GLI Holding OÜ ja Advokaadibüroo PricewaterhouseCoopers Legal OÜ hagi aktsiaseltsi C.H.P. vastu põhivõlgnevuse, sissenõudmiskulude ja viiviste nõudes ning Aktsiaseltsi C.H.P. vastuhagi GLI Holding OÜ ja Advokaadibüroo PricewaterhouseCoopers Legal OÜ vastu põhivõlgnevuse ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
Hageja I esitatud hagi hagihind 3 091,39 eurot Hageja II esitatud hagi hagihind 54 267,08 eurot Vastuhagi hagihind 17 002,50 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja I (vastuhagis kostja I): GLI Holding OÜ (registrikood 11067332, asukoht Kai tn 1, 10111 Tallinn); Hageja II (vastuhagis kostja II): Advokaadibüroo PricewaterhouseCoopers Legal OÜ (registrikood 12287780, asukoht Pärnu mnt 15, 10141 Tallinn); Hagejate (vastuhagis kostjate) lepinguline esindaja: vandeadvokaat Indrek Kukk (Advokaadibüroo PricewaterhouseCoopers Legal OÜ, e-post [email protected]); Kostja (vastuhagis hageja): aktsiaselts C.H.P. (registrikood 10135416, asukoht Ülikooli tn 8, 51003 Tartu); Kostja (vastuhagis hageja) lepinguline esindaja: vandeadvokaat Anton Sigal (Advokaadibüroo Ellex Raidla, e-post [email protected]).
Asja läbivaatamine
20.04.2021 avalikul kohtuistungil
Istungil osalenud menetlusosalised
Hageja lepingulised esindajad Indrek Kukk ja Indrek Leppik, kostja lepinguline esindaja Anton Sigal, kostja seaduslik esindaja U. U.
Rahuldada GLI Holding OÜ ja Advokaadibüroo PricewaterhouseCoopers Legal OÜ hagi aktsiaseltsi C.H.P. vastu põhivõlgnevuse, sissenõudmiskulude ja viiviste nõudes osaliselt.
2.Välja mõista aktsiaseltsilt C.H.P. põhivõlgnevus 1 087,50 eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 330,62 eurot GLI Holding OÜ kasuks.
3.Välja mõista aktsiaseltsilt C.H.P. viivis põhinõudelt, s.o 1 087,50 eurolt, 0,021918% päevas alates 17.03.2020 kuni põhinõude täitmiseni GLI Holding OÜ kasuks.
4.Välja mõista aktsiaseltsilt C.H.P. põhivõlgnevus 46 849,23 eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 3 629,88 eurot Advokaadibüroo PricewaterhouseCoopers Legal OÜ kasuks.
5.Välja mõista aktsiaseltsilt C.H.P. viivis põhinõudelt, s.o 46 849,23 eurolt, 0,021918% päevas alates 17.03.2020 kuni põhinõude täitmiseni Advokaadibüroo PricewaterhouseCoopers Legal OÜ kasuks.
6.Jätta GLI Holding OÜ hagi aktsiaseltsi C.H.P. vastu esitatud nõudes rahuldamata põhinõude 1 189 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivisenõude 262,15 eurot osas.
7.Jätta rahuldamata aktsiaseltsi C.H.P. vastuhagi GLI Holding OÜ ja Advokaadibüroo PricewaterhouseCoopers Legal OÜ vastu põhivõlgnevuse ja viivise nõudes. Menetluskulud
8.Jätta hageja I menetluskulud hageja I enda kanda. Jätta hageja II ja kostja menetluskulud kostja kanda.
9.Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt TsMS § 177 lg-le
2.Edasikaebamise kord
10.Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud, hageja nõue ja vastuväited vastuhagile
1.Poolte vahel on sõlmitud õigusteenuse osutamiseks käsundusleping ning selles osas kohalduvad mh 01.11.2007 sõlmitud Advokaadibüroo Glimstedt Straus & Partnerid kliendilepingu nr xxxx tingimused. Hageja I ja hageja II osutasid kostjale õigusteenust aastatel 2016-2019, mille osas on kostjale esitatud tasumiseks arved, mille kostja on jätnud osaliselt tasumata. Hageja I on osutanud õigusteenust 2 523 euro eest, millest tasumata on 2 276,50 eurot. Hageja II on osutanud kostjale õigusabi kokku 46 849,23 euro eest, mis on kostja poolt tervikuna tasumata. Lisaks põhivõlale on hagejatel õigus nõuda kostjalt viivist alates võla sissenõutavaks muutumisest kuni võlgnevuse
tasumiseni viivisemääraga 0,021918% päevas, s.o 8% aastas. Hagi esitamise seisuga on hageja I sissenõutavaks muutunud viivisenõue 592,77 eurot ja hageja II sissenõutavaks muutunud viivisenõue 3 629,88 eurot. Kuivõrd hagejatel on tekkinud õigus nõuda viivist, nõuab hageja I kostjalt ka sissenõudmiskulusid VÕS § 1131 lg 1 alusel summas 40 eurot ja hageja II summas 40 eurot. Kostja ei ole esitatud arvete osas varasemalt mittenõustumist avaldanud, mistõttu poolte vahel sõlmitud lepingu kohaselt loetakse, et kostja on ka omalt poolt pretensioonidest hageja(te) vastu loobunud. Samuti ei ole kostja soovinud kliendilepingut üles öelda, vaid jätkas õigusabiteenuse tellimist. Ühtlasi tasus kostja osaliselt esitatud arved. Eelnev viitab sellele, et kostjal puudusid mis tahes pretensioonid osutatud õigusteenuse osas. AdvS § 40 lg-st 2 ega ka VÕS § 620 lg-st 1 ei tulene, et advokaat või advokaadibüroo peaks käsunduslepingu täitmisel saavutama kindla tulemuse. Advokaadi poolt kliendi käsundi nõuetekohase täitmise tuvastamisel hinnatakse seda, kas advokaat on teinud temalt mõistlikult oodatava, arvestades seejuures kliendi õiguslikku positsiooni, õigustatud huve ning volituste ulatust. Advokaadile ei ole etteheidetav olukord, kus kliendi ebakindla õigusliku positsiooni tingimustes jääb kliendi hagi rahuldamata. Praegusel juhul on hagejad õigusteenust osutades lähtunud kostja õiguslikust positsioonist ning kostja huvist: a) omandada võimalusel kinnistud kostjale majanduslikult soodsaimal viisil, s.o tasaarvestades kinnistute müügihinna kinnistutele tehtud kulutustega; b) tagada kinnistutele tehtud kulutuste hüvitamine, arvestades asjaolu, et rendilepingus toodud kulutuste hüvitamise nõue ei olnud kostja jaoks piisavalt tagatud ning eksisteeris arvestav oht, et kinnistute uus omanik muudab end kinnistute omandamisel ning rendilepingu üleminekul varatuks. Nendele riskidele juhtis käsundit täitev advokaat Indrek Leppik korduvalt kostja tähelepanu, sh hilisemalt 13.05.2019 ning 05.02.2020 e-kirjades kostja seaduslikule esindajale U. U.ile. Kostja oli teadlik riskist, et müügilepingus toodud ostuhinna tasumise kohustust võib tõlgendada ka selliselt, et kostjal puudub võimalus parenduste hüvitamise nõuet tasaarvestada müügilepingu p-s 3.2.1 toodud ostuhinnaga. Sellele viitab mh kostja poolt allkirjastatud notariaalne ostueesõiguse teostamise avaldus, milles tehingu väärtuseks on toodud 5 498 203,36 eurot. Ühtlasi sisaldab ostueesõiguse teostamise avaldus notari selgitusi, milles on eksisteerivale õiguslikule ebakindlusele täiendavalt tähelepanu juhitud. Ostueesõiguse teostamise avalduses sisalduvale tehinguväärtusele juhtis Indrek Leppik täiendavalt tähelepanu U. U.ile 26.05.2016 saadetud e-kirjas. Kostja soov oli ostueesõigusega seonduvate menetlustega edasi minna, sh algatada vaidlus, mida kohus menetles tsiviilasjas nr 2-16-9491. Kostja ei ole toonud vastuhagis esile ühtegi sisulist etteheidet osutatud õigusteenuse kvaliteedile. Tsiviilasjades nr 2-15-18404 ning 2-16-9491 on kostja nimel ja käsundil koostatud põhjalikud ja õiguslikult argumenteeritud menetlusdokumendid. Mõlemas tsiviilasjas rahuldas kohus esitatud hagi tagamise taotlused, mida kohus ei oleks teinud, kui kohus oleks pidanud esitatud hagisid õiguslikult perspektiivituteks. Tsiviilasjas nr 2-15-18404 tegi Tartu Ringkonnakohus 13.07.2017 kostjale soodsa lahendi, milles tunnustas ostueesõiguse kokkulepet kehtivana. Ehkki Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse, ei lükka see ümber tõsiasja, et tegemist oli õiguslikult keeruka vaidlusega ning hagejad tegid kostja õigusliku positsiooni arvestades mõistlikult oodatava, et kostjale soovitud tulemust saavutada. Asjaolu, et valitud menetlusstrateegia oli edukas, kinnitab mh see, et kahel korral jõuti vastaspoolega läbirääkimisteni vaidluse lõpetamiseks kompromissiga, kuid kostja otsusel otsustati läbirääkimised lõpetada. C.H.P vastuhagis võetud positsioon, et lepingust ei teki parenduste hüvitamise nõuet, on ebaõige. Rentnikul oli ostueesõiguse olemasolul õigus nõuda esialgselt rendileandjalt parendustele tehtud kulutuste hüvitamist rendilepingu p 8.3 teise lause
alusel. Samas isegi juhul, kui kohtud peaksid asuma vastupidisele seisukohale, oli C.H.P huvides sellise positsiooni avamine. Eestis puudub kohtupraktika VÕS § 206 lg 1 teise lause kohaldamise osas ja õigusabi osutades ei oleks olnud mõistlik sellises küsimuses kujundada kliendi jaoks kahjulikku positsiooni. Eriti arvestades asjaolu, et paralleelselt kohtuvaidlustega proovis vandeadvokaat Indrek Leppik parenduste nõude osas läbirääkimisi pidada ja leida alternatiivseid lahendusi kliendile parenduste summa tagasi saamiseks.
7.Hageja I palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 2 276,50 eurot, viivised 592,77 eurot, sissenõudmiskulu 40 eurot ning jooksvad viivised 0,021918% päevas summalt 2 276,50 eurot alates 17.03.2020 kuni nõude täitmiseni. Hageja II palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 46 849,23 eurot, viivised 3 629,88 eurot, sissenõudmiskulu 40 eurot ning jooksvad viivised 0,021918% päevas summalt 46 849,23 eurot alates 17.03.2020 kuni nõude täitmiseni. Hagejad paluvad menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited hagile ja vastuhagis esitatud nõue
8.Kostja vaidleb hagile vastu. Hagi alus on vandeadvokaat Indrek Leppiku ning tema meeskonna poolt kostjale osutatud õigusabi advokaadibüroo Glimstedt ja advokaadibüroo PricewaterhouseCoopers Legal (PwC) kaudu. I. Leppik nõustas kostjat seoses Tartus Ülikooli 8 ja 8a asuvate majadega, mida kostja üürib Tartu Ülikooli Kliinikumilt (TÜK) 28.04.1994 rendilepingu alusel. Lepingu p 8.1 kohaselt oli kostjal kinnistute ostueesõigus, kuid seda ei kantud kinnistusraamatusse. Kostja tegi kinnistutesse märkimisväärseid investeeringuid, mida TÜK kohustus lepingu lõppemisel hüvitama. Kartes, et TÜK ei kavatse parendusi hüvitada, esitas kostja 2015. aastal parenduste hüvitamiseks hagi summas 2 649 235 eurot, kuigi rendileping veel kehtis. Samal aastal otsustas TÜK kinnistud müüa enampakkumisel. Enampakkumise tingimused rõhutasid, et rendilepingu lõppedes peab kinnistu ostja hüvitama kostjale parendusi. Enampakkumise võitis Viatica Grupp OÜ, kellega TÜK sõlmis 11.04.2016 müügilepingu, mis nägi ette, et ostja tasub 2 840 100 eurot müüjale ning 2 658 103 eurot kostjale kinnistute parenduste eest, s.o kokku 5 498 203 eurot. Kostja esitas ostueesõiguse avalduse, millele TÜK ei vastanud. 17.06.2016 esitas kostja hagi ostueesõiguse realiseerimiseks. Kostja lähtus ostueesõiguse teostamisel ning hilisemate õigusvaidluste pidamisel ostueesõiguse üle I. Leppiku ebaõigest õigusnõust. Nimelt oli I. Leppik kostjale kinnitanud, et ostueesõiguse teostamisel on kostjal võimalik omandada kinnistud mitte 5 498 203 euro eest, vaid üksnes 2 840 100 eurot eest. I. Leppik oli arvamusel, et kostja pidi maksma rahas vaid 0,2 mln eurot, sest kostja oleks saanud tasaarvestada oma parenduste hüvitamise nõude ostuhinna tasumise kohustusega. I. Leppiku loogika oli vale. Viatica Grupp OÜ müügileping, mille pooleks kostja astuda üritas, nägi ette, et ostja peab tasuma 2,8 mln eurot rahas ning lisaks hüvitama 2,6 mln eest parendusi. Kuna kostja poleks pidanud parendusi iseendale hüvitama, siis ostuhinna teist osa ta maksma ei pidanud, kuid see ei oleks kuidagi mõjutanud ostuhinna esimese osa tasumise kohustust. 28.08.2019 tegi kohus otsuse asjas 2-16-9491, millega jättis kostja hagi rahuldamata ning selgitas, et kostja ostueesõiguse hinna arvutus on vale.
9.Kostja leiab, et ei pea tasuma hagejatele arveid, mis on seotud ostueesõiguse teostamisega ebaõige õigusnõu alusel. Kõik kostja menetluslikud otsused alates ostueesõiguse teostamisest 2016. a. mais kuni esindaja vahetuseni 2019. a. sügisel on olnud otseselt seotud eeldusega, et ostueesõiguse teostamisel on tal õigus kinnistu omandamiseks hinnaga 2,8 mln eurot, mida saab tasaarvestada parenduste nõudega. Kostja ei oleks olnud huvitatud ostueesõiguse teostamisest ja selle kaitsmisest juhul, kui ta teaks, et peab kinnistute eest tasuma 5,5 mln eurot. Ka I. Leppik selgitas kohtule asjas
2-19-3805, et selline hind ületab kinnistute turuväärtust ligi kaks korda. Kostja ei oleks algatanud ka ostueesõigusega seotud kohtuasju, s.t tsiviilasja 2-15-18404, kus kostja nõudis TÜK-ilt ostueesõiguse kandmist kinnistusraamatusse ning mis lõppes 26.01.2018 Riigikohtu otsusega, millega hagi jäi rahuldamata; tsiviilasja 2-16-9491, millega kostja üritas astuda ostueesõiguse korras kinnistute müügilepingusse, vaatamata sellele, et ostueesõigust ei olnud kantud kinnistusraamatusse ning, mis lõppes 28.08.2019 maakohtu otsusega, millega hagi jäi rahuldamata ning mida kostja ei vaidlustanud, olles aru saanud, et ostueesõiguse hind on arvutatud valesti; kaebust Euroopa Inimõiguste Kohtule, millega kostja üritas jätkata ostueesõiguse vaidlust asjas 2-15-18404 ning mis jäi menetlusse võtmata.
10.Hageja I nõue ei arvesta sellega, et kostja tasus ühe hageja I arve juhuslikult topelt, makstes hageja I teenuste eest üle 1 189 eurot. Ainus hageja I arve, mis on hagi ese, on hageja andmetel makstud osaliselt ca 200 euro ulatuses, kuid hageja I ei selgita, kuidas see summa kujunes.
11.Hagejad nõuavad kostjalt ka võla sissenõudmiskulude hüvitamist VÕS § 1131 lg 1 alusel summas 40 eurot iga tasumata arve kohta, kokku 600 eurot. Sissenõudmise kulu ei saa korrutada arvete arvuga ning kummalgi hagejal oleks õigus nõuda 40 eurot, kokku 80 eurot, vaid juhul, kui kostja oleks hagejatele midagi võlgu.
12.I. Leppik andis kostjale ebaõiget nõu, millega rikkus AdvS § 40 lg-t 2 ja kostjaga sõlmitud käsunduslepingut (kostja andmetel ei ole kirjalikku lepingut sõlmitud). AdvS § 47 näeb ette, et õigusteenust osutades tekitatud kahju eest vastutavad advokaadibüroo pidaja ja advokaat solidaarselt. Seega on I. Leppiku vastutus omistatav ka advokaadibüroodele, mille kaudu ta tegutses. Kostja kahju tekkis perioodil mai 2016 kuni september 2019. Märtsini 2017 osutas I. Leppik õigusteenust Advokaadibüroo Glimstedt kaudu, seejärel Advokaadibüroo PwC kaudu. Kostja ees vastutavad mõlemad bürood solidaarselt, sest PwC võttis üle sisuliselt kogu Glimstedt’i ettevõtte, vähemalt selle osa, mis oli seotud kostja teenindamisega. Tegemist oli ettevõtte (või vähemalt käitise) üleminekuga VÕS § 180 tähenduses ning hagejad vastutavad solidaarselt VÕS § 183 lg 1 alusel.
13.Kostja teadaolev kahju koosneb ostueesõiguse avalduse vormistamise kuludest ning menetluskuludest asjades 2-15-18404 ja 2-16-9491. Ostueesõiguse teostamise avalduse eest maksis kostja notaritasu 4 922,06 eurot (km-ta). Asjas 2-16-9491 koosnesid kostja menetluskulud riigilõivudest summas 3 550 eurot ning õigusabikuludest summas 11 446,80 eurot (km-ta). Lisanduvad vastaspoolte kulud summas 6 975 eurot (km-ta), mis mõisteti kostjalt välja. See summa sisaldab kahte PwC arvet, mida kostja ei maksnud – arved 39300684 ning 39300851, mis on summas vastavalt 3 686,50 eurot ning 1 812,50 eurot (km-ta), kokku 5 499 eurot. Reaalselt kantud kulude summa on seega käibemaksuta 16 472,80 eurot. Asjaga 2-15-18404 seotud ja reaalselt kantud õigusabikulude käibemaksuta summa on 18 060,92 eurot. Vastaspoolte kulud, mis mõisteti välja kostjalt, olid 6 451,25 eurot. Riigilõivud asjas 2-15-18404 moodustasid kokku 900 eurot. Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlusega tekkis kostjal kulu 3 091,76 eurot (km-ta). Kostja nõue hagejate vastu on kokku 49 868,79 eurot (km-ta).
14.Hagejate põhinõue kostja vastu on 49 125,73 eurot (sh km). Kostja tasaarvestab oma nõude hagejate nõuetega, mis tahes ulatuses, milles nad osutuvad põhjendatuks. Kuna kostja nõuded hagejate vastu tekkisid varem, kui hagejate nõuded kostja vastu, siis välistab tasaarvestus hagejate viivisenõuded.
15.Hagejad selgitavad, et kostja oli teadlik „riskist“, et tasaarvestus ei ole võimalik. Hagejatel ei ole aga ette näidata ühtegi tõendit, mis sellist väidetavat teadmist kinnitaks. Ainus tõend, millele hagejad viitavad, on I. Leppiku 26.05.2016 e-kiri, mis ei käi ostueesõiguse hinna kohta. See käib notari hoiatuse kohta, et ostueesõigust ei ole
kinnistusraamatus ja see ei pruugi kehtida. Kirjale lisas I. Leppik avalduse projekti, kus notari vastav selgitus oli tema poolt kustutatud. Hagejate 07.09.2020 vastuse lisa 3 on vale. Sellele on lisatud hilisem versioon ostueesõiguse avaldusest, milles on tehinguväärtus tagantjärgi käsitsi märgitud kollaseks. Selliselt märgistatud avaldust ei ole I. Leppik kostjale kunagi saatnud. Isegi, kui kostja oleks lugenud tähelepanelikult avalduse projekti, ei oskaks kostja teha mingeid järeldusi tehinguväärtusest 5,5 mln. Kostja oleks võinud põhjendatult eeldada, et notar lähtus müügilepingu „letihinnast“, mis kostjale I. Leppiku kinnitusel ei kehtinud.
16.Võimalust, et tegemist oli teadliku strateegiaga, välistab kaks asjaolu. Esiteks oleks selline strateegia jabur, sest see eeldaks esmalt ostueesõiguse kehtivuse tuvastamist kohtus ja alles siis (lootusetut) vaidlust hinna üle. Kui kostja oleks võitnud ostueesõiguse kehtivuse vaidluse, saaks temast müügilepingu järgne ostja. See tähendaks kohustust maksta kinnistu eest 5,5 mln eurot ehk kõvasti üle turuhinna. Kui I. Leppik ka lootis vähendada seda kohustust 2,8 mln euroni hilisemas eraldi vaidluses, siis on ebaselge, millel selline lootus põhines. Teiseks, kui selline siiski oligi I. Leppiku strateegia, oleks ta seda selgitanud kohe, kui küsimus tõusetus. Küsimus tõusetus 20.05.2019 kirjaga, millele I. Leppik ei vastanud ning ignoreeris ka meeldetuletust. Siit järeldub, et ostueesõiguse hinna küsimus tabas teda täieliku üllatusena.
17.Hagejad väidavad, et kostja on pretensioonidest hageja(te) vastu loobunud tulenevalt kliendilepingu p-st 3.7. Kõnealuse punkti kohaselt, kui kostja ei vaidle hageja I arvele 3 tööpäeva jooksul arve saamisest, „loetakse arve aktsepteerituks“. Kostja sai teada I. Leppiku veast kevadel 2019. Kliendilepingu p 3.7 ei piira hagejate vastutust ega välista kostja õigust nõuda kahju hüvitamist. Kostja ei ole teinud midagi, mida saaks käsitleda nõudest loobumisena.
18.Kostja palub mõista hagejatelt solidaarselt välja põhivõla 15 743,06 eurot ning viivise põhivõlalt vastuhagi kuupäevast kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduses toodud määra alusel. Kostja palub menetluskulud jätta solidaarselt hagejate kanda. Kohtuotsuse põhjendused
19.Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse ja vastuhagiga, poolte poolt menetluse käigus esitatud seisukohtadega ning asjas esitatud tõenditega, kuulanud pooled kohtuistungil ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata.
20.Asjas puudub vaidlus, et vandeadvokaat Indrek Leppik osutas aastatel 2016-2019 kostjale õigusabiteenust hageja I ja hageja II kaudu. Hageja I ja kostja vahel on sõlmitud kliendileping nr xxxx (dtl 74-77). Kliendilepingust tuleneva käsundi täitja on alates märtsist 2017 olnud hageja II. Hageja I on väljastanud kostjale arve õigusabiteenuse eest summas 2 523 eurot, millest kostjal on tasumata 2 276,50 eurot. Hageja II on väljastanud kostjale õigusabiteenuse eest arveid kokku summas 46 849,23 eurot, mis kostjal on tervikuna tasumata. Hageja I palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 2 276,50 eurot, viivised 592,77 eurot, sissenõudmiskulu 40 eurot ning jooksvad viivised 0,021918% päevas summalt 2 276,50 eurot alates 17.03.2020 kuni nõude täitmiseni. Hageja II palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 46 849,23 eurot, viivised 3 629,88 eurot, sissenõudmiskulu 40 eurot ning jooksvad viivised 0,021918% päevas summalt 46 849,23 eurot alates 17.03.2020 kuni nõude täitmiseni.
21.Kostja vaidleb hagejate nõuetele vastu. Kostja on seisukohal, et kostjal on õigus jätta tasumata töö eest, mis puudutab ostueesõiguse teostamist ning sellega kaasnenud vaidlusi. Kostja hinnangul on Indrek Leppik hagejate kaudu andnud ebaõiget õigusnõu,
mille tulemusena on kostjale tekkinud kahju summas 49 868,79 eurot. Kostja tasaarvestab oma nõude hagejate nõuetega ulatuses, milles need osutuvad põhjendatuks. Lisaks palub kostja mõista hagejatelt solidaarselt välja põhivõla 15 743,06 eurot ning viivise põhivõlalt vastuhagi kuupäevast kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduses toodud määra alusel.
22.Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-181-15 p-s 40 märkinud, et kui advokaadibüroo pidaja
sõlmib kliendiga õigusteenuse osutamise lepingu, millega ei lepita kokku saavutatavas tulemuses, on tegemist käsunduslepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 mõttes. Kohus märgib, et eelnimetatust tulenevalt kuuluvad antud juhul kohaldamise käsunduslepingu sätted. VÕS § 619 kohaselt kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud.
23.Hageja I nõuab kostjalt arve nr 084-11-16 tasumist maksmata osas summas 2 276,50 eurot (dtl 26-27). Hageja I on osutanud kostjale õigusteenust, esindades kostjat 28.04.1994 rendilepingu ostueesõiguse vaidluses tsiviilasjas 2-15-18404. Hageja II nõuab kostjalt arve nr 38300619 tasumist maksmata osas summas 6 601,80 eurot (dtl 32-33), arve nr 39300077 tasumist summas 3 523,03 eurot (dtl 28-29), arve nr 39300195 tasumist summas 3 497,40 eurot (dtl 30-31), arve nr 39300366 tasumist summas 5 724,60 eurot (dtl 34-35), arve nr 39300488 tasumist summas 10 701 eurot (dtl 38-39), arve nr 39300491 tasumist summas 469,80 eurot (dtl 36-37), arve nr 39300682 tasumist summas 3 400,20 eurot (dtl 40-41), arve nr 39300683 tasumist summas 100 eurot (dtl 44), arve nr 39300684 tasumist summas 4 423,80 eurot (dtl 42-43), arve nr 39300685 tasumist summas 100 eurot (dtl 45), arve nr 39300851 tasumist summas 2 175 eurot (dtl 46-47), arve nr 39300855 tasumist summas 1 218 eurot (dtl 48-49), arve nr 39301136 tasumist summas 2 965,80 eurot (dtl 53-54) ning arve nr 39301137 tasumist summas 1 948,80 eurot (dtl 50-51), kokku 46 849,23 euro tasumist. Hageja II osutas kostjale õigusabiteenust, esindades kostjat muuhulgas vaidlustes Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum vastu, sh tsiviilasjades 2-15-18404 ja 2-16-9491 ja Euroopa Inimõiguste Kohtule kaebuse esitamisel.
24.Antud juhul on vaidluse all küsimus, kas hagejad on rikkunud käsundlepingust tulenevat hoolsuskohustust, andes kostjale ebaõiget õigusnõu. VÕS § 620 lg 1 kohasel, peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. VÕS § 621 lg 1 teise lause kohaselt, kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele või võimetele tuginedes, ei või käsundiandja anda üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste suhtes. VÕS § 624 lg 1 alusel peab käsundisaaja teatama käsundiandjale kõigist käsundi täitmisega seotud olulistest asjaoludest, eelkõige nendest, mis võivad ajendada käsundiandjat juhist muutma, samuti andma käsundiandja nõudmisel talle teavet käsundi täitmise kohta. Advokatuuriseaduse (AdvS) § 44 lg 1 p 1 kohaselt on advokaat kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise, säilitades kutseau ja väärikuse. AdvS § 40 lg 2 kohaselt peab õigusteenus olema õigeaegne ja asjatundlik
ning põhinema asjaolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel. Advokaat peab vajaduse korral koguma kliendi huvides tõendeid.
25.Kostja on selgitanud, et Indrek Leppik oli kostjale andnud ebaõiget õigusnõu ning kinnitanud, et ostueesõiguse teostamise korral on kinnistute hind 0,2 miljonit eurot. Kui kostja oleks teadnud, et tehinguhind on 5,5 miljonit eurot, ei oleks kostja soovinud ostueesõigust teostada ega algatanud ostueesõiguse teostamisega seotud kohtuasju. Kohtu hinnangul puudub alus asuda seisukohale, et hagejad ei oleks käsundit täites jälginud käsundiandja juhiseid või olnud piisavalt hoolikad.
26.Kostja on selgitanud, et sai teadlikuks Indrek Leppiku ebaõigest lähenemisest ostueesõiguse hinnale alles 2019. aastal. Kohus märgib, et notariaalses ostueesõiguse teostamise avalduses (dtl 124-128) on kostja seaduslik esindaja kinnitanud, et ta on kinnistute müügilepinguga tutvunud ja teadlik kõigist selle olulistest tingimustest, sh müügihinnast ja selle tasumise korrast (dtl 126). Samuti nähtub notariaalsest ostueesõiguse teostamise avaldusest, et notariaalakti tõestaja on kostjale selgitanud, et ostueesõiguse teostamisel loetakse ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel sõlmituks müügileping samadel tingimustel, milles müüja ostajaga kokku leppis (dtl 127). Samuti on notariaalses ostueesõiguse teostamise avalduses toodud välja tehinguväärtus 5 498 203,36 eurot (dtl 128). Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul tõendatud, et kostja oli 26.05.2016 ostueesõiguse teostamise avalduse tõestamisel teadlik, et ostueesõiguse teostamise tehinguväärtus oli 5 498 203,36 eurot ning seega esines risk, et müügilepingus toodud ostuhinna tasumise kohustust võib tõlgendada ka selliselt, et kostjal puudub võimalus parenduste hüvitamise nõuet tasaarvestada ostuhinnaga.
27.Samuti on kostja selgitanud, et kostja ei oleks olnud huvitatud ostueesõiguse teostamiseks ja selle kaitsmisest, kui ta oleks olnud teadlik, et peab kinnistute eest tasuma 5,5 miljonit eurot. Kohus märgib, et kostja 17.08.2020 menetlusdokumendi kohaselt algas tsiviilasi 2-15-18404, milles kostja taotles ostueesõiguse kinnistusraamatusse kandmist, 07.12.2015. Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum sõlmis kinnistute müügilepingu, milles kujunes ostuhind 5 498 203,36 eurot, Viatica Grupp OÜ-ga 11.04.2016 (dtl 108-123), s.o pärast tsiviilasja 2-15-18404 algatamist. Seega on kostja esitatud asjaoludest tulenevalt kostja olnud huvitatud ostueesõiguse teostamisest ka enne kinnistute müügilepingu sõlmimist ja ostuhinna arvestamise küsimuse tõusetumist.
28.Lisaks märgib kohus, et hagejad on kostjale osutanud õigusteenust aastatel 2016-2019, kuid kostja ei ole kohtu ette toonud, et kostjal oleks olnud pretensioone õigusabi kvaliteedi osas enne 2019. aastat. Kliendilepingu punkti 3.7 kohaselt peab klient arvega mittenõustumisel teatama sellest advokaadibüroole kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis 3 tööpäeva jooksul arvates arve saamisest. Kui klient ei ole nimetatud tähtaja jooksul teatanud advokaadibüroole arvega mittenõustumisest, loetakse arve aktsepteerituks (dtl 76). Kostja nimetatud tähtaja jooksul arveid ei vaidlustanud. Kohus märgib, et kostja ei vaidle vastu, et Indrek Leppik on hagejate kaudu kostjale õigusabi osutanud. Samuti ei ole kostja esitanud vastuväiteid arvetel nimetatud õigusabi osutamise tunnihinna ega mahu osas. Kohus märgib, et kostja on 12.02.2021 seisukohas leidnud (dtl 383), et kostjal on õigus keelduda hagejate arvete tasumisest 13 850,70 euro ulatuses, kuna kostja tellis vastavad ostueesõiguse teostamisega seotud tööd üksnes Indrek Leppiku ebaõige õigusnõu alusel. Kostja hinnangul kuulub hagejate esitatud arvete alusel tasumisele 35 275,03 eurot, millest
tuleb maha arvata 1 189 eurot, mille kostja tasus varasema arve alusel topelt. Seega ei vaidlusta kostja hagejate põhinõudeid 34 086,03 euro ulatuses (35275,03-1189).
29.Kohtu hinnangul ei ole kostja kohtu ette toonud asjaolusid, millest tulenevalt saaks kohus asuda seisukohale, et Indrek Leppik hagejate kaudu on rikkunud AdvS § 40 lg-st 2 ja VÕS §-st 620 tulenevat hoolsuskohustust. Hagejad on osutanud kostjale õigusteenust tsiviilasjas 2-15-18404, milles lahendati hageja nõuet kanda ostueesõigus kinnistusraamatusse. Tartu Maakohus jättis hagi tsiviilasjas 2-15-18404 14.11.2016 otsusega rahuldamata (dtl 195-205), Tartu Ringkonnakohus tühistas 13.06.2017 otsusega Tartu Maakohtu 14.11.2016 otsuse (dtl 258-269) ning Riigikohus tühistas 26.01.2018 otsusega Tartu Ringkonnakohtu 13.06.2017 otsuse ja jättis jõusse maakohtu 14.11.2016 otsuse (dtl 206-215). Eelnimetatud tsiviilasi algatati enne ostuhinna arvestamise küsimuse tõusetumist. Kohtu hinnangul oli ostueesõiguse teostamisega seotud tsiviilasjade puhul tegemist keeruliste õigusalaste vaidlustega, millele viitab ka asjaolu, et Tartu Ringkonnakohus on 13.06.2017 otsusega tsiviilasjas 2-15-18404 tühistanud Tartu Maakohtu 14.11.2016 otsuse, s.o asunud maakohtust ja Riigikohtust erinevale seisukohale. Seega on põhjendamatu asuda seisukohale, et Indrek Leppiku antud õigusnõu oli ilmselgelt vale ning esitatud nõudel puudus igasugune perspektiiv.
30.Samuti on hageja II kostjale osutanud õigusteenust tsiviilasjas 2-16-9491, milles lahendati kostja nõuet ostueesõiguse korras kinnistute müügilepingusse astumiseks. Tartu Maakohus jättis 28.08.2019 otsusega hagi tsiviilasjas 2-16-9491 rahuldamata (dtl 166-173). Seejuures on Tartu Maakohus rahuldanud 21.06.2016 määrusega kostja taotluse hagi tagamiseks osaliselt (dtl 243-246), mistõttu on kohus pidanud hagi perspektiivikaks. Kohtu hinnangul on eelnimetatud tsiviilasjades olnud põhjendatud õigusabiteenuse kasutamine ega esine asjaolusid, millest tulenevalt saaks kohus asuda seisukohale, et hagejad on käsundit täites rikkunud enda hoolsuskohustust. Kohtu hinnangul ei ole hagejad rikkunud käsundisaaja hoolsuskohustust üksnes seetõttu, et kostja esitatud hagid jäid lõppastmes rahuldamata ning valitud menetlusstrateegia ei osutunud kostja hinnangul edukaks. Kohus on seisukohal, et hagejad on kostja esindamisel kasutanud ebakindlas õiguslikus positsioonis olles menetlusõiguslikke võimalusi kostja soovitud tulemuse saavutamiseks. Notariaalsest ostueesõiguse teostamise avaldusest nähtuvalt oli kostja teadlik kinnistuste müügihinnast ja selle tasumise korrast, mistõttu oli kostja teadlik ostueesõiguse teostamise riskidest. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et hagejad oleks mõne kostja antud korralduse jätnud täitmata või tegutsenud vastuolus kostja antud juhistega. Vastupidiselt on kostja ise loobunud mõistlikust kompromissettepanekust.
31.Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu hinnangul tõendatud hagejatepoolne lepingu rikkumine. Kohtu hinnangul on tõendatud, et hagejad on kostjale vastavalt käsunduslepingule õigusteenust osutanud ja täitnud käsundit nõuetekohaselt. Samuti ei ole kostjad esitanud vastuväiteid hagejate poolt esitatud õigusteenuse hinna ega mahu osas. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjal on kohustus tasuda hagejatele osutatud õigusteenuse eest vastavalt hagejate poolt esitatud arvetele.
32.Kohus märgib, et kostja on selgitanud, et on tasunud hagejale I varasema arve eest topelt, makstes hageja I teenuste eest üle 1 189 eurot. Nimetatud asjaolu tõendab kostja 14.10.2016 teostatud makse maksekorraldusega (dtl 182) ja 16.06.2017 teostatud makse maksekorraldusega (dtl 183). Hagejad on 04.05.2021 istungil avaldanud, et ei vaidlusta asjaolu, et kostja on arve number 0051016 tasunud topelt summas 1 189 eurot. Kohus
on seisukohal, et olukorras, kus kostja on tasunud hagejale I 1 189 eurot, mida hageja I ei ole arvestanud tasutuks esitatud arve katteks, tuleb hageja I kasuks väljamõistetavat põhivõlgnevust vähendada 1 189 euro võtta ja jätta hageja I hagi rahuldamata põhivõlgnevuse summas 1 189 eurot väljamõistmise osas.
33.Seega on kohtu hinnangul põhjendatud nõuda kostjalt õigusteenuse osutamise eest hageja I kasuks välja võlgnevus summas 1 087,50 eurot (2276,50-1189) ja hageja II kasuks võlgnevus summas 46 849,23 eurot. Kohus jätab hageja I nõude rahuldamata osaliselt põhivõlgnevuse 1189 eurot osas.
34.Hagejad on esitanud kostja vastu ka viivisenõuded. Kohus märgib, et VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Antud juhul on kostja oma lepingust tulenevat kohustust rikkunud, seega on hagejatel õigus kostjalt nõuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, s.o 0,021918% päevas, alates viivitusse jäämisest, s.o arvel nimetatud maksetähtaja möödumisest kuni hagiavalduse esitamisele eelnenud päevani, mis oli 16.03.2020. Seega tuleb kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 alusel välja mõista 16.03.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised hageja I kasuks summas 330,62 eurot. Kuivõrd kohus jättis osaliselt rahuldamata hageja I põhinõude, on kohus arvestanud viiviseid vähendatud põhinõudelt ning jätab rahuldamata ka hageja I viivisenõude 262,15 eurot ulatuses (592,77-330,62). Viivise kujunemine on kajastatud alltoodud tabelis. Arve nr
35.Samuti tuleb kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 alusel välja mõista 16.03.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised hageja II kasuks summas 3 629,88 eurot. Viivise kujunemine on kajastatud alltoodud tabelis. Arve nr
36.Hagejad nõuavad kostjalt hagi esitamise ajaks mitte sissenõutavaks muutunud viiviste väljamõistmist. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et hagejate vastav nõue kuulub TsMS § 367 alusel rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja I kasuks välja mõista viivis põhinõudelt summas 1 087,50 eurot 0,021918% päevas alates 17.03.2020 kuni põhinõude täitmiseni. Samuti tuleb kostjalt hageja II kasuks välja mõista viivis põhinõudelt summas 46 849,23 eurot 0,021918% päevas alates 17.03.2020 kuni põhinõude täitmiseni.
37.Hagejad paluvad kostjalt välja mõista ka võla sissenõudmiskulude hüvitise kumbki summas 40 eurot. VÕS § 1131 lg 1 kohaselt, kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kohus on seisukohal, et kuna hagejal I ja hagejal II on õigus nõuda põhinõude tasumist ja viivist, kuulub hagejate võla sissenõudmise kulu väljamõistmine rahuldamisele ja kostjalt tuleb VÕS § 1131 lg 1 alusel hageja I kasuks välja mõista võla sissenõudmise kulu 40 eurot ja hageja II kasuks võla sissenõudmise kulu 40 eurot.
38.Kohus märgib, et kostja on teinud tasaarvestuse avalduse 34 086,03 euro ulatuses. Samuti on kostja esitanud vastuhagi, milles palub hagejatelt solidaarselt välja mõista põhivõla 15 743,06 eurot ning viivise põhivõlalt vastuhagi kuupäevast kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduses toodud määra alusel. Kostja hinnangul on Indrek Leppik andnud kostjale ebaõiget õigusnõu, mille tulemusena on kostjale tekkinud kahju summas 49 868,79 eurot. Kuna kostja tasaarvestuse avalduse ja vastuhagi aluseks
olevad asjaolud on samad, hindab kohus kostja tasaarvestuse avalduses ja vastuhagis esitatud kahju hüvitamise nõuet koos.
39.VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Riigikohus on lahendi nr 2-13-6457 p-s 13 selgitanud, et kui klient on esitanud advokaadi vastu käsunduslepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude, tuleb selle lahendamiseks analüüsida järgmist (vt Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 19; 15. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-16, p 12): kas käsundisaaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100 ja § 115 lg 1); kas ta vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st tuleb hinnata, kas rikkumine ei ole VÕS § 103 järgi vabandatav; kas käsundiandjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); kas kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); kas kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena käsundisaajale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).
40.Kohus märgib, et on otsuse põhjendava osa punktides 24-30 tuvastanud, et kohtu hinnangul ei ole tõendatud hagejatepoolne käsunduslepingu rikkumine. Kohtu hinnangul on tõendatud, et hagejad täitsid käsundit nõuetekohaselt. Seega leiab kohus, et kostja tasaarvastuse avaldus ja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata, kuna hagejad ei ole käsunduslepingut rikkunud. Kuna puudub lepingu rikkumine, jätab kohus teised kahju hüvitamise eeldused käsitlemata ja kahju hindamata.
41.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja I esitatud hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, hageja II esitatud hagi kuulub rahuldamisele tervikuna ning kostja tasaarvestuse avaldus ja vastuhagi tuleb tervikuna rahuldamata jätta.
42.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 124 lg 1, § 133 ja § 134 lg 1 alusel on hageja I esitatud hagi hagihind 3 091,39 eurot, hageja II esitatud hagi hagihind 54 267,08 eurot ning vastuhagi hagihind 17 002,50 eurot. Menetluskulud
43.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus märgib, et hageja I palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 2 276,50 eurot, kuid kohus jätab hagi rahuldamata põhinõude summas 1 189 eurot ulatuses, s.o 52% ulatuses. Võttes arvesse, et kohus rahuldab hageja I hagi osaliselt, s.o ligikaudu pooles ulatuses, on kohus seisukohal, et hageja I nõudega seotud menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta poolte, s.o hageja I ja kostja endi kanda. Kohus leiab, et hageja II ja kostja menetluskulud tuleb jätta kostja kanda, võttes arvesse, et kohus rahuldab hageja II hagi täielikult ning jätab kostja vastuhagi rahuldamata.
44.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas menetluskulusid kohtuotsuse tegemisel kindlaks ei määrata ning kohus lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lg 2, 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist.