U.K hagi E.I vastu võla ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20.12.2024 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
E.I apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
8019,96 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja U.K (isikukood XXX), lepinguline esindaja Irina Metsler-Verner Kostja E.I (isikukood XXX), lepingulised esindajad Vassili Kosteitšuk ja Danil Lipatov
Menetluse liik
RESOLUTSIOON
Kirjalik menetlus
Jätta Harju Maakohtu 20.12.2024 otsus muutmata. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta E.I kanda. Mõista E.I-lt U.K kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 177,75 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
5.E.I-l tuleb väljamõistetud menetluskulude hüvitis tasuda U.K arvelduskontole XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX, märkides selgitusse tsiviilasja nr 2-23-109246.
2-23-109246 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
1.U.K (hageja) esitas 02.03.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse E.I-lt (kostja) 5719,28 euro saamiseks. Seoses kostja vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 21.04.2023 maakohtule hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 5105 eurot, viivise 2378,93 eurot ja viivise põhivõlalt alates 22.04.2023 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 10.03.2022 laenulepingu, mille alusel sai kostja hagejalt laenu 5105 eurot. Lepiti kokku, et kostja kohustub tagastama laenu hiljemalt 31.08.2022 ja laenu tagastamisega viivitamisel kohustub kostja tasuma viivist 0,2% päevas. Kostja ei ole laenu tagastanud. Kostja kinnitas laenulepingus raha saamist.
1.2.10.03.2022 dokument oli võlatunnistus, millega pooled lõid iseseisva kohustuse. Hageja ja hagejale kuuluv VegaMarine OÜ on kostjale ja kostjale kuuluvale Modibu OÜ-le andnud korduvalt laenu alates 2018. aastast. Laenusummad olid väljastatud nii ülekandega Modibu OÜ-le kui ka isiklikult kostjale sularahas. 20.07.2021 seisuga oli Modibu OÜ-l tasumata kohustus VegaMarine OÜ ees kokku 2395 eurot. 2020 jooksul laenas hageja kostjale kokku 11 000 eurot, andes selle mitmes osas sularahas. Laenude väljastamisel leppisid pooled kokku, et kostja tasub intressi 10% kuus. Kostja täitis esialgu kokkulepet ja tasus intressi sularahas, kuid alates 2021. aastast kostja enam intresse ei tasunud ega tagastanud ka laenusummat. Pooled pidasid märtsis 2022 läbirääkimisi ja leppisid kokku, et võlg hageja ees on kokku 7500 eurot (kostjale ja äriühingule väljastatud laenud) ning et sõlmitakse leping, millega kostja tunnistab võlga ja pooled lepivad kokku võla tagastamise tähtaja. 10.03.2022 koostas hageja lepinguprojekti. Kostja palus 19.03.2022 projekti ümber teha selliselt, et Modibu OÜ võlg on 2395 eurot ning ülejäänud summa on kostja kohustus hageja ees (5105 eurot). Hageja tegi muudatused ja saatis kostjale allkirjastamiseks kaks projekti, mille kohta kostja küsis täpsustavaid küsimusi 23.03.2022 ja 03.04.2022. Kostja allkirjastas füüsilise isikule koostatud laenulepingu 04.04.2022, Modibu OÜ nimele vormistatud lepingut ei allkirjastanud. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
2
2-23-109246
2.1.Kostja ei ole lepingu alusel raha saanud, hageja kostjale laenusummat välja ei maksnud. Laenulepingus on kaks korda p 1.2, mõlemad p-d 1.2 ja 1.1 on omavahel vastuolus. Kostja ei soovinud anda kinnitust raha saamise kohta. Pooltel olid varem olnud erinevaid laenusuhted, kuid need olid lõppenud kostja poolt kohustuste täitmisega. Kostja allkirjastas 10.03.2022 kuupäevaga lepingu selle sõnastusse süvenemata, sest soovis saada uut laenu. Mitu kuud pärast lepingu allkirjastamist saatis kostja hagejale e-kirja, kuna ta ei ole laenusummat kätte saanud. Seega on leping kehtetu.
2.2.Lepingujärgne viivisemäär on ebamõistlikult suur, seadusjärgne määr on peaaegu kuus korda väiksem. Viivis ületab käesolevaks ajaks põhivõlga. Kostja taotleb viivise vähendamist. Maakohtu otsus
3.Maakohus rahuldas 20.12.2024 otsusega hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1533,25 eurot ja viivise.
3.1.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlesid pooled selles, milles nad laenulepingus kokku leppisid.
3.2.Maakohus tuvastas VÕS § 29 lg-le 1 ja § 9 lg-le 1 tuginedes ning poolte sõnumivahetust analüüsides, et pooled sõlmisid 10.03.2022 kuupäevaga lepingu 04.04.2022, kuna kostja allkirjastas selle 04.04.2022 digitaalselt. Poolte sõnumivahetusest nähtuv ei olnud kooskõlas kostja väitega, et ta soovis saada uut laenu. Kogu sõnumivahetuse jooksul oli lepingu sõlmimise initsiatiiv hagejal, kes heitis kostjale korduvalt ette viivitamist, kõnedele vastamata jätmist, lubaduste mittetäitmist, märkides mh, et pooled ei ole enam sõbrad. See oli kooskõlas hageja väitega, et korraldada sooviti varasemaid suhteid. Ka kostja viitas sõnumivahetuses võlale ja kostjaga seotud Modibu OÜ võlale 2395 eurot. Hageja esitas väljavõtte VegaMarine OÜ maksetest Modibu OÜ-le, millelt nähtusid mitmed maksed ja laekumised viidetega laenulepingutele, mille vahe oli 2385 eurot. Hageja väitel andis ta 2020 kostjale laenu sularahas kokku 11 000 eurot mitmes osas, kostja oli asunud intressi tasumise kokkulepet alates 2021 rikkuma ega tagastanud ka põhiosa. Kostja väitel olid pooltel 2020 laenusuhted, kuid need lõppesid täitmisega. Pooled ei vaielnud, et enne 04.04.2022 lepingu sõlmimist oli olnud 2020 sõlmitud laenuleping mh poolte endi vahel.
3.3.Poolte sõnumivahetusest nähtuvalt arutasid pooled p 1.2 enne lepingu sõlmimist. Sõnumivahetusest ei nähtunud, et kostja oleks peale hageja vastust selle punkti kohta täiendavalt küsinud. Kostja nõustus seega kokku leppima tingimuses, et laenusumma on üle antud sularahas. Ka ükski ülejäänud osa sõnumivahetusest ei viidanud sellele, et pooled leppisid kokku, et hageja peab kostjale täiendavalt laenu üle andma. Kostja esitas erinevaid küsimusi tingimuste osas, kuid ükski ei puudutanud seda, millal talle raha välja makstakse, mis oleks kostja väidetud sisuga kokkuleppe puhul üks põhitingimustest. Lepingu sõlmimine ei toimunud ka kuidagi kiirustades, pooled vahetasid sõnumeid ja hageja vastas kostja küsimustele üle 3 nädala.
3.4.Kostja tõendina esitatud 01.07.2022 e-kiri hagejale tõendas maakohtu hinnangul vaid seda, et kostja asus ligi 3 kuud pärast lepingu sõlmimist väitma, et ta ei ole lepingus märgitud raha saanud. Tõend kajastab üksnes kostja väidet, seevastu kui eelviidatud sõnumivahetus kajastab mõlema poole avaldusi enne lepingu sõlmimist. Võttes arvesse, et menetluses esitas kostja valeväite, et ta p 1.2 enne lepingu sõlmimist 3
2-23-109246 ei süvenenud, kuigi tegemist oli poolte vahel eraldi läbiräägitud tingimusega, leidis maakohus, et kostja 01.07.2022 e-kiri mistahes usaldusväärset teavet poolte ühise tahte kohta 04.04.2022 lepingu sõlmimisel ei sisalda.
3.5.Maakohus tuvastas poolte sõnumivahetuse ja allkirjastatud lepingu alusel, et pooled jõudsid läbirääkimiste tulemusel kokkuleppele osas, mis puudutas varasema pooltevahelise laenulepingu muutmist. Kostja väide, et 2020 sõlmitud leping oli täitmisega lõppenud, oli paljasõnaline. Osas, mis puudutas VegaMarine OÜ poolt Modibu OÜ-le antud laene, pooled kokkuleppele ei jõudnud (hageja valmistas ette projekti, kuid kostja seda ei allkirjastanud). Maakohus tuvastas, et pooled leppisid 04.04.2022 kokku, et kostjal tuleb laenusumma 5105 eurot hagejale tagastada 31.08.2022 (lepingu p 1.1, 2.1, VÕS § 396 lg 1).
3.6.Lepingu p-s 1.2 soovisid pooled kokku leppida, et raha on sularahas üle antud, st tingimuse eesmärgiks oli kõrvaldada ebaselgus selle osas, et laenusumma on üle antud. Sellise sisuga kokkulepe kujutab endast kohtu hinnangul deklaratiivset võlatunnistust, millega kostja loobus vastuväitest raha kättesaamise kohta. Seoses vastuväitest loobumisega on kostja vastuväitele tuginemise õiguse minetanud.
3.7.Kuivõrd pooled ei vaielnud, et kostja ei ole hagejale laenusummat tagastanud, rahuldas maakohus hageja hagi põhinõude 5105 eurot väljamõistmiseks VÕS § 108 lg 1 ja lepingu p 2.1 alusel.
3.8.Maakohus rahuldas hageja nõude sissenõutavaks muutunud viivise 2378,93 väljamõistmiseks. Pooled olid lepingu p-s 3 kokku leppinud, et laenu tagastamisega viivitamisel kohustub laenusaaja tasuma viivist 0,2% päevas sissenõutavaks muutunud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Viivisemäära pole põhjust pidada ebamõistlikuks üksnes põhjusel, et see ületab VÕS § 113 lg 1 teise lause järgset määra. Viivist määraga 0,2% päevas on peetud võrdses positsioonis lepingupoolte vahel aktsepteeritavaks isegi tüüptingimustel sõlmitud lepingu korral mh Riigikohtu praktikas (RKTKo 30.04.2013, 3-2-1-5-13, p 48-49). Siinsel juhul ei olnud leping sõlmitud tüüptingimustel. Samuti ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga. Väide, et viivis ületab käesolevaks ajaks põhivõlga, ei ole õige. Alates hagi esitamisest on nõue esitatud VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja on olnud kohustuse täitmisega viivituses pikema aja jooksul, seejuures ei ole kostja asunud kohustust käesoleva ajani ka mitte osaliselt täitma. Maakohus asus seisukohale, et viivisenõude ulatus ei ole ebamõistlik ning alus viivise vähendamiseks puudub. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
4.1.Kostja hinnangul seisneb vaidlus selles, kas kostja tegelikult sai hagejalt raha 10.03.2022 lepingu alusel ja kas lepingu tingimused kehtivad või mitte. Maakohus tuvastas, et leping allkirjastati, kuid laenu üleandmist ei tuvastatud. Hageja ei saanud tõendada, et kohtule esitatud dokument on võlatunnistus VÕS § 30 mõttes, kuna polnud tuvastatud võlasuhete olemasolu hageja ja kostja vahel. Hageja pidi tõendama, et kostjal on võlg tema ees, raha oli temale üleantud ja kostjal tekkis kohustus väidetava võla tagastamiseks, mis ei olnud nõuetekohasel viisil hageja poolt tehtud.
4
2-23-109246
4.2.Lepingus on 3 vastuolulist punkti: p 1.1, p 1.2 ja teine p 1.2. Kostjale jääb arusaamatuks, miks maakohus võttis arvesse vaid lepingu p-s 1.2 (teine) sisalduva kostja kinnituse, et „käesoleva lepingu sõlmimise ajaks on ta laenu kätte saanud“ ning samal ajal ignoreeris lepingu p 1.1 ja teist p 1.2. Maakohus hindas ebaõigesti kostja esitatud tõendit (01.07.2022 e-kirja), millest nähtus, et kostja ei saanud hagejalt laenu.
4.3.Hageja lepinguline esindaja kinnitas kohtuistungil, et laen oli väljastatud sularahas alates detsembrist 2020 ja sellele järgnevalt 2021 jooksul. Hageja pidi tõendama, et andis raha kostjale üle. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et lepingu p-s 1.2 nimetatud sisuga kokkulepe (raha on sularahas üle antud) on deklaratiivne võlatunnistus, millega kostja loobus vastuväitest raha kättesaamise kohta.
4.4.Asjaolu, et VegaMarine OÜ ja Modibu OÜ ei jõudnud kokkuleppele, ei ole oluline, kuna vaidlus on vaid hageja ja kostja vahel.
4.5.Kuna kostja ei tunnista hageja põhinõuet, ei nõustu ta ka viivisenõudega. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.
7.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti on maakohus vaidluse lahendamisel kohaldanud õigesti asjakohaseid materiaalõiguse norme. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt olulist menetlusnormide rikkumist. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti TsMS § 232 lg 1 järgi hinnanud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust tõendite pinnalt teha maakohtust erinevat järeldust. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, mistõttu neid käesolevas otsuses TsMS § 654 lg 6 järgi ei korrata. Kostja on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud väiteid ja vastuväiteid, mida maakohus on vaidlustatud otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.
8.Hageja esitas oma nõude tõendamiseks hageja ja kostja poolt allkirjastatud lepingu, mille kohaselt on kostja hagejalt laenanud intressivabalt 5105 eurot tähtajaga kuni 31.08.2022. Kostja ei vaidlusta, et ta on sellele alla kirjutanud. Kostja väidab, et soovis saada uut laenu, mida talle vaidlusaluse lepingu alusel ei väljastatud ning ta ei ole lepingus märgitud raha saanud. Maakohus on lepingu punkti 1.1 ja mõlemat 1.2 punkti tõlgendades ning pooltevahelisi sõnumi- ja e-kirjavahetusi analüüsides jõudnud õigele järeldusele, et lepingus märgitud summa puhul oli tegemist enne lepingu allkirjastamist sularahas väljastatud laenuga, 5
2-23-109246 mitte uue laenuga. Pooltevahelisest kirjalikust suhtlusest nähtub, et enne lepingu allkirjastamist oli nendevaheline õigussuhe poolte jaoks osaliselt ebaselge, mida lepinguga sooviti lõplikult õigusselguse huvides kõrvaldada (täpsustati summat, viivisearvestust, tagastamise tähtaega). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et maakohtu otsuses üksikasjalikult välja toodud asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates on laenulepingu alusel kostjale laenu väljamaksmine tõendatud.
9.Eeltoodust tulenevalt käsitles maakohus põhjendatult hageja esitatud lepingut kohustust tunnustava võlatunnistusena ja põhjendamatu on kostja etteheide, et maakohus ei tuvastanud pooltevaheliste võlasuhete olemasolu. Maakohus viitas deklaratiivsele võlatunnistusele, tuginedes VÕS §-le 30, mis võimaldab tunnistada ka olemasolevat võlga (RKTKo 24.03.2017, 3-2-1-103-16, p 16). Võlgnik (kostja) peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega võlga (RKTKo 06.02.2012, 3-2-1-149-11, p 21). Seega pidi kostja tõendama, et tal ei ole võlatunnistuses sätestatud kohustust, mistõttu ei ole õige kostja etteheide tõendamiskoormise ebaõige jaotamise kohta. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole kohustuse puudumist hageja ees tõendanud.
10.Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et asjaolu, et VegaMarine OÜ ja Modibu OÜ ei jõudnud kokkuleppele, ei ole siinsel juhul määrav, kuna vaidlus on hageja ja kostja vahel. Maakohus ei ole ka selles osas eksinud, vaid lihtsalt selgitavalt märkinud, et pooltevahelises kirjalikus suhtluses mainiti muu hulgas ka äriühingute vahelisi võlasuhteid.
11.Seega kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul jõuda maakohtu otsuses märgitust teistsugustele järeldustele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
12.Maakohus on õigesti seoses hagi rahuldamisega jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi (kostja) kanda.
13.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kuna maakohus määras hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaks, teeb seda TsMS § 174 lg 3 alusel ka ringkonnakohus.
14.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
15.Hageja esitatud taotluse kohaselt on tema menetluskuluks kulu lepingulise esindaja teenusele 197,50 eurot. Hageja esindaja tunnihind oli 79 eurot. Teenust on osutatud 2 tundi 30 minutit.
16.TsMS § 175 lg 1 alusel esindatava huvides toimingu tegemisel kohaldatav põhjendatud tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm 24.01.2024, 2-21-9796, p 18). Hagejat esindas juristist lepinguline esindaja. Ringkonnakohtu hinnangul vastab esindaja tunnitasu suurus mõistlikule õigusteenuse tasule. 6
2-23-109246
17.Hageja esindaja ajakulu on põhjendatud osaliselt. Apellatsioonkaebusega tutvumise ja sellele vastuse koostamise ajakulu (2 tundi) on põhjendatud ja mõistlik, kuid menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu on põhjendatud ja mõistlik 15 minuti ulatuses. Seega on põhjendatud ja vajalik ajakulu kokku 2 tundi 15 minutit. Ringkonnakohus määrab hageja 25.07.2025 menetluskulude nimekirja alusel kindlaks menetluskulud 177,75 eurot (2,25 x 79).
18.Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
19.Ringkonnakohus määrab kindlaks kohtuotsuse täitmise korra vastavalt hageja taotlusele selliselt, et kostjal tuleb tasuda väljamõistetud menetluskulude hüvitis hageja arvelduskontole, märkides selgituseks tsiviilasja numbri.
20.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.