Määruse tegemise aeg ja koht 8. detsember 2022, Tallinn Kohtuasja number
2-21-3240
Kohtuasi
Y hagi X (endine X, X) vastu valduse taastamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18. novembri 2021 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
Y määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tõnu Tuulas Kostja X (endine X, X, isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Daniil Savitski
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta vastu võtmata Y määruskaebusega esitatud tõendid (X volikiri II kd, tl 68–71; Eesti Energia AS-i arve II kd, tl 72 – 72 pöördel).
2.Jätta Harju Maakohtu 18. novembri 2021 määrus menetluskulude jaotuse osas (resolutsiooni p 2) muutmata. Ülejäänud osas on maakohtu määrus jõustunud.
3.Jätta Y määruskaebus rahuldamata.
4.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Y kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.
1.Y (hageja) esitas 2. märtsil 2021 Harju Maakohtule hagi X (endine X, X, kostja) vastu kinkelepingu tuvastamiseks, kinkelepingust taganemiseks, kinkega saadu tagastamiseks, nõusolekute andmiseks ja valduse taastamiseks. Maakohus keeldus 26. aprilli 2021 määrusega hagi menetlusse võtmast, leides, et esitatud hagiga ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada. Hageja esitas 11. mail 2021 määruse peale määruskaebuse.
2.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 1. juuni 2021 määrusega Harju Maakohtu 26. aprilli 2021 määruse osas, milles maakohus keeldus valduse taastamise nõude menetlusse võtmisest ja jättis menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue määruse, millega saatis asja valduse taastamise nõude osas menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule ja otsustas määrata menetluskulude jaotuse tsiviilasjas esitatud kõikide nõuete kohta lõpplahendi tegemisel. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muutis ja täiendas määruse põhjendusi.
3.Hageja täpsustas 16. juulil 2021 ja 11. oktoobril 2021 oma nõuet ning selgitas, et esitas hagiavalduses kostja vastu asjaõigusseaduse (AÕS) § 44 lg-l 1 põhineva nõude, s.o hageja valduse rikkumisest tuleneva nõude. Hageja nõuab AÕS § 45 lg 1 alusel kostjalt tagasi hageja ainuvalduses olnud elumaja ja krundi valduse asukohas XXX, katastritunnus XXX, registriosa nr XXXXXXX (kinnistu). Hageja leiab, et ta kasutas kinnistut tasuta kasutamise lepingu alusel ja see sõlmiti abikaasade vahel suuliselt. Tasuta kasutamise lepingu tähtaeg oli ehituslaenude tagastamise tähtaeg.
4.Harju Maakohus võttis 26. oktoobri 2021 määrusega menetlusse hageja hagi kostja vastu valduse taastamise nõudes.
5.Kostja esitas 4. novembril 2021 hagile vastuse, milles palus jätta see läbi vaatamata. Kostja andis teada, et on kinnistu müünud kolmandale isikule, kes on ka kinnistusraamatusse omanikuna sisse kantud. Koos kinnistu omandiga andis kostja üle ka kinnistu valduse ning kostjal puudub igasugune võimalus ja õiguslik alus selle taastamiseks, et seda hagejale üle anda. Seega isegi hageja hagiavalduse rahuldamise korral ei oleks selle eesmärki (valduse taastamist) võimalik saavutada.
6.Hageja vaidles asja läbivaatamata jätmise taotlusele vastu ja leidis, et kostja ei ole tõendanud, et hageja on valduse ka tegelikult uuele omanikule üle andnud. Hageja on seisukohal, et kostja on andnud kinnistu omandi üle fiktiivsele ostjale eesmärgiga vältida tema suhtes tehtava kohtuotsuse täitmist. Maakohtu määrus ja põhjendused
7.Harju Maakohus jättis 18. novembri 2021 määrusega (vaidlustatud määrus) hageja hagi kostja vastu valduse taastamise nõudes läbi vaatamata ja kostja menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 1 ja 2 alusel, et hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. 26. oktoobri 2021 määrusega menetlusse võetud hagiavalduse põhiväide on, et hagejal on õiguslik alus kinnistut vallata tasuta kasutamise lepingu alusel kuni hoonete rajamiseks võetud laenude tagastamiseni. Kostja on tõendanud, et on vaidlusaluse kinnistu 8. oktoobril 2021 võõrandanud ja valduse üle andnud Q-le. Tasuta kasutamise leping lõpeb automaatselt omandisuhte muutusest tuleneva kasutusse andja muutusega. Seega eeldades hageja esiletoodud väite õigsust, et poolte vahel oli sõlmitud
kinnistu tasuta kasutamise leping, lõppes kinnistu võõrandamise ja valduse uuele omanikule üleandmisega 8. oktoobril 2021 ka hageja ja kostja vahel sõlmitud tasuta kasutamise leping, mistõttu ei ole hagiga võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada. TsMS § 168 lg 2 järgi kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja sama paragrahvi lg-test 3–5 ei tulene teisiti. Maakohtule ei olnud teada asjaolusid, mis oleksid andnud aluse kostja suhtes TsMS § 168 lg-tes 3–5 sätestatu kohaldamiseks. Esitatud materjalidest nähtub, et kostja on võõrandanud kinnistu enne hagiavalduse menetlusse võtmist, mistõttu ei ole kostja käitunud pahauskselt ja menetluskulude hageja kanda jätmine on põhjendatud. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
8.Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse p 2 tühistada ja teha uus määrus, millega jätta menetluskulud kostja kanda, alternatiivselt jätta Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2021 määrusega seotud menetluses kantud hageja menetluskulud kostja kanda ja ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda. Määruskaebuse menetlemise kulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja esialgne, 2. märtsil 2021 esitatud hagi sisaldas muuhulgas ka valduse taastamise nõuet. Kostja oli hagejalt valduse seadusevastaselt jõudu kasutades ära võtnud, mistõttu oli hageja sunnitud enda rikutud õiguste kaitseks pöörduma kohtu poole. Järelikult oli hageja kohtusse pöördumine õigustatud ja selle oli põhjustanud kostja seadusevastane tegevus. Lisaks on kostja käitunud pahauskselt. Hageja eeldas registriosas oleva märkuse tõttu, et kostja ei saa heauskselt kinnistut menetluse ajal maha müüa. Kostja oli alates 2. märtsil 2021 hagi esitamisest teadlik, et hageja on esitanud tema vastu valduse taastamiseks hagi, kuid müüs kohtumenetluse ajal kinnistu edasi ja müügi tõttu tekkis maakohtul pärast hagi menetlusse võtmist põhjus jätta hagi läbi vaatamata. Maakohus oleks pidanud kohe peale Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2021 määruse tegemist võtma menetlusse hageja nõude valduse taastamiseks, kuna ringkonnakohtu hinnangul oli hageja selleks õigustatud. Hageja on veendunud, et kuna kostja sai 1. juunil 2021 teada, et Harju Maakohtul tuleb hakata menetlema hagi valduse taastamise nõudes, asus ta tegutsema pahatahtlikult selleks, et vormistada menetluse ajal fiktiivne kinnistu müük järgmisele omanikule eesmärgiga vältida kohtuotsuse täitmist ja ka valduse taastamise nõude menetlemist. Seetõttu on ebaõige Harju Maakohtu kohtumääruse järeldus selle kohta, et kostja pole käitunud pahauskselt. Kuna hageja oli määruskaebemenetluses edukas, on põhjendamatu, et hageja peaks kandma antud juhul kostja menetluskulud. TsMS § 162 lg 1 sätestatud üldise põhimõtte järgi kannab menetluskulu kaotaja ja seetõttu on analoogia alusel sisuliselt ebaõige ja ka äärmiselt ebaõiglane, et hageja peaks kandma muuhulgas ka kostja menetluskulu, mis kostja kandis määruskaebuse menetluses ja enne seda. Ülejäänud menetluskulud tuleb alternatiivselt jätta TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda, kuna kostja müüs menetluse ajal kinnistu pahauskselt edasi ja põhjustas sellega hagi läbi vaatamata jätmise.
9.Kostja palub määruskaebuse jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
10.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus §-ga 659) alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata.
12.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 (koosmõjus §-ga 659) järgi määruskaebuse põhjal maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Määruskaebuses vaidlustatakse üksnes menetluskulude jaotust (resolutsiooni p 2), mistõttu on maakohtu määrus ülejäänud osas jõustunud (TsMS § 456 lg 4 teine lause koosmõjus §-ga 659).
13.Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel (koosmõjus §-ga 659) neid täies ulatuses ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
14.Maakohus jättis õigesti menetluskulud hageja kanda. TsMS § 168 näeb ette menetluskulude jaotuse eriregulatsiooni mh juhuks, kui kohus keeldub hagi menetlusse võtmast või jätab hagi läbi vaatamata. TsMS § 168 lg 1 järgi kannab hageja menetluskulud, kui kohus keeldub avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle. TsMS § 168 lg 2 sätestab, et hageja kannab menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata ja TsMS § 168 lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. Hageja esitas esialgses hagis viis nõuet: tuvastada, et hageja ja kostja vahel 4. mail 2010 sõlmitud abieluvaraleping on kinkeleping, millest hageja taganeb hagi esitamisega; kohustada kostjat andma hagejale kinnistu omandist tagasi hageja ühisomandiosa; tuvastada, et kostjal on kohustus anda nõusolek kinnistu omanikukande kustutamiseks ja hageja ühisomanikuna sissekandmiseks; parandada Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosas nr XXXXXXX II jao omaniku kohta tehtud kannet ja kanda ühisomanikena II jakku sisse hageja ja kostja; asendada kostja tahteavaldused jõustunud kohtuotsusega; nõuda kostjalt välja kinnistu ja kinnistul asuvate ehitiste valdus. Harju Maakohtu 26. aprilli 2021 määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2021 määrusega keeldus kohus hagi menetlusse võtmast, v.a valduse taastamise nõudes. Vaidlustatud määrusega jäi läbi vaatamata ka hageja valduse taastamise nõue. Seega oli maakohtul alus kohaldada TsMS § 168 lg-d 1 ja 2 , kuna hagi jäi osades nõuetes menetlusse võtmata ja ühes nõudes läbi vaatamata. Maakohus märkis õigesti, et ei esine asjaolusid, mis võimaldaksid kohaldada TsMS § 168 lg-d 3–5. Hageja ei ole ka määruskaebuses selliseid asjaolusid esile toonud. TsMS § 168 lg 1 ega lg 2 ei võimalda jätta menetluskulusid kostja kanda.
15.Alternatiivselt on hageja palunud jätta 11. mai 2021 määruskaebusega seotud menetluskulud kostja kanda ja ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda. Hageja leiab, et menetluskulude tema kanda jätmine on äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (TsMS § 162 lg 4). Kui hagi läbi vaatamata jätmise korral oleks menetluskulude hageja kanda jätmine äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik, võib kohus jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel ka täielikult või osaliselt poolte endi kanda (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 61). Riigikohtu praktika kohaselt ei piisa TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid kehtestatud on kõrgendatud standard, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik menetluskulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega (vt nt Riigikohtu
18.novembri 2022 määrus tsiviilasjas nr 2-20-5007, p 15; 27. oktoobri 2021 määrus tsiviilasjas nr 2-19-6689, p 13).
15.1.Kolleegiumi hinnangul ei anna vaidlustatud määruse muutmiseks alust hageja väide, et kostja on pahauskselt kinnistu peale hagi esitamist võõrandanud. Asja materjalidest nähtuvalt sõlmis kostja 8. oktoobril 2021 kinnistu müügilepingu, kinnistu hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingud (II kd, tl 44 – 52) ning 8. oktoobri 2021 kinnistamisavalduse alusel on kinnistu uus omanik sisse kantud 13. oktoobril 2021 (II kd, tl 37). Hageja valduse taastamise nõue võeti maakohtu menetlusse 26. oktoobri 2021 määrusega, peale hageja poolt 11. oktoobril 2021 hagiavalduses sisalduvate puuduste kõrvaldamist. Kuivõrd hageja valduse taastamise nõuet ei olnud kinnistu müümise ajal veel maakohtu menetlusse võetud, ei saa ringkonnakohtu hinnangul kostjale kinnistu võõrandamist ja seeläbi omandiõiguse teostamist ette heita ning seda menetluskulude jaotamisel arvestada. Eeltoodut ei muuda ka hageja väited selle kohta, et kostja ja kolmanda isiku tehing võib olla näilik. Ringkonnakohus ei saa menetluskulude kindlaksmääramise menetluses nimetatud tehingule hinnangut anda. Kostjal ei olnud õiguslikult takistatud kinnistut müüa. Kolleegiumi arvates ei esine asjas, ega ole ka esile toodud, asjaolusid, mida oleks õiglane ja mõistlik lugeda sedavõrd erandlikuks, et õigustada TsMS § 162 lg 4 kohaldamist ja jätta kulud osaliselt või täielikult poolte endi kanda äärmise ebaõigluse või ebamõistlikkuse tõttu. Ringkonnakohus ei nõustu ka hageja väitega, et maakohus oleks pidanud kohe peale Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2021 määruse tegemist võtma hageja nõude valduse taastamiseks menetlusse. Ringkonnakohus saatis viidatud määrusega asja valduse taastamise nõude osas menetlusse võtmise otsustamiseks maakohtule, mistõttu pidi maakohus kontrollima, kas menetlusse võtmise eeldused on täidetud, arvestades sealjuures ringkonnakohtu määrust. Maakohus leidis, et hagi on puudustega, mistõttu andis kohus hagejale kahel korral tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Maakohtul ei olnud alust puudustega hagi menetlusse võtta.
15.2.Kuna hagiavalduses esitatud nõuded jäid menetlusse võtmata või läbi vaatamata, ei saa kokkuvõttes edukaks pidada ka hageja 11. mai 2021 määruskaebust, mis osaliselt rahuldati. Kõigi kohtuastmete menetluskulud tuleb TsMS § 168 lg-te 1 ja 2 alusel jätta hageja kanda.
16.Ringkonnakohus märgib, et asjaolu, kas hageja sai hagi läbi vaatamata jätmist mõjutada, saab maakohus arvestada menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel (vrd Riigikohtu
6.jaanuari 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-09, p 14).
17.Hageja esitas koos määruskaebusega uued tõendid. TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. TsMS § 238 lg 1 sätestab, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kuna praeguses menetlusstaadiumis ei oma tähtsust kostja sõlmitud kinnisasja võõrandamise lepingute asjaolud, ei ole määruskaebusega esitatud tõendid asjakohased ja ringkonnakohus ei võta neid asja materjalide juurde. Kuivõrd dokumendid, mida ringkonnakohus vastu ei võta, on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid füüsiliselt tagastada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
18.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebuse menetlemise kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
19.Kuna maakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teise lause järgi ka ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast asjas tehtava lahendi jõustumist.
20.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.