YY hagi XX vastu kinkelepingu ja sellest taganemise tuvastamiseks, ühisomandiosa üleandmise ja kinnistusraamatu kannete muutmiseks tahteavalduste andmise kohustamiseks ning valduse taastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26. aprilli 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
YY määruskaebus
Menetlusosalised ja nende Hageja YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindajad ringkonnakohtus esindaja vandeadvokaat Tõnu Tuulas Kostja XX (isikukood YYYYYYYYYYY), lepinguline esindaja vandeadvokaat Daniil Savitski Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 26. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-3240 osas, milles maakohus keeldus valduse taastamise nõude menetlusse võtmisest ja jättis menetluskulud YY kanda. Teha tühistatud osas uus määrus, millega saata asi valduse taastamise nõude osas menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule ning menetluskulude jaotus määrata tsiviilasjas esitatud kõikide nõuete kohta lõpplahendi tegemisel. Ülejäänud osas jätta maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta ja täiendada määruse põhjendusi.
2.YY määruskaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse (v.a tühistatud osas) peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.YY (hageja) esitas Harju Maakohtule 2. märtsil 2021 hagi XX (kostja) vastu kinkelepingu ja sellest taganemise tuvastamiseks, ühisomandi üleandmise ja kinnistusraamatu kannete muutmiseks tahteavalduste andmise kohustamiseks ning valduse taastamiseks.
Hagiavalduse kohaselt abiellusid hageja ja kostja (abikaasad) 17. septembril 1999. Hageja ja kostja abielu lahutati 2019. aastal Hispaania kohtus. Abikaasade varasuhetele kohaldus varaühisus. Hageja andis 4. mail 2010 sõlmitud abieluvaralepinguga (abieluvaraleping, leping) laste kasvatamise ja kodusesse ellu panustamise eest kostja ainuomandisse kinnistud aadressil MMM ja PPP (kinnistud). Hageja ei jätnud endale nendega seoses mistahes õiguseid. Kinnistud osteti hageja sissetulekute arvel, kuid varaühisuse tõttu olid kinnistud abikaasade ühisomandis. Hageja oli kindel, et pere jääb püsima. Abieluvaralepingu sõlmimise järgselt ehitas hageja kinnistutele ehitised ja rajatised enda sissetulekute ja võetud laenude arvel, sest kostjal puudus aastatel 2010–2019 sissetulek. Kostja ei tegelenud kinnistute parendamisega, hooldamisega ega ülalpidamisega. Abikaasad leppisid suuliselt kokku, et PPP asuvale kinnistule rajatakse pere ühine eluase ning MMM asuvat kinnistut parendatakse eesmärgiga tõsta selle turuväärtust, hiljem see müüa ja saadu eest täita hageja ehitamiseks ja parendamiseks võetud kohustused. Kostja nõudis pärast abielu lahutust KKK asuva kinnistu valduse vabastamist, kuigi hagejal oli enne kinnistute ainuvaldus ja poolte vahel oli kokkulepe, et KKK asuv kinnistu jääb hageja ja poolte ühiste laste elukohaks. Kostja rikkus hageja valdust omavoliliselt, kuivõrd 2020. a oktoobris vahetati kostja advokaadi juhitud toimingutega omavoliliselt ära hoonete ja kinnistu juurdepääsu lukud ja võtmed ning asendati elektrooniline valve. Kostja võõrandas MMM asuva kinnistu ja KKK asuv kinnistu on müügis. Kostja ei ole pakkunud hagejale osa müügist saadud rahast hageja võetud laenukohustuste täitmiseks või laste ülalpidamiskulude katmiseks. Abieluvaraleping vastab oma olemuselt kinkelepingule. Hageja taganeb hagiavaldusega lepingust, kuna kostja on näidanud hageja ja poolte ühiste laste osas üles jämedat tänamatust. Hageja palub kohustada kostjat andma hagejale tagasi hageja ühisomandiosa KKK asuvast kinnistust ja selle valdus.
2.Kostja palus jätta hagi menetlusse võtmata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt on hagi esitatud eeldusel, et sõlmiti kinkeleping, aga abieluvaralepingut ei saa käsitada kinkelepinguna. Kinnistute kostja lahusvara hulka arvamine ei olnud vastusoorituseta kinge, kuivõrd abieluvaralepingus lepiti kokku, et väljaspool Eesti Vabariiki soetatud vara saab selle abikaasa lahusvaraks, kelle nimele see vara on soetatud või soetatakse. Lisaks on Hispaania kohtus pooleli menetlus, mille raames esitas hageja samal alusel nõudeid kinnistute suhtes, soovides saavutada sisuliselt sama eesmärki, mis käesoleva hagiga. Maakohtu määrus ja põhjendused
3.Harju Maakohus keeldus 26. aprilli 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus) hagi menetlusse võtmisest. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda, kuid kostjale hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole käesoleva hagi ja Hispaania kohtus menetletava avalduse aluseks olevad asjaolud ega ka ese samad. Samas on hagi perspektiivitu. Kuivõrd abikaasade vahel oli varaühisuse varasuhe ja ka hageja abielu jooksul saadud sissetulek on ühisvara, siis soetati kinnistud ühisvara arvel, mistõttu kuulusid need abikaasade ühisomandisse. Selleks, et üks abikaasa saaks loovutada talle kuuluva ühisomandiosa kinnisasjast teisele abikaasale, tuleb sõlmida abieluvaraleping, millega jäetakse kinnisasi ühe abikaasa ainuomandisse või leppida kokku kinnisasja jagamises selliselt, et tekiksid kaasomandiosad, mille üks abikaasa saab teisele abikaasale kinkida. Kuna hageja ei saanud kostjale kinkida oma ühisomandiosasid, siis ei saanud pooled sõlmida kinkelepingut. Samuti ei saa hageja loovutatut pidada vastusoorituseta kinkeks, kuna abieluvaralepingu järgi loobus kostja temale kuuluvast väljaspool Eesti Vabariiki soetatud ühisvaraosast. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
4.Hageja esitas vaidlustatud määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja võtta hagi menetlusse. 2 (6)
Määruskaebuse väidete kohaselt on maakohus hagi menetlusse võtmise otsustamisel asunud ebaõigesti lahendama hagi sisuliselt, mh nõudega seotud keskseid küsimusi. Samuti asus kohus lubamatult hindama tõendeid ja kostja õigusvaidluse sisu puudutavaid vastuväiteid. Seda, kas abieluvaralepingus on kostja vastusooritus, ei saa menetlusse võtmise otsustamisel analüüsida. Hagis on põhjalikult käsitletud ja esitatud piisavalt tõendeid kinnitamaks, et abieluvaralepingu osa, millega jäeti kinnistud kostja ainuomandisse, on kinkelepingu iseloomuga. Sealjuures on oluline mh see, et kostja ei hakanud tegutsema omanikuna. Tähtsust ei oma see, kuidas oleks pidanud või saanud kinkelepingu õiguslikult vormistada. Pooled valisid abieluvaralepingu kui lihtsama vormi hageja ühisomandiosa kostjale kinkimiseks. Hagi sisulisel lahendamisel saab kohus tuvastada, et poolte tegelik tahe tehingus oli kinnistud kostjale kinkida, st kostjat rikastada.
5.Kostja palus jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel tühistada osaliselt valduse taastamise nõude menetlusse võtmisest keeldumise ja menetluskulude YY kanda jätmise osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue määruse, millega saadab asja valduse taastamise nõude osas menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule. Menetluskulude jaotus määratakse tsiviilasjas esitatud kõikide nõuete kohta lõpplahendi tegemisel. Ülejäänud osas tuleb jätta maakohtu määruse resolutsioon TsMS § 657 lg 1 p 21 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada maakohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
8.Pooled vaidlevad ringkonnakohtus jätkuvalt selle üle, kas hageja ja kostja abieluvaralepingus sisalduv kokkulepe jätta kaks poolte ühisomandis olnud kinnistut kostja ainuomandisse saab olla kvalifitseeritav kinkelepinguna võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg 1 mõttes. Maakohus leidis, et see ei ole õiguslikult võimalik, mistõttu jättis hagi TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata. Kolleegium leiab, et valduse taastamise nõuet ei saanud jätta sel alusel menetlusse võtmata, kuid nõustub teiste nõuete osas maakohtu lõppjäreldusega.
9.Esmalt käsitleb kolleegium hageja esitatud nõuet tuvastada, et hageja ja kostja vahel sõlmitud abieluvaraleping on kinkeleping, millest hageja taganes käesolevas asjas hagi esitamisega. Kolleegium leiab, et maakohus jättis hageja tuvastusnõude õigesti TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata, kuid täiendab selles osas maakohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega. Kolleegium selgitab, et hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks võib hageja TsMS § 368 lg 1 järgi esitada juhul, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kohtupraktikas on leitud, et hagejal ei ole tuvastusnõuete esitamiseks tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1 mõttes, kui taotletud tuvastused tuleb teha kindlaks sooritusnõude lahendamisel (vt nt Riigikohtu 3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 24). Kolleegium märgib, et ka praegusel juhul tuleb taotletud tuvastused teha kindlaks ühisomandi üleandmise ja kinnistusraamatu kannete muutmiseks tahteavalduste andmise kohustamise nõuete lahendamisel. Tuvastusnõuded ei saa olla praeguses asjas iseseisvaks hagi esemeks, sest kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõudmisel puudub tuvastushuvi tuvastada eraldi nõude eelduseks olevaid asjaolusid. Hageja ei ole väitnud, et tal on tuvastusnõude esitamiseks muud huvi, kui kinkelepingu taganemisest tulenevate nõuete (sooritushagi) rahuldamine.
10.Järgmisena käsitleb kolleegium PPP asuva kinnistu valduse taastamise nõuet. Kolleegium leiab, et maakohus keeldus ebaõigesti valduse taastamise nõude menetlusse võtmisest. 3 (6)
Kui on esitatud mitu nõuet, millest ainult osa on perspektiivitud, ei takista see hagi menetlemist ülejäänud osas. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 45 lg 1 alusel saab valdaja nõuda tema valdust selle äravõtmisega rikkunud omavoliliselt valdajalt valduse taastamist. Hageja on hagiavalduses esile toonud nõude eelduseks olevad asjaolud, mille kohaselt oli poolte vahel kokkulepe, et PPP asuv kinnistu jääb hageja ja poolte ühiste laste elukohaks ning hagejal oli kinnistu valdus (vt nt hagiavalduse p-d 2.2.3.6–2.2.3.8 ja 2.2.3.16–2.2.3.20). Eelnevast tulenevalt ei ole kolleegiumi hinnangul alust väita, et hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik. See, kas need väited on ka tegelikult põhjendatud, selgub nõude sisulisel lahendamisel.
11.Viimasena käsitleb kolleegium PPP asuvast kinnistust hagejale kuulunud ühisomandiosa hageja ja kostja ühisomandisse välja nõudmise nõuet.
12.Kolleegium märgib kõigepealt, et nõustub hageja seisukohaga, mille kohaselt ei saanud asja menetlusse võtmise üle otsustamisel hinnata abieluvaralepingus kostja vastusoorituse olemasolu. Kolleegium selgitab, et kohtul ei ole hagi menetlusse võtmise otsustamisel õigust hinnata tõendeid, vaid lähtuda tuleb hagiavalduses esitatust (vt nt Riigikohtu 6. jaanuari 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-20574/19, p 9). Maakohus leidis vaidlustatud määruse põhjenduste p-s 21, et kinnistute kostja ainuomandisse jätmist ei saa pidada vastusoorituseta kinkeks, kuna abieluvaralepingu järgi loobus kostja temale kuuluvast väljaspool Eesti Vabariiki soetatud või soetatavast ühisvarast. Kolleegium märgib, et kuivõrd maakohus hindas selle seisukohani jõudmisel abieluvaralepingut kui dokumentaalset tõendit, kuid TsMS § 371 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaldamisel ei saa hinnata tõendeid, siis jätab kolleegium maakohtu põhjenduste punkti 21 vaidlustatud määrusest välja.
13.Samas ei tinginud lubamatu tõendite hindamine asja menetlusse võtmise otsustamisel asjas ebaõiget lõppjäreldust. TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel võib hagi menetlusse võtmisest keelduda, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel. Kolleegiumi hinnangul jõudis maakohus õigesti järeldusele, et hageja nõuded ühisomandi üleandmiseks ja kinnistusraamatu kannete muutmiseks tahteavalduste andmise kohustamiseks on õiguslikult perspektiivitud. VÕS § 268 lg 1 ei anna praegusel juhul hagejale nõudeõigust kostja vastu, eeldades hagis esitatud asjaolude õigsust. Kolleegium nõustub selles osas vaidlustatud määruse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel ei pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
13.1.Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et maakohus asus hagi menetlusse võtmise otsustamisel lahendama hagi sisuliselt, mh nõudega seotud keskseid küsimusi. Kolleegium leiab, et maakohus hindas hagi õiguslikku perspektiivikust. Kuigi perspektiivitu hagi menetlemine ei ole otseselt keelatud, tuleks kohtul siiski enne hagi menetlusse võtmist selle edulootust hinnata. Perspektiivitu hagi menetlusse võtmisest keeldumine võimaldab vältida pooltele kulutuste tekitamist sellise hagi menetlemisega, mille rahuldamiseks ei ole mingit õiguslikku alust (Riigikohtu 5. juuni 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-07, p 10).
13.2.Hageja on tuginenud hagi õigusliku võimalikkuse põhjendamiseks Riigikohtu lahendile asjas nr 2-17-17756/159, milles Riigikohus leidis, et abieluvaralepinguna pealkirjastatud dokumendi p-s 6 sisalduv kokkulepe võib vastata kinkelepingu tunnustele VÕS § 259 lg 1 mõttes (Riigikohtu 28. oktoobri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-17756/159, p 15). Kolleegium leiab, et nimetatud kohtulahend ei anna alust asuda seisukohale, et ka praeguses asjas võib abieluvaralepingus sisalduv kokkulepe olla kvalifitseeritav kinkelepinguna. Kolleegium märgib, et kuivõrd hageja viidatud kohtuasjas oli tegemist kinnise menetlusega, siis avalikustati vaid osa kohtulahendi põhjendavast osast (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-17756/160). Seetõttu ei ole võimalik kohtulahendist aru saada, mis 4 (6)
oli kõnealuse p 6 kokkuleppe täpne sisu, mh ei ole teada, kas see puudutas abikaasade ühisvaras või ühe abikaasa lahusvaras olevat eset. Seega ei ole võimalik kindlaks teha, millistele asjaoludele tuginedes kohus konkreetsele järeldusele jõudis. Kuna puuduvad andmed selle kohta, kas nimetatud kohtuasjas esinenud asjaolud on sarnased praeguse asjaga, siis ei ole kolleegiumi hinnangul võimalik asuda seisukohale, et nimetatud kohtulahendis väljendatud õiguslik seisukoht abieluvaralepingu kinkelepinguna kvalifitseerimise kohta on kohaldatav ka praeguses asjas.
13.3.Kolleegium nõustub maakohtuga, et vaidlust lahendades tuleb arvestada, et kinnistud, mis kostja ainuomandisse vaidlusaluse lepinguga jäeti, olid poolte ühisomandis. Nii on ka hageja hagiavalduses välja toonud, et vaidlusalune vara soetati abielu jooksul ja poolte vahel kehtis varaühisus. Ühisomand on AÕS § 70 lg 4 järgi kahele või enamale isikule ühel ajal kindlaks määramata osades ühises asjas kuuluv omand. Seega kuulub abikaasade ühisomandis olev asi tervikuna abikaasadele ühiselt. Et abikaasade ühisomandis olevas asjas ei ole abikaasade osad kindlaks määratavad, ei saanud hageja kostjale kinkida talle kuulunud osa.
13.4.Kolleegiumi arvates märkis maakohus õigesti, et kui abikaasad soovisid, et ühisvaras olevad kinnistud kuuluksid ühe abikaasa lahusvara hulka (oleksid ühe abikaasa ainuomandis), said nad leppida abieluvaralepinguga kokku, et kinnistu on ühe abikaasa lahusvara, või sõlmida ühisvara jagamise kokkuleppe, et jätta kinnistu ühe abikaasa ainuomandisse (abieluvaralepingu sõlmimise ajal kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 9 lg 1 p 2 ja § 18 lg 1). Praegusel juhul sõlmisid abikaasad abieluvaralepingu. Seadus ei näe ette võimalust sellest taganeda.
13.5.Kolleegium selgitab, et abikaasade omavahelised varalised suhted on reguleeritud perekonnaseaduses. Kuigi abikaasade vahel võivad tsiviilõigused ja -kohustused tekkida ka tehingu või muul seaduses sätestatud alusel, siis võivad kolleegiumi hinnangul abikaasad omavahel tehinguid teha esmajoones lahusvara hulka kuuluvate esemetega. Nimetatud tõlgendust toetab ka abieluvaralepingu sõlmimise ajal kehtinud PKS § 16, mille kohaselt võisid abikaasad omavahel teha tehinguid lahusvaraga, aga ka praegu kehtiv PKS § 271 lg 1, mille järgi valitseb kumbki abikaasa oma lahusvara iseseisvalt ja omal kulul.
14.Maakohus märkis vaidlustatud määruses, et keeldub hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi. Kolleegium leiab, et maakohtu põhjendustel, millega kolleegium nõustus, on ühisomandi üleandmise ja tahteavalduste andmise kohustamise nõuete menetlemisest keeldumise aluseks TsMS § 371 lg 2 p 1, mistõttu tuleb maakohtu määruse põhjendustes viidet TsMS § 371 lg 2 p-le 2 nimetatud nõuete osas muuta.
14.1.TsMS § 371 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust, ning p 2 kohaselt siis, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole seda eesmärki võimalik saavutada. Seega tuleneb kohaldatud sättest kaks erinevat alust menetlusse võtmisest keeldumiseks. TsMS § 371 lg 2 p 1 järgi saab pidada perspektiivituks nõudeid, mille puhul ei saa hagejal juba ainuüksi materiaalõiguse järgi olla hagi esemena märgitud nõudeõigust, aga lg 2 p-s 2 nimetatud olukord, kus hagiga ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada, tähendab, et hageja on esitanud oma väidetavalt rikutud õiguste kaitseks õiguslikult ebasobiva hagi, mille rahuldamine ei tooks kaasa hageja soovitud muutust.
14.2.Praegusel juhul tugineb hageja hagis sellele, et ta on kehtivalt kinkelepingust taganenud, mistõttu palub kohustada kostjat andma hagejale tagasi kinnistust asukohaga PPP hagejale enne abieluvaralepingu sõlmimist kuulunud ühisomandiosa. Iseenesest on VÕS § 268 lg 1 järgi kinkijal õigus lepingust taganeda ja eelduste täidetuse korral kingitud ese alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda. Samas nõustus kolleegium maakohtuga, et hageja esitatud asjaoludel ei ole viidatud norm praegusel juhul kohaldatav, sest seadus välistab kohtu ette 5 (6)
toodud asjaolusid arvestades pooltevahelise kokkuleppe kvalifitseerimise kinkelepinguna VÕS § 259 lg 1 mõttes. Seega on kolleegiumi hinnangul tegemist olukorraga, kus hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust, mistõttu saab keeldumise aluseks olla TsMS § 371 lg 2 p 1.
14.3.Kolleegium saab asendada keeldumise alusena kohaldatud TsMS § 371 lg 2 p 2 sama paragrahvi lg 2 p-ga 1, sest mõlemal juhul on tegemist hagi menetlemisest keeldumisega õigusliku perspektiivituse tõttu ning kolleegium ei muuda samal ajal vaidlustatud määruse põhjendusi.
15.Kui hagiavalduses esitatud asjaolud ei ole piisavad selleks, et pidada hagi õiguslikult perspektiivikaks, kuid hagi oleks võimalik täpsustada, peab kohus määrama hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja hagi täpsustamiseks (Riigikohtu 6. jaanuari 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-20574/19, p 11). Kolleegiumi hinnangul ei esinenud praegusel juhul vajadust anda hagejale TsMS § 3401 lg 1 alusel tähtaega hagi täpsustamiseks. Samuti on kohtupraktikas märgitud, et kui hagis esitatud asjaoludel saaks hageja nõude rahuldada muul õiguslikul alusel, tuleb hagi menetlusse võtta (Riigikohtu 3. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12). Kolleegium leiab, et hagis esitatud asjaolude õigsuse eeldamise korral ei ole hageja nõude ühisomandiosa välja nõudmiseks ja selleks vajalike tahteavalduste tegemisele kohustamiseks rahuldamine praegusel juhul võimalik ka muude, hagis viitamata õigusnormide alusel.
16.TsMS § 372 lg 5 esimene lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale osas, milles määruskaebus jääb rahuldamata. Osas, milles ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja tühistab vaidlustatud määruse, ei ole määrus edasikaevatav.
17.Kuigi maakohtu määrus jääb osaliselt muutmata, siis tühistab kolleegium maakohtu määruse ka menetluskulude jaotuse osas. Kolleegium selgitab, et TsMS § 173 lg 1 esimese lause kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 2 järgi on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Selliselt väljendab TsMS § 2 asjade lahendamisel kehtivat menetlusökonoomia põhimõtet. Kolleegium leiab, et kuivõrd hageja esitatud nõuded on õiguslikult tihedalt seotud, siis vaatamata sellele, et menetlus osade nõuete osas lõpetatakse, tuleb menetluskulud kõikide nõuete kohta jaotada asja tervikuna lahendamisel (vt Riigikohtu 10. juuni 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-17703/88, p-d 11–12.2). Samuti jaotab maakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud asja tervikuna lahendamisel. Menetluskulude osaline jagamine tekitaks segadust ega teeniks menetlusökonoomiat. (allkirjastatud digitaalselt)
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.