Kohtukoosseis Kohtunik Karin Sonntak Otsuse tegemise aeg ja koht 27. mai 2021. a Lubja 4, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-7826 Tsiviilasi
Intrum Estonia AS hagi K K’i vastu võlgnevuse ja intressi väljamõistmiseks. Hagi hind 56 801,52 eurot.
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Intrum Estonia AS (registrikood 10036074, asukoht Rotermanni 8, 10111 Tallinn) Hageja esindaja: Reelika Tuisk (e-post [email protected]) Kostja: K K (isikukood xxxx, elukoht xxxx, e-post xxxx, xxxx); Kostja lepinguline esindaja: Kristjan Vahar (e-post [email protected])
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 16. aprillil 2021. a
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Intrum Estonia AS hagi K K’i vastu võlgnevuse ja intressi väljamõistmiseks. Menetluskulude jaotus
2.Menetluskulud jätta täies ulatuses Intrum Estonia AS kanda.
3.Välja mõista Intrum Estonia AS-lt menetluskulud summas 3 322 eurot K K’i kasuks.
4.Välja mõista Intrum Estonia AS-lt K K’i kasuks viivis protsendina hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (3 322 eurot) menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja hageja nõue
1.Kohtule 29. mail 2020. a esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid Danske Bank A/S Eesti filiaal ja K K 27.03.2015 Võla tasumise kokkuleppe nr XXXX, mille kohaselt Võlgnik kinnitas, et tema, A K ja Panga vahel on 14.12.2004 sõlmitud laenuleping nr XXXX, 08.03.2007 sõlmitud laenuleping nr XXXX ning 31.08.2007 sõlmitud laenuleping nr XXXX, millede alusel on tal võlgnevus Panga ees kokkuleppe sõlmimisel kokku summas 73 819,21 EUR. Kokkuleppega võttis kostja endale kohustuse tasuda Võlg vastavalt Kokkuleppe tingimustele, sealhulgas sellele arvestatava intressi ja maksekohustuse mittetäitmise korral arvestatava viivisega. Vastavalt Võla tasumise kokkuleppele oli intressi määr 4,65 % aastas. Võlgnevust tuli tasuda vastavalt kokkuleppel lisatud võla tasumise graafikule, mille kohaselt maksepäev oli iga kuu 15. kuupäev alates 15.04.2015 ning tasumise lõpptähtpäev 15.03.2018. Tagasimaksete summa ühes kuus oli 1000 EUR ning viimane makse 15.03.2018 pidi olema 46305,10 EUR.
2.Kuivõrd kostja jäi Võla tasumise kokkuleppe järgsete maksetega viivitusse, siis Pank saatis kostjale 12.07.2017 kokkuleppe ülesütlemise avalduse, milles selgitas kostjale, et 12.07.2017 seisuga võlgneb kostja laenuandjale 3012,21 EUR, mis moodustus põhiosa maksetest summas 2328,60 EUR ja intressimaksetest summas 773,52 EUR. Pank andis nimetatud kokkuleppe ülesütlemis avalduses kostjale täiendava tähtaja 27.07.2017 kokkuleppest tuleneva maksekohustuse täitmiseks. Samuti selgitas Pank, et juhul, kui võlgnevust ei tasuta hiljemalt 27.07.2017, loeb Pank kostjaga sõlmitud kokkuleppe erakorraliselt üles öelduks ning nõuab kokkuleppe alusel kogu võlgnetava summa, sh summa, mille tasumise tähtaeg ei ole teatise saatmise hetkeks veel saabunud ning kokkuleppe kohaselt arvestatavate intresside, viiviste ja võlgnevuse sissenõudmise kulude kohest ja täielikku tasumist.
3.Kostja on eeltoodud kirja kätte saanud 12.07.2017, andnud sellele omakäeliselt allkirja ning märkinud peale, et „garanteerib tasumise 3 nädala jooksul“. Vaatamata sellele kostja tähtaegselt ega ka hiljemalt (enda poolt märgitud kolme nädala jooksul) eeltoodud võlgnevust ei tasunud. Võla tasumise kokkuleppe ülesütlemise seisuga s.o. 27.07.2017 oli kostja võlgnevus kokku 56 801,12 eurot, millest 55 857,66 eurot moodustab tagastamata võlg ja 943,86 eurot tasumata intressid.
4.17.06.2019 sõlmisid Danske Bank A/S ja Intrum Estonia AS nõudeõiguste ostu-müügi ja loovutamise lepingu, millega Danske Bank A/S loovutas võla tasumise kokkuleppest nr XXXX tuleneva nõude K K vastu Intrum Estonia AS-le.
5.Hageja saatis 21.06.2019 ka omaltpoolt kostjale teate nõude loovutamisest ning võlgnevuse tasumise nõude, kuid kostja võlgnevust ei tasunud. Lisaks on hageja saatnud kostjale
08.07.2019 täiendava e-kirja, milles avaldas soovi arutada kostjaga tekkinud olukorda ja võlgnevuse tasumist jõudmaks pooli rahuldavale tulemusele, pakkudes kostjale sealjuures võlgnevuse tasumist maksegraafiku abil. Eeltoodud kirjas ootas hageja kostjalt tagasisidet 22.07.2019. Kostja kirjale ei vastanud. 30.07.2019 saatis hageja täiendava meeldetuletuse kostja e-mailile, kuid ka vaatamata sellele kostja võlgnevust tasuma ei hakanud ning hagejale vastust ei saatnud.
6.Tagastamata võlgnevuse summa 55 857,66 EUR tasumise nõue. Hageja on ülal motiveerinud, et kostjal oli hageja ees 27.07.2017 seisuga võlgnevus summas 56 801,12 EUR, millest 55857,66 EUR oli tagastamata võlg ja 943,86 EUR tähtajaks tasumata intressid. Seega kui kostja väidab, et hagejal puudub võlasumma tagastamise nõue või et hageja võlasumma tagastamise nõue on väiksem kui käesolevas hagis nõutud summa, on kostja kohustatud lubatud ja asjakohaste tõenditega nimetatud asjaolu tõendama. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tagastamata võlgnevuse summa 55 857,66 EUR.
7.Intresside tasumise nõue summas 943,86 EUR. Võlatasumise kokkuleppe põhitingimustes on kokku lepitud, et pank arvestab ja laenusaaja tasub võlalt intressi 4,65 % aastas. Võla tasumise kokkuleppe põhitingimuste kohaselt lähtutakse laenuintressi arvestamisel tegelikest päevade arvust kuus ja 360-päevasest aastast. Ajavahemikul 15.03.201726.07.2017 muutusid sissenõutavaks intressid summas 943,86 EUR, mis on kostja poolt tasumata. Lähtuvalt eeltoodust hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks Võla tasumise kokkuleppest nr XXXX tulenev võlgnevus 55857,66 EUR; välja mõista kostjalt hageja kasuks Võla tasumise kokkuleppest nr XXXX tulenev intressivõlgnevus
943,86 EUR.
Kostja vastus
8.Kohtule 19.10.2020. esitatud vastuses vaidleb kostja hagile vastu. Hageja tugineb enda haginõudes peamiselt Danske Bank A/S Eesti filiaal(edaspidi Pank) ja K Ki vahel väidetavalt sõlmitud 27.03.2015 Võla tasumise kokkuleppele nr XXXX. Rahalise nõude esitamiseks teise isiku vastu peab olema õiguslik alus. Antud juhul ei ole hageja hagiavalduses täpsustanud millise võlasuhtega on väidetavalt tegemist, sest hageja ei ole hagiavalduses märkinud, millise lepinguga on tegemist Panga ja K Ki vahel väidetavalt sõlmitud 27.03.2015 Võla tasumise kokkuleppe nr XXXX puhul ja millisel materiaalõiguslikul alusel hageja enda nõude kostja vastu esitab.
9.Hageja on hagiavalduses märkinud, et: Pank ja kostja väidetavalt sõlmisid 27.03.2015 Võla tasumise kokkuleppe nr XXXX, mille kohaselt Võlgnik kinnitas, et tema, A K ja Panga vahel on 14.12.2004 sõlmitud laenuleping nr XXXX, 08.03.2007 sõlmitud laenuleping nr XXXX ning 31.08.2007 sõlmitud laenuleping nr XXXX, millede alusel on tal võlgnevus Panga ees kokkuleppe sõlmimisel kokku summas 73819,21 EUR. Pank on A Ki ja Panga vahel on 14.12.2004 sõlmitud laenulepingu nr XXXX, 08.03.2007 sõlmitud laenulepingu nr XXXX ning 31.08.2007 sõlmitud laenulepingu nr XXXX, ülesse öelnud alates 08.02.2011.a. Ehk Panga nõue 14.12.2004 sõlmitud laenulepingu nr EEL141204AK, 08.03.2007 sõlmitud laenulepingu nr XXXX ning 31.08.2007 sõlmitud laenulepingu nr XXXX alusel muutusid sissenõutavaks alates
09.02.2011.a. Seega nõuded A Ki ja Panga vahel 14.12.2004 sõlmitud laenulepingu nr XXXX, 08.03.2007 sõlmitud laenulepingu nr XXXX ning 31.08.2007 sõlmitud laenulepingu nr XXXX alusel aegusid 09.02.2014.a. Kostja on seisukohal, et juhul kui hagejal peaks olema nõue kostja vastu, siis hageja nõue on aegunud ja kostjal on õigus keelduda kohustuse täitmisest.
10.Juhul, kui kohus peaks leidma, et hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud, siis vaidleb kostja vastu hageja nõudele põhjusel, et Panga ja kostja vahel väidetavalt sõlmitud 27.03.2015 Võla tasumise kokkuleppe nr XXXX on tühine. Esiteks Kostja leiab, et Panga ja kostja vahel 27.03.2015.a väidetavalt sõlmitud Võla tasumise kokkuleppe nr XXXX on tühine põhjusel, et Pank on rikkunud Rahapesu – ja Terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses (edaspidi RahaPTS) toodud hoolsusmeetmeid.
11.Kostja on seisukohal, et antud juhul eksib väidetavalt kostja ja Panga vahel sõlmitud Võla tasumise kokkuleppe nr XXXX ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õigluse üldpõhimõtete vastu, samuti on nimetatud tehingu tegemise eesmärk heade kommete vastane ja ka Panga käitumine ebamoraalne tehingu tegemise eesmärgil. Esiteks ei ole Võla tasumise kokkuleppe nr XXXX alusel kostjale reaalselt laenu antud ja samuti ei ole Võla tasumise kokkuleppes märgitud, mis ulatuses on kostja väidetavalt laenu saanud A K ja Panga vahel 14.12.2004 sõlmitud laenuleping nr XXXX, 08.03.2007 sõlmitud laenuleping nr XXXX ning 31.08.2007 sõlmitud laenuleping nr XXXX alusel ja mis ulatuses nimetatud laenulepingute alusel Pangale laenu tagasi makstud ja mis summadest koosneb Võla tasumise kokkuleppele nr XXXX märgitud võlg summas 73 819,21 eurot (millises osas on tegemist põhivõlaga, millises osas on tegemist intressiga, millises osas on tegemist viivistega ja muude kuludega). Eeltoodu on ka oluline põhjusel, et Pank, kui ka hageja arvestavad Võla tasumise kokkuleppe nr XXXX alusel täiendavalt intressi ja viivist, küllgi VÕS § 113 lg 6 kohaselt viivist ei ole lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
12.Kostja on seisukohal, et A K ja Panga vahel 14.12.2004 sõlmitud laenuleping nr XXXX, 08.03.2007 sõlmitud laenuleping nr XXXX ning 31.08.2007 sõlmitud laenuleping nr XXXX alusel on Pangale kõik laenatud summad tagasimakstud ja kostjal puudub põhisumma võlgnevus Panga ees, mistõttu ei ole Pangal lubatud täiendava intressi ja viivise küsimine, sest selline kokkulepe on tühine. Samuti on kostja seisukohal, et Pank ei ole esitanud ennem Võla tasumise kokkuleppe nr XXXX väidetavad sõlmimist kostja poolt, kostjale selgitanud, et kuidas on tekkinud võlgnevus summa 73 819,21 eurot ja millest see täpselt koosneb. Kostja on seisukohal, et Panga eesmärgiks Võla tasumise kokkuleppe nr XXXX väidetaval sõlmimisel oli arvestada täiendavaid intresse ja viiviseid, küllgi nende arvestamiseks puudus reaalselt alus ja kostjal puudus üldse võlgnevus Panga ees. Antud juhul on Panga tegevus Võla tasumise kokkuleppe nr XXXX väidetaval sõlmimisel suunatud sellele, et kostja võlgnevuse summasid kasvatada, küllgi kostjal on puudunud põhisummade võlgnevus ja kuigi Pank on sellest teadlik olnud, siis Pank on ikkagi soovinud suurendada kostja võlgnevusi, sealhulgas mitte ära näidates kostjale, millisest osadest võlgnevus koosneb Võla tasumise kokkuleppel ja teades, et kostjal tegelikult puudub arusaam, mis summadest väidetav võlgnevus koosneb, seega on Pank oma positsiooni
ebaausalt ära kasutanud, lisaks on Võla tasumise kokkuleppe sisu suunatud üldiselt hukkamõistetud tegevusele, sest suurendab alusetult kostja võlgnevuse summat, küllgi kostjal on puudunud võlgnevus Panga eest ja samuti ei näidata Võla tasumise kokkuleppes ära, mis väidetavatest võlasummadest kokkuleppes ära toodud summa koosneb ja kuidas see on kujunenud. Seega kostja on seisukohal, et Võla tasumise kokkuleppe nr XXXX on tühine TsÜS § 86 lg 1 alusel, sest selle sõlmimine, kui ka sisu eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu.
13.Kostja märgib, et põhimõte, mille kohaselt on heade kommetega vastuolus olev tehing tühine, kehtis ka Võla tasumise kokkuleppe nr XXXX ja selle kokkuleppe sõlmimise ajal. Kostja leiab, et olukorras, kus krediidivõtja jääb krediidiandjale krediidi tagasimaksmisega viivitusse ja seejärel sõlmitakse korduvalt uusi lepinguid, millega suurenevad krediidivõtja poolt tagasimakstavad summad, kuid oluliselt ei suurene krediidiks saadavad summad (Võla tasumise lepinguga kostja raha reaalselt ei saanud), on tegemist silmatorkava ebaproportsionaalsusega täitmise ja vastutäitmise vahel. Käesoleval juhul tuleks arvestada, et kostja ei ole laenulepingute sõlmija, vaid laenulepingud, mis on Võla tasumise kokkuleppe nr XXXX aluseks on sõlmitud A Ki ja Panga vahel ja kostja on olnud laenu kaastaotlejaks, kuna oli tollel ajal A Ki abikaasa, kostja ei ole saanud laenu summasid oma käsutusse, vaid laenud on võetud A Ki huvides, kuid Pank ei ole sõlminud A Kiga Võla tasumise kokkuleppeid, vaid väidetavalt ainult kostjaga. Lisaks on A Ki ja Panga vahel sõlmitud laenulepingute alusel Pangale kõik laenusummad täielikult tagasi makstud ja lisaks on Pangale makstud ka kõvasti rohkem laenusummade ulatuses. Pank on A K ja Panga vahel 14.12.2004 sõlmitud laenuleping nr XXXX, 08.03.2007 sõlmitud laenuleping nr XXXX ning 31.08.2007 sõlmitud laenuleping nr XXXX alusel välja maksnud laenu kogusummas 1 134 801,79 eurot ja Pangale on kõikide eelnimetatud laenulepingute tagasimakseteks kokku tasutud summas 1 498 803,45 eurot, ehk Pangale on lisaks tagastatud laenusummadele tasutud veel 364 001,66 eurot. Lisaks eeltoodud tasutud summadele nõuab hageja kostjalt veel väidetava võlgnevuse tasumist summas 56 801,52 eurot, mis on selgelt liigkasuvõtlik ja ei tohiks kostja hinnangul kuuluda ühelgi alusel rahuldamisele. Eeltoodust tuleneb, et kostjapoolne kohustuste väärtus on palju suurem Panga poolsest kohustuste väärtusest. Kostja hinnangul on pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, mille puhul tuleb eeldada, et Pank teadis või pidi teadma kostja erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Antud juhul on kostja hinnangul tuvastatav, et Pank käitus vastutustundetult, kui sõlmis Võla tasumise kokkuleppe kostjaga selleks, et eelnevaid lepingutingimusi muuta, sest Pangal oli ilmselt arusaamine, et A K ja Panga vahel 14.12.2004 sõlmitud laenuleping nr XXXX, 08.03.2007 sõlmitud laenuleping nr XXXX ning 31.08.2007 sõlmitud laenuleping nr XXXX alusel olid kõik võimalikud summad Pangale tasutud ja nende laenulepingute alusel ei oleks võimalik esitada kostja vastus nõuet. Võla tasumise kokkuleppe väidetava sõlmimisega asetas Pank kostja raskesse finantsolukorda ja kostja hinnangul ei ole Panga poolt täidetud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet Võla tasumise kokkuleppe väidetaval sõlmimisel. Hageja peaks tõendama, et Panga poolt oli täidetud vastutustundliku laenamise põhimõte Võla tasumise kokkuleppe väidetaval sõlmimisel. Kostja hinnangul eeltoodud põhjendustest tuleneb, et Võla tasumise
kokkulepe on heade kommetega vastuolus VÕS § 86 lg 1 ja/või VÕS § 86 lg 2, lg 3 alusel, olles seetõttu tühine.
14.Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et Võla tasumise kokkuleppe nr XXXX ei ole tühine, siis on kostja seisukohal, et hagejal puudub ikkagi nõue kostja vastu ja seda seetõttu, et kostja oli kõik oma kohustused Panga ees täitnud juba ennem Kostja ja Panga vahel Võla tasumise kokkuleppe nr XXXX väidetavat sõlmimist. Käesoleva vastuse punktis 3.2.3 on kostja märkinud, et Pank on A K ja Panga vahel on 14.12.2004 sõlmitud laenuleping nr XXXX, 08.03.2007 sõlmitud laenuleping nr XXXX ning 31.08.2007 sõlmitud laenuleping nr XXXX alusel välja maksnud laene kogusummas 1 134 801,79 eurot ja Pangale on tagasimakstud kõikide eelnimetatud laenulepingute tasumiseks kokku summas 1 498 803,45 eurot. Seega on Pangale ennem Võla tasumise kokkuleppe nr XXXX väidetavat sõlmimist tasutud üle 364 001,66 euro rohkem kui Pank on sõlmitud A K ja Panga vahel 14.12.2004 sõlmitud laenuleping nr XXXX, 08.03.2007 sõlmitud laenuleping nr XXXX ning 31.08.2007 sõlmitud laenuleping nr XXXX alusel välja maksnud ja seega puudusid Pangal igasugused nõuded kostja vastu juba ennem Võla tasumise kokkuleppe nr XXXX väidetavat sõlmimist. Kohtu põhjendused
15.Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja esindaja ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus ei kuulu rahuldamisele.
16.Kohus on tuvastanud, et 27.03.2015. a sõlmisid Danske Bank AS Eesti filiaal ja K K võla tasumise kokkuleppe nr XXXX, milles K K kinnitas, et K K, A K ja panga vahel on 14.12.2004. a sõlmitud laenuleping nr EEL-1411204AK, 08.03.2007. a sõlmitud laenuleping nr XXXX ning 31.08.2007. a sõlmitud laenuleping nr XXXX, millede alusel on tal võlgnevus panga ees kokkuleppe sõlmimisel kokku summas 73 819,21 eurot (tl 8). 12.07.2017. a ütles Danske Bank Eesti filiaal 27.03.2015. a sõlmitud kokkuleppe üles põhjusel, et seisuga 12.07.2017. a oli K Ki kokkuleppest tulenev võlgnevus panga ees summas 3 012,21 eurot (tl 11). 19.09.2019. a teavitas pank kostjat nõude summas 65 335,24 eurot loovutamisest Intrum Estonia AS-le (tl 12-13)
17.Hagiavalduse kohaselt on seisuga 27. juuli 2017 kostjal täitmata alljärgnevad kohustused: võlgnevus summas 55 857,66 eurot ja intress 943,86 eurot, mille hageja palub kostjalt välja mõista (tl 4-5). Alternatiivselt leiab hageja, et tal on kostja vastu viivise nõue summas 49 802,60 eurot (tl 110). Hageja hinnangul on 27.03.2015. a kokkuleppe näol tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mida saab lugeda aegumise vastuväitest loobumiseks ja kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes (tl 4849, 183 pöördel)
18.Kostja vastuväite kohaselt ei ole kostja andnud hagejale võlatunnistust VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Kostja hinnangul on hageja nõue igal juhul aegunud. Pank on A Ki ja Panga vahel on 14.12.2004 sõlmitud laenulepingu nr XXXX, 08.03.2007 sõlmitud laenulepingu nr XXXX ning 31.08.2007 sõlmitud laenulepingu nr XXXX, üles öelnud alates 08.02.2011. a (tl 43-44). Seega Panga nõuded 14.12.2004 sõlmitud laenulepingu nr XXXX, 08.03.2007 sõlmitud laenulepingu nr XXXX ning 31.08.2007 sõlmitud laenulepingu nr XXXX alusel muutusid sissenõutavaks alates 09.02.2011. a. Nõuded A Ki ja Panga vahel 14.12.2004
sõlmitud laenulepingu nr XXXX, 08.03.2007 sõlmitud laenulepingu nr XXXX ning 31.08.2007 sõlmitud laenulepingu nr XXXX alusel aegusid 09.02.2014. a (tl 37-38).
19.Kohus nõustub kostja vastuväidetega. Kohtu hinnangul ei ole 27.03.2015. a kokkuleppe puhul tegemist võlatunnistusega VÕS § 30 tähenduses, ühestki kokkuleppe punktist ei nähtu kostja valmisolek loobuda võimalikest vastuväidetest panga nõudele. Hageja ei ole vastavat asjaolu käesolevas menetluses ka tõendanud. Kohustatud isiku vastuväidetest loobumist ei saa eeldada. Kohtu hinnangul puudus kostjal ka igasugune mõistlik põhjus võlatunnistuse andmiseks, kuivõrd kostja oli vaidlusaluste laenulepingute puhul üksnes kaaslaenusaaja ning laenulepingute teenindamine toimus A Ki arvelduskonto kaudu. Kohtu hinnangul on tegemist laenulepinguga VÕS § 396 lg 2 tähenduses, mida kohtu hinnangul kinnitab ka asjaolu, et kokkuleppe lõppsätete kohaselt kohaldatakse kokkuleppele panga üldtingimusi ning võla aluseks olevate lepingute üldtingimusi. Vastavalt kokkuleppe lisadele on kokkulepe tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Ühestki kohtule esitatud tõendist ei nähtu poolte tahe võlatunnistuse andmiseks. Ka hageja ise on alles käesoleva menetluse käigus asunud kokkulepet võlatunnistuseks nimetama, kohtule esitatud hagiavalduses vastav viide puudus.
20.Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Tähtaeg lõpeb TsÜS § 135 lg 2 järgi tähtpäeva saabumisel. Tähtpäeva saabumine määratakse TsÜS § 136 lg 1 järgi tähtaja või kindlaksmääratud sündmusega. Kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg TsÜS § 137 lg 1 järgi tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Riigikohus on lahendis 3-2-135-09 selgitanud, et tähtajalise laenulepingu puhul muutub laenu tagastamise nõue sissenõutavaks laenu tagastamise tähtpäeva saabumisel. Pank on A Ki ja Panga vahel on 14.12.2004 sõlmitud laenulepingu nr XXXX, 08.03.2007 sõlmitud laenulepingu nr XXXX ning 31.08.2007 sõlmitud laenulepingu nr XXXX, üles öelnud alates 08.02.2011. a. Panga nõuded A Ki vastu muutusid sissenõutavaks alates 09.02.2011. a. Hageja hinnangul on aegumine katkenud, kuna pärast lepingute ülesütlemist on kostja tasunud pangale 20.05.2013. a 1 000 eurot ja 31.03.2015. a viiviste katteks 4 051,73 eurot (tl 48, 49, 53).
21.Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1-162-13 leidnud, et läbirääkimised peatavad aegumise TsÜS § 167 lg 1 järgi üksnes juhul, kui need ka sisuliselt toimuvad. Aegumistähtaeg peatub eelkõige ajal, mil pooled püüavad omavahel välja selgitada nõude aluseks olevaid asjaolusid ja soovivad leida kokkuleppel lahendust (vt Riigikohtu 10. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-13, p 12). Aegumise peatumise aluseks ei ole ainuüksi võlgnikule korduvate kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole sellele läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud (vt Riigikohtu 22. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-10, p 28). Samuti ei peata aegumist TsÜS § 167 lg 2 järgi täiendava tähtaja andmine täitmiseks, kui võlgnik on juba varem teatanud, et ta keeldub kohustust täitmast. Kohus on seisukohal, et hageja poolt viidatud maksed käesoleval juhul aegumist ei peatanud, kuna puuduvad tõendid selle kohta, et maksed oleks teinud kostja (tl 53). Hageja nõuded kostja vastu on eeltoodust tulenevalt kohtu hinnangul aegunud, hageja nõuded aegusid 09.02.2014. a.
22.Vastavalt TsÜS § 138 lg 2 ei ole õiguse teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-137-10 märkinud, et hea usu põhimõtte funktsiooniks on lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Riigikohus on lahendites 3-2-1-108-14 ja 3-2-1-186-13 selgitanud, et nõude kohta valeandmete esitamine võib olla kelmuse katse.
23.TsMS § 328 lg 1 kohaselt menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad olema tõesed. Hageja käesoleval juhul kohtu hinnangul tõeseid avaldusi teinud ei ole. Hagiavalduses märgib hageja, et kokkuleppe alusel on kostjal tagastamata võlg pangale summas 55 857,66 eurot. Menetluse käigus on hageja rõhutanud, et tema nõue kostja vastu ei sisalda endas viivise nõuet (tl 50). Kohtuistungil kinnitas aga hageja, et vaidlusaluses kokkuleppes olevad summad on viivise nõuded (tl 185). Kohus nõustub kostjaga selles, et hagiavalduse esitamise eesmärk on käesoleval juhul rikastuda kostja arvelt. Hageja ei ole vaidlusaluste laenude andja, hagejal endal kulutused laenudele puuduvad. Kohtusse pöördumisel puudus hagejal teadmine kui palju on pank laenu välja andnud ning kui palju põhiosa, intressi ning viivise katteks tagasi saanud. Hageja ei suutnud oma nõude kujunemist ka käesolevas menetluses veenvalt tõendada. Kostja on esile toonud, et vaidlusaluste laenulepingute alusel on pank A Kile välja maksnud laenu kogusummas 1 134 801,79 eurot, pangale on tagastatud 1 498 803,45 eurot, millest 128 058,04 eurot on tagastatud viivisenõude katteks (tl 179). Kohtu hinnangul on võlasuhe käesoleval juhul seega VÕS § 186 lg 1 tulenevalt lõppenud.
24.Kohus on seisukohal, et VÕS § 6 lg 1 kohaselt võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt ning lg 2 kohaselt võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. Heas usus käitumist on defineeritud ka kui käitumist, mis ei ole vastuoluline, kus peetakse kinni lubadustest, kus hoidutakse ebamõistlikult kahjustavate tingimuste pealesurumisest ja kus täidetakse ka neid kohustusi, milles ei ole otse kokku lepitud, kuid mis kuuluvad lepingu sisusse selle õiglase tõlgendamise tulemusel (vt Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne, Tln 2010 lk 417). Hageja väited oma nõuet maksma pannes on olnud käesolevas menetluses kohtu hinnangul vastuolulised ning hageja on oma nõuet maksma pannes käitunud vastuolus hea usu põhimõttega, mistõttu on hageja TsÜS § 86 lg 1 sätestatust tulenevalt kaotanud oma nõudeõiguse kostja vastu.
25.Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue õiguslikult põhjendamatu ning hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud
26.TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses hageja kanda.
27.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
28.Kostja menetluskulude nimekirja järgi moodustavad menetluskulud 3 322 eurot (sh käibemaks). Kostja esindaja on osutanud teenust 26,1 tundi (tl 190-191). Hageja hinnangul on kostja esindaja ajakulu ülepaisutatud.
29.Kohus leiab, et kostja esindaja tasutaotlus kuulub rahuldamisele. Kohtu hinnangul vastab kostja esindaja tasutaotlus käesoleva asja keerukusele, kantud kulud on põhjendatud ja vajalikud. Riigikohus on 13.11.2013.a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-115-13 asunud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja esindaja osutanud kostjale õigusabiteenust keskmise tunnihinnaga 132 eurot (sh käibemaks). Kohus on seisukohal, et keskmine tasu õigusteenuse eest summas 132 eurot ei ületa õigusabituru keskmist ning kohtute poolt mõistlikuks peetud tunnihinda oluliselt.
30.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on kostja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.