X. X. hagi Eesti Vabariik Justiitsministeeriumi kaudu vastu ravi andmise kohustamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. 3500 eurot
Hagihind Menetlusosalised ja nende esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg
•
Hageja: X. X. (ik XXX, XXX) esindaja riigi õigusabi korras: advokaat M. K. (e-post XXX)
•
Kostja: Eesti Vabariik Justiitsministeeriumi kaudu (Tartu Vangla) (asukoht Turu 56, 51 014 Tartu, e-post XXX)
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X. X. hagi Eesti Vabariik Justiitsministeeriumi kaudu vastu nõuetekohase ravi andmise kohustamise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldamata.
2.Jätta läbi vaatamata hageja kohustamisnõue nikotiiniplaastrite ja/või koerateraapia määramiseks.
3.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4.Jätta Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) menetluskulud X. X. kanda.
5.Kostjal hüvitatavaid menetluskulusid ei ole. Edasikaebamise kord Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
Lk 1/14
Tsiviilasi nr 2-21-170
1.X. X. (hageja) esitas 06.01.2021 Tartu Maakohtule hagi, milles palub Eesti Vabariigilt (Justiitsministeeriumi) (kostja) hageja kasuks välja mõista mittevaralise kahju õiglane hüvitis kohtu äranägemisel ning kohustada Tartu Vanglat tagama X. X. nõuetekohane ravi sh nikotiini asendusravi nikotiiniplaastritega ja/või koerateraapia.
2.Hagiavalduse kohaselt viibib X. X. Tartu Vanglas alates XX.XX.XXXX. Vanglasse saabudes avaldas X. X. soovi suitsetamine lõpetada ning palus selleks nikotiiniplaastreid. Hageja soovis suitsetamisest loobuda ka XXX põhjustel. Hagejal esineva XXX tõttu on suitsetamine kahjulik ning paremaks lahenduseks oleks nikotiiniplaastrite kasutamine.
3.Meditsiinosakonna nõustaja selgitas välja, et X. X. ei ole suuteline suitsetamist maha jätma nikotiiniplaastrite abita. XXX on teinud XX.XX.XXXX vestluse kohta kande, et hageja soovib nikotiiniplaastreid, soovib XXX vastuvõttu. XXX korduvate vestluste teemadeks on olnud ka XXX programm ja hageja XXX. Samuti nähtub, et isikule määratud muud ravimid on liiga XXX, tekitanud lausa XXX (I kd tlk 13).
4.Hageja meditsiinilisse kaarti XX.XX.XXXX arst A. S. poolt hageja XXX tehtud kande kohaselt on hagejale näidustatud nikotiiniplaastrite kasutamine. Arst on märkinud, et hageja on käinud suitsetamisest loobumise XXX juures, mistõttu näidustati hagejale nikotiiniplaastrite kasutamist: Pl Niquitin 21 mg - X nädalat, Pl Niquitin 14 mg - X nädalat ja Pl Niquitin 7 mg X nädalat (I kd tlk 32 ravilugu nr: XXX).
5.Hageja esitas XX.XX.XXXX Tartu Vangla meditsiiniosakonnale vaide, milles palus selgitust miks talle nikotiiniplaastrite kasutamist ei võimaldatud (II kd tlk 89). Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja P. K. XX.XX.XXXX vastusest nähtub, et XX.XX.XXXX oli hagejale määratud ravikuur nikotiiniplaastritega. Vastuses mainitakse, et hageja ei olnud koheselt nõus ravikuuriga alustama, sest soovis isiklikud sigaretid enne ära tarvitada. Eeltoodust jõuti järeldusele, et hagejal ei ole motivatsiooni suitsetamisest loobumiseks. Seega lõpetati raviskeem nikotiiniplaastritega XX.XX.XXXX (II kd tlk 90).
6.Hageja selgitab, et kuna talle ei olnud teada ravikuuri alguspäev, ostis ta maksimumkoguse sigarette. Kui talle nikotiiniplaastrid toodi, andis ta üksuse valvurile teada, et tõmbab allesjäänud sigaretid lähipäevade jooksul ära ja siis alustab nikotiiniplaastrite kasutamist. Vaatamata hageja kokkuleppele üksuse valvuriga, on X. X. käitumist tõlgendatud kui soovi edasi suitsetada ja otsustatud ravikuuri mitte alustada. Hageja kindlat soovi lõpetada suitsetamist tõendab asjaolu, et hageja on uuesti korduvalt pöördunud meditsiiniosakonda sooviga saada nikotiiniplaastreid. Tartu Vangla perearsti R. T. poolt XX.XX.XXXX tehtud kandest (hageja ravilugu nr XXX, I kd tlk 45) nähtub, et hageja on uuesti avaldanud soovi saada nikotiiniplaastreid. Arst on aga keeldunud suitsetamisest loobumise abi määramisest põhjendades oma otsust sellega, et nikotiiniplaastreid XXX sõnul uuesti ei saa (ravilugu nr XXX). A. S. XX.XX.XXXX kandest (ravilugu nr XXX (I kd tlk 48) nähtub, et hageja oli taaskord pöördunud meditsiiniosakonna poole sooviga saada nikotiiniplaastreid. Nimetatud kandest aga nähtub, et XX.XX.XXXX andis üksuse valvur teada, et kinnipeetav oli teadlik ravikuuri alustamise kuupäevast, kuid kinnipeetav teatas, et ta ei soovi plaastreid, vaid soovib suitsetada.
7.Hageja suitsetamisest loobumisel abita jätmise tõttu tekkisid hagejal XXX ja XXX. Tartu Vangla XXX L. G. poolt XX.XX.XXXX tehtud kandest (ravilugu nr XXX, I kd tlk 97) nähtub, et hageja kaebab XXX ja XXX, XXX, mis tekkis suitsetamiskeelu jõustumisega. Hageja on suitsetanud päevas üle XXX sigaretti, mistõttu sigarettidest loobumine on hagejale XXX. XXX nähtub, et hageja palub nikotiiniplaastreid ja ka midagi XXX juurde (I kd tlk 97). Vaatamata sellele, et hagejal tekkisid XXX nikotiini XXX, taaskord keelduti nikotiiniplaastrite väljastamisest. Tartu Vangla psühhiaatri L. G. poolt XX.XX.XXXX koostatud kandest (ravilugu nr XXX, I kd tlk 99) nähtub, et hageja kaebab uuesti väga XXX seoses suitsetamisest loobumisega: pidevat XXX, XXX ja XXX, mis viivad XXX. Tunneb kehas pidevat XXX, näha XXX. Kuigi arst oli korduvalt fikseerinud, et suitsetamisest loobumisel abita jätmise tõttu Lk 2/14
Tsiviilasi nr 2-21-170 tekkisid hagejal tõsised XXX, keelduti hagejale abi andmast. Sellega põhjustati hagejale nii XXX, kui ka hingelist XXX ja XXX.
8.Hageja on korduvalt pöördunud oma murega nii XXX, kui ka perearsti poole. Hageja on kurtnud XXX, XXX, XXX, XXX. Hagejal süvenesid probleemid XXX ja XXX, tekkis XXX, XXX ja XXX. Hageja pidi kannatama XXX all, tekkisid XXX. Arst E. T. poolt XX.XX.XXXX tehtud kandest (ravilugu XXX, I kd tlk 107) nähtub, et hagejal on XXX ja suurenedes XXX. 03.04.2018 esitas X. X. Tartu Vanglale taotluse, paludes täiendada ravilugu ja edastada see meditsiiniosakonnale. Nimelt palus hageja täiendada, et tal olid viimased XXX XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX (XXX), probleemid XXX ja XXX, XXX ja XXX, XXX jt. Lisaks suurenes XXX.
9.Tartu Vangla XXX L. G. kandest (haiguslugu nr XXX 201) nähtub, et XX.XX.XXXX on hageja kurtnud, et endiselt tunneb XXX XXX ja soovi suitsetada. 28.05.2018 on hageja rääkinud arstile oma XXX leevendada seesmist XXX XXX nikotiiniga. Hageja soovis leevendada oma seesmist XXXt ja XXX koerateraapiaga. Raviarst on jätnud tähelepanuta ka hageja mureavalduse seoses sellega, et ta kardab XXX XXX ajal kellegi suhtes XXX käituda.
10.Kõik hageja kaebused jäeti arstide poolt tähelepanuta. Hageja ravimiseks ja suitsetamisest loobumisel abita jäämise tõttu tekkinud XXX ja XXX leevendamiseks ei võetud ette mingeid samme. Hagejat ei ole suunatud XXX leevendamiseks ka XXX poole.
11.XX.XX.XXXX koostatud XXX hindamise eksperthinnangust nähtub, et Tartu Vangla poolt hageja abita jätmise tulemusena on X. X. tekkinud tõsised XXX probleemid. Samuti oli alanenud XXX ja tõusnud XXX tase. Hagejal tekkisid raskused XXX (I kd tlk 124). Hageja tundes muret oma tervise pärast avaldas soovi läbida XXX programmi, XXX asendamise treeningu ning XXX programmi (I kd tlk 125). Taaskord jäeti hageja abita ja ei võimaldatud soovitud programmide läbimist. XXX kannatuste leevendamiseks soovis hageja saada abi koerateraapiast. Selle tarbeks edastas hageja vanglale korduvalt taotlusi. Hageja palus võimaldada talle koerateraapiat või anda juhiseid, mida ta abi saamiseks tegema peab (I kd tlk 126). Paraku jäid vastused väga napisõnaliseks. Hageja kaebused on jäetud tähelepanuta ja vajalike ravimeetodeid pole rakendatud. Hageja on vangistuses olnud pikka aega ning asjaolu, et hagejale ei võimaldatud kasutada nikotiiniplaastreid või koerateraapiat tõi hagejale kaasa korduva (16 korda) karistuse kartseris.
12.Hageja on seisukohal, et suitsetamise piirangu kehtestamisel pidi vangla arvestama sellega, et vanglas viibivad suitsetavad kinnipeetavad vajavad nõustamist, abi suitsetamisest loobumisel ja nikotiiniasendusravi. Tartu Vangla arstide lepinguliste kohustuste rikkumised (ravi- ja diagnoosivead, suunamiskohustuste rikkumised, hoolsus- ja ravikvaliteedinõuete rikkumised) tekitasid hagejale XXX ja XXX, põhjustasid hagejale XXX ja korduvaid XXX.
KOSTJA VASTUS
13.Kostja hagi ei tunnista.
14.Kostja selgitab, et perioodil XX.XX.XXXX – XX.XX.XXXX oli hagejal võimalik suitsetada ühel korral päevas maksimaalset XXX sigaretti päevas. Perioodil XX.XX.XXXX – XX.XX.XXXX oli hagejal võimalik suitsetada XXX korral päevas maksimaalselt XXX sigaretti päevas ja alates XX.XX.XXXX ei saanud hageja enam üldse suitsetada. Seega ei ole ka hageja saanud vanglas piiramatult suitsetada ning suitsetamise täielikule keelamisele eelnevalt oli hagejal võimalik suitsetada üksnes XXX sigaretti päevas jalutuskäigul viibimise ajal.
16.Väljavõttest nähtuvalt on hageja 08.09.2014 ostnud 4 pakki sigarette (selleks oleks jätkunud 16 päevaks arvestades, et päevas oli lubatud suitsetada maksimaalselt 5 sigaretti). Ka 22.09.2014 on hageja ostnud paki sigarette ning jätkanud nende ostmist kuni suitsetamise täieliku keelamiseni. Sigarettide jätkuvast ostmisest ja suitsetamisest ei saa järeldada piisavat motiveeritust suitsetamisest loobumiseks.
17.Kehtivatest õigusnormidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust ravi teostamist tema soovide kohaselt. VÕS § 762 lg 1 üheks normi eesmärgiks on välistada patsiendi esitatud juhiste täitmine, mis läheksid vastuollu arstiteaduse üldise tasemega. Kostjale teadaolevalt ei ole hageja XXX ega XXX isik. Hagis on esitatud üksnes see, et hageja soovis saada nikotiiniplaastreid ja ei saanud neid ning hageja subjektiivne hinnang nikotiiniplaastrite saamise vajadusele. Asjaolu, et hageja soovis erinevatel aegadel nikotiiniplaastreid, ei kinnita veel nende saamise vajadust. Tegemist on üksnes hageja sellise sooviga. Nikotiiniplaastrite vajaduse ja sobivuse üle otsustab siiski arst.
18.Hageja kui patsiendi kohustus on VÕS § 770 lg-s 3 esimesena sõnastatud üldreegli kohaselt tõendada tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, s.o eelkõige lepingu rikkumist (eelkõige diagnoosi- ja raviviga) ja põhjuslikku seost rikkumise ning tekkinud kahju vahel (erinorm VÕS § 770 lg 4). Tekkinud mittevaralist kahju peab kirjeldama ja tõendama samuti patsient, täpsemalt peab ta tõendama nende asjaolude olemasolu, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (vt nt Riigikohtu 22.10.2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 13).
19.Nikotiiniplaaster on abivahend suitsetamisest loobumiseks. Suitsetamisest loobumisel kogetakse sageli ebameeldivaid aistinguid ehk võõrutusnähte, mis on tingitud sellest, et organism ei saa enam nikotiini. Just nikotiin on sigarettides see, mis tekitab füüsilist sõltuvust. Nikotiiniplaaster sisaldab nikotiini, mis imendub läbi naha vereringesse ja tagab püsiva nikotiini sisalduse organismis sellisel tasemel, mis on üldiselt madalam suitsetamisel tekkivast tasemest. See aitab leevendada suitsetamise lõpetamisega seotud võõrutusnähte ja suitsetamistungi ning vältida suitsetamise taasalustamist. Sellist ravi nimetatakse nikotiinasendusraviks. Sellise asendusravi määramine saab olla õigustatud üksnes suitsetamisest motiveeritud loobumisel. Nimetatu nähtub ka nikotiiniplaastrite XXX infolehelt (II kd tlk 110-113). Samas nähtub infolehelt, et ka nikotiiniplaastrite kasutamine võib põhjustada kõrvaltoimeid.
20.Ravi määratakse ravivajaduse olemasolul. Käesoleval juhul jääb hagiavaldusest arusaamatuks, millistele asjaoludele tuginedes peab hageja põhjendatuks ja vajalikuks ravi nikotiiniplaastritega ning millised konkreetsed tõendid kinnitavad tema ravivajadust. www.tubakainfo.ee kohaselt võivad tubakast loobumise järel esimestel nädalatel tekkida nikotiini võõrutusnähud. Need nähud avalduvad inimeseti erinevalt ja on tugevamad esimestel Lk 4/14
Tsiviilasi nr 2-21-170 päevadel peale loobumist. Võõrutusnähtusid pole põhjust karta, need mööduvad hiljemalt paari nädalaga ning valmistavad muret vaid loobumisprotsessi alguses. Kui nikotiinisõltuvus on liiga suur, et iseseisvalt loobuda, soovitatakse kasutada nõustaja abi, kellega koos otsustatakse nikotiinsõltuvusravi meetod. Eeltoodust järeldub, et nikotiiniplaastrid on mõeldud paremaks toimetulemiseks suitsetamist loobumise järgsete võõrutusnähtudega ning üldjuhul mööduvad need paari nädalaga. Arvestades, et hagejal ei ole võimalik olnud vanglas suitsetada juba XXX (ehk alates XX.XX.XXXX), siis on keeruline mõista, miks või millistele asjaoludele tuginedes peab hageja ravi nikotiiniplaastritega jätkuvalt vajalikuks ja näidustatuks. Sellistele konkreetsetele tõenditele või asjaoludele viiteid hagiavaldusest ei nähtu.
21.21.03.2018 on Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon (TKE) hinnanud hagejale osutatud tervishoiuteenusega seonduvat (II kd tlk 114). Protokolli punkti 32.4 kohaselt on hinnatud ka nikotiiniplaastrite saamisega seonduvat. Protokolli punktis 32.7 on järeldatud, et kinnipeetavat on Tartu Vanglas ravitud kaasaja meditsiini heade tavade ning vangla eeskirjade ja võimaluste kohaselt. Vigu tehtud ei ole. Kuna TKE ei ole hagejale tervishoiuteenuse osutamisel (sh nikotiiniplaastrite andmisega seonduvalt) vigu tuvastanud, siis ei ole alust järeldada, et nikotiiniplaastrite andmata jätmine oleks käsitletav raviveana. Vastupidiseid tõendeid hageja esitanud ei ole.
22.Hageja heidab kostjale ette nikotiiniplaastrite andmata jätmist ja toob hagiavalduses välja, millal ta on soovinud vanglalt nikotiiniplaastreid. Kostja on seisukohal, et üksnes soov saad nikotiiniplaastreid ei tähenda veel meditsiinilist näidustust ega ravivajadust. Käesoleval juhul ei ole hageja aga sellise ravivajaduse olemasolu tõendanud. Tervisekaardist nähtub, et XX.XX.XXXX (raviloo kanne nr XXX) näidustati hagejale tõesti nikotiiniplaastrite kasutamine. Samas nähtub hageja raviloo sissekandest nr XXX, et ravikuur nikotiiniplaastritega lõpetati. Nimetatud sissekandest ja Tartu Vangla 23.10.2014 vastusest nr XXX (hagiavalduse lisa 4) nähtuvalt ei olnud hageja ravikuuri alguse hetkeks veel valmis suitsetamisest loobuma ning soovis isiklikud sigaretid ära tarvitada. Mõlemast dokumendist nähtub, et hagejat oli teavitatud nikotiiniplaastrite saabumise ja ravi alustamise ajast.
23.Kuna nikotiiniplaastrid on toetav abivahend suitsetamisest loobumisel ja näidustatud üksnes motiveeritud loobumise korral, siis ei saa pidada raviveaks ega tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumiseks ravi lõpetamist olukorras, kus hageja soovis jätkuvalt suitsetada. Kuigi hageja peab ravikuuri lõpetamist ebaõigeks, ei ole ta esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et sellistel põhjustel ravikuuri lõpetamine oleks raviviga. Ka ei ole hageja viidanud ühelegi konkreetsele tõendile, millest nähtuks, et ravikuuri lõpetamine oleks temale kaasa toonud mingeid kahjulikke tagajärgi ega nende põhjuslikku seost ravikuuri lõpetamisega. Olukorras, kus hageja jätkas peale ravikuuri lõpetamist suitsetamist, ei ole kostjale äratuntav see kahjulik tagajärg, mille eest hageja hüvitist nõuab, ning põhjuslik seos.
24.Hageja avaldab hagiavalduses, et tema soovis nikotiiniplaastreid ka XXX ja on viidanud tervisekaardi sissekannetele, mis sellist sooviavaldust kajastavad. Hageja oli XXX olnud Tartu Vanglas XXX ning sama aasta XXX juba XXX. Selle aja jooksul sai hageja suitsetada jalutuskäigu ajal maksimaalselt 5 sigaretti (ühel korral päevas). Arvestades vanglas viibitud aega ja suitsetamisvõimalusi sellel ajal, siis ei saa nikotiiniplaastrite määramata jätmist pidada raviveaks. Selliseid tõendeid, et hagejale oleks nikotiinasendusravi määramine vajalik või põhjendusi selle kohta, miks nikotiinasendusravi määramata jätmine oli raviviga, hagiavaldusest ei nähtu. Kuna tervishoiuteenuse osutamine ja vajalike ravivõtete üle otsustamine ei saa toimuda patsiendi juhiste järgi, siis tuleb hagejal tõendada, et temal oli nikotiinasendusravi vajadus ja näidustus ka XXX. Selliseid tõendeid hagist ei nähtu.
25.Hagiavalduses nõuab hageja muuhulgas ka asjakohase ravi, sh nikotiinasendusravi, tagamist. Põhjendusi selle kohta, miks hageja leiab, et nikotiinasendusravi on vajalik ja näidustatud ka praegu, hagiavaldusest ei nähtu. Ka ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid ravivajadust käesoleval ajal. Asjaolu, et XXX nähti hagejale ette nikotiiniplaastrite kasutamine, ei tähenda, Lk 5/14
Tsiviilasi nr 2-21-170 et selline näidustus on aktuaalne ka XXX olukorras, kus suitsetamisvõimalus on vanglas puudunud juba XXX. Kostja peab sellist kohustamisnõuet põhjendamatuks.
26.Hagiavalduses nõuab hageja asjakohase ravina muuhulgas ka koerateraapiat. Hageja selline nõue jääb kostjale täiesti arusaamatuks. Kostja ei mõista, kuidas sellise teraapia võimaldamata jätmine on seotud nikotiiniplaastrite andmise või andmata jätmisega ning kuidas nikotiiniplaastrite andmata jätmine annaks alust nõuda koerateraapiat. Arusaamatuks jääb ka see, et millise terviseprobleemi tõttu hageja sellist teraapiat nõuab ja miks leiab, et vanglal on kohustus sellist teraapiat võimaldada. Seetõttu ei ole kostjal võimalik sellise nõudega seonduvalt seisukohta kujundada ega seda kohtule esitada. Vangistusseaduse (VangS) § 491 sätestab, et tervishoiuteenuseid ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamist rahastatakse riigieelarvest Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud mahus, tingimustel ja korras. Vabariigi Valitsuse 19.12.2003. a määruse nr 330 "Vangistusseaduse" alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 1 kohaselt kehtestatakse määrusega kinnipeetavatele, arestialustele ja vahistatutele osutatavate tervishoiuteenuste, nende osutamiseks vajalike ravimine ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord. Seega on tervishoiuteenuse osutamine kinnipidamisasutuses piiratum võrreldes vabaduses võimaldatavate teenustega ning vangla ei saa riigieelarvest rahastada sellist teenust, mida rahastatavate teenuste loetelus ei ole. Eelnimetatud määruse lisas 1 on toodud loetelu tervishoiuteenustest, kuid koerateraapiat sellises loetelus ei ole. Seega ei ole tegemist ka sellise eraldiseisva tervishoiuteenusega, mis kuuluks vangla kaudu riigieelarvest rahastamisele.
27.Hageja ülesanne on tõendada ka kahju tekkimist ja põhjuslikku seost etteheidetud tegevuse ja kahjuliku tagajärje vahel. Kuivõrd hageja on kostjale ette heitnud ka nikotiiniplaastrite andmata jätmist XXX ja XXX, kuid hagiavaldusest ei selgu, millised tagajärjed on hagejale seetõttu tekkinud. Kuivõrd kauplusest ostetud sigarettide väljavõttest nähtuvalt on hageja kuni suitsetamise täieliku keelamiseni sigarette ostnud ja suitsetanud, siis ei ole aru saada, millised tagajärjed on nikotiiniplaastrite andmata jätmisega temale kaasnenud XXX ja XXX. Teadmata selliseid tagajärgi ja nende tekkimise aega ei ole kostjal võimalik hinnata ka seda, kas hageja nõue on aegunud või mitte.
28.Hageja on küll hagiavalduses kirjeldanud, millised kahjulikud tagajärjed on temale nikotiiniplaastrite andmata jätmise tagajärjel saabunud, kuid ei ole tõendanud, et sellised tagajärjed on just nikotiiniplaastrite mittesaamise tagajärg. Kui hageja leiab, et temal on tervisekahjustused süvenenud, siis tuleb hagejal konkreetselt ära näidata, milline tervisekahjustus on süvenenud ja millises ulatuses ning esitada ka asjakohased tõendid (sh tõendid selle kohta, et tervisekahjustuse süvenemine on põhjuslikus seoses nikotiiniplaastrite mittesaamisega). Selliste asjaolude tõendamiskohustus on hagejal. Hetkel ei ole kostjale arusaadav ega selgelt äratuntav kahjuliku tagajärje ulatus ega põhjuslik seos kostjale etteheidetud tegevuse ja väidetavalt saabunud tagajärje vahel.
29.Hagiavalduses on hageja välja toonud, et ta on korduvalt kurtnud XXX, XXX, XXX, XXX üle. Veel viitab hageja pidevale XXX, XXX ja XXX tundmisele, probleemide süvenemisele XXX ja XXX, XXX, XXX ning XXX tekkimisele. Kostjal on keeruline mõista, kuidas nikotiiniplaastrite andmata jätmine on hagejal põhjustanud XXX halvenemist või XXX. Hagist ei selgu, kuidas on hageja XXX halvenenud. Ka ei ole hagist aru saada, milliste tõenditega hageja selliseid väiteid tõendada soovib. Hageja XXX nähtub, et hagis tagajärgedena väljatoodud kaebusi on hagejal esinenud juba enne suitsetamisest loobumist ja enne nikotiiniplaastrite küsimist, mistõttu ei saa järeldada, et peale XX.XX.XXXX oleksid sellised kaebused tingimata seotud suitsetamise keelamise ja nikotiiniplaastrite andmata jätmisega. Hagejal on XXX mitmeid erinevaid XXX, sh XXX. Hageja tervisekaardi XX.XX.XXXX sissekandest (haigusjuht nr XXX, tervisekaardi väljavõte lisatud hagile) nähtub XXX kanne, et Lk 6/14
Tsiviilasi nr 2-21-170 hagejal on esiplaanil XXX sümptomid: XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, unehäired, alanenud XXX emotsionaalsete XXX suhtes. Nimetatud kandest nähtuvalt ei saa järeldada, et hageja väljatoodud kaebused oleksid tingimata seotud suitsetamisest loobumise ja nikotiiniplaastrite saamata jätmisega seonduvalt. Hageja viidatud tagajärjed – XXX, XXX, XXX, XXX on sümptomid, mis võivad isikul tekkida väga erinevatel põhjustel. Asjaolu, et hageja on kaebuse esitamisel seostanud selliseid tagajärgi suitsetamisest loobumisega, ei tõenda, et sellised kaebused on tekkinud nikotiiniplaastrite andmata jätmise tagajärjel. XXX on hageja kurtnud juba XX.XX.XXXX (raviloo kanne nr XXX). XX.XX.XXXX on hageja kurtnud XXX pidevalt süvenevat XXX, ka XXX, värinat XXX, XXX ja XXX langust (raviloo sissekanne nr XXX). Hageja arvates on kaebused tekkinud viimaste kuude jooksul. Objektiivse leiuna on XXX sissekandes välja toonud, et seistes tekib kogu keha XXX. XX.XX.XXXX on hageja kurtnud XXX XXX ja XXX tekkivat käte värinat (raviloo sissekanne nr XXX). Objektiivse leiuna on XXX välja toonud, et seistes tekib kogu keha XXX. XX.XX.XXXX sissekandest (raviloo sissekanne nr XXX) nähtub, et hageja avaldas XXX, et XXX on temal alati olnud, kuid praegu tundub, et ravimite kõrvaltoime juurde tulnud. Veel on hageja avaldanud, et kinnine kamber, kus ta viibib, mõjub XXX väga halvasti. Seega on XXX halvenemise ja XXX seonduvaid kaebusi esitanud juba varem ning kostjale jääb ebaselgeks, kuidas on juba varasemalt esinenud kaebused seotud nikotiiniplaastrite andmata jätmisega. Hageja enda esitatud tervisekaardist nähtub, et juba XX.XX.XXXX Tartu Vanglasse saabudes kurtis hageja, et viimasel ajal on XXX ja XXX, XXX eest vahel XXX ja XXX, hommikuti ei XXX, probleemid XXX, XXX (vahel ei saa isegi XXX), XXX (raviloo sissekanne nr XXX). XXX, XXX on hageja kaevanud ka XX.XX.XXXX (raviloo kanne nr XXX). XX.XX.XXXX raviloo sissekandest nr XXX nähtub XXX hinnang, et enesetunnet mõjutavad XXX jääknähud: XXX, XXX jne. XX.XX.XXXX sissekandest tervisekaarti (raviloo kanne nr XXX) nähtub, et hageja kaebas XXX muuhulgas seda, et kirjutamise ajal tekib XXX ja XXX, kirjutab palju kaebekirju, kuna tajub ebaõiget kohtlemist. XX.XX.XXXX sissekandest nähtuvalt (raviloo kanne nr XXX) esitas hageja erinevaid kaebusi, peamiseks probleemiks olid XXX ja XXX. Hageja seostas kogu probleemi ravimitega, mida rohkelt igapäevaselt manustab. Illusoorseid elamusi on hageja kurtnud XXX XX.XX.XXXX (raviloo kanne nr XXX). Pidevat XXX ja sisemisi XXX on hageja kurtnud XX.XX.XXXX (raviloo kanne nr XXX). Samas nähtub XX.XX.XXXX (raviloo kanne nr XXX) sissekandest, et hagejal tervisekaebusi ei olnud.
30.Hagiavalduse kohaselt on pidev taotluste esitamine nikotiiniplaastrite või koerateraapia saamiseks ja eitavate vastuste saamine tekitanud hagejale palju XXX, mille tõttu on hagejal tunnistatud XXX. Hageja on küll esitanud XX.XX.XXXX eksperthinnangu (I kd tlk 124), millest nähtub XXX, kuid ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et XXX on tingitud just kostjale etteheidetud tegevustest. Hageja tervisekaardi sissekandest (raviloo kanne nr XXX) nähtub, et hagejal oli juba perioodil XX.XX.XXXX – XX.XX.XXXX tuvastatud XXX 80% ulatuses ja keskmine XXX. Samuti nähtub kohtule esitatud 03.10.2018 eksperthinnangust, et hagejal on tõenäoliselt vähemuutuv seisund kehtivusega XXX, kuna tegemist on pikka aega püsinud XXX seisundiga ja hagejal on kujunenud piirangud nii XXX kui XXX valdkonnas. Nimetatust ei saa kuidagi järeldada, et XXX puudumine oleks tingitud nikotiiniplaastrite puudumisest. Pigem nähtub eksperthinnangust, et XXX puudumine on tingitud pikka aega püsinud XXX seisundist.
31.Hageja viitab hagis ka sellele, et kostja tegevusetuse tõttu on ta pidanud ajaperioodil XX.XX. – XX.XX.XXXX viibima kartseris XXX korda. Vangistusseadus annab vanglale õiguse kohaldada nii vahistatu kui kinnipeetava suhtes distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist (VangS § 63 lg 1 p 4; § 100 lg 1 p 3). Kartserisse paigutatakse kinnipeetav üksnes haldusaktiga määratud distsiplinaarkaristuse täitmise raames ning distsiplinaarkorras karistamine on avalikõiguslikus suhtes tehtav otsus. Kartserisse paigutamine aga selle täitmise küsimus ehk samuti toiming avalik-õiguslikus suhtes. Distsiplinaarkorras karistamine ja kartserisse paigutamine ei ole tervishoiuteenuse osutamise või osutamata jätmise vahetu tagajärg. Kuivõrd kartseris viibimine on avalik-õigusliku tegevuse raames väljaantud haldusakti täitmise küsimus ja Lk 7/14
Tsiviilasi nr 2-21-170 maakohtu pädevuses on eraõiguslikust suhtes tulenevate vaidluste lahendamine, siis ei ole maakohtul pädevust lahendada hageja hüvitamisnõuet seoses kartseris viibimisega. Hageja on XXX pöördunud hüvitamisnõudega halduskohtu poole (haldusasi nr XXX), milles nõudis alusetu kartseris viibimise tõttu rahalist hüvitist. Tartu Halduskohus jättis XX.XX.XXXX otsusega hageja kaebuse rahuldamata. Halduskohtu otsus on jõustunud. Hageja nõudis haldusvaidluses mittevaralise kahju hüvitamist seetõttu, et XXX on teda XXX korral paigutatud põhjendamatult kartserisse. Hagejat karistati distsiplinaarkorras selle eest, et ta ei andnud jalutuskäigult tulles sigarette vanglateenistuse ametnikule hoiule selleks ettenähtud ajal ja kohas. Sellise rikkumise toimepanemisel teeb isik valiku ja otsustuse käituda kehtivast korrast erinevalt, mistõttu ei saa sellised rikkumised olla põhjuslikus seoses kostjale etteheidetud tegevusega.
32.Hageja toob hagiavalduses välja, et temale ei võimaldatud programmide XXX, XXX asendamise treening ja XXX läbimist, millega jäeti teda abita. Selliste programmide läbimine ei ole tervishoiuteenuse osutamisega seonduv küsimus. XXX juhtimine ja XXX asendamise treening on kinnipeetavast tulenevate riskide maandamisele suunatud sotsiaalprogrammid ning nende vajadus nähakse ette kinnipeetava individuaalses täitmiskavas. Tartu Vangla XX.XX.XXXX vastuskirjast nr XXX (I kd tlk 125) nähtuvalt on XXX programmi näol tegemist huvitegevusega ning vanglal puudub kohustus seda kõigile kinnipeetavatele võimaldada. Sellistes programmides osalemist ei otsusta tervishoiuteenuse osutaja ja tegemist ei ole ravivõtetega konkreetse terviseprobleemi lahendamisel. Seetõttu on sellised etteheited tervishoiuteenuse osutamisega seonduvalt asjakohatud ja maakohtul ei ole pädevust lahendada haldusmenetluses tekkinud vaidlusi. Peame vajalikuks selgitada, et Tartu Vangla XX.XX.XXXX vastuskirjast nr XXX (hagiavalduse lisa 13) nähtuvalt oli programm XXX asendamise treening hageja individuaalses täitmiskavas ette nähtud. Hageja läbis nimetatud programmi perioodil XX.XX. – XX.XX.XXXX ning XXX I kvartalisse oli hagejale planeeritud sotsiaalprogrammi XXX asendamise treening kinnistavad vestlused.
33.Kuna esitatud hagist ei ole aru saada, milliste tõenditega hageja oma ravivajadust ja põhjusliku seose olemasolu tõendada soovib, siis ei ole kostjal võimalik kujundada seisukohta tervishoiuteenuse osutamisega seonduvalt ega sellega seoses sisuliselt vastata. Kostja on seisukohal, et hageja on olnud pidevalt arstide järelevalve all ja temale on osutatud asjakohast arstiabi. Nikotiiniplaastrite andmata jätmisel ei ole tehtud ravivigu ning hagis väljatoodud kaebusi on hagejal esinenud juba vanglasse saabumisel.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
34.Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ja hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata nõuetekohase ravi andmise kohustamise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ning hageja kohustamisnõue nikotiiniplaastrite ja/või koerateraapia määramiseks tuleb jätta läbi vaatamata.
35.Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS 230 lg 1). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt RKTKo nr 3-2-1-41-15, p 19). TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
36.Hageja on esitanud kostja vastu kaks nõuet: kohustada kostjat andma hagejale nõuetekohast ravi sh nikotiinasendusravi nikotiiniplaastritega ja/või koerateraapia ning tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Esmalt lahendab kohus hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude
Lk 8/14
Tsiviilasi nr 2-21-170
37.Hageja nõuab kostjalt tervishoiuteenuse lepingu rikkumise tõttu mittevaralise kahju hüvitamist. Hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 lg 1 alusel, mille kohaselt lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest võib mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Riigikohus on leidnud, et patsiendil on õigus nõuda mõistlikku hüvitist mittevaralise kahjuna, kui XXX kaasnes talle XXX ja XXX ning XXX (Riigikohtu 8. aprilli 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 15). Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (VÕS § 135 lg 5). Mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (vt RKTKo nr 3-2-1-85-08, p 14).
Riigikohus on selgitanud, et tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused: tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100, § 770 lg 1); lepingut on rikutud süüliselt (VÕS § 770 lg 1); patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju (VÕS § 134); rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2, VÕS § 134 lg 1); mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale ettenähtav (VÕS § 134 lg 1). Seega tuleb hagi rahuldamiseks eelkõige tuvastada kostja poolt tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumine. Juhul, kui tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendile lepingurikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest, peab ta maksma rahalist hüvitist VÕS § 134 lg 1 järgi (vt RKTKo nr 2-17-12477, p 13.1 ja 13.2).
Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja rikkus tervishoiuteenuse osutamise lepingut ning kas kostjal on seetõttu kohustus hüvitada hagejale tekkinud mittevaraline kahju.
Hageja hinnangul keeldub Tartu Vangla hagejale asjakohase ravi osutamisest. Kui tervisehoiuteenuse osutaja rikkumine seisneb diagnoosi – või raviveas, tähendab see eelkõige seda, et tervisehoiuteenuse osutaja hooletult või tahtlikult jättis õige ravi määramata. Antud juhul on seega tegemist raviveaga. Raviviga tähendab VÕS § 762, 763 rikkumist.
Hageja leiab, et antud juhul on olemas dokumentaalsed tõendid, mis kinnitavad, et hageja XXX ja XXX põhjustas nikotiiniplaastrite mitteväljastamine ja koerateraapia mittevõimaldamine. Näidustatud nikotiini asendusravikuuri asemel on leevendatud hageja XXX ja XXX asjakohatu ravi määramisega, või on jäetud kaebused üldse tähelepanuta. Süvenenud XXX on viinud XXX tõusuni, mis omakorda on põhjustanud karistuste kandmist kartseris.
Hageja selgitab, et temale on tekitatud mittevaraline kahju sellega, et vangla arstid rikkusid tervisehoiuteenuse osutamise lepingust tulenevaid kohustusi. Hageja kaebustele ei pööratud tähelepanu ja taotlustele vastati automaatselt eitava vastusega. Hageja pöördumised XXX ja XXX tõusmise kohta jäeti tähelepanuta. Vangla arsti kohene reageerimine ja erialaeksperdi kaasamine oleks võinud tagada hagejale õigeaegse ja asjakohase ravi. Vangla arsti hooletus on põhjustanud seda, et hageja kannatab XXX ja XXX all, tal esineb püsiv XXX. Hageja on korduvalt juhtinud arstide tähelepanu oma XXX tõusule ning on palunud abi ja asjakohast asendusravi, kuid hageja jäeti abita. Kuivõrd hageja korduvat paigutamist kartserisse põhjustasid vangla tervishoiutöötajate ravivead ja hooletus isiku XXX seisundi osas, on hagejal õigus rahalisele hüvitisele.
Lk 9/14
Tsiviilasi nr 2-21-170
43.Vangistusseaduse (VangS) § 49 lg 1 ja Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 1 lg 21 kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi. VangS § 52 lg 1 kohaselt osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS § 52 lg 2 kohaselt on vangla arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid.
44.Hageja ja kostja vahel on sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise leping võlaõigusseaduse (VÕS) § 758 lõike 1 mõistes. Tervishoiuteenus on TTKS § 2 lg 1 kohaselt tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Kui hageja soovib mittevaralise kahju hüvitamist lepingust tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise sätete järgi, on asjas oluline tuvastada kas kostja rikkus tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevat kohustust, mille tagajärjel tekkis hagejale mittevaraline kahju, ning kas kostja vastutab selle kahju tekkimise eest (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-171- 10, p 14).
45.VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumiseks eelkõige võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Vastavalt VÕS § 758 lg-le 1 kohustub tervishoiuteenuse osutamise lepinguga üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. VÕS § 762 lõike 1 kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. VÕS § 770 lõike 1 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutaja üksnes oma kohustuse süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Seejuures peab VÕS § 770 lg 3 kohaselt tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu üldjuhul tõendama patsient.
46.VÕS § 762 lg-st 1 tulenevalt võib raviveaga olla tegemist siis, kui ravi ei vasta vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele ja/või tervishoiuteenuse osutaja ei ole patsiendi ravimisel olnud hoolas. Sealjuures tähendab arstiteaduse üldise taseme kindlakstegemine vastust küsimusele, kas raviarst tegutses vähemalt sama kvaliteetselt, nagu vastava eriala haritud ja kogenud arst (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-78-06, p 12). Arstiteaduse üldise taseme selgitamisel lähtutakse esmalt ravijuhistest. Seega, selleks et hinnata, kas kostja on hageja ravimisel teinud ravivea, peab hageja tõendama, et temal esinenud haiguse raviks on ette nähtud ravijuhis, mida kostja on rikkunud.
47.Haiguse diagnoosimisel või ravimisel tehtud viga toob endaga kaasa tervishoiuteenuse osutaja varalise vastutuse siiski üksnes juhul, kui selle tagajärjel tekib patsiendile kahju (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-171-10). VÕS § 128 lõike 5 kohaselt mõistetakse mittevaralise kahjuna eelkõige kahjustatud isiku XXX ja XXX ning kannatusi. VÕS § 132 lõike 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Sellest tulenevalt peab tervishoiuteenuse osutamisel tehtud diagnoosi- või raviviga olema põhjustanud patsiendile kahju, st ilma selle veata ei oleks patsiendil kahjulikke tagajärgi saabunud, sh diagnoosi- või raviveata ei oleks patsiendil füüsilist ega hingelist valu ega kannatusi ega mittevaralist kahju tekkinud (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-171-10 p 16). Lk 10/14
Tsiviilasi nr 2-21-170
48.Kostja on seisukohal, et hagist ei nähtu, et kostja oleks toime pannud ravivea.
49.Juhul kui hageja soovib mittevaralise kahju hüvitamist, tuleb hagejal tõendada, et kostja tervishoiuteenuse osutajana lepingut rikkunud, ta on süüdi kohustuse rikkumises, hagejal on tekkinud mittevaraline kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos.
50.Hageja on esitanud kohtule oma raviloo ja kirjavahetuse Tartu Vanglaga.
51.TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tõendamiskoormise osas peab VÕS § 770 lg 3 ja 4 tulenevalt tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient.
52.Kohus leiab, et kohtule esitatud ravilugudest nähtuvalt on kostja tervishoiuteenuse osutamist nõuetekohaselt dokumenteerinud. Samas ei ole hageja esitanud tõendeid, millest nähtuks, et nikotiiniplaastrite määramata jätmine ja koerateraapiast keeldumine võis põhjustada hagejale erinevaid terviseprobleeme nagu XXX, XXX jne. Hageja ravilugudest nähtub, et hagejal on diagnoositud XXX sh – XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX e XXX, XXX, XXX, XXX, jm XXX, XXXd. Hageja tervisekaardi XX.XX.XXXX sissekandest (haigusjuht nr XXX, tervisekaardi väljavõte lisatud hagile) nähtub XXX kanne, et hagejal on esiplaanil XXX sümptomid: XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX suhtes. Nimetatud kandest nähtuvalt ei saa järeldada, et hageja väljatoodud kaebused oleksid tingimata seotud suitsetamisest loobumise ja nikotiiniplaastrite saamata jäämisega. Hageja viidatud tagajärjed – XXX, XXX, XXX, XXX on sümptomid, võivad isikul tekkida väga erinevatel põhjustel. Asjaolu, et hageja on kaebuse esitamisel seostanud selliseid tagajärgi suitsetamisest loobumisega, ei tõenda, et sellised kaebused on tekkinud nikotiiniplaastrite andmata jätmise tagajärjel. Eelnevast tulenevalt ei ole hageja kohtu ette toonud asjaolusid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et hagejal esinenud XXX, XXX ja XXX oleks olnud põhjustatud nikotiinasendusravi määramata jätmisest.
53.Kehtivatest õigusnormidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust ravi teostamiseks tema soovide kohaselt. VÕS § 762 lg 1 üheks normi eesmärgiks on välistada patsiendi esitatud juhiste täitmine, mis läheksid vastuollu arstiteaduse üldise tasemega.
54.Hagis on esitatud hageja subjektiivsed hinnangud ravimitele ja raviviisidele. Asjaolu, et hageja soovis teatud kindlaid ravimeid või koerateraapiat, ei kinnita nende ravimite vajadust. Tegemist on üksnes hageja sooviga saada mingeid kindlaid ravimeid. Ravimi ja meditsiinilise abivahendi vajaduse ja sobivuse üle otsustab arst. Käesoleval juhul ei ole hageja esitanud tõendeid, et arsti raviotsused oleksid valed olnud.
55.Arst on märkinud, et hageja on käinud suitsetamises loobumise nõustaja juures, mistõttu näidustati hagejale nikotiiniplaastrite kasutamist: Pl Niquitin 21 mg - X nädalat, Pl Niquitin 14 mg - X nädalat ja Pl Niquitin 7 mg - X nädalat (I kd tlk 32 ravilugu nr: XXX). Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja P. K. XX.XX.XXXX vastusest nähtub, et XX.XX.XXXX oli hagejale määratud ravikuur nikotiiniplaastritega. Vastuses mainitakse, et hageja ei olnud koheselt nõus ravikuuriga alustama, sest soovis isiklikud sigaretid enne ära tarvitada. Eeltoodust jõuti järeldusele, et hagejal ei ole motivatsiooni suitsetamisest loobumiseks ning lõpetati raviskeem nikotiiniplaastritega XX.XX.XXXX (II kd tlk 90).
56.Kohus on seisukohal, et eelnevast tulenevalt on tõendatud, et hagejale on nikotiinasendusravi võimaldatud, kuid hageja on sellest ise loobunud. Kohtu hinnangul ei ole nikotiinasendusravi vajalik ravimeede vaid üks võimalik abivahend suitsetamisest loobumiseks. Ka NiQuitin ravimi Lk 11/14
Tsiviilasi nr 2-21-170 infolehelt (II kd tlk 110-113) nähtub, et tegemist on abivahendiga suitsetamisest loobumiseks. Kohus on seisukohal, et ka juhul kui hagejale oleks asendusravi võimaldatud, siis ravimi infolehe kohaselt oleks võinud hagejal kõrvalmõjudena esineda unetus, närvilisus, värisemine jne. Seega ei saa asuda seisukohale, et asendusravi saamisel ei oleks hagejal esinenud hagiavalduses nimetatud kaebusi.
57.Hageja teistkordsel nikotiinasendusravi küsimisel keelduti hagejale ravi võimaldamast, sest vangla praktika kohaselt võimaldati nikotiinasendusravi patsientidele, kes suitsetasid 1-1,5 pakki päevas. Hageja suitsetas aga X suitsu päevas. Kohtule nähtub raviloost nr XXX, et hagejale on XXX ja XXX kurtmisel määratud raviskeemi lisaks XXX mg XXX lõuna ajal. Seega ei ole kohtul võimalik väita, et hageja oleks abita jäetud. Kohtul puudub pädevus hinnata määratud ravi õigsust. Samas pole kohtule esitatud tõendeid, millest nähtuks, et määratud ravi hageja ärevusele ja halvale enesetundele ei oleks olnud asjakohane.
58.Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud kohtule ravivea esinemist ega ka põhjuslikku seost ravivea ja hagejale väidetava kahju tekkimise vahel. Järgnevalt hindab kohus hageja nikotiinasendusravi ja/või koerateraapia määramise nõuet
59.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 760 kohaselt on tervishoiuteenuse osutaja kohustatud osutama tervishoiuteenust isikule, kes seda taotleb, kui taotletavad lepingutingimused ei ole vastuolus seaduses sätestatuga ja tervishoiuteenuse osutamise lepingu tüüptingimustega. Sellistel tingimustel tervishoiuteenust saab järelikult vähemalt üldjuhul ka kohtulikult nõuda. VÕS § 762 esimese lause järgi peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal (Riigikohtu 26. septembri 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-191366, p 10).
60.Kohus selgitab, et seadusest ei tulene, et kohus saaks tervishoiuteenuse osutajat kohustada tervishoiuteenust osutama konkreetsel viisil. Tervishoiuteenuse osutamise leping on olemuslikult käsundusleping VÕS § 619 mõttes ning seega on võimalik teatud ulatuses kohaldada ka käsunduslepingut reguleerivaid sätteid. VÕS § 621 lg 1 esimese lause järgi peab käsundisaaja käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid, kuid sama lõike teise lause järgi, kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele või võimetele tuginedes, ei või käsundiandja anda üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste suhtes. Riigikohus on VÕS § 621 lg 1 teisele lausele viidates leidnud, et patsient ei saa arstile ette kirjutada, millist ravi tuleks kohaldada (vt Riigikohtu 26.09.2019.a lahend asjas nr 2-19-1366, p 10 ; 13.06.2018.a otsus asjas nr 2-15-123028, p 21.3). Seega ei saa patsient arstile ette kirjutada, millist ravi tuleks kohaldada, küll aga on tal õigus ravist keelduda.
61.Seega jätab kohus hageja kohustamisnõude nikotiiniplaastrite ja/või koerateraapia määramiseks läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel, kuna hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada (seadus ei sätesta nõudeõigust hageja nõutud viisil ravi saamiseks). Seadusest ei tulene, et kohus saaks tervishoiuteenuse osutajat kohustada tervishoiuteenust osutama konkreetsel viisil. Järgnevalt hindab kohus hageja nõuet nõuetekohase ravi andmise kohustamiseks
62.Ravi andmise kohustamise osas on kohus seisukohal, et selles osas tuleb hageja nõue jätta rahuldamata.
63.Kohus on seisukohal, et hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest nähtuks, et hageja oleks jäetud asjakohase ravita. See, et hagejale tervishoiuteenuse osutaja poolt määratud ravi ei meeldi ei ole alus kohustada tervishoiuteenuse osutajat (Tartu Vangla) ravi osutama kuna selline kohustus tuleneb vanglale seadusest. VangS § 52 lg 2 kohaselt on arst kohustatud Lk 12/14
Tsiviilasi nr 2-21-170 pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima kinnipeetavaid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama inimese ravile eriarstiabi osutaja juurde. Hageja peamisteks probleemideks, mis hagis välja on toodud, on XXX, XXX ja XXX. Kohtule nähtub hageja poolt esitatud ravilugudest, et hagejale ei ole ravi määramata jäetud. Hageja lihtsalt on soovinud teistsugust ravi. Eelnevast tulenevalt jätab kohus hageja nõude nõuetekohase ravi andmise kohustamiseks rahuldamata, kuivõrd hageja ei ole tõendanud ravi vajadust.
64.Täiendavalt selgitab kohus, et põhjendusi selle kohta, miks hageja leiab, et nikotiinasendusravi on vajalik ja näidustatud ka praegu, hagiavaldusest ei nähtu. Ka ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid ravivajadust käesoleval ajal. Kohus nõustub kostjaga, et asjaolu, et XXX nähti hagejale ette nikotiiniplaastrite kasutamine, ei tähenda, et selline näidustus on aktuaalne ka XXX olukorras, kus suitsetamisvõimalus on vanglas puudunud juba XXX. Kohus kordab, et NiQuitin ravimi infolehe (II kd tlk 110-113) kohaselt on tegemist abivahendiga suitsetamisest loobumiseks. Seega olukorras, kus hageja pole suitsetanud üle kolme aasta on põhjendamatu määrata hagejale abivahendit, mis aitaks tal suitsetamisest loobuda.
65.Koerateraapia osas on hageja viidanud, et soovis leevendada oma XXX ja XXX< koerateraapiaga.
66.Vangistusseaduse (VangS) § 491 sätestab, et tervishoiuteenuseid ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamist rahastatakse riigieelarvest Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud mahus, tingimustel ja korras. Vabariigi Valitsuse 19.12.2003. a määruse nr 330 „"Vangistusseaduse" alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 1 kohaselt kehtestatakse määrusega kinnipeetavatele, arestialustele ja vahistatutele osutatavate tervishoiuteenuste, nende osutamiseks vajalike ravimine ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord. Seega on tervishoiuteenuse osutamine kinnipidamisasutuses piiratum võrreldes vabaduses võimaldatavate teenustega ning vangla ei saa riigieelarvest rahastada sellist teenust, mida rahastatavate teenuste loetelus ei ole. Eelnimetatud määruse lisas 1 on toodud loetelu tervishoiuteenustest, kuid koerateraapiat sellises loetelus ei ole.
67.Kohus leiab, et tegemist ei ole ka sellise eraldiseisva tervishoiuteenusega, mis kuuluks vangla kaudu riigieelarvest rahastamisele. Lisaks eelnevale ei ole hageja tõendanud, et millise terviseprobleemi raviks hageja koerateraapiat vajab ning kuidas on hageja tõendanud selle vajaduse. Kohus selgitab, et teraapiakoer on eritreeningu läbinud koer, kes suudab luua ning pakkuda kontakti seda vajavatele inimestele, leevendades sellega pingeid ja luues sideme ümbritseva maailmaga. Teraapiakoer on koer, keda on treenitud pakkuma armastust ja lohutust haiglas viibivatele inimestele, vanadekodude elanikele, koolides õpiraskustega lastele ja neid kasutatakse ka stressi leevendamiseks ekstreemsetes olukordades nagu näiteks loodus- või mõne muu katastroofi läbi elanud inimestele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
68.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.
69.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja, millest tuleneb, et kindlaksmääratavaid menetluskulusid ei ole. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulude suuruse kindlaks määramata.
Lk 13/14
Tsiviilasi nr 2-21-170 /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik
Lk 14/14
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.