Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin
Määruse tegemise aeg ja koht
3. september 2021, Tartu
Tsiviilasja number
2-20-5830
Tsiviilasi
A.V. hagi Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) vastu varalise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 22. juuli 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.V. apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
2107 eurot 98 senti
Menetlusosalised
Apellant (hageja): A.V. (isikukood esindaja vandeadvokaat Rainis Nõu
XXXXXXXXX),
Vastustaja (kostja): Eesti Vabariik (Sotsiaalabiameti kaudu; registrikood 70001975), lepinguline esindaja Merle Magnus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda menetlusse võtmast A.V. apellatsioonkaebust Tartu Maakohtu 22. juuli 2021. a otsuse peale ja tagastada apellatsioonkaebus A.V.le.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus A.V. kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse
kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.A.V. (hageja) esitas 20. aprillil 2020 hagi Eesti Vabariigi (Sotsiaalabiameti kaudu; kostja) vastu varalise kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt oli hagejal 14. veebruaril 1999 tööõnnetus, mille tagajärjel tekkis tal vasema sääreluu seesmise põnda nihkumata murd (tl 8). Töövigastusest tingitud hageja töövõime kaotuse protsent on olnud 20. Sotsiaalkindlustusamet on tasunud hagejale seoses töövigastusega hüvitist perioodil 4. detsembrist 2003 kuni 30. novembrini 2019, viimati 292 eurot 78 senti kuus. Sotsiaalkindlustusamet lõpetas õigusvastaselt hagejale kahjuhüvitise maksmise leides, et hageja töövõime kaotus on seotud üldhaigestumisega, mistõttu ei ole hagejal alates 1. novembrist 2019 õigust hüvitisele. Hageja töötas tööõnnetuse toimumise ajal parkimiskontrolörina Tallinna Liikluskorralduskeskuses.
2.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Hagejal puudub õigus hüvitisele, sest hagejal puudub töövigastusest tingitud töövõimekaotus. Tulenevalt töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) §-st 242 hüvitab Sotsiaalkindlustusamet tööandja poolt isikule tööõnnetusest tingitud tervisekahjustuse tõttu tekitatud varalise kahju tööandja õigusjärglaseta likvideerimise korral. Kuivõrd Tallinna Liikluskorralduskeskuse puhul ei ole tegemist õigusjärglaseta tööandjaga, puudub kostjal seadusest tulenev alus tööõnnetusest tingitud varalise kahju hüvitamiseks. Tallinna Liikluskorralduskeskus oli Tallinna ametiasutuste hallatav asutus. Tallinna Liikluskorralduskeskuse tegevuse lõpetas Tallinna Linnavolikogu, pannes tema kohustused Tallinna Kommunaalametile.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 22. juuli 2021. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Maakohtu põhjenduste kohaselt on käesolevas asjas tekkinud poolte vahel vaidlus selles, kas hageja tööandja (Tallinna Liikluskorralduskeskus), kelle juures töötades hagejal tööõnnetus juhtus, on lõppenud õigusjärgluseta või mitte. Tulenevalt TTOS §-st 242 hüvitab Sotsiaalkindlustusamet tööandja poolt isikule tööõnnetusest tingitud tervisekahjustuse tõttu tekitatud varalise kahju tööandja õigusjärglaseta likvideerimise korral. Maakohus leidis, et kuna Tallinna Liikluskorralduskeskus ei olnud juriidiline isik, siis ei saanud tal olla ka tööandja õigusi ja kohustusi. Need kohustused olid Tallinna linnal kui avalikõiguslikul juriidilisel isikul. Kohus järeldas tõendeid kogumis hinnates, et hagejaga on töölepingu sõlminud isik, kes toona kehtinud õigusaktide kohaselt oli kohaliku omavalitsuse seaduslikuks esindajaks töösuhetes. See tähendab ühtlasi, et hageja tööandjaks ning töölepingust tulenevate õiguste ja kohustuste kandjaks oli ja sai olla algusest peale vaid Tallinna linn. Tallinna linn ei ole õigusjärgluseta lõppenud, mistõttu ei kehti hageja töösuhtest tulenevale tööõnnetusega seonduva hüvitise nõudele TTOS §-st 242 tulenev Sotsiaalkindlustusameti asenduskohustus. Kuivõrd kohus tuvastas, et hagi ei kuulu rahuldamisele TTOS §-s 242 sätestatud eelduse puudumise tõttu, st seetõttu, et hageja tööandja ei ole õigusjärgluseta lõppenud, siis tegi kohus lõppotsuse, millega jättis hagiavalduse rahuldamata.
MENETLUSOSALISE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt oli Tallinna Liikluskorralduskeskus tööandja õigustega juriidilise isiku struktuuriüksus ning seetõttu hageja tööandja. Maakohus jättis mitmed olulised tõendid põhjendamatult hindamata. Asjaolu, et Tallinna Liikluskorralduskeskus oli hageja tegelik tööandja, tõendab 14. veebruari 1999. a tööõnnetuse/kutsehaiguse raport (hageja 15. jaanuari 2021. a menetlusdokumendi lisa 1). Maakohus ei uurinud ega hinnanud tõendina ka Tallinna Liikluskorralduskeskuse juhataja
1.veebruari 2001. a käskkirja nr 17 (hageja 18. juuni 2021. a menetlusdokumendi lisa 2). Tallinna Liikluskorralduskeskuse hageja tööandjaks olekut tõendab ka asjaolu, et asutus tasus hagejale töötasu (hageja 2. veebruari 2021. a menetlusdokumendi lisa). Kohus ei põhjendanud, miks ta ei pidanud vajalikuks uurida ja hinnata Tallinna Liikluskorralduskeskuse juhataja 2. juuli 2003. a käskkirja nr 33 (pealkirjastatud „Tallinna Liikluskorralduskeskuse töötajate töölepingute kollektiivne lõpetamine“; hageja 18. juuni 2021. a menetlusdokumendi lisa 1). Hageja sõlmis töölepingu just Tallinna Liikluskorralduskeskusega. Tallinna Liikluskorralduskeskuse tegevus lõpetati 2003. a ilma õigusjärglaseta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda ning kaebus tuleb hagejale tagastada. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12; 3. aprilli 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-18835, p 10.1). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saa kaebust ilmselt rahuldada ning apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud ühtegi väidet, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Maakohtu resolutsioon on selge ja täidetav ning vastab nõuetele (TsMS § 442 lg 5).
6.Hageja nõuab kostjalt tööõnnetusega tekitatud kahju hüvitamist TTOS § 242 lg 1 alusel. Selle nõude esitamise eelduseks kostja vastu on asjaolu, et hageja tööandja on õigusjärglaseta likvideeritud. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja töötas ajal, mil tal juhtus tööõnnetus Tallinna Liikluskorralduskeskuses. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud asjaolu, et Tallinna Liikluskorralduskeskus oli Tallinna linna hallatav asutus. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et hageja tööandjaks oli Tallinna linn, mitte selle hallatav asutus Tallinna Liikluskorralduskeskus. Ehkki tööõnnetuse toimumise ajal kehtinud Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) (1992) § 3 p 2 kohaselt võis tööandjaks olla ka juriidilise isiku struktuuriüksus, kui talle on antud tööandja õigused, ei saanud Tallinna Liikluskorralduskeskus omada töölepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Maakohus tugines selles osas asjakohasele Riigikohtu praktikale
(vt Riigikohtu 30. aprilli 2003. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-03, p 10) ning hageja apellatsioonkaebuses esitatud vastupidised väited ei ole põhjendatud. Hageja väited selle kohta, et viidatud Riigikohtu lahend ei ole praeguses asjas kohtule siduv, on küll õige, aga ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust ka praeguses asjas Riigikohtu antud tõlgendusest kõrvale kalduda. Olukorras, kus pärast TLS (1992) jõustumist oli jõustunud tsiviilseadustiku üldosa seadus, mille kohaselt olid õigusvõimelised üksnes isikud, said tööandja õigusi omada samuti üksnes isikud. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 35 lg 1 järgi võib linn teenuste osutamiseks asutada linna ametiasutuste hallatavaid asutusi, mis ei ole juriidilised isikud. Sarnane regulatsioon tulenes ka Tallinna põhimääruse (vastu võetud 1996. a) § 69 lg-st 2, mille kohaselt võib Tallinn kui kohalik omavalitsusüksus asutada teenuste osutamiseks linna ametiasutuse hallatavaid asutusi, mis ei ole juriidilised isikud. Seega sai hageja tööandjaks olla üksnes Tallinna linn, mitte aga Tallinna Liikluskorralduskeskus. Kuna Tallinna linna ei ole õigusjärglaseta likvideeritud, on õige maakohtu järeldus, et hagejal ei ole kostja vastu nõuet TTOS § 242 lg 1 alusel. Seega isegi eeldades apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste väidete õigsust, ei oleks apellatsioonkaebuse rahuldamine õiguslikult võimalik. Kuna asjaolu, et Tallinna Liikluskorralduskeskus oli hageja tööandja, ei ole õiguslikult võimalik, on asjakohatud ka hageja etteheited selle kohta, et maakohus jättis hindamata tõendid, millest väidetavalt nähtus asjaolu, et hageja tööandjaks oli Tallinna Liikluskorralduskeskus
7.Eeltoodule tuginedes keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest, kuivõrd apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades, ei ole võimalik apellatsioonkaebust rahuldada. Kuna maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, ei ole alust ka maakohtu määratud menetluskulude jaotuse muutmiseks.
8.TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab hageja menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Kuivõrd ringkonnakohus ei ole edastanud kaebust kostjale vastamiseks, ei saanud kostjal apellatsioonimenetluses menetluskulusid tekkida. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 II lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
9.Käesolev määrus on edasikaevatav Riigikohtule (TsMS § 638 lg 9).
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
/digitaalselt allkirjastatud/ Triin Uusen-Nacke
/digitaalselt allkirjastatud/ Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.