2-20-146183/8 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid kostja ja H R 13.03.2017 kinnistu xxxx müügilepingu. Müügilepingu sõlmimisel leppisid H R ja kostja kokku, et ostuhinnast 5 000 eurot tasub kostja hiljem. Hageja ja H R sõlmisid 13.03.2017 nõude loovutamise lepingu, mille kohaselt H R loovutas hagejale kinnistu ostuhinna tasumise nõude kostja vastu summas 5 000 eurot. Hageja ja kostja sõlmisid 13.04.2017 laenulepingu, millega lepiti kokku, et kostja võlgneb 13.03.2017 müügilepingu järgsed 5 000 eurot laenuna ning et laenulepingus on sätestatud laenu andjana ehk laenu tagastamist nõudma õigustatud isikuks hageja. Laen tuli tagastada hiljemalt 31.12.2017. H R nõue summas 5 000 eurot oli 13.04.2017 laenulepingu sõlmimise hetkeks läinud üle hagejale ning 13.04.2017 sõlmitud laenuleping vormistati eesmärgiga, et selgesõnaliselt sätestada, et kostja võlgneb nimetatud summa hagejale. Seega 13.04.2017 laenulepingu sõlmimisega vabanes kostja 13.03.2017 kinnistu müügilepingujärgse ostuhinna tasumise kohustusest, sest võlgnes sellest hetkest 5 000 eurot hagejale laenuna. VÕS § 396 lg 2 kohaselt võib iga rahalise kohustuse vormistada ümber laenulepinguks, nii antud juhul 13.04.2017 laenulepingu allkirjastamisel tehti. Kostja ei ole vaidlustanud 13.04.2017 laenulepingut. Juhul kui kostja leidis, et teda 13.04.2017 laenulepingu sõlmimisel eksitati, oleks ta pidanud esitama laenulepingu tühistamise avalduse TsÜS § 90 alusel. Tänaseks on möödunud TsÜS § 99 lg 2 ettenähtud 3-aastane tähtaeg 13.04.2017 laenulepingu tühistamiseks. Hageja leiab, et kostja on laenu saamise omaks võtnud. Kostja on oma 06.01.2021 vastuväites makseettepanekule märkinud, et: „Ostsin H Rlt elamu aadressiga xxxx (Maja ost ja muu asjaajamine käis läbi T R) Ostu tehingul jäi tasumata 5000 eurot, mille tasumise kohta tegime tähtajalise paberi“. Hageja, kostja ja H R vahel oli kokkulepe, et Xxxx ostuhinnast tasub kostja laenu tagasimaksena hagejale. Nagu kostja ise hagi vastuses märgib, ei ole Xxxx kinnistu müüja H R esitanud talle nõudeid täiendava ostuhinna tasumiseks 5 000 euro ulatuses. H R ei saagi vastavat nõuet esitada, kuna oli selle nõude loovutanud juba 13.03.2017 hagejale. Kostja väited on vastuolulised – ühelt poolt märgib kostja, et ei ole laenu saanud, teiselt märgib aga seda, et on hageja nõude tasaarvestanud oma nõudega H R vastu. Viidatud kaks alternatiivi on vastuolulised ega saa eksisteerida samaaegselt. Tasaarvestuse eelduseks on tasaarvestuse olukorra eksisteerimine, s.t nõuded peavad eksisteerima samade poolte vahel. Hageja rõhutab, et kostjal puudub mistahes nõue tema vastu. Hageja ei olnud Xxxx kinnistu müüjaks, seega ei oleks tekkinud kostjal nõuet hageja vastu isegi siis, kui kinnistul asuval elamul oleks olnud varjatud puudused. Kostja oli hiljemalt 13.04.2017 laenulepingu sõlmimisel teadlik, et tal on kohustus hageja, mitte H R ees – seega puudus tal alus teha 28.12.2017 H Rle tasaarvestusavaldus. H Rle avalduse tegemisega ei saanud lõppeda kostja kohustused hageja ees. Hageja leiab, et kostjal puuduvad ning puudusid ka nõuded H R kui Xxxx kinnistu müüja suhtes (olgu selleks siis hinna alandamise või kahju hüvitamise nõue). H R müüs kinnistu seisukorras nagu see oli (kinnistul asus 10 aastat vana elamu), kostjal võimaldati sellega põhjalikult tutvuda, mida kostja ka tegi, seetõttu on mistahes kostja nõuded kinnistul asunud maja osas alusetud. Kostja ei saanud oma nõuet VÕS § 200 lg 4 alusel ühegi nõudega tasaarvestada, kuna sellele sai ning ka olid esitatud H R poolt vastuväited.

Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 5 000 eurot, viivise perioodi 01.01.2018 kuni 01.02.2021 eest 1 128 eurot ja viivise 0,02% päevas tasumata põhivõlalt (5 000 eurolt) alates 02.02.2021 kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja märgib, et hageja ei ole kostjale kunagi laenu andnud. Paljasõnaline, eluliselt mitteusutav ja tõendamata on hageja väide müügihinna tasumise kohta tema poolt. Kinnistu müügitehingus ja ka hiljem on H R esindanud tema poeg, käesolevas asjas hageja. Tehingut sõlmides lepiti kokku, et osa ostusummast (5000 eurot) tasub kostja müüjale H Rle hiljem. 13.04.2017 palus hageja kostjal allkirjastada dokumendi pealkirjaga „laenuleping,“ mille p 1.1 järgi laenuandja annab laenusaajale laenu 5000 eurot tähtajaga 31.12.2017. Seejuures mingit raha üleandmist ei toimunud. Kostja leiab, et laenuleping ei saa jõustuda allkirjastamisel, seega on tegemist materiaalselt sisutühja dokumendiga, mis ei tekita õigusi ega kohustusi osapooltele. Kostja nõustus algselt laenulepingut allkirjastama, kuna hageja väitis, et tegemist oli hageja kinnisasjaga, mis oli vaid vormistatud tema ema nimele ning võlgnevus on ostjal hageja kui maja tegeliku omaniku ees. Asjaolu, et müüjaks oli siiski H R ning ka ostusumma võlgnevus, nagu ka varjatud puudusest tulenev nõue, on ostjal siiski H R ees, sai kostjale selgeks hilisemas vaidluse käigus. Nõue 5 000 euro saamiseks võiks olla kinnisasja müüjal, kellele kostja tõepoolest vähem tasus, ent müüja ei ole kostjale kunagi sellist nõuet esitanud. Nõude esitamata jätmine on ilmselgelt põhjustatud asjaolust, et peale müügilepingu sõlmimist ja otsese valduse üle andmist ilmnesid kinnisasjal olulised puudused, millest ostja ka müüjat teavitas. Kostja püüdis müüjaga saada omavahelisele kokkuleppele, esitades 28.12.2017 müüjale avalduse vastastikuste nõuete tasaarvestamiseks. Kuna müüja vastuväiteid ei esitanud, hageja aga survestas jätkuvalt kostjat tasuma laenu, mida kunagi võetud ei olnud ning vahepeal oli selgunud ka puuduste kõrvaldamiseks vajalike tööde maksumus, mis ületas müüjale võlgnetavat summat mitmekordselt, esitas kostja 20.12.2018 müüjale avalduse ostuhinna alandamiseks 29 211 euro võrra viisil, et enammakstud raha tagastatakse kostja arveldusarvele ning kinnitas ka selles dokumendis, et 13.03.2017 müügilepingu alusel tasumisele kuuluv 5 000 eurot on tasaarvestatud enammakstud summaga. Kostja ei ole kunagi omaks võtnud laenu saamist hagejalt ega hageja poolt mistahes kostja kohustuse täitmist. Tõendite koosmõjust nähtub, et kostja ei ole kunagi nõustunud väitega, et ta hagejale midagi võlgneb. Kostja ei saanud 13.04.2017 laenulepingu sõlmimisel aru, et tema kohustus H R ees vormistati ümber laenukohustuseks hageja ees, mistõttu leiab kostja, et kui tal ka on kohustus 5 000 euro maksmiseks, siis on see kohustus H R ees. Kostja on kohustuse H R ees tasaarvestanud oma kinnistu ostuhinna alandamise avaldusega 20.12.2018. Nõude loovutamisest ei ole nõude endine ega praegune omanik enne loovutamisdokumendi kohtule esitamist 19.04.2021 kostjale teada andnud. Loovutamist ei ole tegelikult aset leidnud ja sellekohane dokument on koostatud kohtu eksitamiseks käesoleva menetluse ajal. Kuivõrd nõude loovutamine sai kostjale teatavaks 20.04.2021, see on enam kui 3 aastat peale nõude sissenõutavaks muutumist, on hageja kui nõude omandaja nõue aegunud. Kui kohus leiab, et nõue ei ole aegunud, on see tasaarvestatud kostja nõudega nõude endise omaniku vastu. Kui kohus sellega ei nõustu, palub kostja hageja nõude tasaarvestada kostja poolt endisele omanikule 20.12.2018 esitatud avalduse alusel.

Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ja menetlusosaliste seisukohtadega, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ja H R vahel oli sõlmitud 13.03.2017 kinnistu asukohaga Xxxx, müügileping, mille ostuhinnast 5 000 eurot pidi kostja tasuma hiljem. Puudub vaidlus ning kohus on tuvastanud, et hageja ja kostja allkirjastasid 13.04.2017 laenulepingu, mille punkti 1.1 kohaselt andis hageja kostjale laenu 5 000 eurot ning mille punkti 2.1 kohaselt kohustus kostja laenu tagasi maksma hiljemalt 31.12.2017 (dtl 27). Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja sai hagejalt laenu 5 000 eurot, kas kostjal on kohustus hagejale 5 000 eurot tagasi maksta ning kas kostja on hageja nõude tasaarvestanud. Kuivõrd kostja on esitanud hageja nõudele aegumise vastuväite, annab kohus esmalt hinnangu nõude aegumisele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Riigikohus on 09.05.2018 otsuse 2-16-4918 punktis 10 selgitanud, et aegumist lahendades ei saa kohus lähtuda hageja esitatust, vaid tuleb hinnata ka asjaolusid ja tõendeid. Aegumise sätteid ei saa kohaldada, selgitamata välja, millal algas aegumistähtaja kulgemine (vt Riigikohtu 3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 30; 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-117712, p 10; 15. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-16, p 11). Aegumise kohta otsuse tegemisel tuleb kohtul aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe (Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-40-13, p 13). Vastavalt nõude kvalifikatsioonile tuleb määrata aegumise algus ning aegumistähtaeg. Hageja nõude aluseks on poolte vahel 13.04.2017 sõlmitud laenuleping (dtl 27). TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. 13.04.2017 laenulepingust nähtuvalt kohustus laenusaaja laenu tagasi maksma hiljemalt 31.12.2017 (dtl 27). Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks alates 01.01.2018 ning nõue aegunuks 01.01.2021. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses. Kohtuinfosüsteemist nähtuvalt esitas hageja kostja vastu käesolevas asjas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 30.12.2020, so enne nõude aegumist. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega nõude aegumine peatus. Seega ei ole hageja nõue aegunud. Hageja märgib, et H R loovutas 13.03.2017 sõlmitud nõude loovutamise lepinguga hagejale H R ja kostja vahel 13.03.2017 sõlmitud kinnistu müügilepingust tuleneva ostuhinna osalise tasumise nõude summas 5 000 eurot. Hageja märgib, et loovutatud ostuhinna tasumise nõue vormistati VÕS § 396 lg 2 alusel ümber laenulepinguks. Kostja leiab, et tal puudub raha tagasimaksmise kohustus, kuna kostja ei ole hagejalt tegelikkuses laenu saanud ning 13.03.2017 hageja ja H R nõude

loovutamise leping on sõlmitud tagantjärgi, millest kostja sai teadlikuks käesolevas kohtumenetluses. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 396 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Riigikohus on 02.05.2018 otsuse 2-13-34922 punktis 12.3 selgitanud, et deklaratiivse võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. Pooled ei vaidle selle üle, et H R ja kostja vahel sõlmitud kinnistu müügilepingu ostuhinnast jäi kostjal tasumata 5 000 eurot. Hageja on kohtule esitanud hageja ja H R vahel 13.03.2017 sõlmitud nõude loovutamise lepingu, mille punkti 1.1 kohaselt andis H R hagejale tasu eest H R nõude kostja vastu, mis oli tekkinud H R ja kostja vahel 13.03.2017 sõlmitud Xxxx kinnistu müügilepingu järgsest ostuhinna tasumise nõudest. Punkti 1.2 kohaselt loovutatava nõude suurus oli 5 000 eurot ja nõue muutus kostja vastu sissenõutavaks 31.12.2017 (dtl 92-93). Kohus märgib, et kostja ei ole millegagi tõendanud väidet, et nimetatud nõude loovutamise leping on sõlmitud tagantjärgi. Kohtul puudub alus nimetatud tõendit mitte arvestada. Puudub vaidlus ning kostja on kohtumenetluses (01.03.2021 vastuses hagile) ise väitnud, et H R ei ole kostjalt täiendava ostuhinna 5 000 euro tasumist nõudnud. Kohtu hinnangul kinnitab see kaudselt asjaolu, et H R oli vastavas osas loovutanud kinnistu ostuhinna nõude hagejale. Meelevaldne on kostja järeldus, et H R ei esitanud täiendavat ostuhinna tasumise nõuet, kuna nõustus sellega, et kinnistul olid puudused. Selliseks järelduseks puudub kohtule esitatud tõendite ja kirjavahetuse pinnalt alus. Esitatud kirjavahetustest nähtub, et H R on puuduste olemasolule ja kostja võimalikele nõuetele vastu vaielnud (dtl 95-97). Asjaolu, et kostja sai 13.03.2017 nõude loovutamise lepingust teada käesolevas kohtumenetluses, ei muuda nõude loovutamist tühiseks ega olematuks. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg-st 1 tulenevalt ei olnud vajalik kostja nõusolek kinnistu osaliseks ostuhinna tasumise nõude loovutamiseks hagejale. VÕS § 164 lg 2 kohaselt nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Puudub vaidlus, et hageja ei ole tegelikkuses kostjale laenuna 5 000 eurot üle andnud. Kohus leiab, et hageja ja kostja vahel 13.04.2017 sõlmitud laenulepingut tuleb tõlgendada deklaratiivse võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 ja VÕS § 396 lg 2 mõttes, kuna nimetatud laenulepinguga vormistati ümber kostja kohustus kinnistu Xxxx ostuhinna tasumiseks summas 5 000 eurot. Riigikohus on lahendis 3-2-1-146-11 selgitanud, et VÕS § 396 lg 2 rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule. Selle sätte rakendamine tähendab deklaratiivse võlatunnistuse andmist. Kohus märgib, et antud juhul on VÕS § 396 lg-st 2 tulenev eeldus täidetud, kuna 13.03.2017 nõude loovutamise lepingu järgselt oli kinnistu tasumata ostuhinna nõue üle läinud hagejale, mis tähendab, et kostja oli võlgu hagejale.

13.04.2017 laenulepingu sõlmimisega vormistati see nõue laenuks ehk tegemist oli deklaratiivse võlatunnistuse andmisega. Kostja on maksekäsu kiirmenetluses esitatud vastuväites ise märkinud, et „03.2017 Ostsin H Rl elamu aadressiga Xxxx, Metsanurme (Maja ost ja muu asjaajamine käis läbi T R) Ostu tehingul jäi tasumata 5000 eurot, mille tasumise kohta tegime tähtajalise paberi“ (dtl 11). Seega pidi kostja aru saama, et ostuhinna osaline tasumine summas 5 000 eurot vormistati ümber laenuks ning see tuli tasuda hagejale. Kostja ei ole väitnud, et 13.04.2017 laenulepingul olev allkiri ei kuulu talle. Asjaolu, et kostja on pärast laenulepingu sõlmimist hagejale korduvalt teada andnud, et pole nõustunud sellega, et ta hagejale midagi võlgneks, ei muuda sõlmitud laenulepingut ega sellest tulenevaid kohustusi olematuks. Riigikohus on 02.05.2018 otsuse 2-13-34922 punktides 13.1-13.2 korranud üle varasema Riigikohtu praktika seisukohti, mille kohaselt on deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas. Lisaks võib võlatunnistusest tulenevale nõudele esitada mh lepingu kehtivust või nõuete aegumist puudutavaid vastuväiteid. Deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja esitama võla tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Seejuures ei piisa üksnes võla puudumise põhistamisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 235 tähenduses, vaid see tuleb tõendada. Isik vabaneb võlatunnistuses märgitud võla tasumisest, kui ta tõendab, et kohustust ei olnud olemas (Riigikohtu 24.03.2017 otsuse 3-2-1-103-16 p 21). Kostja ei ole tuginenud asjaolule, et kinnistu ostuhinna tasumise kohustust summas 5 000 eurot ei olnud olemas. Kostja on tuginenud vastuväidetes sellele, et kostja on esitanud kinnistu müüjale, so H Rle 20.12.2018 avalduse müügihinna alandamiseks, millele senine võlausaldaja vastuväiteid ei esitanud. Kostja märgib, et H R ei andnud teada, et senisele võlausaldajale kuulunud nõue on loovutatud. Seetõttu leiab kostja, et kostja nõue ei muutunud sissenõutavaks hiljem kui loovutatud nõue ja ka mitte hiljem kui kostja loovutamisest teada sai või teada saama pidi. Kostja sai nõude loovutamisest teada 20.04.2021. Seega palub kostja hageja nõude tasaarvestada kostja nõudega nõude endise omaniku vastu kostja poolt endisele omanikule 20.12.2018 esitatud avalduse alusel. Hageja leiab, et kuna hageja ei olnud Xxxx kinnistu müüjaks, ei ole kostjal hageja vastu nõuet, mida tasaarvestada ja nõuet hageja vastu ei oleks tekkinud kostjal isegi siis kui kinnistul asuval elamul oleks olnud varjatud puudused. Hageja leiab, et H Rle avalduse tegemisega ei saanud lõppeda kostja kohustused hageja ees, kuna kostja oli 13.04.2017 laenulepingu sõlmimisega kinnitanud, et on teadlik nõude üleminekust. VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 200 lg 4 kohaselt tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. VÕS § 171 lg 1 kohaselt võlgnik võib uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. VÕS § 171 lg 3 p 2 kohaselt võlgnik võib talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude ka uue võlausaldaja nõudega tasaarvestada, välja arvatud juhul, kui võlgniku nõue muutus sissenõutavaks hiljem kui loovutatud nõue ja hiljem, kui võlgnik loovutamisest teada sai või teada saama pidi.

Kohus on esitatud tõendite pinnalt tuvastanud, et H R esindaja saatis 28.11.2017 kostjale kirja, milles märkis, et H R ei ole nõus kostja kahjunõudega seonduvalt kinnistul esinenud puudustega (dtl 95-96). Kostja esitas H Rle seejärel 28.12.2017 tasaarvestusavalduse, milles tunnistas nõuet tasumata 5 000 euro osas ning tasaarvestas selle võimaliku kahjunõudega tulenevalt kinnistul olevate puudustega (dtl 44-46). H R esindaja saatis 11.01.2018 kostjale e-kirja, milles vaidles nõude tasaarvestusele vastu (dtl 97). Lisaks nähtub esitatud tõenditest, et kostja esitas 20.12.2018 H Rle hinna alandamise avalduse koos tasaarvestusavaldusega, milles kostja palub tagastada müügilepingu alusel enam tasutud 24 211 eurot (dtl 47-51). Kohus leiab, et kostjal puudub alus keelduda 13.04.2017 laenulepingust tuleneva kohustuse täitmisest põhjusel, et ta on tasaarvestanud hageja nõude enda nõudega. Kohus märgib, et iseenesest on õige kostja väide, mille kohaselt võib kostja kui võlgnik talle senise võlausaldaja, so H R kui kinnistu müüja vastu kuulunud nõude tasaarvestada ka uue võlausaldaja, so hageja nõudega. Tasaarvestamise õigus tuleneb VÕS § 171 lg-st 3. Samas näeb VÕS § 171 lg 3 p 2 ette piirangu tasaarvestuse tegemisele. Nimelt ei saa VÕS § 171 lg 3 p 2 kohaselt tasaarvestust teha, kui võlgniku nõue muutus sissenõutavaks hiljem kui loovutatud nõue ja hiljem, kui võlgnik loovutamisest teada sai või teada saama pidi. Antud juhul tuli loovutatud nõue täita hiljemalt 31.12.2017 (dtl 27), mis tähendab, et loovutatud nõue muutus sissenõutavaks alates 01.01.2018. Kostja võimalik nõue hinna alandamiseks ei olnud nimetatud ajaks veel sissenõutavaks muutunud, kuna hinna alandamise avalduse esitas kostja H Rle 20.12.2018 (dtl 47-51). Kuigi kostja esitas H Rle ka eelnevalt 28.12.2017 tasaarvestusavalduse (dtl 44-46), oli tegemist niivõrd üldise tasaarvestusega, millest ei selgunud, milline on kostja väidetava kahjunõude suurus või milliseks ajaks tuleb kahju hüvitada, mistõttu ei saanud nimetatud ajaks olla väidetav kahjunõue sissenõutavaks muutunud. Kostja on väitnud, et ta sai nõude loovutamisest teada alles 20.04.2021 ehk käesolevas kohtumenetluses. Kuigi kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja või endine võlausaldaja H R oleks kostjale varasemalt nõude loovutamisest teatanud, pidi kostja kohtu hinnangul nõude loovutamisest olema teadlik hiljemalt 13.04.2017, so laenulepingu sõlmimisel. Vastasel korral puudunuks kostjal vajadus ja põhjus sõlmida hagejaga, kes ei olnud kinnistu müüjaks, kokkulepe tasumata ostuhinna 5 000 euro ümbervormistamiseks laenuks. Kostja väidete kohaselt arvas kostja, et kinnistu tegelik omanik on hageja ning sellest, et müüjaks oli H R, sai kostjale selgeks hilisemas vaidluse käigus. Kohus leiab, et kostjale pidi hiljemalt müügitehingu sõlmimisel olema arusaadav, et kinnistu omanikuks ja müüjaks on H R, kuivõrd see pidi nähtuma notariaalselt tõestatud müügilepingust, notari poolt antud selgitustest ning notarisse kohale ilmunud isikutest. Hagi aluseks olev laenuleping sõlmiti kuu aega pärast müügilepingu sõlmimist. Kui kostja oli laenulepingu sõlmimisel eksimuses, oli kostjal võimalus tehing tühistada eksimuse tõttu TsÜS-is ettenähtud korras. Võttes arvesse, et käesolevaks ajaks on möödunud TsÜS § 99 lgs 2 sätestatud 3-aastane tähtaeg, on kostja selle võimaluse minetanud. Eeltoodust tulenevalt ei saa kostja VÕS § 171 lg 3 p 2 järgi hageja nõuet enda võimaliku kinnistu müügilepingust tuleneva kahju- või hinna alandamise nõudega tasaarvestada, kuna kostja väidetav nõue muutus sissenõutavaks hiljem kui hageja nõue ja kostja pidi nõude loovutamisest olema teadlik hiljemalt 13.04.2017, so laenulepingu sõlmimisel. Kohus leiab, et isegi juhul, kui ei esineks VÕS § 171 lg 3 p-st 2 tulenevaid aluseid tasaarvestuse tegemise välistamiseks, ei saaks kohus lugeda hageja nõuet tasaarvestatuks, kuna VÕS § 200 lg 4 kohaselt ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Antud juhul on nii H R kohtueelselt kui ka hageja kohtus esitanud vastuväited kostja võimalikule nõudele, mis tulenesid kinnistu varjatud puudustest. Kuivõrd kostja võimalik nõue hageja vastu tulenevalt

kinnistul esinenud varjatud puudustest ei ole selge, selle üle on pooltel vaidlus, ei saa kostja hageja nõuet tasaarvestada. Kostja ei ole käesolevas vaidluses esitanud mingisuguseid tõendeid vaidlusalusel kinnistul esinevate puuduste kohta, mistõttu on kostja väited jäänud paljasõnaliseks. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja ei ole tõendanud, et kinnistu ostuhinna tasumise kohustust summas 5 000 eurot, mis vormistati ümber 13.04.2017 laenuks, ei olnud olemas. Lisaks leidis kohus eelnevalt, et kostja ei saanud hageja nõuet tasaarvestada kohtueelselt ega käesoleva kohtumenetluse raames. Puudub vaidlus, et kostja ei ole hagejale 13.04.2017 laenulepingust tulenevat kohustust täitnud. Seega kuulub hageja nõue kostjalt põhinõude 5 000 euro väljamõistmiseks VÕS § 30 lg 1, 76 lg 1, § 108 lg 1, § 396 lg 2 alusel rahuldamisele. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. 13.04.2017 laenulepingu punkti 4.1 kohaselt laenu tagastamisega viivitamisel oli laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivise tasumist 0,02% päevas sissenõutavaks muutunud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest (dtl 27). Hageja palub välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise summas 1 128 eurot ja viivise 0,02% päevas tasumata põhivõlalt (5 000 eurolt) alates 02.02.2021 kuni põhinõude tasumiseni. Hageja märgib, et hagiavalduse esitamise seisuga 01.02.2021 on kostja olnud viivituses 1128 päeva (periood 01.01.2018 kuni 01.02.2021) (5000 eurot x 0,02% x 1128 päeva). Kostja ei ole viivisearvestusele vastuväiteid esitanud. Kuivõrd kohus on pidanud hageja põhinõuet põhjendatuks ning kostja viivisearvestust vaidlustanud ei ole, lähtub kohus hageja poolt esitatud viivise arvestusest ning rahuldab kooskõlas VÕS § 113 lg-st 1 ja §-st 94 viivise nõude täies ulatuses. Kostja, olles kohustuse täitmisega viivituses, pidi arvestama viivise maksmise kohustusega, mis tulenes ka 13.04.2017 laenulepingust. Lisaks on hageja alates 02.02.2021 kuni otsuse tegemiseni so 31.05.2021 (v.a) õigustatud nõudma viivist summas 118 eurot, so 118 päeva x 0,02/100x5000. Eelnevast tulenevalt kuulub käesoleva otsuse tegemise seisuga kostjalt väljamõistmisele viivis kokku 1 246 eurot, so 1128+118 ja edasi viivis põhinõudelt 5 000 eurolt 0,02% päevas alates 31.05.2021 kuni põhinõude tasumiseni. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõude summas 5 000 eurot, viivised 1 246 eurot ja edasi viivise põhinõudelt 5 000 eurolt 0,02% päevas alates 31.05.2021 kuni põhinõude tasumiseni. Asja lahendamisel ei ole tähtsust poolte väidetel ja tõenditel (dtl 29-30), millistele kohus käesoleva lahendi tegemisel ei ole tuginenud ja neid kohus ei hinda.