Määruse tegemise aeg ja koht 31.05.2021, Tallinn Tsiviilasja number
2-20-108558
Kohtuasi
Vekra Metall OÜ hagi SCM Baltic OÜ vastu 670,42 euro nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.04.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
SCM Baltic OÜ 24.05.2021 apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Vekra Metall OÜ (registrikood 14187657), esindaja advokaat Hannes Olli Kostja SCM Baltic OÜ (registrikood 12914260), esindaja Raul Ernes
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda SCM Baltic OÜ Harju Maakohtu 22.04.2021 otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.
2.Apellatsioonkaebuse esitamisega seonduvad menetluskulud jätta SCM Baltic OÜ kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Hagimenetluses võib määruskaebuse Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.Vekra Metall OÜ (hageja) esitas 03.03.2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse SCM Baltic OÜ-lt (kostja) 670,42 euro saamiseks. Kohus tegi kostjale
makseettepaneku, millele kostja esitas vastuväite. Pärnu Maakohus lõpetas 13.04.2020 maksekäsu kiirmenetlus ja anda hageja nõude üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Pärnu Maakohus andis 13.04.2020 kohtualluvuse sätete alusel asja lahendamiseks Harju Maakohtule. Hageja esitas hagi 14.05.2020, mille Harju Maakohus võttis menetlusse 18.05.2020.
2.Hagiavalduse kohaselt pöördus kostja 2019 juulikuus hageja kui metalltöödega tegeleva äriühingu poole. 17.07.2019 vormistati kostja tellimus, mille kohaselt soovis kostja hagejalt metallist tiib- ja jalgväravat ning nende transporti ja paigaldust kolmandale isikule kuuluvale objektile. Hagejalt telliti metallvõrguga aiapaneelidest aed, mis oli metallraami sees. Kostja värvisooviks oli RAL7016 (tsingitud ja tumehall). Tiibvärava lukustuseks lepiti kokku maariivid ning jalgvärav sooviti lukustatav. Tööde kuupäevalist tähtaega kokku ei lepitud. Hagejal alustas töö teostamisega augusti teises pooles 2019. Töö hinnaks lepiti kokku 1 523,24 eurot ning hageja koostas 17.07.2020 ettemaksu arve summas 852,82 eurot, tähtajaga 18.07.2020, mille kostja tasus 02.08.2020 ehk kaks nädalat tähtajast hiljem. Tasuda jäi 670,42 eurot. Hageja tootis lepingueseme oma tootmisruumides valmis septembris 2019 ning samal kuul asus hageja kostja osundatud kinnistule aeda paigaldama. Hageja lõpetas paigalduse septembri viimasel nädalal ja paigaldaja andis jalgvärava võtmed üle kostja esindajale. Hageja andis kostjale üle värvitud väravad. Hageja koostas kostjale 02.10.2019 arve nr 190170 tähtajaga 03.10.2019 summas 670,42 eurot. Nimetatud arvet kostja ei tasunud. Hageja taotles hagiga kostjalt 670,42 euro väljamõistmist. Kliendi kohustuseks oli vajadusel ehitusloa hankimine; piirdeaia ja väravate asukoha geodeetiline mahamärkimine - algus, lõpp ja nurgad; piirdeaia liini ettevalmistamine ja tasandamine; piirdeaia kõrguspunktide andmine; voolukaablite, sidekaablite ja muude võimalike kaablite ning kanalisatsioonitorude mahamärkimine piirdeaia ja väravate liinil. Elektritööriistadega töötamiseks stabiilse 220V pinge tagamine.
3.Kostjal puudusid hageja vastu nõuded. Hageja ei olnud lepinguesemeks olevatele aiaväravatele laudist paigaldanud, kuivõrd kostja soovis pakkumises pakutut vaid osaliselt ning tehing tehti teistel tingimustel ja odavama hinnaga kui hageja esialgne pakkumine oli. Kostja valis pakutud laudise asemel väravaraamide täiteks metallist sõrestikpaneelid. Lepingu hind lõpuks 1 523,24 eurot ehk 182,40 eurot vähem, kui algselt pakutud. Hageja ei jätnud lepingut täitmata. Kuivõrd kostja valis metallist sõrestikpaneeliga aiaväravad, siis ei saanud kostjal olla nõudeid ka laudise transpordi ega laudise paigaldamise eest. Kostja kulud olid tõendamata. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu. Kokkulepitud töö polnud valmis ja kostja polnud tööd vastu võtnud. Hageja tasunõue polnud muutunud sissenõutavaks. Kostja tasus tööosade eest, mis olid valmis. Hageja kohustuseks oli paigaldada ka laudis. Vastupidine kokkulepe puudus. Kostja ei olnud töö mahu muutmises kokku leppinud. Kostja ei ole kunagi loobunud laudise paigaldamisest ega ka värvimiseelsest tsinkimise nõudest. Kostja avastanud peale hagiavaldusest teada saamist väraval ka varjatud puudused (värvi eemaldumine metallpinnalt). Kostja ei pidanud tegema ehitusteatise. Kostja kohustus oli vajadusel ehitusloa hankimine. Hageja tegeles majandustegevusega, mis liigitus ehitustööks ja selle teostamisel pidi järgitama sellealaseid õigusakte. Hageja polnud värava dokumente üle andnud.
5.Kostja soovis hagi rahuldamisel tasaarveldamist summas 800 eurot (ilma käibemaksuta). See koosnes laudise maksumusest 190 eurot (L1 alusel rida 4), laudise transpordist 60 eurot (L1 alusel rida 8), laudise paigaldamisest 8h hinnaga 25€/h (so tavaline selliste tööde tegemise teenushind) ja ehitisteatise koostamine 350 eurot. Maakohtu otsus
6.Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 670,42 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda, kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu hüvitise 1 325 eurot ja kohustas tasuma kuludelt viivist seadusjärgses määras lahendi jõustumisest kuni täitmiseni seadusjärgses määras. Maakohus menetles hagi lihtmenetluses ning ei andnud luba edasikaebamiseks. Maakohus tuvastas, et poolte vahel puudus vaidlus järgmises: kostja tellis hagejalt metallist tiib- ja jalgvärava; hageja koostas 17.07.2019 hinnapakkumise nr 190463 1 705,64 eurot (digi t lk 62); kostja aktsepteeris pakkumise; 17.07.2019 kinnitas kostja tellimuse nr 190134 summas 1 523,24 eurot (digi t lk 43, 63); 02.10.2019 esitas hageja kostjale pärast tööde valmimist arve nr 190170 670,42 eurot, mis oli tasumata (digi t lk 142); 05.11.2019 saatis kostja hagejale e-kirja (digi t lk 226), milles esitas pretensiooni, et paar asja tuleb välja vahetada (lukkude alusplaadid, millel lõigati otsad ära) ja ühe arve – suurema maksab ära homme ja väikse siis, kui plaadid on väljavahetatud; hageja teatas 05.11.2019 e-kirjas (digi t lk 225), et vahetab plaadid ära; kostja tasu hagejale teostatud tööde eest 852,82 eurot. Poolte vaidlesid, kas hageja poolt valmistatud metallist tiib- ja jalgvärav olid valmis ja kas kostja saab tasaarvestada.
7.Kohus juhindus võlaõigusseaduse (VÕS) § 636 lg-st 1, § 637 lg-test 3 ja 4 ning VÕS § 638. Tellimuse nr 190134 hinnaks oli 1 523,24 eurot. Poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping 17.07.2019 hinnapakkumises nr 190463 näidatud tööde tegemises seal kajastatud mahus, välja arvatud pos 1 ja pos 4 nimetatud laudis, mille pooled asendasid metallsõrestikuga. Eraldi kirjalikku töövõtulepingut pooled ei sõlminud, vaid leping sõlmiti hageja hinnapakkumise esitamise ja selle aktsepteerimisega kostja poolt. Hageja esitas hinnapakkumises näidatud tööde eest 02.10.2019 arve nr 190134 summas 1 523,24 eurot, millisest kostja tasus 852,82 eurot (digi t lk 142). Seega jäi 02.10.2019 arvest nr 190170 tasuda 670,42 eurot. Pooled ei leppinud kokku, kas tasu muutus sissenõutavaks valmimisest (VÕS § 637 lg 3) või vastuvõtmisest (VÕS § 637 lg 4). Äriühingute vaheliste töövõtulepingute puhul oli tavaline, et tööd antakse töövõtja poolt üle, võimaldatakse tellijal need üle vaadata ja tellija võtab need vastu. Samuti oli praktikas tavapärane ehituse töövõtulepingute alusel valminud tööde üleandmine. Tööde üleandmise kohustuslikku vormi ega muid täpsemaid nõudeid ei ole seaduses kehtestatud, seega olid pooled vabad seda tegema mistahes vormis ja viisil. Antud juhul saatis hageja kostjale arve, millest sai välja lugeda hageja soovi tööd kostjale üle anda. Kostja oli seda nii ka mõistnud, sest kostja esindaja saatis 05.11.2019 hagejale e-kirjaga vastuse (digi t lk 226): „Paar asja tuleb välja vahetada nimelt lukkude alusplaadid mis lõigati otsad ära-neil on juba rooste peal [---].“ Muudele töös esinenud puudustele kostja hageja tähelepanu ei juhtinud. Hageja oli kostja poolt märgitud puudused kõrvaldanud. Seega kostja vaatas tööd üle ja aktsepteeris need (võttis töö vastu). Töövõtja tasu muutus sissenõutavaks hiljemalt 13.12.2019, kui hageja edastas kostjale meeldetuletuseks arve teise poole ning kostja oli lubanud järgmisel nädalal arve tasuda. Kostja vastuväide, et hageja poolt valmistatud töö ei vastanud lepingutingimustele, sest paigaldamata oli pakkumuses nimetatud laudis, esitatud hilinenult (VÕS § 644 lg 1 ja lg 3, § 646 lg 1 ja 5). Alles 2020 juunikuus esitatud vastuses hagiavaldusele märkis kostja, et hageja pidi paigaldama väravatele ka laudise. Polnud tõendatud, et kostja oleks nimetatud vastuväite tööde osas esitanud varem ja juhtinud hageja tähelepanu nimetatud asjaolule.
8.Tulenevalt VÕS § 635 lg-st 1, § 101 lg 1 p-st 3, § 115, § 6 lg-st 1,§ 111, § 197 lg-st 1 ja § 200 lg-st 4 kontrollis kohus tasaarvestatud nõuete olemasolu. VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel võis võlausaldaja lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui olid täidetud järgmised üldised eeldused: võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1); võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS §
127 lg 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kõikide nimetatud asjaolude tõendamise koormis on kostjal (TsMS § 230 lg 1). Kostja ei tõendanud, et hageja põhjustas kostjale kahju. Kohus leidis, et iseenesest märkis hageja kostjale tehtud pakkumises, et tiibvärava raam ja jalgväravaraam kaetakse laudisega, kuid antud juhul tuli võtta arvesse asjaolu, et kostja oli juhtinud hageja tähelepanu laudise puudumisele ligi 7 kuud peale esmaste puuduste olemasolust teavitamist. Kostja poolt teavitatud puudused olid hageja kõrvaldanud ning selle üle pooled ei vaidle. Laudise puudumine väravatel oli märgatav esmasel ülevaatusel ning vaidlustamata asjaolude kohaselt oli kostja hageja poolt paigaldatud väravad vaadanud üle. Ilma töid üle vaatamata poleks kostja saanud 05.11.2019 teavitada hagejat esinenud puudustest e-kirja teel. Pooled leppisid töövõtulepingu sõlmimisel kokku, et väravale laudist ei paigaldata ja see asendatakse metallvõrguga. Ei olnud usutav, et kui kostja oleks soovinud ja tellinud laudise paigaldamise väravale ja aiale, ei oleks ta sellest hagejat koos teiste puudustega 05.11.2019 e-kirjaga teavitanud. Tõendeid selle kohta, et kostja esitas laudise puudumise pretensiooni puuduse suuliselt hageja töömeestele, esitatud ei ole. Pooltevahelisest suhtlusest ei nähtunud, et hageja pidi koostama vastavalt töövõtulepingule ehitisteatise või koostama valmistatava ja paigaldatava värava ja aia suhtes mingi dokumentatsiooni. Kostja ei tõendanud, et hagejal selline kohustus seadusest või lepingust tulenes. Ka vahetult peale tööde üleandmist poolte vahel peetud kirjavahetusest ei nähtunud, et kostja oleks vastava nõude esitanud või sellisele asjaolule tuginenud. Kostja esitas vastavas osas kahju nõude ja arvestuse esmakordselt alles 15.06.2020 tasaarvestuse avaldusega (suurendas nõuet 22.03.2021). Hagejapoolne rikkumine ja kostjal kahju tekkimine oli tõendamata. Kostjal puudus hageja vastu kahju hüvitamise nõue. Seega puudus kostjal ka tasaarvestatav nõue ning hageja nõue ei ole kostjapoolse tasaarvestusega lõppenud. Seega kuulus hagi rahuldamisele. Apellatsioonkaebus
9.Kostja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, millega palus maakohtu otsuse tühistamist. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, rikkus menetlusõigus, hindas ebaõigesti tõendeid ning see võis mõjutada oluliselt lahendit. Kostja esitas järgmised väited: − Kohus asus seisukohale, et hageja oli kostjale pärast tööde valmimist saatnud 02.10.2019 arve. Töö ei olnud sellal valmis ega olnud esitatud ülevaatamiseks. Hageja esitas arve alles 05.11.2019. − Kohus leidis ebaõigesti, et arve esitamisest sai välja lugeda soovi tööd üle anda. Sellist tahteavaldust ei saanud välja lugeda. Tegemist oli vaid teavitusega. Kohus jättis välja selgitamata, kuidas kostja pidi teadlikult hageja soovist aru saama, et tegemist oli töö üle andmisega. Kostja ei saanud teadlikult otsustada, kas töö oli valmis ja esitatud temale üle vaatamiseks. Kostjal puudus arusaam, et ta pidi esitama hagejale kõikide tööosade puuduste loetelu. − Kostja viitas 05.11.2019 e-kirjas puudustele, mis sellel ajal olid juba tehtud töös ilmsiks tulnud. Kostja esitas selgitusi ja tõendeid töö sisu kohta. Hageja oli oma ütlusi selles osas korduvalt muutnud ja väitis ebaõigesti, et võrk oli keevitatud. Kostja tõendist ilmnes vastupidine. − Hageja ei vaielnud vastu kostja väitele, et hageja soovis paigaldada algul vale mõõduga laudasid, kostja keeldus sellest ja hageja paigaldas omal käel ajutiselt keevistraadi. Hageja ei vaielnud vastu, et keevistraat ja värava raamistik oli erinevalt värvitud ja
keevistraat on tsinkimata, tsinkimine on aga oluline tingimus. Nendes kahes kokkuleppe tingimustes muudatusi kokku lepitud ei ole. − Kohus leidis, et kostja oleks pidanud laudise puudumisest teatama varem. Kostja teadiski, et hageja paigaldab laudise hiljem. Kostja vaidles juba maksekäsu kiirmenetluses hageja nõudele vastu ja, et tööd ei olnud valmis. Kohtu viidatud Riigikohtu lahend nr 2-17-3860 ei puutunud asjasse. − Hageja ei tõendanud, et töö oli valmis. Kohus tuvastas, et kostja suhtles hageja töötajatega ja küsis, millal laudis tuleb. Hageja ei ole sellele vastu vaielnud. Seega kostjale ei läinud üle tõendamiskoormus. − Kohus jättis tõlgendamata ehitusseadustikust (EhS) tulenevad töövõtu teostamise kohustused. Hageja teostas ehitustöid ja pidi teadma ehitustatise esitamise vajadust ja pidi omama selle esitamiseks kõik vajalikud dokumendid. Hageja ei ole esitanud kostjale neid. Hagejaga oli kokkulepitud, et juhul kui on vaja ehitusloa taotlemine, peab seda tegema kostja. Muudel juhtudel pidi hageja omama kõiki dokumente ja esitama ka kostja eest ehitusteatise või kokku leppima, et seda teeb kostja. − Kohus jättis selgitamata, miks kirjalikult taasesitatavas pakkumise ja tellimuse kinnitusega kokkulepitud tingimuste muutmine ei pea olema samuti kirjalikult taasesitatavas vormis koostatud. Kostja tõendas, et tellimuse kinnitusel olevat hinda alandati hinna üle vaidlemise teel ja see ei olnud seotud laudise keevistraadi vastu väljavahetamisega. Ringkonnakohtu seisukoht
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 keelduda. TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi lihtsustatud korras, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole. Praeguses asjas on hageja palunud mõista kostjalt välja võlgnevuse 670,42 eurot. Järelikult on tegemist lihtmenetluses menetletud asjaga TsMS § 405 lg 1 tähenduses. Lihtmenetluse asjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse üksnes juhul, kui maakohus on andnud loa edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus ei ole otsuses andnud luba selle edasikaebamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus vaidlustatud otsust tehes ebaõigesti hinnanud tõendeid ega rikkunud menetlusõiguse norme. Samuti ei ole maakohus valesti kohaldanud materiaalõiguse norme.
11.Apellant esitab kaebuses suures osas samu väiteid, mis on maakohtule esitatud ning millele on maakohus hinnangu andnud. Praegusel juhul pöördus töövõtja kohtu poole tellija vastu lepingu täitmise nõudega. VÕS § 635 lg 1 järgi kohustub tellija maksma töövõtjale tehtud töö eest tasu. Maakohus lähtus õigesti, et hageja tegi tööd valmis, teavitas sellest kostjat, kes vaatas tööd üle. Kostja teavitas hagejat töödes esinevatest puudustest 05.11.2019 ning lubas teise poole arvest ära tasuda peale puuduste kõrvaldamist (digi t lk 226). Maakohus tuvastas nõuetekohaselt, et vaidlustamata asjaolude kohaselt olid kostja viidatud puudused kõrvaldatud. Seega muutus hageja tasu nõue sissenõutavaks ja kostjal oli kohustus tehtud töö eest hagejale tasuda. TsÜS § 68 lg 1 kohaselt võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Samuti puudus pooltel ka kokkulepe vorminõuete täitmise osas.
Kuivõrd hageja soovis tehtud töö eest saada tasu ning kostja teatas, et maksab tasu ära peale puuduste kõrvaldamist, siis ei olnud eluliselt usutav, et kostja ei saanud aru, et tööd olid antud talle ülevaatamiseks. Kostja mõistis, et peale tööde parandamist hageja poolt peab ta tasuma hagejale tasu. Kostja vaatas töö üle 05.11.2019 ega tuginenud laudise puudumisele. Maakohus tuvastas nõuetekohaselt, et kostja etteheited töö puudustele (laudis) olid esitatud VÕS § 644 lg 1 mõttes hilinenult. Maakohus oli selgitanud pooltele tõendamiskoormist ja kohtuasja lahendamine on toimunud kooskõlas menetlusõiguse normidega. Kui tellija on töö vastu võtnud, eeldatakse, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik, ning vastupidist peab tõendama tellija. Kostja ei tõendanud oma väiteid suuliste etteheidete tegemise osas (laudise puudumine) –kostja kannab riski, kui jätab enda esitatud väite tõendamata (TsMS § 230 lg 1, § 5 lg 2). Isegi kui lugeda, et esimese kirjaliku vastuväite esitas kostja aprillis 2020 (maksekäsu kiirmenetluses üldsõnaline viide, et tööd olid puudustega), mitte juulis 2020 (hagimenetluses), siis ei olnud asjaolusid arvestades tegemist ikkagi mõistliku ajaga, kuna tööde ülevaatamine toimus novembris 2019 ja laudise paigaldamata jätmine oli koheselt märgatav. Maakohus ei eksinud ka Riigikohtu otsusele nr 2-17-3860 viitamisel – see puudutas VÕS § 644 lg 3 tõlgendamist (puudustest teavitamise aeg). Kostja etteheited apellatsioonkaebuses maakohtule selles osas ei olnud praegusel juhul asjakohased. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ei pidanud koostama vastavalt töövõtulepingule ehitisteatise või koostama valmistatava ja paigaldatava värava ja aia suhtes mingi dokumentatsiooni. Ehitamine tuleb dokumenteerida õigusaktis sätestatud juhul (EhS § 15 lg 1). Pelgalt kostja viited EhS regulatsioonile dokumentide esitamise kohustuse kohta ei saa olla piisavad hageja kohustuse rikkumise tuvastamiseks. Kostja ei tõendanud, et hagejal sellised kohustused seadusest või lepingust tulenesid. Eeltoodust nähtub, et maakohus tegi õige otsuse, mille tühistamiseks puudub alus.
12.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist ei välista ka asjaolu, et maakohus on kostjalt hageja kasuks välja mõistnud menetluskulu hüvitise 1 325 eurot ja kohustanud tasuma menetluskuludelt viivist ning kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Riigikohus on iseenesest küll leidnud, et TsMS § 637 lg 21 alusel ei tohiks apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda olukorras, kus lihtmenetluse asjas on maakohus otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse, menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalist suurust ning on täidetud TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldused (vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot). Riigikohus on seda seisukohta põhjendanud sellega, et vastasel juhul oleks menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise võimalused lihtmenetluse asjas isiku jaoks erinevad sõltuvalt sellest, kas menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks kohtuotsuses või eraldi määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud lahendi jõustumist (vt Riigikohtu 15.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16, p 11). Kostja ei ole praeguses asjas esitanud apellatsioonkaebuses ühtegi väidet selle kohta, et temalt hageja kasuks välja mõistetud menetluskulu suurus oleks kuidagi põhjendamatu. Seega ei ole kostja vaidlustanud temalt välja mõistetud menetluskulude suurust. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega TsMS § 178 lg 2 mõttes olla tegu olukorras, kus menetlusosaline on vaidlustanud üksnes asja sisulist lahendust ning menetluskulude jaotust, vaatamata sellele, kas maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas. Ringkonnakohtu hinnangul ei
võimalda sellist tõlgendust ei seaduse tekst ega mõte. Samuti oleks see vastuolus Riigikohtu seisukoha aluseks olnud menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõttega. Esiteks märgib ringkonnakohus, et TsMS § 178 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale. Selles menetluses ei ole enam võimalik vaidlustada menetluskulude jaotust, mida saab TsMS § 178 lg 1 kohaselt vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Eelviidatud tõlgendus tooks kaasa seega selle, et menetlusosalised oleksid ebavõrdses seisus sõltuvalt sellest, kas menetluskulud määratakse kindlaks kohtuotsuses või pärast kohtuotsuse jõustumist eraldi määrusega. Nimelt peaks ringkonnakohus olukorras, kus maakohus on menetluskulude suuruse kindlaks määranud otsuses, apellatsioonkaebuse sisuliselt läbi vaatama ja otsusega lahendama, vaatamata TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud menetlusse võtmisest keeldumise aluse olemasolule, samas kui ta võiks jätta apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata olukorras, kus maakohus määrab menetluskulud kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist eraldi määrusega. Seega tooks selline tõlgendus kaasa vastupidise tagajärje Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16 soovitud eesmärgile. Teiseks ei sõltu TsMS § 178 lg 2 järgi kaebeõigus sellest, kui suured on maakohtu kindlaksmääratud menetluskulud, vaid kui suures ulatuses neid vaidlustatakse (kaebeõigus on olemas, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot). Seega olukorras, kus kaebuses ei ole öeldud sõnagi menetluskulude suuruse kohta, ei ole võimalik ka hinnata, kas TsMS § 178 lg 2 järgi kaebeõigus oleks olemas. Lisaks sellele on ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse piiridega. Olukorras, kus kaebuses ei ole menetluskulude suurust vaidlustatud ning ringkonnakohus asja sisulist lahendust, sh menetluskulude jaotust ei muuda, ei ole ringkonnakohtul alust omal algatusel ka asuda maakohtus kindlaksmääratud menetluskulude suurust muutma. TsMS § 174 lg 5 kohaselt on kõrgema astme kohtul ilma vastava kaebuseta võimalik maakohtus kindlaks määratud menetluskulude suurust muuta üksnes juhul, kui ta muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata.
13.Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 1 alusel kostja kanda. Kuna hagejal ei ole kaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel menetluskulusid tekkinud, ei tule kostjal hüvitada hageja apellatsioonkaebuse menetlemise kulusid. Kostja tasus kaebuse esitamiselt riigilõivu, mida tal on õigus taotleda TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel tagasi.
14.Ringkonnakohus toimetab määruse kätte kostjale ja edastab teadmiseks hagejale (TsMS § 638 lg-d 4 ja 8). Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid kostjale füüsiliselt tagastada. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.