2-19-18648/64 - Asjaõigus - Muud asjaõiguse asjad - Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

lahend.ee

E. H. esitas 27.11.2019. a kohtusse hagiavalduse H. E. vastu pärandvara väljaandmiseks kohustamise ja viivise nõudes. Hagiavalduses nõudis hageja, et kohus kohustaks kostjat andma temale välja L. H. pärandvara 10 000 eurot ja mõistaks kostjalt hageja kasuks välja viivise selle rahasumma tasumisega viivitamise eest VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras alates 14.05.2014. a kuni nõude täitmiseni. 09.04.2021. a menetlusdokumendis muutis hageja oma nõuet ning taotleb, et kohus kohustaks kostjat hagejale välja andma L. H. pärandvara 9526,12 eurot ja mõistaks kostjalt hageja kasuks välja viivise selle summa tasumisega viivitamise eest VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras alates 23.01.2020. a kuni nõude kohase täitmiseni. Hagi asjaolude kohaselt on hageja E. H. 25.04.2014. a surnud L. H. testamendijärgne ainupärija. 12.12.2013. a sõlmis L. H. kostja H. E. müügilepingu, millega müüs kostjale korteriomandi xxxx linnas xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx-xx hinnaga 10 000 eurot. Müügilepingus kinnitas L. H. , et korteriomandi müügihind 10 000 eurot oli temale tasutud sularahas enne lepingu sõlmimist. Hageja väitel on korteriomandi müügist saadud L. H. raha 10 000 eurot kostja valduses. Tegemist on L. H. pärandvaraga, mille väljaandist on hagejal kui ainupärijal õigus kostjalt alates pärandi avanemisest nõuda. Vaatamata hageja korduvatele nõudmistele ei ole kostja rahasummat hagejale välja andnud. Telefonivestlustes hagejaga on kostja mitmeid kordi kinnitanud, et kõnealune summa on tema valduses ning ta pole seda kellelegi väljastanud. Seda tõendab 14.05.2014. a kõnesalvestis, kus kostja enda sõnade kohaselt on summa tema valduses. Samuti mainib kostja, et pool sellest sularaha summast ehk 5000 eurot on ta paigutanud enda pangaarvele. Kostja pangakonto väljavõte tõendab, et 29.04.2014. a on ta paigutanud enda Swedbanki arvele 5000 eurot. Ka on Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2020. a otsuses tsiviilasjas nr 2-19-17784 tuvastanud, et kostja H. E. valduses on L. H. pärandvara 10 000 eurot, mille väljaandmist on hagejal õigus kostjalt nõuda. Tsiviilasjas nr 2-19-17784 esitas E. H. hagi H. E. ja E. E. vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2019/3840. Täitmisel oleva nõude sisuks oli kostjate menetluskulude nõue hageja vastu summas 4896 eurot. Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2020. a otsusega rahuldas hagi ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 022/2019/3840 lubamatuks. Ringkonnakohus luges tõendatuks, et L. H. pärandvara summas 10 000 eurot on H. E. valduses ning E. H. on õigus see summa H. E. välja nõuda ning oma nõude solidaarvõlgnikest kostjate menetluskulude nõudega tasaarvestada. Hageja ei nõustunud kostja vastuväidetega selle kohta, et 5000 eurot, mis kostja 29.04.2014.a enda pangakontole paigutas, sai ta laenuks oma tütrelt E. E. . Hageja toob välja, et Tallinna Ringkonnakohus on 18.12.2020. a otsuses muu hulgas tõendite põhjal tuvastanud, et see 5000 eurot oli L. H. pärandvara, mis oli kostja valduses. Hageja on seisukohal, et kostja enda ja tema tütre E. E. ütlustega seda asjaolu ümber lükata ei saa ning kostja ja E. E. soovivad anda

asjaolu kohta kohtus valeütlusi. Hageja leiab, et kostja väidetud asjaolu, et tema tütar E. E. andis temale 5000 eurot, ei ole tõene ega ka usutav. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et E. E. omas 2014. aastal ühte arvelduskontot SEB pangas ja Swedbankis lisaks ka limiidikontot. SEB Pangas oli 2013 november kuni 2014 august nii alg kui lõppjääk stabiilselt 0,06 dollarisenti ja 56 dollarisenti. Swedbankis oli limiidikontol (sisuliselt krediitkaardi konto) algjääk 01.11.2013. a miinuses 143,10 eurot ning käive kuni 01.08.2014. a 1079,29 eurot ning lõppjääk jäigi miinusesse. Swedbanki arvelduskontol oli algjääk 01.11.2013. a 500,58 eurot ja lõppjääk 01.08.2014. a 130,48 eurot. Neid tõendeid arvestades ei ole usutav, et E. E. oli üldse selline summa nagu 5000 eurot, mida kostjale laenuks anda. Hageja väitel on lisaks 10 000 eurole kostja valduses veel L. H. pärandvara summas 215 eurot. L. H. pangakonto väljavõte tõendab, et 3 päeva pärast tema surma, s.o 28.04.2014. a, võeti pangakaardiga tema kontolt välja 215 eurot. Kõik L. H. asjad jäid sisuliselt kostja valdusesse. Seega sai kostja olla ainuke isik, kes raha L. H. kontolt välja võttis. Hageja leiab, et temal kui L. H. pärijal on õigus kostjalt tema valduses olev pärandvara välja nõuda ja lisaks nõuda summade tasumisega viivitamise eest viivist. Hageja leiab, et pärandvara väljaandmise nõue muutus sissenõutavaks alates pärandi avanemisest ehk pärandaja surma päevast. Hageja ei nõustunud kostja vastuväitega selle kohta, et kostja on kandnud enda arvelt L. H. matusekulud summas 2140,75 eurot. Esiteks leiab hageja, et kostja ei ole 2140,75 euro ulatuses L. H. matusekulusid tõendanud. Hageja ei nõustu kostja poolt matusekuluna välja toodud kütuse kuluga autole summas 47,45 eurot ja peielaua kuludega naabritele summas 80,00 eurot. Hageja leiab, et kostja poolt auto kütusekulu tõendamiseks esitatud Alexela xxxx tankla kaardimaksekviitung ei seondu kuidagi vajalike matusekuluga ning selle tegemise otstarvet pole kostja välja toonud. Teiseks naabrite peielaua kulu tõendamiseks esitatud OÜ Ü. P. arve-müügitšekk ei ole matustega seotud kulu, kuna arve peal on välja toodud toitlustamine mitte aga peielaud, samuti on väidetava kulu tegemise kuupäev 02.06.2014. a, kui L. H. matused koos peielauaga olid 03.05.2014. a. Hageja nõustub kostjaga, et ülejäänud kostja väljatoodud kulud summas 1917,30 eurot on L. H. matusekulud. Hageja leiab aga, et kostja ei ole tõendanud, et ta kandis need kulud enda arvel. Hageja väitel kandis kostja need kulud L. H. poolt matusekuludeks jäetud 2000 euro arvel. Lisaks makstit matusetoetus 82,70 eurot. Eeltoodut arvestades leiab hageja, et tal on õigus kostjalt nõuda välja L. H. pärandvara summas 10 297,70 eurot, s.o 10 000 eurot + 215 eurot+2000 eurot matusteks jäetud raha+ 82,70 eurot matusetoetus – 1917,30 eurot matusekulud. Lisaks on hagejal õigus nõuda kostjalt summade tasumisega viivitamise eest viivist VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni täitmiseni. Hageja avaldas, et 07.05.2019. a tasaarvestas ta oma 10 000 euro suuruse pärandvara ja lisanduva viivisenõude kostja vastu kostja menetluskulude nõudega summas 4896 eurot, mis oli täitmisel täiteasjas nr 022/2019/3840. Lisaks tasaarvestas hageja need nõuded kostja vastu kostja nõudega hageja vastu tsiviilasjas nr 2-19-4587 summas 546 eurot. Hageja loeb esmalt tasaarvestused toimunuks sissenõutavaks muutunud viivistelt ja seejärel pärandvara nõudelt. Hageja on arvestanud 10 000 euro tasumisega viivitamise eest viivist alates 14.05.2014. a ehk alates kõnevestlusest, kus kostja ise kinnitas, et raha on tema valduses. 07.05.2019. a seisuga oli sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 4142,42 eurot, s.o kokku hageja nõue 14 422,12 eurot (10 000 eurot + 215 eurot + 82,70 eurot + 4142,42 eurot). Hageja tasaarvestas 3 (20)

Kostja H. E. hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud, et L. H. pärandvarasse kuulus 10 000 eurot ja et see summa on kostja valduses. Kostja sõlmis 12.12.2013. a L. H. korteriomandi müügilepingu, mille alusel omandas korteriomandi xxxx linnas xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx-xx hinnaga 10 000 eurot. Jõustunud Tartu Maakohtu 05.10.2017. a kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-16-18564 on tõendatud, et enne müügilepingu sõlmimist oli kostja müügihinna 10 000 eurot L. H. üle andnud. Tartu Maakohus on viidatud kohtuotsuses märkinud, et Helle Eensaar on ütlustes kohtu jaoks piisavalt usutavalt selgitanud sularaha üleandmist L. H. , sh seda, et enne notari juurde minekut käis ta L. H. juures haiglas, andis temale raha, L. H. käskis raha koju viia, et saab koju, siis loeb raha kodus üle. H. E. kinnitas ütlustes ka kodus raha üleandmist, L. H. poolt 10 000 euro ülelugemist, ta ei oska öelda, kuhu L. H. raha pani ja mis ta sellega edasi tegi. Kohus märkis ka asjaolu, et kuna korteriomandi müügitehing ja ka raha üleandmine toimus L. H. eluajal, ei saanud E. H. kui pärijal olla selle raha suhtes mingeid seaduslikke nõuded. Kuna Tartu Ringkonnakohus jättis 29.08.2019. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning Riigikohus jättis 07.05.2019. a määrusega hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata, on eelviidatud maakohtu otsus jõustunud. Seega on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et kostja andis 10 000 eurot L. H. üle. Kuna L. H. suri rohkem kui neli kuud pärast talle kostja poolt 10 000 euro üleandmist, oli tal selle aja jooksul piisavalt aega saadud raha kasutada. Kostja leiab, et hageja esitatud tõendid ei tõenda, et hageja nõutav rahasumma 10 000 eurot on kostja valduses. Kostja leiab, et muu hulgas ei tõenda seda hageja esitatud kõnesalvestised poolte telefonivestlustest. Kostja ei ole vestlustes hagejaga väitnud, et L. H. raha on tema käes. 14.05.2014. a vestluses lubas kostja küll maksta hagejale 5000 eurot, kuid seda seetõttu, et hageja oli varasemalt kostjat oma korduvate nõudmistega survestanud. Kostja soovis poolte vaidluse lõpetada ära kompromissiga nii, et maksab hagejale 5000 eurot. Tegelikult kõnevestluse ajal L. H. 10 000 eurot kostja käes ei olnud. Kostja arvas, et ilmselt on see raha

kuskil nende koduses majapidamises, kuid ta ei olnud ega ole käesoleva ajani seda leidnud. Kuna tegemist on poolte vahelise telefonikõnega, siis ei ole kostjal muul moel võimalik hageja väiteid ümber lükata, kui enda vande all antud seletustega selle kohta, mis asjaoludel selline telefonikõne hageja ja kostja vahel aset leidis ning miks kostja andis hagejale sellised vastused. Kostja ei vaidlustanud hageja väidet, et pärast L. H. surma, 29.04.2014. a, paigutas ta enda pangakontole 5000 eurot. Kostja väitel aga ei olnud selle raha puhul tegemist L. H. rahaga, vaid selle raha andis kostjale L. H. matusekulude katmiseks laenuks tema tütar E. E. . Kostja soovib vastavat asjaolu tõendada tunnistaja E. E. ütlustega. Kostja leiab, et isegi, kui hagejal oleks õigus nõuda kostjalt välja L. H. pärandvara, siis 6198 euro ulatuses on see nõue igal juhul tasaarvestuse tulemusena lõppenud. Hageja on esitanud kostjale ja E. E. 22.07.2019. a avalduse, millega loeb tasaarvestatuks kogu rahalise nõude täiteasjas nr 022/2019/3840 summas 5652 eurot ja 18.12.2019. a esitanud tasaarvestuse avalduse, millega loeb tasaarvestatuks kostja ja E. E. nõude tsiviilasjas nr 2-19-4582 summa 546 euro ulatuses. Mõlemas avalduses on märgitud, et hageja arvab tasaarvestatava summa maha nõudest kostja vastu, mis põhineb asjaolul, et kostja valduses on ebaseaduslikult hagejale kuuluvad varalised vahendid summas 10 000 eurot ja lisanduv viivis. Kostja esitas hageja nõudele ka aegumise vastuväite. Kostja on seisukohal, et hageja 10 000 euro väljaandmise nõue muutus sissenõutavaks kostja ja L. H. vahel 12.12.2013. a korteriomandi müügilepingu sõlmimisest. Kostja leiab, et hageja nõude aegumisele kohaldub TsÜS § 146 lg 1, mille kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Nõude aegumine peatus L. H. surmaga 25.04.2014. a ning hakkas uuesti kulgema 18.06.2014. a, kui hagejale kui L. H. ainupärijale väljastati notari poolt pärimistunnistus. Kostja leiab, et seega aegus hageja nõue hiljemalt 05.02.2017. a. Kuigi kostja hagi ei tunnista, siis alternatiivselt, juhul, kui kohus peab hageja nõuet siiski põhjendatuks, siis leiab kostja, et hageja nõudest tuleb maha arvata pärandaja L. H. matusekulud kokku summas 2140,75 eurot, mis on kostja poolt kantud. Kostja poolt kantud L. H. matusekulude koosseis on alljärgnev: 1) surnu transport - 45,50 eurot; 2) surnu hoidmine, kirst, lugeja – 636,40 eurot; 3) laululehed, lauakaunistus – 159 eurot; 4) haua kaevamine – 145 eurot; 5) triiksärk surnule – 39,40 eurot; 6) surnu pesu – 25 eurot; 7) küünlad 22 eurot; 8) peielauale kringlid – 100 eurot; 9) kütus autole – 47,45 eurot; 10) hauasambale surma kuupäeva raiumine – 25 eurot; 11) peielaua toitlustamine ja alkohol – 816 eurot; 12) peielaud naabritele – 80 eurot.

PärS § 146 lg 1 näeb ette, et isik, kes valdab pärijana pärandvara, kuid ei ole õigustatud pärima, on kohustatud pärijale, testamenditäitjale või pärandi hooldajale pärandvara välja andma. PärS § 146 lg 3 sätestab, et pärandvara välja andnud isikul on õigus üleantavast pärandvarast maha arvata pärandaja matuse kulud, mis on tema kantud. PärS § 146 lg 1 järgi on hageja nõude eelduseks see, et hagis kostjalt nõutav pärandvara on kostja valduses. Kui see asjaolu leiab tuvastamist, siis PärS § 146 lg 3 alusel on kostjal õigus üleantavast pärandvarast maha arvata pärandaja matuse kulud, mis on tema kantud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tulenevalt nimetatud sättest peab hageja nõude eeldusena tõendama seda, et hagis nõutav pärandvara on kostja valduses. Kui hageja esitab asjaolu tõendamiseks tõendid, siis peab kostja oma vastuväiteid tõendama. Muu hulgas peab kostja tõendama oma väidet, et tema on kandnud pärandaja matuse kulud, mis üleantavast pärandvarast on õigus maha arvata. Ka peab kostja tõendama oma väiteid selle kohta, et hageja nõue on osaliselt tasaarvestuse tulemusena lõppenud. Hageja viivisenõude õiguslikuks aluseks saab olla võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1, mis näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivisenõude rahuldamise eelduseks on see, et kostjal on hageja ees rahaline kohustus, mis on muutunud sissenõutavaks. Kohus annab esmalt hinnangu kostja aegumise vastuväitele. Seejärel käsitleb kohus hageja nõude eeldusena seda, kas hagis nõutav pärandvara on kostja valduses ning siis seda, kas kostja on kandnud pärandaja matusekulusid, mis väljanõutavast pärandvarast tuleb maha arvata ning seejärel seda, kas hagejal on õigus nõuda viivist.

Antud asjas on kostja esitanud hageja nõudele aegumise vastuväite. Kostja on seisukohal, et aegunud on hageja nõue, mis puudutab L. H. pärandvarana 10 000 euro väljaandmist. Hagi asjaolude kohaselt on 10 000 eurot see summa, mille kostja L. H. 12.12.2013. a korteriomandi müügilepingu alusel maksis. Kostja leiab, et nõude aegumistähtaeg algas alates korteriomandi müügilepingu sõlmimisest s.o alates 13.12.2013. a, aegumine peatus L. H. surmaga 25.04.2014. a ning hakkas uuesti kulgema 18.06.2014. a. Kostja leiab, et seega aegus hageja nõue hiljemalt 05.02.2017. a. Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja nõudele kohaldub TsÜS § 146 lg 1 tehingust tuleneva nõude aegumise kohta. Hageja ei nõua kostjalt tehingust (korteriomandi müügilepingust) tuleneva kohustuse täitmist, vaid nõuab pärijana kostja pärandvara väljaandmiseks kohustamist. Nagu kohus seda ka juba eelnevas punktis (p 3.2.) käsitles, on hageja nõue kvalifitseeritav pärandvara väljaandmise nõudena PärS § 146 lg 1 järgi. Kohus leiab, et hageja nõude aegumisele tuleb kohaldada TsÜS § 155 lg-t 1 pärimisõigusest tuleneva nõude aegumise kohta. TsÜS § 155 lg 1 kohaselt on pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. PärS § 4 lg 1 järgi läheb pärand pärandajale üle pärandi avanemisel. PärS § 3 lg 2 kohaselt on pärandi avanemise aeg pärandaja surmapäev. Neist sätetest tulenevalt saab aegumistähtaja alguseks lugeda pärandi avanemise aja, s.o pärandaja surmapäeva, millisest ajast alates pärand pärijale üle läheb ja pärijal on õigus pärandvara väljaandmist nõuda (nõue on sissenõutav). Pärandaja L. H. suri 25.04.2014. a. Hageja on esitanud pärandvara väljaandmiseks kohustamise nõudega hagi kohtusse 27.11.2019. a. Hagi esitamise ajaks ei olnud TsÜS § 155 lg-s 1 sätestatud 30 aasta pikkune aegumistähtaeg möödunud. Seega ei ole kostja taotlus hageja nõudele aegumise kohaldamiseks põhjendatud. Hageja nõue ei ole aegunud.

H. hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendavas osas luges kohus muu hulgas tõendatuks, et korteriomandi müügihind 10 000 eurot on ostja H. E. poolt müüjale L. H. üle antud. Kohus tegi kohtute infosüsteemi (KIS) andmete alusel kindlaks, et Tartu Ringkonnakohus jättis 29.08.2018. a otsusega tsiviilasjas nr 2-16-18564 E. H. apellatsioonikaebuse rahuldamata ja maakohtu 05.10.2017. a otsuse muutmata. Riigikohus jättis 23.05.2018. a määrusega E. H. kassatsioonikaebuse ringkonnakohtu otsuse peale menetlusse võtmata, millega Tartu Maakohtu 05.10.2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18564 jõustus. Kohus leiab, et eelnimetatud tõendid tõendavad, et kostja H. E. andis L. H. 12.12.2013. a sõlmitud korteriomandi müügilepingu alusel üle korteriomandi müügihinna 10 000 eurot, milline summa oli tasutud sularahas enne lepingu sõlmimist. Käesolevas tsiviilasjas ei ole ka poolte vahel enam vaidlust selle üle, et kostja tasus L. H. sularahas korteriomandi müügihinna 10 000 eurot ning korteriomandi müügilepingu täitmise nõue ei ole hagi esemeks. Käesolevas asjas nõuab hageja kostjalt osaliselt selle rahasumma kui L. H. pärandvara väljaandmist. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas korteriomandi müügist saadud 10 000 eurot on kostja valduses. Hageja on esitanud asjaolu tõendamiseks Politsei-ja Piirivalveameti poolt 18.09.2015. a kriminaalasjas nr 14286000041 koostatud asitõendi vaatlusprotokolli (I kd tl 14-15), kostja pangakonto väljavõtte (I kd tl 16-19), notari e-kirjad (I kd tl 56-57), Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2020. a otsuse tsiviilasjas nr 2-19-17784 (I kd tl 144-147) ja 18.06.2021. a menetlusdokumendi (I kd tl 191-193) lisana helisalvestise poolte telefonivestlusest (dtl 519). Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2020. a otsusest (I kd tl 144-147) nähtub, et tsiviilasjas nr 21917784 oli E. H. esitanud 13.11.2019. a kohtusse hagi H. E. ja E. E. vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2019/3840. Nimetatud täiteasjas oli hageja suhtes täitmisel kostjate solidaarne nõue Tartu Maakohtu 05.10.2017. a ja Tartu Ringkonnakohtu 29.08.2018. a otsustega tsiviilasjas nr 2-16-18564 hagejalt kostjate kasuks välja mõistetud menetluskulude summas 4896 eurot ja sellele lisanduva viivise sissenõudmiseks. Hageja tugines sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis sellele, et tal on kostja H. E. vastu L. H. pärandvara 10 000 euro väljaandmise nõue, mille hageja on kostjate nõudega tasaarvestanud. Harju Maakohus jättis E. H. hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2019/3840 rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18.12.2020. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas E. H. hagi ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 022/2019/3840 lubamatuks. Riigikohus jättis 05.04.2021. a määrusega kostjate kassatsioonikaebuse rahuldamata, millega Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2020. a otsus jõustus. Tallinna Ringkonnakohus on jõustunud 18.12.2020. a otsuse põhjendavas osas lugenud tõendatuks, et korteri müügist saadud 10 000 eurot asus hiljemalt alates 08.03.2014. a L. käes ja jäi pärast tema surma alates 25.04.2014. a kostja H. E. valdusse ning hagejal pärijana on PärS § 146 lg 1 alusel sissenõutavaks muutunud nõue H. E. summas 10 000 eurot, mille hageja on täiteasjas temalt nõutavate menetluskulude nõudega kehtivalt tasaarvestanud. Tallinna Ringkonnakohus on asjaolu tuvastamisel hinnanud neid hageja esitatud tõendeid, mis on esitanud tõendina ka käesolevas tsiviilasjas, s.o Politsei-ja Piirivalveameti poolt 18.09.2015. a kriminaalasjas nr 14286000041 koostatud asitõendi vaatlusprotokoll (I kd tl 1415), kostja pangakonto väljavõte (I kd tl 16-19), notari e-kirjad (I kd tl 56-57) ja Tartu Maakohtu 05.10.2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18564 (I kd tl 104-110). Ringkonnakohus on neid tõendeid hinnates andnud asjaoludele hinnangu alljärgnevalt (otsuse p-d 22-24): 8 (20)

/.../p. 22. Politsei- ja Piirivalveameti asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt on vaadeldud CDplaadile salvestatud 14.05.2014. a telefonivestlust (E. H. (hageja) ja H. E. (kostja I) vahel. Kõnesalvestiselt nähtuvalt on vestluse sisuks kostja I poolt hagejale 10 000 euro üleandmise küsimuste arutamine. Samas on sellelt kõnesalvestiselt üheselt tuvastatav, et vestluses arutatud summa näol on tegemist L. H. varaga, mille L. H. sai 12.12.2013 korteri müügitehingust. L. H. müüs 12.12.2013 talle kuulunud korteri kostjale I hinnaga 10 000 eurot. Ringkonnakohus nõustub kostjate seisukohaga, et selle raha sai L. H. enda valdusse. Müügitehingust saadud raha laekumine L. H. on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-16-18564. Tartu Maakohus on viidatud asjas (milles hageja nõudis korteri müügitehingu tühisuse tuvastamist ja hageja omanikuna kinnistusraamatusse kandmist) tehtud otsuses leidnud, et korteri müügitehing ei olnud näilik ja ostja andis müüjale korteri eest raha üle. Tsiviilasjas nr 2-1618564 tehtud otsusest tulenevalt tuvastas kohus selle, et L. H. teatas hagejale 08.03.2014, et raha on tema (s.o L. H. ) käes. Seega on L. H. korteri müügitehingust raha enda valdusse saanud. Samas ei nõustu ringkonnakohus kostjate seisukohaga, et nimetatud rahasumma ei sattunud kostja I valdusse. Vaidluse all ei ole, et L. H. suri 25.04.2014 ja kostja I oli L. H. abikaasa. L. H. asjade jäämist L. H. surma järgselt abikaasa, s.o kostja I valdusse kinnitab kõnesalvestise kohaselt poolte vahelises vestluses kostja I ise. Nimelt räägivad kõne alguses pooled omavahel sellest, et 27. aprillil oli kostja I lubanud hagejale 10 000 eurot üle kanda. Hageja teatab kostjale I järgmist: „Et, vaata see ee, ee 27, 27. aprill oli see kuupäev on ju, kui sa lubasid see 10 000 üle kanda.“ Selle peale vastab kostja I, et „Kõik on sinu oma, mis Leo asjad, asjad siin minu majas on.“ ning et testamendi järgi kuulub kõik hagejale ja kostja I soovib, et hageja asjad ära viiks. Seejärel kinnitab kostja I, et pool sellest summast on hetkel pangaarvel – „Mul on raha praegu pangas.“ Samuti lubab kostja I raha hagejale üle kanda, kirjutades ülekande selgitusse, et tegemist on vanaisa pärandiga - „No jah aga ma kirjutan, et vanaisa pärand“. Samuti kinnitab seda, et tegemist on L. H. pärandvaraga, mis on kostja I valduses, ka vestluses kostja I poolt järgnevalt esitatu - „Sa ei ole, mina, mina ei ole mitte midagi valesti teinud, sellepärast, et kuni ei ole mul notariaalset nõuet, et testamendi oma, tähendab, et ma pean nüüd sinu , et kui sa saad aru küll, mis ma tahan sulle ütelda seni kuni ei ole ametlikku nõuet selle kohta, ma , mina võin seda isa korraks, miks ma siis tema kappi võin hoida, ma võin seda raha samuti hoida, see on tema pärandvara“. Kostja I väidet, et ta on pool summast pangaarvele pannud ja ühtlasi ka asjaolu, et tegemist on kostja I valduses oleva L. H. pärandvaraga, kinnitab samuti kostja I pangakonto väljavõte, mille kohaselt on kostja I sularahas 4 päeva pärast L. H. surma, s.o 29.04.2014 pangakontole sisse maksnud 5 000 eurot. p. 23. Samuti tõendab kõnesalvestis asjaolu, et ka kõne toimumise ajal, s.o 14.05.2014 oli L. H. pärandvara kogusummas 10 000 eurot kostja I valduses. 5 000 euro asumist kostja I pangakontol kinnitab eelpoolviidatud pangakonto väljavõte koos kostja I vestluses antud kinnitusega, et see raha on hetkel pangas. Teise poole, s.o 5 000 euro, asumist kostja I valduses kinnitab kostja I vestluses hagejaga ise. Nimelt nõustub kostja I vestluse alguses hagejaga, et 10 000 eurot on kogusumma ning 5 000 eurot on pool sellest rahast, mis asub pangakontol. Kostja I kinnitustest, et „Olen seda kinni pidanud“ ja „Raha on minu käes ja kui testamendi noh valdaja nõuab seda raha minu käest, siis ta saab selle raha testamendi järgselt dokumentide vormistamisel.“ järeldub, et kostja I peab enda valduses kogu summat, s.o 10 000 eurot. Täiendavalt tõendavad raha asumist kostja I valduses notar Inga Anipai ekirjad, mille kohaselt on H. E. notarile L. H. surma järgselt kinnitanud korteri müügitehingust saadud sularaha olemasolu. Seega on eeltoodust tulenevalt tõendatud, et korteri müügist saadud 10 000 eurot asus hiljemalt alates 08.03.2014 L. H. käes ja jäi pärast tema surma alates 25.04.2014 kostja I valdusse. Maakohtu otsuses on õigesti leitud, et telefonivestlusest nähtuvad kostja I püüdlused saavutada hagejaga 9 (20)

kokkulepet, et hageja ei läheks testamendiga notari juurde ja pakkus hagejale selle eest raha. Kuid kostja I pakkus mitte ainult 5 000 eurot, nagu maakohus ekslikult leidis, vaid kokku 10 000 eurot. Samuti jättis maakohus tähelepanuta, et selle sama hagejale lubatud 10 000 euro kohta on kostja I sisuliselt kinnitanud, et see on L. H. pärandvara, mis kuulub pärijale, s.o hagejale, kuid ei tahtnud kogu summat hagejale enne pärimismenetlust välja anda. p. 24. Kostjad ei ole esile toonud, et kõnealune 10 000 eurot oleks hagejale pärast 14.05.2014 toimunud vestlust tasutud. Pärimisseaduse (PärS) § 146 lg 1 kohaselt on isik, kes valdab pärijana pärandvara, kuid ei ole õigustatud pärima, kohustatud pärijale, testamenditäitjale või pärandi hooldajale pärandvara välja andma. Seega on hagejal nõue kostja I vastu PärS § 146 lg 1 alusel./.../ Eeltoodust nähtub, et Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud 18.12.2020. a otsusega on tuvastatud käesolevas asjas hagi aluseks oleva asjaolu, mille üle pooled vaidlevad, s.o asjaolu, et korteriomandi müügist saadud L. H. raha 10 000 eurot jäi pärast tema surma alates 25.04.2014. a kostja H. E. valdusse. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Riigikohus on korduvalt oma praktika seisukohtades (vt nt Riigikohtu 22.11.2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-1725, p 12) selgitanud, et jõustunud kohtuotsused võivad olla dokumentaalsed tõendid TsMS § 272 lg 2 mõttes. See ei tähenda aga, et menetlusosaline ei võiks eelmises asjas esitatud tõendeid eraldiseisvate tõenditena esitada, kui ta leiab, et neid ei ole piisavalt käsitletud. Riigikohus on rõhutanud, et lisaks eelmises tsiviilasjas tehtud lahenditele kui dokumentaalsetele tõenditele tuleb kohtul TsMS § 232 lg 1 järgi hinnata ka kõiki teisi tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustada oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Tulenevalt TsMS § 232 lg-st 2 ja arvestades siinkohal eespool viidatud Riigikohtu suuniseid, ei ole kohus Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud 18.12.2020. a otsusega tsiviilasjas nr 2-1917784 tuvastatud asjaoludega seotud. Jõustunud kohtuotsus teises tsiviilasjas on üks tõend teiste tõendite hulgas ning poole väite tõendatuks lugemisel peab kohus hindama ka kõiki teisi asjas esitatud tõendeid. Kuigi kohus ei ole käesolevas asjas Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud 18.12.2020. a otsusega tuvastatud asjaoludega seotud, siis leiab kohus, et selles asjas ei ole esitatud selliseid uusi asjaolusid või tõendeid, mis annaks alust anda samadele tõenditele ja asjaolude tõendatusele teistsugust hinnangut. Kohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud 18.12.2020. a otsuses tsiviilasjas nr 2-19-17784 antud hinnanguga tõenditele ega korda neid põhjendusi täiendavalt üle. Kohus leiab, et esitatud tõendid, sh Tartu Maakohtu jõustunud 05.10.2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18564 (I kd tl 104-110), Politsei-ja Piirivalveameti poolt 18.09.2015. a kriminaalasjas nr 14286000041 koostatud asitõendi vaatlusprotokoll (I kd tl 14-15), kostja pangakonto väljavõte (I kd tl 16-19), notari e-kirjad (I kd tl 56-57) tõendavad hageja väidet, et korteriomandi müügist saadud L. H. raha 10 000 eurot jäi pärast tema surma H. E. valdusse. Sealhulgas on tõendatud hageja väide, et pärast L. H. surma 29.04.2014. a paigutas kostja sellest rahast 5000 eurot enda pangakontole. Käesolevas asjas on hageja esitanud asjaolude tõendamiseks täiendavalt 18.06.2021. a menetlusdokumendiga (I kd tl 191-193) kõnesalvestise (dtl 519) poolte telefonivestlusest. Hageja väitel toimus salvestatud vestlus 20.06.2016. a. Kostja on õigeks võtnud, et tõendina esitatud helisalvestisel on vestlus tema ja hageja vahel. Helisalvestiselt kuuldub, et hageja on helistanud kostjale ja pärib aru kostja poolt temale raha maksmise kohta. Hageja ütleb: 10 (20)

„Tingimused on täidetud, on pärimistunnistus ja arve numbrid. Ainuke mida ei ole, on raha“. Kostja vastab:“ Pärimistunnistust ei ole ma näinud. Kuidas ma saaks sellest koopiat?“. Hageja vastu:“ saatsin selle su tütrele ja tütar näitas sulle seda“. Kostja: „Võib-olla ta unustas näidata, ma vabandan. Siin on järgmine küsimus, et kui ma saadan selle raha sulle, kannan, et kas siis jätkub sellest jäljest, et ma olen raha sulle üle kandnud?/.../ Kas sa siis mingit paberit ei anna, et sa rohkem ei nõua mu käest?“. Hageja vastab: „Kas sa suudad sellest aru saada, et see on alates 3. detsembrist vanaisa raha.“ Kostja: „Mina ei taha seda raha kinni pidada. Kõik, mis on õiglane sul saada, selle ma annan sulle, kõik tema asjad ja riided, absoluutselt kõik. Ja räägime nüüd niimoodi, et kui ma ära kannan selle, et sellega siis need rahalised nõudmised piirduvad.“ Hageja: „On vanaisal veel kuskil raha?“ Kostja vastab:“ Ma ei tea. Võib-olla on./.../ Ma tahan, et me rahus läheksime lahku, et ma annan selle raha sulle ja sina sellega lepid ja sellega on asi rahaliselt lõpetatud.“ Hageja: „Ma tahaks teada, et mis kuupäeval ja mis arvel see raha siis lõpuks nagu on? Mitu kuud oleme oodanud.“ Kostja: „See raha nagu ma ütlesin 5000 eurot on pangas, aga ilma pangata ma seda raha ei kanna. Kannan kõik panga kaudu. Sa andsid mulle sõnumis panga numbri.“ Hageja: „See on minu number.“ Kostja: “Teeme siis nii, et kannan selle raha sulle“. Kohus leiab, et hageja esitatud helisalvestis kinnitab veelgi eespool käsitletud teiste tõenditega tõendatuks loetud asjaolu selle kohta, et korteriomandi müügist saadud L. H. raha 10 000 eurot jäi pärast tema surma kostja valdusse, sh 5000 eurot sellest rahast oli kostja paigutanud enda pangakontole. Poolte vestlusest on välja loetav, et hageja nõuab pärijana kostjalt raha, mille pärandaja L. H. 2013. aasta detsembris pidi saama. Kostja oma vastustega sisuliselt kinnitab, et raha on tema käes. Muu hulgas kinnitab kostja, et 5000 eurot sellest rahast on pangas. Kostja lubab vestluses kogu raha tasumist hagejale. Kostja on oma vastuväidetes viidanud sellele, et hageja ei ole tõendanud telefonivestluse toimumise aega. Kohus leiab, et iseenesest on õige, et hageja ei ole tõendanud, et vestlus toimus 20.06.2016. a nagu ta väidab. Kohus leiab aga, et see ei muuda tõendit lubamatuks või ebausaldusväärseks. Vestluse sisust on tuvastatav, et see on toimunud pärast L. H. surma ja peale hagejale pärimistunnistuse väljastamist. Vaidlust ei ole selle üle, et notar koostas ja tõestas L. H. pärimistunnistuse 25.04.2014. a. Sellest võib järeldada, et hageja esitatud kõnesalvestisel poolte telefonivestlus toimus igal juhul pärast seda, ehk pärast 25.04.2014. a. Kostja on õigeks võtnud, et telefonivestlustes lubas ta hagejale raha tasumist. Kostja vastuväidete kohaselt aga ei olnud nende vestluste ajal korteriomandi müügist saadud L. H. 10 000 eurot tema käes ja kostja lubas hagejale raha maksmist seetõttu, et hageja oli teda oma korduvate nõudmistega selleks survestanud ja kostja soovis, et nõudmised lõpeks. Lisaks väidab kostja, et 5000 eurot, mis ta 29.04.2014. a enda pangakontole paigutas, ei olnud korteriomandi müügist saadud L. H. raha, vaid selle raha oli temale L. H. matusekulude jaoks laenanud tütar E. E. . Telefonikõnes hagejale raha maksmise lubamise asjaolusid soovis kostja seletada enda vande all antud ütlustega ja seda, et 29.04.2014. a pangakontole paigutatud 5000 euro puhul oli tegemist tütar E. E. saadud laenuga, tõendada tunnistaja E. E. ütlustega. Kostja andis kohtuistungil vande all seletusi (II kd tl 30-31p) selle kohta, et hageja E. H. alustas temalt raha nõudmist juba L. H. surmapäeval 25. aprillil 2014. a. Kostja seletuste kohaselt oli see korteri müügi raha, mida hageja nõudis. Kostja ostis L. H. korteri ja ta andis selle raha L. H. 2013. a detsembris. Pärast L. H. surma 2014. aasta aprillis helistas hageja iga päev ja nõudis kostjalt seda raha. Ka hageja poeg A. H. helistas kostjale ja nõudis samuti raha. Kostja väitel

ei olnud ta aga seda raha leidnud. Ta seletas, et oli L. H. abielus ja nad elasid koos talus xxxx xxxxxx külas. Elasid seal koos 3 aastat kuni L. H. surmani. Kostja väitel sai ta hageja pärimisest teada juunikuus 2014. a, kui Tallinna notar kutsus teda testamendiga tutvuma. Kostja oli kindel, et see ümbrik 10 000 euroga, mis ta L. H. 2013. aasta detsembris andis, et leiab selle oma majast kusagilt. 14. mail 2014. a kostja veel uskus, et see raha on tema majas ja see on leitav. Kostja väitel ta seda raha aga ei leidnud. Tema sõnul on ta kogu aeg hagejale lubanud, et maksab selle raha siis, kui selle leiab. Ta pakkus hagejale, et maksab suure rahahäda leevendamiseks enda rahast 5000 eurot nii-öelda ettemaksuna, et kui L. H. raha leiab, siis võtab sealt 5000 eurot omale tagasi. See pakutud 5000 eurot jäi aga maksmata. Kostja avaldas, et on kindel, et L. H. raha on kuskil tema asjade hulgas ja kui ta selle leiab, siis on nõus selle hagejale välja andma. Kostja tunnistas, et 29.04.2014. a paigutas ta enda pangakontole 5000 eurot. Kostja väitel ei olnud see L. H. raha ja selle raha laenas temale tütar E. E. . Kostja seletas, et L. H. matuste korraldamine jäi täielikult tema kanda. Kui kostja ostis l. H. korteri, siis laenas ta tütre käest 5000 eurot ja tal endal oli 5000 eurot sularaha kodus, mis ta maksis L. H. . 2014. aasta veebruaris võttis kostja välja enda tähtajalised hoiused kokku 7500 eurot. Siis maksis ta 5000 eurot märtsis oma tütrele tagasi. Talle endale jäi 2500 eurot. Kostja arvas, et ei tule matuste korraldamisel 2500 euroga toime ja siis helistas ta tütrele. Tütar tuli 29. aprillil ja tõi kaasa 5000 eurot sularaha, mis oli tema kodus. Kostja sõnul oli see praktiliselt see raha, mis tema oli tütrele märtsis tagasi andnud. Nad panid selle raha 29. aprilli hommikul Swedbanga maksuautomaadis kostja arveldusarvele. Kostja taotletud tunnistaja E. E. andis kohtus ütlusi (II kd tl 31p-32) selle kohta, et kui L. H. lahkus, siis helistas samal päeval 25. aprillil 2014. a temale ema H. E. . Tunnistaja sõnul ta küsis emalt, et kas saab teda kuidagi aidata ja pakkus ennast emale appi. Nad rääkisid emaga veel mitu korda ja siis leppisid kokku, et saavad emaga 29. aprillil kokku, et siis on tarvis käia matusekontoris ja leinamajas ja kalmistul. Ema oli palunud tal lisaks tuua raha, sest matusetele oli E. H. kutsunud peielauda lisaks inimesi ja ema arvas, et tal võib tulla raha vajadus. Tunnistaja väitel läks ta 29. aprilli hommikul Võrru ja tal oli kaasas sularaha 5000 eurot, mille nad koos ema pangakontole panid. Tunnistaja seletas, et see 5000 eurot oli temal kodus sularahas olemas. Tema väitel oli ema H. E. selle raha temalt varem korteri ostuks laenanud ja veebruaris või märtsis tagasi maksnud. Ema poolt tagastatud raha oli tal kodus alles ja selle sama raha andis ta 25. aprillil 2014. a emale matuste jaoks. Kohus leiab, et kostja enda vande all antud ütlused ja tunnistaja E. E. ütlused ei lükka ümber hageja väidet selle kohta, et korteriomandi müügist saadud L. H. raha 10 000 eurot jäi pärast tema surma kostja valdusesse ja 29.04.2014. a paigutas kostja sellest rahast 5000 eurot enda pangakontole. Arvestades eespool käsitletud hageja tõendeid ei ole kostja vande all antud ütlused selle kohta, et ta ei ole raha leidnud, kohtu jaoks usutavad. Samuti ei ole usutavad kostja enda vande all antud ütlused ja tunnistaja E. E. ütlused selle kohta, et 5000 eurot, mis kostja 29.04.2014. a enda pangakontole paigutas, oli kostja laenanud E. E. . Kostja vande all antud ütlused ja tunnistaja E. E. ütlused ei ole kooskõlas hageja esitatud tõenditega. Nagu kohus seda ka juba eespool hindas, siis saab hageja esitatud Politsei- ja Piirivalveameti asitõendi vaatlusprotokollis (I kd tl 14-15) vaadeldud poolte 14.05.2014. a telefonivestluse, samuti helisalvestiselt (dtl 519) kuulduva poolte telefonivestluse, mis on peetud pärast 25.04.2014. a, teha järelduse, et nende vestluste ajal oli korteriomandi müügist saadud L. H. raha 10 000 eurot kostja valduses ning 5000 eurot sellest rahast oli kostja pannud enda pangakontole. Kostja oma vastustes sisuliselt tunnistas neid asjaolusid ja lubas hagejale raha maksmist. Kordagi ei maininud kostja, et ta ei ole raha leidnud. Kohus leiab, et muu hulgas

3.7.Poolte vahel on vaidlus selle üle, kui suured olid l. H. matusekulud ja millises ulatuses on need kantud kostja arvel. Kostja väitel kandis ta L. H. matusekulusid kokku summas 2140,75 eurot alljärgnevalt: 1) surnu transport - 45,50 eurot; 2) surnu hoidmine, kirst, lugeja – 636,40 eurot; 3) laululehed, lauakaunistus – 159 eurot; 4) haua kaevamine – 145 eurot; 5) triiksärk surnule – 39,40 eurot; 6) surnu pesu – 25 eurot; 7) küünlad 22 eurot; 8) peielauale kringlid – 100 eurot; 9) kütus autole – 47,45 eurot; 10) hauasambale surma kuupäeva raiumine – 25 eurot; 11) peielaua toitlustamine ja alkohol – 816 eurot; 12) peielaud naabritele – 80 eurot. Kostja on esitanud nimetatud kulude kandmise kohta tõendid (I kd tl 129-135). Hageja leiab, et kostja ei ole tõendanud, et tema poolt välja toodud kütuse kulu autole summas 47,45 eurot ja peielaua kulu naabritele summas 80,00 eurot, oleks kuidagi L. H. matustega seotud ja hageja leiab, et neid kulusid ei ole põhjendatud tema nõutavast pärandvarast maha arvata. Ülejäänud osas, s.o 2013,30 euro osas hageja L. H. matusekulusid vaidlustanud ei ole. Kohus nõustub siinkohal hagejaga, et kostja ei ole tõenditega põhistanud, et tema poolt kuludena välja toodud kütuse kulu autole summas 47,45 eurot ja peielaua kulu naabritele summas 80,00 eurot on L. H. matusekulu. 47,45 euro ulatuses kütusekulu tõendamiseks on kostja esitanud Alexela xxxx tankla 02.05.2014. a maksekviitungi (I kd tl 132). Nimetatud tõend tõendab küll kütuse kulu kandmist summas 47,45 eurot, kuid kostja ei ole tõendanud, et see kulu on kuidagi seotud L. H. matustega. 80 euro suuruse toitlustamise kulu tõendamiseks on kostja esitanud OÜ U. P. 02.06.2014. a arve-müügitšeki (I kd tl 133). Nimetatud tõendiga saab lugeda tõendatuks, et kostja maksis 02.06.2014. a OÜ-le Ü. P. 80 eurot. Ave-müügitšekil on märgitus selgituseks toitlustus. Samamoodi nagu eespool viidatud kütusekulu puhul ei ole kostja tõendanud, et see kulu oleks aga seotud L. H. matustega. Vaidlust ei ole selle üle, et L. H. matused ja peielaud toimusid 03.05.2014. a ja peielaua toitlustamise kohta on kostja esitanud eraldi tõendina Jaagumäe Kaubanduse OÜ 03.05.2014. a arve (I kd tl 134) summas 816 eurot. Eeltoodut arvestades loeb kohus tõendatuks L. H. matusekulud kokku summas 2013,30 eurot. Tulenevalt PärS § 146 lg-st 3 on kostjalt nõutavast pärandvarast õigus maha arvata üksnes need kulud, mis on kostja kantud. Hageja ei ole vaidlustanud, et L. H. matusekulusid 2013,30 euro ulatuses, kuid hageja leiab, et kostja ei ole nimetatud kulusid kandnud enda arvelt, kuna L. H. oli jätnud enda matusekulude jaoks 2000 eurot ning kostja sai L. H. matusteks toetust 82,70 eurot. Eespool (p-s 3.6) andis kohus juba hinnangu hageja väitele, et kostja valduses on L. H. raha 2000 eurot, mille L. H. hageja väitel jättis oma matusekulude jaoks. Kohus leidis, et hageja ei ole oma vastavat väidet tõendanud. Kostja ei ole aga vaidlustanud hageja väidet, et sai L. H. matusetoetuse summas 82,70 eurot. Seega saab järeldada, et L. H. matusekulud 82,70 euro ulatuses on kantud matusetoetuse arvelt ning saab lugeda tõendatuks, et kostja on kandnud L. H. matusekulud summas 1930,60 eurot (2013,30 -82,70=1930,60). Eespool tuvastas kohus, et kostja valduses on L. H. pärandvarana kokku 10 215 eurot. Tulenevalt PärS § 146 lg 3 alusel tuleb kostjalt nõutavast pärandvarast maha arvata tema kantud pärandaja matusekulud summas 1930,60 eurot. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt L. H. pärandvara väljaandmist summas 8284,40 eurot (10 215-1930,60).

3.8.Lisaks kostja kohustamiseks anda välja pärandvara nõuab hageja kostjalt pärandvara väljaandmisega viivitamise eest viivist. VÕS § 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt TsMS §-ile 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et eelnimetatud sätetest tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt selle pärandvara, mille väljaandmist tal on õigus kostjalt nõuda, väljaandmisega viivitamise eest viivist VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni täitmiseni. PärS § 4 lg 1 kohaselt läheb pärand pärijale üle pärandi avanemisel. PärS § 3 lg 2 järgi on pärandi avanemise aeg pärandaja surmapäev. Neist sätetest tulenevalt muutus hageja pärandvara väljaandmise nõue sissenõutavaks pärandaja L. H. surmapäeval, s.o 25.04.2014. a. Hageja on arvestanud viivist alates 14.05.2014. a ja nõuab viivist kuni pärandvara väljaandmise nõude kohase täitmiseni. Hageja on esitanud omalt poolt viivisearvestused (viiviseraportid (I kd tl 20 ja 157-159). Kohus leiab aga, et neist viivisearvestustest ei saa lähtuda, kuna hageja on seal nõutava põhivõla, s.o pärandvara summa suuruseks märkinud 10 297,70 eurot. Eespool tegi kohus aga kindlaks, et hagejal on õigus kostjalt nõuda välja pärandvara suuruses 8284,40 eurot. Hageja on avaldanud, et on oma pärandvara ja viivise nõude kostja vastu 07.05.2019. a tasaarvestanud kostja nõudega hageja vastu täiteasjas nr 022/2019/3840 summas 4896 eurot ja kostja menetluskulude nõudega hageja vastu tsiviilasjas nr 2-19-4582 summas 546 eurot (kokku kostja nõuded 5442 eurot). Hageja on märkinud, et tasaarvestab esmalt kostja nõuetega oma sissenõutavaks muutunud viivise nõude ja seejärel pärandvara nõude. Perioodil alates 14.05.2014. a kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o kuni 13.08.2021. a kujuneb 8284,40 euro suuruselt nõudelt VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras arvestatud sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks kokku 4934,34 eurot. Viivise arvestus on alljärgnev: Võlaperiood

TsMS § 147 lg 1 kohaselt peab avaldaja maksma riigilõivu lõivustatud toimingu tegemiseks ette. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 kohaselt tasutakse hagiavalduse esitamisel riigilõivu lähtuvalt hagihinnast sama seaduse lisa 1 järgi või kindla summana. Algselt esitatud hagis nõudis hageja kostja kohustamist anda hagejale välja 10 000 eurot ja maksma summa tasumisega viivitamise eest viivist hagi esitamise seisuga summas 4452,31 eurot ja edasiulatuvalt seadusjärgses määras protsendina põhinõudelt. Tulenevalt TsMS § 124 lg-st 1 ja § 133 lg-dest 1 ja 2 oli hagihinnaks 15 252,51 eurot, milliselt hagihinnalt tuli RLS lisa 1 kohaselt tasuda riigilõivu 700 eurot. Menetluse käigus kitsendas hageja oma nõuet ja arvestatud muudetud nõuet on hagihinnaks on 11 474,29 eurot, milliselt hagihinnalt tuleb RLS lisa 1 kohaselt tasuda riigilõivu 600 eurot. Tartu Ringkonnakohtu 30.01.2020. a määrusega selles asjas vabastati hageja menetlusabi korras täies ulatuses riigilõivu tasumisest. TsMS § 190 lg 3 näeb ette, et menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. TsMS § 190 lg 4 kohaselt, kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. TsMS § 190 lg 7 sätestab erisusena, et sama paragrahvi lõigetes 3–6 nimetatud kohtulahendis võib kohus mõjuval põhjusel ette näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Arvestades nimetatud sätteid, leiab kohus, et hagilt tasumisele kuuluv riigilõiv, mille kandmisest hageja hagi esitamisel vabastati, tuleb võrdeliselt hagi rahuldatud osaga ehk 73% ulatuses, s.o summas 438 eurot kostjalt riigituludesse välja mõista. TsMS § 179 lg 5 kohaselt peab kostja temalt riigituludesse välja mõistetud summa ära tasuma 15 päeva jooksul alates lahendi jõustumisest. Kui kostja summat määratud tähtaja jooksul ei tasu, siis võidakse kohtuotsus nõude sissenõudmiseks saata sundtäitmisele. Vastavalt TsMS § 190 lg-le 4 tuleks hagejalt riigituludesse välja mõista riigilõiv hagi rahuldamata jäetud osas ehk 27% osas, s.o summas 162 eurot. Kohus leiab aga, et arvestades hagejale menetlusabi andmisel tuvastatud tema varalist seisundit, esineb TsMS § 190 lg 7 järgi mõjuv põhjus ja hageja tuleb riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest vabastada.

Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt tegi kostja esindaja toiminguid kokku 25 tunni ulatuses alljärgnevalt: 1) 02.03.2020. a – taotluse esitamine hagejale kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatise määramiseks – 3 tundi; 2) 15.04.2020. a – hagiavaldusele vastuse esitamine, sh tsiviilasja materjalidega tutvumine, õigusliku positsiooni kujundamine ja kostja konsultatsioon – 5 tundi; 3) 29.01.2021. a – hagiavaldusele täiendava vastuväite ja tõendite esitamine, sh tõendite kogumine ja kostja konsultatsioon – 2 tundi 15 minutit; 4) 12.05.2021. a – hagiavalduse täiendusele seisukoha esitamine, sh hagiavalduse täiendusega tutvumine, kohtupraktika ja õiguskirjandusega tutvumine ning kostja konsultatsioon – 5 tundi 30 minutit; 5) 12.05.2021. a – hageja 09.04.2021. a seisukohaga tutvumine ja taotluse esitamine tunnistaja ülekuulamiseks ja kostja vande all ülekuulamiseks – 1 tund 15 minutit; 6) 18.05.2021. a – eelistungil osalemine, sh istungiks ettevalmistus – 1 tund 45 minutit; 7) 02.07.2021. a – kohtuistungiks ettevalmistumine – 2 tundi 45 minutit; 8) 02.07.2021. a – hageja 18.06.2021. a taotlusele seisukoha esitamine – 30 minutit; 9) 05.07.2021. a – kohtuistungil osalemine – 2 tundi 15 minutit; 10) 08.07.2021. a – menetluskulude nimekirja esitamine – 30 minutit. Kostja esindaja taotleb tasu määras 130 eurot ühe töötunni eest, millele lisandub käibemaks. Kohtu hinnangul saab lugeda põhjendatuks kostja esindaja taotletava tasumäära, mis on 130 eurot ühe töötunni eest, millele lisandub käibemaks. Tasu sellises määras vastab kohtumenetluses mõistlikuks ja põhjendatuks peetud advokaadist lepingulise esindaja tasule. Kuna kostja ei ole käibemaksukohuslane, siis tulenevalt TsMS § 174 lg-st 10 on kostja lepingulise esindaja tasu hüvitatav koos käibemaksuga. Kohus leiab aga, et menetluskulude nimekirjas toodud kostja esindaja toimingud ja ajakulu saab lugeda vajalikuks ja põhjendatuks üksnes osaliselt. Kohus leiab, et põhjendatud menetluskuluks ei saa pidada kostja esindaja tasu taotluse koostamisele hagejalt kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatise määramiseks (p 1 – 3 tundi). Kohus jättis 25.03.2020. a määrusega (I kd tl 94-95) vastava kostja taotluse rahuldamata, mistõttu leiab kohus, et taotluse koostamisega seotud kostja esindaja tasu ei ole vajalik menetluskulu ega kuulu teise poole poolt hüvitamisele. Kohus leiab, et ülejäänud kostja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud on olnud vajalikud. Kohtu hinnangul on aga märgitud ajakulu neile toimingutele osaliselt ülepaisutatud ega ole täies ulatuses vajalik. Kohus hindab ülemääraseks punktis 4 märgitud toimingute ajakulu kokku 5 tunni ja 30 minuti ulatuses ning punktis 7 märgitud ajakulu kohtuistungiks ettevalmistuseks kokku 2 tunni ja 45 minuti ulatuses. Arvestades asja menetluse käiku, asja keerukust ja mahukust ning kostja esitatud menetlusdokumente ja esindaja toiminguid, on kohus seisukohal, et vajalikuks ja põhjendatuks saab lugeda ajakulu kokku 17 tunni ulatuses. Eeltoodu alusel loeb kohus vajalikuks ja põhjendatuks kostja lepingulise esindaja tasu koos käibemaksuga summas 2652 eurot (17 x 156).

Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

Lahendi andmed

Lahendi tekst

KOHTUOTSUS

RESOLUTSIOON

Sarnased lahendid

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

KOHTU SEISUKOHT