AAS BALTA hagi X (endine nimi X) vastu põhivõla ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26. aprilli 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
AAS BALTA apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
93 541 eurot 66 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja AAS
BALTA
(välismaa registrikood 40003049409), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Carri Ginter ja Kadri Härginen, vandeadvokaadi abi Marcus Niin Kostja X (isikukood XXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Ahti Kuuseväli
Menetluse liik
lepinguline
Asja läbivaatamine 7. märtsi 2022. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 26. aprilli 2021. a otsus muutmata. Jätta AAS BALTA apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta menetluskulud apellatsiooniastmes AAS BALTA kanda. Mõista AAS-ilt BALTA välja apellatsioonimenetluse kulud 1518 eurot X kasuks. Mõista AAS-ilt BALTA välja viivis hüvitamisele kuuluvalt menetluskulu summalt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teisest lausest tulenevas määras X kasuks.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-18-16279 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AAS BALTA (hageja, kindlustusandja) esitas 30. oktoobril 2018 Harju Maakohtule hagi X (endine nimi X, kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitise 88 246 eurot 85 senti ning viivis kahjuhüvitiselt.
1.1.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt juhtus 14. jaanuaril 2007 Lätis Preili linnas raske liiklusõnnetus, mille tagajärjel hukkus Y (W abikaasa, hukkunu). Liiklusõnnetuse põhjustas kostja, kes juhtis joobes olles sõidukit VW Passat, registreerimismärgiga XXXXXX (sõiduk). W (3. isik) sõlmis 7. detsembril 2006 hagejaga sõiduki omaniku tsiviilõigusliku vastutuse kohustusliku liikluskindlustuslepingu nr US216670, millega kindlustati omaniku või kasutaja tsiviilvastutus. Läti kohus mõistis kostja süüdi Läti Vabariigi kriminaalseadustiku § 260 lg-s 3 sätestatud kuriteo eest, millega kostjale mõisteti tingimisi karistus. Hageja hinnangul ei ole kostja kriminaalmenetluses kokkulepet sõlminud, kuna seda ei ole nimetatud 12. novembri 2007. a Preili maa- ja linnakohtu kohtuotsuses. Isegi kui kostja hüvitas kannatanule mittevaralise kahju, ei nõustu hageja tõlgendusega, et kannatanu loobus hageja või Läti Vabariigi Sotsiaalkindlustusameti makstavatest hüvitistest. Kostja ja kannatanu vahel sõlmitud kahepoolne kokkulepe ei saa tühistada või muuta seadusega hagejale ja Läti Vabariigi Sotsiaalkindlustusametile seadusega määratud kohustusi. Kuna liiklusõnnetus juhtus ja kahju tekkis Läti Vabariigis, kuulub käesolevas tsiviilasjas kohaldamisele Läti Vabariigi õigus (rahvusvahelise eraõiguse seadus (REÕS) § 2 lg 1 ja § 50 lg 1). Hageja saab kostjalt nõuda hüvitamist üksnes juhul, kui ta lisaks Eesti Vabariigi liikluskindlustusseadusele saab sellise kahju hüvitamist nõuda ka Läti Vabariigi seaduste kohaselt.
1.2.Läti Vabariigi liikluskindlustusseaduse § 2 kohaselt on seaduse eesmärk kaitsta liiklusõnnetuses kannatanud kolmandate isikute huve ning reglementeerida õigussuhteid sõidukite omaniku, kasutaja ja kindlustusandja vahel küsimustes, mis on seotud sõiduki omaniku ja kasutaja tsiviilõigusliku vastutuse kindlustamisega. Sama seaduse § 24 lg 2 kohaselt hüvitab riigieelarvest ja omavalitsuste eelarvest pensionide ja toetuste väljamaksmiseks tehtud kulutused kindlustusandja või autokindlustusselts. Läti Vabariigi maismaa sõidukite omanike tsiviilõigusliku vastutuse kohustusliku kindlustuse seaduse (OCTA) § 23 lg 1 kohaselt on ülalpidaja surma korral õigus saada kindlustushüvitist: 1) lapsel, sh lapsendatud lapsel: a) kuni täisealiseks saamiseni; b) kuni ta õpib keskharidusasutuses või kõrgharidusasutuse päeva õppes, kuid mitte üle 24 aasta vanuseni või olenemata vanusest, kui ta jäänud invaliidiks enne täisealiseks saamist; 3) töövõimetul lesel, töövõimetutel vanematel või vanavanematel kuni nende töövõime taastumiseni ja töövõimelisel lesel, kui peres on kuni kaheksa aastased lapsed või puudega laps. OCTA § 23 lg 2 sätestab, et sama §-i lõikes 1 nimetatud ülalpeetavatele kannatanu surmaga tekitatud kahju on surnud isiku saamata jäänud tulu osa, mida ülalpeetavatel oli õigus saada kannatanu eluajal ja millest on maha arvatud ülalpeetavale määratud toitjakaotuspensioni summa. Kannatanu surma korral on kindlustusandja kohustatud maksma ülalpeetavatele hüvitist.
2-18-16279
1.3.Läti Vabariigi Sotsiaalkindlustusamet tasus osa saamata jäänud tulust toitjakaotuspensionina, mille hüvitamist nõuab regressi korras kindlustusandjalt, s.o hagejalt. Saamata jäänud tulu ja sotsiaalkindlustusameti väljamakstud summa vahe tasub kindlustusandjana hageja. 14. jaanuaril 2007 juhtunud liiklusõnnetuse tagajärjel hukkus Y, seega on kannatanuteks hukkunu töövõimeline lesk ja hukkunu lapsed Q ja Z, kelle eestkostjaks on hukkunu lesk. Sotsiaalkindlustusamet on teinud väljamakseid nii W-le kui Q ja Z eestkostjale Läti Vabariigi pensioniseaduse § 23 lg 1 alusel. Hageja on tasunud Q-le ja Z-le summa vahe, mis on jäänud pärast Sotsiaalkindlustusameti arvestatud toitjakaotuspensioni väljamaksmist Q-le ja Z-le. Alates 15. augustist 2014 tasub hageja makseid Q-le, kuna ta sai 18-aastaseks. Q-le välja makstud toitjakaotuspensioni maksed on Sotsiaalkindlustusamet regressi korras sisse nõudnud hagejalt. W-le tegi hageja väljamakseid ajavahemikul 29.11.2007–14.07.2014 kui lesele, kes kasvatab alla 8-aastast last. Hukkunu kuue kalendrikuu keskmine sissetulek enne liiklusõnnetuse toimumist oli 2006. a juulist kuni 2006. a detsembrini 777,98 LVL. Seega oli igal ülalpeetaval õigus kannatanu eluajal saada 777,98 LVL/4 (ülalpeetavate arv + 1 s.o hukkunu isik) = 194,50 LVL s.o 276,75 eurot (Läti Panga 01.01.2014 kursi järgi).
1.4.OCTA § 41 lg 1 punkti 1 alapunkt a) sätestab, et kindlustusandjal on õigus esitada liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukijuhile regressnõue, kui ta on sõidukit juhtinud alkoholi, narkootiliste, psühhotoksiliste, psühhotroopsete ainete või muude joovastavate ainete mõju all.
1.5.Hageja esitas kostjale taotluse regressinõude hüvitamiseks 20.05.2009, 18.08.2011, 06.12.2013, 23.09.2016, millele kostja ei ole reageerinud ega võlga hagejale tasunud. Vastavalt kohustusliku liikluskindlustuse lepingule ja tulenevalt OCTA § 23 lg-st 1 ja § 24 lg-st 2 on hageja hukkunu pereliikmetele tasunud ja sotsiaalkindlustusametile regressi korras hüvitanud ajavahemikul 27.11.2007–18.07.2019 makstu eest kokku 88 246 eurot 85 senti. Hageja nõue muutus sissenõutavaks iga makse tasumisest. Kuna OCTA regressnõude esitamise tähtaega ei reguleeri, siis tuleb aegumistähtaja kohaldamisel lähtuda Läti Varariigi tsiviilseadustikust. Tsiviilseadustiku § 1895 kohaselt, kõik nõudeõigused, mis ei ole ühemõtteliselt aegumise mõju alt eemaldatud ja mille kasutamiseks ei ole seadusega määratud lühemat tähtaega, lõpevad, kui õigustatud isik ei ole neid kümne aasta jooksul kasutanud ehk sisse nõudnud. Paragrahv 1902 kohaselt katkestab aegumise õiguse kasutamine, milleks võib olla hagi esitamine kohtusse või pöördumine arbitraažikohtusse, kusjuures juba möödunud aega enam ei arvestata ning hakkab kulgema uus aegumistähtaeg. Hageja esitas 23. septembril 2016 Läti Daugavpilsi kohtusse hagi kostja vastu 77 951 euro 73 sendi saamiseks. Nimetatud kohus keeldus 30. septembri 2019. a otsusega hagi menetlemisest, leides, et kuna kostja elukoht on Eestis, tuleb hagi esitada Eesti Vabariigi kohtule. Tsiviilseadustiku § 1904 kohaselt katkestab hagi esitamine aegumise, mistõttu hageja nõude aegumine katkes 23. septembril 2016 Läti Vabariigi Daugavpilsi kohtusse hagi esitamisega. Sama seaduse § 1905 kohaselt võlgnikule saadetud meeldetuletus katkestab aegumise. Hageja on kostjale edastanud taotlused regressnõude hüvitamiseks, mille saatmisega hageja nõude aegumine katkes. Viidatut kinnitab Läti Vabariigi Ringkonnakohtu 4. septembri 2014 lahend tsiviilasjas nr C33489513. Seega ei ole kostja vastu esitatud nõue aegunud.
1.6.Läti Vabariigi tsiviilseadustiku § 1765 kohaselt tuleb intressimäär sätestada dokumendis või tehingus. Juhul, kui seda ei ole tehtud, kuulub kohaldamisele seadusest tulenev intressimäär 6% aastas. Hageja palub kostjalt välja mõista viivised alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast kuni põhivõla kohase tasumiseni Läti Vabariigi tsiviilseadustiku §-s 1765 ettenähtud ulatuses ehk 6% aastas, so 0,01644% päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2-18-16279 Kostja vastuväited on kokkuvõttes järgmised: 1) Regressinõue on Läti õigusterminoloogia järgi kellegi teise asemel varalist kohustust täitnud isiku nõue tagastada tasutud rahasumma või muu varaline väärtus. Regressnõue tekib juhul, kui seadus näeb ette, et kannatanule tekitatud kahju peab hüvitama mitte süüdlane, vaid teine isik. Seega paneb hageja maksma kannatanu nõuet kostja vastu, sest ta on kostja asemel täitnud kannatanule rahalise kohustuse. Kohtuotsuse kohaselt arvestas kohus kriminaalkaristuse määramisel muu hulgas asjaolu, et kostja oli kannatanule moraalse kahju hüvitanud ning „sõlminud leppimise“. Kohtuotsusega on tuvastatud, et kannatanu ei esitanud kahju hüvitamise taotlust. Kohtuotsuses viidatud 1. novembri 2007. a kannatanu ja kostja vahelise kokkuleppe kohaselt loobus kannatanu nõuetest kostja vastu, millega lõppes pooltevaheline võlasuhe. Kuna poolte võlasuhe lõppes, ei saa hageja panna maksma oma nõuet kostja vastu, kuna tema nõue põhineb võlasuhtel, millest pooltele ei tulene mingeid õigusi ega kohustusi. 2) Hageja tugineb kindlustushüvitise tasumise kohustusel tsiviilvastutuse kindlustuslepingule. Poliisist nähtuvalt kohalduvad lepingu sõlminud pooltele tingimused 43-02-02, millest nähtuvalt sõlmiti kindlustusleping vaid sõiduki juhi elu ja füüsilise tervise kindlustamiseks ja kindlustusjuhtumiks nimetatud lepingu alusel olid vaid sellised juhtumid, mille tagajärjel sõidukijuhi füüsilise tervis sai kahjustada. Nimetatud lepingu alusel ei hüvitata muud kahjud, mille hüvitamise kohustust kindlustuslepingust tulenevalt hagejal ei olnud. Seega ei saa hageja ka kostjalt sellise kahju hüvitamist nõuda. Kindlustusandja on muude kahjude hüvitamise lepingu p-des nr 4.1.2 ja 4.1.3 sõnaselgelt välistanud. 3) Isegi kui kindlustuslepinguga oleks olnud kaitstud selline kahju, mille hüvitamist hageja kostjalt nõuab, ei saa sellise kahju hüvitamist nõuda ka seadusest tuleneva välistuse tõttu. Hageja on Riigikohtu praktikale viidates kinnitanud, et ta saab kostjalt nõuda hüvitatud kahju üksnes juhul, kui lisaks Eesti Vabariigi liiklusseadusele saab sellise kahju hüvitamist nõuda ka Läti Vabariigi seaduste kohaselt. Eesti õiguse kohaselt kahju hüvitamist nõuda ei saa, sest võlaõigusseaduse (VÕS) § 444 kohaselt ei või kindlustusvõtja kindlustusandja nõusolekuta suurendada kindlustusriski ega lubada selle suurendamist ka isikutel, kelle eest ta vastutab – see tähendab kõiki isikuid, kelle käitumist ta mõjutada saab, sh pereliikmed. Kui kindlustusvõtja rikub nimetatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses (VÕS § 445 lg 2). Kindlustatud sõidukiga poleks liiklusõnnetust toimunud, kui sõiduki seaduslik valdaja (hukkunu) ei oleks üle andnud võtmeid pea raskes joobes kostjale. Liiklusseaduse § 90 lg 2 kohaselt on sõiduki juhtimisõiguse üleandmine joobeseisundis isikule otsesõnu keelatud. Sama keeld tuleneb Läti liiklusseaduse § 20 lõikest 2, mille kohaselt sõiduki omanik, valdaja ja kasutaja ei või anda juhtimist isikule, kes on alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine mõju all. Selliselt käitudes suurendas hukkunu sõiduki seadusliku valdajana kindlustusriski, mille tagajärjel kindlustusandja vabaneb kindlustuslepingu täitmisest, sest ka OCTA § 35 lõige 1 sätestab, et kindlustusandja ega liikluskindlustusandjate büroo ei hüvita kahju, mis on tekkinud mootorsõiduki kasutamisel, mille vastutus on välistatud tsiviilseadustiku § 2347 alusel. Hukkunu oli seadusest tuleneva keelu eiramisel raskelt hooletu, andes võtmed üle joobes juhile, mistõttu hageja vabanes kahju hüvitamise kohustusest. Kui hageja on teinud alusetuid väljamakseid, võib tal olla nõue saadu arvel alusetult rikastunud isiku vastu, kuid mitte kostja vastu.
2-18-16279 4) REÕS § 52 kohaselt ei saa Eestis välja mõista oluliselt suuremaid hüvitisi, kui seda näeks sellise kahju korral ette Eesti õigus. VÕS § 139 kohaselt vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sõiduki omaniku abikaasa, kes oli sõiduki seaduslikuks valdajaks, soodustas kahju tekkimist sellega, et andis sõidukijuhtimise üle joobes naisterahvale, kes põhjustas avarii, mille tulemusena sõiduki omaniku abikaasa hukkus. Praegusel juhul tuleb kahjuhüvitist nullini vähendada, kuna kahju tekkimine on põhjuslikus seoses kahjustatud isiku tegevusega. OCTA § 31 lg 6 kohaselt kui liiklusõnnetuses põhjustas kahju üks isik, kuid teised liiklusõnnetuses osalenud isikud vastutavad kahju põhjustamise või suurenemise eest, siis hüvitatakse kahju, võttes arvesse iga liiklusõnnetuses osalenud isiku vastutust. Kuna Eesti õigus võimaldab asjaolusid arvestades kahju hüvitist vähendada teatud juhtudel isegi nullini, tuleb seda asja lahendamisel arvesse võtta juhul, kui hageja nõue peaks mingiski ulatuses olema põhjendatud. 5) Asjaolu, et OCTA regressnõude esitamisele eraldi tähtaega ei sätesta, kinnitab kostja käsitlust, et hageja paneb maksma kannatanu nõuet. Seetõttu tuleb lähtuda kannatanu nõude maksmapanemise eeldustest, sh nii nõude sissenõutavaks muutumise kui ka aegumise osas. Kooskõlas Läti tsiviilseadustiku §-ga 1893 lõpevad võlasuhted, kui võlausaldaja ei kasuta neid seaduses sätestatud aegumistähtaja jooksul. Hageja minetas oma õiguse nõuda kostjalt kohustuse täitmist, sest § 1896 kohaselt hakkas aegumistähtaeg kulgema nõude kindlakstegemise hetkest. Kahju tekkis 14. jaanuaril 2007 Y surmaga, seega oli sellest hetkest teada nii kahju kui ka selle kahju tekitaja, millist tulenevalt hakkas sellest hetkest kulgema ka aegumistähtaeg. Kuna hageja kindlustusandjana võttis üle hukkunu abikaasa nõude kostja vastu, hakkas hageja nõue aeguma 14. jaanuaril 2007 ning aegus 14. jaanuaril 2017, võttes aluseks Läti õiguses sätestatud 10 aasta pikkusest aegumise üldregulatsiooni. Aegumine vahepeal ei katkenud, sest hageja hagi ei toimetatud kostjale kätte. Nõude üleminek ei mõjuta nõude identiteeti, sh nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see on, sh aegumise seisukohalt. Samal sündmusel põhinev kindlustusandja nõude aegumistähtaeg kahju tekitanud isiku vastu ei saa olla pikem kui kannatanu nõude aegumistähtaeg. Tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi. Kohe, kui osa kahjuhüvitisest saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue. Läti Vabariigi tsiviilseadustiku § 1901 kohaselt algab perioodiliste täitmiste korral iga üksiku soorituse suhtes eraldi aegumine, alates päevast, millal oli selle tähtpäev. Kui aga õigus ise, mille alusel need perioodilised kohustused loodi, on aegunud, siis ei ole võimalik enam nõuda üksiku kohustuse täitmist, isegi kui eraldiseisva kohustuse aegumistähtaeg ei ole veel lõppenud. Läti õigusteoorias on korduvalt tunnistatud, et aegumistähtaeg ei katke, kui avaldus (taotlus) tagastatakse, mis praegusel juhul juhtus. 6) Hageja nõue kostja vastu on hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Isegi kui kohus asub seisukohale, et hageja nõuet on võimalik mingis ulatuses rahuldada, palub kostja seadusest tulenevat pooltevahelisele võlasuhtele mitte kohaldada. Praegusel juhul on erandlikuks asjaoluks see, et hageja nõue tekkis 12 aastat tagasi ja ta pole seda varem maksma pannud ning hageja juriidilise isikuna nõuab füüsiliselt isikult ilmselgelt üle jõu käiva summa maksmist. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus jättis 26. aprilli 2021. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 8974 eurot, samuti viivise
2-18-16279 menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Maakohus määras tsiviilasja hinnaks 93 541 eurot 66 senti.
3.1.Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: -
hageja ja W sõlmisid 7. detsembril 2006 mootorsõidukite omanike tsiviilõigusliku vastutuse kohustusliku liikluskindlustuse standardleping nr US216670, millega kindlustati sõiduki VW Passat, registreerimismärgiga XXXXXX omaniku/kasutaja tsiviilvastutus;
-
kostja juhtis 14. jaanuaril 2007 kella 02:50 paiku Preili linnas Brivibase tänaval Riia suunas sõidukit VW Passat registreerimisnumbriga XXXXXX ja põhjustas liiklusõnnetuse;
-
pärast liiklusõnnetuse toimumist tuvastati kostja veres alkoholisisaldus 2,4;
-
liiklusõnnetuse tagajärjel hukkus Y;
-
Preili maa- ja linnakohtus võttis kostja oma süü täielikult omaks ning kostja tunnistati Läti Vabariigi 12. novembri 2007. a kohtuotsusega süüdi Läti Vabariigi karistusseadustiku § 260 lg-s 3 sätestatud teos ja karistati 3-aastase vangistusega, sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 aastaks. Kriminaalkoodeksi §-i 55 kohaselt otsustas kohus põhikaristuse määrata kostjale tingimisi kolmeaastase katseajaga.
-
kostja ja kannatanu W sõlmisid 1. novembril 2007 kokkuleppe;
-
Läti Vabariigi Sotsiaalkindlustusamet on teinud väljamakseid Y lesele W-le ning lastele Q-le ja Z-le, tasudes osa saamata jäänud tulust toitjakaotuspensionina, mille hüvitamist nõudis regressi korras kindlustusandjalt s.o hagejalt;
-
hageja maksis W-le, Ql-e ja Z-le hüvitist ja hüvitas sotsiaalkindlustusametile regressi korras ajavahemikul 27.11.2007–18.07.2019 kokku 88 246 eurot 85 senti;
-
hageja esitas hagi kostja vastu Läti Vabariigi Daugavpilsi kohtusse 23. septembril 2016, kuid Daugavpilsi kohus otsustas 30. septembril 2016 hagi menetlemisest keelduda, leides, et hagi tuleb esitada Eesti Vabariigi kohtusse.
3.2.Pooltel on vaidlus järgmiste asjaolude üle: -
kannatanu (W) loobus kostjaga kokkuleppe sõlmimisel kahju hüvitisest;
-
hagejal tekkis kohustus hüvitada Y lesele W-le ning lastele Q-le ja Z-le Y surma tõttu saamata jäänud tulu või teha makseid, mida tal on õigus nõuda regressi korras kostjalt tagasi;
-
kostja on hageja taotlused regressnõude hüvitamiseks kätte saanud;
-
hageja regressinõu on selge;
-
hageja nõue on aegunud.
3.3.Maakohus analüüsis, millise riigi õigus hageja nõudele kohaldub. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleneb REÕS § 50 lg-st 1, et kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevale nõudele kohaldatakse selle riigi õigust, kus kahju tekkimise aluseks olev tegu tehti või sündmus toimus. 19. juunil 1980. aastal Roomas allakirjutamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni artikli 3 lg 1 esimese lause kohaselt kohaldatakse lepingu suhtes lepingupoolte valitud õigust. Pooltel puudub vaidluse selles, et hageja ja kannatanu sõlmisid 07.12.2006 mootorsõidukite omanike tsiviilõigusliku vastutuse kohustusliku liikluskindlustuse standardlepingu nr US216670, millega kindlustati sõiduki VW Passat, registreerimismärgiga XXXXXX omaniku/kasutaja tsiviilvastutus. Lepingule kohalduvate
2-18-16279 tingimuste (eeskirja) punkti 9.1 on kindlustusandjal õigused ja kohustused, mis on sätestatud Läti Vabariigi õigusaktidega, aga kohustused, mis on sätestatud eeskirjades. Punkt 10.1 kinnitab, et kindlustusandja õigused ja kohustused on sätestatud Läti Vabariigi õigusaktidega. Hageja väitel täitis ta liiklusõnnetuse põhjustanud kostja eest kahju tasumise kohustuse õnnetuse tagajärjel hukkunud Y abikaasale W-le ja tema lastele ning Läti Vabariigi Sotsiaalkindlustusametile. Seega paneb hageja kostja vastu maksma kannatanu nõuet, mille hageja on kostja asemel kannatanule täitnud. Maakohtu hinnangul tuleb praegusel juhul kohaldada Läti õigust, kuna liiklusõnnetus juhtus Lätis ning kahju tekkis samuti Lätis. Vaidlust ei ole, et hageja saab nõuda kostjalt kahju hüvitamist üksnes juhul, kui ta lisaks Eesti Vabariigi seadustele saab nõuda kahju hüvitamist Läti Vabariigi seaduste kohaselt.
3.4.Kostja ja kannatanu vahel 1. novembril 2007 sõlmitud kokkuleppe kohaselt kinnitas kostja, et tunnistab täielikult oma süüd, vastavalt kriminaalõiguse § 260 lõikele 3, kahetsedes oma tegu ning kohustudes hüvitama kannatanule moraalse kahju. Kannatanu kinnitas oma allkirjaga, et kostja on osaliselt maksnud kuriteoga tekitatud kahju eest hüvitist 3000 latti, ülejäänud 12 000 latti ehk 17 075 eurot pidi kostja tasuma kannatanule kahe aasta jooksul pärast lepingu allkirjastamist maksegraafiku alusel. Kokkuleppe kohaselt kinnitasid pooled, et vastavalt kokkulepitule katab kahjuhüvitis täielikult kostja tekitatud moraalse kahju ning kannatanul ei ole nõudeid süüdistatava vastu. Kostja ja kannatanu palusid Preili kohtul kokkulepet aktsepteerida ja vabastada kostja kriminaalvastutusest ning lõpetada kriminaalmenetluse. Kohtuotsusest nähtub, et vastutust kergendava asjaoluna arvestas kohus kostja süü omaksvõttu ning toimepandu kahetsemist, kannatanule moraalse kahju osalist hüvitamist ja kannatanuga leppimist.
3.5.Maakohtu hinnangul loobus kannatanu viidatud kokkuleppega kostja vastu nõuete esitamisest. Kokkuleppe kohaselt leppisid pooled kokku, et kostja hüvitatud kahju katab täielikult kannatanule tekitatud mittevaralise kahju ning kannatanul ei ole nõudeid kostja vastu. Kokkuleppes ei ole märgitud, et kannatanu loobus vaid mittevaralistest nõuetest. Pooltevaheline võlasuhe lõppes kokkuleppe sõlmimisega. Kostjal kohustuse puudumine ei välista, et Läti Vabariigil või hagejal võisid seadusest või muust õigussuhtest tulenevalt tekkida kohustused kannatanu või hukkunu laste ees.
3.6.Maakohus ei nõustu hageja väidetega, et hageja sai kostja ja kannatanu vahel 1. novembril 2007 sõlmitud kokkuleppest teada alles praeguses tsiviilasjas. Sõlmitud kokkuleppele on selge viide Läti Vabariigi 12. novembri 2007. a kohtuotsuses. Seega oli hagejal võimalus enne kannatanule väljamaksete tegemist kokkuleppe sisu välja selgitada.
3.7.1.Maakohtu hinnangul on hageja esitanud vastuolulisi seisukohti hageja ja kannatanu vahel sõlmitud kohustusliku liikluskindlustuse lepingu kohaldamise kohta. Hagi terviktekstis leidis hageja, et kostja vastutab viidatud lepingu alusel, kuid istungil (25.03.2021 istung, 01:29:17) leidis, et leping kostjale ei kohaldu. Maakohtu hinnangul ei ole hageja väited, et viidatud lepingut ei saa kohaldada hagis esile toodud asjaolusid arvestades, asjakohased. Poliisist nähtuvalt kohalduvad lepingu sõlminud pooltele tingimused 43-02-02. Lepingu tingimuste 4302-02 p-st 1.2. nähtuvalt on kindlustusvõtjaks poliisis näidatud sõiduki juht, kes liiklusõnnetuse toimumise korral saab füüsilise tervise kahjustuse või sureb õnnetuse tagajärjel. Vastavalt p-le
2.1.kindlustatakse kindlustuslepinguga transpordivahendi juhi, kes kindlustatud riski ilmnemise hetkel juhtis poliisis näidatud transpordivahendit, elu ja füüsiline tervis. Maakohus nõustus kostjaga, et viidatud leping ei sätesta hagejale kohustust tasuda kindlustusvõtjale saamata jäänud tulu / toitjakaotuspensioni alla 8-aastase lapse kasvatamisel või maksta kindlustusvõtja lastele toitjakaotuspensioni. Lepingu tingimuste p-i 4.1.2 kohaselt ei maksa
2-18-16279 kindlustusandja kindlustushüvitist, kui juhtumi põhjuseks oli kindlustatu õigusvastane tegevus või p-st 4.1.3 tulenevalt oli kindlustatu juhtumi toimumise ajal alkoholijoobes. Läti liiklusseaduse § 20 lg 2 kohaselt sõiduki omanik, valdaja ja kasutaja ei või anda juhtimist üle isikule, kes on alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine mõju all. Eesti Vabariigi liiklusseaduse (LS) § 90 lg 2 järgi ei tohi mootorsõiduki omanik, valdaja või juht lubada mootorsõidukit juhtima isikut või anda juhtimist üle isikule, kellel puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus või kes on joobeseisundis, alkoholi piirmäära ületavas seisundis või liiklusohtlikus terviseseisundis. Hageja ei ole menetluses vaidlustanud asjaolu, et sõiduki kasutaja Y andis sõiduki juhtimise üle alkoholijoobes kostjale. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjal tuvastati pärast liiklusõnnetust 2,4-promilline alkoholijoove. Kohtu hinnangul on 2,4-promilline joove isiku puhul selgelt tuvastatav. Kostjal joobe olemasolu kinnitab Läti Vabariigi 12.11.2007 kohtuotsus. Kohus leiab, et lepingu tingimustest tulenevalt puudus hagejal W-le kindlustushüvitise maksmise kohustus, kuna pooled välistasid sellise kohustuse lepingu punktides 4.1.2 ja 4.1.3. Nii Läti kui ka Eesti õiguse kohaselt ei ole lubatud sõiduki valdajal/kasutajal anda juhtimist üle joobes isikule.
3.7.2.Vaidlust, ei ole, et hageja saab kostjalt kahjuhüvitist nõuda üksnes juhul, kui lisaks Eesti Vabariigi seadustele saab vastava kahju hüvitamist nõuda ka Läti Vabariigi seaduste kohaselt. VÕS § 444 kohaselt ei või kindlustusvõtja pärast lepingu sõlmimist ilma kindlustusandja nõusolekuta suurendada kindlustusriski võimalikkust ega lubada selle suurendamist isikute poolt, kelle eest ta vastutab. Vastavalt VÕS § 445 lõikele 2 kui kindlustusvõtja rikub §-s 444 sätestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. OCTA § 35 lõige 1 sätestab, et kindlustusandja ega liikluskindlustusandjate büroo ei hüvita kahju, mis on tekkinud mootorsõiduki kasutamisel, mille vastutus on välistatud tsiviilseadustiku § 2347 alusel. Siia alla kuulub kolmandale isikule tekitatud kahju, mis on põhjustatud vääramatu jõu, isiku enda tahtluse või raske hooletuse tõttu.
3.7.3.Maakohtu hinnangul suurendas sõiduki valdaja Y raskelt hooletu käitumisega kindlustusriski realiseerumise võimalikkust, andes sõiduki valdajana juhtimisõiguse joobes kostjale. Selle asjaolu tõttu vabanes hageja kahju hüvitamise kohustusest ning tal ei tekkinud ka lepingust või seadusest kahju hüvitamise kohustust kannatanu ja hukkunu laste ees, mida hiljem regressi korras kostjalt välja nõuda.
3.8.Eeltoodud põhjustel jättis maakohus hagi rahuldamata.
3.9.Maakohus analüüsis ka kostja väidet hageja nõude ebaselguse kohta. Hagi tervikteksti kohaselt on hageja tasunud kannatanule ja hukkunu lastele ja Läti Sotsiaalkindlustusametile regressi korras maksed ajavahemikul 27.11.2007–18.07.2019 kokku 88 246 eurot 85 senti. Hageja nõuab nimetatud summa hüvitamist kostjalt OCTA § 41 lg 1 p 1 alapunkti a) alusel. Kostja tõi esile, et hageja ei ole hagi asjaoludena välja toonud, et nõuab matusetoetust, maksetest ei nähtu periood, mille eest need on tehtud, väljamaksed on tehtud enne hageja poolt otsuste tegemist ning on allkirjastamata, mistõttu ei ole võimalik tuvastada, kas otsus oli enne väljamakset tehtud, maksed ei ole kostjaga seostatavad, hageja on teinud väljamakseid peale hukkunu lapse Q täisealiseks saamist, kuid ei ole tõendanud, et laps õppis jms. Maakohus leidis alternatiivselt, et olenemata hagi korduvast täpsustamisest ja tervikteksti esitamisest on nõue nii ebaselge, et selle kujunemist ei ole võimalik jälgida. Hageja ei ole selgelt ja arusaadavalt nõude tekkimist tõendanud. Tõendamata on väidetud ulatuses väljamaksete tegemine ning tõendamata on nende teostamise aluse esinemine. Seega tuleks hageja nõue rahuldamata jätta ka selle ebaselguse tõttu.
2-18-16279
3.10.Maakohus leidis, et hageja nõue on aegunud. Vaidlust ei ole, et hageja tegi väljamakseid alates 29. novembrist 2007. Hageja tugines nõude alusena OCTA § 41 lg 1 p 1 alapunktile a). Viidatud sätte kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukijuhile regressnõue, kui ta on sõidukit juhtinud alkoholi, narkootiliste, psühhotroopsete ainete või muude joovastavate ainete mõju all. Hageja hinnangul ei reguleeri OCTA regressinõude esitamise tähtaega. Pooled on nõustunud, et käesoleval juhul tuleb aegumisele kohaldada Läti Vabariigi tsiviilseadustiku § 1779, mille kohaselt peab igaüks hüvitama oma tegevuse või tegevusetusega tekitatud kahju. Sama seadustiku § 1893 kohaselt lõpevad võlasuhted, kui võlausaldaja ei kasuta neid seaduses sätestatud aegumistähtaja jooksul. § 1895 kohaselt kõik nõudeõigused, mis ei ole ühemõtteliselt aegumise mõju alt eemaldatud ja mille kasutamiseks ei ole seadusega määratud lühemat tähtaega, lõpevad, kui õigustatud isik ei ole neid kümne aasta jooksul kasutanud ehk sisse nõudnud. Sama seaduse §-i 1902 kohaselt katkestab aegumise õiguse kasutamine, milleks võib olla hagi esitamine kohtusse või pöördumine arbitraažikohtusse, kusjuures juba möödunud aega enam ei arvestata ning hakkab kulgema uus aegumistähtaeg.
3.11.Tulenevalt Läti tsiviilseadustiku §-st 1896 hakkas aegumise tähtaeg kulgema nõude kindlakstegemise hetkest. Maakohus nõustus kostjaga, et kahju tekkis 14. jaanuaril 2007 Yi surmaga, seega oli sellest hetkest teada nii kahju ehk nõude olemasolu kui ka selle kahju tekitaja, millest tulenevalt hakkas kulgema ka aegumistähtaeg. Võttes aluseks Läti õiguses sätestatud 10 aasta pikkuse aegumise üldregulatsiooni, siis arvestades, et hageja kindlustusandjana on üle võtnud kannatanu nõude kostja vastu, hakkas hageja nõue aeguma
14.jaanuaril 2007 ning aegus 14. jaanuaril 2017. Maakohtu hinnangul aegumine vahepeal ei katkenud, sest hageja Läti Vabariigi Daugavpilsi kohtusse esitatud hagi ei toimetatud kostjale kätte. Samuti ei ole hageja tõendanud, et kostja sai kätte hageja taotlused regressnõude hüvitamise kohta. Kui asuda seisukohale, et kättetoimetamine ei ole aegumise katkemiseks vajalik, siis võiks hagi aegumist erinevatesse kohtutesse hagi esitamisega või nõuete esitamisega piiramatult edasi lükata, mis ei saa olla aegumise regulatsiooni eesmärgiks.
3.12.Maakohus määras otsuses ka hagi hinna lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 136 lg-st 4. Hagiavalduse tervikteksti kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista 88 246 eurot 85 senti ning edasiulatuva viivise alates 31. oktoobrist 2018 seaduses sätestatud määras. Eelneva alusel määras maakohus määras hagi hinnaks 93 541 eurot 66 senti.
3.13.Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagi rahuldamata jätmise tõttu hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 8974 eurot (õigusabikulud 7350 eurot 41 senti (ilma käibemaksuta), tõlkekulud 128 eurot (ilma käibemaksuta) ning käibemaks 151 eurot 69 senti). Õigusabi osutati tunnihinnaga 115 eurot (ilma käibemaksuta) ning teenuste osutamise ajakulu oli 63 tundi 55 minutit. Kostja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu ta ei saa menetluskuludelt käibemaksu tagasi taotleda. Maakohus leidis, et kostja õigusabikulud on asja sisu, mahtu ja keerukust arvestades tervikuna põhjendatud. Praegusel juhul muutis kohtuasja keerukamaks vajadus kohaldada Läti õigust. Maakohus mõistis menetluskulud välja koos viivisega VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätetatud määras. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning: -
mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 88 246 eurot 85 senti;
2-18-16279 -
mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhivõlalt alates 12. augustist 2019 Läti Vabariigi tsiviilseadustiku §-s 1765 sätestatud määras s.o 6% aastas kuni põhivõla tasumiseni;
-
menetluskulud jätta kostja kanda ning mõista need kostjalt välja koos 2019 Läti Vabariigi tsiviilseadustiku §-s 1765 sätestatud viivisega alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
-
alternatiivselt tühistada maakohtu otsus ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
4.1.Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõttes järgmised: 1) Maakohus on ekslikult ning ebaselgelt kohaldanud paralleelselt kahe riigi õigust, s.o Läti ja Eesti õigust, ning ei ole olulises ulatuses selgeks teinud kohalduva välisriigi õiguse sisu. Samuti ei ole maakohus menetlusosalistele selgitanud, mida, millises ulatuses ja kuidas nad peaksid aitama kohtul välisriigi õiguse sisu osas välja selgitada. Praeguses asjas tuleb kohaldada üksnes Läti õigust. Nõude tekkimise aluseks oleva sündmuse ajal kehtis Eesti-Läti-Leedu õigusabileping, mille art 39 lg 1 kohaselt kohaldatakse kahju hüvitamisega seotud kohustustele, mis ei tulene lepingust või muudest õiguspärastest tegudest, selle riigi õigust, kelle territooriumil leidis aset tegu või muu asjaolu, mis oli nõude aluseks. Kuna liiklusõnnetus toimus Läti Vabariigi territooriumil, tuleb kohaldada Läti õigust. Nõue, selle alus ja eeldused, on materiaalõiguse küsimus, st kohalduva õiguse küsimus. Kui vaidluses kohaldub Läti õigus, tuleb nõuet ja selle eeldusi hinnata Läti õiguse järgi ning sama õigusküsimuse lahendamisel ei saa paralleelselt kohaldada mõne teise riigi õigust. Kohtul tuleb kohalduv õigus kindlaks teha ja seda rakendada sõltumata poolte väidetest, milline õigus peaks kohalduma. 2) Hageja nõue kostja vastu tekkis seaduse alusel. Hageja ja kostja vahel ei ole lepingut. Hagejal on kostja vastu regressinõue 88 246 euro 85 sendi saamiseks. Läti seadusandluses reguleerib sõiduki omaniku või kasutaja kohustuslikku tsiviilvastutuskindlustust ja kolmandate isikute õigusi OCTA. Kui sõiduk on kindlustatud kohustusliku tsiviilvastutuskindlustusega, ja selle kasutamisel tekib kahju kolmandatele isikutele, tekivad nendel kolmandatel isikutel seaduse (OCTA) alusel nõuded kindlustusandja vastu. Üks nendest nõuetest on OCTA §-s 23 sätestatud toitjakaotusest tingitud saamata jäänud tulu nõue. Kolmandatel isikutel võivad samuti tekkida erinevate seaduste alusel nõuded riigi vastu toetuste saamiseks (nt matusetoetus või toitjakaotuspension). Riigil on nende toetuste väljamaksmise korral õigus nõuda kindlustusandjalt OCTA § 24 järgi hüvitist. Kui kindlustusandja on teinud makseid kolmandatele isikutele OCTA § 23 alusel või riigile OCTA § 24 alusel, tekib kindlustusandjal seaduse alusel regressnõue OCTA § 41 alusel nende isikute vastu, kes on selles sättes nimetatud, ning eeldustel, mis on selles sättes välja toodud. Praegusel juhul on hagejal tekkinud kostja vastu nõue OCTA § 41 lg 1 p 1(a) alusel. Selle sätte kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada regressinõue liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukijuhi vastu, kui too juhtis sõidukit alkoholi, narkootilise, psühhotoksilise, psühhotroopse või muu joovastava aine mõju all. Kostja juhtis hageja juures kindlustatud sõidukit ning põhjustas sellega juhtimise ajal raskes joobes liiklusõnnetuse, mille tagajärjel sai surma Y. Y surma tõttu tekkis kolmandatel isikutel (tema lesel ja lastel) õigus saada kindlustusandjalt saamata jäänud tulu OCTA § 23 järgi ning riigilt toitjakaotuspensioni Läti pensioniseaduse (Par valsts pensijām; LPS) §-de 18 ja 19 järgi ja matusetoetust Läti sotsiaaltoetuste seaduse (Valsts sociālo pabalstu likums; LSS) § 14 järgi. Läti sotsiaalkindlustusamet tegi need maksed ära ja nõudis OCTA § 24 alusel
2-18-16279 hüvitist hagejalt. Hageja hüvitas kolmandatele isikutele saamata jäänud tulu ning riigile (Läti sotsiaalkindlustusametile) väljamakstud toetused, mistõttu tekkis tal tagasinõue kostja vastu OCTA § 41 lg 1 p 1(a) alusel. 3) Hageja tagasinõue kostja vastu ei tulene lepingust, seda ei reguleeri ükski leping, k.a kindlustusleping. Samuti ei ole hageja nõue moodustunud kolmandate isikute nõuetest kostja vastu, vaid see on nõue kindlustusandja ja riigi vastu. Hageja tagasinõue on seejuures kvalifitseeritav seaduse alusel tekkinud nõudena kostja vastu Läti tsiviilseadustiku (LTSS) § 1402 tähenduses. Maakohus leidis ekslikult, et hageja paneb maksma kostja vastu lepingust tulenevat nõuet või kannatanu nõuet kostja vastu. Hageja paneb maksma oma seadusest tulenevat (OCTA § 41) regressnõuet kostja vastu, tegemist on eraldiseisva nõudega. Hageja ja kostja vahel ei ole tagasinõude kohta lepingut. Kannatanu on OCTA § 1 p 8 järgi isik, kes sai liiklusõnnetuses tervisekahjustusi. Praegusel juhul on kannatanuks seega Igor Lvov, kes liiklusõnnetuse tagajärjel suri. Tema lesk ja kaks last ei ole kannatanud selle seaduse tähenduses, vaid kolmandad isikud (OCTA § 1 p 15), kellel tekkis Y surmast tulenevalt õigus saada kindlustusandjalt saamata jäänud tulu ja riigilt toetusi. 4) Maakohus ei ole hageja nõuet kostja vastu selgelt kvalifitseerinud. Ühelt poolt leidis maakohus, et tegemist on lepingulise nõudega, teisalt, et tegemist on seadusest tuleneva nõudega. Eksimused nõude kvalifitseerimisel tingisid ebaõige otsuse. 5) Maakohus leidis veel vastuoluliselt, et hageja nõue või hagi ei ole selge (otsuse p 30.3.). Kui hagi nõue ei ole selge, tuleks hagi jätta TsMS § 3401 lg 1 alusel käiguta ning anda hagejale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Kui hageja puudusi ei kõrvalda, alles siis on kohtul võimalik otsustada hagi menetlusse võtmisest keeldumine või menetlusse võetud hagi korral läbi vaatamata jätmine. Kohus ei andnud hagejale tähtaega nõude või hagi puuduste kõrvaldamiseks, vaid alles kohtuotsuses märkis, et nõue või hagi ei ole piisavalt selge. 6) Maakohus leidis ekslikult, et kuna õnnetusjuhtumi kindlustuslepingu tingimused ei näe kindlustusvõtjale ette hüvitist saamata jäänud tulu või tema lastele toitjakaotuspensioni saamiseks, siis ei tulnud hagejal seda hüvitada. Hageja selgitab uuesti, et tal on kostja vastu seaduse alusel tekkinud nõue (OCTA § 41). Õnnetusjuhtumi kindlustuslepingu tingimused ei piira ega välista hageja regressnõuet isikute vastu, kes kahju põhjustasid OCTA § 41 järgi. Hageja kohustus hüvitada saamata jäänud tulu või riigi poolt tehtud väljamaksed tulenes seadusest. Kuigi W oli OCTA standardlepingu ja õnnetusjuhtumi kindlustuslepingu sõlmijaks, tuleb teda ning tema lapsi käsitada praegusel juhul kolmandate isikutena OCTA tähenduses (OCTA § 1 p 15), kellele tekkis toitjakaotusest kahju OCTA mõttes. OCTA ja õnnetusjuhtumi kindlustuslepingu eesmärgid ning reguleerimisesemed on erinevad ning viimase tingimused ei ole mõeldudki mõjutama OCTA-st tulenevaid õigusi või kohustusi. OCTA eesmärk on kaitsta kolmandate isikute huve (OCTA § 2), andes neile õiguse nõuda kindlustusandjalt kahju tekkimise korral seaduse alusel hüvitist seaduses sätestatud korras (nt toitjakaotusest tingitud saamata jäänud tulu). Seega on maakohus ekslikult järeldanud, et õnnetusjuhtumi kindlustuslepingu tingimused piirasid või välistasid kolmandatele isikutele kahju hüvitamise. OCTA-s sätestatut tuleks käsitada imperatiivsena, millest kindlustusandja ja -võtja ei saa kokkuleppega kõrvale kalduda. Kõik kolmandate isikute kahjuks tehtud kõrvalekalded on kehtetud LTSS § 1553 ja 1570 järgi. 7) Maakohus leidis ekslikult, et hagejal ei olnud OCTA § 35 p 1 järgi hüvitamiskohustust, sest kannatanu andis sõiduauto võtmed üle joobeseisundis juhile (otsuse p 29.7.). Maakohus kohaldas ebaõigesti OCTA § 35 p-i 1, kuna nimetatud sätte järgi tuleb
2-18-16279 arvestada üksnes seda, kas kolmas isik, kellele kahju tekkis, põhjustas kahju enda tahtlusest või raskest hooletusest. Y (kannatanu) enda tegevus või tegevusetus ei mõjuta kolmandate isikute õigust või riigi õigust hüvitise saamiseks. Praegusel juhul on kolmandad isikud selle seaduse mõttes W, Z ja Q, kellel tekkis toitjakaotusest tulenevalt kahju. Nemad ei põhjustanud seda kahju enda tahtlusest või raskest hooletusest. Nad ei osalenud liiklusõnnetuses ega olnud sõiduautos. Kohtule ei ole ka esitatud ühtegi asjaolu ning tõendit, millest saaks järeldada, et nad mõjutasid või said mõjutada õnnetuse toimumist ning kahju tekkimist. See, millist rolli mängis kannatanu Y, sealjuures kas tema tegevus või tegevusetus aitas kaasa kahju tekkimisele, ei oma mingit mõju hageja hüvitamiskohustusele. OCTA eesmärk on kaitsta kolmandate isikute õigusi, mistõttu olukorras, kus kannatanu tegevus või tegevusetuks mõjutaks nende seadusest tulenevaid õigusi, ei täidaks seadus enda eesmärki. Muuhulgas nähtub see ka asjaolust, et alates 1. novembrist 2007 kehtima hakanud OCTA redaktsiooni § 31 lg 11 kohaselt ei ole kindlustusandjal õigust keelduda või vähendada kindlustushüvitist, kui kannatanu teadis või pidi teadma, et juht oli joobeseisundis. 8) Maakohus hindas lisaks eelnevale ebaõigesti tõendeid ja tegi nende alusel väära järelduse, et kannatanu tegutses raskelt hooletult ja andis sõiduauto võtmed kostjale. Asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, miks ja kuidas sai kostja sõiduauto võtmed ning milline oli kannatanu roll selles, sh mida ta tegi või tegemata jättis ning milline oli kannatanu enda seisund. Tegemist oli kostja vastuväitega, kuid kostja ei ole seda väidet tõendanud. Isegi kui kannatanul oli mingi osalus, siis see ei saanud olla aluseks selleks, et keelduda hüvitise maksmisest või piirata seda ebaproportsionaalselt. 9) Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et ta ei ole oma nõuet kostja vastu tõendanud. Regressnõude õiguse tekkimiseks tuleks hagejal hüvitada kolmandatele isikutele tekkinud kahju OCTA tähenduses ning riigile sotsiaaltoetuste väljamaksed OCTA § 24 lg 2 järgi. Regressi saab nõuda sõiduauto juhilt, kes põhjustas liiklusõnnetuse olles samal ajal joobeseisundis. Vaidlust ei ole, et kostja põhjustas joobeseisundis autot juhtides liiklusõnnetuse, mille tagajärjel hukkus Y. Hageja esitas kohtule hageja otsused ja maksekorraldused, milledest nähtub, et hageja tegi väljamakseid OCTA § 23 ning § 24 lg 2 järgi. Nimetatud tõenditest nähtub, millises ulatuses hageja väljamakseid tegi. Samuti esitas hageja Läti sotsiaalkindlustusameti nõudekirjad, milledest nähtub toetuste maksmine lesele ja tema lastele. Ka maakohus märkis tuvastatud asjaolude juures, et väljamaksete tegemine lesele ja tema lastele kogusummas 88 246 eurot 85 senti on tõendatud. Kannatanu lesel ja kahel lapsel tekkis kannatanu surma tõttu õigus saada kindlustusandjalt saamata jäänud tulu OCTA § 23 järgi. Saamata jäänud tulu on kannatanu lastel õigus saada, kuni 18-aastaseks saamiseni või 24-aastaseks saamiseni, kui lapsed jätkavad õpinguid. Lesel on õigus saamata jäänud tulule mh, kui ta on töövõimeline ja ta kasvatab kuni 8. aastast last. Hageja esitas kohtule laste sünnitunnistused. Kumbki laps ei ole praeguseks 24-aastane. Z sai 8. aastaseks 16. jaanuaril 2010 – kuni selle ajani oli lesel õigus saada saamata jäänud tulu OCTA § 23 lg 1 p 3 kohaselt. Saamata jäänud tulu suurust tuli OCTA § 23 lg 2 kohaselt arvestada kannatanu tulu suurusest, mida lesel ja lastel oli õigus ühes kuus saada, arvestades maha riigi poolt makstava toitjakaotuspensioni. Arvestades kannatanu tulu, oli lesel ja tema lastel õigus saada saamata jäänud tulu 194,50 latti (276,75 eurot; vt täpse arvestuse jaoks hageja 12. augusti 2019. a menetlusdokumenti) ühes kuus. Kannatanu lastel tekkis kannatanu surma korral õigus saada riigilt toitjakaotuspensioni LPS §-de 18, 19 ja 23 järgi. Samuti tekkis lesel vms isikul õigus saada riigilt matusetoetust LSS § 14 järgi. Hageja esitatud otsustest ning maksekorraldustest nähtub, millises ulatuses ta lastele ning Läti sotsiaalkindlustusametile väljamakseid tegi. Läti sotsiaalkindlustusameti
2-18-16279 nõudekirjadest nähtub, millises ulatuses maksti lastele toitjakaotuspensioni ning milline oli keskmine toitjakaotuspensioni suurus. Ülevaadet maksetest lihtsustab hageja esitatud tabel (dtl 640–642). Hageja esitab apellatsioonimenetluses ka kannatanu Y sissetulekud, millede järgi arvutas kindlustusandja väljamakstava saamata jäänud tulu ulatust OCTA § 23 järgi (Lisa 5; vt tulu suuruse arvutamise aluseks olevat tasu alates 1. juulist 2006 – 31. detsembrini 2006). 10) Maakohus ei ole pooltele selgitanud, millist nõuet ta lahendab, millised on nõude eeldused ning poolte tõendamiskoormis. Seega ei ole maakohus täitnud nõuetekohaselt kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustust ning seeläbi ka eelmenetluse ülesandeid. 11) Maakohus hindas vääralt tõendeid, kui järeldas, et W ja kostja kokkulepe mittevaralise kahju hüvitamise kohta välistas W ja tema laste nõudeõiguse kindlustusandja ja riigi vastu. Läti maakohtute praktikas on sarnastel asjaoludel vaidluses leitud, et kolmanda isiku kokkulepe kahju tekitajaga ei mõjuta kindlustusandja tagasinõuet kahju tekitaja vastu (Lisa 4). Maakohus ei arvestanud hageja nõude õigusliku olemusega, samuti ei hinnanud kokkuleppe kehtivust. Hageja nõue kostja vastu on tekkinud seaduse alusel. Kannatanu surmal korral tekib kolmandal isikul seaduse alusel õigus saada kindlustusandjalt saamata jäänud tulu (OCTA § 23) ning riigilt toitjakaotuspensioni (LPS § 18jj). Riigil tekib omakorda toitjakaotuspensioni väljamaksmise korral õigus nõuda selle hüvitamist kindlustusandjalt. Tegemist ei ole kolmanda isiku nõudega kostja vastu, millest kolmas isik saaks kokkuleppel kostjaga loobuda. Kokkuleppe sõnastusest ei saa järeldada, et lesk loobus oma õigusest saada kindlustusandjalt saamata jäänud tulu või riigilt sotsiaaltoetusi (sh toitjakaotuspensioni). Kokkuleppe sisu käsitleb üksnes mittevaralist kahju, kuid saamata jäänud tulu ja toetused ei ole käsitatavad mittevaralise (nö moraalse) kahjuna. Isegi kui lesk loobus saamata jäänud tulu nõudest ja toetustest, ei saaks selline kokkulepe olla kehtiv LTSS § 1553 ja 1570 järgi, sest oleks vastuolus seaduse imperatiivsete normidega. Viidatud õigustest loobumine oleks vastuolus seaduse mõtte ja kaitse eesmärgiga. Isegi kui selline kokkulepe peaks olema kehtiv, siis hageja ei vastutaks sellest tulenevate kohustuste rikkumiste eest. Kolmanda isiku ja kostja vahel sõlmitud kokkulepe on võlaõiguslik kokkulepe. Võlasuhtest tulenevad õigused ja kohustused üksnes selle pooltele. 12) Maakohus leidis ekslikult, et hageja nõue kostja vastu on aegunud. Praeguses vaidluses kohalduva OCTA redaktsioonist ei tulene kindlustusandja tagasinõudele aegumistähtaega, mistõttu on hageja nõude aegumistähtaeg kümme aastat. Seda kinnitavad Läti Justiitsministeeriumi 26. märtsi 2020. a selgitused ning Läti ringkonnakohtu otsus asjas nr CA-0155-14/9 (vt dtl 1223–1233; 608jj või 29. märtsi 2019. a menetlusdokumendi lisa dtl 1254jj), samuti ekspertarvamuse p 2 (Lisa 2). LTSS § 1902 kohaselt katkeb aegumistähtaeg ja algab uuesti, kui hageja esitab nõude kohtusse. LTSS § 1895 kohaselt hakkab aegumistähtaeg kulgema alates päevast, mil nõue on tekkinud, selliselt, et võlgniku vastu, kes ei ole oma kohustust täitnud, võib kohe esitada hagi, isegi kui võlgnik ei ole veel täitmisest keeldunud või võlausaldaja pole seda talle meelde tuletanud. Hageja saab regressnõuet OCTA § 41 lg 1 p 1(a) alusel maksma panna alates hetkest, mil ta teeb kolmandale isikule makse või hüvitab riigile toetuste väljamaksed. Läti sotsiaalkindlustusamet esitas esimese nõude hagejale toetuste hüvitamiseks 31. märtsil 2009. Hageja esitas hagi Harju Maakohtule 30. oktoobril 2018, s.o kümneaastase tähtaja sees. Isegi kui kohus peaks hakkama lugema aegumistähtaega mõnest muust ajast, nt sündmusest endast, mis toimus 14. jaanuaril 2007, ei oleks ka sellisel juhul hageja nõue aegunud, sest see on vahepeal katkenud. Hageja esitas nõude kohtusse juba 23. septembril 2016, millega katkes hageja nõude aegumistähtaeg LTSS § 1902 järgi. Aegumise katkemist ei mõjuta see, kas kohus võttis hagi menetlusse või
2-18-16279 toimetas hagimaterjalid kostjale kätte. Seadusest sellist eeldust ei tulene. Oluline on üksnes nõude esitamise fakt. Seda kinnitab ka ekspertarvamuse p 2, mille kohaselt on oluline see, et hagi on esitatud, mitte kohtulahendi tulemus. Lisaks eelnevale katkes aegumine ja algas uuesti ka sellega, kui hageja esitas kostjale kohtueelseid nõude või meeldetuletuskirju. LTSS § 1905 järgi katkestab meeldetuletus võlgnikule aegumise. Sätte sõnastuse kohaselt ei ole selle eelduseks asjaolu, kas kostja sai nõudekirja ka tegelikult kätte. Praegusel juhul esitas hageja kostjale kokku neli meeldetuletus/nõudekirja (20. mail 2009, 18. augustil 2011, 6. detsembril 2013 ja 23. septembril 2016; vt dtl 631jj). Seega on hageja tõendanud meeldetuletuste/nõudekirja tegemist saatmist. Hageja nõue on järelikult korduvalt katkenud, viimati 23. septembril 2016. Aegumistähtaeg hakkab LTSS § 1896 järgi kulgema hetkest, mil võlausaldaja nõue võlgniku vastu on tekkinud. Hagejal sai nõue kostja vastu tekkida kõige varasemalt alates hetkest, mil hageja tegi makse kolmandale isikule või Läti sotsiaalkindlustusametile. Regressnõude aegumistähtaega ei hakata lugema sellest, millised nõuded on regressnõude aluseks ja millal need nõuded tekkisid. Hageja nõue on eraldiseisev seaduse alusel tekkinud nõue, millele kohaldub oma aegumistähtaeg. 13) Kuna maakohus jättis ekslikult hagi rahuldamata, tuleb maakohtu otsus tühistada ka menetluskulude jaotuse osas ning teha uus otsus, millega jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kostja kanda.
4.2.Hageja palus asja lahendamise juurde võtta apellatsioonkaebusele lisatud dokumendid välisriigi õiguse kohta ning Läti Sotsiaalkindlustusameti 19. märtsi 2007. a väljavõtte Yi sissetulekute kohta ajavahemikul 1996. a jaanuar – 2007. a jaanuar (lisa 5). Hageja esitab uuesti ka vaidluses kohalduvate sätete tõlked (lisa 1).
4.3.Hageja esitab kohtule ka Läti õigusekspertide 26. mai 2021. a arvamuse Läti materiaalõiguse sisu ja tõlgendamise kohta. Sellest järeldub, kuidas tuleb tõlgendada Läti materiaalõiguse norme, esmajoones seda, millisest ajahetkest hakkab kulgema aegumistähtaeg (lisa 2).
4.4.Samuti esitab hageja Läti Vabariigi Cēsise rajoonikohtu ja Riia rajoonikohtu praktikat sarnastes vaidlustes (Lisa 3–4). Nimelt nähtub nendest, milliseid tõendeid kohtud reeglina arvestavad selliste vaidluste lahendamisel, lisaks see, et kindlustusandja ei vastuta kolmanda isiku ja kahju tekitaja vahel sõlmitud kokkuleppe (rikkumise) eest (lisa 4).
4.5.Vastavalt õiguskirjandusele tuleks tõendeid välisriigi õiguse sisu kohta mõista erinevalt tavapärastest tõenditest; kohtu jaoks ei tohiks olla vahet, millal ta saab välisriigi õiguse sisust teadlikuks, kuna välisriigi õigus on nagu Eesti õigus, mida kohus peab kohaldama omal algatusel oma ametiseisundist tulenevalt, mistõttu peaks hageja saama välisriigi õiguse sisu kohta esitada tõendeid ka apellatsioonimenetluses. TsMS § 674 lg 2 järgi saab väiteid õiguse tõlgendamise kohta ja vastuväiteid esitada ka kassatsioonimenetluses. Seega tuleks eelviidatud tõendid kohtul asja lahendamise juurde võtta. Y sissetulekute väljavõtte (lisa 5) osas selgitab hageja, et need tuleb kohtuasja lahendamise juurde võtta põhjusel, et maakohus ei ole menetluses tõendamiskoormist selgitanud ning seetõttu ei teadnud hageja, et tal tuleb tõendada ka kannatanu varasem sissetulek. Sel põhjusel ei saanud hageja viidatud dokumenti maakohtu menetluses esitada. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vaidles vastu hageja tõendite vastuvõtmise taotlusele ning palus selle rahuldamata jätta.
2-18-16279
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad hageja kanda, kohus määrab kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitise.
7.Maakohus tuvastas järgmised asja lahendamiseks vajalikud asjaolud, mille üle ei vaidle pooled ka apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab aluseks asja lahendamisel: - hageja ja W sõlmisid 7. detsembril 2006 mootorsõidukite omanike tsiviilõigusliku vastutuse kohustusliku liikluskindlustuse standardleping nr US216670, millega kindlustati sõiduki VW Passat, registreerimismärgiga XXXXXX omaniku/kasutaja tsiviilvastutus (II kd lk 124-125); - kostja juhtis 14. jaanuaril 2007 kella 02:50 paiku Preili linnas Brivibase tänaval Riia suunas sõidukit VW Passat registreerimisnumbriga XXXXXX ja põhjustas liiklusõnnetuse (II kd lk 127); - pärast liiklusõnnetuse toimumist tuvastati kostja veres alkoholisisaldus 2,4 promilli (II kd lk 127); - liiklusõnnetuse tagajärjel hukkus Y (II kd lk 127); - Preili maa- ja linnakohtus tunnistas kostja oma süüd täielikult (II kd lk 127 pöördel) ning tamõisteti Läti Vabariigi 12. novembri 2007 kohtuotsusega (II kd lk 125 pöördel - 128) süüdi Läti Vabariigi karistusseadustiku § 260 lg 3 sätestatud teos ja karistati 3 aasta pikkuse vangistusega, sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 aastaks; kriminaalkoodeksi § 55 kohaselt otsustas kohus põhikaristuse määrata kostjale tingimisi kolmeaastase katseajaga (II kd lk 128); - kostja ja kannatanu W sõlmisid 1. novembril 2007 kokkuleppe (II kd lk 127 pöördel, IV kd lk 6-7); - Läti Vabariigi Sotsiaalkindlustusamet on teinud väljamakseid Y lesele W-le ning lastele (IV kd lk 88, 89, 94,, tasudes osa saamata jäänud tulust toitjakaotuspensionina, mille hüvitamist nõudis regressi korras kindlustusandjalt s.o hagejalt; - hageja tasus W-le, Q-le ja Z-le makseid ja hüvitas Läti sotsiaalkindlustusametile regressi korras makseid ajavahemikul 27.11.2007–18.07.2019 kokku 88 246,85 eurot (II kd lk 134-200 pöördel; III kd lk 1-197 pöördel); - hageja pöördus kostja vastu Läti Vabariigi Daugavpilsi kohtusse 23. septembril 2016 (III kd lk 182-187 pöördel), kuid Daugavpilsi kohus otsustas 30. septembril 2016 hagi vastuvõtmisest keelduda, leides, et hagi tuleb esitada Eesti Vabariigi kohtusse (III kd lk 188-189).
8.Kolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et haginõue kostja vastu on aegunud. Hageja tugineb nõude esitamisel OCTA § 41 lg 1 p 1 alapunktile a), leides, et kostja on kohustatud hagejale hüvitama kannatanule hüvitatud kahju. Viidatud sätte kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukijuhile regressnõue, kui ta on sõidukit juhtinud alkoholi, narkootiliste, psühhotoksiliste, psühhotroopsete ainete või muude joovastavate ainete mõju all. Samuti on hageja seisukohal, et OCTA regressinõude esitamise tähtaega ei reguleeri (II kd lk 119 p 3.1-3.2). Apellatsiooniastmes ei ole poolte vahel vaidlust selles, et OCTA § 41 lg 1 p 1 järgi esitatavale nõudele kohaldub praegusel juhul 10-aastane aegumistähtaeg.
9.Kolleegium nõustub maakohtuga, et tulenevalt Läti tsiviilseadustiku §-st 1896 hakkas aegumise tähtaeg kulgema nõude kindlaks tegemise hetkest. Kohus nõustub kostjaga, et kahju tekkis 14. jaanuaril 2007 Y surma tagajärjel, seega oli sellest hetkest teada nii kahju, ehk nõude olemasolu, kui ka selle kahju tekitaja, millist tulenevalt hakkas kulgema ka aegumistähtaeg. Kuna hageja kindlustusandjana on üle võtnud kannatanu nõude kostja vastu, siis hakkas hageja nõue aeguma 14. jaanuaril 2007 ning aegus 14. jaanuaril 2017, kui lähtuda Läti õiguses
2-18-16279 sätestatud 10 aasta pikkusest aegumise üldregulatsioonist. Isegi, kui pidada hageja nõudeid kostja vastu korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõueteks, aegusid kõik hageja nõuded
14.jaanuaril 2017 hoolimata asjaolust, millal tehti viimane osamakse.
10.Hageja esitatud AT ja VS õiguslikust arvamusest ei saa teha järeldust, et OCTA § 41 lg 1 p 1 järgi esitatava nõude aegumistähtaeg hakkab kulgema soodustatud isikule väljamaksete tegemisest. Asjatundja järeldused selles osas ei ole seostatud asjakohaste Läti õigusnormidega ning jäävad oletuslikuks. Et AT ja VS on ühtlasi hagejat esindava õigusbüroo töötajad, ei saa neid pidada täielikult sõltumatuteks asjatundjateks. Hageja väidet ei kinnita ka apellatsioonkaebusele lisatud Läti rajoonikohtu kaks otsust. Neis kirjeldatud kohtuasjades aegumise küsimust ei tekkinud.
11.Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et hageja nõude aegumine katkes 23. septembril 2016, mil hageja esitas enda nõude Läti kohtusse. Pooled on ühel meelel kohalduva õiguse sisu osas ja nendivad, et LTSS § 1902 kohaselt õiguse kasutamine kohtusse hagi esitamisega katkestab aegumistähtaja. Juba möödunud aega enam ei arvestata ja kulgema hakkab uus aegumistähtaeg. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagi esitamine kohtusse LTSS § 1902 mõttes on ka olukord, kus hageja esitab hagi vale riigi kohtusse, kohus hagi kostjale kätte ei toimeta ja keeldub hagi menetlusse võtmisest.
11.1.Kolleegiumi hinnangul hagi esitamine vale riigi kohtusse ei katkesta hagi aegumist LTSS § 1902 järgi. Üldise suveräänsuspõhimõtte kohaselt saab õigusi ja kohustusi tekitada üksnes selleks pädeva riigi kohus. Mittepädeva kohtu poole pöördumise arvestamine LTSS § 1902 järgi oleks vastuolus hagi aegumise instituudi olemusega, sest üldjuhul ei oleks kostjal võimalust sellest asjaolust teada saada. Hagi aegumise katkemine kostja jaoks tagaselja ja ilma võimaluseta, et kostja katkemisest teada saaks, on vastuolus nõude aegumise instituudi põhiolemusega.
11.2.Kolleegium märgib, et ka hageja esitatud õiguslikust ekspertarvamusest (dtl 1510) ei saa teha järeldust, et aegumine katkeb isegi siis, kui hagi on esitatud vale riigi kohtusse, kohus hagi kostjale kätte ei toimeta ning keeldub hagi menetlusse võtmisest. Arvamuse koostajad selgitavad, et oluline on see, et hagi esitati, ning mitte see, milline oli kohtulahend. Selle kohta, kas katkemise eelduseks on see, et kostja saab hagist teada või tal on võimalus hagist teada saada, arvamuses seisukohta ei ole. Hageja soovitud järeldust ei saa teha ka Läti Vabariigi Ringkonnakohtu praktikast (dtl 1254), sest ka selles ei ole täpsustatud katkemise täpsemaid eeldusi.
12.Nõustuda ei saa hageja väitega, et aegumine katkes ja algas uuesti sellega, kui hageja esitas kostjale kohtueelseid nõude- või meeldetuletuskirju. LTSS § 1905 järgi katkestab meeldetuletus võlgnikule aegumise. Pooled vaidlevad selle üle, kas LTSS § 1905 järgi on katkemise eelduseks see, et võlgnik saab meeldetuletuse kätte.
12.1.Hageja esitas tõendina Läti kolleegide arvamuse LTSS § 1905 kohaldamise kohta. Selle kohaselt on Läti Vabariigi Riigikohus leidnud, et see norm ei näe võlausaldajale ette eeldusi, mida ta peab järgima, et meeldetuletusel oleksid tsiviilseadustiku §-s 1905 sätestatud õiguslikud tagajärjed. Teiseks ei ole meeldetuletusele ettenähtud vorminõuet (v.a juhul kui lepingust tuleneb teistmoodi). Kostja esitas tõendina Läti Riikohtu praktika väljavõtte (dtl 563). Esitatud väljavõttest nähtub Läti Riigikohtu seisukoht, et kõrgeima kohtu arvates selleks, et võlausaldaja meeldetuletus vastaks tsiviilseaduse §-le 1905, peab see olema tehtud teatavaks individuaalselt ja võlgnikule isiklikult ning see peab selgelt väljendama võlausaldaja tahet nõuda konkreetsete kohustuste täitmist. Kolleegium järeldab esitatud tõenditest, et LTSS § 1905 järgi on aegumise katkemise eelduseks see, et võlausaldaja teeb meeldetuletuse võlgnikule isiklikult teatavaks.
2-18-16279
12.2.Hageja väitel esitas ta kostjale kokku neli meeldetuletus/nõudekirja (20. mail 2009, 18. augustil 2011, 6. detsembril 2013 ja 23. septembril 2016; vt dtl 631jj). Apellandi koostatud võlanõuetest (tdl 631jj) ei nähtu, et apellant oleks koostatud kirjad vastutajale saatnud või et need oleks vastustajani jõudnud. Muid tõendeid meeldetuletuse teatavaks tegemise kohta hageja esitanud ei ole. Kolleegium leiab, et hageja väide, et ta tegi meeldetuletuse kostjale teatavaks, on tõendamata. Üksnes isikule adresseeritud dokumendi koostamine ei tõenda selle dokumendi teatavaks tegemist.
13.Et hagi tuleb rahuldamata jätta nõude aegumise tõttu, ei pidanud maakohus analüüsima teisi nõude eeldusi ega muid kostja vastuväiteid. Menetlusökonoomika kaalutlustel ei analüüsi ringkonnakohus nendega seoses esitatud väiteid. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
14.Apellatsioonimenetluse kulud tuleb TsMS § 162 lg 1 järgi jätta hageja kanda. Kolleegium määrab kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse apellatsioonimenetluses. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja palub määrata kindlaks apellatsioonimenetluse kulud 1518 eurot. Kostjale on osutatud õigusteenust tunnihinnaga 138 eurot (115 eurot, millele lisandub käibemaks) ajakuluga 11 tundi. Kolleegiumi hinnangul on kostja menetluskulud mõistlikud ja põhjendatud ning need tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Ele Liiv, Andres Suik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.