GLI Holding OÜ ja Advokaadibüroo PricewaterhouseCoopers Legal OÜ hagi aktsiaseltsi
C.H.P.
vastu võlgnevuse, sissenõudmiskulude ja viivise saamiseks aktsiaseltsi C.H.P. vastuhagi GLI Holding OÜ ja Advokaadibüroo PricewaterhouseCoopers Legal OÜ vastu kahju hüvitise ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31.05.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
aktsiaseltsi C.H.P. apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
72 814,70 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja I (vastustaja I): (registrikood 11067332),
GLI
Holding
OÜ
Hageja II (vastustaja II): Advokaadibüroo PricewaterhouseCoopers Legal OÜ (registrikood 12287780), Hagejate ühised lepingulised esindajad vandeadvokaadid Indrek Kukk ja Indrek Leppik Kostja (apellant): aktsiaselts C.H.P. (registrikood 10135416), lepinguline esindaja vandeadvokaat Anton Sigal Asja läbivaatamine
12.11.2021 kohtuistungil
2-19-140107
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 31.05.2021 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
Maakohtu otsus on jõustunud põhinõude 1 189 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise nõude 262,15 euro ulatuses rahuldamata jätmise osas.
3.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4.Apellatsioonimenetluse kulud jätta aktsiaseltsi C.H.P. kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagejate nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.GLI Holding OÜ ja Advokaadibüroo PricewaterhouseCoopers Legal OÜ esitasid 17.03.2020 Harju Maakohtule hagi aktsiaseltsi C.H.P. vastu. Hageja I palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 2 276,50 eurot, viivised 592,77 eurot, sissenõudmiskulu 40 eurot ning jooksvad viivised 0,021918% päevas summalt 2 276,50 eurot alates 17.03.2020 kuni nõude täitmiseni. Hageja II palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 46 849,23 eurot, viivised 3 629,88 eurot, sissenõudmiskulu 40 eurot ning jooksvad viivised 0,021918% päevas summalt 46 849,23 eurot alates 17.03.2020 kuni nõude täitmiseni. Hagejad paluvad menetluskulud jätta kostja kanda.
2.Poolte vahel on sõlmitud õigusteenuse osutamiseks käsundusleping ning selles osas kohalduvad 01.11.2007 sõlmitud Advokaadibüroo Glimstedt Straus & Partnerid kliendilepingu nr 365/07/06 tingimused. Hagejad osutasid kostjale õigusteenust aastatel 2016-2019, mille osas on kostjale esitatud tasumiseks arved, mille kostja on jätnud osaliselt tasumata. Hageja I on osutanud õigusteenust 2 523 euro eest, millest tasumata on 2 276,50 eurot. Hageja II on osutanud kostjale õigusabi kokku 46 849,23 euro eest, mis on kostja poolt tervikuna tasumata. Lisaks põhivõlale on hagejatel õigus nõuda kostjalt viivist alates võla sissenõutavaks muutumisest kuni võlgnevuse tasumiseni viivisemääraga 0,021918% päevas, s.o 8% aastas. Hagi esitamise seisuga on hageja I sissenõutavaks muutunud viivisenõue 592,77 eurot ja hageja II sissenõutavaks muutunud viivisenõue 3 629,88 eurot. Kuivõrd hagejatel on tekkinud õigus nõuda viivist, nõuab hageja I kostjalt ka sissenõudmiskulusid võlaõigusseaduse (VÕS) § 1131 lg 1 alusel summas 40 eurot ja hageja II summas 40 eurot.
2-19-140107
3.Kostja ei ole esitatud arvete osas varasemalt mittenõustumist avaldanud, mistõttu poolte vahel sõlmitud lepingu kohaselt loetakse, et kostja on pretensioonidest hageja(te) vastu loobunud. Samuti ei ole kostja soovinud kliendilepingut üles öelda, vaid jätkas õigusabiteenuse tellimist. Ühtlasi tasus kostja osaliselt esitatud arved. Eelnev viitab sellele, et kostjal puudusid mis tahes pretensioonid osutatud õigusteenuse osas.
4.Advokatuuriseaduse (AdvS) § 40 lg-st 2 ega ka VÕS § 620 lg-st 1 ei tulene, et advokaat või advokaadibüroo peaks käsunduslepingu täitmisel saavutama kindla tulemuse. Advokaadi poolt kliendi käsundi nõuetekohase täitmise tuvastamisel hinnatakse seda, kas advokaat on teinud temalt mõistlikult oodatava, arvestades seejuures kliendi õiguslikku positsiooni, õigustatud huve ning volituste ulatust. Advokaadile ei ole etteheidetav olukord, kus kliendi ebakindla õigusliku positsiooni tingimustes jääb kliendi hagi rahuldamata. Praegusel juhul on hagejad õigusteenust osutades lähtunud kostja õiguslikust positsioonist ning kostja huvist: a) omandada võimalusel kinnistud kostjale majanduslikult soodsaimal viisil, s.o tasaarvestades kinnistute müügihinna kinnistutele tehtud kulutustega; b) tagada kinnistutele tehtud kulutuste hüvitamine, arvestades asjaolu, et rendilepingus toodud kulutuste hüvitamise nõue ei olnud kostja jaoks piisavalt tagatud ning eksisteeris arvestatav oht, et kinnistute uus omanik muudab end kinnistute omandamisel ning rendilepingu üleminekul varatuks. Nendele riskidele juhtis käsundit täitev advokaat Indrek Leppik korduvalt kostja tähelepanu, sh hilisemalt 13.05.2019 ning 05.02.2020 e-kirjades kostja seaduslikule esindajale U-le.
5.Kostja oli teadlik riskist, et müügilepingus toodud ostuhinna tasumise kohustust võib tõlgendada ka selliselt, et kostjal puudub võimalus parenduste hüvitamise nõuet tasaarvestada müügilepingu p-s 3.2.1 toodud ostuhinnaga. Sellele viitab mh kostja poolt allkirjastatud notariaalne ostueesõiguse teostamise avaldus, milles tehingu väärtusena on toodud 5 498 203,36 eurot. Ühtlasi sisaldab ostueesõiguse teostamise avaldus notari selgitusi, milles on eksisteerivale õiguslikule ebakindlusele täiendavalt tähelepanu juhitud. Ostueesõiguse teostamise avalduses sisalduvale tehinguväärtusele juhtis Indrek Leppik täiendavalt tähelepanu U-le 26.05.2016 saadetud e-kirjas. Kostja soov oli ostueesõigusega seonduvate menetlustega edasi minna, sh algatada vaidlus, mida kohus menetles tsiviilasjas nr 2-16-9491.
6.Hageja vaidleb kostja vastuhagile vastu. Kostja ei ole toonud vastuhagis esile ühtegi sisulist etteheidet osutatud õigusteenuse kvaliteedile. Tsiviilasjades nr 2-15-18404 ning 2-16-9491 on kostja nimel ja käsundi alusel koostatud põhjalikud ja õiguslikult argumenteeritud menetlusdokumendid. Mõlemas tsiviilasjas rahuldas kohus esitatud hagi tagamise taotlused, mida kohus ei oleks teinud, kui kohus oleks pidanud esitatud hagisid õiguslikult perspektiivituteks. Tsiviilasjas nr 2-15-18404 tegi Tartu Ringkonnakohus 13.07.2017 kostjale soodsa lahendi, milles tunnustas ostueesõiguse kokkulepet kehtivana. Ehkki Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse, ei lükka see ümber tõsiasja, et tegemist oli õiguslikult keeruka vaidlusega ning hagejad tegid kostja õiguslikku positsiooni arvestades mõistlikult oodatava, et kostjale soovitud tulemust saavutada. Asjaolu, et valitud menetlusstrateegia oli edukas, kinnitab mh see, et kahel korral jõuti vastaspoolega läbirääkimisteni vaidluse lõpetamiseks kompromissiga, kuid kostja otsusel otsustati läbirääkimised lõpetada.
7.Kostja vastuhagis võetud positsioon, et lepingust ei teki parenduste hüvitamise nõuet, on ebaõige. Rentnikul oli ostueesõiguse olemasolul õigus nõuda esialgselt rendileandjalt parendustele tehtud kulutuste hüvitamist rendilepingu p 8.3 teise lause alusel. Samas isegi juhul, kui kohtud peaksid asuma vastupidisele seisukohale, oli kostja huvides sellise positsiooni avamine. Eestis puudub kohtupraktika VÕS § 206 lg 1 teise lause kohaldamise osas ja õigusabi osutades ei oleks olnud mõistlik sellises küsimuses kujundada kliendi jaoks kahjulikku positsiooni. Eriti arvestades asjaolu, et paralleelselt kohtuvaidlustega proovis vandeadvokaat
2-19-140107 Indrek Leppik parenduste nõude osas läbirääkimisi pidada ja leida alternatiivseid lahendusi kliendile parenduste summa tagasi saamiseks. Kostja vastuväited
8.Kostja vaidleb hagile vastu. Hagi alus on vandeadvokaat Indrek Leppiku ning tema meeskonna poolt kostjale osutatud õigusabi advokaadibüroo Glimstedt ja advokaadibüroo PricewaterhouseCoopers Legal (PwC) kaudu. I. Leppik nõustas kostjat seoses Tartus Ülikooli 8 ja 8a asuvate majadega, mida kostja üürib Tartu Ülikooli Kliinikumilt (TÜK) 28.04.1994 rendilepingu alusel. Lepingu p 8.1 kohaselt oli kostjal kinnistute ostueesõigus, kuid seda ei kantud kinnistusraamatusse. Kostja tegi kinnistutesse märkimisväärseid investeeringuid, mida TÜK kohustus lepingu lõppemisel hüvitama. Kartes, et TÜK ei kavatse parendusi hüvitada, esitas kostja 2015. aastal parenduste hüvitamiseks hagi summas 2 649 235 eurot, kuigi rendileping veel kehtis. Samal aastal otsustas TÜK kinnistud müüa enampakkumisel. Enampakkumise tingimused rõhutasid, et rendilepingu lõppedes peab kinnistu ostja hüvitama kostjale parendusi. Enampakkumise võitis Viatica Grupp OÜ, kellega TÜK sõlmis 11.04.2016 müügilepingu, mis nägi ette, et ostja tasub 2 840 100 eurot müüjale ning 2 658 103 eurot kostjale kinnistute parenduste eest, s.o kokku 5 498 203 eurot. Kostja esitas ostueesõiguse avalduse, millele TÜK ei vastanud. 17.06.2016 esitas kostja hagi ostueesõiguse realiseerimiseks. Kostja lähtus ostueesõiguse teostamisel ning hilisemate õigusvaidluste pidamisel ostueesõiguse üle I. Leppiku ebaõigest õigusnõust. Nimelt oli I. Leppik kostjale kinnitanud, et ostueesõiguse teostamisel on kostjal võimalik omandada kinnistud mitte 5 498 203 euro eest, vaid üksnes 2 840 100 eurot eest. I. Leppik oli arvamusel, et kostja pidi maksma rahas vaid 0,2 miljonit eurot, sest kostja oleks saanud tasaarvestada oma parenduste hüvitamise nõude ostuhinna tasumise kohustusega. I. Leppiku loogika oli vale. Viatica Grupp OÜ müügileping, mille pooleks kostja astuda üritas, nägi ette, et ostja peab tasuma 2,8 miljonit eurot rahas ning lisaks hüvitama 2,6 miljoni euro eest parendusi. Kuna kostja poleks pidanud parendusi iseendale hüvitama, siis ostuhinna teist osa ta maksma ei pidanud, kuid see ei oleks kuidagi mõjutanud ostuhinna esimese osa tasumise kohustust. 28.08.2019 tegi kohus otsuse asjas 2-16-9491, millega jättis kostja hagi rahuldamata ning selgitas, et kostja ostueesõiguse hinna arvutus on vale.
9.Kostja ei pea tasuma hagejatele arveid, mis on seotud ostueesõiguse teostamisega ebaõige õigusnõu alusel. Kõik kostja menetluslikud otsused alates ostueesõiguse teostamisest 2016. a. mais kuni esindaja vahetuseni 2019. a. sügisel on olnud otseselt seotud eeldusega, et ostueesõiguse teostamisel on tal õigus kinnistu omandada hinnaga 2,8 miljonit eurot, mida saab tasaarvestada parenduste hüvitamise nõudega. Kostja ei oleks olnud huvitatud ostueesõiguse teostamisest ja selle kaitsmisest juhul, kui ta teadnuks, et peab kinnistute eest tasuma 5,5 miljonit eurot. Kostja ei oleks algatanud ka ostueesõigusega seotud kohtuasju: tsiviilasja nr 215-18404, milles kostja nõudis TÜK-ilt ostueesõiguse kandmist kinnistusraamatusse ning mis lõppes 26.01.2018 Riigikohtu otsusega, millega hagi jäi rahuldamata; tsiviilasja nr 2-16-9491, millega kostja üritas astuda ostueesõiguse korras kinnistute müügilepingusse, vaatamata sellele, et ostueesõigust ei olnud kantud kinnistusraamatusse (see asi lõppes 28.08.2019 maakohtu otsusega, millega hagi jäi rahuldamata ning mida kostja ei vaidlustanud, olles aru saanud, et ostueesõiguse hind on arvutatud valesti); kaebust Euroopa Inimõiguste Kohtule, millega kostja üritas jätkata ostueesõiguse vaidlust asjas nr 2-15-18404 ning mis jäi menetlusse võtmata. Kostja sai I.Leppiku ebaõigest lähenemisest ostueesõiguse hinnale teadlikuks alles 2019. aastal.
10.Hagejad ei ole tõendanud, et kostja oli teadlik „riskist“, et tasaarvestus ei ole võimalik. Võimalus, et tegemist oli teadliku strateegiaga, välistab kaks asjaolu. Esiteks oleks selline strateegia jabur, sest see eeldaks esmalt ostueesõiguse kehtivuse tuvastamist kohtus ja alles siis (lootusetut) vaidlust hinna üle. Kui kostja oleks võitnud ostueesõiguse kehtivuse vaidluse, saaks
2-19-140107 temast müügilepingu järgne ostja. See tähendaks kohustust maksta kinnistu eest 5,5 miljonit eurot ehk kõvasti üle turuhinna. Kui I. Leppik ka lootis vähendada seda kohustust 2,8 miljoni euroni hilisemas eraldi vaidluses, siis on ebaselge, millel selline lootus põhines. Teiseks, kui selline siiski oligi I. Leppiku strateegia, oleks ta seda selgitanud kohe, kui küsimus tõusetus.
11.Ebaõige on hagejate väide, et kostja on pretensioonidest hageja(te) vastu loobunud tulenevalt kliendilepingu p-st 3.7. Kõnealuse punkti kohaselt, kui kostja ei vaidle hageja I arvele 3 tööpäeva jooksul arve saamisest, „loetakse arve aktsepteerituks“. Kostja sai teada I. Leppiku veast 2019. a kevadel. Kliendilepingu p 3.7 ei piira hagejate vastutust ega välista kostja õigust nõuda kahju hüvitamist. Kostja ei ole teinud midagi, mida saaks käsitada nõudest loobumisena.
12.Hageja I ei arvesta sellega, et kostja tasus ühe hageja I arve juhuslikult topelt, makstes hageja I teenuste eest lisaks 1 189 eurot. Ainus hageja I arve, mis on hagi ese, on hageja andmetel makstud osaliselt ca 200 euro ulatuses, kuid hageja I ei selgita, kuidas see summa kujunes.
13.Sissenõudmise kulu ei saa korrutada arvete arvuga ning kummalgi hagejal oleks õigus nõuda 40 eurot, kokku 80 eurot, sedagi vaid juhul, kui kostja oleks hagejatele midagi võlgu.
14.I. Leppik andis kostjale ebaõiget nõu, millega rikkus AdvS § 40 lg-t 2 ja kostjaga sõlmitud käsunduslepingut (kostja andmetel ei ole kirjalikku lepingut sõlmitud). I. Leppiku vastutus on omistatav advokaadibüroodele, mille kaudu ta tegutses. Kostja kahju tekkis perioodil mai 2016 kuni september 2019. Märtsini 2017 osutas I. Leppik õigusteenust Advokaadibüroo Glimstedt kaudu, seejärel Advokaadibüroo PwC kaudu. Kostja ees vastutavad mõlemad bürood solidaarselt, sest PwC võttis üle sisuliselt kogu Glimstedt’i ettevõtte, vähemalt selle osa, mis oli seotud kostja teenindamisega.
15.Kostja kahju koosneb ostueesõiguse avalduse vormistamise kuludest ning menetluskuludest asjades nr 2-15-18404 ja nr 2-16-9491. Ostueesõiguse teostamise avalduse eest maksis kostja notaritasu 4 922,06 eurot (km-ta). Asjas nr 2-16-9491 koosnesid kostja menetluskulud riigilõivudest summas 3 550 eurot ning õigusabikuludest summas 11 446,80 eurot (km-ta). Lisanduvad vastaspoolte kulud summas 6 975 eurot (km-ta), mis mõisteti kostjalt välja. See summa sisaldab kahte PwC arvet, mida kostja ei maksnud – arved 39300684 ning 39300851, mis on summas vastavalt 3 686,50 eurot ning 1 812,50 eurot (km-ta), kokku 5 499 eurot. Reaalselt kantud kulude summa on seega käibemaksuta 16 472,80 eurot. Asjaga nr 2-1518404 seotud ja reaalselt kantud õigusabikulude käibemaksuta summa on 18 060,92 eurot. Vastaspoolte kulud, mis mõisteti välja kostjalt, olid 6 451,25 eurot. Riigilõivud asjas nr 2-1518404 moodustasid kokku 900 eurot. Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlusega tekkis kostjal kulu 3 091,76 eurot (km-ta). Kostja nõue hagejate vastu on kokku 49 868,79 eurot (km-ta).
16.Hagejate põhinõue kostja vastu on 49 125,73 eurot (käibemaksuga). Kostjal on õigus keelduda arvete tasumisest 13 850,70 euro ulatuses, kuna selles ulatuses on arved seotud ebaõige õigusnõu andmisega. Tasumisele kuuluks kostja poolt 35 275,03 eurot (käibemaksuga). Seda summat tuleb vähendada topelt makstud summa (1189 euro) võrra ning kostja poolt tasumisele kuuluvaks summaks jääb 34 086,03 eurot (käibemaksuga). Kostja tasaarvestab oma nõude hagejate nõuetega, mille tulemusel jääb kostja nõudest alles 15 782,76 eurot (=49 868,79-34 086,03). Kuna kostja nõuded hagejate vastu tekkisid varem kui hagejate nõuded kostja vastu, siis välistab tasaarvestus hagejate viivisenõuded. Kostja palub mõista hagejatelt solidaarselt välja põhivõlg 15 743,06 eurot ning viivise põhivõlalt vastuhagi kuupäevast kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduses toodud määra alusel. Kostja palub menetluskulud jätta solidaarselt hagejate kanda.
2-19-140107 Maakohtu otsus ja põhjendused
17.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohus mõistis kostjalt hageja I kasuks välja põhivõlgnevuse 1 087,50 eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 330,62 eurot ning viivise põhinõudelt, s.o 1 087,50 eurolt, 0,021918% päevas alates 17.03.2020 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja II kasuks mõistis maakohus kostjalt välja põhivõlgnevuse 46 849,23 eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 3 629,88 eurot ning viivise põhinõudelt, s.o 46 849,23 eurolt, 0,021918% päevas alates 17.03.2020 kuni põhinõude täitmiseni. Rahuldamata jäi hageja I hagi kostja vastu põhinõude 1 189 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise nõude 262,15 eurot osas. Hageja I menetluskulud jättis maakohus hageja I enda kanda ning hageja II ja kostja menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.
18.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: vandeadvokaat Indrek Leppik osutas aastatel 2016-2019 kostjale õigusabiteenust hageja I ja hageja II kaudu; hageja I ja kostja vahel on sõlmitud kliendileping nr 365/07/06; kliendilepingust tuleneva käsundi täitja on alates märtsist 2017 olnud hageja II; hageja I on väljastanud kostjale arve õigusabiteenuse eest summas 2 523 eurot, millest kostjal on tasumata 2 276,50 eurot; hageja II on väljastanud kostjale õigusabiteenuse eest arveid kokku summas 46 849,23 eurot, mis kostjal on tervikuna tasumata. Hageja I on osutanud kostjale õigusteenust, esindades kostjat 28.04.1994 rendilepingu ostueesõiguse vaidluses tsiviilasjas nr 2-15-18404. Hageja II osutas kostjale õigusabiteenust, esindades kostjat muuhulgas vaidlustes Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum vastu, sh tsiviilasjades nr 2-15-18404 ja nr 2-16-9491 ja Euroopa Inimõiguste Kohtule kaebuse esitamisel.
19.Antud juhul kuuluvad kohaldamisele käsunduslepingu sätted. Vaidluse all on see, kas hagejad on rikkunud käsunduslepingust tulenevat hoolsuskohustust, andes kostjale ebaõiget õigusnõu.
20.Notariaalses ostueesõiguse teostamise avalduses on kostja seaduslik esindaja kinnitanud, et ta on kinnistute müügilepinguga tutvunud ja teadlik kõigist selle olulistest tingimustest, sh müügihinnast ja selle tasumise korrast. Samuti nähtub notariaalsest ostueesõiguse teostamise avaldusest, et notariaalakti tõestaja on kostjale selgitanud, et ostueesõiguse teostamisel loetakse ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel sõlmituks müügileping samadel tingimustel, milles müüja ostajaga kokku leppis. Samuti on notariaalses ostueesõiguse teostamise avalduses toodud välja tehinguväärtus 5 498 203,36 eurot. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et on tõendatud, et kostja oli 26.05.2016 ostueesõiguse teostamise avalduse tõestamisel teadlik, et ostueesõiguse teostamise tehinguväärtus oli 5 498 203,36 eurot ning seega esines risk, et müügilepingus toodud ostuhinna tasumise kohustust võib tõlgendada ka selliselt, et kostjal puudub võimalus parenduste hüvitamise nõuet tasaarvestada ostuhinnaga.
21.Kostja oli huvitatud ostueesõiguse teostamisest ka enne kinnistute müügilepingu sõlmimist ja ostuhinna arvestamise küsimuse tõusetumist. Nimelt algas tsiviilasja nr 2-15-18404 menetlus, milles kostja taotles ostueesõiguse kinnistusraamatusse kandmist, 07.12.2015. Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum sõlmis kinnistute müügilepingu, milles kujunes ostuhind 5 498 203,36 eurot, Viatica Grupp OÜ-ga 11.04.2016, s.o pärast tsiviilasja nr 2-15-18404 algatamist.
22.Hagejad on kostjale osutanud õigusteenust aastatel 2016-2019, kuid kostja ei ole kohtu ette toonud, et kostjal oleks olnud pretensioone õigusabi kvaliteedi osas enne 2019. aastat. Kliendilepingu punkti 3.7 kohaselt peab klient arvega mittenõustumisel teatama sellest
2-19-140107 advokaadibüroole kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis 3 tööpäeva jooksul arvates arve saamisest. Kui klient ei ole nimetatud tähtaja jooksul teatanud advokaadibüroole arvega mittenõustumisest, loetakse arve aktsepteerituks. Kostja nimetatud tähtaja jooksul arveid ei vaidlustanud. Kostja ei vaidle vastu, et I. Leppik on hagejate kaudu kostjale õigusabi osutanud. Samuti ei ole kostja esitanud vastuväiteid arvetel nimetatud õigusabi osutamise tunnihinna ega mahu osas. Lisaks ei ole kostja oma menetlusdokumentides vaidlustanud hagejate põhinõudeid 34 086,03 euro ulatuses.
23.Kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest tulenevalt saaks kohus asuda seisukohale, et I. Leppik hagejate kaudu on rikkunud AdvS § 40 lg-st 2 ja VÕS §-st 620 tulenevat hoolsuskohustust. Ostueesõiguse teostamisega seotud tsiviilasjade puhul oli tegemist keeruliste õigusalaste vaidlustega, millele viitab ka asjaolu, et Tartu Ringkonnakohus on 13.06.2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-15-18404 tühistanud Tartu Maakohtu 14.11.2016 otsuse, s.o asunud maakohtust ja Riigikohtust erinevale seisukohale. Seega on põhjendamatu asuda seisukohale, et I. Leppiku antud õigusnõu oli ilmselgelt vale ning esitatud nõudel puudus igasugune perspektiiv. Samuti on hageja II kostjale osutanud õigusteenust tsiviilasjas nr 2-169491, milles lahendati kostja nõuet ostueesõiguse korras kinnistute müügilepingusse astumiseks. Tartu Maakohus jättis 28.08.2019 otsusega hagi tsiviilasjas nr 2-16-9491 rahuldamata. Seejuures on Tartu Maakohus rahuldanud 21.06.2016 määrusega kostja taotluse hagi tagamiseks osaliselt, mistõttu on kohus pidanud hagi perspektiivikaks.
24.Eelnimetatud tsiviilasjades on olnud põhjendatud õigusabiteenuse kasutamine ega esine asjaolusid, millest tulenevalt saaks kohus asuda seisukohale, et hagejad on käsundit täites rikkunud enda hoolsuskohustust. Hagejad ei ole rikkunud käsundisaaja hoolsuskohustust üksnes seetõttu, et kostja esitatud hagid jäid lõppastmes rahuldamata ning valitud menetlusstrateegia ei osutunud kostja hinnangul edukaks. Hagejad on kostja esindamisel kasutanud ebakindlas õiguslikus positsioonis olles menetlusõiguslikke võimalusi kostja soovitud tulemuse saavutamiseks. Notariaalsest ostueesõiguse teostamise avaldusest nähtuvalt oli kostja teadlik kinnistuste müügihinnast ja selle tasumise korrast, mistõttu oli kostja teadlik ostueesõiguse teostamise riskidest. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et hagejad oleks mõne kostja antud korralduse jätnud täitmata või tegutsenud vastuolus kostja antud juhistega. Vastupidiselt on kostja ise loobunud mõistlikust kompromissettepanekust. Kostjal on seega kohustus tasuda hagejatele osutatud õigusteenuse eest vastavalt hagejate poolt esitatud arvetele. Kuna kohus hagejate rikkumist ei tuvastanud, tuleb kostja vastuhagi jätta rahuldamata.
25.Kostja on tasunud hagejale I varasema arve eest topelt, makstes hageja I teenuste eest lisaks 1 189 eurot. Seetõttu tuleb hageja I kasuks väljamõistetavat põhivõlgnevust vähendada 1 189 euro võtta ja jätta hageja I hagi rahuldamata põhivõlgnevuse summas 1 189 eurot väljamõistmise osas.
26.Kuna kostja on oma lepingust tulenevat kohustust rikkunud, on hagejatel õigus kostjalt nõuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, s.o 0,021918% päevas, alates viivitusse jäämisest. Kuivõrd kohus jättis osaliselt rahuldamata hageja I põhinõude, tuleb jätta rahuldamata ka hageja I viivisenõue 262,15 euro ulatuses.
27.Kuna hagejal I ja hagejal II on õigus nõuda põhinõude tasumist ja viivist, kuulub hagejate võla sissenõudmise kulu nõue rahuldamisele ja kostjalt tuleb VÕS § 1131 lg 1 alusel hageja I kasuks välja mõista võla sissenõudmise kulu 40 eurot ja hageja II kasuks võla sissenõudmise kulu 40 eurot.
2-19-140107 Apellatsioonkaebus
28.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldavas osas ja vastuhagi rahuldamata jätmise osas ning teha uus otsus, millega vastuhagi rahuldada ja jätta hagi rahuldamata.
29.Maakohtul tuli võtta seisukoht, kas kostjal oli vähemalt teoreetiliselt võimalik omandada kinnistu 2,8 miljoni euro eest. Kohus aga selles võtmeküsimuses seisukohta ei võtnud. Kuna kohus ei võtnud seisukohta kostja põhiväite osas, siis rikkus maakohus asja lahendamisel oluliselt kohtuotsuse põhjendamise kohustust, jättes asjas tähtsate asjaolude kohta selge seisukoha võtmata.
30.Samuti on kohus valesti leidnud, et kostja oli väidetavast „riskist“ teadlik – kohtu arvates pidi kostja teadmine tekkima ostueesõiguse avalduse pinnalt, kus oli tehinguhinnana märgitud 5,5 miljonit eurot. Ühelegi teisele tõendile kohus ei viita. Seoses ostueesõiguse avaldusele märgitud tehinguhinnaga on aga kostja selgitanud, et see ei tekitanud temas mingeid küsimusi, sest I. Leppiku kinnitusel oli kostjal üürnikuna võimalik erinevate tasaarvestuste kaudu jõuda väiksema hinnani. Sellele kostja väitele kohus otsuses ei vasta. Loomulikult oli kostja teadlik, et müügilepingu järgne hind oli 5,5 miljonit eurot, mis märgiti loogiliselt ka ostueesõiguse avaldusele. Vaidlus käibki selle üle, et I. Leppik andis kostjale nõu, et temale see hind ei kehti.
31.Kohus märgib õigesti, et esimene vaidlus ostueesõiguse kehtivuse üle (asjas nr 2-1518404) algas juba 07.12.2015, s.t enne kinnistu müügilepingu sõlmimist (11.04.2016) ja ostueesõiguse teostamist kostja poolt (26.05.2016). Sellest järeldab kohus, et kostjal oli huvi ostueesõiguse teostamiseks juba enne müügilepingu sõlmimist. See on õige, kuid see ei tähenda, et kostja oli nõus ostueesõigust teostama mis tahes hinnaga. Kohtu selline järeldus ei põhine asjas uuritud tõenditel. Enne müügilepingu sõlmimist ja müügihinna teadasaamist oli kostja huvitatud sellest, et tema ostueesõigus kehtiks. Müügihinna teadasaamisel sai see huvi kas jätkuda (hinna sobivuse korral) või kaduda (juhul, kui hind oleks liiga kõrge). Antud juhul säilis kostjal huvi ostueesõiguse vastu vaid põhjusel, et I. Leppiku kinnitusel oli müügihind 2,8 miljonit eurot.
32.Enne müügilepingu sõlmimist tekkis kostjal ostueesõiguse kaitsmiseks kulusid 4609,76 euro ulatuses, s.t Glimstedi arve 025-01-16 summas km-ta 2519,34 eurot (29.01.2016) ning arve 078-02-16 summas km-ta 2090,42 eurot (29.02.2016). Seega oleks maakohus saanud jätta vastuhagi rahuldamata maksimaalselt 4609,76 euro osas põhjusel, et esimene ostueesõiguse vaidlus algas enne hinna teadasaamist.
33.Maakohus märkis, et kostja ei ole esitanud pretensioone õigusabi kvaliteedi osas 3 tööpäeva jooksul arve saamisest kliendilepingu p 3.7 järgi. Kohus ei selgita, milline õiguslik tähendus sellel faktil on või millist õigusnormi ta selle fakti alusel kohaldas. Kohus ei käsitle ka kostja vastuväidet, et ta ei saanud arveid 3 tööpäeva jooksul vaidlustada, sest ta ei teadnud ega pidanud teadma, et I. Leppiku õigusnõu oli vale.
34.Asjas nr 2-15-18404 käis vaidlus selle üle, kas kinnistusraamatusse kandmata ostueesõigus, mis tuleneb 1993. aastal sõlmitud üürilepingust, on kehtiv. See vaidlus oli tõesti keeruline ning kostja pole kunagi väitnud, et kostja vastaval nõudel (kanda ostueesõigus kinnistusraamatusse) puudus perspektiiv. Kostja väidab hoopis seda, et kogu vaidlus ostueesõiguse vormi üle oleks olnud ebavajalik, kui kostja teadnuks, et ostueesõiguse sisuks on võimalus omandada kinnistu hinnaga 5,5 miljonit eurot, s.t 2 miljonit eurot üle turuhinna. Samal põhjusel poleks kostja alustanud vaidlust tsiviilasjas nr 2-16-9491.
2-19-140107
35.Otsusest ei selgu, millisest kompromissiettepanekust jutt käib, miks see oli kohtu arvates mõistlik, milliste tõenditega on ettepanek ja kostja keeldumine tõendatud ning millist tähtsust see asja lahendamisel omab. Vastustajate seisukoht
36.Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
37.Kostjal oli kaitsmist vääriv positsioon ostueesõiguse teostamisel. Parenduste hüvitisnõue muutus sissenõutavaks ostueesõiguse teostamisest, s.o rendileandjani ostueesõiguse avalduse jõudmise hetkest. Rendilepingu p 8.3 alusel tekkinud rentniku ja rendileandja võlasuhte järgi on ostueesõiguse kasutamisel rentnikul õigus nõuda parendustele tehtud maksumuse eest hüvitist ja see muutub sissenõutavaks ostueesõiguse avalduse tegemisel. Rentnikust saab küll ostja ostueesõiguse teostamise hetkest, kuid ostja positsioon ei ole samastatav rendileandja positsiooniga – viimane ei saanud tekkida enne, kui kinnisasja omandiõigus oli rentnikule üle läinud. Lisaks kinnitab hüvitisnõude kehtivust VÕS § 206 lg 1 teine lause: poolte kokkulangemisel ei lõpe võlasuhe, kui poolel on võlasuhte jätkumiseks õigustatud huvi. Kuivõrd pooled leppisid rendilepingus kokku ostueesõiguse teostamise alusel tekkinud rentniku õiguses hüvitisele, siis on ebamõistlik jõuda järeldusele, et rendilepingu p 8.3 ei oma poolte vahelise võlasuhte reguleerimisel tähendust. Tegemist on ühe lepingupoole õigusega nõuda teiselt poolelt hüvitist, mille maksmapaneku vastu on õigustatud poolel õiguslik huvi. Kui lepingu p 8.3 teine lause ei too poolte kokkulangemise tõttu rentnikule kaasa mingeid õiguseid, siis sellist kokkulepet poleks lepingusse lisatud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
38.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
39.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Seega on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 järgi jõustunud põhinõude 1 189 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise nõude 262,15 euro ulatuses rahuldamata jätmise osas.
40.Maakohus leidis ringkonnakohtu hinnangul lõppjäreldusena õigesti, et hagejate tasu ja viivise nõue kuulub rahuldamisele osaliselt, kuid on selleni jõudnud osaliselt ebaõigetel põhjendustel. Maakohus asus ebaõigele seisukohale, et kostja pidanuks teadma ostueesõiguse teostamisel seda, milline kinnisasjade müügihind kostjale kohaldub ning mitte lähtuma advokaadi seisukohast. Maakohus jättis hindamata, kas hagejate advokaadi õiguslik positsioon kostja ostueesõiguse teostamisel oli õige. Samuti jättis maakohus sellest tulenevalt hindamata, kas advokaat rikkus käsundisaaja hoolsuskohustust. Nimetatud osas põhjenduste puudumise näol on tegemist menetlusnormi rikkumisega (TsMS § 442 lg 8), kuid see ei too kaasa otsuse tühistamist, vaid üksnes maakohtu otsuse põhjenduste muutmise.
41.Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega osas, milles maakohus kohaldas asja lahendamisel asjakohaste õigusnormidena käsunduslepingu sätteid ning lahendas hagejate
2-19-140107 viivisenõude ja sissenõudmiskulude hüvitamise nõude. Neid põhjendusi ringkonnakohus tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust ei korda.
42.Pooled ei vaidle, et vandeadvokaat I. Leppik on osutanud hagejate kaudu kostjale õigusabiteenust alates 2016. a kuni 2019. a. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja on jätnud tasumata hageja I poolt 30.11.2016 esitatud arvest 2 276,50 eurot (mida tuleb vähendada topelt tasutud summa, s.o 1189 euro võrra) ning perioodil alates 13.06.2018 kuni 18.09.2019 hageja II poolt esitatud arvetest 46 849,23 eurot. Nimetatud tasumata arvete osast moodustab vaidlustamata asjaoludel 13 850,70 eurot kinnisasjade, asukohaga Ülikooli 8 ja 8a, Tartu, ostueesõigusega seotud õigusabiteenuse tasu. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejate kaudu tegutsev advokaat rikkus käsundisaaja hoolsuskohustust ostueesõigusega seotud kohtuvaidluste pidamisel ning kas seetõttu on hagejate tasunõue 13 850,70 euro ulatuses põhjendatud. Kostja ei ole ülejäänud osas vaielnud vastu hagejate tasunõude põhjendatusele, kuid on selle tasaarvestanud enda kahjunõudega hagejate vastu.
43.Hagejad on esitanud kostja vastu käsunduslepingust tuleneva tasunõude. VÕS § 619 järgi kohustub käsunduslepinguga käsundisaaja vastavalt lepingule osutama käsundiandjale teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Selle nõude rahuldamiseks tuleb kindlaks teha, mida hagejad pidid lepingu alusel tegema ja mida nad tegelikult tegid ning kas hagejate tasunõue on muutunud sissenõutavaks (vt Riigikohtu 07.10.2009 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-93-09, p 12). Pooled ei vaidle selle üle, et hagejate advokaat pidi lepingu alusel osutama kostjale õigusteenust seoses 28.04.1994 Maarjamõisa Haigla ja kostja vahel sõlmitud rendilepingus kostja kui rentniku kasuks kokku lepitud ostueesõiguse teostamisega. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et 07.12.2015 esitas kostja hagi ostueesõiguse kandmiseks kinnistusraamatusse. Nimetatud hagi menetleti tsiviilasjas nr 2-15-18404. 17.06.2016 esitas kostja hagi ostueesõiguse realiseerimiseks. Nimetatud hagi menetleti tsiviilasjas nr 2-16-9491. Hagejate advokaat teostas nende vaidlustega seoses erinevaid toiminguid, mis on kajastatud arvetel märgitud spetsifikatsioonides (I kd tl 147-161). Märgitud kuupäevadel toimingute teostamise, nende mahu ega tunnitasu määra üle käesolevas asjas vaidlust ei ole.
44.Käsundisaaja tasu saamise õigus sõltub sellest, kas käsundisaaja on oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud (vt P. Varul. Võlaõigusseadus III kommenteeritud väljaanne, § 628, p 3.1, lk 627). Käsundisaaja üldised kohustused on sätestatud VÕS §-s 620, mille lg 1 kohaselt peab käsundisaaja tegutsema käsundi täitmisel käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Sama paragrahvi teise lõike järgi peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Hoolsuskohustus tähendab mh seda, et käsundisaaja peab tegema kõik endast oleneva käsundiandja huvides parima võimaliku tulemuse saavutamiseks ja käsundiandjal kahju tekkimise ärahoidmiseks (vt Riigikohtu 15.12.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-127-16, p 13). Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel (VÕS § 620 lg 2). Seega on hoolsuskohustuse täitmise hindamisel oluline vahet teha, kas käsundi täitmine toimus kutse- ja majandustegevuses tegutseva professionaali poolt või mitte. Advokaadi kohustused käsundi täitmisel tulenevad lisaks võlaõigusseadusele ka advokatuuriseadusest. AdvS § 44 lg 1 näeb muu hulgas ette, et advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise ning teavitama klienti õigusteenuse osutamisega seotud tegevusest. Professionaalsete käsundisaajate hoolsuskohustuse hindamisel on oluline lähtuda ka sellest, et nad peavad näitama ise üles initsiatiivi käsundi täitmisel, mitte ootama käsundiandja juhiseid (vt Riigikohtu 24.04.2006 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-33-06, p-d 11 ja 13).
2-19-140107
45.Kostja põhiline väide on, et hagejate advokaat andis kostjale ebaõiget õigusnõu, mis seisnes selles, et ostueesõiguse teostamisega on kinnistute, asukohaga Ülikooli 8 ja 8a, Tartu, müügihind kostja jaoks 2,8 miljonit eurot, millega saanuks kostja enda parenduste hüvitamise nõude (2,6 miljonit eurot) tasaarvestada ja reaalselt tulnuks kostjal tasuda 0,2 miljonit eurot. VÕS § 244 lg 1 kohaselt on ostueesõigus õigus, mille teostamise korral loetakse ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel sõlmituks müügileping samadel tingimustel, milles müüja ostjaga kokku leppis. Seega on ostueesõiguse teostamise tagajärjeks kaks sama sisuga müügilepingut ostueesõigusega koormatud eseme ostmiseks (vt Riigikohtu 20.06.2006 otsust tsiviilasjas nr 32-1-13-06, p 22) ja ostueesõigust teostanud isik omandab kõik müügilepingust tulenevad ostja kohustused, eelkõige ostuhinna tasumise kohustuse. Müügileping on võlaõiguslik leping, mille järgi on asja müümisel müüja põhikohustuseks asja valduse üleandmine ja ostjale omandi ülemineku võimaldamine, ostja põhikohustusteks aga ostuhinna tasumine ja asja vastuvõtmine (VÕS § 208 lg 1). 11.04.2016 müügileping nägi ette, et ostja tasub 2 840 100 eurot müüjale ning 2 658 103 eurot kostjale kinnistute parenduste eest, s.o kokku 5 498 203 eurot (I kd tl 5562). Seega sai kostja poolt ostueesõiguse teostamisel kehtida müügileping samadel tingimustel ja kostja kohustuseks olnuks tasuda müügilepingus märgitud ostuhind. Kui ostueesõigusega isikul tuleb vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) §-le 2611 tasuda ostuhind ostjale või ostja õigusjärglasele, vabaneb ta AÕS § 2612 järgi kohustusest tasuda ostuhind müüjale. Kuna 11.04.2016 müügilepingu p 3.2.1. kohaselt oli ostuhind ostja poolt müüjale tasutud (I kd tl 5562), siis tulnuks kostjal ostueesõiguse teostamise korral tasuda 2 840 100 eurot ostjale. Parenduste hüvitamise kohustus summas 2 658 103 eurot oleks aga lõppenud VÕS § 206 lg 1 alusel võlgniku ja võlausaldaja kokkulangemisega. Lõpptulemina jäänuks kostjale kohustus tasuda 5 498 203 euro suurusest müügihinnast reaalselt eelpoolviidatud 2 840 100 eurot.
46.Ringkonnakohus ei nõustu hagejate käsitlusega, et ostueesõiguse teostamisel saanuks täiendavalt arvestada rendilepingu punktiga 8.3, mis nägi ette, et ostueesõiguse kasutamisel on rentnikul õigus nõuda parendustele tehtud maksumuse eest hüvitist. Ringkonnakohus nõustub hagejatega, et parenduste hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks ostueesõiguse teostamisest, s.o rendileandjani ostueesõiguse avalduse jõudmise hetkest, ning ostja positsioon ei ole samastatav rendileandja positsiooniga. Samas ei välista selline olukord VÕS § 244 lg 1 sätestatud regulatsiooni kohaldumist ja lähtuda tuleb sellest, milline on ostja lepingujärgne kohustus. Hageja käsitlus selle kohta, et kostja saab nimetatud 2 840 100 eurot omakorda tasaarvestada parenduste hüvitamise nõudega, s.o summas 2 658 103 eurot, tähendaks kolleegiumi hinnangul kahekordset hüvitise mahaarvamist müügilepingus märgitud müügihinnast, s.o 5 498 203 eurost, mis ei ole müügilepingu ega rendilepinguga kooskõlas. Samuti ei nõustu ringkonnakohus hagejate käsitlusega, et arvestada tuleb VÕS § 206 lg 1 teist lauset, mille kohaselt poolte kokkulangemisel ei lõpe võlasuhe, kui poolel on võlasuhte jätkumiseks õigustatud huvi. Kostja õigustatud huvi oli saada parenduste eest hüvitist summas 2 658 103 eurot, mille ta saaks ostueesõiguse teostamisel müügihinnast parenduste maksumuse mahaarvamise tulemusel. Kostja õigustatud huviks ei saanud olla kahekordne hüvitise maha arvamine müügihinnast.
47.Samuti ei muuda hagejate õiguslikku positsiooni põhjendatuks asjaolu, et mõlemas tsiviilasjas rahuldas kohus esitatud hagi tagamise taotlused. Hagejate väitel ei oleks kohus seda teinud, kui kohus oleks pidanud esitatud hagisid õiguslikult perspektiivituteks. Tsiviilasjas nr 2-16-9491 palus kostja kanda kinnistusraamatusse sisse kostja kasuks keelumärge ja kohus rahuldas selle taotluse (I kd tl 122-123). Tsiviilasjas nr 2-15-18404 lahendas maakohus kostja hagi tagamise taotlust keelumärke, alternatiivselt ostueesõiguse kohta eelmärke sisse kandmiseks kinnistusraamatusse (I kd tl 96-101). Nimetatud otsustusi tehes ei pidanud ringkonnakohtu hinnangul kohtud hindama hagejate advokaadi (nendes asjades kostja esindaja)
2-19-140107 õiguslikku argumentatsiooni seoses ostueesõiguse teostamise tulemusega, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et kohtud oleksid hagejate positsiooni selles osas toetanud.
48.Seega on ringkonnakohtu hinnangul hagejate advokaat lähtunud käsundi täitmisel ebaõigest seisukohast, mille kohaselt pidanuks kostja ostueesõiguse teostamisel tasuma 0,2 miljonit eurot. Hagejate väitel oli tegemist käsundiandjale parima positsiooni saavutamisega ja advokaat selgitas kostjale riski, et advokaadi käsitlus ei pruugi õige olla. Kuna tegemist on hagejate väitega, pidanuks hagejad tõendama riskide selgitamist kostjale. Kostja ei saa tõendada negatiivset asjaolu ehk siis seda, et talle ei ole riske selgitatud. Hagejad ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest saaks järeldada, et advokaat esitas kostjale alternatiivse käsitluse ostueesõiguse teostamise tagajärgedest või juhtis kostja tähelepanu sellele, et hagejate advokaadi käsitlus ei pruugi õige olla. Riskide selgitamist ei saa järeldada ka hagejate advokaadi poolt viidatud võimalikest kompromissiettepanekutest (hagejate 07.09.2020 menetlusdokumendi p 19).
49.Hagejate väitel pidi kostja ise 11.04.2016 müügilepingust ja 26.05.2016 ostueesõiguse teostamise avaldusest järeldama, et kostja jaoks on müügihind 5 498 203 eurot. Samuti selgitas hagejate väitel notar kostjale tegelikku müügihinda. Maakohus nõustus hagejatega ja leidis, et kostja teadmine pidi tekkima ostueesõiguse teostamise avalduse pinnalt, kus oli tehinguhinnana märgitud 5,5 miljonit eurot ja sellest tulenevalt pidi kostja teadma riskist, et ostuhinna tasumise kohustust võib tõlgendada ka teisiti hagejate advokaadist. Ringkonnakohus nõustub sellega, et kostja pidi müügilepingust ja ostueesõiguse teostamise avaldusest aru saama, et kinnisasjade müügihind on 5 498 203 eurot, kuid ainuüksi sellest ei pidanud kostja, arvestades hagejate advokaadi seisukohta, aru saama, et tema kui rentniku jaoks kohaldub sama müügihind. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb õigusvaldkonnas mittetegutseva käsundiandja puhul eeldada, et ta ei pea asuma välja selgitama õigusvaldkonnas tegutseva käsundisaaja õiguslike seisukohtade paikapidavust. Hagejate advokaat on ka ise veel 17.07.2018 Tartu Maakohtule esitatud hagiavalduses ja 12.03.2019 Tartu Maakohtule esitatud hagiavalduses tuginenud sellele, et kostja peaks täiendavalt tasuma üksnes 190 865 eurot (I kd tl 68-69, I kd tl 70-81), kusjuures tegemist ei ole olnud advokaadi alternatiivse käsitlusega. Seega eksis maakohus eeltoodud järelduste tegemisel. Ringkonnakohus ei nõustu ka hagejate väitega notari poolse selgitamise kohta. Notar ei ole ostueesõiguse avalduse tõestamisel selgitanud kostjale müügihinnaga seonduvat, vaid viitas sellele, et ostueesõigust ei ole kinnistusraamatusse kantud, mistõttu ei ole avaldusest tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimine tagatud (I kd tl 63-64). Ringkonnakohus ei nõustu hagejatega, et ostueesõiguse teostamise avalduses sisalduvale tehinguväärtusele on hagejate advokaat juhtinud täiendavalt tähelepanu U-le 26.05.2016 saadetud e-kirjas. Selles kirjas on märgitud üksnes advokaadi viide seoses notaripoolse selgitusega ostueesõiguse vorminõude osas (I kd tl 120).
50.Hoolsuskohustuse sisuks on käsundisaaja kohustus tegutseda käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega (VÕS § 620 lg 1). Käsundisaaja peab täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel (VÕS § 621 lg 2). VÕS § 621 lg-st 3 tuleneb käsundisaajale kohustus juhtida käsundiandja tähelepanu võimalikele ebasoodsatele tagajärgedele, mis võivad kaasneda käsundiandja juhiste järgimisega. AdvS § 40 lg 2 esimese lause kohaselt peab advokaadi õigusteenus olema õigeaegne ja asjatundlik ning põhinema asjaolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel. Kolleegium leiab, et advokaadi hoolsuskohustus hõlmab ka kohustust teavitada klienti sellest, kui õiguslik olukord on ebaselge või kui valitud õiguslik positsioon on vaieldav, ning selgitada sellega kaasnevaid riske. Tulenevalt sellest, et tegemist oli hagejate advokaadi poolse õiguslikult ebaõige positsiooniga ostueesõiguse teostamise osas (seega ebaõige õigusnõuga), ning sellest, et asjas
2-19-140107 esitatu ei võimalda järeldada, et advokaat oleks kostjat sellega seonduvatest riskidest ja võimalikest ebasoodsatest tagajärgedest teavitanud, on ringkonnakohtu hinnangul tegemist advokaadi hoolsuskohustuse rikkumisega. Hagejate advokaadi õigusteenus ei olnud selles osas asjatundlik ega põhinenud õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel.
51.Ringkonnakohus leiab, et käsundisaaja hoolsuskohustuse rikkumise puhul tuleb hinnata ka seda, kas see rikkumine on põhjuslikus seoses käsundiandjale tekkinud kahjuga (st kas kostja oleks jätkanud tsiviilasjades menetlusi ka siis, kui ta oleks riskidest teadnud, või mitte). Seega tuleb järgnevalt käesolevas asjas hinnata, kas hagejate advokaadi poolne ebaõige käsitlus ostueesõiguse tagajärgedest põhjustas kahes tsiviilasjas menetluse jätkumise ja seeläbi kostjale kahjuliku tagajärje. Kolleegiumi hinnangul ei ole selliseid asjaolusid võimalik käesolevas asjas järeldada.
52.Kostja väitel poleks ta soovinud ostueesõigust teostada, kui ta oleks teadnud, et peab kinnistute eest tasuma 2,8 miljonit eurot. See väide on ringkonnakohtu hinnangul osaliselt põhjendamatu põhjusel, et tsiviilasi nr 2-15-18404, milles kostja nõudis enda ostueesõiguse kinnistusraamatusse kandmist, algatati 17.12.2015, seega enne müügilepingu sõlmimist (seega ühtlasi enne kinnistute müügihinnast teadasaamist). Sellest järeldub, et kostja soov ostueesõigust teostada ei tekkinud hagejate advokaadi õigusnõu tagajärjel, vaid selle põhjuseks oli ringkonnakohtu hinnangul soov vältida parendusteks tehtud kulude hüvitisest ilmajäämist. Hagejate väitel oleks kostja jäänud ilma parenduste hüvitisest, kui kostja ei oleks õigusvaidlusi ette võtnud. Pooled ei vaidle selle üle, et kinnisasjade ostjaks oli varatu nn riiulifirma ja selleks, et vältida parendustest ilmajäämist, oli vajalik ostueesõiguse teostamine ja selleks ka kohtuvaidluste algatamine. Seega oli menetluse algatamine tsiviilasjas nr 2-15-18404 ostueesõiguse kandmiseks kinnistusraamatusse kostja huvides.
53.Kostja väidab, et ta ei oleks tsiviilasjades menetlusi jätkanud, kui ta oleks teadnud, et peab maksma kinnistute eest 2,8 miljonit, ning sel juhul ei oleks tal nendes asjades menetluskulusid tekkinud. Need menetluskulud on kostja väidetav kahju. Kostja ei ole aga veenvalt põhistanud või tõendanud põhjuslikku seost advokaadi rikkumise ja kostjale tekkinud kahju vahel. Mingeid tõendeid, mis kinnitaks, et kostja ei oleks riskidest teades tsiviilasjades menetlusi jätkanud, ei ole esitatud. Ringkonnakohtu istungil väitis kostja esindaja üksnes seda, et põhjuslik seos tuleneb majanduslikust loogikast – et kostjale oleks vaidluste jätkamine 2,8 miljoni suuruse ostuhinna puhul olnud majanduslikult ebamõistlik, mistõttu ta loogiliselt võttes ei oleks neid jätkanud. Samas oleks kostjal olnud ringkonnakohtu hinnangul majanduslikult otstarbekas omandada kinnistud ka siis, kui ostuhind oleks olnud 2,8 miljonit. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et kinnisasjade, asukohaga Ülikooli 8 ja 8a, Tartu, väärtus oli hindamisaktide kohaselt 3 455 000 eurot. Hagejad on tuginenud sellele, et isegi 2,8 miljoni euro tasumisel oleks kostja olnud paremas positsioonis, kuna kinnistute turuväärtus oli 3,4 miljonit eurot. Lähtudes sellest, et ostueesõiguse teostamise järgselt tulnuks kostjal tasuda 2 840 100 eurot, ei saa 3 455 000 euro väärtuses kinnisasjade omandamist kolleegiumi hinnangul sellise hinna eest pidada kostjale kahjulikuks. Seda eriti olukorras, kus kostjal oli oht parenduste hüvitisest ilma jääda. Kui lähtuda hüpoteetiliselt sellest, et kostjal oleks olnud võimalik ostueesõigust teostada, oleks selle realiseerumisel kostja saanud kinnisasjade omanikuks ja tehtud parendusi ise kasutada, tasudes kinnisasjade (väärtusega 3 455 000 eurot) eest üksnes 2 840 100 eurot. Lisaks märgib ringkonnakohus, et hagejate väitel ei ole kostja kunagi andnud käsundit, et need kinnisasjad omandataks konkreetse hinnaga. Asjas kogutud materjalide põhjal ringkonnakohus nõustub selle väitega. Kostja ei ole hagejate väitele ka vastu vaielnud ega esile toonud, et ta oleks advokaadile andnud käsundi täitmisel juhise ostueesõiguse teostamiseks üksnes selliselt, et kostjal tuleb tasuda 0,2 miljonit eurot.
2-19-140107
54.Seega ei ole võimalik praeguses asjas tuvastada põhjuslikku seost advokaadi kohustuste rikkumise ja kostjale tekkinud kahju vahel. Teenust on arvetele vastavas mahus kostjale osutatud ja osutatud õigusteenus (sh kostja esindamine kohtumenetlustes) vastas objektiivselt kostja huvidele. Asjas esile toodu põhjal ei ole alust arvata, et kostja ei oleks sellise sisu ja mahuga teenust tellinud, kui advokaat ei oleks oma kohustusi rikkunud. Hinna alandamise nõuet ei ole kostja esitanud ega väitnud, et talle oleks tekkinud kahju sellest, et ta maksis teenuse eest selle kvaliteeti arvestades liiga kõrget hinda. Seega kuulub hagejate tasunõue rahuldamisele.
55.Kostja on esitanud hagejate vastu kahju hüvitamise nõude, seoses kahes tsiviilasjas kantud menetluskuludega. Käsundiandja kahju hüvitamise nõude eelduseks on see, kas käsundisaaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100 ja § 115 lg 1); kas ta vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st tuleb hinnata, kas rikkumine ei ole VÕS § 103 järgi vabandatav; kas käsundiandjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); kas kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); kas kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena käsundisaajale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4) (vt Riigikohtu 10.06.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 19; 15.12.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-127-16, p 12). Kuna hagejate advokaadi hoolsuskohustuse rikkumise ja kostjale tekkinud kahju vahel ei ole asja materjalide põhjal võimalik tuvastada põhjuslikku seost, ei ole kostja nõude rahuldamiseks alust.
56.Ringkonnakohus nõustub kostja väitega, et maakohtu otsusest ei selgu, milline asja lahendamiseks vajalik õiguslik tähendus on asjaolul, et kostja ei ole kliendilepingu p 3.7 järgi esitanud pretensioone õigusabi kvaliteedi osas 3 tööpäeva jooksul arve saamisest ning et kostja ei ole enne 2019. aastat hagejate advokaadile pretensioone esitanud. Põhjendatud on kostja märkus, et kostjal tekkis arusaam hagejate advokaadi ebaõigest õiguslikust käsitlusest alles 2019. aastal, mil kostja pöördus õigusabi saamiseks teise advokaadibüroo poole, mistõttu ta ei saanudki varem pretensioone esitada. Nimetatud maakohtu otsuse põhjendused tuleb samuti otsusest välja jätta. Samas on oluline hagejate poolt osundatu, et kostja väitel tekkis tal arusaam hagejate advokaadi ebaõigest õiguslikust seisukohast alles 2019. aasta maikuus, kuid tasumata olid arved juba oluliselt varem (alates 2016. aastast). Kostja ei ole selgitanud, miks ta jättis varasemalt (2016. a – 2019. a aprillis) sissenõutavaks muutunud arved tasumata. Ringkonnakohus nõustub sellisele käitumisele hagejate poolt antud hinnanguga, et tegemist oli tagantjärgi otsitud põhjendusega ja tegelikku õigustust arvete mittemaksmiseks kostjal polnud.
57.Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler
(allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen
(allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.