Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-78-06 Otsuse kuupäev Tartu, 3. oktoober 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu Kohtuasi H. M hagi AS-i V vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 20. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-03-221 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik H. M kassatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende Hageja H. M (isikukood xxxxxxxxxxx) ja tema esindaja esindajad Riigikohtus vandeadvokaat Mart Sikut. Kostja AS V (registrikood xxxxxxxx) ja tema esindaja vandeadvokaat Jaan Lindmäe. Asja läbivaatamise kuupäev 11. september 2006. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. märtsi 2006. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada H. M kassatsioonkaebuselt 2. mail 2006. tasutud kautsjon 2080 (kaks tuhat kaheksakümmend) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.H. M (edaspidi hageja) esitas 24. aprillil 2003. a Valga Maakohtule hagi, milles palus AS-ilt V (edaspidi kostja) välja mõista raviga kantud reaalsed kulutused 7943 krooni 85 senti ning liikumiseks vajaliku sõiduki soetamismaksumus 200 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt pöördus hageja 9. oktoobril 1997. a vaevuste tõttu nimmepiirkonnas kostja poole. Hagejal diagnoositi lumbaago, mille konservatiivne ravi ei avaldanud oodatud tulemusi. Seetõttu tegi raviarst hageja tervisliku seisundi parandamiseks paravertebraalse blokaadi (süst L1 nivoosse). Pärast seda ilmnesid hagejal tasakaaluhäired, jäi püsima tuimus lahklihal ja reite tagapinnal ning ta ei tundnud urineerimis- ja defekatsioonitungi. Ajavahemikus 16. oktoober 1997. a kuni 24. oktoober 1997. a viibis hageja ravil ja uuringutel Maarjamõisa Haiglas. 8. novembril 1997. a pöördus hageja Haapsalu Neuroloogilisse Rehabilitatsioonikeskusesse, kus tal diagnoositi cauda equina ("hobusesaba") sündroom (tuimus tuharatel, reite tagapinnal, valutundlikkus kehal ja jäsemete eespinnal). 2. mail 2000. a teavitas Sotsiaalministeerium hagejat arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni (edaspidi komisjoni) 20. aprilli 2000. a otsusest, mille kohaselt paravertebraalne blokaad ei ole näidustatud lumbalgia ravis; paravertebraalset blokaadi ei tehtud õigesti, sest satuti subarahnoidaalruumi ja tekitati seljaaju kahjustus. Ilmselt ei kontrollitud nõela asendit aspiratsiooni teel või radioloogiliselt. Paravertebraalset blokaadi tehakse lokaalanesteetikumiga, analgiini lisamisel puudub igasugune põhjendus ja see on meditsiiniline viga. Hageja leidis, et temal tekkinud tervisekahjustus on tingitud raviarsti teostatud ebaõigest ravist ning
seetõttu on kostja tekitanud talle kahju. Hageja alakeha on sisuliselt halvatud ning ta on suuteline läbima lühikesi vahemaid vaid kepi toel. Lisaks urineerimis- ja defekatsioonitungi mittetajumisele on tal täielikult kadunud erektsioonivõime. Haigushoo süvenedes on hageja sunnitud nii liikumisel kui olmetoimingute tegemisel kasutama kolmandate isikute abi.
2.Kostja ei tunnistanud hagi, leides, et raviarsti määratud diagnoos ja kohaldatud ravivõte olid õiged ning ravivõte ka sooritati õigesti. "Hobusesaba" sündroomi teket võib põhjustada ka patsiendi haigushoo ägenemise ning tema anatoomilistest ja/või füsioloogilistest iseärasustest tulenev koosmõju. Kostjal on diagnoositud ka disci prolaps, mis samuti võib tekitada "hobusesaba" sündroomi.
3.Valga Maakohus jättis 1. novembri 2004. a otsusega hagi rahuldamata, juhindudes põhiseaduse (PS) §-st 17, tsiviilkoodeksi (TsK) §-dest 448 ja 463 ning võlaõigusseaduse (VÕS) §-dest 127, 1043 ja 1046. Maakohus mõistis hagejalt kohtukuludena kostja kasuks välja ekspertiisitasu 7800 krooni ning riigituludesse riigilõivu 12 000 krooni ja ekspertiisitasu 7800 krooni. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole tõendatud kostja süü ja õigusvastane käitumine ning põhjuslik seos kostja käitumise ja hagejal tekkinud kahju vahel. Kohus luges kohtuarstliku ekspertiisi akti, eksperdi selgituste ning ekspertide arvamusega tõendatuks, et raviarsti valitud ravivõtte kohaldamine ja ravimite kasutamine oli vajalik ja õige. Ekspertiisiakti ja eksperdiarvamusega luges maakohus tõendatuks raviarsti valitud medikamentide kasutamise vajalikkuse ja õigsuse. Maakohus leidis, et tõendatud on ka ravivõtte soorituse ja kontrolli nõuetelevastavus. Lisaks ei lugenud maakohus piisavaks hageja esindaja viiteid ravivõtte soorituse seosele hagejal tekkinud terviserikkega. Maakohtu otsuse kohaselt on eksperdid arvamuses väljendanud, et paravertebraalse blokaadi tegemisel on alati risk lahuse sattumiseks seljaaju ümbritsevasse ruumi ning möönnud sellisel juhul "hobusesaba" sündroomi tekkevõimalust. Samas pole eksperdid üheselt kinnitanud kohaldatud ravivõtte seost hagejal tekkinud püsiva terviserikkega, vaid avaldanud, et muid hageja tervisekaardis fikseeritud tervisehäireid ei saa põhjuslikult seostada 9. oktoobril 1997. a tehtud protseduuriga. Samuti nähtub ekspertiisiaktist, et pärast paravertebraalse blokaadi tegemist hageja tervislik seisund paranes. Maakohus leidis, et hageja viidatud Sotsiaalministeeriumi arstiabi kvaliteedi komisjoni otsuse aluseks oli vale lähtediagnoos (lumbalgia), mistõttu ei saa seda otsust arvestada.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus rikkunud kohustust hinnata seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kostja süü ja õigusvastane käitumine ning põhjuslik seos kostja käitumise ja hagejal seeläbi tekkinud kahju vahel on täielikult tõendatud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus jättis 20. märtsi 2006. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus mõistis hagejalt kohtukuluna riigituludesse välja 498 krooni 5 senti. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on hagi rahuldamata jättes õigesti ja täielikult hinnanud asjas olevaid tõendeid, tuvastanud asjas tähtsust omavad asjaolud ning kohaldanud materiaalõiguse norme.
Kohtuarstliku ekspertiisi aktist ja hageja haigusloo väljavõttest nähtub, et hagejal diagnoositi lumbaago ning just see diagnoos ning eelnevate konservatiivsete ravivõtete ebatõhusus oli aluseks ravivõttena paravertebraalse blokaadi kasutamisele. Väär on hageja väide, et tema suhtes rakendatud ravivõte oli vale, kuna paravertebraalse blokaadi tegemisel kasutati süstelahusena novokaiini kombineeritult analgiiniga. Eksperdiarvamusega on tuvastatud, et taoline süstelahus paravertebraalse blokaadi tegemisel oli lubatud ja ei olnud meditsiiniline viga, kuivõrd blokaadi tegemisel kasutatakse nii novokaiini kui ka novokaiini kombineeritult teiste ravimitega ning analgiini võis lisada süstelahusesse lihaspiirkonnas valu vaigistamiseks. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et asja lahendamise aluseks ei saa võtta Sotsiaalministeeriumi arstiabi kvaliteedi komisjoni otsuseid ning asjatundja P. M apellatsioonikohtu istungil antud ütlusi, mis tuginevad ravivõtte lubamatuse osas lumbalgia diagnoosile. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tugines maakohus õigesti kohtuarstlikus ekspertiisiaktis märgitule, mille kohaselt ei olnud ravivõtet kasutanud arstil vajadust kontrollida nõela asendit aspiratsiooni teel või radioloogiliselt, kuna blokaadi eesmärgiks ei olnud viia lahust hageja selgroogu ümbritsevatesse kudedesse. Ringkonnakohus leidis, et üheselt ei ole tõendatud see, et süstelahus sattus hageja lülisamba kanalisse just raviarsti eksimuse tulemusena. Samuti leidis ringkonnakohus, et piisavalt ei ole tõendatud ravivõtte soorituse seos hagejal tekkinud püsiva terviserikkega.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning mõista kostjalt välja menetluskulud. Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et teda raviti valede ravivõtetega. Asjas on tõendatud raviarsti süüline käitumine, saabunud kahjulik tagajärg ning otsene põhjuslik seos süülise käitumise ja saabunud kahjuliku tagajärje vahel. Kui paravertebraalset blokaadi poleks tehtud või kui seda oleks tehtud õigesti (ilma lahusesse analgiini lisamata ja nõela asendit jälgides), poleks hagejal tekkinud tervisekahjustust. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus pööranud küllaldast tähelepanu apellatsioonkaebuses osundatule, jättes kõrvale ka täiendavalt kogutud tõendid.
7.Kostja ei pea kirjalikus vastuses kassatsioonkaebust õigeks ja vaidleb sellele vastu, leides, et ringkonnakohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning ei ole rikkunud menetlusõiguse norme.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
9.Kohtud on ebaõigesti leidnud, et kuna hageja nõue hõlmab ajavahemikku nii enne kui pärast 1. juulit 2002. a, siis tuleb asi lahendada nii tsiviilkoodeksi kui võlaõigusseaduse sätete alusel. Enne 1. juulit 2002. a lahendati vaidlusaluses asjas esitatud nõudega sarnaseid nõudeid raviasutuse vastu tsiviilkoodeksi 41. peatüki sätete alusel. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 22 lg 1 järgi kohaldatakse
võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1. juulit 2002. a. Hagejale väidetavalt kahju põhjustanud tegu pandi toime enne 1. juulit 2002. a, mistõttu tuleb asjas kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid.
10.Alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 442 lg 8 järgi märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. TsMS §-st 232 tulenevalt põhineb tõendite hindamine asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud. Samad põhimõtted tulenesid enne
1.jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 231 lg-st 4 ja §-st 95. Kolleegium nõustub hageja väitega, et rajades otsuse maakohtu motiividele, ei pööranud ringkonnakohus küllaldast tähelepanu apellatsioonkaebuse põhjendustele ja jättis põhjendamatult kõrvale täiendavalt kogutud tõendid.
11.TsK § 448 alusel hagi rahuldamiseks peab kohus tuvastama kahju olemasolu, kahju tekitanu teo õigusvastasuse, tekkinud kahju ja kahju tekitanu teo vahelise põhjusliku seose ning kahju tekitanu süü. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et kannatanu peab nimetatud paragrahvi alusel tõendama tekkinud kahju, kahjutekitaja õigusvastase teo ning põhjusliku seose kahju ja teo vahel. Kahjutekitaja süüd eeldatakse ja selle puudumise peab tõendama kahjutekitaja (vt nt tsiviilkolleegiumi 30. aprilli 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-97 (RT III 1997, 15, 158) ja
9.oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-02 (RT III 2002, 25, 289)). Kohtud ei ole neid vastutuse elemente analüüsinud, mistõttu jääb arusaamatuks, milliste asjaolude alusel jõudsid kohtud järeldusele, et kostja süü hageja tervisekahjustuse tekkimises pole tõendatud. Ringkonnakohus leidis, et maakohus märkis õigesti, et asja lahendamisel ei saa aluseks võtta komisjoni otsuseid ja P. M ütlusi paravertebraalse blokaadi kui ravivõtte lubamatuse osas, kuna need tuginevad lumbalgia diagnoosile. Kolleegium märgib sellega seonduvalt, et isegi kui eristada lumbalgia ja lumbaago diagnoose, ei anna see alust jätta hindamata nimetatud tõendites sisalduvat teavet analgiini kasutamise lubatavuse kohta süstelahuses ja ravivõtte sooritamise õigsuse kohta.
12.Õigusvastane oli TsK § 448 järgi muuhulgas ka patsiendile kehavigastuse tekitamine vale või hooletu ravimisega. Kostja tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks pidi kohus kontrollima, kas hageja tervendamiseks kasutatud ravivõte (paravertebraalne blokaad) oli õigustatud, kas analgiini lisamine süstelahusesse oli meditsiiniliselt lubatud ning kas ravivõte tehti meditsiiniliselt õigesti. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on tõendeid hinnates õigesti leidnud, et novokaiini ja analgiini süstelahus oli paravertebraalse blokaadi tegemisel lubatud ja ei olnud meditsiiniline viga, kuivõrd vastavalt eksperdiarvamusele kasutatakse blokaadi tegemisel nii novokaiini kui ka novokaiini kombineeritult teiste ravimitega ning analgiini lisamine süstelahusesse oli lubatud just lihaspiirkonnas valu vaigistamise eesmärgil. Samas ei hinnanud ringkonnakohus sellise seisukoha
väljatoomisel kõiki asjas olevaid tõendeid, rikkudes sellega TsMS §-s 232 sätestatut. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvestanud kohtuarstliku komisjoni ekspertiisiaktiga (edaspidi kohtuarstlik ekspertiisiakt; I kd, tlk-d 80�86), mille kohaselt võib paravertebraalset blokaadi kasutada nimme piirkonna valude leevendamiseks ning selle tegemiseks kasutatakse nii novokaiini kui ka novokaiini kombineeritult teiste ravimitega. Analgiini lahust kasutatakse lihasesse süstimiseks ja paravertebraalse blokaadi tegemiseks tavaliselt ei kasutata. Samuti pole põhjendatud, miks ei arvestatud ekspert T. A kohtuistungitel antud selgitustega (I kd, tlk-d 121�122, 171�172), mille kohaselt paravertebraalse blokaadi tegemiseks tavaliselt novokaiini ja analgiini kombinatsiooni ei kasutata. Analgiinilahust võib lihasesse viia, aga see ei ole valikravim paravertebraalse blokaadi tegemiseks. Kui analgiini ei oleks kasutatud, ei oleks tekkinud jalgade halvatust, nõrkust, tuimust. Kohtud pole põhjendanud tunnistaja P. M kohtuistungil antud ütluste (I kd, tlk-d 174�175) arvestamata jätmist, mille kohaselt paravertebraalseks blokaadiks analgiini ei kasutata. P. M ütlustest nähtuvalt öeldakse 2003. aasta ravimiteraamatus "Pharmaca Estica", et analgiini ei tohi süstlas teiste ravimitega segada. Kui blokaadi näidustamiseks oleks olnud õige lahus ja see oleks sattunud kanalisse, siis ei oleks tekkinud püsivat kahjustust. Arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni (edaspidi komisjon) 20. aprilli 2000. a otsuse (I kd, tlk 27) kohaselt ei ole paravertebraalne blokaad lumbalgia ravis näidustatud. Komisjoni 17. veebruari 2005. a otsuse (I kd, tlk 153) kohaselt on lumbaago ja lumbalgia sünonüümid, mis tähendavad ühte ja sama seisundit ehk nimmepiirkonna valu, mille raviks ei ole paravertebraalne blokaad näidustatud. Komisjoni nimetatud otsuste kohaselt puudub põhjendus analgiini lahusega paravertebraalse blokaadi tegemiseks. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on maakohus oma järeldustes õigesti tuginenud kohtuarstlikus ekspertiisiaktis märgitule, mille kohaselt ei olnud ravivõtet kasutanud arstil vajadust kontrollida nõela asendit aspiratsiooni teel või radioloogiliselt, kuivõrd paravertebraalse blokaadi eesmärgiks ei olnud viia lahust hageja selgroogu ümbritsevatesse kudedesse. Ka selle järelduse juures ei ole hinnatud kõiki tõendeid igakülgselt ja täiendavalt. Kohtuarstliku ekspertiisiakti (I kd, tlk-d 80�86) kohaselt oli paravertebraalse blokaadi eesmärgiks viia lahus selgroogu ümbritsevatesse kudedesse, kuid lahus sattus (ilmselt osaliselt) seljaaju ümbritsevasse ruumi, mille tagajärjel tekkis cauda equina sündroom. Samast aktist nähtuvalt on paravertebraalse blokaadi tegemisel alati risk lahuse sattumiseks seljaaju ümbritsevasse ruumi. Kuna raviarsti eesmärk ei olnud viia lahust seljaaju kanalisse, ei pidanud ta ka protseduuri tegemise ajal vajalikuks röntgenoloogiliselt kontrollida nõela asendit ega aspiratsiooni teel sattumist lülisamba kanalisse. Seega kinnitab akt vaid seda, et raviarst ise ei pidanud vajalikuks kontrollida süstlanõela asendit. Kuna paravertebraalse blokaadi tegemisel on akti kohaselt alati risk lahuse sattumiseks seljaaju ümbritsevasse ruumi, siis kolleegiumi arvates pole oluline, kas ravivõtet teinud arst ise pidas vajalikuks kontrollida süstlanõela asendit. Oluline on see, kas vastava eriala haritud ja kogenud arst oleks sellise riski puhul nõela asendit kontrollinud (pidanud kontrollima). Sellist küsimust ei ole kohtud analüüsinud, kuigi vastusest sellele oleneb, kas arst tegi ravivea või mitte. Ekspert T. A kohtuistungitel antud selgituste (I kd, tlk-d 121�122, 171�172) kohaselt kontrollitakse
paravertebraalse blokaadi tegemisel tavaliselt süstla asendit, vaidlusalusel juhul seda ilmselt ei tehtud. Tunnistaja P. M kohtuistungil antud ütluste (I kd, tlk-d 174�175) kohaselt tehakse blokaad lihaskonda, esmalt veendutakse, et süstlanõel ei ole veresoones. Komisjoni 20. aprilli 2000. a otsuse (I kd, tlk 27) ja 17. veebruari 2005. a otsuse (I kd, tlk 153) kohaselt ei tehtud paravertebraalset blokaadi õigesti, sest satuti subarahnoidaalruumi ja tekitati seljaaju kahjustus. Komisjoni hinnangul ei kontrollitud ilmselt nõela asendit. Need tõendid on kohtutel jäänud hindamata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas analgiini võis novokaiini süstelahusesse lisada. Samuti tuleb hinnata, kas paravertebraalse blokaadi tegemisel järgiti ohutusnõudeid vajalikul tasemel, st kas raviarst tegutses vähemalt sama kvaliteetselt nagu vastava eriala haritud ja kogenud arst. Kui ravivõtet kasutanud arsti tegutsemise kvaliteet oli madalam kui vastava eriala haritud ja kogenud arsti oma, siis võis tegemist olla raviveaga. Eeltoodu alusel saab hinnata ka analgiini kasutamist süstelahuses.
13.Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et hagejale tehtud ravivõtte seos hagejal tekkinud püsiva terviserikkega ei ole piisavalt tõendatud. Ringkonnakohus märkis, et üheselt ei ole tõendatud süstelahuse sattumine hageja lülisamba kanalisse just raviarsti eksimuse tulemusel. Kolleegium leiab, et kohtud jätsid sisuliselt kostja käitumise ja kahju tekkimise vahelise põhjusliku seose õiguslikult hindamata. Põhjusliku seose kindlakstegemisel hagejal tekkinud kahju ja selle tekitanud teo vahel tuleb kasutada nn conditio sine qua non - testi, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks siiski saabunud. Põhjuslik seos on olemas juhul, kui ilma kostjale etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud (vt nt ka tsiviilkolleegiumi 7. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-05 (RT III 2005, 45, 441) ja tsiviilkolleegiumi 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06). Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus kontrollima, kas hagejale oleks kahju tekkinud ka siis, kui kostja ei oleks paravertebraalset blokaadi teinud või analgiini süstelahuses kasutanud. Samuti tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas kahju oleks tekkinud ka juhul, kui enne süstelahuse viimist hageja organismi oleks kontrollitud nõela asendit. Jaatava vastuse korral nendele küsimustele põhjuslik seos arsti tegevuse ja kahju vahel puudub. Eitava vastuse korral on põhjuslik seos olemas. Kui hageja tervisekahjustus võis alternatiivselt tekkida ravivea või muu asjaolu (nt tema enda tervisliku seisundi) tõttu, mille eest arst ei vastuta, tuleb põhjuslikku seost ravivea ja kahju vahel eeldada, s.t hageja ei pea tõendama, et muu asjaolu polnud kahju põhjuseks. Kui hageja tervisekahjustuse ja kahju põhjuseks oli nii raviviga kui ka muu(d) asjaolu(d), mille eest arst ei vastuta, siis see ei vabasta kostjat vastutusest, sest ka tema tegu põhjustas kahju. Kui kahju tekkimist või suurenemist põhjustas kannatanu enda raske ettevaatamatuse tõttu muu asjaolu, siis see võib olla aluseks TsK § 462 lg 1 kohaldamisele.
14.Kolleegium märgib, et kohtul on asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate küsimuste selgitamiseks TsMS §-st 304 tulenevalt vajadusel õigus määrata kordusekspertiis või täiendav ekspertiis, samuti
vastavalt TsMS §-le 303 küsitleda eksperte kohtuistungil. Eksperdiarvamust tuleb hinnata nagu teisigi tõendeid TsMS §-s 232 sätestatut järgides. Muuhulgas ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Tõendite hindamise samad põhimõtted sisaldusid osalt varem kehtinud TsMS §-s 95. Nende sätete valguses tuleb pidada valeks maakohtu otsuses märgitut, et kohtul puudub alus ja võimalus revideerida ekspertide arvamust ja puudub igasugune alus kahelda ekspertide ühise arvamuse õigsuses. Seda ebaõiget seisukohta ei muutnud ka ringkonnakohus.
15.Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §st 3, lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemustest. Jaak Luik, Henn Jõks, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.