Intrum Debt Finance AG hagi XX vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18. juuni 2020 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX apellatsioonkaebus
Kaebuse hind ringkonnakohtus
7206,46 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja Intrum Debt Finance AG (Šveitsi registrikood esindajad ringkonnakohtus CH-100.023.266), lepinguline esindaja Dagne Niit Kostja XX (isikukood
XXXXXXXXXXX),
lepinguline esindaja Alar Liivamägi Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Parandada ilmne ebatäpsus Harju Maakohtu 18. juuni 2020 otsuse resolutsiooni punktis 6, milles maakohus märkis, et tasaarvestada kohtuotsuse punktides 3 ja 4 märgitud Intrum Debt Finance AG ja XX vastastikused menetluskulude nõuded. Märkida, et tasaarvestada kohtuotsuse punktides 4 ja 5 märgitud Intrum Debt Finance AG ja XX vastastikused menetluskulude nõuded.
2.Muus osas jätta Harju Maakohtu 18. juuni 2020 otsus muutmata.
Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine: 3.1 Hagi rahuldada osaliselt. 3.2 Välja mõista XX-lt Intrum Debt Finance AG kasuks 05.10.2018 sõlmitud laenulepingust nr L3701653740 tulenev põhivõlgnevus 5031,11 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 932,88 eurot, sissenõudmiskulu 35 eurot ja alates 05.12.2019 viivis arvestatuna põhivõlgnevuselt (5031,11 eurolt) määras 24% aastas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.
3.3 Jätta hageja menetluskulud 53% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 47% ulatuses hageja kanda. 3.4 Välja mõista XX-lt Intrum Debt Finance AG kasuks menetluskuluna riigilõiv summas 344,50 eurot. 3.5 Välja mõista Intrum Debt Finance AG-lt XX kasuks menetluskuluna esindaja tasu summas 902,40 eurot. 3.6 Tasaarvestada kohtuotsuse punktides 3.4 ja 3.5 märgitud Intrum Debt Finance AG ja XX vastastikused menetluskulude nõuded ning tasaarvestuse tagajärjel mõista välja Intrum Debt Finance AG-lt XX kasuks menetluskulud 557,90 eurot.
4.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
5.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud XX kanda. Intrum Debt Finance AGl puuduvad rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud ringkonnakohtus. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Intrum Debt Finance AG (hageja) esitas 09.10.2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse XX (kostja) vastu võla väljamõistmiseks. Kohus tegi 25.10.2019 võlgnikule makseettepaneku, millele võlgnik esitas vastuväite. Seoses võlgniku vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.04.12.2019 esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid COOP Finants AS ja kostja 16.08.2018 laenulepingu nr L2700680689. Pooled leppisid kokku, et laenuandja annab laenusaajale laenu summas 4228,12 eurot, 72 kuuks, intressimääraga 17,90% aastas. Hageja selgitab, et esmased lepingud olid L2700283361 ja L2700322785. Lepingu nr L2700283361 väljamakse oli 09.11.2015 summas 1465 eurot ja lepingu nr L2700322785 väljamakse oli 03.03.2016 summas 2940 eurot. Need refinantseeriti lepinguks L2700676347, mis omakorda refinantseeriti lepinguks L2700679205 ja see omakorda muudeti lepinguks L2700680689. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid maksekohustusi korrektselt, mistõttu saatis laenuandja kostjale 31.01.2019 lepingu ülesütlemise hoiatuse. Kostja võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles laenuandja 28.02.2019 lepingu üles.
3.COOP Finants AS ja kostja sõlmisid 05.10.2018 kokkuleppe väikelaenulepingu nr L3701380589 muutmiseks. Alates lepingu muutmise kokkuleppe sõlmimisest kannab
laenuleping uut numbrit L3701653740, millega leppisid pooled kokku, et laenuandja annab laenusaajale laenu summas 5107,29 eurot, 72 kuuks, intressimääraga 29,90% aastas. Hageja selgitab, et esmased lepingud olid L3700442693, L3700571603, L3700713131 ja L3700827700. Lepingu L3700442693 väljamakse oli 09.11.2015 summas 1482,50 eurot, lepingu L3700571603 väljamakse oli 30.03.2016 summas 1960 eurot, lepingu L3700713131 väljamakse oli 19.08.2016 summas 1960 eurot ja lepingu L3700827700 väljamakse oli 16.01.2017 summas 861 eurot. Nimetatud lepingud refinantseeriti lepinguks L3701380589. Leping nr L3701380589 omakorda muudeti lepinguks L3701653740. Kostja ei täitnud laenulepingust tulenevaid maksekohustusi korrektselt, mistõttu saatis laenuandja kostjale 31.01.2019 laenulepingu ülesütlemise hoiatuse. Kostja võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles laenuandja 26.02.2019 laenulepingu üles.
4.Laenuandja loovutas 26.02.2019 hagejale oma nõuded kostja vastu.
5.Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista 10 209,56 eurot (laenulepingu nr L2700680689 järgi põhivõlgnevus 4228,12 eurot, intress 383,17 eurot, haldustasu 6 eurot, viivis 1,82 eurot ja meeldetuletuskirjade tasu 20 eurot; laenulepingu nr L3701653740 järgi põhivõlgnevus 5031,11 eurot, intress 510,04 eurot, haldustasu 6 eurot, viivis 3,30 eurot, meeldetuletuskirjade tasu 20 eurot). Lisaks palus hageja välja mõista sissenõudmiskulud 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise alates lepingu ülesütlemisest kuni hagi esitamiseni summas 1508,09 eurot ja jooksva viivise laenulepingu nr L2700680689 puhul 17,90 % aastas põhivõlalt ning laenulepingu nr L3701653740 puhul 24 % aastas põhivõlalt alates 05.12.2019 kuni põhivõla tasumiseni. Kostja vastus
6.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei ole laenuandjalt 16.08.2018 ja 05.10.2018 laenu saanud. Hageja pole tõendanud laenusumma väljamaksmist kostjale. Samuti pole hageja avaldanud, millal ja mis summasid kostja on laenulepingu täitmiseks maksnud ning kuidas on võlausaldaja kostjalt laekunud makseid liigitanud. Kostja selgitab, et ta on saanud Coop Finants AS-ilt laenu kogusummas 10 668,50 eurot ja teostanud tagasimakseid kokku 7001,69 eurot. Kostjale jääb ebaselgeks, mille katteks on hageja arvestanud kostja maksed summas 6581,67 eurot.
7.Kostjaga sõlmitud lepingud on tühised. Lepingutes puudub viivise aasta- ja päevamäär. 05.10.2018 lepingu puhul on tegemist laenu refinantseerimisega, kus olemasolevale võlgnevusele on lisatud juurde uuesti intress, lepingutasu, haldustasu ja viivis. Laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja ei olnud laenulepingute sõlmimise ajal krediidivõimeline, tal oli hulgaliselt varasemaid rahalisi kohustusi, mille tasumiseks polnud piisavalt vahendeid. Kostja ei ole meeldetuletuskirju kätte saanud. Kostja on seisukohal, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitati kostjale kahju (õigusabikulud), mille hüvitamist kostja taotleb hageja esitatud nõuete tasaarvestamise teel kostja kahjunõudega. Samuti palub kostja vähendada viivist. Maakohtu otsus ja põhjendused
8.Harju Maakohtu 18.06.2020 otsusega rahuldas kohus hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 05.10.2018 sõlmitud laenulepingust nr L3701653740 tuleneva põhivõlgnevuse 5031,11 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 932,88 eurot, sissenõudmiskulu 35 eurot ja alates 05.12.2019 viivise arvestatuna põhivõlgnevuselt määras 24% aastas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Maakohus jättis hageja menetluskulud 53%
ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 47% ulatuses hageja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja menetluskuluna välja riigilõivu summas 344,50 eurot ning hagejalt kostja menetluskuluna välja esindaja tasu 902,40 eurot. Maakohus tasaarvestas poolte vastastikused menetluskulude nõuded ning mõistis tasaarvestuse tagajärjel hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 557,90 eurot.
9.Maakohus tuvastas, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja sõlmis laenuandjaga lepingud nr L2700283361 ja nr L2700322785, mis refinantseeriti lepinguks nr L2700676347, mis omakorda refinantseeriti lepinguks L2700679205 ja seejärel lepinguks nr L2700680689. Samuti sõlmis kostja laenuandjaga lepingud nr L3700442693, nr L3700571603, nr L3700713131 ja nr L3700827700, mis refinantseeriti lepinguks nr L3701380589, mis omakorda refinantseeriti lepinguks nr L3701653740. Laenuandja on 26.02.2019 loovutanud oma nõuded hagejale.
10.Maakohus hindas esmalt, kas kostjaga 16.08.2018 sõlmitud leping nr L2700680689 ja 05.10.2018 sõlmitud leping nr L3701653740 on tühised. Maakohus tugines võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 6 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 86 ning leidis, et kostja ei ole kohtuni toonud asjaolusid, millest võiks järeldada laenuandja heade kommete, avaliku korra või hea usu põhimõtte vastast käitumist. Samuti selgitas maakohus, et kuna kohtule esitatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel on märgitud viivise aasta- ja päevamäär, siis puudub VÕS § 408 eeldus, mille kohaselt 16.08.2018 sõlmitud leping oleks tühine. Eelnevast tulenevalt asus maakohus seisukohale, et kostjaga sõlmitud lepingud ei ole tühised.
11.Maakohus leidis, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet 16.08.2018 ja 05.10.2018 lepingute sõlmimisel. Hageja ei ole tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmiseks vajalike kohustuste täitmist. Hageja ei ole välja toonud ega esitanud tõendeid selle kohta, millise teabe laenuandja enne lepingute sõlmimist omandas, s.o kas laenuandja küsis infot kostja tööandja, igakuise netosissetuleku, konto väljavõtte ja igakuiste kohustuste suuruse jms kohta. Hageja selgitustest tulenevalt ei selgu, kas laenuandja omandas teabe, mis võimaldas tal hinnata, kas kostja oli võimeline laenu lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Kohtu hinnangul pelgalt viitamine, et kostjal puudusid kehtivad maksehäired ning et kostjal oli kohustus esitada enda kohta tõeseid andmeid, ei tähenda, et laenuandja oleks järginud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Pigem nähtub kohtule esitatud dokumentidest, et kostjal oli pidevalt probleeme maksete tasumisega.
12.Kuna laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid, siis tuleb VÕS § 4034 lg 7 kohaselt 16.08.2018 ja 05.10.2018 sõlmitud lepingute intressimääraks lugeda VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kokkulepitud intressimääraks on antud juhul 17,90% ja 29,90% aastas. VÕS §-st 94 tulenev Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär alates 01.07.2018 on 0,00%, seega tuleb maakohtu hinnangul 16.08.2018 ja 05.10.2018 sõlmitud lepingutele kohaldada intressimäära 0,00%. VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale ka muid laenulepinguga seotud tasusid, nt lepingutasu, kuid kostja ei vabane nt makseviivitusest tekkinud viivise tasumise kohustusest, leppetrahvi nõuete, sissenõudmiskulude ega vara väärtuse vähenemisest tekkinud nõuete täitmise kohustusest. Eelnevast tulenevalt on kostja vastavalt 16.08.2018 ja 05.10.2018 sõlmitud lepingutele kohustatud tagastama vaid laenu põhiosa, millele lisandub viivis ja sissenõudmiskulu.
13.Kõigepealt analüüsis maakohus laenulepingut nr L2700680689. Hageja 13.02.2020 menetlusdokumendist tulenevalt olid algseteks lepinguteks L2700283361 ja L2700322785, mis refinantseeriti lepinguks L2700676347 ja seejärel lepinguks L2700679205, mis omakorda refinantseeriti lepinguks L2700680689. Hageja on esitanud kohtule 13.02.2020 menetlusdokumendiga maksekorraldused, millest nähtub, et laenuandja on kostjale lepingu nr L2700283361 alusel laenu välja maksnud 09.11.2015 summas 1465 eurot ja lepingu nr L2700322785 alusel 03.03.2016 summas 2940 eurot. Kohtu hinnangul on seega hageja tõendanud, et kostja on laenuandjalt laenu saanud.
14.Kostja poolt 26.03.2020 esitatud menetlusdokumendiga esitatud pangakontode väljavõtetest nähtub, et kostja tegi laenuandjale lepingu nr L2700283361 alusel tagasimakseid ajavahemikul 25.12.2015-17.10.2017 kokku summas 947,44 eurot, lepingu nr L2700322785 alusel tagasimakseid ajavahemikul 28.04.2016-12.09.2017 kokku summas 1488,70 eurot, lepingu nr L2700676347 alusel tagasimakseid ajavahemikul 16.02.201807.03.2018 kokku summas 287,65 eurot, lepingu nr L2700679205 alusel tagasimakse 15.08.2018 summas 137 eurot ja lepingu nr L2700680689 alusel tagasimakse 01.11.2018 summas 125,40 eurot.
15.Maakohus andis 15.04.2020 kirjaga hagejale võimaluse selgitada täiendavalt, kuidas on põhivõlgnevus kujunenud, sh oli hagejal võimalik täiendavalt esitada alusdokumente. Hageja ei ole kohtule esitanud lepinguid nr L2700283361, L2700322785, L2700676347 ja L2700679205 ja nende maksegraafikuid, seega ei ole võimalik hinnata, kuidas on kujunenud 16.08.2018 sõlmitud lepingu põhivõlgnevuseks 4228,12 eurot ja kas see sisaldab endas ka juba eelmiste lepingute intressi, viivist ja muud raha kasutamise tasu. Kuivõrd võlgnevuse kujunemine ei ole selge ja selle kujunemist ei ole võimalik kontrollida, siis jättis maakohus lepingu nr L2700680689 alusel põhivõlgnevuse 4228,12 eurot, intressi 383,17 eurot, haldustasu 6 eurot, viivise lepingu kehtivuse ajal 1,82 eurot, meeldetuletuskirjade tasu 20 eurot, viivise ajavahemiku 01.03.2019-04.12.2019 eest summas 578,51 eurot ja edasiulatuva viivise nõude rahuldamata.
16.Järgnevalt analüüsis maakohus lepingut nr L3701653740. Hageja 13.02.2020 menetlusdokumendist tulenevalt olid algseteks lepinguteks L3700442693, L3700571603, L3700713131, L3700827700, mis refinantseeriti lepinguks L3701380589 ja see omakorda lepinguks L3701653740. Hageja on esitanud kohtule 13.02.2020 menetlusdokumendiga maksekorraldused, millest nähtub, et laenuandja on kostjale lepingu nr L3700442693 alusel laenu välja maksnud 09.11.2015 summas 1482,50 eurot, lepingu nr L3700571603 alusel 30.03.2016 summas 1960 eurot, lepingu nr L3700713131 alusel 19.08.2016 summas 1960 eurot ja lepingu nr L3700827700 alusel 16.01.2017 summas 861 eurot. Kohtu hinnangul on seega hageja tõendanud, et kostja on laenuandjalt laenu saanud.
17.Kostja poolt esitatud pangakontode väljavõtetest nähtub, et kostja tegi laenuandjale lepingu nr L3700442693 alusel tagasimakseid ajavahemikul 25.12.2015 – 07.03.2018 kokku summas 827,13 eurot. Lepingu maksegraafiku kohaselt on kostjal tasumata põhiosa maksed kokku summas 1082,57 eurot, mistõttu on lepingu nr L3700442693 jäägiks põhivõlgnevus 1082,57 eurot.
18.Kostja poolt esitatud pangakontode väljavõtetest nähtub, et kostja tegi laenuandjale lepingu nr L3700571603 alusel tagasimakseid ajavahemikul 15.04.2016 – 07.03.2018 kokku summas 1242,40 eurot. Lepingu maksegraafiku kohaselt on kostjal tasumata põhiosa maksed kokku summas 1544,43 eurot, mistõttu on lepingu nr L3700571603 jäägiks põhivõlgnevus 1544,43 eurot.
19.Kostja poolt esitatud pangakontode väljavõtetest nähtub, et kostja tegi laenuandjale lepingu nr L3700713131 alusel tagasimakseid ajavahemikul 20.09.2016 – 07.03.2018 kokku summas 978,78 eurot. Lepingu maksegraafiku kohaselt on kostjal tasumata põhiosa maksed kokku summas 1692,17 eurot, mistõttu on lepingu nr L3700713131 jäägiks põhivõlgnevus 1692,17 eurot.
20.Kostja poolt esitatud pangakontode väljavõtetest nähtub, et kostja tegi laenuandjale lepingu nr L3700827700 alusel tagasimakseid ajavahemikul 09.10.2017 – 09.03.2018 kokku summas 176,35 eurot. Lepingu maksegraafiku kohaselt on kostjal tasumata põhiosa maksed kokku summas 876,72 eurot, mistõttu on lepingu nr L3700827700 jäägiks põhivõlgnevus 876,72 eurot.
21.Maakohus tuvastas, et lepingute nr L3700442693, L3700571603, L3700713131 ja L3700827700 põhivõlgnevus kokku on 5195,89 eurot. Hageja selgituste kohaselt lepingud L3700442693, L3700571603, L3700713131 ja L3700827700 refinantseeriti lepinguks L3701380589. Maakohus tuvastas, et laenulepingu nr L3701380589 jäägiks jäi põhivõlgnevus 5048,32 eurot. Laenuleping nr L3701380589 refinantseeriti lepinguks L3701653740 ning maakohus tuvastas, et kostjal on tasumata põhiosa maksed kokku 5031,11 eurot. Maakohus ei tuvastanud, et laenuandja oleks 05.10.2018 lepingu sõlmimisel rikkunud VÕS § 113 lg 6.
22.Kuna kostja rikkumine ei ole vabandatav ja vastutust välistavaid asjaolusid ei esine, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 5031,11 eurot. Hageja nõue intressi 510,04 eurot ja haldustasu 6 eurot väljamõistmiseks ei ole põhjendatud, kuna hageja ei saa neid vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu nõuda. Maakohus asus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud laenuandja poolt 20.11.2018, 20.12.2018, 20.01.2019 ja 20.02.2019 meeldetuletuskirjade saatmist, mistõttu tuleb VÕS § 1132 lg 1 järgne meeldetuletuskirjade tasu (20 eurot) nõue jätta rahuldamata.
23.VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on lepingus kokku leppinud viivisemäära 24% aastas. Hageja nõuab kostjalt lepingu kehtivuse ajal sissenõutavaks muutunud viivist summas 3,30 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist summas 929,58 eurot ajavahemiku 27.02.2019-04.12.2019 eest. Kohus leidis, et kuivõrd põhivõlgnevuse väljamõistmine kostjalt on põhjendatud, on ka sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmine põhjendatud. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise
kokku summas 932,88 eurot. Samuti on põhjendatud edasiulatuva viivise nõue määras 24 % aastas alates 05.12.2019 kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus asus seisukohale, et viivise vähendamiseks puudub alus. Viivisemäär 24 % aastas ei ole ebamõistlik. Praegusel juhul ei ületa hageja viivisenõue kordades ka põhinõuet. Kostja pole ka esitanud tõendeid, millest saaks järeldada, et kostja majanduslik seis on väga raske. Maakohus jättis kostja taotluse viivise vähendamiseks rahuldamata, kuna kostja ei tõendanud VÕS § 162 eelduste olemasolu.
24.Hageja palus kostjalt välja mõista VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel sissenõudmiskulu summas 50 eurot. Kohtule esitatud hagiavalduse lisast 9 nähtub, et hageja on saatnud kostjale meeldetuletuskirjad kostja poolt lepingutes märgitud aadressile Sinimäe tänav 10-44, Tallinn. Meeldetuletuskirjad on saadetud 21.03.2019, 04.04.2019 ja 02.05.2019. Hageja selgitas, et nõuab esimese kirja eest 25 eurot ja kahe järgmise kirja eest 5 eurot, seega kokku 35 eurot ja lisaks on ülejäänud sissenõudmiskulu 15 eurot olnud kulutus, mis on olnud vajalik võlgnikuga ühenduse saamiseks - võlgnikule helistamiseks, lisaks inkassoettevõtja teenuse kasutamisega seotud kulud, registripäringud jms. Maakohus leidis, et hageja ei ole esitanud lisaks meeldetuletuskirjade saatmisele täiendavaid tõendeid hageja poolt tehtud toimingute kohta, mis oleks aluseks sissenõudmiskulude hüvitamisele. Kohus rahuldas osaliselt hageja nõude kostja vastu sissenõudmiskulude hüvitamiseks vastavalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 ning mõistis välja sissenõudmiskulud summas 35 eurot.
25.Kostja on seisukohal, et kostjale tekitati seoses vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega kahju. Kahjuks märgib kostja 26.03.2020 seisuga menetluskulud summas 1200 eurot. Maakohtu hinnangul ei saa kostja enda menetluskulusid tasaarveldada hageja võlanõudega, kuivõrd kostja nõue ei ole muutunud sissenõutavaks VÕS § 82 kohaselt. Maakohus määrab menetluskulud kindlaks alles käesolevas lahendis. Seega puudub kostjal tasaarvestuseks esitatud nõue hageja vastu ja tasaarvestust ei saa teostada.
Apellatsioonkaebus
26.Maakohtu otsusele esitas 20.07.2020 apellatsioonkaebuse kostja, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda.
27.Kostja viitas maakohtus, et laenuleping on tühine, kuna puuduvad VÕS § 404 sätestatud kohustuslikud andmed. Kohus oleks pidanud kontrollima selle väite õigsust kõigi VÕS § 404 sätestatud andmete osas, ehkki kostja konkreetselt lõikes 21 sätestatud andmete puudumisele ei viidanud. Kuna krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmeid ja eeldusi lepingusse nr L3701653740 märgitud ei ole, on leping VÕS § 408 lg 1 alusel tühine. Leping ei saanud krediidi kättesaamisel erandlikult VÕS § 408 lg 2 alusel ka hiljem kehtivaks muutuda, kuna see säte ei nimeta VÕS § 404 lg-t 21. Lisaks ei saanud kostja hagi aluseks olevate laenulepingute puhul laenu kätte, kuna nendega refinantseeriti varasemaid laenulepinguid. Tühised on nii algsed laenulepingud, kui ka refinantseerimislepingud. Hagejale loovutati laenulepingust tuleneva võla nõudeõigus. Alusetu rikastumise sätetest tulenevat nõudeõigust hagejale loovutatud ei ole.
28.Juhul kui kohtu hinnangul hagejal siiski on õigus välja makstud laenusummat kostjalt tagasi nõuda, oleks maakohus pidanud varasemate laenulepingute täitmiseks tehtud maksed lugema täies ulatuses põhiosa tagastamiseks. Maakohus on tuvastanud, et kostjale anti
laenulepinguga nr L3701653740 refinantseeritud nelja lepingu alusel laenu kokku 6263,50 eurot (1482,50+1960+1960+861). Kostja on nende lepingute alusel teinud tagasimakseid 3224,66 eurot (827,13+1242,40+978,78+176,35). Eeltoodust tulenevalt ei saa kostja põhiosa võlg olla suurem kui 3038,84 eurot (6263,50-3224,66), mistõttu on kohus kostjalt välja mõistnud põhjendamatult suure põhiosa võla.
29.Kuivõrd kohus ei tuvastanud kostjal mingit võlga laenulepingu L2700680689 alusel, st ka sellega refinantseeritud lepingute alusel, kuid kostja on teinud laenulepinguga nr L2700680689 refinantseeritud lepingute täitmiseks makseid kokku summas 2678,89 eurot, on kostja laenuandjale tasunud põhjendamatuid summasid, mis samuti oleks pidanud kostjalt välja mõistetud põhivõlga vähendama. Seda oleks tulnud kohtuotsuses arvesse võtta laenulepingu nr L3701653740 põhiosa vähendamiseks. Seega leiab kostja, et tema tegelik põhivõlg laenulepingu nr L3701653740 alusel oleks kõiki makseid arvesse võttes pidanud vähenema 359,95 euroni.
30.Kostjalt on välja mõistetud ka põhjendamatult suur viivis. Esiteks oleks tulnud viivist arvestada õigelt põhivõla jäägilt. Teiseks ei ole hagejal õigust nõuda viivist rohkem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusliku viivisemäära alusel. Kohtul on jäänud tähelepanuta, et 05.10.2018 laenulepingus nr L3701653740 leppisid pooled kokku viivise määras 0,07% päevas, s.o 24% aastas. Need ei ole võrdsed määrad. Viivise määr 0,07% päevas tähendab viivise määra 25,55% aastas, liigaastal 25,62% aastas. Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-25-16 tuleneb, et kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ületav viivisekokkulepe on eelduslikult igal juhul tühine, kuid see ei välista, et tühine võib olla ka kolmekordse seadusliku viivisemääraga võrdne või sellest pisut väiksem viivisemäär. Kostja arvates on sisuliselt kolme erinevat viivise määra sätestav viivisekokkulepe tühine ka seetõttu, et eksitab tarbijat. Viivise kokkulepe on vastuolus heade kommetega. Vastus apellatsioonkaebusele
31.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
32.TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuse sisust nähtuvalt vaidlustab kostja maakohtu otsust osas, milles hagi rahuldati. Samuti taotleb kostja kõigi menetluskulude hageja kanda jätmist.
33.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioonis tuleb parandada ilmne ebatäpsus. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
34.Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et laenulepingud ei vasta VÕS § 404 lg 21 sätestatud tingimusele, mille kohaselt märgitakse lepingusse kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused, ning seetõttu on laenulepingud tühised. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kostja ei ole maakohtus tuginenud asjaolule, et lepingutes puuduvad krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused ning ei ole ka apellatsioonkaebuses põhjendanud, mis takistas tal seda tegemast. Seetõttu ei saa kostja nimetatud asjaolule ringkonnakohtus tugineda (TsMS § 652 lg 3 p 2, lg 4). Maakohtus tugines kostja VÕS § 404 kontekstis sellele, et lepingutes puudub viivise aastaja päevamäär. Siiski märgib ringkonnakohus, et krediidi kulukuse määra arvutamiseks
kasutatavad andmed ja eeldused on märgitud lepingute nr L3700442693, nr L3700571603, nr L3700713131 ja nr L3700827700 p-s 8 ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehes ning lepingute nr L3701380589 ja nr L3701653740 Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehes.
35.Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et laenulepingute nr L3700442693, nr L3700571603, nr L3700713131 ja nr L3700827700 alusel tehtud tagasimaksed oleks pidanud täies ulatuses arvestama põhiosa katteks. Maakohus tuvastas, et laenuandja on laenulepingu nr L3700442693 alusel teinud kostjale väljamakse summas 1482,50 eurot ja kostja on teinud tagasimakseid summas 827,13 eurot; laenulepingu nr L3700571603 alusel on laenuandja teinud kostjale väljamakse summas 1960 eurot ja kostja on teinud tagasimakseid summas 1242,40 eurot; laenulepingu nr L3700713131 alusel on laenuandja teinud kostjale väljamakse summas 1960 eurot ja kostja on teinud tagasimakseid summas 978,78 eurot; laenulepingu nr L3700827700 alusel on laenuandja teinud kostjale väljamakse summas 861 eurot ja kostja on teinud tagasimakseid summas 176,35 eurot. Maakohtu otsusest nähtuvalt on maakohus need summad arvestanud nimetatud laenulepingutest tuleneva põhiosa, intressi ja haldustasu katteks. Apellatsioonkaebusest ei selgu, mis põhjusel oleks maakohus pidanud need summad arvestama täies ulatuses põhiosa katteks. Kolleegium märgib, et maakohus ei ole tuvastanud, et nende laenulepingute sõlmimisel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus tuvastas laenuandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise 16.08.2018 sõlmitud laenulepingu nr L2700680689 ja 05.10.2018 sõlmitud laenulepingu nr L3701653740 osas. Maakohus ei ole asunud seisukohale, et ka teiste laenulepingute osas on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses tuginenud asjaolule, et maakohus oleks pidanud tuvastama, et ka laenulepingute nr L3700442693, nr L3700571603, nr L3700713131 ja nr L3700827700 puhul rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Eeltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuse väited alust asuda seisukohale, et maakohus oleks pidanud lugema kõik eelnimetatud laenulepingute alusel tehtud maksed tehtuks põhiosade katteks.
36.Kostja leiab, et kuna maakohus ei tuvastanud võlgnevust laenulepingu nr L2700680689 alusel, siis oleks ta pidanud selle lepingu katteks kostja poolt tehtud maksed summas 2678,99 eurot arvestama laenulepingu nr L3701653740 võlgnevuse katteks. Ringkonnakohus ei nõustu sellega. Maakohus jättis laenulepingust nr L2700680689 tuleneva nõude rahuldamata, kuna võlgnevuse kujunemist ei olnud võimalik kontrollida. Maakohus ei tuvastanud, et kostja poolt tehtud tagasimaksed on alusetud. Maakohus tuvastas, et kostjale on tehtud laenulepingu nr L2700680689 ja sellele eelnevate lepingute alusel väljamakseid kokku summas 4405 eurot ja kostja on raha tagastanud summas 2986,19 eurot. Kuna kostja on laenuandjale tagastanud raha vähem, kui talle on välja makstud, siis ei ole alust laenulepingu nr L2700680689 ja sellele eelnevate lepingute alusel tehtud tagasimaksed lugeda tehtuks laenulepingu nr L3701653740 võlgnevuse katteks.
37.Kostja leiab, et hagejal ei ole õigust nõuda viivist suuremas määras, kui seaduses sätestatud ulatuses. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Riigikohus on 10.05.2016 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 (p 13) leidnud, et eelduslikult tuleks hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Ringkonnakohus märgib,
et laenulepingus nr L3701653740 olid lepingupooled kokku leppinud, et viivisemäär on 0,07 % päevas, 24 % aastas. Kuna viivisemäär on 24 % aastas, siis ei ületa see kolmekordset seadusjärgset määra. Kostja leiab, et 0,07 % päevas on rohkem kui 24 % aastas. Ringkonnakohus märgib, et 0,07 % päevas on viivisemäär ümardatud kujul, kuna 24 % jagatud 365 päevaga on 0,065753424 % päevas. Kolleegiumi hinnangul on viivise kokkuleppest aru saada, et viivisemäär on 24 % aastas. Asjaolu, et viivisemäär päeva kohta on esitatud ümardatult, ei muuda lepingupunkti heade kommetega vastuolus olevaks. Hageja on käesolevas asjas nõudnud viivist aastase määra järgi. Kostja leiab, et ka viivisemäär 24 % aastas on tüüptingimusena tühine. Kolleegium ei nõustu sellega. Riigikohus on ülaltoodud lahendis märkinud, et eelduslikult on tühine vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene Riigikohtu lahendist, et ka kolmekordne seadusjärge viivisemäär on eelduslikult tühine. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid aluse väita, et käesolevas vaidluses peaks lugema tühiseks ka tüüptingimuse, mis vastab kolmekordsele seadusjärgsele viivisemäärale. Käesoleval juhul ei saa viivisemäära 24 % aastas pidada ebamõistlikult suureks.
38.Ülaltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.
apellatsioonkaebuses
esitatud
väited
alust
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
39.Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, puudub alus muuta menetluskulude jaotust maakohtus. Menetluskuludega seonduvalt tuleb aga maakohtu otsuse resolutsiooni punktis 6 parandada ilmne ebatäpsus. Maakohus on otsuse resolutsiooni punktis 3 märkinud menetluskulude jaotuse, punktis 4 kostjalt hageja kasuks väljamõistetavate menetluskulude suuruse ja punktis 5 hagejalt kostja kasuks väljamõistetavate menetluskulude suuruse. Punktis 6 on maakohus aga märkinud, et tasaarvestada kohtuotsuse punktides 3 ja 4 märgitud hageja ja kostja vastastikused menetluskulude nõuded ning tasaarvestuse tagajärjel mõista välja hagejalt kostja kasuks menetluskulud 557,90 eurot. Kuna maakohus märkis vastastikused menetluskulude nõuded resolutsiooni punktides 4 ja 5 (mitte punktides 3 ja 4), siis tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 6 vastavalt parandada ja märkida, et tasaarvestada kohtuotsuse punktides 4 ja 5 märgitud hageja ja kostja vastastikused menetluskulude nõuded.
40.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Hageja esitas ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, kuid selles ei olnud märgitud apellatsioonimenetluse kulusid, vaid maksekäsu kiirmenetluse ja maakohtu menetluse kulud. Seega puuduvad hagejal ringkonnakohtu menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.