi tuli tasuda 481,68 eurot, kuulub tasumisele veel 103,06 eurot intressi. Kuivõrd hageja on palunud välja mõista intressi summas 378,62 eurot, jättis maakohus intressinõude 275,56 euro ulatuses rahuldamata. VÕS § 113 lg 1 ja § 87 lg 2 kohaselt saab hageja nõuda viiviseid alates 15. makse tähtajaks tasumata jätmisest ehk alates 24.01.2019 ja iga osamakse puhul alates selle sissenõutavaks
muutmisest. Seega rahuldas maakohus hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude summas 42,19 eurot ja viivisenõue summas 12,70 eurot jäi rahuldamata. Kuivõrd hagi rahuldati 68,20% ulatuses, jäävad menetluskulud 68,20% ulatuses kostja kanda ja 31,80% ulatuses hageja kanda. Hageja menetluskulud on riigilõiv maksekäsu kiirmenetluses 45 eurot ja hagiavalduselt 130 eurot, kokku 175 eurot, samuti lepingulise esindaja kulu 1,5 tunni eest kokku 90 eurot. Seega menetluskulud kokku on 265 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 248,93 eurot (365*68,20%). Kuivõrd asi lahendati lihtmenetluses, ei andnud maakohus luba kohtuotsuse edasikaebamiseks.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt teha uue otsuse, millega tühistada maakohtu otsus põhivõlalt seadusjärgse viivise väljamõistmise, menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning mõista kostjalt välja üksnes põhivõlg 472,64 eurot ning jätta menetluskulud hageja kanda. Maakohus rikkus TsMS § 4 lg-t 4, kui ei aidanud kaasa poolte kompromissile jõudmisele. Kohus soovitas 20.10.2020 pooltel pidada kompromissiläbirääkimisi, 18. detsembri 2020. a määrusega määrati seisukohtade esitamise ja kompromissile jõudmise tähtpäevaks 02.12.2020, samas otsustati kohtulahend teatavaks teha 17.12.2020. Läbirääkimised toimusid ning pooled suutsid kokku leppida kompromissisumma, kuid mitte tasumise aega. Läbirääkimiste seisust tulenevalt esitas kostja 03.12.2020 kohtule taotluse kompromissile jõudmise tähtaja pikendamiseks ja kohtulahendi tegemise edasilükkamiseks, samuti palus kostja abi kompromissile kaasa aitamiseks. Kohus sai taotluse kätte, ent jättis tähelepanuta. Kostja esitas hagejale ka 28.12.2020 ettepaneku läbirääkimiste jätkamiseks, ent hageja sellele ei reageerinud. Samuti rikkus maakohus menetlusnormi, kui ei teatanud, et lahendab asja lihtmenetluses ning kitsendas edasikaebeõigust. Kui kostja oleks olnud lihtmenetlusest teadlik, saanuks ta kasutada ka lihtmenetluse erisustega võimaldatavaid õigusi (võtta ennast esindama isikuid, kes on seaduses nimetamata, paluda enda ärakuulamist kohtuistungit korraldamata jm). Ka ei andnud maakohus hinnangut kostja väidetele ja taotlustele. Asjaolu, et kostja võttis hagejalt laenu ka varem ja täitis varasemad kohustused korrektselt, kinnitab kostja heausksust laenuandjaga suheldes. Kostja selgitas enese 16.09.2020, 03.11.2020 ja 03.12.2020 menetlusdokumentides võla tekkimise asjaolusid. Pahausksuse puudumist kinnitab ka asjaolu, et kostja ei ole andnud kohtule ega hagejale alusetuid ja kergemeelseid lubadusi üle jõu käivate kohustuste võtmiseks ega kavatse ka üritada uusi laene võtta. Hageja heausksust ei kinnita ka asjaolu, et kostja täiendavad ettepanekud kompromissiks on jäetud vastuseta. Eeltoodut arvesse võttes on õiglane hageja nõude rahuldamine üksnes põhivõla osas. Maakohtu otsus on ka vastuoluline ning menetluskulud on välja mõistetud vääralt, mistõttu rikkus maakohus TsMS § 436 lg-t 1. Arvestades juba tagastatud summa osakaalu laenusummast, samuti kostja valmidust kompromissi sõlmimiseks ning kompromissiläbirääkimiste kulgu, olnuks kohtul alus TsMS § 162 lg 2 alusel õigluse põhimõtet kohaldades jätta menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus ei käsitlenud otsuses kostja 16.09.2020 vastuväiteid hageja menetluskuludele. Kohus otsustas hageja menetluskulud jätta
68,20% ulatuses kostja kanda, ent märgib, et hageja menetluskulud on kokku 265 eurot. Iseenda kehtestatud proportsiooni arvestades on kohus menetluskulu välja mõistnud ebaõigesti, selle kohaselt saanuks menetluskulusid välja mõista üksnes (175+90)*0,682=180,73 eurot. Kostja taotleb ka uute tõendite vastuvõtmist: kostjale 11.03.2021 saadetud ettepanek kompromissi saavutamiseks; kostja 12.03.2021 vastus; 12.03.2021 kompromissettepaneku selgitused.
5.Kostja leiab, et apellatsioonkaebus on valesti menetlusse võetud. Maakohus ei andnud edasikaebamiseks TsMS § 442 lg-s 10 sätestatud luba. Apellatsioonkaebuse võib esitada ainult siis, kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 eeldused, mida käesoleval juhul ei esine. Kui ringkonnakohus siiski leiab, et apellatsioonkaebuse lahendamine on põhjendatud, tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata, kuna kostja ei viita ühelegi materiaal- ega menetlusnormi rikkumisele, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Üldjuhul ei esitata apellatsioonkaebuses enam täiendavaid tõendeid ega nimetata uusi asjaolusid. Ebaõige on, et maakohus oleks pidanud kostjale jagama täpsemaid selgitusi või pooli suunama kompromissi poole. Hageja esitatud tõendid on võetud menetlusse, kostja ei ole neid vaidlustanud ega ümber lükanud ning kõiki asjaolusid arvestades on kohus teinud lahendi. Kompromissi sõlmimine on poolte vaba tahe ja selle sõlmimiseks ei saa kohus poolt sundida.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusnormi rikkumise tõttu menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 180,73 eurot. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja menetluskulud ringkonnakohtus jäävad poolte endi kanda. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
7.Esmalt lahendab ringkonnakohus uute dokumentaalse tõendite vastuvõtmise küsimuse. Ringkonnakohus selgitab, et tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid TsMS § 652 lg-tes 3 ja 4 ette nähtud juhtudel. Samuti võtab kohus TsMS § 238 lg 1 esimese lause järgi vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kostja lisas apellatsioonkaebusele 3 dokumenti: 1) kinnitus 03.12.2020 taotluse esitamise kohta; 2) hagejale 28.12.2020 esitatud ettepaneku kaaskiri; 3) hagejale 28.12.2020 esitatud ettepanek kompromissiläbirääkimistega jätkamiseks.
Kostja esitas pärast apellatsioonkaebuse tähtaega 14. juulil 2021 täiendava taotluse võtta asja juurde kolm dokumenti: 1) 11.03.2021 korduv ettepanek kompromissi saavutamiseks; 2) 12.03.2021 hageja vastus; 3) 12.03.2021 kompromissiettepaneku selgitused. Kõik lisad käsitlevad kostja ühepoolset soovi jätkata kompromissiläbirääkimisi pärast maakohtu otsuse tegemist. Hageja ei ole vaidlustanud, et kostja esitas talle kompromissi ettepanekud ja hageja ei nõustunud sellistel tingimustel kompromissi sõlmimisega, samuti vaidles hageja nende asja juurde võtmisele vastu.
Ringkonnakohus jätab TsMS § 238 lg 1 ja TsMS 652 lg 4 alusel asja juurde võtmata kostja poolt apellatsioonkaebusele lisatud tõendid ning pärast apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega
esitatud tõendid. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei ole esitatud uued tõendid asjakohased ja need ei oma apellatsioonkaebuse läbivaatamisel tähtsust. Kuna lisad on esitatud e-toimiku kaudu, siis loeb ringkonnakohus need kostjale tagastatuks.
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega hagi rahuldamise osas. Maakohus ei ole asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus ei korda käesolevas otsuses maakohtu põhjendusi (TsMS § 654 lg 6).
9.Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.1.Maakohus ei rikkunud TsMS § 4 lg-t 4, kui ei määranud täiendavat tähtaega kokkuleppele jõudmiseks. Pooled tegid asjas vastastikku ettepanekuid kompromissi sõlmimiseks, kuid jäid kardinaalselt erinevale seisukohale tasumise perioodi ja osamaksete suuruse osas. Sellises olukorras on kohtul kaalutlusõigus, kas selgitada veelkord pooltele asjaolusid ja määrata täiendav tähtaeg või lugeda kompromissiläbirääkimised ebaõnnestunuks ja lahendada asi sisuliselt. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ületanud diskretsiooni piire ning puudub alus tuvastada menetlusnormi rikkumist.
9.2.Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et lihtmenetluses asja läbivaatamisel lihtsustuste tegemisel peaks maakohus pooltele selgitama, mis osas ta kohtule antud õigust menetluse lihtsustamisel kasutab (TsMS § 405). Kostja väitel oleks ta kaalunud võimalust võtta end esindama isiku, keda seaduses ei ole nimetatud ning võimalust end ilma kohtuistungit korraldamata ära kuulata. Kostja ei ole põhistanud, millised menetluslikud õigused tal kasutamata jäid ning millised negatiivsed tagajärjed talle saabusid. Kostja on end esindanud ise, kuid tema õigused ei ole selletõttu olnud piiratud. Samuti on kostja esile toonud kõik asjaolud, mis tema arvates annavad aluse hageja nõuet vähendada põhinõude suuruseni. Maakohus hindas kostja vastuväiteid, kohaldas õigesti materiaalõigust ning tegi järelduse, millega ringkonnakohus nõustub. Kostja väited selle kohta, et maakohus jättis tema esitatud asjaolud tähelepanuta ning ei hinnanud neid, ei ole õiged. Edasikaebuse selgituse lisas maakohus puuduste kõrvaldamise määrusega ning seetõttu kostja edasikaebeõigust ei ole piiratud.
10.Õige on kostja väide, et maakohus eksis menetluskulude väljamõistmisel summa suurusega. Ringkonnakohus märgib, et menetlusnormi rikkumiseks tuleb lugeda hüvitatavate menetluskulude väljamõistmist summas 248, 93 eurot. Maakohus on jaotanud menetluskulud arvestades hagi rahuldamise ulatust ja jätnud hageja kanda 31,80 % ning kostja kanda 68,20 % menetluskuludest. Maakohtule esitas menetluskulude nimekirja üksnes hageja, mistõttu määras maakohus põhjendatult kindlaks hageja menetluskulude rahalise suuruse 265 eurot. Maakohus aga eksis summa arvutamisel ning mõistis välja 248, 93 eurot. Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsust ja kostja peab hüvitama hagejale menetluskulud summas180, 73 eurot (265*68,20%).
11.Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt ja jätab menetluskulud ringkonnakohus poolte endi kanda.
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.