Kostjal hüvitatavaid menetluskulusid ei ole. Edasikaebamise kord Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Selgitus menetlusabi taotlejale Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Lk 1/7
Tsiviilasi nr 2-20-17515
HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
P. F. (hageja) esitas 27.11.2020 Tartu Maakohtule hagi E. V. T. V. kaudu (kostja) vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. Avalduse kohaselt rikuti T. V. meditsiiniosakonnas tema õigust tervisele. Hageja palus kostjalt välja mõista kahjuhüvitis 1000 eurot.
Avalduse kohaselt pöördus hageja oma tervise kaebustega korduvalt perearsti poole, kuid teda ignoreeriti pidevalt ja ei võetud tema kaebusi menetlusse. Hageja nahal on 2020 maikuust saadik punasel laigud kaelal ja kaenla all, mis sügelevad. Samuti nahk kuivab ja puruneb näppude peal ja kõrvades. 03.08.2020 fikseeriti tema kaebused ning suunati nahaarsti vastuvõtul 24.08.2020, milline aeg hiljem aga tühistati. Uus nahaarsti vastuvõtuaeg 21.10.2020.
05.01.2021 avalduses täpsustas hageja, et on saanud 17.12.2020 nahaarsti vastuvõtule ning talle väljastati ravim.
KOSTJA VASTUS
4.Kostja hagi ei tunnista. Kostja on seisukohal, et hagi aluseks olevat asjaolu st raviteenuse vajadust ja selle mittesaamist, tõendab hageja tervisekaardi väljavõte, millest nähtub, et talle võimaldati nahaarsti vastuvõtt 17.12.2020, mille järgselt sai hageja esimese ravimi.
5.Kostja selgitab, et tervisemurega tuleb esmalt pöörduda perearsti poole, kuna enamik tervisemuresid ei vaja eriarsti abi ja need saab kiiresti lahendada ka perearst, kes koostöös pereõega diagnoosib ja ravib enamikku haigusi. Perearst hindab, kas ja kuidas saab ravis kaasa aidata eriarst. Eriarsti juurde saadetakse inimene siis, kui tema tervisemure vajab perearsti hinnangul kitsama eriala spetsialisti sekkumist. Kuigi eriarstile pöördumisel kehtib saatekirja nõue, saab ilma saatekirjata pöörduda silmaarsti ning naha- ja suguhaiguste arsti, günekoloogi ning psühhiaatri juurde. Eriarstiabi vajajad pannakse ravijärjekorda nende tervishoiuprobleemi tõsiduse järgi. Inimene peab saama vajaliku arstiabi sellise aja jooksul, mil tema tervislik seisund oluliselt ei halvene. Tõsise tervisehädaga inimene pääseb arsti juurde kiiremini. Ambulatoorse visiidi maksimaalne ooteaeg on kuus nädalat, plaanilisele statsionaarsele ravile ja päevakirurgia protseduuridele kuni kaheksa kuud. Ooteaeg võib pikeneda, kui raviasutusel on vähe arste või muid ressursse (aparatuur, ruumid) jne.
6.Justiitsministri 26.05.2008 määrusega nr 25 kinnitatud „Tartu Vangla teenistujate koosseis“ kohaselt on T. V. ette nähtud deramatoveneroloogi (nahaarst) töökoht 0,25 koormusega. Perioodil 01.09.2020 – 07.10.2020 oli töökoht täitmata, seega vastuvõtte sel ajal ei toimunud, alates 07.10.2020 toimuvad nahaarsti vastuvõtud 4 korda kvartalis. Vastuvõtule registreeritakse soovijad tahteavalduse alusel või perearsti poolt hinnatud vajadusel.
7.Hageja väidab, et teda on ignoreeritud ja ta pole pika aja jooksul saanud nahaarsti vastuvõtule seoses maikuus kaenla alla tekkinud ja väidetavalt sügelevate laikudega. Hageja tervisekaardi andmetel pöördus hageja eelkirjeldatud vaevustega esmakordselt kostja poole 03.08.2020. Haigusjuhu XXX anamneesist nähtuvalt avaldas hageja medõele, et „eelmisel korral ei saanud nahaarstile. Probleemiks laigud kaenla all. Hetkel ravi ei ole“. Seda, mis põhjusel hageja oli nahaarsti juurde soovinud või, et kaenlaalused laigud põhjustavad talle suuri kannatusi, anamneesist ei nähtu. Tervisekaardi andmetel pole hageja enne 03.08.2020 kaenla all sügelust tekitava naha probleemiga kostja poole pöördunud, milleks tal oli võimalus, nii perearsti vastuvõttudel käies või medõdedega kohtudes.
8.Anamnees on patsiendilt saadud info haiguse alguse ja kulu kohta. Kostjal puudub teave, et hageja on soovinud nahaarsti vastuvõtule aga seda pole talle võimaldatud. Seega ei tõenda 03.08.2020 anamneesi kantu, et hagejal on probleemid juba pikka aega ja kostja oli sellest teadlik.
Lk 2/7
Tsiviilasi nr 2-20-17515
9.Medõele 03.08.2020 avaldatu järgselt pandi hageja nahaarsti vastuvõtu järjekorda, mis pidi toimuma 21.10.2020. Nahaarsti töölt lahkumine 31.08.2020 ning uue nahaarsti tööle asumine 07.10.2020, millest tekkis vastuvõttudes kuuajane paus, tõi kaasa nahaarsti vastuvõtule soovijate rohkuse. Tööle asunud nahaarst hindas järjekorras vastuvõtule soovijaid nende kaebustest ning terviseprobleemide tõsidusest lähtuvalt ning kuna hageja vaevused polnud erakorralist sekkumist vajavad ja ootejärjekorras enne hagejat oli soovijaid palju, siis 21.10.2020 hageja nahaarsti vastuvõtule ei saanud ja tema vastuvõtu aeg lükati 17.12.2020.
10.19.11.2020 käis hageja perearsti vastuvõtul (haigusjuht XXX), kus kurtis muuhulgas kaenlaaluse naha sügelust, millel nähtavat löövet polnud. Perearst nähes, et hagejal on aeg nahaarsti vastuvõtule, pidas põhjendatuks määrata nahakaebustega seonduvalt hagejale leevenduseks oliiviõli kreemi ja saialillesalvi ning jättis edasise ravi nahaarsti, kui eriarsti otsustada.
11.17.12.2020 toimunud nahaarsti vastuvõtul diagnoositi hagejal XXX. Nahaarsti objektiivse leiu kirjelduse kohaselt olid hagejal vasakul pool rindkerel ja kaelal helepruunid, kerge ketendusega laigud ning kaenlaalustes kerge pigmentatsioon. Haiguse teaduslikust kirjeldusest nähtuvalt ei tekita XXX patsiendile sügelust, seega ei saa hagejal kaenlaaluste laikudega kaasnenud sügelust pidada usutavaks ja sügelus võis olla põhjustatud ka millestki muust.
12.Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et kostja poolt tervishoiuteenuse osutamiseks kulunud aeg oli oluliselt pikem, kui seda oleks olnud samasuguse raviteenuse saamisel vabaduses. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste kaitse Konventsiooni artiklit 3 ei saa tõlgendada nii, et see tagab kinnipeetavale õiguse samalaadsele meditsiinilisele teenindusele kui parimates tsiviilhaiglates. EIK-i hinnangul tuleb kinnipeetavatele tagada adekvaatne ravi. Mõiste „adekvaatne“ ravi sisustamisel on kohus pidanud arvestatavaks asjaolu, et vanglasüsteemis tervishoiuteenuste osutamise võimalused on piiratumad kui tsiviilhaiglates. Samuti pole hageja tõendanud, et tervisteenuse osutamisega viivitamisest tekkisid temal kannatused, mille eest kostjalt hüvitist nõuda. Kostja on seisukohal, et hagi on põhjendamatu, hagejale osutatud tervishoiuteenus vastas üldisele arstiteaduse tasemele ning teenuse osutamisel diagnoosi- või raviviga ei tehtud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
13.Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ja hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
14.Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS 230 lg 1). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt RKTKo nr 3-2-1-41-15, p 19). TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
15.Hageja nõuab kostjalt tervishoiuteenuse lepingu rikkumise tõttu mittevaralise kahju hüvitamist. Hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 135 lg 1 alusel, mille kohaselt lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest võib mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Riigikohus on leidnud, et patsiendil on õigus nõuda mõistlikku hüvitist mittevaralise kahjuna, kui diagnoosi- või raviveaga kaasnes talle füüsiline ja hingeline valu ning kannatused (Riigikohtu 8. aprilli 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 15). Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse Lk 3/7
Tsiviilasi nr 2-20-17515 rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (VÕS § 135 lg 5). Mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (vt RKTKo nr 3-2-1-85-08, p 14).
16.Riigikohus on selgitanud, et tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused: tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100, § 770 lg 1); lepingut on rikutud süüliselt (VÕS § 770 lg 1); patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju (VÕS § 134); rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2, VÕS § 134 lg 1); mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale ettenähtav (VÕS § 134 lg 1). Juhul, kui tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendile lepingurikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest, peab ta maksma rahalist hüvitist VÕS § 134 lg 1 järgi (vt RKTKo nr 2-17-12477, p 13.1 ja 13.2).
17.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja rikkus tervishoiuteenuse osutamise lepingut ning kas kostjal on seetõttu kohustus hüvitada hagejale tekkinud mittevaraline kahju. Hageja leiab, et temale on tekitatud mittevaraline kahju sellega, et kostja ei võimaldanud talle õigeaegselt pääseda nahaarsti vastuvõtule ja saada vajalikku ravi.
18.Vangistusseaduse (VangS) § 49 lg 1 ja Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 1 lg 21 kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi. VangS § 52 lg 1 kohaselt osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS § 52 lg 2 kohaselt on vangla arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid.
19.Hageja ja kostja vahel on sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise leping võlaõigusseaduse (VÕS) § 758 lõike 1 mõistes. Tervishoiuteenus on TTKS § 2 lg 1 kohaselt tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Kui hageja soovib mittevaralise kahju hüvitamist lepingust tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise sätete järgi, on asjas oluline tuvastada kas kostja rikkus tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevat kohustust, mille tagajärjel tekkis hagejale mittevaraline kahju, ning kas kostja vastutab selle kahju tekkimise eest (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-171- 10, p 14).
20.VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumiseks eelkõige võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Vastavalt VÕS § 758 lg-le 1 kohustub tervishoiuteenuse osutamise lepinguga üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. VÕS § 762 lõike 1 kohaselt Lk 4/7
Tsiviilasi nr 2-20-17515 peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. VÕS § 770 lõike 1 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutaja üksnes oma kohustuse süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Seejuures peab VÕS § 770 lg 3 kohaselt tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu üldjuhul tõendama patsient.
21.VÕS § 762 lg-st 1 tulenevalt võib raviveaga olla tegemist siis, kui ravi ei vasta vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele ja/või tervishoiuteenuse osutaja ei ole patsiendi ravimisel olnud hoolas. Sealjuures tähendab arstiteaduse üldise taseme kindlakstegemine vastust küsimusele, kas raviarst tegutses vähemalt sama kvaliteetselt, nagu vastava eriala haritud ja kogenud arst (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-78-06, p 12). Arstiteaduse üldise taseme selgitamisel lähtutakse esmalt ravijuhistest. Seega, selleks et hinnata, kas kostja on hageja ravimisel teinud ravivea, peab hageja tõendama, et temal esinenud haiguse raviks on ette nähtud ravijuhis, mida kostja on rikkunud.
22.Haiguse diagnoosimisel või ravimisel tehtud viga toob endaga kaasa tervishoiuteenuse osutaja varalise vastutuse siiski üksnes juhul, kui selle tagajärjel tekib patsiendile kahju (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-171-10). VÕS § 128 lõike 5 kohaselt mõistetakse mittevaralise kahjuna eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 132 lõike 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Sellest tulenevalt peab tervishoiuteenuse osutamisel tehtud diagnoosi- või raviviga olema põhjustanud patsiendile kahju, st ilma selle veata ei oleks patsiendil kahjulikke tagajärgi saabunud, sh diagnoosi- või raviveata ei oleks patsiendil füüsilist ega hingelist valu ega kannatusi ega mittevaralist kahju tekkinud (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-171-10 p 16).
23.Kostja on seisukohal, et hagist ei nähtu, et kostja oleks toime pannud mõne ravivea või jätnud tervishoiuteenuse osutamata.
24.Kohus selgitas 03.12.2020 määruses hagejale, et hagejal tuleb tõendada, et kostja tervishoiuteenuse osutajana on lepingut rikkunud, ta on süüdi kohustuse rikkumises, hagejal on tekkinud mittevaraline kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos.
25.TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tõendamiskoormise osas peab VÕS § 770 lg 3 ja 4 tulenevalt tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient.
26.Kohus leiab, et kohtule esitatud ravilugudest nähtuvalt on kostja tervishoiuteenuse osutamist nõuetekohaselt dokumenteerinud ja puudub alus hagi rahuldamiseks.
27.Kohtule nähtub tsiviilasja juurde esitatud tõenditest, et esimest korda on hageja pöördunud arsti juurde oma nahaprobleemiga (laigud kaenla all) 03.08.2020 (tlk 2). Antud dokument tõendab seda, et kostja sai hageja probleemist teada 03.08.2020.
28.Kostja on kinnitanud, et medõele 03.08.2020 avaldatu järgselt pandi hageja nahaarsti vastuvõtu järjekorda, mis pidi toimuma 21.10.2020. Samas selgitas kostja, et nahaarsti töölt lahkumine 31.08.2020 ning uue nahaarsti tööle asumine 07.10.2020, millest tekkis vastuvõttudes kuuajane paus, tõi kaasa nahaarsti vastuvõtule soovijate rohkuse. Tööle asunud Lk 5/7
Tsiviilasi nr 2-20-17515 nahaarst hindas järjekorras vastuvõtule soovijaid nende kaebustest ning terviseprobleemide tõsidusest lähtuvalt ning kuna hageja vaevused polnud erakorralist sekkumist vajavad ja ootejärjekorras enne hagejat oli soovijaid palju, siis 21.10.2020 hageja nahaarsti vastuvõtule ei saanud ja tema vastuvõtu aeg lükati 17.12.2020. Hageja on oma viimases vastuses selgitanud, et 17.02.2020 on ta saanud käia nahaarsti vastuvõtul ja talle on määratud ka ravi.
29.Samuti ei ole hageja ümber lükanud asjaolu, et vahepealsel ajal on ta külastanud perearsti. 19.11.2020 (haigusjuht XXX (tlk 24), kurtis hageja perearstile muuhulgas kaenlaaluse naha sügelust, millel nähtavat löövet polnud. Perearst nähes, et hagejal on aeg nahaarsti vastuvõtule, pidas põhjendatuks määrata nahakaebustega seonduvalt hagejale leevenduseks oliiviõlikreemi ja saialillesalvi ning jättis edasise ravi nahaarsti, kui eriarsti otsustada.
30.17.12.2020 (tlk 25) toimunud nahaarsti vastuvõtul diagnoositi hagejal värviline XXX ja XXX. Nahaarsti objektiivse leiu kirjelduse kohaselt olid hagejal vasakul pool rindkerel ja kaelal helepruunid, kerge ketendusega laigud ning kaenlaalustes kerge pigmentatsioon. Haiguse teadulikust kirjeldusest nähtuvalt ei tekita XXX patsiendile sügelust, seega ei ole tõendatud, et hagejal on kaenlaaluste laikudega kaasnenud sügelust pidada usutavaks ja sügelus võis olla põhjustatud ka millestki muust.
31.Kohus nõustub kostjaga, et hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et kostja poolt tervishoiuteenuse osutamiseks kulunud aeg oli oluliselt pikem, kui seda oleks olnud samasuguse raviteenuse saamisel vabaduses. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste kaitse Konventsiooni artiklit 3 ei saa tõlgendada nii, et see tagab kinnipeetavale õiguse samalaadsele meditsiinilisele teenindusele kui parimates tsiviilhaiglates. EIK-i hinnangul tuleb kinnipeetavatele tagada adekvaatne ravi. Mõiste „adekvaatne“ ravi sisustamisel on kohus pidanud arvestatavaks asjaolu, et vanglasüsteemis tervishoiuteenuste osutamise võimalused on piiratumad kui tsiviilhaiglates.
32.Kohus on seisukohal, et hagejale nahaarsti võimaldamist 4 kuu jooksul saab pidada adekvaatseks ravi osutamiseks arvestades seejuures asjaolu, et perearsti poolt on hagejale vahepealsel ajal võimaldatud kasutada saialillesalvi ja oliiviõlikreemi nahaprobleemide leevendamiseks. Ka vabaduses nahaarstile pääsemiseks peavad isikud ootama sarnastes järjekordades.
33.Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja ei ole rikkunud oma kohustusi tervishoiuteenuse osutamisel. Seega jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
34.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.
35.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata täies ulatuses, siis tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja, millest tuleneb, et kindlaksmääratavaid menetluskulusid ei ole. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulude suuruse kindlaks määramata.
/allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik
Lk 6/7
Tsiviilasi nr 2-20-17515
Lk 7/7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.