2-21-2977/11 - Pankrotiõigus - Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Pankrotiavaldusest nähtuvalt sõlmisid IAPA Vara Osaühing ja xxx OÜ 18.12.2018 kinnistu xxx jagamise lepingu ja müügilepingu. Müügilepingus leppisid IAPA Vara Osaühing ja xxx OÜ kokku kinnistuga seotud ehitustööde teostamises ja ehituskulude jaotuses järgmiselt: 1) katastriüksuse xxx osa, mis on kasutusel liikluseks, väljaehitamist rahastab xxx OÜ 20% ulatuses ning IAPA Vara Osaühing 80% ulatuses; 2) katastriüksuse xxx maa alla jäävate kommunikatsioonide väljaehitamist rahastab xxx OÜ 20% ulatuses ning IAPA Vara Osaühing 80% ulatuses. Lepingu kohaselt kohustus IAPA Vara Osaühing tasuma omapoolse finantseeringu osa (80%) koheselt peale xxx OÜ-lt vastava kirjaliku nõude saamist. Müügilepingust tulenevad xxx OÜ õigused ja kohustused on 27.05.2019 antud üle Viimsi Pihlakodu OÜ-le. Avalduse kohaselt on käesolevaks ehitustööd teostatud. Ehitaja on esitanud avaldajale tööde maksumuse kokku summas 419 531,23 eurot koos käibemaksuga. Avaldaja on arved ehitajale tasunud. Müügilepingu kohaselt kohustus 80% nimetatud arvetel märgitud ehituskuludest ehk 335 624,99 eurot tasuma IAPA Vara Osaühing. IAPA Vara Osaühing ei ole vastavat kohustust täitnud käesoleva ajani. Avaldaja edastas 03.12.2020 võlgnikule pankrotihoiatuse, mille kättesaamist on võlgnik kinnitanud. Pankrotiavalduse esitamise päeva seisuga on võlgnevus summas 347 447,31 eurot, millest 335 624,99 eurot põhinõue (80% ehituskuludest koos käibemaksuga) ja 11 822,32 eurot viivis alates 18.09.2020 kuni 25.02.2021. IAPA Vara Osaühing on nõuet tunnistanud. Avaldaja hinnangul kinnitab IAPA Vara Osaühingu püsivat võimetust oma kohtususi täita asjaolu, et võlgnikul puudub majandustegevus, võlgnik on asutatud osakapitali sissemakset tegemata, võlgniku majandusaasta aruanded kinnitavad maksejõuetust, võlgniku kinnisvara on koormatud hüpoteekidega lähikondsete kasuks ning võlgnikul puudub muu vara. Avaldaja palub välja kuulutada IAPA Vara Osaühingu pankrot. Võlausaldaja täpsustas, et müügilepinguga ei müüdud kinnistut, mille suhtes leppisid pooled kokku ehitustööde teostamise. See kinnistu on endiselt võlgniku omandis. Võlgnik on kohustust ka tunnistanud. Võlausaldaja täpsustas, et xxx OÜ võõrandas nõudeõiguse xxx OÜ-lt 20.02.2019, kes loovutas nõudeõiguse avaldajale 15.06.2020. Võlgnik vaidleb pankrotiavaldusele vastu. Võlausaldajal puudub sissenõutavaks muutunud nõue. Lepingu p 2.7.3 järgi tekib võlgniku finantseerimiskohustus võlgniku poolt esmalt ostjale kirjaliku teate saatmisest, mitte aga ostja nõudmisel. Võlgnikul ei ole seetõttu kohustust tekkinud. Võlausaldaja nõude suurus on samuti ebaselge – poolte vahel on vaidlus ehituskulude maksumuse osas. Võlgnik on ka maksejõuline äriühing, võlgniku bilansis olevate kinnistute väärtus on 780 000 eurot. Ainsaks võlausaldajaks on võlgniku osanikud ning vara ületab kohustusi 300 000 euro ulatuses. Maksejõuetu on hoopis võlausaldaja. Võlgnik palub ajutine haldur nimetamata ja pankrot välja kuulutamata. Kohtu seisukoht Pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg 3 p 1 järgi kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlausaldaja nõue tuleneb võlgniku ja xxx OÜ vahel 18.12.2018 sõlmitud lepingust, mille p 2.7.1 ja 2.7.2 kohaselt kohustus võlgnik rahastama 80% kinnistule rajatava tee ja kommunikatsioonide maksumusest, ostja rahastuse ulatuseks jäi 20%. xxx OÜ andis ostja õigused üle 15.05.2019

lepinguga xxx OÜ-le ja viimane 27.05.2019 lepinguga võlausaldajale. Võlgnik lepingus kokku lepitud kohustuse olemasolu ei vaidlusta, samuti ei vaidlusta võlgnik pooltevahelist õigussuhet. Kohus tuvastab, et poolte vahel on 18.12.2018 lepingust tulenev õigussuhe. Võlgnik vaidlustab, et nimetatud lepingust tulenevad kohustused on sissenõutavaks muutunud. Võlgniku seisukoha järgi pidi tee ja kommunikatsioonid valmis ehitama võlgnik temale sobival ajal. Lepingu p 2.7.3 järgi kohustus ostja tasuma omapoolse finantseeringu osa koheselt peale müüjalt vastava kirjaliku teate saamist ning samuti kohustus müüja omapoolse finantseeringu tasuma koheselt. Võlgnik ei ole vastavat teadet aga saatnud. Võlausaldaja leidis, et see lepingu punkt kehtib mõlemat pidi, antud juhul on tee valmis ehitatud võlausaldaja poolt. Kohus leiab, et antud küsimus vajab selgeks vaidlemist hagimenetluse korras. Pooled on ühel meelel, et leping ei sätesta, kes tee valmis ehitab. Võlgnik väidab, et lepingu mõtte kohaselt oli see võlgniku kohustus. Kohus leiab, et tehingus on oluline tahe, kuid selle tuvastamine ja vastavuse kontroll tahteavaldusele väljub pankrotimenetluse raamidest. Lepingu p 2.7.3 grammatilisel tõlgendamisel nähtub, et müüja pidi vaidlusaluse finantseeringu tasumiseks ostjale teate saatma, kohustudes ka ise omapoolse finantseeringu tasuma. Vastupidist lepingust ei nähtu. Pankrotimenetluse raames ei ole võimalik vastupidist ka tuvastada. Kohus saab pankrotimenetluses kõrvaldada vaid ilmselt põhjendamatuid vastuväiteid, kuid kohtu hinnangul ei ole võlgniku vastuväide ilmselt põhjendamatu. Seetõttu võib olla võlgniku väitel, et võlausaldaja nõue ei ole sissenõutavaks muutunud, alust, kuid nõude olemasolu või puudumine tuleb tuvastada hagimenetluse raames. Antud juhul ei ole selge ka nõude olemasolu muul kui lepingulisel alusel. Käesoleval juhul on võlausaldaja välja ehitanud võlgniku kinnistule tee. On ebaselge, kas tegemist võib olla lepinguvälise alusega, näiteks alusetu rikastumisega. Seetõttu ei saa kohus ka sellele tugineda. Hagimenetluse korras vajab selgeks vaidlemist ka võlausaldaja nõude suurus. Võlausaldaja peab nõude suuruseks 347 447,31 eurot. Võlgnik on 21.10.2020 kirjas märkinud, et põhjendatuks saab pidada tasumise kohustust summas 50 778,80 euro ulatuses. Koheselt on võlgnik aga ka märkinud, et see kohustus ei ole sissenõutavaks muutunud. Kuna võlgnik on viimast koheselt märkinud leiab kohus, et võlgnik ei ole võlausaldaja nõuet selles summas tunnistanud, sest tunnistada saab üksnes sissenõutavaks muutunud kohustust. Võlgnik võib aktsepteerida tulevikus sissenõutavaks muutuva nõude suurust, sellest ei muutu kohustus koheselt sissenõutavaks. Täiendavalt märgib kohus ka seda, et isegi kui võlgnik oleks tunnistanud võlgnevust summas 50 778,80 eurot, ei oleks see aluseks ajutise halduri nimetamisele, sest selle nõude osas ei ole võlgnik maksejõuetu. Võlgnik hindab oma vara väärtuseks 780 000 eurot ning ainsateks võlausaldajateks osanikke. Võlgniku hinnangul ületab vara kohustusi 300 000 eurot võrra. Ka võlausaldaja möönis istungil, et võlgniku vara väärtus võib olla 100-200 000 eurot. Seega ei ületab võlgniku vara võimalikku tunnustatud nõuet ning ajutist haldurit nimetada ei ole põhjust. Kohus leiab, et võlgnik on nõudele põhjendatult vastu vaielnud ning vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. PankrS § 15 lg 6 järgi kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Kohus jätab menetluskulud võlausaldaja kanda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg 1 sätestab: „menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.“ TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et „kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.“ Võlgnik palub võlausaldajalt välja mõista menetluskulud 2400 eurot, millele lisandub eelistungi kulu tunnihinnaga 160 eurot; samuti menetluskulude viivise VÕS § 113 lg 1 järgi. Menetluskulu seisneb lepingulise esindaja kulus 15 tunni eest tunnihinnaga 160 eurot. Võlgniku esindajaks oli vandeadvokaadid Klen Laus, Anna Liiv ja Ramil Pärdi, kes vastavad TsMS § 218 lg 1 p 1 sätestatud nõuetele. Kohus leiab, et õigusabi osutamine oli vajalik, kuna vaidlus puudutas õigusküsimusi. Tunnihind vastab turusituatsioonile ja on põhjendatud. Samas ei pea kohus põhjendatuks õigusabi mahtu. Antud juhul tuli võlgnikul koostada seisukoht eelistungiks vaidluses, mille sisu oli eelnevalt esindajatele selge. Kohus vähendab õigusabi mahtu 11 tunnile. Kohus lähtub sellest, et võlausaldaja menetluskulude nimekirja järgi oli võlausaldaja õigusabi maht 11 tundi. Seetõttu on põhjendatud määrata ka võlgniku õigusabi mahuks mitte rohkem kui 11 tundi. Õigusabi mahtu ei suurenda asjaolu, et võlgniku poolel osalesid kolm vandeadvokaati. Lisaks kestis eelistung (koos tehnilise seadistusega) 1 tund, mille kohus lisab. Kokku peab kohus põhjendatuks võlgniku esindaja tasu 12 tunni eest summas 1920 eurot. Vastavalt TsMS § 177 lg 4 kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vastavalt võlgniku taotlusele mõistab kohus võlausaldajalt välja menetluskulude viivise.