REKSERON INVEST OÜ (likvideerimisel) hagi XX vastu põhivõla 110 000 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 24. oktoobri 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
REKSERON INVEST OÜ (likvideerimisel) 25. novembri 2019. a apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
162 163.76 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja REKSERON INVEST OÜ (likvideerimisel, registrikood 11068449), lepinguline esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Katrina Juhkami ja Küllike Namm
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 24. oktoobri 2019. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta REKSERON INVEST OÜ (likvideerimisel) kanda ja mõista REKSERON INVEST OÜ-lt (likvideerimisel) XX kasuks välja menetluskulude hüvitis 1 224 eurot (sh käibemaks 204 eurot). Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb REKSERON INVEST OÜ-l (likvideerimisel) tasuda XX-le menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates
2-18-15445 kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.REKSERON INVEST OÜ (likvideerimisel, hageja) esitas 15. oktoobril 2018 Harju Maakohtule hagiavalduse XX (kostja) vastu 110 000 euro, sissenõutavaks muutunud viivise summas 43 363.76 eurot ja edasiulatuva viivise väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt osales kostja 1. novembril 2013 täiteasjas nr 007/2013/88932 kinnisasja (asukohaga Arnika tee 57, 11912 Tallinn, registriosa numbriga 571001; edaspidi kinnisasi) kordusenampakkumisel. Kostja tegi parima pakkumise ning kinnisasi müüdi kostjale. Kostjal tekkis enampakkumise akti alusel kohustus tasuda kinnisasja müügihind. Hageja tasus
20.novembril 2013 kohtutäitur Mati Roodese ametialasele kontole 110 000 eurot kostja eest. See oli kinnisasja osaline müügihind. Hageja tasus selle summa, kuna hageja juhatuse liige AG ja kostja olid head tuttavad. Müügihinna tasumise tulemusena sai kostja kinnisasja omanikuks (omanikukanne tehti kinnistusraamatusse 30. novembril 2016).
3.Hageja ja kostja vahel ei olnud sõlmitud lepingut, mille järgi oleks kostja andnud hagejale õiguse kohtutäiturile eelnimetatud summa tasumiseks kostja eest või mis oleks kohustanud hagejat seda tegema. Hagejal puudus õigus või kohustus vastavat summat tasuda. Kostja on oma käitumisega hageja poolse asjaajamise heaks kiitnud, sest kostja ei ole vaielnud vastu tema kohustuse osalisele täitmisele. Hageja on palunud korduvalt kostjal selle summa tagastada, kuid kostja on sellest keeldunud.
4.Hageja tasus kostja eest kinnisasja müügihinna 110 000 euro ulatuses 20. novembril 2013. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist alates 21. novembrist 2013.
2-18-15445 Kostja vastuväited
5.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda
6.Kostja ei nõustu, et tegemist oli käsundita asjaajamisega. Hageja nõue on aegunud. Hageja endine juhatuse liige ja ettevõtte üle sisulist kontrolli omav JV sisuliselt kinkis selle raha kostjale. Mingil põhjusel otsustas ta selle üle anda läbi hageja konto. Raha laekus hagejale JVga seotud isikult (SU-lt). Kostjale teadaolevalt ei ole JV kinkelepingust taganenud. Seda summat võib käsitleda ka hüvitisena intiimteenuse eest. JV andis hagejale korralduse tasuda kohtutäituri arvelduskontole 110 000 eurot.
7.Hageja abistas JV ülesandel kostjat kinnistu dokumentatsiooni korrastamisel ja ehitustööde teostamisel. See kinnitab, et tegemist ei olnud eksliku, vaid eelnevalt kokkulepitud ja kooskõlastatud asjaajamisega. Ei hageja ega JV ei avaldanud enne asjaajamisele asumist, et neil oleks kavatsus nõuda tasutud summa hüvitamist. Tegemist on hea usu põhimõtte vastase käitumisega. Maakohtu otsus ja põhjendused
8.Harju Maakohus jättis 24. oktoobri 2019. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning määras kindlaks kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruse.
9.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudub vaidlus järgmistes küsimustes: -
-
Kostja osales 1. novembril 2013 täiteasjas nr 007/2013/88932 kinnisasja kordusenampakkumisel. Kuna kostja tegi parima pakkumise, siis müüdi kinnisasi kostjale ning kostjal tekkis enampakkumise akti alusel kohustus tasuda kinnisasja müügihind. Hageja tasus 20. novembril 2013 kohtutäitur Mati Roodese ametialasele kontole 110 000 eurot kostja eest, mis oli kinnisasja osaline müügihind. Müügihinna tasumise tulemusena sai kostja kinnisasja omanikuks (kanne tehti kinnistusraamatusse 30. novembril 2016). Hageja seaduslik esindaja AG abistas kostjat kinnisasja dokumentatsiooni korrastamisel ja ehitustööde teostamisel.
10.Hagi pole aegunud. Käsundita asjaajamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 149 esimese lause järgi kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Hageja võimaliku nõude aegumise algusaeg on asjaoludest lähtuvalt 20. november 2013.
11.Kui kolmas isik täidab teise isiku kohustuse VÕS § 78 lg 1 järgi (nt kui hageja täidab kostja rahalise kohustuse), siis ajab ta sellega teise isiku asja (VÕS § 1018 lg 1) ja tegutseb teise isiku asja ajamise tahtlusega (VÕS § 1018 lg 2). Saaja kontole laekunud raha ei kuulu enam ülekande tegijale. Vara omanik on isik, kes omab kontot, millele on paigutatud raha. Seega täitis hageja teise isiku (antud juhul kostja) kohustuse, ajades teise isiku (kostja) asja, mistõttu on käesolevas asjas tekkinud hageja poolt võõra asja ajamise eeldus. Sellise eelduse tekkimisel peab hageja
2-18-15445 tõendama üksnes seda, see asjaajamine oli kostja huvides ja vastab kostja eeldatavale tahtele või tõendama asjaolu, et kostja on asjaajamise heaks kiitnud. Olukorras, kus esineb eeldus, et hageja ajas võõrast asja, ei ole hagejal vajalik täiendavalt tõendada, et tegemist ei olnud lepingust tuleneva kohustusega.
12.Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et tegemist oli kostja huvides tehtud asjaajamisega. Kinnisasja omandamise soovi korral on kohtu hinnangul üheselt võimalik järeldada, et müügihinna tasumine on kinnisasja omandaja huvides.
13.Kostja väited sellest, et tegemist oli kinkelepinguga kostja ja JV vahel, või alternatiivselt hüvitisega intiimteenuse eest, ei oma asjas tähtsust. Tegemist on kostja ja kolmanda isiku vahelise suhtega, millest ei nähtu olulisi asjaolusid asja lahendamiseks. Asjakohane võiks olla hageja ja JV vaheline kokkulepe, millest tulenes hageja kohustus tasuda antud summa kostja kohustuse eest, kuid kostja ei ole selliseid asjaolusid kohtu ette toonud.
14.Kostja väidab, et hageja tasus nimetatud summa JV ülesandel. Võlaõiguslikust lepingust saavad kohustused tuleneda põhimõtteliselt üksnes lepingupooltele (VÕS § 8), kolmandale isikule saavad lepingust kohustused tuleneda üksnes juhul, kui ta ise kohustuste võtmisega nõustub. Kostja väitel laekus raha hagejale JV-ga seotud isikult. Mingeid kokkuleppeid JV, temaga seotud isiku ja hageja vahel ei ole kostja esile toonud ega selgitanud. Seega ei saa kohus lugeda käesolevas asjas tuvastatuks, et JV ja hageja või kellegi teise isiku ja hageja vahel eksiteerinuks võlasuhe, millest tulenevalt oleks hageja olnud kohustatud täitma kellegi teise kohustust hageja arvelduskontol olevate rahaliste vahendite arvelt.
15.Kohtu hinnangul on asjas esitatud asjaoludest ja tõenditest järeldatav hageja vastuoluline käitumine, millest tulenevalt võis kostja eeldada, et hageja tema vastu nõuet ei esita. Vaidlust ei ole, et hageja seadusliku esindaja AG ja kostja vahel olid 2013. aastal head suhted ning hageja seaduslik esindaja abistas kostjat Arnika tee 57 elamu dokumentatsiooni korrastamisel ja ehitustööde teostamisel. Asjas pole esile toodud, et kostja oleks hageja seaduslikult esindajalt abi selleks palunud. Kohtule esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostja oleks hageja seaduslikku esindajat palunud kanda kohtutäiturile 110 000 eurot. Seda tegi hageja seaduslik esindaja järelikult enda algatusel ja heast tahtest. Heast tahtest abistamise puhul võib abistatav järeldada, et mingit vastutasu ei soovita abi eest saada. Seejuures on oluline hageja käitumine pärast makse teostamist. Hageja pole tõendanud, et hageja oleks kostjalt 110 000 euro tagastamist nõudnud. Hageja ei suutnud kohtule selgitada miks, olukorras, kus tegemist oli hageja kui juriidilise isiku jaoks võõra isikuga ning tegemist oli sedavõrd suure summaga, nõuti summat tagasi üksnes suuliselt. Samuti ei ole hageja kohtule selgitanud, millal esitati suulised nõuded.
16.Perioodil 27. aprillist 2017 kuni 1. juunini 2017 oli hageja registrist kustutatud. Kui hagejal oli kostja vastu 110 000 euro suurune nõue, poleks mõistlikult tegutsev ettevõtja lasknud äriühingut registrist kustutada, vaid oleks kajastanud nõude ka bilansis ja oleks koostanud majandusaasta aruande. Kohtu hinnangul kinnitab see järeldust, et hageja ei soovinud kostja vastu nõuet esitada. Hilisem nõude esitamine seda järeldust ei muuda, sest asjakohane on käsundita asjaajaja tahe asjaajamise hetkel.
2-18-15445 Apellatsioonkaebus
17.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
18.Hageja hinnangul pole maakohus kohaldanud VÕS § 1023 lg-t 3 õigesti. Maakohus pole viidanud ühelegi asjaolule, millest saaks järeldada, et hagejal ei olnud kavatsust nõuda kostjalt asjaajamisel tehtud kulutuste hüvitamist asjaajamisele asumise hetkel, s.o hiljemalt 20. novembril 2013. Maakohus on tuginenud üksnes oluliselt hiljem aset leidnud asjaoludele, mis ei saa hageja kavatsusi tõendada.
19.VÕS § 1023 lg-s 3 sätestatu ei tähenda, et asjaajaja peaks enne asjaajamisele asumist soodustatule igal juhul teatama, et ta kavatseb nõudeid esitada. Asjaajaja peab asjaajamisele asumisel väljendama oma kavatsust esitada hiljem hüvitusnõudeid juhul, (i) kui asjaajamine tähendab kõlbelise kohustusest tuleneva kohustuse või mittetäieliku kohustuse täitmist VÕS § 4 lg 2 p 2 mõttes, või (ii) kui teise isiku asja aetakse viisakussuhte raames, või (iii) kui tegemist on muu sellise olukorraga, kus tavaliselt osutatakse teenuseid tasuta ja asjaajamise eest hüvitist ei nõuta. Praegu ei ole tegemist ühegi sellise juhtumiga.
20.Hageja ei nõustu, et kostja vastu nõude esitamine pole kooskõlas hea usu põhimõttega. Sisuliselt luges maakohus hageja käitumise vastuoluliseks põhjusel, et hageja esitas kulutuste hüvitamise nõude kostja vastu 4 aastat ja 9 kuud pärast kulutuste tegemist, ehkki selleks ajaks oli aegumistähtajast möödunud vähem kui pool. Selline seisukoht on vastuolus Riigikohtu järjepideva praktikaga.
21.Maakohtu seisukoht hageja vastuolulise käitumise kohta tugineb asjaoludele, millele kostja menetluses ei tuginenud ja mida menetluses ei arutatud. Asjaolude tuvastamisel jättis maakohus osad tõendid tähelepanuta ja tehtud järeldused nõuetekohaselt põhjendamata.
22.Maakohus leidis, et hageja seaduslik esindaja AG aitas kostjat enda algatusel ja heast tahtest. Kumbki pool sellist seisukohta menetluses ei väljendanud. Selline seisukoht on ka kostja väidetega vastuolus. Kostja väitis, et hageja poolt kohtutäiturile kostja kohustuse täitmiseks tasutud 110 000 euro näol oli tegemist JV poolt hageja kaudu kostjale tehtud kingitusega ning et kostja ise pöördus JV poole ja edastas nimetatud isikule andmed kinnistu enampakkumise kohta, paludes end kinnistu ostmisel toetada. Ka väitis kostja, et ta pöördus kinnistul asuva hoonega seotud küsimuste lahendamiseks AG poole JV soovitusel ning et hageja tegutses JV korraldusel ja huvides. Maakohus jättis tähelepanuta kostja 10. oktoobri 2013 e-kirja AG-le, millele vastuseks saatis AG kostjale oksjonikeskkonna kasutamisjuhendi kinnistu enampakkumisel osalemiseks. Sellest järeldub, et hageja seaduslik esindaja osutas kostjale kinnistu omandamisel abi kostja soovil.
23.Maakohus ei põhjendanud, miks tuli AG muu tegevus kostja abistamisel seostada hagejaga. AG oli hageja juhatuse liige, kuid mitmetes küsimustes tegutses AG isiklikult kostja nimel tema
2-18-15445 volitatud esindajana. Ka osutas AG kostjale teenuseid OÜ Milkins kaudu, kus ta oli samuti ainus juhatuse liige.
24.Hageja hinnangul on ebaselge, mida pidas maakohus silmas heast tahtest abistamise all. Kui maakohus pidas silmas seda, et pooltel ei olnud eelnevat kokkulepet, et hageja tasub kostja kohustuse täitmiseks kohtutäiturile 110 000 eurot, siis sellise kokkuleppe puudumine on käsundita asjaajamisest tuleneva nõude eelduseks, mitte selle rahuldamist välistavaks asjaoluks.
25.Kostja pole menetluses tuginenud majandusaasta aruannete esitamata jätmisele ega registrist kustutamisele. Ka pole kostja väitnud, et ta oli hageja poolt aastaaruannete esitamata jätmisest ja hageja ajutisest registrist kustutamisest teadlik enne kohtumenetluse algust. Maakohus rikkus TsMS § 5 lg-tes 1 ja 2 ning § 436 lg-tes 3 ja 4 sätestatut, kui rajas otsuse asjas arutamata asjaoludele.
26.Maakohtu põhjenduste kohaselt kinnitab asjaolu, et hageja juhatus jättis vaatamata korduvatele meeldetuletustele aastaaruande esitamata, et hagejal puudus selge arusaam, mis varad hagejal tegelikult on, sealhulgas, mis nõuded on hagejal kolmandate isikute vastu. Selline järeldus on nii meelevaldne kui ka vastuoluline. Sellest, et võlausaldaja ei esita nõuet enda võlgniku vastu seetõttu, et ta ei ole mingil põhjusel nõudest teadlik, ei saa järeldada, et võlausaldajal ei ole kavatsust nõuet sisse nõuda. Maakohus ei pööranud tähelepanu sellele, et hageja asus kohe pärast registrist kustutamist tegutsema enda registris taastamise nimel. Hageja taastati registris juba 01.06.2017. Hageja taastamine registris kinnitab, et hagejal ei olnud kavatsust loobuda kostjalt asjaajamisel tehtud kulutuste sissenõudmisest.
27.Maakohus on jätnud hageja esitatud asjaolud ja neid kinnitavad tõendid asja lahendamisel arvestamata ega ole seda põhjendanud. Hageja ei andnud kostjale millegagi põhjust eeldada, et hageja ei nõua kohtutäiturile tasutud 110 000 euro hüvitamist. Kostja seda tegelikult ka ei eeldanud. Hageja on äriühing ning seetõttu ei saa hagejalt eeldada kavatsust tema jaoks võõra füüsilise isiku rikastamiseks sellises summas. Lisaks muule kaasneks sellise tegevusega hagejale ka tulumaksukohustus. Kostja ostis kinnistu ärilistel eesmärkidel. Ta rekonstrueeris kinnistul asuva hoone ja pärast hoonele kasutusloa saamist müüs selle 2018. a veebruaris. Hageja arvates on hea usu põhimõttega igati kooskõlas, et hageja ei esitanud kostjale nõuet eelnimetatud kulude hüvitamiseks enne kinnistu müümist.
28.Hageja tõi kohtu ette, et kohe pärast kinnistu müümist muutis kostja end varatuks, võõrandades 2018. a märtsis teise temale kuulunud kinnisasja oma emale. Samal ajal omandas kostja isa YY Tallinnas Jõe tänaval asuva korteriomandi, mis sai kostja elukohaks. Kostja ei ole selgitanud, millest oli selliste tehingute tegemine ajendatud. Hageja arvates viitab kostja tegevus sellele, et kostja oli teadlik ja eeldas, et kinnistu müügist teada saades asub hageja kostja eest kohtutäiturile tasutud summat tagasi nõudma.
2-18-15445 Vastustaja seisukoht
29.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
30.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
31.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas hageja on ajanud käsundita kostja asja õigustatult ja kostja peab hagejale hüvitama täiteasjas nr 007/2013/88932 toimunud enampakkumisel kostjal parima pakkumuse tegemise tulemusel tekkinud müügihinna tasumise kohustuse täitmiseks kostja tasutud summa.
32.Kolleegiumi arvates asus maakohus õigesti seisukohale, et hagi ei saa VÕS § 1023 lg 1 alusel rahuldada, kuid tegi seda osaliselt ekslikel põhjendustel. Ringkonnakohus parandab selle eksimuse ja põhjendab hageja käsundita asjaajamisest tulenevat kulutuste nõude rahuldamata jätmist alljärgnevalt.
33.Pooled ei vaidle järgmiste maakohtu tuvastatud asjaolude üle ning ringkonnakohus võtab need TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks:
1.novembril 2013 osales kostja täiteasjas nr 007/2013/88932 toimunud kinnisasja aadressil Arnika tee 57, 11912 Tallinn (registriosa nr 571001) enampakkumisel, kus tegi parima pakkumise ja tal tekkis müügihinna tasumise kohustus.
20.novembril 2013 maksis hageja kinnisasja osalise müügihinna tasumiseks kostja eest kohtutäituri Mati Roodese ametialasele kontole 110 000 eurot.
30.novembril 2013 kanti kostja kinnisasja (registriosa nr 571001) omanikuna kinnistusraamatusse.
34.Hageja on eelnimetatud asjaoludele tuginedes leidnud, et kuna poolte vahel ei olnud sõlmitud ühtegi lepingut, mille järgi oleks kostja andnud hagejale õiguse kohtutäiturile 110 000 euro tasumiseks kostja eest või, mis oleks kohustanud hagejat seda tegema, on tal õigus käsundita asjaajamise sätete alusel tehtud kulutus kostjalt välja nõuda (VÕS § 1023 lg 1). Poolte vahel on käsundita asjaajamise võlasuhe VÕS § 1018 tähenduses, kui täidetud on järgmised eeldused: teise isiku kasuks millegi tegemine ehk võõra asja ajamine (lg 1); isikul puudub õigus või kohustus tegu teha (lg 1); isikul on tahe tegutseda teise isiku kasuks ehk asjaajajal on soov soodustada teist isikut (lg 2); täidetud on mõni VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 ettenähtud tingimustest.
2-18-15445
35.Õigustatud käsundita asjaajamisega on VÕS § 1018 lg 1 p 2 järgi tegemist siis, kui lisaks teise isiku asja ajamisele, teise isiku asja ajamise tahtele ja asjaajamiseks aluse puudumisele vastab asjaajamine teise isiku kui soodustatud isiku (soodustatu) huvidele ja tema tegelikule või eeldatavale tahtele. Soodustatu huvi ja eeldatav tahe on vaja kindlaks teha seega ka juhul, kui soodustatu ei ole avaldanud tahet asjaajamiseks (sh siis, kui asjaajamine erines soodustatu poolt avaldatud soovist) või kui asjaajamist ei kiideta soodustatu poolt heaks vastavalt VÕS § 1018 lg 1 p-ile 1. Asjas ei ole esile toodud, et asjaajamine oleks õigustatud oluliste avalike huvide järgimise tõttu (VÕS § 1018 lg 1 p 3).
36.Maakohtu arvates tõendas hageja, et tegemist on olnud asjaajamisega kostja huvides, sest viimane tegi kinnisasja omandamiseks enampakkumisel parima pakkumise, millega tegi tahteavalduse saamaks kinnisasja omanikuks. Maakohtu hinnangul on kinnisasja omandamise soovi korral võimalik üheselt järeldada, et hageja poolt müügihinna tasumine on kinnisasja omandaja huvides (otsuse p 30).
37.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu käsitlusega, et ainuüksi kostja poolt enampakkumisel parima pakkumise tegemisega avaldatud kinnisasja omandamise tahtest saab järeldada, et hageja poolt enampakkumise müügihinna tasumine vastab VÕS § 1018 lg 1 p 2 mõttes kostja kui soodustatu huvile ja eeldatavale tahtele. Kolleegiumi hinnangul ei pruugi olla teise isiku kohustuse täitmine igal juhul olla selle isiku huvides ja tema eeldatava tahte kohane vaid põhjusel, et ta on saanud selle tulemusel mingi asja või muu hüve. Kolleegium selgitab samas, et kuigi asjaajaja peab VÕS § 1020 lg 1 järgi enne asja ajama asumist soodustatule oma kavatsusest teatama ja ootama ära viimase otsuse, ei mõjuta selle tegemata jätmine iseenesest käsundita asjaajamise võlasuhte tekkimist ega muuda asjaajaja tegevust õigustamatuks käsundita asjaajamiseks.
38.Kostja tugines menetluses vastuväitele, et müügihinna tasumiseks kohtutäituri arvelduskontole kantud raha oli kinge JV-lt, kes tegi korralduse hagejale kingi üleandmiseks (tl 44-44, I kd). Kostja väitel palus ta JV toetust, sest tal ei olnud võimalik müügihinda täies ulatuse tasuda (tl 73-76, I kd). Kostja on maakohtu 26. septembri 2019 istungil selgitanud, et ta ei soovinud raha tagastamise kohustuse tekkimist ning kui ta oleks teadnud, et peab raha tagastama, ei oleks kostja seda vastu võtnud, kuna tal puudus võimekus sellist kohustust endale võtta (tl 177, I kd). Arvestades kostja vastuväidet, saab järeldada, et asjaajamine erines soodustatu tahtest, sest kostja väidab sisuliselt, et hageja sooritus on tehtud kinkelepingu täitmiseks ja selles ulatuses pidi kostja omandama kinnisasja tasuta. Ringkonnakohus on seisukohal, et sellise vastuväite esitamisel tuleb hagejal käsundita asjaajamisele tuginemisel tõendada selle eelduste (sh, et täidetud mõni VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 ettenähtud tingimustest) täitmist ka juhul, kui kostja kinget või muud tehingulist alus raha maksmiseks ei tõenda. Soodustatu huvi ja eeldatava tahte kindlakstegemisel tuleb objektiivselt ja mõistliku asjaajaja vaatepunktist lähtuvalt küsida, kas mõistlik isik oleks sarnases situatsioonis leidnud, et teise isiku asja ajamine konkreetsel viisil on põhjendatud. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja näidanud ega tõendanud, et tema kui kasumi teenimise eesmärgil ja majanduslikult otstarbekaimal viisil tegutseva äriühingu poolt kostja kui ühingu jaoks kolmanda suvalise isiku
2-18-15445 kohustuse summas 110 000 eurot täitmine selliselt, et kostja pidi arvestama, et raha nõutakse temalt teadmata ajal tagasi, vastas kostja tahtele. Maakohus järeldas seega küll õigesti, et kostja kohustuse täitmisega ajas hageja võõrast asja (ja teise isiku soodustamise tahtega), mistõttu ei pidanud hageja täiendavalt tõendama, et tegemist ei olnud lepingust tuleneva kohustusega, kuid kolleegiumi arvates ei ole tõendatud, et kostja asjaajamise ülevõtmine konkreetsel viisil oli kostja tegeliku või eeldatava tahte kohane.
39.Õige on, et asjaajamist saab VÕS § 1018 lg 1 p 1 tähenduses heaks kiita ja seda mh kaudse tahteavaldusega (vt TsÜS § 68 lg 3). Kostja edasist kinnisasja omandamisele suunatud toimingute või tahteavalduse tegemist ei saa käsitada kolleegiumi arvates konkludentselt käsundita asjaajamise heakskiitmisena VÕS § 1018 lg 1 p 1 mõttes. Pooltel ei ole vaidlust selles, et kostja tahtis kinnisasja omandada ja seega tegi ta kinnisasja omandamisele suunatud avaldusi ja toiminguid. Kostja väitel tahtis ta kinnisasja saada vaidlusaluse müügihinna ulatuses aga tasuta. Seega ei ole kostja kinnisasja omandamisele suunatud tegevus heakskiit, millega kaasneb kohustus tasuda müügihind. Kolleegium märgib lisaks, et soodustatu heakskiitu kui kaudset tahteavaldust ei saa järeldada üksnes sellest, et ta pärast asjaajamisest teada saamist ei avalda asjaajajale, kas ta lubab asjaajamise jätkumist või kiidab heaks juba lõpetatud asjaajamise (TsÜS § 68 lg 3 ja 4).
40.Seega leiab kolleegium, et hageja asjaajamist ei saa pidada õigustatuks, mistõttu ei ole hageja VÕS § 1023 järgne kulutuste hüvitamise nõue põhjendatud.
41.Kolleegium leiab, et hageja viidatud Riigikohtu praktikast (nr 3-2-1-25-08 p 15 ja nr 3-2-1102-12 p 14) ei saa teha hageja soovitud järeldusi. Nimetatud lahendites tuginesid hagejad nõuete esitamisel pooltevahelistele lepingulistele suhetele, mida ei suudetud tuvastada, mistõttu pidasid kohtud võimalikuks hüvitada nõue käsundita asjaajamise sätete alusel, mil käsundita asjaajamine täidab lepinguõiguse täiendamise funktsiooni. Praegusel juhul ei ole hageja mingile pooltevahelisele kokkuleppele tuginenud.
42.Arvestades, et hageja nõuet ei saa rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel, tuleb kontrollida hageja võimalikku kulutuste hüvitamise nõuet VÕS § 1024 lg 4 kohaselt alusetu rikastumise sätete järgi, eelkõige VÕS § 1041 alusel. Praegusel juhul tugines hageja asjaoludele, et täitis enampakkumisel parima pakkumise teinud kostja osalise müügihinna tasumise kohustuse olemata selleks kohustatud seadusest või lepingust tulenevalt. Hageja ei ole esile toonud, et ta oleks selgitanud eelnevalt välja kostja arvamuse sellise käsundita asjaajamise suhtes, mistõttu tuleb hagejat lugeda kostja pahauskseks asjaajajaks VÕS § 1020 lg 1 rikkumise tõttu. Sellest tulenevalt ei pea kostja, ehkki ta on alusetult rikastunud hageja arvel, maksma hagejale hüvitist VÕS § 1041 järgi.
43.Ka juhul kui hagejat saaks pidada heauskseks käsundita asjaajajaks ja tal oleks VÕS §ist 1041 tulenevalt 110 000 euro suurune põhinõue kostja vastu, on see TsÜS § 151 lg 1 kohaselt aegunud, sest hageja sai alusetu rikastumise nõudest teada 20. novembril 2013, mil ta tegi alusetult kinnisasja omandamise eest makse kohtutäiturile. Kolleegium märgib, et TsÜS § 151 lg-s 1 märgitud alusetust rikastumisest tuleneva nõude kolmeaastane aegumistähtaeg algas
2-18-15445
20.novembril 2013 ning hageja oleks pidanud sel juhul oma nõude kohtulikult maksma panema hiljemalt 20. novembril 2016. Hageja esitas kohtule hagi kostja vastu põhivõla 110 000 euro ja viivise väljamõistmiseks 15. oktoobril 2018 s.o peaaegu viis aastat pärast alusetu rikastumise nõudest teada saamisest. Seega on hageja esitatud nõue aegunud ning kostja taotlus aegumise kohaldamiseks tuleb rahuldada. Tulenevalt TsÜS § 142 lg-st 1 on nõude maksmapanek aegumise tagajärjel välistatud.
44.Neil põhjendustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
45.Kuna kolleegium jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 järgi kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
46.Kostja esitatud menetluskulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud summas 1 728 eurot. Kostjale on õigusteenust osutanud vandeadvokaadid Katrina Juhkami ja Küllike Namm hinnaga 150 eurot tunnis (lisandub käibemaks). Esindajatel on kulunud kokku 9,6 tundi järgmistele toimingutele: tsiviilasja toimikuga tutvumine 2,8 tundi, vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 4,6 tundi, täiendava seisukoha koostamine 2,2 tundi.
47.Hageja vaidles kostja menetluskuludele vastu ning leiab, et hageja ei peaks hüvitama tsiviilasja toimikuga tutvumisele kulutatud 2,8 tundi, sest kostja ei ole põhjendanud, miks oli esindaja vahetamine vajalik.
48.TsMS § 175 lg 3 sätestab, et mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused hüvitatakse, kui need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetamise vajadusest. Maakohtus esindasid kostjat advokaadid Kalju Hanni ja Indrek Kukk. Apellatsioonimenetluses esindasid kostjat vandeadvokaadid Katrina Juhkami ja Küllike Namm. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et praegusel juhul pole kostja toonud kohtu ette asjaolusid, millest nähtuks, et esindaja vahetamine oli vältimatu. Sellest tulenevalt ei ole tsiviilasja materjalidega tutvumise ajakulu (2,8 tundi) TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ning vastavas osas jääb kostja taotlus menetluskulude hüvitamiseks rahuldamata.
49.Muus osas on kostja taotlus kolleegiumi hinnangul põhjendatud. Apellatsioonkaebusele vastamiseks (4,6 tundi) ning täiendava seisukoha koostamiseks (2,2 tundi) ei kulunud esindajatel ebamõistlikult palju aega, arvestades tsiviilasja ning menetlusdokumentide sisu. Ka lepinguliste esindajate tunnihind ei ole ebamõistlikult kõrge (180 eurot koos käibemaksuga). Tegemist on vandeadvokaatidega.
51.Vastavalt kostja taotlusele määrab ringkonnakohus, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.