Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

menetluskulude tasumisega viivitamise korral võlgnetavatelt kuludelt alates lahendi jõustumisest kuni kulude tasumiseni viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras.

korralduses. Linnavara valitseja säilitab eluruumi üürilepingu pikendamist käsitlevat linnavalitsuse korraldust koos eluruumi üürilepinguga. Hagejal on eriline huvi elada antud korteris, kuna ta ei suuda leida hästi tasulist tööd halva tervise tõttu, et üürida teist korterit eraisikutelt. Hageja palub eluruumi üürilepingu pikendamist kuni kolmeks aastaks. Menetluskulud palub jätta kostja kanda. Vastuväited vastuhagile V. N vaidles vastuhagile vastu (lk 122, 29.12.19), kuna leidis, et tema hagi on põhjendatud ja seega ei saa vastuhagi rahuldada. E. Na kirjalikku vastust ei esitanud (kätte toimetatud hagimaterjal, menetlusse võtmise määrus ja kostjana kaasamise määrus 27.03.20, lk 140). Suuliselt selgitas, et tal on tervisega probleeme. Tallinna Linna vastuväited hagile, vastuhagi V. Ni vastu ja hagi E. Na vastu Vastuväited hagile Kostja ei nõustunud hagiga ja palus jätta hagi rahuldamata ja vastuhagi rahuldada. Kostja nõustub, et tulenevalt VÕS § 326 regulatsioonist on üürnikul võimalik taotleda üürilepingu pikendamist kuni kolmeks aastaks, kui lepingu lõppemisega kaasneksid üürniku või tema perekonna jaoks rasked tagajärjed. Üürnik on abielus aastast 1997. Nimetatud abielust on sündinu poeg D, kes lõpetas käesoleva aasta suvel XXX. Tuginedes perekonnaseaduse sätetele moodustavad nad ühe leibkonna, kellel on vastastikune ülalpidamise kohustus. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et tema ajutise töövõimetuse tõttu halveneb tema isiklik olukord sel määral, et see seab ohtu kogu perekonna toimetulemise. Hageja viitab, et ta on esitanud dokumendid töövõime hindamiseks. Selline teave on üldine. Hageja poolt esitatud individuaalne tööotsimiskava osundab, et isik aktiivselt ei kandideeri. Perearsti poolt välja antud tõend annab diagnoosid, kuid ei viita asjaolule, et tervisliku seisundi tõttu on hageja osas alustatud menetlust töövõime määramiseks. Hageja väide raskete tagajärgede saabumisest talle ja tema perele on paljasõnaline ega ole tõendatud ühegi dokumendiga. Samasisulise vastuse on Tallinna linn ka hagejale 17.mail 2019 oma kirjaga nr XXX edastanud. Kuna hagis toodud väited ei ole tõenditega kinnitatud ning tuginedes Lasnamäe Linnaosa eluasemekomisjoni arvamusele, kes teatas, et hagejat ei ole alust käsitleda munitsipaaleluruumi vajava isikuna, siis palub kostja jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud kostja kanda. Täiendavalt märkis 09.12.19 (lk 88), et perearsti tõend ei võimalda järeldada, milline on hageja töövõime langus ja millisel moel see mõjutab tema igapäeva toimetulekut ega hinnata tagajärgi, mis tulenevad üürilepingu lõpetamisest hagejale. Töötukassa 14. novembri 2019 ettekirjutuses on info asjaolude kohta, et teatud perioodi vältel on hagejale riigi vahenditest tasutud töövõimetustoetusi rohkem, kui tal oleks tegelikult õigus seaduse alusel saada, sest hageja ei vasta TVTS 12 lg 1 p 1-6 ning 8-14 toodud töövõimetuse toetuse maksmise alustele. Ettekirjutusest välja jäetud 12 lg 1 p 7 ütleb, et kui hageja on tööturuteenuste ja -toetuste seaduse kohaselt töötuna arvele võetud ja täidab tööturuteenuste ja -toetuste seaduses sätestatud töötule pandud kohustusi, siis arvestatakse talle töövõimetustoetust. Hageja poolt esitatud dokument annab teavet, et talle on makstud töövõimetustoetust, kuid teda ei ole arvele võetud tööturuteenuste ja -toetuste seaduses sätestatud alustel. Rahvastikuregistri väljavõte elukoha andmete kohta tõendab, et 2011. aastal üürilepingu sõlmimise aluseks olevad asjaolud on muutunud ning selgitavad üürilepingu sõlmimist tähtajaliselt. 3 (8)

Vastuhagi V. Ni vastu ja hagi E. Na vastu (lk 91, 139) 25.03.2008 sõlmis Tallinna Linnavaraameti õiguseellane, Tallinna Elamumajandusamet, rendilepingu nr XXX, millega võeti üürile XXX kinnistul asuvad elamud, sealhulgas eluruumid XXX õigusega neid edasi üürida kolmandatele isikutele. Tallinna Linnavalitsuse 19. jaanuari 2011 korraldusega nr 72-k anti kostjale üürile eluruum XXX kolmeks aastaks. Korralduse punkti 14 alusel anti võimalus pikendada üürilepingu tähtaega üksnes juhul, kui esinevad jätkuvalt asjaolud, mis olid üürilepingu sõlmimise aluseks. V. Nile eraldati eluruum kuna ta oli koos kaaskostja ja pojaga Põhja-Tallinna Valitsuses eluruumi üürimist taotlejana arvel alates 24.09.2010 Tallinna Linnavalitsuse 22. veebruari 2010 määruse nr 17 alusel kui noor pere. Tallinna Linnavalitsuse 11. veebruari korraldusega nr XXX sõlmiti V. Niga üürileping tähtajaga kuni 30. juuni 2019, kuna kostja ja kaaskostja poeg oli 16. jaanuaril 2019 saanud üheksateistkümne aastaseks. 17. mai 2019 kirjaga on Tallinna Linnavaraamet teatanud, et ei pikenda üürilepingu tähtaega ja leping lõpeb 30. juunil 2019. Tallinna Linnavaraameti 2. oktoobri 2019 kirjaga nr XXX anti V. Nile koos abikaasaga täiendav tähtaeg, 18. oktoober 2019, eluruumi valduse üleandmiseks Tallinna Linnavaraametile. Kostja ja kaaskostja ei ole tänaseni seda kohustust täitnud. V. N ja kaaskostja ühine poeg D N vabastas eluruumi 27. novembril 2019, mille kohta on põhihagis esitatud tõendina elukoha andmete väljavõtte Eesti rahavastikuregistrist. Tallinna linn on Tallinnas, aadressil XXX asuva eluruumi valdaja. Valdus on kostja ja kaaskostja käes. Kostja ja kaaskostja õigus eluruumi kasutada ja vallata lõppes 30. juunil 2019, kui lõppes üürilepingu tähtaeg. Eeltoodud asjaolusid arvestades nõuab Tallinna linn AÕS § 44 lg 1 alusel eluruumi kostja ja kaaskostja ebaseaduslikust valdusest enda valdusesse. Tallinna Linna palub kohustada V Nit koos temaga elava abikaasa, E Naga vabastama Tallinnas, XXX asuva eluruum nr XXX ja seda Tallinna linnale kohtuotsuse jõustumise päevale järgneval päeval üle andma. Nimetatud eluruumi mittevabastamisel kohtuotsuse jõustumise päevale järgneval päeval, määrata otsuse täitmise viisiks V Ni ja E Na väljatõstmine vaidlusalusest eluruumist koos kõigi eluruumis asuvate isikute ja kogu varaga. Hageja palub jätta menetluskulud solidaarselt kostja ja kaaskostja kanda ning mõista kostjalt ja kaaskostjalt Tallinna linna kasuks välja 300 eurot ja menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel viivise väljamõistmist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni. Kohtu põhjendused VÕS § 271 alusel kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 326 lg 2 sätesaba, et eluruumi üürnik võib üürileandjapoolse üürilepingu ülesütlemise ja tähtajalise üürilepingu tähtaja möödumise korral nõuda üürileandjalt üürilepingu pikendamist kuni kolmeks aastaks, kui lepingu lõppemisega kaasneksid üürniku või tema perekonna jaoks rasked tagajärjed. Kui üürileandja lepingu pikendamisega ei nõustu, võib üürnik nõuda üürilepingu pikendamist üürikomisjonis või kohtus, VÕS § 8 lg 1, 2 alusel on leping täitmiseks kohustuslik ja VÕS § 76 lg 1, 2, § 101 lg 1 p 1 alusel on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist. 4 (8)

Vaidlus puudus selles, et 25. märtsil 2008 sõlmis Tallinna Linnavaraameti õiguseellane, Tallinna Elamumajandusamet, rendilepingu nr XXX, millega võeti üürile XXX kinnistul asuvad elamud, sealhulgas eluruumid XXX õigusega neid edasi üürida kolmandatele isikutele (rendileping Tallinna Linna ja OÜ R A vahel, lk 98- 116). Tallinna Linn on tõendanud kohtule esitatud Tallinna Linnavalitsuse 19. jaanuari 2011 korraldusega nr 72-k, et V Nile anti üürile eluruum XXX kolmeks aastaks (lk 95). V. N on esitanud kohtule üürilepingu 31.01.2011 (lk 20-21), mis pole küll tema poolt alla kirjutatud, ent vaidlust ei olnud selle üle, et üürileping tema ja linna vahel sõlmiti. Lepingust nähtuvalt pidi üürnik maksma üüri ja kõrvalkulusid (lepingu p 14 p 3). Seega oli poolte vahel sõlmitud üürileping VÕS § 271 järgi. Eelviidatud korralduse p-st 14 nähtub, et selle alusel anti V. Nile kui üürnikule võimalus pikendada üürilepingu tähtaega üksnes juhul, kui esinevad jätkuvalt asjaolud, mis olid üürilepingu sõlmimise aluseks. Tallinna Linn on selle korraldusega tõendanud, et V. Nile eraldati eluruum koos E. Ni ja pojaga kui noorele perele (lk 96, 97), sest nad olid Põhja-Tallinna Valitsuses eluruumi üürimist taotlejana arvel alates 24.09.2010 Tallinna Linnavalitsuse 22. veebruari 2010 määruse nr 17 alusel kui noor pere. Seega on asjas tõendatud Tallina Linna väited, et hageja V. N sai eluruumi kasutusse kui noor pere, kuna neil oli E. Naga ühine alaealine laps. Üürilepingust nähtuvalt sõlmiti see tähtajaga 31.01.14 ning lepingu p 15 alap 1 kohaselt pikendatakse üürilepingut juhul kui esinevad jätkuvalt eluruumi üürimise taotlemise ajal asjaolud, mis olid lepingu sõlmimise ajaoluks. Seega olid pooled kokku leppinud VÕS § 8 lg 1, 2 järgi ning tulenevalt Tallinna Linnavalitsuse 19. jaanuari 2011 korraldusest nr 72-k, et eluruumi üürilepingu pikendamise eelduseks on asjaolu, et tegemist on noore perega. Tallinna linna omandis olevate eluruumide kasutamise, käsutamise ja valdamise korra p 37 sätestab, et eluruumi üürilepingu tähtaja pikendamise otsustab linnavalitsus oma korraldusega, võttes aluseks ettepaneku, mille teeb linnavara valitseja, kelle valitsemisel on üürile antud eluruum. Üürilepingu pikendamisest teatab linnavara valitseja, kelle valitsemisel on üürile antud eluruum. Üürilepingu pikendamisest teatab linnavara valitseja üürnikule kolm kuud enne eluruumi üürilepingu tähtaja möödumist. Üürniku kirjaliku nõusoleku alusel eluruumi üürilepingu pikendamiseks valmistab linnavara valitseja ette linnavalitsuse korralduse. Eluruumi üürilepingut pikendatakse kuni viie aasta võrra, täpne üürilepingu pikendamise tähtaeg määratakse kindlaks linnavalitsuse korralduses. Linnavara valitseja säilitab eluruumi üürilepingu pikendamist käsitlevat linnavalitsuse korraldust koos eluruumi üürilepinguga. Seega saab korra p 37 järgi linnavalitsus otsustada linnavara valitseja ettepanekul, kas saab eluruumi üürilepingut pikendada. Vaidlus puudus selles, et Tallinna Linnavalitsuse 11. veebruari 2019 korraldusega nr XXX pikendati V. Niga üürilepingut kuni 30. juunini 2019 ja seda põhjusel, et V. Ni ja E. Na poeg D oli 16. jaanuaril 2019 saanud üheksateistkümne aastaseks. Tallinna Linn on tõendanud, et 17. mai 2019 kirjaga teatas ta V. Nile, et ei pikenda üürilepingu tähtaega ja leping lõpeb 30. juunil 2019 (lk 67, 94). Sellest kirjast nähtuvalt on V. Nile selgitatud, et kui V. N on hädasti eluruumi vajav isik, siis tuleb tal pöörduda Lasnamäe LOV poole, sest tema pere ei ole võimalik enam käsitleda kui noort peret. Seega on kostja selgitanud V. Nikitile, mida on vaja teha, et taotleda eluruumi, kui ta on hädasti eluruumi vajav isik. Hageja ei ole väitnud, et tema pere näol oleks tegemist noore perega, sealjuures on asjas tõendatud tema enda esitatud Rahvastikuregistri väljavõttega, et tema ja E. Na poja D Ni elukoht on alates 17.11.19 mujal (lk 86) mitte vaidlusaluses eluruumis XXX ja et 16.01.19 sai ta täisealiseks. Seega leiab kohus, et kostja (Tallinna Linna) on tõendanud väidet, et eluruumi pikendamise eeldused täiendavalt 3 aastaks, ei ole täidetud, sest pikendamise eelduseks peavad olema samad asjaolud, mis olid lepingu sõlmimise eelduseks. Üürilepingu sõlmimise eelduseks oli aga asjaolu, et 19. jaanuari 2011 korralduse nr 72-k alusel sõlmiti V. Niga üürileping, kuivõrd tegemist oli noore perega ja selle kohta on ka kokkulepe üürilepingu p 15. alap-s 1, mille järgi peab olema 5 (8)

pikendamise eelduseks sama asjaolu. Seega on Tallinna Linn kooskõlas ülalviidatud korra p 37 leidnud, et hagejaga ei ole võimalik enam üürilepingut pikendada ja seda pikendati vaid 11.02.2019 korraldusega nr XXX 30.06.19-ni. Juba ainuüksi seetõttu tuleks jätta hagi rahuldamata, sest eluruumi üürilepingu pikendamist ei saa hageja V. N nõuda VÕS § 8 lg 1, 2, § 76 lg 1, 101 lg 1 p 1 ja üürilepingu p 15 alap 1 järgi. Samas kontrollib kohus, kas hageja tervislik olukord on selline, et ta ei saa osaleda tööturul ja saada sellist sissetulekut, mis võimaldaks tal üürida teistelt isikutelt eluruumi ja kas ta on hädasti eluruumi vajav isik ja et üürilepingu pikendamata jätmine põhjustaks talle ja perekonnale raske olukorra VÕS § 326 lg 2 järgi. VÕS § 328 lg 2 sätestab, et üürilepingu pikendamise otsustamisel ja lepingupoolte huvide kaalumisel arvestab kohus ja üürikomisjon muu hulgas: 1) üürilepingu sõlmimise asjaolusid ja lepingu sisu; 2) üürilepingu kestust; 3) lepingupoolte isiklikke, perekondlikke ja majanduslikke suhteid; 4) üürileandja vajadust eluruumi ise kasutada; 5) olukorda eluruumide kohalikul turul. Hageja on esitanud kohtule individuaalse tööotsimise kava, millest nähtuvalt on ta tööotsija, kuid sellest ei nähtu asjaolusid, mis viitaksid tema võimetusele tervise tõttu tööd saada (lk 16-17). Hageja on esitanud kohtule ka M P AS tõendi (lk 18), mille kohaselt oli tal 2011. trauma, lisaks on tal on allergia ja 2018.a. märtsis oli ta haigestunud, ent ka sellest ei nähtu, et hagejal oleks mingi osaline või täielik töövõimetus, mis viitaks tema võimetusele tervise tõttu tööd saada ja seda teha ja töötamise tõttu saada piisavat sissetulekut. Ka tema poolt M P AS tõend 13.08.19 (lk 84-85) neid asjaolusid ei kinnita. Hageja esitas Töötukassa 14.11.19 tõendi nr XXX (lk 83), millest nähtuvalt hinnati hageja töövõimetuks perioodil 17.03.19-16.03.2020 ning perioodi 12.04.1916.03.20 eest oli talle määratud toetus. Sellest tõendist nähtub, et hagejaga lõpetati tema töötuna arvele võtmine alates 11.06.19. Selle tõendi kohaselt tegi Töötukassa V. Nile ettekirjutuse põhjusel, et hageja ei vasta alates 12.06.19 ühelegi TVTS § 12 1g p1 1-6, 8-14 tingimustele, kellel oleks õigus saada töövõimetustoetust ja hagejalt nõuti 12.06.19-30.06.19 perioodil makstud toetus tagasi. Kohtu arvates ei kinnita viidatud Töötukassa tõend hageja väiteid, et ta oleks töövõimetu ja ei saaks seetõttu sissetulekut omada, kuivõrd tema töötuna arvele võtmine lõpetati 11.06.19 ehk enne kui pooltevaheline üürileping lõppes 30.06.19. Hageja esitas Töötukassa tõendi detsembrist 2019.a. (lk 125), mille järgi oli talle määratud osaline töövõime alates 13.12.19, kuid ka sellest ei nähtu, et ta ei saaks omada sissetulekuid piisavalt, lisaks on selline asjaolu, et ta on osaliselt töövõimetu, kindlaks tehtud pärast üürilepingu lõppemist mitte enne selle lõppemist. VÕS § 326 lg 2 tulenevad eeldused lepingu pikendamiseks peavad olema olemas enne lepingu lõppemist mitte aga tekkima pool aastat hiljem pärast lepingu lõppemist. E. Na on esitanud kohtule M P AS tõendi 21.01.20 (lk 136), mille järgi on tal haigused, kuid neist ei nähtu samuti tema võimetus perekonnaliikmena ja abikaasana teha tööd ja teenida sissetulekuid. Tema konto väljavõttest (lk 137) nähtub, et ta sai küll 20.07.19 septembri ja oktoobrikuu tasu ja lõpparve ning rohkem sissetulekuid, peale V. Ni toetuse, ei nähtu, kuid ka too ei võimalda järeldada, et ta ei saa töötada ja seeläbi saada sissetulekuid. V. Ni poolt esitatud Tallinna Halduskohtu määrus 06.07.2020 nr 320-873 (lk 144, 149), millega võeti menetlusse V. Ni kaebus seoses Töötukassa ettekirjutusega maksta tagasi toetus, ei oma asjas tähtsust, sest puudub toetuse tagasimaksmist, mitte aga tema töövõimetust. Eeltoodu alusel leiab kohus, et asjas ei ole tõendatud V. Ni väiteid ja E. Na väited, et nende tervislik olukord oleks selline, mis ei võimalda neil, st V. Nil osaliselt ja E. Nal täielikult töötada ja seeläbi võimaldada sissetulekuid, et eluruumi üürida muudelt isikutelt üüriturul VÕS § 328 lg 2 p 5 järgi. Vaidlusalune eluruum oli hagejale antud kui noorele perele kasutamiseks, mitte muudel asjaoludel, leping sõlmiti 2011.a. ja kostja pikendas seda seoses hageja ja E. Na ühise lapse täisealiseks saamiseni ja kooli lõpetamiseni 30.06.19. Seega ei ole leping olnud eriti pikaajaline ja ta oli seotud asjaoluga, et noor pere vajas eluruumi VÕS § 328 lg 2 p 1, 2 mõttes. Kohus võimaldas 02.09.20 istungil (lk 147) pooltel kohtuväliselt vaidlus lahendada ja hagejal esitada tõendeid linnale, et linn saaks otsustada selle üle, kas hagejale saab anda eluruumi uuesti üürile, kuid asjas ei ole hageja esitanud tõendeid, et hageja oleks seda üritanud teha. Seda kinnita ka kostja esindaja istungil (17.02.21, lk 175p). 6 (8)

Eeltoodu alusel ja arvestades seda, et 1) leping oli sõlmitud noore pere vajadusteks, 2) see ei ole olnud eriti pikaajaline, 3)Tallinna Linn võimaldab eluruume anda üürile isikutele, lähtudes nende vajadustest ja vajaduste tõendatusest ega kasuta neid isiklikes huvides, 4) asjas ei ole tõendatud, et hageja ja E. N poleks nende töövõime või töövõimetuse tõttu võimelised sissetulekuid teenima ja üürima eluruumi teistelt isikutelt, asub kohus VÕS § 328 lg 1 p 1, 2, 3, 5 järgi järeldusele, et pooltevahelise üürilepingu pikendamata jätmine ei too kaasa hagejale ja tema perekonnale VÕS § 326 lg 2 järgi raske tagajärje. Eeltoodu alusel jääb V. Ni hagi Tallinna Linna vastu eluruumi üürilepingu pikendamiseks 3 aastaks rahuldamata. Mis puudutab hageja viiteid „Tallinna linna omandis olevate eluruumide kasutamise, käsutamise ja valdamise kord“ p 9, siis reguleerib p 9 linna poolt teistelt isikutelt üürile andmiseks kasutusse võetud eluruumide majutamiseks jaotamist, üürile andmise otsustamise korda ja Tallinna linna kui eluruumi kasutusse võtja õigusi ja kohustusi ega reguleerid Tallinna Linna ja eluruumi üürnike, nagu hageja on, vahelisi suhteid. VÕS 186 p 9 sätestab, et võlasuhe (leping) lõpeb muul seaduses või lepinguga ettenähtud juhul. VÕS § 309 lg 1 I lause sätestestab, et tähtajaline üürileping lõpeb tähtaja möödumisega, kui lepingut ei ole varem erakorraliselt üles öeldud. VÕS § 289 sätestab, et eluruumi üürnikul on õigus üürileandja nõusolekuta majutada üüritud eluruumi oma abikaasat, alaealisi lapsi ja töövõimetuid vanemaid, kui üürilepingus ei ole kokku lepitud, et üürnik võib seda teha üksnes üürileandja nõusolekul. VÕS § 334 lg 1 sätestab, et üürnik peab üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist tagastama seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele. Kuna üürilepingu pikenes kuni 30.06.2019 ja hageja nõue jäi rahuldamata, siis on leping VÕS § 186 p 9, § 309 lg 1 I lause järgi lõppenud 30.06.19 ning hagejal ja E. Nal kui üürniku perekonnaliikmel (VÕS § 289) ei ole õigust kasutada seda eluruumi enam pärast 30.06.19 ning hagejal on kohustus eluruum Tallinna Linnale tagastada. Tallinna Linn on väitnud, et ta on Tallinnas, XXX asuva eluruumid võtnud rendile 25.03.2008, et neid omakorda anda üürile üürnikele. Seda tõendab esitatud rendileping, mis on sõlmitud OÜ-ga R A (lk 98- 116) ning märgitud asjaolu ei olnud ka vaidluse all. Seega tuleb pidada Tallinna linna Asjaõigusseadus (AÕS) § 33 lg 2 mõttes otseks valdajas OÜ R A suhtes (AÕS § 33 lg 2 sätestab, et isik, kes valdab asja rendisuhte alusel, mis annab talle õiguse teise isiku asja ajutiselt vallata, on otsene, teine isik aga kaudne valdaja). Samas, arvestades seda, et V. N ja E. Na kasutavad seda sama eluruumi Tallinna Linnaga sõlmitud üürilepingu alusel, sj E. Na kasutab seda kui perekinnaliige, siis on Tallinna Linn nende suhtes asja valdamisel kaudne valdaja AÕS § 33 lg 2 järgi. AÕS § 44 lg 1 kaitseb õiguslikul alusel omandatud valdust, millest tulenevalt on valdajal nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab ning valduse rikkumise korral on valdajal õigus nõuda rikkumise kõrvaldamist ja edasise rikkumise ärahoidmist. VÕS § 34 lg 1 järgi on valdus on seaduslik või ebaseaduslik sõltuvalt sellest, kas see põhineb õiguslikul alusel või mitte. VÕS § 47 lg 1 sätestab, et §-des 44 ja 45 nimetatud nõude võib esitada ka kaudne valdaja. Vaidlus puudus selles, et pärast 30.06.19 kasutavad V. N ja E. Na jätkuvalt Tallinnas, aadressil XXX asuvat eluruumi ehk valdavad seda. Kuivõrd üürileping V. Niga on lõppenud 30.06.19, siis ei ole tal ega E. Nal kui tema perekonnaliikmel (VÕS § 289) õigust seda eluruumi enam kasutada ja vallata pärast 30.06.19 ning nende valdus on ebaseaduslik VÕS § 34 lg 1 järgi, kuna ei põhine lepingul. Kuna nad ei ole nõus vabatahtlikult eluruumi Tallinna Linnale tagastama, on Tallinna Linnal kui kaudsel valdajal õigus AÕS § 44 lg 1 järgi nõuda nendelt valduse rikkumise kõrvaldamist ja koostoimes VÕS § 334 lg 1 eluruumi tagastamist Tallinn linnale. Seega on 7 (8)

Tallinna Linna vastuhagi V. Ni vastu ja hagi E. Na vastu tõendatud, põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Nii tuleb kohustada V Nit ja E. Nat vabastama Tallinnas, XXX asuva eluruum nr XXX ja anda see Tallinna Linna valdusse. TsMS § 445 lg 1 I lause sätestab, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Tallinna linn palus määrata kindlaks otsuse täitmise viisi, korra ja aja. Kohus leiab, et taotlus on osaliselt põhjendatud. Seega tuleb TsMS § 445 lg 1 I järgi määrata kindlaks otsuse täitmise viis, aeg ja kord järgmiselt: kostjatel tuleb vabastada XXX asuva eluruum nr XXX ja anda see üle Tallinna Linnale kohtuotsuse jõustumise päevale järgneval päeval ning nimetatud eluruumi mittevabastamisel kohtuotsuse jõustumise päevale järgneval päeval tõsta V N ja E Na välja eluruumist koos kogu varaga. Kohus märgib, et ei saa määrata otsuse täitmise viisiks sellist korda, kus V N ja E Na tuleb välja tõsta koos seal olevate isikutega, kuivõrd see on ebamäärane täitmise viis. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1, 2 alusel jäävad menetluskulud selle poole kanda, kelle kahjuks on otsus tehtud. TsMS § 165 lg 3 I lause sätestab, et kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Kuna V. Ni hagi jääb rahuldamata, jäävad tema hagis TsMS § 162 lg 1, 2 alusel tema ja Tallinna Linna menetluskulud V. N kanda. Tallinna Linnal ei olnud selles nõudes menetluskulusid ja need kulud jäävad kindlaks määramata. Tallinna Linna menetluskulud, mis ta kandis hagis E. Na ja vastuhagis V. Ni vastu, jäävad TsMS § 162 lg 1, 2 ja § 165 lg 3 järgi solidaarselt E. Na ja V. Ni kanda. Tallinna Linn tasus lõivu 300 € ja see tuleb solidaarselt E. Nalt ja V. Nilt Tallina Linna kasuks välja mõista. Tallinna linna taotluse alusel ja kooskõlas TsMS § 177 lg 4 tuleb neilt välja mõista solidaarselt võlgnetavatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtulahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni. Hageja V. N oli oma hagis menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud (määrus 29.01.2020, lk 61). Kohtul puudub alus seda arvamust muuta ja seetõttu jääb riigilõiv TsMS § 190 lg 7 alusel riigi kanda. Kuna V Ni ja E Na menetluskulude jäävad nende endi kanda, siis kohus nende suurust kindlaks ei määra. /digitaalne allkiri/ Kohtunik

8 (8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.