2-20-138630/9 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

15.kuupäevaks. Kostja ei maksnud kasutatud krediidisummalt intressi. E. A. teatas kostja poolt toime pandud lepingu rikkumise tõttu 10. märtsil 2020 kostjale võlgnevusest ning andis talle täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja ei pidanud tähtpäevast kinni, kuulutas E. A. krediidi tagastamise tähtpäeva saabunuks 24. märtsil 2020. E. A. loovutas 15. aprillil 2020 nõuded hagejale. Hageja võib lepingu ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1, 397 lg 1, § 108 lg 1, § 416 lg 1 ja 3 ja § 195 lg 2, 5 alusel nõuda kostjalt põhivõla 500 euro tagastamist ja intressi 12 euro 40 sendi tasumist. Hageja võib lepingu ja VÕS § 415 lg 1 ja 113 lg 1 alusel nõuda kostjalt viivist ajavahemiku 25. märts 2020 kuni 7. detsember 2020 eest summas 141 eurot 40 senti (vt ka Riigikohtu 14. jaanuari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Need nõuded tuleb seega rahuldada. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks lepingu alusel välja sissenõudmiskulud 30 eurot. Kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult VÕS § 115 lg 1 järgi kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kahjuks saavad VÕS § 128 lg 3 järgi mh olla ka kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud hüvitise saamiseks, mh kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Hageja saab VÕS § 1132 lg 2 sõnastusest tulenevalt kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist nõuda siiski juhul, kui hageja on pärast lepingu lõppemist saatnud kostjale tasulisi meeldetuletuskirju või teinud muid võla sissenõudmisega seotud kulutusi. Tegemist ei ole sissenõudmiskulude hüvitamise nõude iseseisva alusega, vaid sättega, mis näeb ette tarbijast võlgnikult võla sissenõudmiseks tehtavate kulutuste väljamõistmise ülempiiri (vt P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2016, § 1132, p 4). Hagiavaldusest ei nähtu, et hageja on saatnud kostjale tasulisi meeldetuletuskirju või kandnud võla sissenõudmise tõttu muid kulusid. Hageja nõue lepingu alusel võla sissenõudmiskulu 30 euro väljamõistmiseks tuleb jätta VÕS § 115 lg 1 ja 1132 lg 1 ja 2 alusel seega rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Kohus rahuldas hagi ligikaudu 97% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 97% ulatuses kostja ja 3% ulatuses hageja kanda. Hagiavalduse kohaselt palub hageja mõista kostjalt hageja menetluskuludena välja riigilõivu 175 eurot ja esindajatasu 420 eurot (koos käibemaksuga), kokku 595 eurot. Hageja esindajal kulus dokumentide komplekteerimiseks ja analüüsimiseks ning hagiavalduse koostamiseks ning esitamiseks 3,5 töötundi. Hageja esindaja töötunni hind on 100 eurot käibemaksuta. Kostja ei ole menetluses toiminguid teinud. Kostjal ei ole seega hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid. Riigilõiv on TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi põhjendatud menetluskulu. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 esimese lause alusel kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esitas nõude tarbijakrediidilepingust tuleneva põhivõla, intressi, võla sissenõudmiskulude ja viivise saamiseks. Tegemist ei ole õiguslikult keerulise vaidlusega. Arvestades esitatud dokumentide mahtu, ei ole tegemist ka mahuka vaidlusega. Kuna hageja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha