2-19-128584/11 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

lahend.ee

6.Tasaarvestada kohtuotsuse punktides 3 ja 4 märgitud Intrum Debt Finance AG ja M Le vastastikused menetluskulude nõuded ning tasaarvestuse tagajärjel mõista välja Intrum Debt Finance AG-lt M Le kasuks menetluskulud 557,90 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud Intrum Debt Finance Ag (hageja) esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse M L (kostja) vastu võla väljamõistmiseks. Kohus tegi makseettepaneku, millele kostja esitas vastuväite. 18.11.2019 määrusega lõpetas kohtunikuabi maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 04.12.2019 esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid COOP Finants AS ja kostja 16.08.2018 laenulepingu nr XXXX. Pooled leppisid kokku, et laenuandja annab laenusaajale laenu summas 4228,12 eurot osamaksega 125,40 eurot kuus 72 kuuks intressimääraga 17,90% aastas. Hageja selgitab, et esmased lepingud olid XXXX ja XXXX. Lepingu nr XXXX väljamakse oli 09.11.2015 summas 1465 eurot ja lepingu nr XXXX väljamakse oli 03.03.2016 summas 2940 eurot. Need refinantseeriti lepinguks XXXX, mis omakorda refinantseeriti lepinguks XXXX, mille jääk refinantseerimise hetkeks oli 4213,12 eurot. Refinantseeritud lepingu uueks numbriks sai XXXX. Hageja selgitab, et 15 eurot oli lepingu nr XXXX sõlmimise tasu, mida ei nõutud kostjalt kohe

sisse, vaid selle võrra suurendati uue lepingu põhiosa summat. Paraku kostja ei täitnud lepingust tulenevaid maksekohustusi korrektselt, mistõttu saatis hageja kostjale 31.01.2019 lepingu ülesütlemise hoiatuse. Kostja võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles hageja 28.02.2019 lepingu üles. COOP Finants AS ja kostja sõlmisid 05.10.2018 kokkuleppe väikelaenulepingu nr XXXX muutmiseks. Alates lepingu muutmise kokkuleppe sõlmimisest kannab laenuleping uut numbrit XXXX, millega leppisid pooled kokku, et laenuandja annab laenusaajale laenu summas 5107,29 eurot osamaksega 154,81 eurot kuus 72 kuuks intressimääraga 29,90% aastas. Hageja selgitab, et esmased lepingud olid XXXX, XXXX, XXXX ja XXXX. Lepingu XXXX väljamakse oli 09.11.2015 summas 1482,50 eurot, lepingu XXXX väljamakse oli 30.03.2016 summas 1960 eurot, lepingu XXXX väljamakse oli 19.08.2016 summas 1960 eurot ja lepingu XXXX väljamakse oli 16.01.2017 summas 861 eurot. Nimetatud lepingud refinantseeriti lepinguks XXXX. Nimetatud lepingu summaks kujunes 5048,32 eurot. Leping nr XXXX omakorda muudeti lepinguks XXXX, mille puhul kujuneks põhiosaks 5048,32 eurot ja intressiks 58,97 eurot, s.o kokku 5107,29 eurot. Paraku kostja ei täitnud laenulepingust tulenevaid maksekohustusi korrektselt, mistõttu saatis hageja kostjale 31.01.2019 laenulepingu ülesütlemise hoiatuse. Kostja võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles hageja 26.02.2019 laenulepingu üles. Hageja ei nõustu kostja väitega, et võlausaldaja ei järginud seadusest tulenevat nõuet viivise päevamäära avaldamise osas. Hageja selgitab, et VÕS § 4031 lg 1 p 11 kohustab võlausaldajat esitama viivise aasta- ja päevamäära Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel, mitte lepingus endas. Hageja selgitab, et Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel on vastav info olemas. Samuti ei nõustu hageja kostja seisukohaga, et 05.10.2018 sõlmitud leping on tühine laenu refinantseerimise tõttu ja et see on kostjat kahjustav. Hageja on seisukohal, et sisuliselt toimus olemasoleva võla ümberkujundamine uueks laenuks, mis ei saa kuidagi kostjat kahjustada, kuivõrd kostjal oli võimalus otsustada, kas sõlmida uus kokkulepe või jääb kehtima olemasolev kohustus. Hageja leiab, et laenuandja ei ole eiranud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja selgitab, et laenuandja sai eeldada, et kostja esitas enda kohta tõeseid andmeid ja nimetatu kinnitas kostja krediidivõimelisust. Kostjal puudusid ka kehtivad maksehäired. Hageja on seisukohal, et vastutustundliku laenamise nõuete täitmist vajaliku hoolsusega ei saa käsitleda positiivse tulemuse garantiina kliendi hilisema maksevõime suhtes. Laenuandmisel ja -võtmisel on riskid olemuslikud ja teatud ulatuses vältimatud, mistõttu ka parim ülesnäidatud hoolsus ei pruugi tuua kostjale positiivset tulemust, samuti kostja hilisem makseraskustesse sattumine ei kvalifitseeru vaikimisi krediidiasutuse hooletuseks. Vastutustundliku laenamise nõude täitmisel ei saa krediidiasutuse tegevust kvalifitseerida konkreetses laenusuhtes vastutustundliku laenamise nõude rikkumisena, kui see puudutab asjaolusid, mis ei ole krediidiasutuse otsese kontrolli all ja millega kaasnevad riskid on laenuvõtmisele olemuslikud või mida krediidiasutus ei saanud ega pidanud ette nägema. Hageja hinnangul ei sätesta seadus sissenõudmiskulude nõudmise eeldusena kirjade kättesaamist kostja poolt. Hageja leiab, et kuivõrd nimetatud kirjad on saadetud ja sellega seoses on hagejal tekkinud kulud, on kostja kohustatud need hagejale hüvitama. Hageja on seisukohal, et lepingus kokkulepitud viivisemäära ei saa lugeda ebamõistlikuks, kuivõrd lepingus on kokku lepitud peaaegu seadusjärgses viivisemääras. Seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist hagis märgitud ulatuses.

Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista laenulepingute nr XXXX ja XXXX alusel võlgnevust kokku 10 209,56 eurot, mis sisaldab endas põhivõlgnevust, intressi, viivist lepingu kehtivuse ajal, haldustasu ja meeldetuletuskirjade tasu. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista sissenõudmiskulu 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivist 1508,09 eurot ja mõlema lepingu põhivõlgnevuselt edasiulatuvat viivist. Kostja vastuväited Kostja ei tunnistanud tema vastu esitatud nõudeid ja palus jätta hagiavalduse rahuldamata. Kostja leiab, et hageja poolt esitatud nõue ei ole õige, on põhjendamatu ja kostjat kahjustav ning ebaselge. Kostja on saanud Coop Finants AS-ilt laenu mitmel korral ja teinud suures summas tagasimakseid, kuid kostja ei ole 16.08.2018 ja 05.10.2018 Coop Finants AS-ilt laenu saanud. Kostjale ei ole selge hagis esitatud nõude kujunemise alused ning metoodika. Hageja pole tõendanud, millal ja mis summas kostjale laenu välja maksti. Samuti pole hageja avaldanud, millal ja mis summasid kostja laenulepingu täitmiseks maksnud on, samuti seda, kuidas on võlausaldaja kostjalt laekunud makseid liigitanud. Sellistel asjaoludel ei ole võla kujunemine jälgitav. Hageja hagiavalduse ja seisukoha kohaselt on kostja teostanud tagasimakseid summas kokku 420,02 eurot. Kostja selgitab, et ta on saanud Coop Finants AS-ilt laenu kogusummas 10 668,50 eurot ja teostanud tagasimakseid kokku 7001,69 eurot. Kostjale jääb ebaselgeks, mille katteks on hageja arvestanud kostja maksed summas 6581,67 eurot. Kostja leiab, et ei ole selge, kuidas on hageja väljastatud laenusummadest ja teostatud tagasimakseid arvestades arvestanud võlgnevuse summaks 10 209,56 eurot. Kostja leiab, et 05.10.2018 sõlmitud lepingu puhul on tegemist laenu refinantseerimisega, kus olemasolevale võlgnevusele on lisatud juurde uuesti intress, lepingutasu, haldustasu ja viivis. Selline tehing on tühine ja kostjat kahjustav ainuüksi seetõttu, et tegemist on tehinguga, mis rikub VÕS § 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Samuti on antud tehing vastuolus VÕS § 113 lg 6. Kostjaga sõlmitud lepinguid tuleb pidada tühiseks kuna põhivõlast, intressist ja viivisest on moodustatud uus põhivõlgnevus, millelt arvestatakse intressi ja viivist. Hageja on kohustatud lähtuma algsetest laenulepingutest, mitte hagis toodud refinantseerimislepingust. Kostja viitab Riigikohtu 19.02.2014 otsuse 3-2-1-169-13 punktile 29 ja leiab, et hagejal on võimalik intressi/viivist arvestada vaid esmase laenulepingu järgselt põhivõlalt. Kostja leiab, et kuivõrd põhivõlg on ebaselge ja hagis nõutud põhivõla summa vale, ei saa kostja aktsepteerida ka viivise nõuet. Viivise nõue saab õige olla vaid juhul, kui see on arvestatud õigelt põhivõla summalt. Kostja hinnangul on sõlmitud lepingud TsÜS § 86 alusel tühised. Kostjaga 16.08.2018 sõlmitud leping ei vasta VÕS § 4031 lg 1 ja §-s 404 sätestatud tingimustele ja leping on VÕS §-st 408, eelkõige lg 1 tulenevalt kas osaliselt või täielikult tühine. Kostja leiab, et lepingus puudub VÕS § 404 lg 2 sätestatud kohustuslikest andmetest kohaldatav viivise aasta- ja päevamäär. Nimetatud puudustest tulenevalt võib kostja hinnangul leping tervikuna olla tühine. Kostja on seisukohal, et laenuandja on eiranud ka vastutustundliku laenamise põhimõtteid, millega on rikkunud VÕS § 4034, VÕS § 14 lg 2 ja KAS § 83 lg-d 3, 31 sätteid. Kostja hinnangul peab laenuandja enne laenulepingu sõlmimist põhjalikult kontrollima laenutaotleja majanduslikku olukorda ja tema võimet täita võetud kohustusi. Kostja ei olnud väidetavate laenulepingute sõlmimise ajal krediidivõimeline, tal oli hulgaliselt varasemaid rahalisi kohustusi, mille

tasumiseks polnud piisavalt vahendeid. Kostja leiab, et laenuandja oleks pidanud hindama ja analüüsima kostja majanduslikku olukorda. Hageja käitumine on ka hea usu põhimõtte vastane. Kui isik laenu väljastades teab, et tegemist on maksejõuetu isikuga, annab laenu tingimustel, mis on vastuolus ühiskonnas kehtivate moraalinormidega, on tegemist heade kommetega vastuolus olevate lepingutega. Samuti leiab kostja, et ta ei ole hageja saadetud meeldetuletuskirju kätte saanud. Kostja hinnangul peab hageja tõendama kirjade kättesaamist kostja poolt. Samuti on kostja seisukohal, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitati kostjale kahju, mille hüvitamist kostja taotleb hageja esitatud nõuete tasaarvestamise teel kostja kahjunõudega. Kostja leiab, et tühise lepingu alusel on hageja õigustatud tagasi nõudma ainult antu. Kostja peab, juhul kui hageja on õigustatud temalt võlga nõudma, põhisummat ületavat nõudeosa oma kahjuks ning see summa tuleb tasaarveldada laenulepingust tekkinud kohustustega. Kostja on saanud laenuks 10 668,50 eurot ja teostanud tagasimakseid summas 7001,69 eurot, seega võlajäägiks tuleb pidada 3666,81 eurot. Kostjal on menetluses tekkinud menetluskulud 1200 eurot 26.03.2020 seisuga. Kostja tasaarveldab oma õigusabikulud hageja võlanõudega, s.o hageja võlajäägiks jääb 2466,81 eurot. Kostja on seisukohal, et intressi ja viivisenõue ei ole põhjendatud. Kui hageja ei oleks kostjale laenu väljastanud, ei ole kostja sattunud olukorda, milles ta praegu on ning nõue ei oleks tekkinud. Kostja on seisukohal, et juhul, kui kohus ei pea lepingut tühiseks, ei pea võimalikuks lugeda kostja kahju hüvitamise nõuet ja hageja võlanõuet tasaarveldatuks, palub kostja kohtul vähendada viivist. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. Kostja leiab, et viivise vähendamine on põhjendatud. Kostja hinnangul tuleb arvestada lepingupoolte majanduslikku seisundit ehk et hageja on paremini varaliselt ja rahaliselt kindlustatud. Kostjal on mitmed võlad teiste võlausaldajate ees, mistõttu on kostjal raske varaline olukord. Kohtu põhjendused

8.Kostja on olnud menetlusdokumentides seisukohal, et 16.08.2018 sõlmitud leping ei vasta VÕS § 4031 lg 1 ja §-s 404 sätestatud tingimustele ja leping on VÕS §-st 408, eelkõige lõikest 1 tulenevalt kas osaliselt või täielikult tühine. VÕS § 408 lg 1 järgi tarbijakrediidileping on tühine, kui järgimata on jäetud käesoleva seaduse § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni käesoleva seaduse §-s 404 või 405 sätestatud andmetest. Kostja leiab, et lepingutes puudub VÕS § 404 lg 2 sätestatud kohustuslikest andmetest kohaldatav viivise aasta- ja päevamäär, mistõttu võib leping olla tervikuna tühine. Kohus selgitab, et VÕS § 404 lg 2 sätestab 13 erinevat punkti, mis teave peab olema tarbija tahteavalduses selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud. VÕS § 404 lg 2 p 2 kohaselt tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud käesoleva seaduse § 4031 lõike 1 punktides 1–11 nimetatud andmed. VÕS § 4031 lg 1 p 11 järgi tarbijale tuleb anda võimalus võrrelda erinevaid pakkumisi, et ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha otsuse sõlmida tarbijakrediidileping. Selleks esitab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale mõistliku aja jooksul, enne kui tarbija on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega, püsival andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidiandja poolt pakutavatele lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes järgmised andmed: kohaldatav viivise aasta- ja päevamäär maksetega viivitamise korral ja selle kohandamise kord ning vajadusel viivituse korral hüvitamisele kuuluvad kulud. Kostja on märkinud, et 16.08.2018 sõlmitud lepingus puudub kohustuslikest andmetest kohaldatav viivise aasta- ja päevamäär. Kohus selgitab, et eelpool nimetatud säte kohustab krediidiandjat esitama viivise aasta- ja päevamäära Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel, mitte lepingus endas. Kohtule esitatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

9.Kostja on seisukohal, et laenuandja on eiranud ka vastutustundliku laenamise põhimõtteid, millega on rikkunud VÕS § 4034, VÕS § 14 lg 2 ja KAS § 83 lg-d 3, 31 sätteid. Hageja on leidnud et laenuandja sai eeldada, et kostja esitas enda kohta tõeseid andmeid ja nimetatu kinnitas kostja krediidivõimelisust. Samuti on hageja rõhutanud, et kostjal puudusid kehtivad maksehäired. Kohtule nähtub, et vaidluse all olevad lepingud sõlmiti 16.08.2018 ja 05.10.2018. Kohus selgitab, et sõlmitud laenulepingute ajal kehtis VÕS § 4034, mille lg 1 punktide 1 ja 2 kohaselt krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 järgi krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 14 lg 2 kohaselt lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama. Krediidiasutuste seadus (KAS) § 83 lg 3 järgi krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. KAS § 83 lg 31 kohaselt krediidiasutus peab tarbijale laenu andmisel või tarbijale krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-des 7 ja 51 nimetatud nõustamisteenuse osutamisel järgima krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-

des 47–531 sätestatut. Krediidiasutusel tuleb tagada, et krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 2 lõikes 8 nimetatud krediidiasutuse konsolideerimisgruppi kuuluva tarbijatele laenu andva või vahendava tütarettevõtja tegevus vastab krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-des 38, 40, 43, § 44 lõigetes 2 ja 3 ning §-des 46–531, 57 ja 58 sätestatud tingimustele. Kostja leiab, et ta ei olnud laenulepingute sõlmimise ajal krediidivõimeline, tal oli hulgaliselt varasemaid rahalisi kohustusi, mille tasumiseks polnud piisavalt vahendeid. Kostja on esitanud kohtule enda pangakontode väljavõtted ajavahemikul 01.08.201801.11.2018 (dtl 103-125). Nimetatud väljavõtetest nähtub, et kostjal oli erinevate isikute ees rahalised kohustused. VÕS § 4034 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. Seega pidi hageja tõendama, et laenuandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtte vajalikke kohustusi. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmiseks vajalike kohustuste täitmist. Hageja ei ole välja toonud ega esitanud tõendeid selle kohta, millise teabe laenuandja enne lepingute sõlmimist omandas, s.o kas laenuandja küsis infot kostja tööandja, igakuise netosissetuleku, konto väljavõtte ja igakuiste kohustuste suuruse jms kohta. Hageja selgitustest tulenevalt ei selgu, kas laenuandja omandas teabe, mis võimaldas tal hinnata, kas kostja oli võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Kohtu hinnangul pelgalt viitamine, et kostjal puudusid kehtivad maksehäired ning et kostjal oli kohustus esitada enda kohta tõeseid andmeid, ei tähenda, et laenuandja oleks järginud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. VÕS § 4034 lg 6 järgi tohib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hageja ei ole aga tõendanud, et laenuandja oli laenu väljastades veendunud, et kostja puhul on tegemist krediidivõimelise isikuga. Pigem nähtub hageja poolt 13.02.2020 menetlusdokumendi lisast 3 (s.o meeldetuletuskirjad, dtl 141-148) vastupidine olukord, s.o kostjal oli pidevalt probleeme maksete tasumisega. Samas kohus nõustub hagejaga selles osas, et ka kostjal oli VÕS § 14 lg 1 järgne kohustus esitada lepingu ettevalmistamise käigus tõesed andmed. Samuti pidi kostja ka ise hindama enda võimekust kohustusi täita. Kohus nõustub hagejaga ka selles osas, et laenuandmisel ja –võtmisel on teatavad olemuslikud riskid, mis on vältimatud ja kostja hilisem makseraskustesse sattumine ei tähenda, et laenuandja oleks laenu väljastamisse suhtunud hooletult. Kohus aga selgitab, et vaidluse korral tuleb VÕS § 4034 lg 13 järgi laenuandjal tõendada, et ta järgis vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Käesoleval juhul on nimetatud põhimõtte rakendamise osas vaidlus ja kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud laenuandja poolt vastava põhimõtte järgimist. Kohus nõustub kostja vastuväidetega laenuandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise osas ning on seisukohal, et laenuandja ei ole toiminud kostja krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet 16.08.2018 ja 05.10.2018 lepingute sõlmimisel.

11.Hageja 13.02.2020 menetlusdokumendist tulenevalt olid algseteks lepinguteks XXXX ja XXXX, mis refinantseeriti lepinguks XXXX ja seejärel lepinguks XXXX, mis omakorda refinantseeriti lepinguks XXXX. Hageja on esitanud kohtule 13.02.2020 menetlusdokumendiga maksekorraldused, millest nähtub, et laenuandja on kostjale lepingu nr XXXX alusel laenu välja maksnud 09.11.2015 summas 1465 eurot (dtl 136) ja lepingu nr XXXX alusel 03.03.2016 summas 2940 eurot (dtl 135). Kohtu hinnangul on seega hageja tõendanud, et kostja on laenuandjalt laenu saanud. Hageja nõuab kostjalt 16.08.2018 sõlmitud lepingu alusel põhivõlgnevust 4228,12 eurot, intressi 383,17 eurot, haldustasu 6 eurot, viivist lepingu kehtivuse ajal 1,82 eurot, meeldetuletuskirjade tasu 20 eurot ja viivist ajavahemiku 01.03.2019-04.12.2019 eest summas 578,51 eurot. Hageja selgituste kohaselt koosneb põhivõlgnevus 4228,12 eurot lepingu nr XXXX jäägist summas 4213,12 eurot ja 16.08.2018 sõlmitud lepingu sõlmimise tasust 15 eurot. Kostja poolt 26.03.2020 esitatud menetlusdokumendiga esitatud pangakontode väljavõtetest nähtub, et kostja tegi laenuandjale lepingu nr XXXX alusel tagasimakseid ajavahemikul 25.12.2015-17.10.2017 kokku summas 947,44 eurot, lepingu nr XXXX alusel tagasimakseid ajavahemikul 28.04.2016-12.09.2017 kokku summas 1488,70 eurot, lepingu nr XXXX alusel tagasimakseid ajavahemikul 16.02.2018-07.03.2018 kokku summas 287,65 eurot, lepingu nr XXXX alusel tagasimakse 15.08.2018 summas 137 eurot ja lepingu nr XXXX alusel tagasimakse 01.11.2018 summas 125,40 eurot (dtl 158-166). Kohus selgitab, et Riigikohtu 19.02.2014 otsuse 3-2-1-169-13 punktist 29 tulenevalt ei saa kolleegiumi arvates VÕS § 113 lg 6 esimest lauset tõlgendada selliselt, et see hõlmaks üksnes varem sõlmitud kokkuleppeid intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise kohta. See säte keelab nimetatud kokkulepped ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist. Sätte kohaldamist ei saa vältida ainuüksi seeläbi, et asendada üks võlasuhe teisega, nagu on väitnud hageja ja millest on lähtunud ka kohtud. Tulenevalt intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus, mille järgi laenuandja ja laenusaaja lepivad kokku maksetähtaja pikendamises (millega võib kaasneda ka teiste lepingutingimuste muutumine), lubatud arvestada intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt. Kohus 15.04.2020 kirjaga andis hagejale võimaluse selgitada täiendavalt, kuidas on põhivõlgnevus kujunenud, sh oli hagejal võimalik täiendavalt esitada alusdokumente. Hageja ei ole kohtule esitanud lepinguid nr XXXX, XXXX, XXXX ja XXXX ja nende maksegraafikuid, seega ei ole võimalik hinnata, kuidas on kujunenud 16.08.2018 sõlmitud lepingu põhivõlgnevuseks 4228,12 eurot ja kas see sisaldab endas ka juba eelmiste lepingute intressi, viivist ja muud raha kasutamise tasu. TsMS § 363 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on hageja kohustuseks välja tuua selgelt väljendatud nõue ja selle nõude aluseks olevad faktilised asjaolud. Kohus leiab, et kuivõrd võlgnevuse kujunemine ei ole selge ja selle kujunemist ei ole võimalik kontrollida, siis tuleb jätta

Hageja on esitanud kohtule 13.02.2020 menetlusdokumendiga maksekorraldused, millest nähtub, et laenuandja on kostjale lepingu nr XXXX alusel laenu välja maksnud 09.11.2015 summas 1482,50 eurot, lepingu nr XXXX alusel 30.03.2016 summas 1960 eurot (dtl 138), lepingu nr XXXX alusel 19.08.2016 summas 1960 eurot (dtl 139) ja lepingu nr XXXX alusel 16.01.2017 summas 861 eurot (dtl 138). Kohtu hinnangul on seega hageja tõendanud, et kostja on laenuandjalt laenu saanud. Hageja nõuab kostjalt 05.10.2018 sõlmitud lepingu alusel põhivõlgnevust 5031,11 eurot, intressi 510,04 eurot, haldustasu 6 eurot, viivist lepingu kehtivuse ajal 3,30 eurot, meeldetuletuskirjade tasu 20 eurot, viivist ajavahemikul 27.02.2019-04.12.2019 summas 929,58 eurot ja edasiulatuvat viivist. Leping nr XXXX Kostja poolt 26.03.2020 esitatud menetlusdokumendiga esitatud pangakontode väljavõtetest nähtub, et kostja tegi laenuandjale lepingu nr XXXX alusel tagasimakseid ajavahemikul 25.12.2015-07.03.2018 kokku summas 827,13 eurot (dtl 158-166). 30.04.2020 esitatud lepingu nr XXXX alusel pidi kostja tegema laenuandjale kokku tagasimakseid summas 2484 eurot igakuise osamaksega 41,14 eurot. Kostja esitatud pangakontode väljavõttest nähtub, et ajavahemikul 25.12.2015-20.06.2017 tasus kostja tagasimakseid korrapäraselt. Väljavõttest nähtub lisaks, et tasumata on 20.07.2017 osamakse summas 41,14 eurot, 20.09.2017 osamakse jaoks tasus kostja 46,20 eurot, s.o 5,06 eurot rohkem, 20.10.2017 osamakse jaoks tasus kostja 46,40 eurot, s.o 5,26 eurot rohkem, tasumata on 20.11.2017 osamakse summas 41,14 eurot ning 20.12.201720.03.2018 osamaksete jaoks tasus kostja kokku 208 eurot, s.o 43,44 eurot rohkem. Eeltoodust tulenevalt tasus kostja rohkem kokku 53,76 eurot, millest saab lugeda tasutuks 20.07.2017 osamakse summas 41,14 eurot ja osaliselt 20.11.2017 osamakse summas 18,20 eurot. Seega on tasumata 20.11.2017 osamakse põhiosa summas 3,18 eurot. Alates 20.12.2017 kostja poolt tagasimakseid ei laekunud. Seega on esitatud lepingu maksegraafiku kohaselt kostjal tasumata põhiosa makseid kokku summas 1082,57 eurot, mistõttu on lepingu nr XXXX jäägiks põhivõlgnevus 1082,57 eurot.

Leping nr XXXX Kostja poolt 26.03.2020 esitatud menetlusdokumendiga esitatud pangakontode väljavõtetest nähtub, et kostja tegi laenuandjale lepingu nr XXXX alusel tagasimakseid ajavahemikul 15.04.2016-07.03.2018 kokku summas 1242,40 eurot (dtl 158-166). 30.04.2020 esitatud lepingu nr XXXX alusel pidi kostja tegema laenuandjale kokku tagasimakseid summas 3269,65 eurot igakuise osamaksega 53,83 eurot. Kostja esitatud pangakontode väljavõttest nähtub, et ajavahemikul 15.04.2016-20.06.2017 tasus kostja tagasimakseid korrapäraselt. Väljavõttest nähtub lisaks, et tasumata on 20.07.2017 osamakse summas 53,83 eurot, 20.08.2017 osamakse jaoks tasus kostja 53,83 eurot, 20.09.2017 osamakse jaoks tasus kostja 58,90 eurot, s.o 5,07 eurot rohkem, 20.10.2017 osamakse jaoks tasus kostja 58,15 eurot, s.o 4,32 eurot rohkem, tasumata on 20.11.2017 osamakse ning 20.12.2017-20.03.2018 osamaksete jaoks tasus kostja kokku 264 eurot, s.o 48,68 eurot rohkem. Eeltoodust tulenevalt tasus kostja rohkem kokku 58,07 eurot, millest saab lugeda tasutuks 20.07.2017 osamakse summas 53,83 eurot ja osaliselt 20.11.2017 osamakse summas 4,24 eurot. Seega on tasumata 20.11.2017 osamakse põhiosa summas 21,98 eurot. Alates 20.12.2017 kostja poolt tagasimakseid ei laekunud. Seega on esitatud lepingu maksegraafiku kohaselt kostjal tasumata põhiosa makseid kokku summas 1544,43 eurot, mistõttu on lepingu nr XXXX jäägiks põhivõlgnevus 1544,43 eurot. Leping nr XXXX Kostja poolt 26.03.2020 esitatud menetlusdokumendiga esitatud pangakontode väljavõtetest nähtub, et kostja tegi laenuandjale lepingu nr XXXX alusel tagasimakseid ajavahemikul 20.09.2016-07.03.2018 kokku summas 978,78 eurot (dtl 158-166). 30.04.2020 esitatud lepingu nr XXXX alusel pidi kostja tegema laenuandjale kokku tagasimakseid summas 3287,92 eurot igakuise osamaksega 54,18 eurot. Kostja esitatud pangakontode väljavõttest nähtub, et ajavahemikul 20.09.2016-20.06.2017 tasus kostja tagasimakseid korrapäraselt. Väljavõttest nähtub lisaks, et tasumata on 20.07.2017 osamakse summas 54,18 eurot, 20.08.2017 osamakse jaoks tasus kostja 54,18 eurot, 20.09.2017 osamakse jaoks tasus kostja 59,25 eurot, s.o 5,07 eurot rohkem, 20.10.2017 osamakse jaoks tasus kostja 59,48 eurot, s.o 5,30 eurot rohkem, tasumata on 20.11.2017 osamakse ning 20.12.2017-20.03.2018 osamaksete jaoks tasus kostja kokku 264 eurot, s.o 47,28 eurot rohkem. Eeltoodust tulenevalt tasus kostja rohkem kokku 57,65 eurot, millest saab lugeda tasutuks 20.07.2017 osamakse summas 54,18 eurot ja osaliselt 20.11.2017 osamakse summas 3,47 eurot. Seega on tasumata 20.11.2017 osamakse põhiosa summas 20,75 eurot. Alates 20.12.2017 kostja poolt tagasimakseid ei laekunud. Seega on esitatud lepingu maksegraafiku kohaselt kostjal tasumata põhiosa makseid kokku summas 1692,17 eurot, mistõttu on lepingu nr XXXX jäägiks põhivõlgnevus 1692,17 eurot.

Leping nr XXXX Kostja poolt 26.03.2020 esitatud menetlusdokumendiga esitatud pangakontode väljavõtetest nähtub, et kostja tegi laenuandjale lepingu nr XXXX alusel tagasimakseid ajavahemikul 09.10.2017-09.03.2018 kokku summas 176,35 eurot (dtl 158-166). 30.04.2020 esitatud lepingu nr XXXX alusel pidi kostja tegema laenandjale kokku tagasimakseid summas 1520,10 eurot igakuise osamaksega 24,80 eurot. Kostja esitatud pangakontode väljavõttest nähtub, et tagasimaksed ajavahemikul 20.02.2017-20.09.2017 on täielikult tasumata, 20.10.2017 osamakse jaoks tasus kostja 32,35 eurot, s.o 7,55 eurot rohkem, 20.11.2020 osamakse on tasumata summas 24,80 eurot ning 20.12.2017-20.03.2018 osamaksete jaoks tasus kostja kokku 144 eurot, s.o 44,80 eurot rohkem. Eeltoodust tulenevalt tasus kostja rohkem kokku 52,35 eurot, millest saab lugeda tasutuks 20.11.2017 osamakse summas 24,80 eurot ja 20.02.2017 osamakse summas 24,80 eurot ja osaliselt 20.03.2017 osamakse summas 2,75 eurot. Seega on tasumata 20.03.2017 osamakse põhiosa summas 7,38 eurot. Kostjal on tasumata tagasimaksed ajavahemikul 20.04.2017-20.09.2017 ja alates 20.04.2018. Seega on esitatud lepingu maksegraafiku kohaselt kostjal tasumata põhiosa makseid kokku summas 876,72 eurot, mistõttu on lepingu nr XXXX jäägiks põhivõlgnevus 876,72 eurot. Kõigest eeltoodust tulenevalt on lepingute nr XXXX, XXXX, XXXX, XXXX põhivõlgnevuseks kokku 5195,89 eurot (1082,57 eurot, 1544,43 eurot, 1692,17 eurot ja 876,72 eurot). Hageja selgituste kohaselt lepingud XXXX, XXXX, XXXX, XXXX refinantseeriti lepinguks XXXX, mille laenusummaks lepingu järgi jäi 5048,32 eurot. Kohus selgitab, et kuivõrd hageja välja toodud summa on väiksem, siis tuleb lähtuda hageja välja toodud laenusummast. Leping nr XXXX ja leping XXXX Kostja poolt 26.03.2020 esitatud menetlusdokumendiga esitatud pangakontode väljavõtetest nähtub, et kostja tegi laenuandjale lepingu nr XXXX alusel tagasimakse 02.10.2018 summas 196,56 eurot. 30.04.2020 esitatud lepingu nr XXXX alusel pidi kostja tegema laenuandjale kokku tagasimakseid summas 9431,68 eurot igakuise osamaksega 196,56 eurot. Kostja poolt tasutud maksest saab lugeda tasutuks 20.09.2018 osamakse summas 196,56 eurot. Seega on lepingu nr XXXX jäägiks põhivõlgnevus 5048,32 eurot. Hageja 13.02.2020 menetlusdokumendist tulenevalt leping nr XXXX refinantseeriti lepinguks XXXX, mille laenusummaks kujunes hageja selgituste kohaselt 5107,29 eurot, mis koosnes põhiosast summas 5048,32 eurot ja intressist 58,97 eurot. Kohtule nähtub aga lepingu nr XXXX maksegraafikust, et 58,97 eurot oli põhiosa makse, mitte intressimakse, seega on lepingu nr XXXX laenusummaks õigesti märgitud 5107,29 eurot (5048,32 eurot + 58,97 eurot).

15.VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on lepingus kokku leppinud viivisemäära 24%. Hageja nõuab kostjalt lepingu kehtivuse ajal sissnõutavaks muutunud viivist summas 3,30 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist summas 929,58 eurot ajavahemiku 27.02.2019-04.12.2019 eest. Kostja leiab, et viivisenõue saab õige olla vaid juhul, kui see on arvestatud õigelt põhivõla summalt. Kohus leiab, et kuivõrd põhivõlgnevuse väljamõistmine kostjalt on põhjendatud, on ka sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmine põhjendatud. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise kokku summas 932,88 eurot. Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist TsMS § 367 alusel alates 05.12.2019 kuni põhivõlgnevuse 5031,11 euro tasumiseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus leiab, et edasiulatuva viivise väljamõistmine kostjalt on samuti põhjendatud. Kuna hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist 04.12.2019 seisuga, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt alates 05.12.2019 lepingujärgses määras 24% aastas kuni põhinõude 5031,11 euro tasumiseni.

17.Tulenevalt VÕS § 197 esimesest ja teisest lõikest kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kostja on seisukohal, et kostjale tekitati seoses vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega kahju. Riigikohtu 31.01.2018 otsuse kohaselt tsiviilasjas nr 2-14-21710 on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärgiks kaitsta laenuvõtjat üle jõu käiva krediidilepingu sõlmimise eest ja selle rikkumise tagajärjeks on esmajoones laenusaaja võimalus leping tühistada või nõuda rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist. Riigikohtu lahendi 3-2-1-136-12 punktist 25 tulenevalt võib vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega. Seega peab kohus antud tsiviilasja õigeks lahendamiseks hindama, kas kostjal on õigus kahjuhüvitist, millega hageja nõuet tasaarvestada, nõuda või mitte. VÕS § 115 lg 1 järgi kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel võib hageja nõuda kahju hüvitamist. Riigikohtu lahendist 3-2-1-173-12 punktist 15 tulenevalt peavad olema täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: 1) kohustuse rikkumine; 2) kostja vastutab rikkumise eest, st rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav; 3) hagejale on tekkinud või tekib kahju; 4) kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga; 5) kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena

kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu; 6) rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kohus on käesoleva lahendi punktis 9 jõudnud järeldusele, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, s.o laenuandja on kohustust rikkunud. Järgnevalt tuleb kohtul tuvastada, kas kohustuse rikkumine laenuandja poolt oli vabandatav või mitte. VÕS § 103 lg 1 sätestab, et võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et ta ei vastuta kohustuse rikkumise eest. Järgnevalt tuleb kohtul tuvastada, kas kostjale on tekkinud kahju. Kahjuks märgib kostja 26.03.2020 seisuga menetluskulud summas 1200 eurot. Riigikohtu lahendi 3-2-1-112-16 punktist 21 tulenevalt VÕS § 197 lg 1 järgi tekib tasaarvestusolukord siis, kui tasaarvestaval poolel on õigus teiselt poolelt tema kohustuse täitmist nõuda ning oma kohustus täita. Tasaarvestavale poolele kuuluv nõue teise poole vastu peab olema sissenõutav ning teisele poolele kuuluv nõue tasaarvestava poole vastu peab olema täidetav. Tasaarvestav pool käesolevas asjas on kostja, kellele kuuluvad potentsiaalselt leppetrahvi- ja kahju hüvitamise nõue hageja vastu ning teine pool on hageja kellele kuulub potentsiaalne tasunõue kostja vastu. Tasaarvestusolukord tekkis kui kostja nõuded oli muutunud sissenõutavaks ja kostjal oli õigus tema vastu suunatud hageja nõue täita. Seega tekkis käesolevas asjas tasaarvestuse olukord alates ajast, mil kostja õigus nõuda hagejalt kahju hüvitamist ja leppetrahvi muutus sissenõutavaks, ning hageja nõue oli täidetav ehk kostjal oli õigus maksta hagejale tasu ehk nõue täita. Kohtu hinnangul ei saa kostja enda menetluskulusid tasaarveldada hageja võlanõudega, kuivõrd kostja nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. VÕS § 82 lg 1 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 82 lg 7 järgi kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Käesoleval hetkel ei ole kostjal õigus nõuda hagejalt menetluskulude tasumist, kuivõrd kohus määrab menetluskulude jaotuse ja suuruse kindlaks alles käesolevas lahendis, mida on võimalik pooltel edasi kaevata. Eeltoodust tulenevalt on seega täitmata eeldused kahju hüvitamise nõudmiseks. Kohtu hinnangul puudub eeltoodust tulenevalt kostjal tasaarvestuseks esitatud nõue hageja vastu ja tasaarvestust ei saa teostada, mistõttu tuleb jätta tasaarvestusavaldus rahuldamata.

Riigikohtu lahendi 3-2-1-162-12 punktist 20 tuleneb, et olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamiseks tulenevad Riigikohtu 14. juunil 2005 tsiviilasjas nr 32-1-66-05 tehtud otsusest. Riigikohus leidis, et viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Nimetatud lahendis jaotas Riigikohus ka tõendamiskoormuse. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Seega on viivise ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus kostjal. Kolleegium märkis täiendavalt, et VÕS § 162 kasutab viivise kohta termineid „ebamõistlikult suur" ja „mõistlik". Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet. VÕS § 7 lõigete 1 ja 2 kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Kohtu hinnangul ei ole viivisemäär 24% aastas ebamõistlik arvestades krediidiandja tegevusala ja praktikat. Majandus- ja kutsetegevuses oleval juriidilisel isikul, kes tegeleb laenude väljastamisega, on nimetatud viivisemäär mõistlik. Riigikohus on 10.05.2016 otsuses nr 3-2-1-25-16 asunud seisukohale, et eelduslikult tuleb hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Käesoleval juhul ei ületa kokkulepitud viivisemäär kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Praegusel juhul ei ületa hageja viivisenõue kordades ka põhinõuet. Kohus peab vajalikuks täiendavalt mainida, et kostja pole ka esitanud tõendeid, millest saaks järeldada, et kostja majanduslik seis on väga raske. Kohus jätab kostja taotluse viivise vähendamiseks rahuldamata, kuna kostja ei ole tõendanud VÕS § 162 eelduste olemasolu.

Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Lahendi andmed

Lahendi tekst

RESOLUTSIOON

Sarnased lahendid

XXXX.