AAS BALTA hagi X (end X) vastu põhivõla 88 246,85 euro ja alates 31.10.2018 edasise viivise saamiseks seadusjärgses määras 93 541,66 eurot
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: AAS BALTA (registrikood 40003049409; asukoht Raunas iela 10, Riia, Läti) Hageja esindaja: Külliki Tammik (OÜ Julianuse Õigusbüroo; e-post xxx) Kostja: X (end X) (isikukood xxxxxxxxxxx; elukoht xxx) Kostja lepingulised esindajad: vandeadvokaadi abi Meeli Rondel ja vandeadvokaat Ahti Kuuseväli 25.03.2021
Kohtuistung Istungil osalenud isikud
hageja lepinguline esindaja Krista Raudsepp, kostja lepingulised esindajad vandeadvokaadi abi Meeli Rondel ja vandeadvokaat Aht Kuuseväli
RESOLUTSIOON:
1.Jätta AAS BALTA hagi Xi vastu rahuldamata.
2.Jätta kostja menetluskulud hageja kanda.
3.Välja mõista AAS-ilt BALTA Xi kasuks menetluskuluna 8974 eurot.
4.AAS-il BALTA tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda Xile viivist VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
5.Käesoleva tsiviilasja hind on 93 541,66 eurot. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja
tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja esitas Harju Maakohtusse hagiavalduse 30.10.2018 ja hagi täpsustused/seisukohad 04.01.2019, 17.01.2019, 29.03.2019 ning tervikteksti 12.08.2019, milles suurendas nõuet 88 246,85 euroni.
2.Tervikteksti kohaselt sõlmis W 07.12.2006 AAS-ga BALTA (hagejaga) mootorsõidukite omanike tsiviilõigusliku vastutuse kohustusliku liikluskindlustuse standardilepingu nr US216670, millega kindlustati sõiduki VW Passat, registreerimismärgiga XXXXXX omaniku või kasutaja tsiviilvastutus.
3.Preili maa- ja linnakohtu kriminaalasjas nr 11320004207, K25018607 tehtud kohtuotsuse kohaselt juhtis X (kostja) 14.01.2007 kella 02:50 paiku Preili linnas Brivibase tänaval Riia suunas sõidukit VW Passat registreerimisnumbriga XXXXXX ja põhjustas liiklusõnnetuse. Sõiduki kõrvalistmel oli Y ja vasakul tagaistmel VB. Liiklusõnnetuse tagajärjel hukkus Y. Kohtuotsuse järgi eiras kostja sõidukijuhile ja liiklusosalejale esitatud nõudeid ja juhtis sõidukit alkoholijoobes, rikkudes Läti Vabariigi liiklusseaduse punkti 39.1.2, mis keelab sõidukit juhtida, kui alkoholisisaldus veres ületab 0,5 promilli. Pärast liiklusõnnetuse toimumist tuvastati kostja veres alkoholisisaldus 2,4 promilli. Kohus leidis, et kostja pani toime Läti Vabariigi kriminaalseadustiku § 260 lg 3 kohase kuriteo. Preili maa- ja linnakohtus toimunud kohtuistungil tunnistas kostja oma süüd ning palus loobuda tõendite uurimisest. Kostja mõisteti Läti Vabariigi 12.11.2007 kohtuotsusega süüdi Läti Vabariigi karistusseadustiku § 260 lg 3 sätestatud teos, millega mõisteti kostjale tingimisi karistus.
4.Hageja leiab, et kostja ei ole kriminaalmenetluses kokkulepet sõlminud, kuna seda ei ole nimetatud 12.11.2007 Preili maa- ja linnakohtu kohtuotsuses. Kohus ei ole kokkulepet kinnitanud. Isegi, kui kostja hüvitas kannatanu Wle moraalse kahju, ei nõustu hageja tõlgendusega, et W on loobunud kindlustusandja või Läti Vabariigi Sotsiaalkindlustusameti makstavatest hüvitistest. Hageja leiab, et kostja ja W vahel sõlmitud kahepoolne kokkulepe ei saa tühistada või muuta seadusega kindlustusandjale ja Läti Vabariigi Sotsiaalkindlustusametile seadusega määratud kohustusi.
5.Hageja leiab, et kuivõrd liiklusõnnetus juhtus ja kahju tekkis Läti Vabariigis, kuulub käesolevas tsiviilasjas kohaldamisele Läti Vabariigi õigus (REÕS § 2 lg 1 ja § 50 lg 1). Hageja saab kostjalt nõuda hüvitamist üksnes juhul, kui ta lisaks Eesti Vabariigi liikluskindlustusseadusele saab sellise kahju hüvitamist nõuda ka Läti Vabariigi seaduste kohaselt (3-2-1-45-16 p 15).
6.Läti Vabariigi liikluskindlustusseaduse § 2 kohaselt on seaduse eesmärk kaitsta liiklusõnnetuses kannatanud kolmandate isikute huve ning reglementeerida õigussuhteid sõidukite omaniku, kasutaja ja kindlustusandja vahel küsimustes, mis on seotud sõiduki omaniku ja kasutaja tsiviilõigusliku vastutuse kindlustamisega. Sama seaduse § 24 lg 2 kohaselt hüvitab riigieelarvest ja omavalitsuste eelarvest pensionide ja toetuste väljamaksmiseks tehtud kulutused kindlustusandja või autokindlustusselts.
7.Läti Vabariigi maismaa sõidukite omanike tsiviilõigusliku vastutuse kohustusliku kindlustuse seaduse (OCTA) § 23 lg 1 kohaselt on ülalpidaja surma korral õigus saada kindlustushüvitist: 1)
lapsel, sh lapsendatud lapsel: a) kuni täisealiseks saamiseni; b) kuni ta õpib keskharidusasutuses või kõrgharidusasutuse päeva õppes, kuid mitte üle 24 aasta vanuseni või olenemata vanusest, kui ta jäänud invaliidiks enne täisealiseks saamist; 3) töövõimetul lesel, töövõimetutel vanematel või vanavanematel kuni nende töövõime taastumiseni ja töövõimelisel lesel, kui peres on kuni kaheksa aastased lapsed või puudega laps. OCTA § 23 lg 2 sätestab, et sama §-i lõikes 1 nimetatud ülalpeetavatele kannatanu surmaga tekitatud kahju on surnud isiku saamata jäänud tulu osa, mida ülalpeetavatel oli õigus saada kannatanu eluajal ja millest on maha arvatud ülalpeetavale määratud toitjakaotuspensioni summa ning kannatanu surma korral on kindlustusandja kohustatud maksma ülalpeetavatele hüvitist.
8.Läti Vabariigi Sotsiaalkindlustusamet tasus osa saamata jäänud tulust toitjakaotuspensionina, mille hüvitamist nõuab regressi korras kindlustusandjalt, s.o hagejalt. Saamata jäänud tulu ja sotsiaalkindlustusameti väljamakstud summa vahe tasub kindlustusandjana hageja ülalpeetava/ülalpeetavate arvelduskontole või ülalpeetava eestkostja arvelduskontole. Läti tsiviilseadustiku §-de 177 ja 219 kohaselt on lapse eestkostjaks kuni tema täisealiseks saamiseni vanemad, kelle õigus ja kohustus on hoolitseda lapse ja tema vara eest ning esindada last tema isiklikes ja varalistes suhetes. 14.01.2017 juhtunud liiklusõnnetuse tagajärjel hukkus Y, seega on kannatanuteks hukkunu töövõimeline lesk W (kuni peres on kuni kaheksa-aastased lapsed) ja hukkunu lapsed Q ja Z, kelle eestkostjaks oli/on W.
9.Sotsiaalkindlustusamet on teinud väljamakseid Wle kui Q ja Z eestkostjale Läti Vabariigi pensioniseaduse § 23 lg 1 alusel, mis sätestab, et sama seaduse §-s 19 nimetatud surnud ülalpidaja pereliikmetele makstav toitjakaotuspensioni suurus igale lapsele ei tohi olla alla 65% riigi sotsiaalkindlustustoetusest ja see arvutatakse ülalpidaja eelduslikust vanaduspensionist järgmiselt: 1) ühele lapsele 50% pensioni suurusest; 2) kahele lapsele 75% pensioni suurusest. Hageja on tasunud Qle ja Zle välja summa vahe, mis on jäänud pärast Sotsiaalkindlustusameti arvestatud toitjakaotuspensioni väljamaksmist Qle ja Zle. Väljamaksed on tehtud eestkostjale Wle. Alates 15.08.2014 tasub hageja makseid Qle, kuna ta sai 18-aastaseks. Sotsiaalkindlustusameti poolt Qle välja makstud toitjakaotuspensioni maksed on Sotsiaalkindlustusamet omakorda regressi korras sisse nõudnud hagejalt. Wle tegi hageja väljamakseid perioodil 29.11.2007-14.07.2014 kui lesele, kes kasvatab alla kaheksa aastast last.
10.Sotsiaalkindlustusamet tasus osa saamata jäänud tulu toitjakaotuspensionina, mille hüvitamist Sotsiaalkindlustusamet nõuab regressi korras hagejalt kui kindlustusandjalt (kogusumma ei ületa 276,75 eurot ühe ülalpeetava kohta). Saamata jäänud tulu ja Sotsiaalkindlustusameti väljamakstud toitjakaotuspensioni summa vahe on tasunud hageja kindlustusandjana ülalpeetava eestkostja/ülalpeetava arvelduskontole. Yi 6-kalendrikuu keskmine sissetulek enne liiklusõnnetuse toimumist oli juulist 2006 kuni detsembrini 2006 777,98 LVL. Seega oli igal ülalpeetaval õigus kannatanu eluajal saada 777,98LVL : 4 (ülalpeetavate arv + 1 s.o hukkunu isik) = 194,50 LVL s.o 276,75 eurot (Läti Panga 01.01.2014 kursi järgi).
11.OCTA § 41 lg 1 punkti 1 alapunkt a) sätestab, et kindlustusandjal on õigus esitada liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukijuhile regressnõue, kui ta on sõidukit juhtinud alkoholi, narkootiliste, psühhotoksiliste, psühhotroopsete ainete või muude joovastavate ainete mõju all. Kriminaalasjas nr 11320004207, K25018607 on Läti Vabariigi jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et kostja oli liiklusõnnetuse põhjustamise hetkel alkoholijoobes. Läti Vabariigi tsiviilseadustiku § 1779 sätestab, et igaüks peab hüvitama oma tegevuse või tegevusetusega tekitatud kahju.
12.Hageja esitas kostjale taotluseid regressinõude hüvitamiseks 20.05.2009, 18.08.2011, 06.12.2013, 23.09.2016, millele kostja ei ole reageerinud ega võlgnevust hagejale tasunud.
13.Vastavalt kohustusliku liikluskindlustuse lepingule ja tulenevalt OCTA § 23 lg-st 1 ja § 24 lg-st 2 on hageja Wle, Qle ja Zle tasunud ja sotsiaalkindlustusametile regressi korras hüvitanud maksed perioodil 27.11.2007-18.07.2019 kokku summas 88 246,85 eurot. Hageja nõuab nimetatud summa hüvitamist kostjalt OCTA § 41 lg 1 p 1 alapunkti a) alusel. Maksekorraldused, mis tehti sotsiaalkindlustusametile 07.04.2011, 29.10.2013, 12.06.2015, 20.04.2016, 05.08.2016, 20.03.2017, 18.07.2017, 22.05.2018 ja 06.02.209 on suuremas summas, kuna hüvitise saaja on riigiasutus, makstakse mõnikord mitme erineva kindlustusjuhtumi maksed ühe maksena. Maksekorralduste selgitustest nähtub viide erinevatele kindlustusasja numbritele.
14.Tegemist on regress- ehk tagasinõudeõigusega OCTA § 41 lg 1 p 1 alapunkti a) mõttes. Kindlustusandja võtab kahju tekitamise eest vastutava isiku vastu nõudeõiguse üle üksnes kindlustushüvitise väljamaksmise korral ja seega tekib hagejal nõudeõigus kindlustushüvitise väljamaksmise hetkel. Hageja nõue muutus sissenõutavaks iga makse tasumisest. Kuna OCTA regressnõude esitamise tähtaega ei reguleeri, siis tuleb aegumistähtaja kohaldamisel lähtuda Läti Varariigi tsiviilseadustikust. Tsiviilseadustiku § 1895 kohaselt, kõik nõudeõigused, mis ei ole ühemõtteliselt aegumise mõju alt eemaldatud ja mille kasutamiseks ei ole seadusega määratud lühemat tähtaega, lõpevad, kui õigustatud isik ei ole need kümne aasta jooksul kasutanud ehk sisse nõudnud. Paragrahv 1902 kohaselt katkestab aegumise õiguse kasutamine, milleks võib olla hagi esitamine kohtusse või pöördumine arbitraažikohtusse, kusjuures juba möödunud aega enam ei arvestata ning hakkab kulgema uus aegumistähtaeg. Hageja esitas 23.09.2016 Läti Daugavpilsi kohtusse hagiavalduse kostja vastu 77 951,73 euro kahjunõudes, millest kohus 30.09.2019 kohtuotsusega keeldus, leides, et kostja elukoht on Eestis, mistõttu tuleb hagi esitada Eesti Vabariigi kohtule. Tsiviilseadustiku § 1904 kohaselt katkestab hagi esitamine aegumise, mistõttu hageja nõude aegumine katkes 23.09.2016 Läti Vabariigi Daugavpilsi kohtusse hagi esitamisega ja alates 24.09.2016 hakkas uuesti kulgema 10-ne aastane aegumistähtaeg. Sama seaduse § 1905 kohaselt võlgnikule saadetud meeldetuletus katkestab aegumise. Hageja on kostjale edastanud taotlused regressnõude hüvitamiseks, mille saatmisega hageja nõude aegumine katkes. Viidatut kinnitab Läti Vabariigi Ringkonnakohtu 04.09.2014 lahend tsiviilasjas nr C33489513, millest tuleb REÕS § 2 lõikest 3 lähtuda. Seega ei ole hagiavalduses kostja vastu esitatud nõue aegunud.
15.Läti Vabariigi tsiviilseadustiku § 1765 kohaselt tuleb intressimäär sätestada dokumendis või tehingus. Juhul, kui seda ei ole tehtud, kuulub kohaldamisele seadusest tulenev intressi määr 6% aastas. Hageja palub kostjalt välja mõista viivised alates 12.08.2019 hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude 88 246,85 euro tasumiseni Läti Vabariigi tsiviilseadustiku §-s 1765 ettenähtud ulatuses ehk 6% aastas, so 0,01644% päevas iga tasumisega viivitatud päeva kohta. Kostja vastuväited
16.Kostja esitas vastuse hagile 03.12.2018 ja seisukohad/täpsustused 18.01.2019, 15.04.2019, 05.06.2019 ja 13.09.2019. Kostja hagi õigeks ei võta ning vaidleb hagile täies ulatuses vastu, kuna nõue on põhjendamata ja tõendamata.
17.Kostja vastuse kohaselt on regressnõue Läti õigusterminoloogia järgi kellegi teise asemel varalist kohustust täitnud isiku nõue tagastada tasutud rahasumma või muu varaline väärtus. Regressnõue tekib juhul, kui seadus näeb ette, et kannatanule tekitatud kahju peab hüvitama mitte süüdlane, vaid teine isik. Regressinõude kohaselt peab süüdlane hüvitama antud isikule kõik kulud, mis on tekkinud täites tema kohustust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega paneb hageja maksma kannatanu nõuet kostja vastu, sest ta on kostja asemel kannatanule täitnud rahalise kohustuse. Kohtuotsusest nähtub üheselt, et kohus arvestas karistuse määramisel muu hulgas asjaolu, et kostja oli kannatanule moraalse kahju hüvitanud ning asjaolu, et kostja oli kannatanuga „sõlminud leppimise“. Lisaks on kohtuotsusega tuvastatud, et kannatanu ei esitanud kahju hüvitamise taotlust. Veelgi enam, kohtuotsuses viidatud 01.11.2007 kannatanu ja kostja
sõlmitud kokkuleppe kohaselt loobus kannatanu nõuetest kostja vastu, millega lõppes pooltevaheline võlasuhe. Kuivõrd pooltevaheline võlasuhe lõppes, ei saa ka hageja panna maksma oma nõuet kostja vastu, sest tema nõue baseerub võlasuhtel, millest pooltele ei tulene mingeid õigusi ega kohustusi.
18.Hageja tugineb kindlustushüvitise tasumise kohustusel tsiviilvastutuse kindlustuslepingule. Poliisist nähtuvalt kohalduvad lepingu sõlminud pooltele tingimused 43-02-02, mille tingimustest nähtuvalt sõlmiti kindlustusleping vaid sõiduki juhi elu ja füüsilise tervise kindlustamiseks ja kindlustusjuhtumiks nimetatud lepingu alusel olid vaid sellised juhtumid, mille tagajärjel tekkis sõiduki juhi füüsilise tervise kahjustumine. Seega ei kuulu nimetatud lepingu alusel hüvitamisele muud kahjud, mille hüvitamise kohustust kindlustuslepingust tulenevalt hagejal ei olnud, mistõttu ei saa hageja ka kostjalt sellise kahju hüvitamist nõuda. Kui kõnealuse lepingu alusel kuuluksid hüvitamisele muud kahjud, siis on kindlustusandja selliste kahjude hüvitamise sõnaselgelt välistanud lepingu punktides nr 4.1.2 ja 4.1.3.
19.Kostja on seisukohal, et isegi kui kindlustuslepinguga oleks olnud kaitstud selline kahju, mille hüvitamist hageja kostjalt nõuab, ei saa sellise kahju hüvitamist nõuda ka seadusest tuleneva välistuse tõttu. Hageja on Riigikohtu praktikale viidates kinnitanud, et ta saab kostjalt nõuda hüvitatud kahju üksnes juhul, kui lisaks Eesti Vabariigi liiklusseadusele saab sellise kahju hüvitamist nõuda ka Läti Vabariigi seaduste kohaselt. Eesti õiguse kohaselt kahju hüvitamist nõuda ei saa, sest VÕS § 444 kohaselt ei või kindlustusvõtja kindlustusandja nõusolekuta suurendada kindlustusriski ega lubada selle suurendamist ka isikutel, kelle eest ta vastutab – see tähendab kõiki isikuid, kelle käitumist ta mõjutada saab, sh pereliikmed. Kui kindlustusvõtja rikub nimetatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses (VÕS § 445 lg 2). Kindlustatud sõidukiga poleks liiklusõnnetust toimunud, kui sõiduki seaduslik valdaja ei oleks temale üle andnud võtmeid pea raskes joobes kostjale. Üle 2 promilli suuruses joobes olev isik vajab abi, et püsti tõusta või kõndida ning ta on arusaamisvõimetu. Seega pole kahtlust selles, et Y sõiduki seadusliku valdajana ja sõiduki eest vastutava isikuna sai aru sellest, millises olekus isikule ta sõiduki juhtimiseks üle andis. Liiklusseaduse § 90 lg 2 kohaselt on sõiduki juhtimisõiguse üleandmine joobeseisundis isikule otsesõnu keelatud. Sama keeld tuleneb Läti liiklusseaduse § 20 lõikest 2, mille kohaselt sõiduki omanik, valdaja ja kasutaja ei või anda juhtimist isikule, kes on alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine mõju all. Selliselt käitudes suurendas Y sõiduki seadusliku valdajana kindlustusriski, mille tagajärjel kindlustusandja vabaneb kindlustuslepingu täitmisest, sest ka OCTA § 35 lõige 1 sätestab, et kindlustusandja ega liikluskindlustusandjate büroo ei hüvita kahju, mis on tekkinud mootorsõiduki kasutamisel, mille vastutus on välistatud tsiviilseadustiku § 2347 alusel. Need on kolmandale isikule tekitatud kahjud, mis on põhjustatud vääramatu jõu, isiku enda tahtluse või raske hooletuse tõttu. Kostja ei arva, et Y oleks ennast tahtlikult kahjustanud, kuid seadusest tuleneva keelu eiramisel, andes võtmed üle joobes juhile, oli ta raskelt hooletu, mistõttu vabanes hageja kahju hüvitamise kohustusest. Kui hageja on teinud alusetuid väljamakseid, võib tal olla nõue saadu arvel alusetult rikastunud isiku vastu, kuid mitte kostja vastu.
20.REÕS § 52 kohaselt ei saa Eestis välja mõista oluliselt suuremaid hüvitisi, kui seda näeks sellise kahju korral ette Eesti õigus. VÕS § 139 kohaselt vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sõiduki omaniku abikaasa, kes oli sõiduki seaduslikuks valdajaks, soodustas kahju tekkimist sellega, et andis sõidukijuhtimise üle joobes naisterahvale, kes põhjustas avarii, mille tulemusena sõiduki omaniku abikaasa suri. Y oli oma käitumisega raskelt hooletu. Kostja on seisukohal, et käesoleval juhul tuleb vähendada kahjuhüvitist nullini, kuna käesoleval juhul on kahju tekkimine põhjuslikkuses seoses kahjustatud isiku tegevusega (2-13-11524). OCTA §31 lg 6 kohaselt kui kahju liiklusõnnetuses põhjustas üks isik, kuid teised liiklusõnnetuses osalenud isikud vastutavad kahju põhjustamise
või suurenemise eest, siis hüvitatakse kahju, võttes arvesse iga liiklusõnnetuses osalenud isiku vastutust. Kuna Eesti õigus võimaldab asjaolusid arvestades kahju hüvitamist vähendada teatud juhtudel isegi nullini, tuleb seda asja lahendamisel arvesse võtta juhul, kui hageja nõue peaks mingiski ulatuses olema põhjendatud.
21.Kostja ei nõustu hageja kahju hüvitamise käsitlusega ja vaidleb kahju nõudele vastu. OCTA § 35 välistab OCTA § 24 lõikest 2 kindlustusandja hüvitamise kohustuse. Lisaks ei ole OCTA § 24 lg 2 asjakohane, kuivõrd ei käsitle surmast põhjustatud toetuste hüvitamist. Sätte kohaselt hüvitab kindlustusandja või kindlustusandjate büroo riigi ja kohaliku omavalitsuse eelarvest sotsiaalkindlustusteenuse ja sotsiaalkindlustustoetuste näol kaetud liiklusõnnetuses vigastustega seotud kulud. Kuna hageja hõlmab surma põhjustamisest, mitte kehavigastuse tekkimisest seotud kulutusi, ei ole kindlustusandjal selle sätte alusel kohustust neid ka hüvitada. Kostja leiab, et hageja käsitlus on lünklik ka toitjakaotuspensioni ja saamata jäänud tulu nõude osas. Kostja vaidleb vastu nõude ulatusele ja leiab, et see on põhjendamata.
22.Hageja on teinud väljamakseid alates 29.11.2007. Kostja leiab, et asjaolu, et OCTA regressnõude esitamisele eraldi tähtaega ei sätesta, kinnitab kostja käsitlust, et hageja paneb maksma kannatanu nõuet ja seetõttu tuleb lähtuda kannatanu nõude maksmapanemise eeldustest, sh nii nõude sissenõutavaks muutumise kui ka aegumise osas. Kostja nõustub hageja viitega Läti Vabariigi tsiviiliseadustiku §-le 1779, mille kohaselt peab igaüks hüvitama oma tegevuse või tegevusetuse tekitatud kahju. Tsiviilseadustiku § 1402 kohaselt tekib võlasuhe seaduslikust tehingust, süülisest tegevusest või seaduse alusel. Vastavalt sama seaduse §-le 1812 loetakse kohustus täidetuks, kui see on täidetud õigele isikule, õiges kohas, õigel ajal ja õigeaegselt. Tulenevalt §-st 1829 kui täitmisaega ei ole määratud võib võlausaldaja seda igal ajal taotleda, kuid võlgnik võib selle täita mõistliku aja jooksul. Kooskõlas §-ga 1893 lõpevad võlasuhted, kui võlausaldaja ei kasuta neid seaduses sätestatud aegumistähtaja jooksul. Kostja leiab, et hageja minetas enda õiguse nõuda kostjalt kohustuse täitmist, sest § 1896 kohaselt hakkas aegumise tähtaeg kulgema nõude kindlaks tegemise hetkest. Kahju tekkis 14.01.2007 Yi surmaga, seega oli sellest hetkest teada nii kahju ehk nõude olemasolu kui ka selle kahju tekitaja, millist tulenevalt hakkas kulgema ka aegumistähtaeg. Kuna hageja kindlustusandjana on üle võtnud kannatanu nõude kostja vastu ühes selles sisalduvate komponentidega, siis hakkas hageja nõue aeguma 14.01.2007 ning aegus 14.01.2017, kui lähtuda Läti õiguses sätestatud 10 aasta pikkusest aegumise üldregulatsioonist, sest aegumine vahepeal ei katkenud, sest hageja hagi ei toimetatud kostjale kätte. Kostja on seisukohal, et nõude üleminek ei mõjuta nö nõude identiteeti, sh nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see on, sh aegumise seisukohalt (3-2-1-126-12 p 14). Teistsugune käsitlus oleks vastuolus ainuüksi üleüldiste õiguse üldpõhimõtetega, kuivõrd nõude loovutamisega aegumise pideva edasilükkamise korral kaotaks aegumise instituut käibekindluse ja õigusrahu tagajana oma idee ning see ei teeniks õiguskindluse huve. Seetõttu ei saa samal sündmusel põhinev kindlustusandja nõude aegumistähtaeg kahju tekitanud isiku vastu olla pikem kui kannatanu nõude aegumistähtaeg. Kostja hinnangul tuleb lähtuda kannatanu teadmisest. Selline teadmine ei eelda täpset ülevaadet kõigist kahju ja selle tekitamise üksikasjadest. Piisab, kui kannatanul on piisavalt infot, et koostada selline hagi, mille kohus eeldatavasti menetlusse võtaks. Tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi. Seega, kui kahju tekib tulevikus või selle tagajärjed korduvad edaspidi, tuleb lähtuda kahju ühtsuse printsiibist. See tähendab, et kohe, kui osa kahjuhüvitisest saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue (3-2-1-177-12, p 12; 3-2-1-199-13, p 12; 3-2-1-20-16, p 29; 3-2-1-7-13, p 14). Läti Vabariigi tsiviilseadustiku § 1901 kohaselt algab perioodiliste täitmiste korral iga üksiku soorituse suhtes eraldi aegumine, alates päevast, millal oli selle tähtpäev. Kui aga õigus ise, mille alusel need perioodilised kohustused loodi, on aegunud, siis ei ole võimalik enam nõuda üksiku kohustuse täitmist, isegi kui eraldiseisva kohustuse aegumistähtaeg ei ole veel lõppenud. Seega isegi kui saaks hageja nõuet kostja vastu pidada korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõueteks, aeguksid kõik hageja nõuded
14.01.2017 hoolimata asjaolust, et millal tehti viimane osamakse, sest õigus ise – kindlustusjuhtumist tulenev kahju hüvitamise nõue, mille alusel perioodiliste kohustuste täitmine tekkis, aegus 10 aastase aegumistähtaja korral 14.01.2017. Läti õigusteoorias on korduvalt tunnistatud, et aegumistähtaeg ei katke, kui avaldus (taotlus) tagastatakse, mis leidis aset ka käesoleval juhul.
23.Hageja nõue kostja vastu on hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu ning isegi, kui kohus asub seisukohale, et hageja nõuet on võimalik mingis ulatuses rahuldada palub kostja seadusest tulenevat pooltevahelisele võlasuhtele seetõttu mitte kohaldada. Käesoleval juhul on erandlikuks asjaoluks see, et hageja nõue tekkis 12 aastat tagasi ja ta pole seda varasemalt maksma pannud. Samuti see, et hageja juriidilise isikuna nõuab füüsiliselt isikult ilmselgelt üle jõu käiva summa maksmist. Kohtuotsuse põhjendused
24.Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
25.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et: * hageja ja W vahel sõlmiti 07.12.2006 mootorsõidukite omanike tsiviilõigusliku vastutuse kohustusliku liikluskindlustuse standardleping nr US216670, millega kindlustati sõiduki VW Passat, registreerimismärgiga XXXXXX omaniku/kasutaja tsiviilvastutus (II kd lk 124-125); * kostja juhtis 14.01.2007 kella 02:50 paiku Preili linnas Brivibase tänaval Riia suunas sõidukit VW Passat registreerimisnumbriga XXXXXX ja põhjustas liiklusõnnetuse (II kd lk 127); * pärast liiklusõnnetuse toimumist tuvastati kostja veres alkoholisisaldus 2,4 promilli (II kd lk 127); * liiklusõnnetuse tagajärjel hukkus Y (II kd lk 127); * Preili maa- ja linnakohtus tunnistas kostja oma süüd täielikult (II kd lk 127 pöördel), mõisteti Läti Vabariigi 12.11.2007 kohtuotsusega (II kd lk 125 pöördel - 128) süüdi Läti Vabariigi karistusseadustiku § 260 lg 3 sätestatud teos ja karistati 3 aasta pikkuse vangistusega, sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 aastaks; kriminaalkoodeksi § 55 kohaselt otsustas kohus põhikaristuse määrata kostjale tingimisi kolmeaastase katseajaga (II kd lk 128); * kostja ja kannatanu W sõlmisid 01.11.2007 kokkuleppe (II kd lk 127 pöördel, IV kd lk 6-7); * Läti Vabariigi Sotsiaalkindlustusamet on teinud väljamakseid Yi lesele Wle ning lastele Qle (IV kd lk 88, 94) ja Zle (IV kd lk 89, 94 pöördel) tasudes osa saamata jäänud tulust toitjakaotuspensionina, mille hüvitamist nõudis regressi korras kindlustusandjalt s.o hagejalt; * hageja tasus Wle, Qle ja Zle makseid ja hüvitas sotsiaalkindlustusametile regressi korras makseid perioodil 27.11.2007-18.07.2019 kokku summas 88 246,85 eurot (II kd lk 134-200 pöördel; III kd lk 1-197 pöördel); * hageja pöördus kostja vastu Läti Vabariigi Daugavpilsi kohtusse 23.09.2016 (III kd lk 182-187 pöördel), kuid Daugavpilsi kohus otsustas 30.09.2016 hagi vastuvõtmisest keelduda, leides, et hagi tuleb esitada Eesti Vabariigi kohtusse (III kd lk 188-189).
26.Pooled vaidlevad selle üle, kas: * kannatanu loobus kostjaga kokkuleppe sõlmimisel kahju hüvitamisest; * hagejal tekkis kohustus Yi lesele Wle ning lastele Qle ja Zle tasuda Yi surma tõttu saamata jäänud tulu vm makseid, mida tal on õigus regressi korras nõuda kostjalt; * kostja sai kätte hageja taotlused regressnõude hüvitamise kohta (II kd lk 128-133); * hageja regressinõu on selge; * hageja nõue on aegunud.
27.Hageja nõue ja kohalduv õigus
27.1.Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 2 lg 1 kohaselt kui seaduse, välislepingu, käesoleva seaduse § 1 lõikes 2 nimetatud Euroopa Liidu määruse või tehingu kohaselt kuulub kohaldamisele välisriigi õigus, kohaldab kohus seda sellest sõltumata, kas selle kohaldamist taotletakse või mitte. Vastavalt REÕS § 50 lõikele 1 kohaldatakse kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevale nõudele selle riigi õigust, kus kahju tekkimise aluseks olev tegu tehti või sündmus toimus.
27.2.19.06.1980. aastal Roomas allakirjutamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni artikli 3 lg 1 esimese lause kohaselt kohaldatakse lepingu suhtes lepingupoolte valitud õigust. Artikli 4 lg 1 esimese lause kohaselt kui lepingu suhtes kohaldatavat õigust ei ole artikli 3 kohaselt valitud, kohaldatakse selle lepingu suhtes selle riigi õigust, millega leping on kõige tugevamalt seotud. Pooltel puudub vaidluse selles, et hageja ja kannatanu vahel sõlmiti 07.12.2006 mootorsõidukite omanike tsiviilõigusliku vastutuse kohustusliku liikluskindlustuse standardleping nr US216670 (II kd lk 124-125), millega kindlustati sõiduki VW Passat, registreerimismärgiga XXXXXX omaniku/kasutaja tsiviilvastutus. Lepingule kohalduvate tingimuste (eeskirja) punkti 9.1 (IV kd lk 11-12) kohaselt on kindlustusandjal õigused ja kohustused, mis on sätestatud Läti Vabariigi õigusaktidega, aga kohustused, mis on sätestatud eeskirjades. Punkt 10.1 kinnitab, et kindlustusandja õigused ja kohustused on sätestatud Läti Vabariigi õigusaktidega. Hagi tervikteksti kohaselt esitas hageja kostja vastu hagi mh tulenevalt hageja ja kannatanu vahel sõlmitud tsiviilvastutuse kindlustuslepingust.
27.3.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja paneb kostja suhtes maksma mh hageja ja kannatanu vahel sõlmitud tsiviilvastutuse kindlustuslepingust tulenevat regressnõuet. Hageja väidetel on ta täitnud liiklusõnnetuse põhjustanud kostja asemel kahju tasumise kohustuse õnnetuse tagajärjel hukkunud Yi abikaasale Wle ja tema lastele ning Läti Vabariigi Sotsiaalkindlustusametile. Seega paneb hageja kostja vastu maksma kannatanu nõuet, mille ta on kostja asemel kannatanule täitnud.
27.4.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja põhjustas liiklusõnnetuse Läti Vabariigis ja liiklusõnnetuse tagajärjel tekkis kahju. Seega kuulub käesoleval juhul kohaldamisele Läti Vabariigi õigus.
27.5.Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-45-16 punktis 15 leidnud, et hageja kui kindlustusandja saab nõuda kostjalt II kannatanule hüvitatud kahju LKindlS § 48 lg 2 p-s 4 nimetatud eelduste korral tagasi üksnes juhul, kui kostja II vastutab kannatanule sellise kahju põhjustamise eest Soome õiguse järgi, ning üksnes ulatuses, milles kostja II sellise kahju põhjustamise eest Soome õiguse järgi vastutab. Pooltel puudub vaidlus käesoleval juhul selles, et hageja saab kostjalt nõuda hüvitamist üksnes juhul, kui ta lisaks Eesti Vabariigi seadustele saab sellise kahju hüvitamist nõuda ka Läti Vabariigi seaduste kohaselt.
28.Kannatanu ja kostja vahel sõlmitud kokkuleppest
28.1.Hageja leiab, et kostja ei ole kriminaalmenetluses kokkulepet sõlminud, kuna seda ei ole nimetatud 12.11.2007 Preili maa- ja linnakohtu kohtuotsuses. Kohus ei ole kokkulepet kinnitanud. W ei loobunud kindlustusandja või Läti Vabariigi Sotsiaalkindlustusameti makstavatest hüvitistest. Hageja leiab, et kostja ja W vahel sõlmitud kahepoolne kokkulepe ei saa tühistada või muuta seadusega kindlustusandjale ja Läti Vabariigi Sotsiaalkindlustusametile seadusega määratud kohustusi.
28.2.Kostja leiab, et kohtuotsusest nähtub üheselt, et kohus arvestas karistuse määramisel muu hulgas asjaolu, et kostja oli kannatanule moraalse kahju hüvitanud ning asjaolu, et kostja oli kannatanuga „sõlminud leppimise“. Lisaks on kohtuotsusega tuvastatud, et kannatanu ei esitanud
kahju hüvitamise taotlust. Veelgi enam, kohtuotsuses viidatud 01.11.2007 kannatanu ja kostja sõlmitud kokkuleppe kohaselt loobus kannatanu nõuetest kostja vastu, millega lõppes pooltevaheline võlasuhe. Kuivõrd pooltevaheline võlasuhe lõppes, ei saa ka hageja panna maksma oma nõuet kostja vastu, sest tema nõue baseerub võlasuhtel, millest pooltele ei tulene mingeid õigusi ega kohustusi.
28.3.X (uue nimega X) ja kannatanu W vahel 01.11.2007 sõlmitud kokkuleppe (IV kd lk 6-7) kohaselt kinnitab X, et tunnistab täielikult oma süüd, vastavalt kriminaalõiguse § 260 lõikele 3, kahetsedes taunib sellist tegevust ja kohustub hüvitama kannatanule moraalse kahju. Kannataja W kinnitab oma allkirjaga, et süüdistatav X on osaliselt maksnud hüvitist kuriteoga tekitatud kahju eest summas 3000 latti, ülejäänud 12 000 latti ehk 17 075 eurot maksab X kannatanule kahe aasta jooksul pärast lepingu allkirjastamist maksegraafiku alusel. Vastavalt kokkuleppele on süüdistatav ja kannatanu kokku leppinud, et eespool nimetatud kahju hüvitamine katab täielikult süüdistatava X tekitatud moraalse kahju ja kannatajal ei ole nõudeid süüdistatava vastu. X ja kannatanu W palusid Preili kohtul kriminaalmenetluse seaduse artiklite 536 ja 538 ning kriminaalõiguse artikli 7 lõike 3 ja artikli 58 lõike 2 kohaselt lepingut aktsepteerida ja süüdistatav X vabasta kriminaalvastutusest ja lõpetada kriminaalmenetlus § 260 lg 3 tunnustel. Preili maa- ja linnakohtu 12.11.2007 otsuse (II kd lk 125 pöördel-128) kohaselt mõisteti X Läti Vabariigi 12.11.2007 kohtuotsusega süüdi Läti Vabariigi karistusseadustiku § 260 lg 3 sätestatud teos ja karistati 3 aasta pikkuse vangistusega ja sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 aastaks. Kriminaalkoodeksi § 55 kohaselt otsustas kohus põhikaristuse määrata kostjale tingimisi kolmeaastase katseajaga. Samuti nähtub kohtuotsusest, et vastutust kergendava asjaoluna arvestab kohus X süü täielikku tunnistamist ja toimepandu kahetsemist, kannatanule moraalse kahju osalist hüvitamist ja kannatanuga leppimist.
28.4.Kohus leiab, et viidatud kokkuleppega W loobus kostja vastu nõuete esitamisest. Kokkuleppega leppisid pooled selgelt kokku, et kahju hüvitamine katab täielikult süüdistatava X tekitatud mittevaralise (moraalse) kahju ja kannatajal ei ole nõudeid süüdistatava vastu. Kohtu hinnangul ei ole kokkuleppes märgitud, et viidatud kokkuleppega kannatanu loobus vaid mittevaralistest nõuetest. Nimetatu järgi ei ole kannatanul mistahes nõudeid kostja vastu, s.t pooltevaheline võlasuhe lõppes kokkuleppe sõlmimisega. Kohtu hinnangul ei välista kostjal kohustuse puudumine iseenesest asjaolu, et Läti Vabariigil või hagejal võisid tekkida muust õigussuhtest või seadusest kohustus W või Yi laste ees.
28.5.Samuti nähtub kohtuotsusest, et vaatamata kostja ja kannatanu W taotlusest kohtule vabastada kostja kriminaalvastutusest ja lõpetada kriminaalmenetlus, otsustas kohus mõista X Läti Vabariigi 12.11.2007 kohtuotsusega süüdi Läti Vabariigi karistusseadustiku § 260 lg 3 sätestatud teos ja karistas teda 3 aasta pikkuse vangistusega ja sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 aastaks. Kohus otsustas põhikaristuse (3 aastat vangistust) määrata kostjale tingimisi kolmeaastase katseajaga. Siiski nähtub otsusest, et kohus arvestas kostja ja kannatanu kokkulepet, mh moraalse kahju hüvitamist ja kannatanuga leppimist. Seega nähtub otsusest, et kostja hüvitas otsuse tegemise hetkeks kannatanule osaliselt mittevaralise kahju ja leppis kannatanuga, kuid kohus ei pidanud võimalikuks kostjat vabastada kriminaalvastutusest ja kriminaalmenetlust lõpetada, vaid mõistis kostjale karistuse. Nimetatud tõenditest järeldub, et kostja leppis kannatanu Wga, hüvitas talle mittevaralise kahju kahe aasta jooksul maksegraafiku alusel ja sai kriminaalkorras karistada.
28.6.Kohus ei nõustu hageja väidetega (25.03.2021 protokoll 01:20:00) selles, et hagejal oli võimalik kostja ja kannatanu W 01.11.2007 sõlmitud kokkuleppega tutvuda alles käesolevas tsiviilasjas. Sõlmitud kokkuleppele on selge viide 12.11.2007 Läti Vabariigi kohtuotsuses. Seega olnuks hagejal võimalus enne Wle väljamaksete tegemist välja selgitada kokkuleppe sisu.
28.7.Juhuks kui asuda seisukohale, et kostja ja W vaheline kokkulepe ei piiranud Wl muude nõuete kostja vastu esitamist, hindab kohus järgnevalt alternatiivselt hagejal Wle maksete tegemise kohustuse tekkimist.
29.1.Hageja leiab tervikteksti punktis 2.12 (II kd lk 113), et vastavalt kohustusliku liikluskindlustuse lepingule ja tulenevalt OCTA § 23 lg-st 1 ja § 24 lg-st 2 on hageja Wle, Qle ja Zle tasunud ja sotsiaalkindlustusametile regressi korras hüvitanud maksed perioodil 27.11.200718.07.2019 kokku summas 88 246,85 eurot. Hageja nõuab nimetatud summa hüvitamist kostjalt OCTA § 41 lg 1 p 1 alapunkti a) alusel.
29.2.Kostja leiab, et hageja tugineb kindlustushüvitise tasumise kohustusel tsiviilvastutuse kindlustuslepingule. Poliisist nähtuvalt kohalduvad lepingu sõlminud pooltele tingimused 43-0202, mille tingimustest nähtuvalt sõlmiti kindlustusleping vaid sõiduki juhi elu ja füüsilise tervise kindlustamiseks ja kindlustusjuhtumiks nimetatud lepingu alusel olid vaid sellised juhtumid, mille tagajärjel tekkis sõiduki juhi füüsilise tervise kahjustumine. Seega ei kuulu nimetatud lepingu alusel hüvitamisele muud kahjud, mille hüvitamise kohustust kindlustuslepingust tulenevalt hagejal ei olnud, mistõttu ei saa hageja ka kostjalt sellise kahju hüvitamist nõuda. Kui kõnealuse lepingu alusel kuuluksid hüvitamisele muud kahjud, siis on kindlustusandja selliste kahjude hüvitamise sõnaselgelt välistanud lepingu punktides nr 4.1.2 ja 4.1.3. Hageja Eesti õiguse kohaselt kostjalt kahju hüvitamist nõuda ei saa, sest kindlustatud sõidukiga poleks liiklusõnnetust toimunud, kui sõiduki seaduslik valdaja ei oleks temale üle andnud võtmeid pea raskes joobes kostjale. Üle 2 promilli suuruses joobes olev isik vajab abi, et püsti tõusta või kõndida ning ta on arusaamisvõimetu. Seega pole kahtlust selles, et Y sõiduki seadusliku valdajana ja sõiduki eest vastutava isikuna sai aru sellest, millises olekus isikule ta sõiduki juhtimiseks üle andis. Sama keeld tuleneb Läti liiklusseaduse § 20 lõikest 2. Y suurendas sõiduki seadusliku valdajana kindlustusriski, mille tagajärjel kindlustusandja vabaneb kindlustuslepingu täitmisest. Kostja ei arva, et Y oleks ennast tahtlikult kahjustanud, kuid seadusest tuleneva keelu eiramisel, andes võtmed üle joobes juhile, oli ta raskelt hooletu, mistõttu vabanes hageja kahju hüvitamise kohustusest. Kui hageja on teinud alusetuid väljamakseid, võib tal olla nõue saadu arvel alusetult rikastunud isiku vastu, kuid mitte kostja vastu.
29.3.Kohus leiab, et hageja on menetluses vaidluse tekkides hageja ja kannatanu vahel sõlmitud kohustusliku liikluskindlustuse lepingu (II kd lk 124-125) kohaldumise osas olnud vastuoluline, leides terviktekstis (II kd lk 113), et kostja vastutab viidatud lepingu alusel, kuid asudes istungil (25.03.2021 istung 01:29:17) seisukohale, et viidatud leping kostjale ei kohaldu. Kohus leiab, et hageja väited, et käesoleval juhul leping ei kohaldu ei ole arvestades hageja hagis toodud asjaolusid asjakohased.
29.4.Poliisist nähtuvalt kohalduvad lepingu sõlminud pooltele tingimused 43-02-02 (II kd lk 124 pöördel). Lepingu tingimuste 43-02-02 (IV kd lk 11) punktist 1.2. nähtuvalt on kindlustusvõtjaks poliisis näidatud sõiduki juht, kes liiklusõnnetuse toimumisel saab füüsilise tervise kahjustuse või sureb õnnetuse tagajärjel. Vastavalt punktile 2.1. kindlustatakse kindlustuslepinguga elu ja füüsiline tervis transpordivahendi juhil, kes kindlustatud riski ilmnemise hetkel juhtis poliisis näidatud transpordivahendit. Kohus nõustub kostjaga, et viidatud leping ei sätesta hagejale kohustust tasuda kindlustusvõtjale saamata jäänud tulu/toitjakaotuspensioni alla kaheksa aastase lapse kasvatamisel või maksta kindlustusvõtja lastele toitjakaotuspensioni.
29.5.Punkti 4.1.2 järgi ei maksta vastavalt lepingule kindlustusandja poolt kindlustushüvitist, kui juhtumi põhjuseks oli kindlustatu õigusvastane tegevus või punktist 4.1.3 tulenevalt juhtumi asetleidmisel oli kindlustatu alkoholijoobes. Läti liiklusseaduse § 20 lg 2 kohaselt sõiduki omanik, valdaja ja kasutaja ei või anda juhtimist isikule, kes on alkoholi, narkootilise,
psühhotroopse või muu joovastava aine mõju all. Eesti Vabariigi liiklusseaduse (LS) § 90 lg 2 järgi ei tohi mootorsõiduki omanik, valdaja või juht lubada mootorsõidukit juhtima isikut või anda juhtimist üle isikule, kellel puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus või kes on joobeseisundis, alkoholi piirmäära ületavas seisundis või liiklusohtlikus terviseseisundis. Hageja ei ole menetluses vaidlustanud asjaolu, et sõiduki kasutaja Y andis sõiduki juhtimise üle (lubas vastutava kasutajana sõiduki rooli) alkoholijoobes kostja. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjal tuvastati peale liiklusõnnetuse põhjustamist 2,4 promilline alkoholijoove. Kohtu hinnangul on 2,4 promilline joove isiku puhul selgelt tuvastatav. Kostjal joobe olemasolu kinnitab Läti Vabariigi 12.11.2007 kohtuotsus (II kd lk 125 pöördel - 128). Kohus leiab, et lepingu tingimustest tulenevalt puudus hagejal Wle kindlustushüvitise maksmise kohustus, kuna pooled välistasid sellise kohustuse lepingu punktides 4.1.2 ja 4.1.3, kuna nii Läti kui ka Eesti õiguse kohaselt ei ole lubatud sõiduki valdajal/kasutajal anda juhtimist üle joobes isikule.
29.6.Pooltel puudub vaidlus käesoleval juhul selles, et hageja saab kostjalt nõuda hüvitamist üksnes juhul, kui ta lisaks Eesti Vabariigi seadustele saab sellise kahju hüvitamist nõuda ka Läti Vabariigi seaduste kohaselt. VÕS § 444 kohaselt ei või kindlustusvõtja pärast lepingu sõlmimist ilma kindlustusandja nõusolekuta suurendada kindlustusriski võimalikkust ega lubada selle suurendamist isikute poolt, kelle eest ta vastutab. Vastavalt VÕS § 445 lõikele 2 kui kindlustusvõtja rikub käesoleva seaduse §-s 444 sätestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. OCTA § 35 lõige 1 sätestab, et kindlustusandja ega liikluskindlustusandjate büroo ei hüvita kahju, mis on tekkinud mootorsõiduki kasutamisel, mille vastutus on välistatud tsiviilseadustiku § 2347 alusel. Need on kolmandale isikule tekitatud kahjud, mis on põhjustatud vääramatu jõu, isiku enda tahtluse või raske hooletuse tõttu.
29.7.Kohus leiab, et eelviidatud sätetest tulenevalt suurendas sõiduki valdaja Y, olles raskelt hooletu, kindlustusriski võimalikkuse suurenemist, andes sõiduki valdajana võtmed raskes joobes kostjale. Viidatu vabastas hageja kahju hüvitamise kohustusest. Seega ei tekkinud hagejale kohustust, mida seaduse või lepingu alusel Wle, Qle või Zle hüvitada ja mida saaks regressi korras kostjalt välja nõuda.
29.8.Osundatud põhjustel tuleb kohtu hinnangul hagi jätta rahuldamata.
30.Hageja nõude selgusest
30.1.Hagi tervikteksti kohaselt on hageja tasunud Wle, Qle ja Zle ja sotsiaalkindlustusametile regressi korras hüvitanud maksed perioodil 27.11.2007-18.07.2019 kokku summas 88 246,85 eurot. Hageja nõuab nimetatud summa hüvitamist kostjalt OCTA § 41 lg 1 p 1 alapunkti a) alusel.
30.2.Kostja leidis läbivalt menetluses, et hageja nõue ei ole selge ning hageja nõude kujunemisest ei ole võimalik aru saada. Kostja on märkinud, et hageja arvutusest ei ole võimalik aru saada juba seetõttu, et hageja ei tõendanud Yi sissetulekut, hageja ei ole hagi asjaoludena välja toonud, et nõuab matusetoetust, maksetest ei nähtu periood, mille eest need on tehtud, väljamaksed on tehtud enne hageja poolt otsuste tegemist ning on allkirjastamata, mistõttu ei ole võimalik tuvastada, kas otsus oli enne väljamakset tehtud, maksed ei ole kostjaga seostatavad, hageja on teinud väljamakseid peale lapse Q täisealiseks saamist, kuid ei ole tõendanud, et Q õppis jne.
30.3.Kohus leidis eelnevalt, et hagejal puudus Wle, Qle ja Zle väljamaksete tegemise kohustus. Alternatiivselt leiab kohus, et hageja on vaatamata korduvatele hagi täpsustamistele/tervikteksti esitamisele ja arvukate tõendite esitamisele nii ebaselge, et hageja nõude kujunemist ei ole
võimalik jälgida. Samuti ei ole hageja tõendanud selgelt ja arusaadavalt nõude tekkimist, s.h et ta on väidetud ulatuses väljamakseid teostanud ning et nende teostamiseks esines alus. Seega tuleks hageja nõue jätta rahuldamata ka hageja nõude ebaselguse tõttu.
31.Aegumisest
31.1.Juhul kui peaks asuma seisukohale, et hagejal on nõudeõigus ja hageja nõue on selge, siis leiab kohus alternatiivselt, et hageja nõue on aegunud. Poolte vahel puudub vaidluse selles, et hageja on teinud väljamakseid alates 29.11.2007 (II kd lk 112 p 2.7, IV kd lk 3 pöördel p 7.1).
31.2.Hageja tugineb nõude esitamisel OCTA § 41 lg 1 p 1 alapunktile a), leides, et kostja on kohustatud hagejale hüvitama kannatanule hüvitatud kahju. Viidatud sätte kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukijuhile regressnõue, kui ta on sõidukit juhtinud alkoholi, narkootiliste, psühhotoksiliste, psühhotroopsete ainete või muude joovastavate ainete mõju all. Samuti on hageja seisukohal, et OCTA regressinõude esitamise tähtaega ei reguleeri (II kd lk 119 p 3.1-3.2).
31.3.Pooled on nõustunud (II kd lk 120, IV kd lk 4), et käesoleval juhul tuleb aegumisele kohaldada Läti Vabariigi tsiviilseadustiku § 1779, mille kohaselt peab igaüks hüvitama oma tegevuse või tegevusetusega tekitatud kahju. Sama seaduse § 1402 kohaselt tekib võlasuhe seaduslikust tehingust, süülisest tegevusest või seaduse alusel. Paragrahvi 1829 kohaselt kui täitmistähtaega ei ole määratud, võib võlausaldaja seda igal ajal taotleda, kuid võlgnik võib selle täita mõistliku aja jooksul. Vastavalt §-le 1893 lõpevad võlasuhted, kui võlausaldaja ei kasuta neid seaduses sätestatud aegumistähtaja jooksul. Tsiviilseadustiku § 1895 kohaselt kõik nõudeõigused, mis ei ole ühemõtteliselt aegumise mõju alt eemaldatud ja mille kasutamiseks ei ole seadusega määratud lühemat tähtaega, lõpevad, kui õigustatud isik ei ole need kümne aasta jooksul kasutanud ehk sisse nõudnud. Tsiviilseadustiku §-st 1901 tulenevalt algab perioodiliste täitmiste korral iga üksiku soorituse suhtes eraldi aegumine, alates päevast, millal oli selle tähtpäev. Kui aga õigus ise, mille alusel need perioodilised kohustused loodi, on aegunud, siis ei ole võimalik enam nõuda üksiku kohustuse täitmist, isegi kui eraldiseisva kohustuse aegumistähtaeg ei ole veel lõppenud. Paragrahv 1902 kohaselt katkestab aegumise õiguse kasutamine, milleks võib olla hagi esitamine kohtusse või pöördumine arbitraažikohtusse, kusjuures juba möödunud aega enam, ei arvestata ning hakkab kulgema uus aegumistähtaeg.
31.4.Tulenevalt §-le 1896 hakkas aegumise tähtaeg kulgema nõude kindlaks tegemise hetkest. Kohus nõustub kostjaga, et kahju tekkis 14.01.2007 Yi surmaga, seega oli sellest hetkest teada nii kahju ehk nõude olemasolu kui ka selle kahju tekitaja, millist tulenevalt hakkas kulgema ka aegumistähtaeg. Kuna hageja kindlustusandjana on üle võtnud kannatanu nõude kostja vastu, siis hakkas hageja nõue aeguma 14.01.2007 ning aegus 14.01.2017, kui lähtuda Läti õiguses sätestatud 10 aasta pikkusest aegumise üldregulatsioonist. Isegi kui pidada hageja nõudeid kostja vastu korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõueteks, aeguksid kõik hageja nõuded 14.01.2017 hoolimata asjaolust, millal tehti viimane osamakse, sest õigus ise – kindlustusjuhtumist tulenev kahju hüvitamise nõue, mille alusel perioodiliste kohustuste täitmine tekkis, aegus 10 aastase aegumistähtaja korral 14.01.2017.
31.5.Kohus leiab, et aegumine vahepeal ei katkenud, sest hageja Läti Vabariigi Daugavpilsi kohtusse esitatud hagi ei toimetatud kostjale kätte. Samuti ei ole hageja tõendanud, et kostja sai kätte hageja taotlused regressnõude hüvitamise kohta (II kd lk 128-133) ning ka seetõttu ei hagi aegumine ei katkenud. Kohus nõustub kostjaga selles, et kui asuda seisukohale, et kättetoimetamine ei ole aegumise katkemiseks vajalik, siis võiks hagi aegumist erinevatesse kohtutesse hagi esitamisega või nõuete esitamisega hagi aegumist edasi lükata piiramatult, mis ei saa olla aegumise regulatsiooni eesmärgiks.
32.Tsiviilasja hinnast
32.1.Hageja esitas 30.10.2018 hagi kostja vastu põhivõla 78 700,17 euro ja alates 31.10.2018 edasise viivise saamiseks seadusjärgses määras.
32.2.Kohus määras 12.11.2018 määrusega tsiviilasja hinnaks 84 996,18 eurot.
32.3.Hageja esitas 12.08.2019 hagiavalduse tervikteksti ja suurendas hagihinda paludes kostjalt välja mõista 88 246,85 eurot ja 31.10.2018 edasise viivise saamiseks seadusjärgses määras. Kohus määras ekslikult 27.01.2021 istungil hagihinnaks 89 697,62 eurot.
32.4.TsMS § 136 lg 4 kohaselt võib tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust kohus muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes. Kohus võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga.
32.5.Kohus määrab kooskõlas TsMS § 136 lõikest 4 ja tulenevalt hageja 12.08.2019 esitatud terviktekstist tsiviilasja hinnaks 93 541,66 eurot.
33.Menetluskulude jaotus
33.1.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi.
33.2.Kostja menetluskulud on kokku 8974 eurot. Summa koosneb osutatud õigusteenusest kogusummas 7350,41 eurot (käibemaksuta), tõlgikuludest summas 128 eurot (käibemaksuta) ning tasutud käibemaksust summas 1515,69 eurot. Kostja ei ole käibemaksukohustuslane ega saa muul põhjusel riigilt käibemaksu tagasi küsida (TsMS § 174 lg 10).
33.3.Hageja leiab, et kostjale kaasnenud menetluskulud on osaliselt põhjendamatud, mistõttu on menetluskulud ebamõistlikult suured ja ilmselgelt ülepaisutatud. Hageja leiab, et materjalidega tutvumiseks kuluv aeg, kliendiga suhtlus, samuti kohtuotsuse, õigusaktide, kohtupraktika ja õiguskirjanduse analüüs, on hõlmatud menetlusosalise esindamiseks ja õigusteenuse osutamiseks tehtavate toimingutega, mille väljundiks on kohtule esitatav menetlusdokument. Seega tuleb menetluskulude väljamõistmisel eelkõige arvestada seda, missuguses ulatuses oli osutatud õigusteenust seoses menetlusosalise kohtus esindamisega s.o kohtule menetlusdokumentide koostamise ning kohtule esitamisega. Kohtupraktikas on väljakujunenud seisukoht, et 1 lk sisulise menetlusdokumendi koostamisele professionaalsete õigusteadmistega esindajal, kulub aega 45 minutit, sealhulgas ka aeg, mis on kulunud eelnevalt dokumentide analüüsile, tutvumisele, õigusliku hinnangu andmisele ja õigusliku positsiooni kujundamisele.
33.4.Menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud (TsMS § 138 lg 1). Kohtukuludeks on mh asja läbivaatamise kulud (TsMS § 138 lg 2). Vastavalt TsMS § 143 punktile 1 on asja läbivaatamise kuluks tõlgikulud. Eeltoodust tulenevalt tuleb tõlkekulud 128 eurot, millele lisandub käibemaks s.o kokku 153,60 eurot kui menetluskulu hagejalt kostjale välja mõista.
33.5.Et kostjal oli menetluses lepinguline esindaja, peab hageja hüvitama kostjale tekkinud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1).
33.6.Kostja on kandnud kulusid õigusabile summas 7350,41 eurot (+ käibemaks). Kostja esindajal on kulunud õigusabi osutamisele 63 tundi ja 55 minutit. Õigusabi on osutatud hinnaga 115 eurot/tund, millele lisandub käibemaks s.o 128 eurot/tund.
33.7.Kohus, arvestades tsiviilasja keerukust, esitatud menetlusdokumentide sisu ja tõendite mahtu, leiab, et kostja menetluskulud esindajakulule on põhjendatud ja vajalikud kostja välja toodud ulatuses. Kohus ei nõustu hagejaga selles, et menetlusosalise esindamiseks ja õigusteenuse osutamiseks tehtavateks toiminguteks saab lugeda vaid tegevust, mille väljundiks on kohtule esitatav menetlusdokument või kohtus esindamine. Samuti ei saa kohus nõustuda sellega, et sisulise menetlusdokumendi koostamise ühele leheküljele saab professionaalsel esindajal kuluda vaid 45 minutit. Toimingute vajalikkuse hindamisel tuleb sageli arvestada ka vastaspoole dokumentide kvaliteeti ja mahukust. Kohtu hinnangul võib kuni selge tervikliku hagi esitamiseni kostjal menetlusliku positsiooni kujundamine ja õigusliku hinnangu andmine keerukas. Samuti tuleb vaidluse puhul hinnata tsiviilasja keerukust. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul Läti õiguse kohaldamine asjaoluks, mis muudab käesoleva tsiviilasja keerukamaks, kuna ei saa eeldada, et menetlusosaliste esindajad puutuks igapäevaselt kokku selle kohaldamise vajadusega. Kohus leiab, et käesoleval juhul on mõistetav, et kostjal on hageja menetlusdokumentide hindamisel võinud kuluda keskmiselt enam aega.
33.8.Lepingulise esindaja tunnitasu 115 eurot (+ km) vastab kostja esindaja kvalifikatsioonile ja on konkreetse tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades põhjendatud. Kokku on kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud esindajakulule 7350,41 eurot (+ km) s.o 8820,49 eurot.
33.9.Kostja märgitud summadele (tõlkekulu ja esindajakulu) käibemaksu lisamisel tuleb kostja taotletud summaks 8974,09 eurot. Kuivõrd kostja on kohtult taotlenud 8974 euro väljamõistmist, siis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 8974 eurot.
33.10.Kostja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada hagejat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.
33.11.TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.