Kvaliteetinkasso OÜ hagi XX vastu 2383,8 euro ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud otsus
Pärnu Maakohtu 19. detsembri 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
2652 eurot ja 88 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) Kvaliteetinkasso OÜ (registrikood 11713631), seaduslik esindaja KS Kostja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX)
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 18. veebruaril 2021
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 19. detsembri 2019. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta Kvaliteetinkasso OÜ hagi XX vastu 2383,8 euro ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada.
3.Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta Kvaliteetinkasso OÜ kanda. Menetluskulude suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast otsuse jõustumist. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
1.Kvaliteetinkasso OÜ esitas Pärnu Maakohtule 15. märtsil 2020 maksekäsu kiirmenetluse avalduse XX (kostja) vastu 2496,56 euro väljamõistmiseks. Seoses kostja vastuväitega lõpetati 7. mai 2019. a määrusega maksekäsu kiirmenetlus. Hageja nõue anti üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 10. juunil 2019 maakohtule kostja vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla 2383,8 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 78,8 eurot ja edasiulatuva viivise seadusejärgses määras. Hageja väitel tegi Juho Wärkstuba OÜ (edaspidi töövõtja) 5. juunist 2018 kuni
10.jaanuarini 2019 kostjale kuuluval kinnistul aadressiga Tallinn 44, Paide muinsuskaitse all oleva maja ülestõstmise töid ning vahetas välja kahjustunud palke. Pärast tööde lõpetamist allkirjastasid kostja ja töövõtja esindaja 16. jaanuaril 2019 tööde üleandmise- ja vastuvõtmise akti, milles oli välja toodud tehtud tööde maht. Mingeid vaegtöid ega pretensioone kirja ei pandud. Tööde tegemise käigus selgus, et vahetamist vajas tunduvalt rohkem palke, kui oli märgitud töövõtja esitatud 28. septembri 2017 esialgses hinnapakkumises, mis käsitles maja kahe alumise palgirea vahetust. Kuna hinnaarvestuse koostamise ajaks ei olnud olemas projekti (ei olnud selge, kui kõrgele maja on vaja tõsta) ega eemaldatud maja välisvoodrit, siis ei teadnud ei töövõtja ega ka kostja, kui palju palke on vaja tegelikult välja vahetada. Poolte kirjavahetusest nähtub, et kokku lepiti, et tegelik tööde maht võib kasvada 20%. Tegelik tööde maht selgus pärast maja välisvoodri eemaldamist. Kokku vahetati 128,3 jooksvat meetrit palke. Lisatööna lisatoestati pehkinud sarikad ematalade külge. Lisatööde teostamise vajadus on nähtav kostja, töövõtja ja Muinsuskaitseameti kirjavahetusest. Tööd kooskõlastati kostjaga. Töövõtja saatis kostjale koos arvetega iganädalaselt tööde tegemise aruanded. Kostja pretensioone ei esitanud. Töövõtja esitas kostjale kokku 17 arvet kogusummas 13 263,33 eurot. Kostja ei ole tasunud kahte viimast arvet, s.o arvet nr 68 summas 465 eurot ja arvet nr 72 summas 1918,8 eurot. Töövõtja loovutas 15. märtsil 2019 nõuded kostja vastu hagejale. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja väitel oli tema ja CC ühisomandisse kuuluva vana palkelamu renoveerimiseks lootust saada Muinsuskaitseametilt toetust, milleks tuli võtta kaks erinevat hinnapakkumist ja täita kõik muud muinsuskaitsealased ettekirjutused. Hinnapakkumistest valiti välja odavam, s.o töövõtja pakkumine 9931,854 eurot. Hinnapakkumist tehes ega ka hiljem ei räägitud lisatööde tegemise vajalikkusest. Töövõtja kinnitas hinnapakkumis tehes, et „kokkuvõtlikult minu hinnapakkumine arvestab max tingimusi ehk siis üle selle ei tohiks maksma minna, Ma julgen arvata, et palgivahetuse pool tuleb reaalselt odavam. Toestus ja tõstmine peaks jääma aga vastavaks hinnakalkulatsioonis toodule“. Kostja tasus töövõtjale esitatud arvete eest kuni
27.jaanuarini 2019, mil ilmnes, et arved on ületanud hinnapakkumises märgitud summat. Töövõtjale oli makstud 10 903,53 eurot. Kuna töövõtja kostjat lisatööde tegemise vajalikkusest ei informeerinud, siis ei ole kostja talle tasunud ka kahe viimase arve eest. Ehitusteenuse osutamisel kehtib ehitusseadustikus fikseeritud hea tava ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 639 kohane normistik. Kui tellimuse täitmine nõuab teenusepakkujast sõltumatutel asjaoludel lisakulutusi, siis on ta kohustatud tööde tellijat sellest teavitama. Kui töövõtja ei ole saanud tellijalt lisatöö tegemiseks kirjalikku nõusolekut, ei ole tal õigust nõuda lisatasu. Hagejal ei ole õigus nõuda kostjalt lisatööde eest täiendavat tasu, vaid see oli ehitusettevõtja enda riisiko. Lisaks ei oma tööde üleandmise- ja vastuvõtu akt juriidilist jõudu, kuna seda ei allkirjastanud CC, kes on sama akti sissejuhatuses märgitud töö tellijana. Lisaks sisaldab kõnealune akt tööde loetelu ja selleks kulunud tundide arvu, mitte tehtud tööde rahalist väärtust. Seega tuleb lähtuda hageja hinnapakkumise märgitud summast 9931,854 eurot. 2 (7)
Maakohtu otsus
4.Maakohus rahuldas 19. detsembri 2019. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 2383,8 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 78,38 eurot ja edasiulatuva viivise põhinõudelt alates 10. juunist 2019 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
4.1.Maakohus leidis, et töövõtja ja kostja on sõlminud suulise lepingu, mille alusel tegi töövõtja kokkulepitud töid ning kostja kohustus nende eest tasuma vastavalt esitatud arvetele. Maakohus nõustus hagejaga, et hinnapakkumine on mittesiduv eelarve VÕS § 639 mõttes. Hinnapakkumises on märgitud tööde maksumuseks 9931,854 eurot. Samas on kostja töövõtja esindajale kirjutanud: „Arved aga tõusevad ja ületavad juba 20% lisakulu, mis võis vastavalt hinnapakkumisele tekkida“. Maakohus järeldas sellest, et pooled olid kokku leppinud, et tekkida võib lisakulu 20% ulatuses, mis vastavalt hinnapakkumisele on 12 418,224 eurot (9931,854+20%+500 eurot tugevusarvutuse eest). Hageja esitatud arvete alusel kujunes eelarveks kokku 13 263,33 eurot ehk eelarvet ületati 845,11 euro võrra, s.o 6,8%. Lisaks on töövõtja teavitanud kostjat vajalikest lisatöödest. Töövõtja esindaja kirjutas: „Tööde maht võrreldes alguses oletatuga on suurem. Ja nagu kunagi alguses ma ütlesin, siis vana maja puhul ei tea kunagi, millised üllatused ees ootavad. Reedel näiteks selgus, et Tallinna poolse otsa uksepoolne sisevaheseina jupp on alt kuue palgi ulatuses pehkinud. Reedel lõhkusin selle osa välja ja see tuleb ka asendada“. Lisatööde vajalikkust ja eelarve ületamist tõendab ka hagi lisas nr 3 sisalduv Muinsuskaitseameti objektikoosoleku kokkuvõttes toodu: „Tõstmistööde ajaks tuleb fikseerida sarikaotsad, kuna pärast laepealse pinnase eemaldamist on ilmnenud, et murispuu ja sarikaotsad on tugeva mädanikkahjustusega“. Samuti kirjutab töövõtja esindaja: „Kas puuduvad palgid panen ikka ära ja siis lasen alla või lasen alla puuduvaid palke lisamata? Et jääb vaheprusside peale nagu praegu“. Kostja vastas kirjale: „Puuduvad palgid välisseintele, nii et välisseinad oleks nii nagu lubatud/vahetatud ja siseomad seotud. Aga mitte mingeid lisa vahetusi“. Oluline on ka kostja 12. septembri 2017 kella 15.45 vastuses sisalduv: „Ma tean, et jutuks oli tunnihind, aga siis tuleks umbes arvestada mitu tundi võtab. Muinsuskaitse hinnapakkumine peab olema numbriline. See võib ju hiljem muutuda, aga esialgu peame midagi sinna panema“. Töövõtja esindaja kirjutas 28. septembril 2017 kell 20.18: „saadan lubatud hinnapakkumise. Ausalt öeldes oli seda väga raske teha kuna ei tea ju mis mahus on vaja palke vahetada. Laudise ja krohvi alla ei näe ju“. Eeltoodust tulenevalt olid pooled kokku leppinud, et eelarvet on lubatud ületada. Ka olid pooled kokku leppinud lisakulus 20%. Samas ei ole võimalik välja selgitada, kas pooled leppisid kokku, milliseks võis kujuneda eelarve lõplik summa. Seda järeldust kinnitab ka kostja väljendatu, et esialgu peame midagi sinna panema. Seega ei olnud hinnapakkumise kalkulatsioon lõplik. Samuti teavitati kostjat lisatöödest, mida töövõtjal ei olnud eelarvet koostades võimalik ette näha. Ülaltoodu lükkab ümber ka kostja vastuväited, et ei ole räägitud hinnapakkumist tehes ega ka hiljem vajalikest lisatöödest või et töövõtja ei teavitanud kostjat mingisugustest ootamatutest asjaoludest või lisatööde tegemise vajadusest. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et alles 27. jaanuaril 2019 ilmnes, et töövõtja esitatud arved on ületanud hinnapakkumises toodud summat. Kostja pidi eelarve ületamisest olema teadlik juba varem, kuna kostja on hageja päringule kahe viimase arve osas vastanud
21.jaanuaril 2019 „Aruanne on esitatud. Nüüd ootan vastust/kinnitust“. Kui
21.jaanuariks 2019 oli aruanne Muinsuskaitseametile esitatud, siis ei ole võimalik, et alles
27.jaanuaril 2019 ilmnes, et eelarvet oli ületatud. Samuti ei esitanud kostja 21. jaanuari 2019 kirjas arvetele ning eelarve ületamisele ühtegi vastuväidet. Seda tõendab ka hageja
30.septembri 2019 arvamusele lisatud kirjavahetus töövõtja esindaja, Muinsuskaitseameti esindaja ning kostja vahel, milles Muinsuskaitseameti esindaja märkis: „MKA on minu näol tööd üle vaadanud ja heaks kiitnud. X on ka toetuse kõik kätte saanud“. Sellest kirjast võib järeldada, et kostja on Muinsuskaitseametile esitatud aruandes kinnitanud kõigi arvete tasumist, sest vastasel juhul ei oleks ka toetust välja makstud. Kuna kostja ei ole maksnud hagejale kahe viimase arve eest, on hageja nõue 2383,8 eurot põhjendatud. Kuna kostja rikkus raha maksmise 3 (7)
kohustust, mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise 78,38 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise alates 10. juunist 2019 kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras. Poolte seisukohad
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, millega palus tühistada maakohtu otsuse. Kostja palus uurimata jäänud tõendite analüüsimist. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja palus tühistada arved, mis ületavad hinnapakkumises märgitud summat. Kostja taotles 971,68 euro tagastamist, sest see summa ületab hinnapakkumises märgitud summat. Kostja palus hagejal esitada arve tugevuskalkulatsiooni tellimise kohta.
5.1.Maakohus on rikkunud põhjendamiskohustus ja jätnud osad tõendid hindamata.
5.2.Maakohus ei kontrollinud, kas töid teostanud GG-l oli ehitustööde tegemiseks olemas kvalifikatsioon. Kui seda ei ole, siis see asjaolu selgitab, miks hinnapakkumine oli koostatud valesti.
5.3.Maakohus jättis arvestamata ka kostja kui tarbija õigused. Kostja soovis vaidlust lahendada Tarbijakaitseameti vahendusel, kuid töövõtja otsustas nõude loovutada inkassole, millega võeti kostjalt õigus lahendada tüli tasuta.
5.4.Kostjale ei ole saadetud töövõtja viimast vastust tema põhjendusele. Seega ei olnud kostjal võimalik vastata ka süüdistusele, et ta on Muinsuskaitseametilt toetuse väljapetnud.
5.5.Pooled vaidlevad summa üle, mis ületab hinnapakkumises märgitud summat ja tegelikult tehtud tööde maksumuse vahet, s.o 971,68 eurot, mille tagastamist taotles kostja ka tarbijakaitselt. Hinnapakkumine oli siduv eelarve. Seega leidis maakohus ebaõigesti, et pooled olid kokku leppinud selles, et lisaks hinnapakkumises märgitud tööde summale võib tekkida lisakulu 20% ulatuses. Kostja väitel oli 20% lisakulu seotud varasemate hinnapakkumistega.
5.6.Maakohus ei analüüsinud fotosid tehtud töödest, millelt on näha, et lisaks tellitud kahe rea palgi vahetamisele, on tehtud lisatöid, millest ei ole kostjat teavitatud ning millega ta ei ole nõustunud. Teatud palkide vahetamisega tehti lisatöid, mida ei olnud vaja teha. Töövõtja ei ole väitnud, et palgivahetuse osa eelarve ületamist ei olnud võimalik ette näha.
5.7.Hagi lisas nr 3 on kirjas ainsad lisatööd, millest töövõtja kostjat teavitas. Samas ei teavitanud töövõtja kostjat nende lisatööde maksumusest ega ajalisest raamistikust.
5.8.Töövõtja kirjutas arveid välja, kuigi tema lubatud tööde lõpetamise tähtaeg oli ammu möödas. Samuti on töövõtja koostatud kirjalik hinnapakkumine vale. Hinnapakkumine käsitles nii maja tõstmist kui ka palgivahetust. Töövõtja kahtles maja tõstmise hinna kalkulatsioonis, kuna ta ei olnud seda tööd varem teinud ning oli vaja tellida tugevusarvutus. Hagejal tuleb tugevusarvutuse tellimist tõendada. Samuti olid hinnapakkumist tehes majas alles veel kõik ahjud ja pliidid, kuid kostja eemaldas ise kõik ahjud ja pliidid. Kostja tehtud eeltöö lihtsustas töövõtja tööd veelgi. Seega lähtus kostja hinnapakkumises märgitud summast ja ta ei eeldanud, et tööde maksumus võiks suureneda.
5.9.Maakohus ei arvestanud asjaoluga, mis ajahetkel teavitas töövõtja kostjat vajalikest lisatöödest ja millal vastav arve saadeti. Kostja palus kohe pärast lisatööde tegemise vajalikkuse teadasaamist lõpetada töövõtjal igasugune kõrvaltegevus ja täita hinnapakkumises märgitud kohustused ehk vahetada kaks alumist palgirida. Vastasel juhul oleks kostja pidanud tagastama Muinsuskaitseametile toetuse. Töövõtjal oli kostjale võimalik teada anda üle poole aasta, et palgivahetus läheb kallimaks maksma kui hinnapakkumises kirjeldatud. Kui kostjat oleks sellest teavitatud, siis oleks ta saanud töö peatada.
5.10.Töövõtja ja kostja vahel kehtis lepinguna hinnapakkumine. Töövõtja on kostjale esitanud fiktiivseid arveid, mille tööde tegemisest töövõtja kostjat ei teavitanud. Kui kogus ületas hinnapakkumises kirjeldatut, siis oleks pidanud kostjat sellest teavitama. Kostja pakkus 4 (7)
töövõtjale võimalust kasutada palgivahetustöödes kostja isiklikku palki. Kostja saatis töövõtjale lingi asukohaga, kust sai tasuta materjali vaatamas käia. Töövõtjale edastati ka Muinsuskaitseameti teade, et on võimalik saada tasuta materjali.
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Asjas on võimalik teha uus otsus, millega hagi jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
8.Hageja nõuab kostjalt töövõtulepingujärgse tasu maksmist. Pooled ei vaidle selle üle, et töövõtja ja kostja olid sõlminud töövõtulepingu kostjale kuuluval kinnisasjal asuva maja ehitustöödeks. Samuti selle üle, et töövõtja oli saatnud kostjale hinnapakkumise, mille kohaselt oli tööde hind 9931,854 eurot, millele lisandub 500 eurot tugevusarvutuse eest. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostja on töövõtjale tasunud kõigi esitatud arvete eest, v.a viimased kaks arvet, st kostja on tasunud 10 903,53 eurot. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas hageja võib nõuda kostjalt suuremat tasu, kui oli töövõtja saadetud hinnapakkumises märgitud. Hageja leiab, et kostja peab täiendavalt tasuma 2383,8 eurot.
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ekslikult tõlgendanud poolte kokkulepet mittesiduva eelarvena. Samuti on maakohus jätnud välja selgitamata, millised tööd olid töövõtulepingu esemeks, st mille eest tasumine oli kokku lepitud. See tingib maakohtu otsuse tühistamise.
10.VÕS § 639 lg 1 teise lause järgi on eelarve eelduslikult siduv. Töövõtja, kes väidab, et töövõtulepingu eelarve ei olnud VÕS § 639 lg 1 mõttes siduv, peab eelnimetatud eelduse ümber lükkama ja seda tõendama (vt nt Riigikohtu 12. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1102-14, p 14). Ringkonnakohus leiab, et asjas esitatud tõendite pinnalt ei saa tuvastada, et pooled olid kokku leppinud tervikuna mittesiduvas eelarves. Töövõtja ja kostja kirjavahetusest nähtub küll, et töövõtja väljendas algselt, et ta ei saa teha siduvat hinnapakkumist, vaid töid tehakse tunnihinna alusel. Samas kirjutas töövõtja e-kirjas, millega hinnapakkumine saadeti, et tööde hind ei tohiks hinnapakkumises toodust suuremaks minna, vaid tegelikult võib minna palgivahetuse osa odavamaks. Maakohus on jätnud selle töövõtja lubaduse põhjendamatult tähelepanuta. Samuti on maakohus kostja 9. detsembri 2018 e-kirjast töövõtjale, milles ta mainis, et hinnapakkumise kohaselt võis tekkida 20% lisakulu, teinud eksliku järelduse, et seetõttu oli hinnapakkumiseks 12 418,224 eurot. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus pooled on kokku leppinud, et hinnapakkumist võib 20% võrra ületada, on tegemist siduva ja mittesiduva eelarve kombinatsiooniga, kus on küll kokku lepitud, et algset hinnapakkumist võib ületada, aga samas on kokku lepitud maksimumhind, mida ei või ületada.
11.Ainuüksi asjaolu, et pooled leppisid kokku selles, et eelarvet võib mingil määral ületada, ei tähenda aga seda, et töövõtja võiks automaatselt nõuda tasu maksimaalselt kokkulepitud ulatuses. Ka mittesiduva eelarve puhul saab pidada eelduslikult poolte tasukokkuleppeks eelarves märgitut ning eelarvet ületavat tasu saab nõuda üksnes VÕS § 639 lg-s 2 sätestatud eelduste esinemisel. Samuti ei saa töövõtja nõuda töövõtulepingu alusel tasu ükskõik milliste tehtud tööde eest, vaid üksnes töövõtulepingus kokku lepitud tööde eest.
12.Ringkonnakohtu 15. oktoobri 2020. a istungil kinnitasid pooled, et töövõtulepingu järgi pidi töövõtja tõstma üles maja ja vahetama kaks alumist palgirida. Mõlemad pooled on tuginenud ka sellele, et töövõtja tegi täiendavaid lisatöid, sh vahetas maja siseseintes palke, milles algselt ei olnud kokku lepitud. Hageja leiab, et pooled olid lisatööde tegemises kokku leppinud. Kostja eitab sellekohast kokkulepet. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole tõendanud enda väiteid, mille kohaselt sõlmisid pooled kokkuleppe täiendavate palkide 5 (7)
vahetamiseks. Poolte e-kirjavahetusest nähtub, et töövõtja on 9. detsembri 2018 e-kirjas teavitanud hagejat tehtud lisapalgivahetusest alles pärast seda, kui ta lisatööd oli juba teinud. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kostja aktsepti tehtud lisatöödele saab järeldada tema 10. detsembri 2018 e-kirjast. Selles kirjas on kostja selgelt väljendanud, et nõuab kokkulepitud tööde tegemist, mitte ei nõustu lisatöödega. Olukorras, kus töövõtulepingu esemeks oli üksnes maja kahe alumise palgirea vahetus, mitte maja terviklik renoveerimine, ei ole lisapalkide vahetus hõlmatud ka töövõtulepinguga. Juhul, kui töövõtja hinnangul oli täiendavate palkide vahetamine vältimatult vajalik, oleks ta pidanud sellest kostjat enne tööde tegemist informeerima ning saavutama lisatööde tegemiseks kokkuleppe.
13.Olukorras, kus lepingupooled ei olnud sõlminud kokkulepet lisatööde tegemiseks, saaks hagejal olla kostja vastu üksnes lepinguväline nõue, tulenevalt kas käsundita asjaajamisest või alusetust rikastumisest (vt Riigikohtu 8. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-12908, p 15).
14.Selleks, et hageja saaks nõuda käsundita asjaajamise sätete järgi kostjalt lisatöödega seotud kulutuste hüvitamist ja mõistlikku tasu nende tegemise eest, peab lisatööde tegemine vastama mh VÕS § 1018 lg 1 tingimustele, st kostja on asjaajamise (lisatööde tegemise) heaks kiitnud või see vastas tema huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele, asjaajamisele asumata jätmise korral jäänuks õigel ajal täitmata kostja seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või oli asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. Praegusel juhul sõltub asjaajamise nõuetekohasus sellest, kas asjaajamine (lepingus kokku leppimata tööde tegemine) vastas kostja tegelikule või eeldatavale tahtele või kas kostja kiitis selle heaks. Seejuures ei võimalda käsundita asjaajamise sätted isikule peale suruda soovimatuid teenuseid ja kohustada teda nende eest tasu maksma, st luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud (vt Riigikohtu
8.veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-12908, p-d 15.1–15.2). Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks tööd heaks kiitnud või et need vastasid kostja eeldatavale tahtele. Kostja 10. detsembri 2018 e-kirjast nähtub kohtu hinnangul selgelt, et kostja ei kiitnud lisatööde tegemist heaks, vaid soovis, et töövõtja teeks üksnes kokkulepitud töid. Kostja heakskiitu ei saa järeldada ka sellest, et kostja kirjutas alla tööde üleandmisevastuvõtmise aktile, milles oli märgitud tehtud töötundide arv ja palgikulu, kuivõrd sellest ei nähtu, et tegemist on kuluga kokkuleppimata lisatöödele. Samuti ei teavitanud töövõtja kostjat asjaajamisele asumisest VÕS § 1020 lg 1 kohaselt. Nagu eespool tuvastatud, teavitas töövõtja kostjat lisapalkide vahetamisest alles pärast töö tegemist. Hageja ei ole välja toonud, et eelnev teavitamine ei olnud võimalik.
15.Olukorras, kus ei olnud täidetud VÕS § 1018 lg 1 järgsed käsundita asjaajamise eeldused, saaks hagejal olla kostja vastu alusetu rikastumise nõue VÕS § 1024 lg 4 ja § 1042 järgi. Samas ei ole VÕS § 1024 lg 4 järgi nõude esitamise eeldused täidetud, kuivõrd olukorras, kus töövõtjal oli võimalik kostjat lisatööde tegemisest eelnevalt teavitada, kuid ta seda ei teinud, ei saa teda pidada VÕS § 1024 lg 4 mõttes heauskseks.
16.Hageja on lisaks täiendavate palkide vahetamisele toonud välja, et tööd läksid hinnapakkumises toodust kallimaks ka seetõttu, et maja tõstmistööde ajaks tuli fikseerida sarikaotsad, kuna ilmnes, et murispuu ja sarikaotsad on mädanikkahjustusega. Ringkonnakohtu hinnangul on need tööd töövõtulepingu esemega hõlmatud, kuna need olid vajalikud maja ülestõstmiseks, mis oli töövõtja lepinguline kohustus. Samas ei ole hageja selgelt välja toonud ega tõendanud, kui palju tööd selle tõttu kallimaks läksid. Töövõtja kostjale esitatud arved ei ole üksühele võrreldavad tehtud hinnapakkumisega. Neist nähtub küll, et saematerjali, mida võib seostada sarikaotste fikseerimisega, kulus hinnapakkumises märgitust rohkem. Samas aga oli maja tõstmise ja toestusega seotud ajakulu arvetel väiksem kui hinnapakkumises toodu, mille võrra tööde hind odavnes. Samuti sisaldavad arved mitmesuguseid kulusid, mida hinnapakkumises üldse ei kajastata, kuid mille tegemist töövõtja pidi juba hinnapakkumist tehes ette nägema (nt nurgikud, kruvid, nivelliiri rent) ja mille hüvitamist VÕS § 639 lg 2 järgi 6 (7)
ei saa nõuda (vt Riigikohtu 12. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-14, p-d 21 ja 22). Ringkonnakohtul ei ole seetõttu võimalik kindlaks teha, millises ulatuses võib hageja VÕS § 639 lg 2 järgi eelarvet ületavat tasu nõuda, arvestades mh ka asjaolu, et kostja on töövõtjale niigi tasunud hinnapakkumises toodust rohkem. VÕS § 639 lg 2 kohaselt on eelarvet ületava tasu nõudmise eelduseks ka tellija teavitamine eelarve olulisest ületamisest. Hageja on esitanud küll tõendid selle kohta, et sarikaotste fikseerimine oli vajalik, kuid ta ei ole tõendanud, et töövõtja teavitas kostjat sellest, et sellega kaasneb eelarve ületamine. Kokkuvõtteks leiab ringkonnakohus, et ka nende tööde tegemine ei anna alust hagi rahuldamiseks, kuivõrd töövõtja rikkus VÕS § 639 lg 2 järgset teavitamiskohustust ning hageja ei ole esitanud selget arvestust, millest saaks järeldada, millises ulatuses on eelarve ületamine VÕS § 639 lg 2 järgi põhjendatud.
17.Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks asja lahendanud maakohus pärast otsuse jõustumist. / allkirjastatud digitaalselt / Vahur-Peeter Liin
/ allkirjastatud digitaalselt / Villem Lapimaa
/ allkirjastatud digitaalselt / Ande Tänav
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.