29.08.2025, Tallinn lihtmenetlus (kirjalikus menetluses)
Tsiviilasja number
2-24-145558
Tsiviilasi
Aktiva Finance Group OÜ hagi X vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
689,53 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema Kostja: X (isikukood XXX)
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud hageja kanda. Jätta kostja kasuks menetluskulud hagejalt välja mõistmata.
3.Toimetada kohtuotsus kostjale kätte teadaande avaldamisega Ametlikes Teadaannetes. Edasikaebamise kord Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-ga 10 ei anna kohus menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks.
ASJAOLUD
1.Hageja esitas 26.03.2025 Harju Maakohtule hagi kostja vastu järgmiste nõuetega:
1.1.mõista kostjalt hageja kasuks välja Telia Eesti AS ja kostja vahel 21.12.2021 sõlmitud järelmaksulepingust nr 1869162 tulenev põhivõlgnevus 461,94 eurot, sissenõudmiskulud 20 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis 156,08 eurot;
1.2.mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis alates 27.03.2025 kuni põhinõude (461,94 eurot) täitmiseni seadusjärgses määras.
2.Hageja on nõude aluseks olevate asjaolude kohta esitanud järgmised väited. 2.1.Kostja ja Telia Eesti AS vahel sõlmiti 21.12.2021 järelmaksu müügileping seadme Samsung Galaxy S9 ostmiseks, mille osamaksete summa kokku on 619,89 eurot. Leping on allkirjastatud. Tasumise periood 36 kuud ning igakuise osamaksete suurus 23,64 eurot. Lepingu intressimäär on 21,90% aastas ja krediidikulukuse määr 26,12% aastas. Lepingu kohaselt on krediidi kogukulu 846,97 eurot. Lepingu allkirjastamisega kinnitas kostja, et on kauba kätte saanud.
Telia Eesti AS on esitanud kostjale igakuiseid arveid teenuste kasutamise eest. Kostjal jäi tasumata arve nr. 12202106785815. Telia Eesti AS on kostjaga sõlmitud lepingud üles öelnud 23.11.2021 .a. Kostja tasus võlgnevuses olevad arved viivitusega ja osaliselt tasumata arveks on 12202106785815. Arve tasumise tähtaeg oli 20.01.2022, arve summa oli 542,46 eurot, tasutud on 80,52 (summades ei ole arvestatud arvetel kajastuvat viivist ja meeldetuletustasu). Eeltoodust tulenevalt on kostja võlgnevuse põhisumma 461,94 eurot (542,46-65,52).
2.2.Telia Eesti AS loovutas 13.11.2024 kostja vastase nõude hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid.
2.3.Vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise kohta selgitab hageja, et esialgne võlausaldaja omandab muuhulgas kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta taotluses. Järelmaksu lepingu puhul on tegemist tootega, mille puhul on välja kujunenud teatud teenusstandard, mille kohaselt teeb Telia Eesti AS kiireid otsuseid ning tulenevalt summa väiksusest ning osamaksete väiksusest ei rakendatud eeltoodu tõttu kontoanalüüsi. Hageja on esitanud ka nõude ümberarvestuse juhuks, kui kohus peaks leidma, et esialgne võlausaldaja rikkus vastutustundliku laenamise kohustust. Kostja sai lepingute alusel laenu kokku 619,89 eurot ning teinud tagasimakseid lepingutele kogusummas 808 eurot. Hageja arvestab põhiosast maha ka lepingutasu 19,99 eurot. Eeltoodust tulenevalt juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis kostja on tagastanud lepingu alusel saadud summa.
2.4.Vastavalt Telia Eesti AS lepingute lahutamatuks lisaks olevatele üldtingimuste punktile 4.10, kui klient ei ole tasunud temale esitatud arvet õigeaegselt, on Telial õigus nõuda tähtaegselt laekumata summalt viivist 0,15 % päevas. Hageja nõuab viivist väiksemas määras s.o seadusjärgses määras, mis tuleneb VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatusest. Hageja arvestab viiviseid viimase arve maksetähtajale järgnevast päevast s.o 21.01.2022 arvates.
2.5.Hageja nõuab võla sissenõudmiskulude, 20 eurot, hüvitamist ja selgitab nende kujunemist. 27.11.2024 a tasulise kirja saatmine 15 eurot muud makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot: nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud, kontaktandmete otsingu ja päringu kulud, võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel, võlgnikule tehtavate kõnede kulud, võlanõude avaldamisega tehtud kulud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3.Kohtuotsuse tegemise eeldused
3.1.Kohus menetles hagi lihtmenetluses (hagi nõude summa jäi lihtmenetluses lubatud nõude summa piiresse) ja teavitas menetlusosalisi sellest menetlusse võtmise määruses. Kostjale on hagi ja menetlusse võtmise määrus Ametlikes Teadaannetes avaldamise kaudu kätte toimetatuks loetud 23.04.2025 (lisaks saadetud ka teadaolevale e-postiaadressile). Kostja hagile vastanud ei ole.
3.2.VÕS § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 396 lg 2 kohaselt võidakse kokku leppida, muul õiguslikul alusel võlgnetav rahasumma võlgnetakse laenuna. VÕS § 4031 lg 1 p 8 ja 405 tuleneb, et tarbijakrediidilepinguks on ka leping asja omandamise finantseerimiseks. 2
Seega on tarbijakrediidilepinguga tegemist ka juhul, kui on kokku lepitud kauba eest tasumises järelmaksuga. Sellest, et kauba müüjale ei kohaldu krediidiandjate ja -vahendajate seadus, ei tulene, et järelmaksulepingu näol pole tegemist tarbijakrediidilepinguga. Krediidiandja mõiste VÕS §-s ei ole sisustatud viitega KAVS-le. Et VÕS krediidiandja mõiste on laiem, kui KAVSis, sellele viitab nt ka VÕS § 403 lg 3 punktis 3 toodud erisus tööandjate kohta (kui tarbijakrediidilepingu sätted kohalduks vaid KAVS mõttes tegevusloaga krediidiandjatele, ei oleks VÕSis vajalik sätestada taolist erisust, sest valdav osa tööandjaid ei ole KAVS tegevusloaga krediidiandjad). Ka VÕS kommenteeritud väljaandes on selgitatud: Paragrahv ei nõua, et krediidiandja majandustegevus oleks suunatud krediidilepingute sõlmimisele (st et krediidiandja näol oleks tegemist krediidi- või finantseerimisasutusega), piisav on, et krediidiandja antav krediit oleks seotud krediidiandja majandus- või kutsetegevusega. Seetõttu saab tarbijakrediidilepingu krediidiandja poolt sõlmida nt ka reisikorraldaja, kes võimaldab füüsilistest isikutest klientidel pakettreisi (§ 866) tasuda järelmaksuga (selline leping on krediidileping § 401 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tingimustel). Seega kostjaga sõlmitud järelmaksuleping on tarbijakrediidileping.
3.3.Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima VÕS § 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud ületada maksimaalset lubatud määra.
4.Kas leping on sõlmitud ja kehtis, kas krediit on välja makstud
4.1.VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki § 404 lõikes 2 loetletud andmeid, muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama (mida sel juhul peab samuti hageja tõendama). VÕS § 410 lg 1 kohaselt VÕS § 404 lõikes 1 nimetatud vorminõue ei välista tarbijakrediidilepingu sõlmimist ka sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Selle vorminõude rikkumisega kaasneb tühisuse tagajärg (VÕS § 408 lg 1).
4.2.Hageja on kohtule esitanud Järelmaksu müügilepingu nr 1869162 (dtl 33), millel on omakäelised allkirjad. Lepingus on toodud kuupäev 12.06.2021 ja sülearvuti Lenovo maksumus 599,99 eurot, millele lisandus lepingutasu 19,90, mis tuli tasuda perioodilise arvega. Sissemaks lepingu sõlmimisel oli 0 eurot. Lepingus on märgitud intress 21,9% aastas, makseperiood 36 kuud. Maksegraafikus on osamaksed 20.07.2021-20.06.2024. Lepingule oli lisatud Euroopa Tarbijakrediidi teabelehelt, milles on välja toodud krediidi kulukuse määr 26,12%. Lepingus on Telia logo, aga kauba müüjaks on märgitud Aktsiaselts Antista. Lepingu kohaselt müüja müüb kauba järelmaksulepingu müügilepingu alusel ja ostja kinnitab, et on teadlik müüja ja Telia Eesti Asi vahel sõlmitud faktooringulepingust, millest tulenevalt on Telia Eesti AS-l õigus järelmaksulepingust tulenevaid nõudeid sisse nõuda ja makseid vastu võtta, sest müüja on loovutanud järelmaksulepingust ostja suhtes tulenevad rahalised nõuded Telia Eesti AS-le. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et järelmaksuleping sõlmiti siiski kostja ja Aktsiaselts Antista vahel, kuid lepingu järgi pidi kostja lepingujärgsed maksed tasuma Telia Eesti AS-le (lepingu punkt 3). Hageja ei ole esile toonud, vaatamata kohtu poolt menetlusse võtmise määruses antud selgitustele, et algne võlausaldaja oleks kostjale andnud lepingudokumendi viivitamatult peale 3
lepingu sõlmimist püsival andmekandjal. Lepingus on siiski kirjas, et see on koostatud kahes eksemplaris, millest üks jääb kummalegi poolele. Kohus kontrollis, et krediidi kulukuse määr ei ületanud lepingu sõlmimise ajal kehtinud maksimaalset krediidi kulukuse määra. Lepingus on märgitud, et lepingu allkirjastamisega kinnitab ostja kauba kättesaamist. Kohus on seega tuvastanud, et kostja oli teinud tahteavalduse tarbijakrediidilepingu sõlmimiseks, leping sisaldas nõutud andmeid, ei olnud tühine krediidi kulukuse määra ületamise tõttu, kostja oli eelduslikult saanud lepingudokumendi paberil ning kinnitas, et on kauba kätte saanud (mille läbi oli krediit kostja kasutusse antud).
5.Vastutustundliku laenamise põhimõte
5.1.VÕS § 4034 kohaselt on krediidiandja kohustatud tarbijakrediidi andmisel järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selleks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja hindama selle teabe alusel tarbija krediidivõimelisust. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja olema omandanud teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Selleks on vaja tõendada, et ta on hankinud tarbija kohta järgnevad andmed: a. tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); b. tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); c. tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); d. tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5); e. krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist (KAVS § 49 lg 1 p 6). Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 403 4 lg 3). Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. KAVS § 48 tuleneb, et laenuotsuse tegemise aluseks olnud andmed tuleb dokumenteerida ja säilitada (krediiditoimik). Seega tuleb krediidiandjal andmete säilitamise korraldamisel läbi mõelda, kuidas andmeid koguda ja salvestada selliselt, et need oleksid hiljem kasutatavad tõendina, st omaksid tõendi kvaliteeti, sisaldades tõendamiseseme jaoks kõiki vajalikke andmeid. Kui krediidiandja seda ei tee, võtab krediidiandja ise endale riski, et tema nõude õiguslik alus jääb tõendamata ning nõue rahuldamata. 4
5.2.Hageja on vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise kohta esitanud otsuse punktis 2.3. toodud väited. Hageja väitel kogus esialgne võlausaldaja andmed taotluses, ent pole välja toonud, mis andmed konkreetselt siis esitati. Hageja on tõendina esitanud järelmaksu taotluse erakliendile (dtl 39), milles on märgitud keskmine netosissetulek kuus 700 eurot, laenud 150 eurot, Telia järelmaks 46,9 eurot, kokku igakuiselt 196,9 eurot. Rohkem ühtegi tõendit hageja esitanud ei ole. Hageja on välja toonud, et kostja konto väljavõtet ei kogutud. Eestis ei ole võimalik kontrollida ühestki registrist tarbija laenukohustusi. Konto väljavõte on hetkel ainus viis kontrollimaks tarbija väiteid olemasolevate finantskohustuste kohta. Riigikohus on 2023.a novembris tehtud lahendis (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098) märkinud, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja ei ole välja toonud, et kostja poolt esitatud andmeid oleks üldse mingil moel kontrollitud. Hageja ei ole välja toonud, et algne võlausaldaja oleks kontrollinud mingeid muid andmeid registritest, nt maksehäireregistritest. Kohtu hinnangul on seega algne võlausaldaja jätnud vastutustundliku laenamise kohustuse täielikult täitmata.
6.Hageja nõuded VÕS § 4034 lg 7 tulenevalt saab krediidiandja vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral nõuda jätkuvalt intressi VÕS § 94 sätestatud määras, kuid mitte muid tasusid. Hageja väitel on kostja tagasimakseid teinud 808 eurot. Laenusumma (ilma lepingutasuta) oli 599,99 eurot. Hageja on esitanud nõude ümberarvestuse ning märgib, et kui kohus jõuab järeldusele, et vastutustundliku laenamise kohustust on rikutud, on laen tasutud. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostjal VÕS § 4034 lg 7 tulenevalt võlga ning hagi jääb rahuldamata. Sealhulgas jääb rahuldamata ka võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõue, sest ümberarvestuse kohaselt kostjal võlga ei ole. Hageja ei ole ka välja toonud, et ümberarvestuse kohaselt oleks kostja võla sissenõudmiskulude tekkimise ajal olnud võlas. Lisaks ei ole hageja välja toonud ei lepingulist kokkulepet võla sissenõudmiskulude hüvitamise määrade osas ega tõendanud tegelikult tekkinud kulude ulatust. VÕS kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et VÕS § 1131 on loodud eesmärgiga lihtsustada majandus- ja kutsetegevuses tegutsevalt võlgnikult sissenõudmiskulude hüvitamist seeläbi, et seadusesse on pandud hüvitiste summad (st fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär), mida sissenõudja ei pea tõendama. Erinevalt §-st 1131 ei sisaldu §-s 1132 iseseisvat nõude alust sissenõudmiskulude abstraktseks hüvitamiseks. Säte piirab tarbija vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõude esitamist eelkõige leppetrahvikokkuleppe, aga ka üldise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel. Eeltoodut kinnitab ka VÕS § 1132 eelnõu seletuskiri. VÕS § 1132 ei nõua iseenesest, et meeldetuletuskirja eest tasu nõudmiseks oleks eelnev kokkulepe (leppetrahvina). Kui poolte vahel sellist kokkulepet ei ole, saab võlausaldaja nõuda ainult tegelikult tekkinud kahju hüvitamist üldise kahju hüvitamise regulatsiooni (§-d 115, 127–140) alusel ning peab kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama. Kohus märgib, et hagi esitamisele eelnenud maksekäsu kiirmenetluse avalduses on hageja põhivõla nõudena märkinud 15 eurot suurema summa. Seejuures on hageja hagis ise avaldanud, et nõuab võlga arve nr 12202106785815 alusel. Kohtule esitatud arve summa on 542,46 eurot, millest hageja väitel on tasutud on 80,52 eurot, millest tulenevalt võlasumma 461,94 eurot. Kohtule esitatud arve ei sisaldanud viivist ega meeldetuletustasu, seega ei saanud hageja sama arvel alusel maksekäsu kiirmenetluses nõuda suuremat summat. Ka võla sissenõudmiskulusid on hageja maksekäsu kiirmenetluses nõudnud (40 eurot, st 20 eurot rohkem kui hagis), seega ei saanud põhivõlg ka nende võrra suurem olla. Kohus on seega seisukohal, et hageja on 5
maksekäsu kiirmenetluses esitanud põhivõla kohta valeandmeid. Riigikohus on asjas 3-2-1-10814 punktis 23 (ja ka tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 24) märkinud, et hageja võib olla toime pannud kelmuse katse, kui esitas maksekäsu kiirmenetluses kohtule tahtlikult valeandmeid võla suuruse kohta. Arvestades, et hageja on maksekäsumenetlustes valeandmeid esitanud paljudel kordadel ning maksekäsuavaldused on edasi läinud hagimenetlusse, kus hagis on teised andmed, ei saanud hageja ise olla teadmatuses valeandmete esitamisest. Ka ei saa öelda, et tegemist on juhusliku eksimusega. Eksimused saavad juhtuda siiski harva, pisteliselt. Maksekäsuavalduses tuleb seejuures avaldajal igal kord kinnitada, et esitatud andmed on õiged.
7.Menetluskulud ja kohtuotsuse kättetoimetamine
7.1.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis hagi rahuldamata, seega jäävad menetluskulud hageja kanda. Tsiviilasja toimikust ja kohtuistungi protokollist nähtuvalt kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude nimekirja. Lähtudes eeltoodust ei mõista kohus kostja kasuks menetluskulusid hagejalt välja. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
7.2.Kohtuotsus tuleb kostjale kätte toimetada avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel. TsMS § 317 lg 5 esimese lause kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. /allkirjastatud digitaalselt/
Maris Juha kohtunik
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.