Tartu Maakohus Susann Liin Tartu, 22. september 2025
Tsiviilasja nr
2-25-100990
Tsiviilasi
B2 Impact OÜ hagi O.U vastu põhivõla 1688 euro 79 sendi ja viiviste saamiseks
Hagi hind
1910 eurot 29 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046, asukoht XXX, 10617 Tallinn), volitatud esindaja Pille Martin (epost XXX) Kostja O.U (isikukood XXX, tegelik elu- ja viibimiskoht teadmata, e-post XXX)
Asja lahendamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta B2 Impact OÜ 25.03.2025 hagi O.U vastu 1688 euro 79 sendi ja viivise saamiseks rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
3.Toimetada otsus pooltele kätte. Toimetada O.U-le kohtuotsus kätte Ametlike Teadaannete kaudu. Edasikaebamise kord Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille esitamise tähtaeg on TsMS § 632 lg 1 kohaselt 30 päeva alates kohtuotsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Selgitus menetlusabi taotlejale Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt. Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.B2 Impact OÜ (hageja) esitas 14.01.2025 maksekäsu kiirmenetluse avalduse O.U (kostja) vastu 2603 euro 35 sendi saamiseks. Pärnu Maakohus tegi 15.01.2025 määrusega kostjale makseettepaneku. Pärnu Maakohus lõpetas 18.02.2025 maksekäsu kiirmenetluse, sest makseettepanekut ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kostjale kätte toimetada, ning andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Tartu Maakohus jättis 05.03.2025 määrusega hagiavalduse käiguta ja andis TsMS § 487 lg 1 kohaselt hagejale tähtaja nõuetekohase hagiavalduse esitamiseks.
2.Hageja esitas 25.03.2025 hagi ning täpsustas seda 15.04.2025, paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 1688 eurot 79 senti, kuni 25.03.2025 sissenõutavaks muutunud viivis 33 eurot 20 senti ja seadusjärgne edasiulatuv viivis põhivõla jäägilt alates 26.03.2025 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludena riigilõiv 315 eurot ning seadusjärgne viivis sellelt. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid IPF Digital AS (krediidiandja) ja kostja 29.05.2020 krediidikonto lepingu nr 4841715, millega anti kostjale krediiti 1100 eurot (leping). Intressimäär oli 47,88% aastas ja krediidikulukuse määr 60,96%. Lepingus lepiti kokku, et kasutusele võetud krediidi tagastamine toimub arvete alusel igakuiste minimaalsete kuumaksetena, mis koosnevad põhiosast, intressist ja kokkulepitud tasudest. Personaalne kuumakse arvutatakse pärast iga krediidisumma väljamakset, lähtudes sellest, et kasutusele võetud limiit tuleb tagastada 60 kuu jooksul. Krediidiandja kandis kostjale 1100 eurot lepingu sõlmimise päeval. Krediidiandja ja kostja suurendasid 04.08.2020 krediidilimiiti 2000 euroni lepinguga nr 4872519 (lepingu lisa). Intressimäär ja krediidikulukuse määr jäid samaks. Krediidiandja tegi perioodil 29.05.2020–06.03.2024 kokku väljamakseid 2647 eurot 82 senti. Kostja on maksnud krediidiandjale kokku 4372 eurot 97 senti, millest 697 eurot 77 senti on arvestatud põhiosa, 3546 eurot 56 senti intressi, 35 eurot 19 senti teenustasude ja 3 eurot 45 senti, viiviste katteks 3 eurot 45. Hageja hinnangul rikkus kostja lepingut, kui ta jäi viivitusse 29.07.2024, 29.08.2024 ja 27.09.2024 kolme üksteisele järgneva maksega. Krediidiandja saatis 30.09.2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse ning andis kostjale kuni 20.10.2024 võla tasumiseks täiendava tähtaja. Kuna kostja võlga ei tasunud, ütles krediidiandja lepingu 21.10.2024 üles. Hageja andis 24.10.2024 kostjale teada, et krediidiandja on nõuded talle loovutanud ning palus kostjal võla tasuma. Kostja tasus hagejale kohtueelselt kokku 261 eurot 26 senti. Hageja palus kostjalt välja mõista: 1688 eurot 79 senti (2647,82 – 697,77 – 261,26) põhivõlg 33 eurot 2 senti, mis on seadusjärgne viivis perioodil 22.01.2025–25.03.2025 edasiulatuv võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis seadusjärgset viivist aastas põhivõlalt alates 26.03.2025 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja leidis, et krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet, kui ta tegi automaatsed päringud andmebaasidesse www.creditinfo.ee ja www.taust.ee, www.ametlikudteadaanded.ee ning kontrollis ega kostjal ei ole maksehäireid ega tähtajaks täitmata kohustusi. Kostja sissetuleku hindamisel võeti aluseks arvelduskonto väljavõte. Kostja märkis laenutaotlusse enda sissetulekuks 1100 eurot, majapidamiskuludeks 400 eurot, finantskohustusteks 70 eurot, samuti, et tal ei ole ülalpeetavaid ning et ta töötab AS-s GoBus. Arvelduskonto väljavõte kajastab lepingu sõlmimisele eelnenud viie kuu toiminguid, selle põhjal oli kostja sissetulek palgamaksed 1761 eurot, laenudele kulus 309 eurot. Krediidiandja oli sätestatud sisereeglid, mille järgi ei tohi vaba raha jääk minna miinusesse, kliendi sissetulekust 2
peab piisama kõigi olemasolevate kohustuste ja elamiskulude tasumiseks ja ning uue taotletava krediidi kuumakse tasumiseks. Kostja vaba raha jääk oli (1761 – 440,25) – 309 ×1,1 – 49 = 931 eurot 85 senti (minimaalselt nõutav 0 eurot), kus 1761 oli kostja keskmine sissetulek, 440,25 oli kostja keskmisest sissetulekust 25%-na arvestatud majapidamiskulud, 309 olid varasemad finantskohustused väljavõttelt ning 49 taotletava krediidi minimaalse kuumakse suurus. Kui kostja esitas krediidilimiidi suurendamise taotluse, siis vastus sellele anti 29.05.2020 saadetud väljavõtte alusel, kuna väljavõte ei olnud vanem kui kolm kuud.
3.Tartu Maakohus võttis 28.04.2025 määrusega hagi menetlusse ning andis kostjale tähtaja 21 päeva, et esitada hagile kirjalik vastus. Kostjale toimetati hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määrus kätte 07.06.2025 kättetoimetamisportaali KÄPO vahendusel. Kostjal tuli seega esitada oma seisukoht hiljemalt 30.06.2025. Kostja hagile ei vastanud.
KOHTU SEISUKOHT
4.Kohus, olles tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda, sest kostja on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist arvestades võlaõigusseaduse (VÕS) § 4034 lg 7 mõttes nõude juba täielikult täitnud.
5.Kohus leiab, et hageja on tõendanud, et krediidiandja ja kostja sõlmisid 29.05.2020 lepingu ja 04.08.2020 lepingu lisa. Kohus leiab, et krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud leping ja selle lisa tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 mõttes, sest majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja andis laenu füüsilisest isikust kostjale väljaspool kostja majandustegevust.
5.1.Tarbijakrediidilepingute kohta on Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktikas leitud, et kohus peab omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPR Finance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Riigikohus on leidnud, et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 403 4 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), samuti peab krediidiandja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus) (RKTKm 24.11.2023 2-21-13098/50, p 17 jj).
5.2.Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Krediidiandja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse suurusest. Krediidiandja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.
5.3.Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse hindamiseks tarbijalt teavet ja kasutama andmekogusid. Krediidiandja pidi VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt ka tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Kohtupraktikas on rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse 3
hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2 21 13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 403 4 lg 6 kohaselt sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
6.Kohus leiab, et krediidiandja rikkus kostjaga lepingu lisa sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet ega järginud nõuetekohast hoolsust VÕS § 4034 lg-te 1–3 mõttes, kui ta suurendas lepingu lisaga 04.08.2020 krediidilimiiti, kuid jättis kogumata piisava teabe kostja kohustuste kohta. Hageja väitel tugines krediidiandja krediidilimiiti suurendades kostja pangaväljavõtetele ja andmetele, mille kostja oli esitanud algse lepingu sõlmimisel ning leidis, et see oli kostja krediidivõimelisuse hindamiseks piisav. Kohus selle seisukohaga ei nõustu.
6.1.Krediidiandja peab VÕS § 4034 lg 9 kohaselt ajakohastama tema käsutuses oleva teabe tarbija krediidivõimelisuse kohta ning hindama tarbija krediidivõimelisust iga kord enne krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmist, kui krediidiandja ja tarbija on kokku leppinud tarbija kasutusse võetava krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmises pärast tarbijakrediidilepingu sõlmimist.
6.2.Riigikohus on leidnud, et VÕS § 4034 lg 9 tuleb mõista selliselt, et kui tarbijaga sõlmitud krediidilepingut muudetakse nii, et krediidisumma ehk tarbija käsutusse antud rahasumma või selle kokkulepitud ülemmäär märkimisväärselt suureneb, siis tuleb tarbija krediidivõimelisust uuesti hinnata. Selle summa suurenemisel ei ole tähendust nt intressi suurenemisel ega ka lisanduval lepingutasul (RKTKo 09.10.2024, 2-20-1490/103, p 26).
6.3.Kohus leiab, et kuivõrd käesolevas asjas suurendas krediidiandja krediidilimiiti sisuliselt kaks korda 1100 eurolt 2000 euroni, oleks ta pidanud lepingu lisa sõlmimisel VÕS § 403 4 lg 9 järgi kostja krediidivõimelisust täiendavalt hindama, sest krediidisumma ülemmäära suurendati märkimisväärselt. Kohus leiab, et krediidiandja oleks ta pidanud täiendavalt hindama kostja sissetulekuid ja kohustusi ning rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, kui jättis need kohustused täitmata.
6.4.Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmane tagajärg on, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks tuleb lugeda seadusjärgne määr ning muid tasusid kostja hagejale sellisel juhul VÕS § 4034 lg 7 järgi ei võlgne.
7.Kohus analüüsib järgnevalt hagi rahuldamist VÕS § 4034 lg 7 õiguslikke tagajärgi arvestades. Kohus leiab, et kuivõrd leping ja lepingu lisa sõlmiti 60 kuuks, vastavalt 29.05.2020 ja 04.08.2020, on praeguseks kõik maksed sissenõutavaks muutunud ning lõpptulemust ei mõjuta see, kas krediidiandja ütles lepingu ja selle lisa kehtivalt üles. Kõik lepingu ja selle lisa järgsed osamaksed on praeguseks sissenõutavaks muutunud.
7.1.Kohus märgib esmalt, et hagejal ei ole VÕS § 4034 lg 7 järgi õigust nõuda kostjalt intressi, sest lepingu ja selle lisa sõlmimise ajal oli Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonide intressimäär 0%. Kostja ei pea seega hagejale intressi tasuma. Kohus analüüsib järgnevalt hageja põhinõuet, lähtudes hageja esitatud nõudearvestusest (dtl 85–88).
7.2.Kohus märgib, et VÕS § 4034 lg 7 järgi tuleb kõik kostja tasutud maksed pärast lepingu lisa sõlmimist 04.08.2020, lugeda tasutuks põhivõla katteks ning muid tasusid alates lepingu lisa sõlmimisest kostja hagejale ei võlgne. Kostja on teinud enne lepingu lisa sõlmimist tagasimakseid kokku 98 eurot 2 senti, millest põhiosa katteks on arvestatud 11 eurot 90 senti ja intresside katteks 86 eurot 12 senti (dtl 85–88). Kohus märgib, et eeltoodu osas ei muuda vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine maksete arvestust. Alates lepingu lisa sõlmimisest, kus krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb aga kõik maksed arvestada tasutuks põhivõla katteks. 4
7.3.Kohus märgib, et kokkuvõttes on krediidiandja teinud kostjale väljamakseid kokku 2647 eurot 82 senti ning kostja on maksnud tagasi kokku 4372 eurot 97 senti, millest intresside katteks tuleb lugeda 86 eurot 12 senti ning vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist arvestades põhivõla katteks 4286 eurot 85 senti. Kostja on lisaks tasunud hagejale enne kohtumenetluse algust veel 261 eurot 26 senti. Kohus leiab, et eeltoodust nähtuvalt on kostja hageja nõude vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist arvestades juba täies ulatuses rahuldanud ning hagi tuleb jätta rahuldamata.
8.Kuna hagi jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hageja kanda. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Kohus ei määra eeltoodut arvestades eraldi menetluskulude suurust TsMS § 174 lg-te 1 ja 2 kohaselt kindlaks. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
(allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Susann Liin
5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.