L. C. F.i hagi V. N.i, R. N.i, S. P. ja R. N.i vastu kasutuseelise hüvitamise ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
10 320 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja L. C. F. (isikukood xxxx), lepinguline esindaja Mark Obolenski Kostja 1 V. N. (isikukood xxxx) Kostja 2 R. N. (isikukood xxxx) Kostja 3 S. P. (isikukood xxxx) Kostjate 1, 2 ja 3 lepinguline esindaja Eino Tamm Kostja 4 R. N. (isikukood xxxx) Kirjalikus menetluses
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata L. C. F.i hagi V. N.i, R. N.i, S. P. ja R. N.i vastu kasutuseelise hüvitamise ja viivise nõudes. Menetluskulude jaotus
2.Jätta menetluskulud L. C. F.i kanda.
3.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 1 p 2 ja lg 2) alusel.
EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Hageja esitas kostjate vastu alljärgnevad nõuded.
1) Välja mõista kostjatelt solidaarselt perioodi 01.04.2017-12.06.2017 eest kasutuseelise tasu 1199,00 eurot ja viivis põhinõudelt seaduses sätestatud määras alates 21.05.2018 kuni 01.04.2019 summas 77,42 eurot. 2) Välja mõista kostjalt 2 ja kostalt 3 solidaarselt perioodi 12.06.2017-20.05.2018 eest kasutuseelise tasu 5 616,20 eurot ja põhinõudelt sissenõutavaks muutunud viivis seaduses sätestatud määras alates 21.05.2018 kuni 01.04.2019 summas 388,36 eurot. 3) Välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks viivis seaduses sätestatud määras põhinõudelt summas 1199,00 eurot alates 01.04.2019 kuni kohtuotsuse tegemiseni ning viivis seaduses sätestatud määras põhinõudelt summas 5616,20 eurot alates 01.04.2019 kuni kohtuotsuse tegemiseni. 4) Välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks viivis seaduses sätestatud määras põhinõudelt summas 1199,00 eurot alates otsuse jõustumisest kuni põhinõuete täitmiseni ning välja mõista solidaarselt kostjalt 2 ja kostjalt 3 viivis seaduses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni põhinõuete 5616,2 eurot täitmiseni.
2.Hageja omandas 14.03.2013 toimunud kordusenampakkumiselt kostjale 1 kuulunud kinnisasja (registriosa xxxx) asukohaga xxxx. Kinnisasi koosneb kolmest katastriüksusest, millest xxxx katastriüksusel asub elamu koos kõrvalhoonetega. Kinnisasi oli kostja 1 ja tema ema A. N. valduses, kes kasutasid kinnistu hooneid elukohana. Pärast kinnisasja võõrandamist pidasid hageja, kostja 1 ja A.N. läbirääkimisi kinnistu vabastamiseks või osaliselt tagasi ostmiseks. Juulis 2013. selgus, et lisaks kostjale 1 ja tema ema A. N.ile kasutasid ostetud kinnisasja veel ka kostja 1 sugulane (kostja 2) ja tema elukaaslane (kostja 3) ja viimaste kaks eelkooliealist last.
3.Hageja esitas 24.11.2016 Harju Maakohtule hagi R. N., S. P. ja A. N. pärijate vastu (tsiviilasi nr 2-16-17761). Xxxx A. N. suri. A. N. pärijateks on võrdsetes osades kostja 1, kostja 2 ja kostja 4. Harju Maakohus kohustas 16.03.2018 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-17761 kostjaid R. N.i ja S. P. vabastama kinnisasja valdus koos nende poolt valdusele lubatud muude isikutega, sh. alaealiste lastega ning andma kinnisasja valdus üle hagejale alates kohtuotsuse jõustumisest ühe kuu jooksul. Kohus mõistis kostjatelt välja solidaarselt hageja kasuks kinnisasja kasutuseelise hüvitise perioodi eest jaanuar 2015 kuni märts 2017 summas 9994,82 eurot. Kohtuotsus jõustus 20.04.2018. Nimetatud otsusega on tuvastatud, et perioodil 01.04.2017-12.06.2017 valdasid kinnisasja õigusliku aluseta A. N., R. N. ja S. P. ja pärast A. N.i surma jäi kinnistu valdus R. N.ile ja S. P.le. Kostja 1, kostja 2 ja kostja 3 vabastasid kinnistu valduse mais 2018. R. N. koos S. P.ga andsid maja võtmed hagejale üle 20.05.2018 ning koostasid samal päeval valduse üleandmise akti.
4.Vastuseks kostjate vastuväidetele leiab hageja, et hageja ei loobunud 20.05.2018 üleandmise aktis kasutuseelise nõudest. Aktis ei ole täpsustatud, mille osas lepingupooltel üksteise suhtes pretensioone ei ole. Pretensioonide puudumise kohta antud klauslit tuleb mõista ja tõlgendada kitsalt. Hageja nõustus aktiga, et valdus on üle antud kõikidele kinnisasja osadele ja, et ta loeb kõik valduse üleandmise nõuded AÕS § 80 lg 1 järgi rahuldatuks. Lepingupoolteks olid akti sõnastuse kohaselt üksnes hageja ja R. N.. R. N. ja V. N. akti osalised ei olnud ja seega ei saanud neile aktist õigusi ega kohustusi tekkida. Aktile on omakäeliselt alla kirjutanud ilmselt S. P., kuid ta ei ole lepingu pool ja talle ei saa samuti aktist õigusi ega kohustusi tekkida.
KOSTJATE 1 JA 2 VASTUVÄITED HAGILE
5.Kostjad 1 ja 2 hagi ei tunnista. Pooled leppisid 20.05.2018 kokku ja kajastasid üleandmisevastuvõtmise aktis, et edaspidi neil puuduvad pretensioonid teineteise vastu. Kostjate hinnangul on 20.05.2018 üleandmise-vastuvõtu akt leping VÕS § 8 lõike 1 tähenduses. Kokkulepe hõlmas ka rahalisi nõudeid. Pooled leppisid akti koostamisel muuhulgas kokku
selles, et kostjad tasuvad tarbitud elektrienergia eest kuni näiduni 15399, mille kohta hageja tegi üleandmise-vastuvõtmise akti eksemplarile omakäelise märkuse. Vastavalt aktis kokkulepitule kostja elektrienergia eest ka tasus. Hageja nimetatud kokkulepet tühistanud ei ole.
6.Juhul kui asuda seisukohale, et tühistamise tahteavaldus kajastub 01.04.2019 hagiavalduses, on see tehtud hilinemisega ega oma õiguslikku tähendust. Kostjatele ei ole teada ühtegi asjaolu, millest võib mõistlikul viisil järeldada, et hageja üldse eksis ja sai oma eksimusest teada alles hagi esitamise ajaks või muul ajal vähem kui kuus kuud enne hagi esitamist. Tsiviilasja nr 2-16-17761 menetluses esitas hageja 13.04.2017 avalduse, suurendades kasutustasu nõuet täiendavalt perioodi aprill 2016 kuni märts 2017 eest. Kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-16-17761 tehti 16.03.2018 ehk 11 kuud pärast nõude suurendamist. Hagejal olnuks tsiviilasjas nr 2-16-17761 võimalik nõuet veelkord suurendada ning hageja oli võimalik esitada tsiviilasjas nr 2-16-17761 kasutuseelise hüvitamise nõue ka selliselt, et nõuda hüvitise maksmist kuni valduse üleandmiseni. Ka sellist nõuet hageja ei esitanud. Eeltoodu kinnitab, et 20.05.2018 üleandmise-vastuvõtmise aktis kajastus hageja tegelik tahe. Tookord ei soovinud ta enam täiendavat kasutustasu nõuet esitada vaid nõustus ja kinnitas oma allkirjaga, et mistahes pretensioonid kostjate vastu puuduvad.
7.Juhul kui hageja jättis tsiviilasjas nr 2-16-17761 nõude teadlikult suurendamata (juba lisandunud ajaperioodi eest esitamata) seetõttu, et esitatavas uues nõudes (käesolevas tsiviilasjas) saada hüvitist suuremas määras (500 eurot kuus), on tegemist õiguste pahatahtliku kasutamisega ja nõue tuleb selles osas jätta rahuldamata. Juhul kui kohus leiab, et kostjatel siiski on hagejale kasutuseelise maksmise kohustus, paluvad kostjad lähtuda tasu määrast 400 eurot kuus.
8.Kostjad 1 ja 2 leiavad, et viivisenõue on pahatahtlik, isegi juhul kui hagejal on õigus kasutuseelist nõuda. Kohtuotsusest tsiviilasjas nr 2-16-17761 ega poolte kokkuleppest ei tulenenud kostjate kohustus tasuda jätkuvalt (perioodilisi) kasutuseelise makseid. Isegi juhul kui hageja saaks taganeda 20.05.2018 kinnitusest, et tal pärast kohtuotsuse nr 2-16-17761 resolutsiooni täitmist kostjate poolt nende vastu enam nõudeid ei ole, ei saa hageja arvutada viivist käesoleva hagi esitamisele eelnenud aja eest. Juhul kui kohus siiski tuvastab, et kostjatel on ka viivise maksmise kohustus, paluvad kostjad kohtul vähendada tasumisele kuuluvat viivist VÕS § 113 lõike 8 ja § 162 lõike 1 alusel. Arvestades hageja varasemat kinnitust pretensioonide puudumise kohta ja põhivõla tasumise nõude esitamise asjaolusid ning nõutava summa suurust paluvad kostjad vähendada viivise „nullini“.
9.Kostja 1 tasus enne valduse üleandmist kogu võla. Rahaline nõue kostjate 1 ja 4 vastu tulenes sellest, et kostjad 1 ja 4 on A. N.i pärijad. Pärijaks oli ka kostja 2. Märkus pretensioonide puudumisest välistab täiendava kasutuseelise tasu nõude ka teiste pärijate – kostja 1 ja kostja 4 suhtes.
KOSTJA 3 VASTUVÄITED HAGILE
10.Kostja 3 vaidleb hagile vastu ning palub jätta see rahuldamata. Kostjal 3 puuduvad rahalised vahendid hageja nõude rahuldamiseks. Samuti on põhinõue ja viivisenõue hea usu põhimõttega vastuolus. Üürinõue 500 eurot kuus on liiga suur, kuna tsiviilasjas 2-16-17761 oli hageja nõue 400 eurot kuus. Kostja 3 ühines 07.12.2020 menetlusdokumendis kostjate 1 ja 2 seisukohtadega.
KOSTJA 4 VASTUVÄITED HAGILE
11.Kostja 4 on seisukohal, et kuivõrd A. N.i kohustused on üle läinud testamendijärgsele annakusaajale V. N.ile, ei vastuta kostja 4 nõude eest.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
12.Kohus jätab hagi rahuldamata.
13.Kohus tuvastab järgmised asjaolud. Hageja omandas 14.03.2013 kohtutäitur E. V. kordusenampakkumiselt kostjale 1 kuulunud kinnisasja. Kinnisasja valdasid ja kasutasid elukohana kostja 1 ja kostja 2 koos alaealiste lastega. Pärast kinnistu võõrandamist pidasid hageja ja kostjad läbirääkimisi kinnistu vabastamiseks või osaliselt tagasi ostmiseks, kuid läbirääkimised ei õnnestunud. Hageja esitas 24.11.2016 Harju Maakohtule hagi kostjate vastu (tsiviilasi nr 2-16-17761) kinnisasja vabastamiseks ja kasutuseelise saamiseks perioodi aprill 2013 kuni märts 2016 eest. Hageja suurendas tsiviilasjas nr 2-16-17761 kasutustasu nõuet perioodi aprill 2016 kuni märts 2017 eest. Harju Maakohtu 16.03.2018 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-17761 kohustati kostjaid 2 ja 3 vabastama kinnistu valdus ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest ning mõisteti kostjatelt solidaarselt välja kasutuseelise hüvitis perioodi eest jaanuar 2015 kuni märts 2017 9994,82 eurot (tl 7-14). Kohtuotsus jõustus 20.04.2018. Kostja 2 ja 3 andsid 20.05.2018 maja valduse hagejale üle (tl 15).
14.Kohus täitis 10.11.2020 kirjaga selgitamiskohustust ning selgitas pooltele vaidlusele kohalduvat õigust ning sellest tulenevalt poolte tõendamiskoormist (tl 139-140).
15.Hageja on esitanud kostjate vastu nõude kasutuseeliste hüvitamiseks seoses kinnisasja ebaseadusliku valdamisega. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 kohaselt omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võivad omaniku õigused olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega. AÕS § 82 lg 1 kohaselt peab omanik vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja. AÕS § 85 lg 1 kohaselt vastutab valdaja asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest vastavalt VÕS §-dele 1037–1040.
16.Hagejal tuli nõude rahuldamise eeldusena tõendada, et kostjad valdasid tema asja õigusliku aluseta. Vaidlus puudub, et kostjad 2 ja 3 valdasid kuni valduse üleandmiseni, so kuni 20.05.2018 hageja kinnisasja õigusliku aluseta. Harju Maakohtu otsusega tsiviilasjas 216-17761 on tõendatud, et perioodil 01.04.2017 kuni 12.06.2017 valdasid kinnistut õigusliku aluseta A. N., R. N. (kostja 2) ja S. P. (kostja 2). Pärast A. N. surma jäi valdus kostjatel 2 ja
3.Kostjad 1, 2 ja 4 on A. N. pärijad. Seega vastutavad kostjad 1 ja 4 pärijatena pärandaja rahaliste kohustuste täitmise eest ühiselt isegi juhul, kui keegi on saanud annaku.
17.Kostjate 1 ja 2 peamiseks vastuväiteks on, et asja üleandmisel hagejale sõlmiti akt, milles hageja nende hinnangul loobus kõigist enda nõuetest kostjate vastu. Hageja, kostja 2 ja kostja 3 on allkirjastanud 20.05.2018 kinnisasja üleandmise-vastuvõtmise akti (tl 15). Aktis märgitu kohaselt kinnitavad hageja, kostja 2 ja kostja 3 akti allkirjastamisega, et pooltel puuduvad pretensioonid teineteise vastu. Kostjad 1, 2 ja 3 leiavad, et tegu on nõudest loobumise kokkuleppega. Hageja hinnangul andis hageja kinnitusega üksnes kinnituse, et valdus on üle antud kõigile kinnisasja osadele ning ta loeb kõik valduse üleandmise nõuded AÕS § 80 lg 1 järgi rahuldatuks.
18.Kohus analüüsib kuidas tõlgendada 20.05.2018 kokkuleppe sisu. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Sama paragrahvi lgs 2 on sätestatud, et kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Kohus selgitas, et hageja peab VÕS § 29 lg-le 2 tuginemiseks tõendama, et kostja 2 mõistis kokkulepet selle sõlmimisel sama moodi nagu tema. VÕS § 29 lg-s 4 on sätestatud, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada: 1) lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas
lepingueelseid läbirääkimisi; 2) tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; 3) lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; 4) lepingu olemust ja eesmärki; 5) vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; 6) tavasid ja lepingupoolte vahelist praktikat.
19.Pooltel tuli kohtule põhistada, kuidas tuleks poolte tahet kokkuleppe tõlgendamisel sisustada. Hageja hinnangul saab valduse üleandmise kokkuleppe esemeks olla eelkõige valduse üleandmise nõue AÕS § 80 lg 1 mõttes. Äärmisel juhul võib valduse üleandmise kokkuleppe esemeks pidada ka asja kahjustamisega seotud nõudeid. Kui pidada võimalikuks, et hageja millestki valduse üleandmise aktiga loobus, siis saab see olla üksnes asja kahjustamisest tulenev nõue AÕS § 80 lg 1 järgi. Kostjad 1, 2 ja 3 on esile toonud, et hagejale oli enne valduse ülevõtmist teada, et tsiviilasjas nr 2-16-17761 välja mõistetud kasutuseelise hüvitis ei hõlmanud kogu nõude ajaperioodi ning 20.05.2018 üleandmise akti kantud märkus tähendas edasist loobumist kasutuseelise nõudest. Kostjad 2 ja 3 mõistsid, et poolte ühine tegelik tahe on taastada normaalsed isiklikud suhted ja hageja uut rahalist nõuet ei esita.
20.Kohus on seisukohal, et üleandmise-vastuvõtmise aktis märgitut tuleb tõlgendada nõudest loobumisena kostjate 2 ja 3 osas. Kohtu hinnangul loobus hageja kõnealusele aktile alla kirjutades kõigist enda nõuetest kostjate 2 ja 3 vastu. Hageja, kostja 2 ja kostja 3 allkirjastasid 20.05.2018 kinnisasja üleandmise-vastuvõtmise akti (tl 15). Aktis märgitu kohaselt kinnitasid hageja ja kostjad 2 ja 3 akti allkirjastamisega, et neil puuduvad pretensioonid. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et hageja andis üksnes kinnituse, et valdus on üle antud kõigile kinnisasja osadele ning ta loeb kõik valduse üleandmise nõuded AÕS § 80 lg 1 järgi rahuldatuks. Hageja ei ole VÕS § 29 lg-le 2 tuginemiseks tõendanud, et kostja 2 mõistis kokkulepet selle sõlmimisel sama moodi nagu hageja.
21.VÕS § 29 lg-s 4 on sätestatud, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Seega tuleb kõnealust kokkulepet tõlgendada nii, nagu mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohus on seisukohal, et mõistlik isik pidi üleandmisevastuvõtmise aktis märgitut mõistma selliselt, et valduse üleandmisega ning aktile alla kirjutamisega ei ole hagejal kostjate 2 ja 3 vastu tulenevalt nimetatud kinnisasjast ühtegi pretensiooni. Kui hageja tahe oli lugeda üksnes valduse üleandmise nõuded AÕS § 80 lg 1 järgi rahuldatuks, oleks pidanud nimetatut sõnaselgelt väljendama. Kohtu hinnangul hõlmas kokkulepe ka rahalisi nõudeid. Nimetatut tõendab ka asjaolu, et hageja ja kostjad 2 ja 3 leppisid kokku, et kostjad tasuvad tarbitud elektri eest kuni näiduni 15339. Kostjad selle eest ka tasusid (tl 110-111). Olukorras, kus kohtuotsusega on kostjatelt solidaarselt välja mõistetud kasutuseelise hüvitis, saab mõistlik isik aru, et pretensioonide puudumise alla mõistetakse kõikvõimalikke nõudeid mis on seotud valduse üleandmisega. Samuti tuleb arvestada sellega, et hageja suurendas tsiviilasjas 2-16-17761 oma nõuet. Seega ei saanud mõistlik isik kuidagi mõista pretensioonide puudumise all seda, et hageja mõistab kitsalt üksnes valduse üleandmist. Valduse üleandmisel ja aktile pretensioonide puudumise märkimisega mõistis mõistlik isik seda, et hagejal puuduvad seoses kinnisasjaga kostjate vastu kõik pretensioonid, sh rahalised nõuded. Vaidlus puudub, et kostja 3 kirjutas samuti aktile alla. Seega käib märkus pretensioonide puudumise kohta ka kostja 3 osas. Hageja nõudest loobumist tühistanud ei ole.
22.Seega kostja 2 ja 3 osas põhinõue rahuldamisele ei kuulu. Vastavalt jääb rahuldamata ka viivisenõue.
23.Kohus analüüsib, kas kokkulepe kehtib ka kostjate 1 ja 4 osas. Vaidlus puudub, et kostjad on solidaarvõlgnikud. VÕS § 66 lg 1 kohaselt, kui võlausaldaja on täielikult või osaliselt loobunud nõudest mõne solidaarvõlgniku vastu, on teised solidaarvõlgnikud siiski kohustatud täitma kohustuse täies ulatuses. Solidaarvõlgnik võib teiste solidaarvõlgnike nimel anda nõustumuse võlausaldaja ettepanekule selle kohta, et võlausaldaja loobub tasuta oma nõudest
kõigi solidaarvõlgnike suhtes. Kohtu hinnangul sai mõistlik isik aru, et valduse üleandmisega loobub hageja nimetatud valdusega seotud kõikvõimalikest nõuetest kostja 2 ja 3 vastu. Seega ei tähendanud nõudest loobumine kõigi kostjate osas nõudest loobumist ning hageja on õigustatud esitama nõuet kostjate 1 ja 4 vastu.
24.Kostja 1 tugines vastuolule hea usu põhimõttega. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. TsMS § 138 lg 2 järgi ei ole lubatud teostada õigust seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.
25.Hea usu põhimõtte üks eesmärke on tõkestada õiguse kuritarvitamist, kusjuures õiguse kuritarvitamine võib mh seisneda vastuolulises käitumises. Vastuoluline käitumine on etteheidetav ja vastuolus hea usu põhimõttega nt olukorras, kus isikule luuakse usaldusel põhinev ettekujutus õigusest, mida tal tegelikult ei ole. Asjaoludest nähtuvalt on hageja käitunud vastuoluliselt, suurendades osaliselt tsiviilasja nr 2-16-17761 menetluse käigus kasutuseelise hüvitamise nõuet ning jättes esitamata kasutuseelise nõue selliselt, et nõuda hüvitise maksmist kuni valduse üleandmiseni. Samuti loobus hageja kostjate 2 ja 3 osas pretensioonidest. Sellega jättis hageja kostjatele 1 ja 4 mulje, et kuna ta kasutuseelise nõuet valduse üleandmiseni ei suurendanud, siis ta ei esita täiendavat kasutuseelise nõuet. Hageja väide selle kohta, et tema esindaja jättis tsiviilasjas nr 2-16-17761 hageja käsundi täitmata, on paljasõnaline. Seega on hageja täiendava kasutuseelise nõude esitamine vastuolus hea usu põhimõttega ning hageja nõue tuleb jätta kostjate 1 ja 4 osas VÕS § 6 lg 2 alusel rahuldamata. Vastavalt ei kuulu rahuldamisele ka viivisenõue.
26.Eeltoodust tulenevalt jääb hagiavaldus tervikuna rahuldamata.
27.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid ei oma kohtu hinnangul käesoleva asja lahendamisel tähtsust ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.
MENETLUSKULUD
28.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
29.Kooskõlas TsMS § 174 lõikega 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaie Almere kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.