Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

seadme rendilepingust. Sama punkti kohaselt kinnitas kostja II, et on tutvunud kliendilepinguga, samuti Ramirent Baltic AS seadmete rendi üldtingimustega ning mõistab käenduslepinguga enesele võetavate kohustuste olemust. Käendaja ehk kostja II vastutab kostja 1 kohustuste täitmise eest täies mahus, kuid kokku mitte suuremas summas kui 50 000 eurot. Kostja 1 jättis arved tasumata ning hageja edastas 29.06.2020 nõude sissenõudmiseks X AS-le, kes saatis kostjatele mitmeid nõudekirju ja meeldetuletusi kohustuste täitmise osas. Kostja 1 osaliselt arveid ka hagejale seejärel tasus, kuid maksed katkesid. Tulenevalt eeltoodust on hageja sunnitud pöörduma nõudega kohtusse kostjate vastu. Tulenevalt kostja II kui käendaja vastutuse piirmäärast vähendab hageja viivise nõuet summani 9624,28 EUR. Seega nõuab hageja kostjatelt solidaarselt põhivõlgnevuse 40375,72 eurot ja vähendatud viivise 9624,28 eurot tasumist. 2 Hageja tugineb oma nõudes kliendilepingu punktile 5.2, mis sätestab arvete tasumise kohustuse ja tähtajad ning VÕS § 76 lg ja VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6. Pooled on lepingus kliendilepingu p 5.11. kokkuleppinud seadusjärgsest kõrgema viivisemäära, mis on VÕS § 113 lg 1 kohaselt lubatud. Käendaja vastu esitatud nõude tugineb hageja VÕS § 142 lg 1 ja VÕS § 145 lg 1 ja lg 2. Kostja vastuväited Kostja II esitas hagile vastuväited Kostja II hagi ei tunnista ja vaidleb vastu nii põhinõudele, kui ka viiviste nõuetele. Osa põhivõlast on kustutatud, sest Jamare OÜ tasus põhivõla osaliselt 20.10.2020, 19.11.2020 ja 28.12.2020 tehtud maksetega kogusummas 3000 eurot. Seega võimalik hageja põhivõla nõue on mitte üle 37 375,72 eurot. Kostja leiab, et tema kui eraisikust käendaja suhtes nii kõrge viivise protsendi kohaldamine on ebaõiglane ja ebamõistlikult koormav. Viivis ei tohi olla ebamõistlikult suur. Tarbijast kliendile lubatud viivisemäär võib maksimaalselt olla päevas 0,05% ehk 18,25% aastas, mis on seaduse järgi maksimum. Kostja leiab, et viivisemäär on liiga kõrge ja arvestades kostja majanduslikku seisundit temalt viivise väljamõistmine oleks ebaõiglane. Kostja palub vähendada viiviste nõue nullini arvestades kostja majanduslikku seisundit Kostja II palub määrata ära TsMS § 445 lg 1 järgi otsuse täitmise viis ja kord ning täitmise tähtaeg viisil, et välja mõistetud summa tasumine ajatatakse ning kuumakse ei ületaks 200 eurot, kuna kostjal puuduvad rahalised vahendid otsuse koheseks täitmiseks ja tema ülalpidamisel on kaks alaealist last. Kohtule 28.07.2021 esitatud vastuväited on allkirjastatud kostja I ja kostja II poolt. Kostjad leiavad, et toodud hageja õigusabikulu ei ole põhjendatud. Samas ka menetluskulude nimekiri koosneb neljast positsioonist ja deklaratiivset laadi kinnitustest, et kulud on kantud käimasoleva menetlusega. Kostja leiab, et hageja menetluskulud kokku ei pea ületama 40 eurot+km hagi koostamise eest ja ülejäänud menetluskulud 1,05 tundi (arvutuskäik: 0,75+0,10+0,10+0,10). Tunnihinna osas vastuväiteid ei ole. Hagi juurde lisatud Lisast 9 - hageja esindaja Intrum Eesti AS 25.03.21 nõudekirjast nähtub, et hageja nõue on 31 168,62 eurot, seevastu hagis toodu järi nõue on 40 375,72 eurot. Seega hagis toodud asjaolud on vastuolus hagi juurde lisatud tõenditega. Arvestades asjaolu, et kostjad on tasunud veel 3000 eurot, oleks hageja nõue 28 168,62 eurot. (31 168,62 eurot – 3 000 eurot = 28 168,62). Hageja on aga esitanud kostjate vastu nõuet summas 40 375,72 eurot. Kuivõrd põhinõue on ebaõige, siis ei kuulu rahuldamisele ka kõrvalnõudena esitatud viivise nõue. Kuivõrd hageja nõue on ebaselge ja hagis toodud asjaolud ning selle juurde lisatud tõendid on vastuolulised, siis ei peaks sellist hagi üldse rahuldama. Kostjad muu hulgas leiavad, et hageja selgitus, et võlgnevus on arvutatud ebaõigelt mingi määratlemata tehnilise vea tõttu, et ole veenev ja pole eluliselt usutav Menetluse käik Kohus menetles asja poolte nõusolekul kirjalikus menetluses. Kohus tegi 25.05.2021 ja 29.06.2021

pooltele ettepanku kompromissiks, andis pooltele tähtajad seisukohtade kujundamiseks ja menetluskulude nimekirja esitamiseks. Kohtu põhjendused Kohtu hinnangul on hagi põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Menetluskulud tuleb jätta hagi rahuldatud osalt osaliselt kostjate kanda. Poolte vahele ei ole vaidlust selle, et hageja ja kostja sõlmisid 03.07.2018 kliendilepingu ja selle alusel rendilepingud seadmete kasutamiseks. Poolte vahel ei ole ka vaidlust seadmete rendihinna ja seadmete kvaliteedi üle, seadmete üleandmise ja muude lepingu kehtivuse ja täitmisega seotud asjaolude üle. Poolte vahel on vaidlus kostja poolt seadmete kasutamise eest tasu maksmise üle. Samuti on poolte vahel vaidlus käenduslepingu ja viivise suuruse üle. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 339 järgi 341 järgi kohaldatakse rendilepingule üürilepingu sätteid. VÕS § 271 järgi on üürnikul kohustus tasuda üüritud asja kasutamise eest üüri. Kohtule esitatud lepingutest nähtub, et poolte vahel on 03.07.2018 sõlmitud kliendileping nr 180703-03 (tl 5-7) ja 09.09.2019 rendilepingu nr RL914125 (tl 11-13), 27.11.2019 rendilepingu nr RL907069 (tl 14) )ning 28.04.2018 rendilepingu nr RL949469 (15) seadmete rentimiseks. Kohtu hinnangul on tegemist üürilepingutega. Lepingu osaks on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimustena käsitletavad üldtingimused. Pooled ei vaidle ja kohus ei ole menetluse käigus tuvastanud, et tegemist oleks ebamõistlike tüüptingimustega VÕS § 42 lg 1 mõttes. Hagejal on VÕS § 76 lg 1 ning § 101 lg 1 p 1 alusel õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Kostjal on võimalus tõendada, et ta on oma kohustuse täitnud, see on lõppenud või vaidlustada oma kohustuse suurust. Kliendilepingu p 5.2 sätestab arvete esitamise ning üüritasu maksmise tähtajad ja korrad. Lepingu järgi väljastas hageja kostjale arved iga kuu 15-ndaks ja 30-ndaks kuupäevaks ning tasumise tähtaeg oli 14 päeval. Hageja on kostjale esitanud perioodil 29.02.2020-30.09.2020 arved kogusummas 40 375,72 eurot. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja on arved kätte saanud ning arvete tasumise tähtaeg on saabunud. Kostja ei ole esitatud arveid vaidlustanud, seega eeldab kohus, et arvetel kajastuvad kohased üürisummad. Kostja vastuväited selle kohta, et X AS nõudekirjades on näidatud, et osad vaidlusalused arved on tasutud ja hagiavalduses on hageja väitnud, et arved on tasumata, ei tõenda kostja poolset kohustuse täitmist. Nõudekirjades ja hagis erinevate summade nõudmist ei saa käsitleda nõudest loobumisena. Asjaolu, et hageja esindaja X AS on esitanud nõudekirjades (tl 31-43) teistsuguseid summasid, ei muuda arvetes näidatud üüri suurust. Nõudekirjas toodus väiksemat summat ei saa pidada nõudest loobumiseks. On tavapärane, et kohtuvälise lahenduse saamiseks tehakse järeleandmisi nõude summas. Kostjal on kohustus tõendada oma kohustuse täitmist hageja eest. Hageja on oma nõude suurust lepingute ja arvetega tõendanud. Kohtule esitatud kostja pangakonto väljavõttest (tl 55) nähtub, et kostja on tasunud 20.10.2020, 19.11.2020 ja 28.12.2020 hagejale 3000 eurot. Hageja esitas kohtule võlgnevuse arvestuse (tl 7071), mille järgi on kostja tasutud 3000 eurot arvestatud tema varasemate võlgnevuste katteks. Kohtu hinnangul ei ole hageja esitatud võlaarvestus käsitletav tõendina, mis tõendab arvete tasumist või tasumata jätmist. See on hageja poolt raamatupidamislik dokument, mis võib iseloomustada pooltevahelisi rahalisi suhteid. Samas on kostjal kohustus tõendada, et ta on tasunud nimetatud 3000 eurot just hageja poolt käesolevas vaidluses esitatud nõude katteks. Pangakonto väljavõtetest seda ei nähtu ning hageja esitatud arvestusest lähtuvalt on usutav, et tasu on makstud varasema võlgnevuse katteks. Sellise õiguse annab hagejale ka VÕS § 88 lg 1 ja lg 8. VÕS § 142 sätestab, et käenduslepingu järgi vastutab käendaja võlgniku kõikide kohustuste

täitmise eest võlausaldaja ees. Kohtupraktika kohaselt tuleb füüsilise isiku poolt sõlmitud käenduslepingut pidada tarbijakäenduslepinguks. Tarbijakäenduse kehtivuse eelduseks VÕS § 145 lg 2 järgi rahalise vastutuse maksimummäära sätestamine lepingus. Õhtule esitatud käenduslepingu (tl 28) on käenduse maksimumsuurus, 50 000 eurot, fikseeritud, järelikult on tegemist kehtiva tarbjakäenduslepinguga. Käendajal on VÕS § 149 lg 1 järgi õiguse esitada kõik põhivõlgniku vastuväited sh õigus nõuda leppetrahvi või viivise vähendamist VÕS § 162 lg 1 järgi. Kohus peab vajalikuks märkida, et viivise vähendamise õigus ei ole piiratud üksnes tarbijalepingutega. Tarbijakrediidilepingutele on VÕS § 4062 lg 1 alusel sätestatud maksimaalne krediidikulukuse määr, kuid kohtu hinnangul on ülemäärane viivis igal juhul heade kommete vastane. Hageja on kostja suhtes rakendanud viivist 182,5 % aastas, mis on kohtu hinnangu ülemäärane. Kostja on esitanud kohtule viivise vähendamise taotluse ja kohtu hinnangul on see põhjendatud mitte niivõrd kostja II kui füüsilise isiku majanduslikust seisukorrast vaid kui heade kommete vastasusest lähtuvalt. Kohtul ei ole siiski õigust vähendada viivist rohkem kui VÕS § 113 lg 1 määratud seadusjärgse viivise suuruseni, seega tuleb viivist vähendada suurusele 8% aastas. Kostjatelt tuleb VÕS § 101 lg 1 alusel solidaarselt välja mõista põhivõlg 40 375,72 eurot ning VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel viivis kuni kohtuotsuse tegemiseni summas 3943,15 eurot ja alates kohtotsuse tegemisest VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni otsuse täitmiseni, kuid mitte rohkem, kui põhivõlg. Kostja II on esitanud kohtule taotluse kohtuotsuse täitmise viisi ja tähtaja määramiseks, milles palub anda talle võimalus tasuda igakuiseid makseid summas 200 eurot. Kohtul on õigus määrata kohtuotsuse täitmise viis, kord ja tähtaeg TsMS § 445 lg 1 järgi, kuid see ei tohi olla kohtu hinnangul hagejale ebamõistlik. Arvestades seda, et tegemist on solidaarvõlgnikega, kellest üks on füüsiline isik, on kohtu hinnangul mõistlik määrata kohtuotsuse täitmine osamaksetena kahe aasta jooksul igakuiselt minimaalses summas 1850 eurot. Tsiviilasja hinna määramine Vastavalt TsMS § 133 lg 1 ja on hagihinnaks 50 000 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja tasunud riigilõivu 1000 eurot ning õigusabikulu on 440 eurot. Kostja vaidleb hageja kohtukuludele vastu õigusabi osas, sest hagi koostamisele ja menetluses osalemisele ei saa kuluda nii palju aega. TsMS § 163 lg 1 ja 2 järgi võib kohus jätta menetluskulud hagiosalisel rahuldamisel poolte kanda, samuti võib kohus määrata kohtukulud kompromissiga mittenõustunud poolele. Kohtu hinnangul tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista riigilõiv 1000 eurot. Kohus on teinud pooltele ettepaneku kompromissi sõlmimiseks, millest hageja keeldus, seetõttu tuleb õigusabikulud jätte hageja enda kanda. /digitaalselt allkirjastatud/ Kai Härmand Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.