2.2.viivis tasumata põhivõlalt 15 374 eurolt alates 15. augustist 2020 kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.Jätta Fellin Invest OÜ hagi GLLAMM ASSETS OÜ vastu rahuldamata osas, milles Fellin Invest OÜ palub mõista GLLAMM ASSETS OÜ-lt välja kahjuhüvitise suuremas summas kui 172 eurot 50 senti ja viivise 12. augusti 2020 seisuga suuremas summas kui 682 eurot 97 senti.
4.Jätta Tartu Maakohtu 21. augusti 2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-11819 kohaldatud hagi tagamise abinõud käesoleva otsusega rahuldatud nõuete tagamiseks jõusse.
5.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
6.Jätta menetluskulud GLLAMM ASSETS OÜ kanda.
7.Mõista GLLAMM ASSETS OÜ-lt Fellin Invest OÜ kasuks välja menetluskulu 2590 eurot.
8.Mõista GLLAMM ASSETS OÜ-lt Fellin Invest OÜ kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni. Apellatsioonkaebuse esitamine Pooled võivad esitada otsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Selgitus menetlusabi taotlejale Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.Fellin Invest OÜ (hageja) esitas 14. augustil 2020 Tartu Maakohtule hagi GLLAMM ASSETS OÜ (kostja) vastu. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 15 374 eurot, kahjuhüvitise (kohtuvälised õigusabikulud) 207 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 688 eurot 99 senti ning viivise rahuldatud põhinõude summalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates 15. augustist 2020 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja väitel on hageja ja kostja vahel tööjõurendil baseeruv lepinguline suhe. Kostja garanteeris XX.XX.XXXX allkirjastatud garantiikirjaga hagejale nelja üldehitaja rentimise XXX rendihinnaga XXX üldehitaja kohta, sh hageja poolt esitatavate arvete tasumise vastavalt kinnitatud tunnilehtedele 30 päeva jooksul. Hageja kohustus rentima kostjale XXX. Hageja pidi korraldama ehitajatele turvajalanõud ja tööriided, lennupiletid ning transpordi lennujaamast majutuseni. Hageja renditud ehitajatel pidi olema ehitaja kvalifikatsioon, st oskus ehituse erivaldkonna tööd teostada. Hageja lähetas ehitaja kostja nõudlusele vastava spetsifikatsiooniga (XXX). Ehitaja isikuomaduste, töökogemuse, tööstaaži vmt kohta ei olnud erikokkuleppeid. Hageja ei kohustunud töid üle andma ega töö kvaliteedi eest vastutama. Hagejal puudus teadmine XXX objektidest. See oli kostja majandus- ja kutsetegevuse osa ja vastutusala. Kostja määras töö asukoha XXX. Kostja määras objekti ja andis tööriistad. Töid teostati kostja määratud tingimustel ja juhtimisel. Kostja kohustus võimaldama ehitajatele majutuse, transpordi XXX (tööauto), tööriistad ja turvavarustuse (kiiver jne). Lepingule kohaldub Eesti õigus. Mõlemad äriühingud on registreeritud Eestis. Arvestades lepingu sisu ja eesmärki, tuleb kohaldada Eesti õigust. Hageja ja kostja vaheline leping on võlaõiguslik teenuse osutamise leping, mis vastab rendilepingu tunnustele. Lepingu esemeks on inimtööjõud. Hageja andis kostja kasutusse regulaarselt ja pikema aja vältel (alates mai XXX kuni jaanuar XXX esimene pool) ehitusalase
väljaõppega inimesed. Kostja kohustus tasuma rendilevõetud tööjõu eest vastavalt kokkulepitud tunnihinnale (mitte vähem kui XXX, mis on lepingujärgne baasmaksumus) ja reaalselt teostatud töömahule. Poolte koostöö toimis nii, et hageja lähetas kostja poolt soovitud spetsialiteediga ehitustöölise XXX, peeti arvestust ehitustöölise poolt reaalselt teostatud töötundide kohta, kinnitati tunnid ning hageja väljastas kostjale tasumiseks arve. Koostöö kestel, kuni vaidlusaluste arveteni, ei esitanud kostja hagejale ehitajate ebakompentsusest tulenevaid pretensioone. Pooltevaheline koostöö oli seega orienteeritud tööjõurendile, mis on ka hageja majandus-ja kutsetegevus. Pooltevaheline koostöö ei toimunud käsunduslepingu ega töövõtulepingu vormis. Leping ei ole garantiikiri VÕS § 155 tähenduses. Hageja esitas kostjale kinnitamiseks ehitajate poolt iga nädala kohta esitatud töötunnid, mille järel kostja kas kinnitas või korrigeeris töötunnid tegelikult teostatud töömahule ja/või töötulemusele vastavaks. Kostja poolt kirjalikku taasesitamist võimaldaval kujul kinnitatud tunnilehtede ja poolte vahel sõlmitud rendihinna kokkuleppe alusel väljastas hageja kostjale tasumiseks arve maksetähtajaga 30 päeva. Kostja kinnitas, et XXX lähetatud ehitajad on töö teostanud ehk töö vastu võtnud. Hageja täitis seega kohaselt oma kohustuse, mille eest tal tekkis kostja vastu tasunõue. Hageja väljastas kostja poolt kinnitatud tundide alusel arved nr XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX rendiperioodi 25. november 2019 - 22. detsember 2019 (nädalad 48-51) ja 2. jaanuar 2020 kuni 12. jaanuar 2020 (nädal 1-2) kohta, kokku 15 374 eurot. Arved muutusid lepingu kohaselt sissenõutavaks seoses maksetähtpäeva saabumisega
31.päeval alates arve esitamisest. Kostja ei vaidlustanud arveid. Kostja jättis arved tasumata. Hageja nõuab kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Hageja arvestab viivist alates arve tasumise tähtpäevale järgnevast kuupäevast kuni võla tasumiseni. Hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis on 688 eurot 99 senti. Kostja rikkus lepingulisi kohustusi hageja ees. Kostja esitas hagejale omapoolselt arve. Selle arve õiguspärasus on tõendamata. Kuna läbirääkimiste pidamine ei olnud edukas, oli lepingulise esindaja kaasamine põhjendatud. Kui kostja poleks kehtivat lepingut rikkunud ja pooled oleksid võlaküsimuse omavaheliselt lahendanud, ei oleks hageja pidanud lepingulist esindajat kaasama ning sellega seoses täiendavat kulu 207 eurot kandma. Õigusabikulu on lepingulise esindaja tasu asjaolude analüüsimise ning kostjale nõudeavalduse koostamise ja esitamise eest, ajakulu 1,5 tundi käibemaksuga. Hageja lepingulise esindaja osutatava õigusabiteenuse hind on 115 eurot/tund, millele lisandub käibemaks. Kostja ei tõendanud, et hageja on põhjustanud kostjale kahju. Ainult arve esitamine ei ole kahju tõendamiseks piisav. Kostja vastunõue on kunstlik.
2.Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel sõlmitud leping on töövõtuleping. Kostja tellis hagejalt ehitustööd, mille ta vahendas kolmandale osapoolele. Hageja ja kostja vahelistes suhetes määras hageja poolt teostatava töö sisu kindlaks kostja ning hageja kohustus lepinguga kokkulepitud erialal (XXX) tellitud tööd teostama. Kostja kohustus teostatud tööde eest tasuma. Asjaolu, et kostja soovis hagejalt XXX, st XXX, näitab, et töötajale seatud tingimuste läbi (tegemist peab olema XXX) on ette nähtav ka lepinguga taotletud tulemuse saavutamine - ehitustööde teostamine. Ehitustöölise teenuse eest tasumise eeldus on, et soovitakse ehitustööde teostamist. Kui töö sisu ja tulemus ei oleks kindlaks määratud ega oleks lepingu eesmärgiks, ei oleks lepingus töötaja erialast kvalifikatsiooni määratud. Pooled leppisid seega kokku, et kostja tasub hagejale selle eest, et hageja töötajate abil saavutatakse kokkulepitud tulemus - ehitustööde teostamine. Hageja kohustus seega andma kostjale üle üldehitaja poolt tehtud töö. Tegemist ei ole VÕS § 155 mõttes garantiilepinguga. Kui kohus leiab, et tegemist on garantiiga, siis ei ole see kehtiv. Lepingus puuduvad garantii tingimused. Lepingust ei nähtu, millise
lepingulise kohustuse täitmiseks kostja garantii andis ning millisel juhul vastutab garantii andja kohustuse täitmise eest. Kehtivat garantiilepingut ei ole, kui ei ole tuvastatav, mille alusel tekib garanteeritav kohustus. Kui kohus leiab, et tegemist on kehtiva garantiilepinguga, ei saa hageja garantiilepingule tugineda, kuna see oleks õiguste kuritarvitamine ja rikuks hea usu põhimõtet. Tegemist ei ole VÕS § 339 mõttes rendilepinguga, kuna rendilepingu esemeks saab olla asi, õigus või muu hüve. Pooltevahelise lepingu esemeks olid inimesed. Asjas tuleb kohaldada Eesti õigust, kuna leping on kahe Eestis registreeritud ettevõtte vahel. Hageja vastutab tsiviilseadustiku ülsosa seaduse (TsÜS) § 132 lg 1 ja lg 2 alusel kostjale renditud nelja töömehe poolt teostatud ehitustööde kvaliteedi eest. Poolte vahel sõlmitud lepingus on märgitud, et renditakse töötajad üldehitustöödeks. Töötajad pidid seega oskama üldehitustöid vähemalt keskmisele kvaliteedile vastaval määral. Hageja nõue ei ole sissenõutav. Hageja esitas arved töö eest, millel olid kvaliteediprobleemid ning mida kostja ei ole vastu võtnud. Kostja ei tasunud alusetuid arveid. Kostja teavitas koheselt hagejat töö mittevastavusest keskmisele kvaliteedile. Kostja teatas hagejale, et hagejalt renditud töötajad põhjustasid kostjale tööoskuste puudumisega kahju. Kostja teatas 22. jaanuaril 2020 hageja juhatuse liikmele töötajate poolt teostatud ehitustööde puudulikust kvaliteedist. Teatati ka kahte renditud töötajat puudutavatest puudustest, mis olid järgmised: plaaditud sein oli kõver, plaadid ei olnud ühtlaselt samas tasapinnas; plaatidele ei olnud pandud piisavalt segu, wc-potil istudes läksid plaadid katki; plaatidel olid killud väljas; torude ümber olid freesitud liiga suured augud, mida santehnika katikud ei katnud; torud lõigati enne plaatimist seinaga tasa, mis rikkus hüdroisolatsiooni; plaadid olid nii viltu, et 1,5 m laiusel kapil tekis kapi taha ca 15 mm vahe. Kuna puudused olid olulised ja hagejalt renditud töötajad ei suutnud neid kahe nädala jooksul parandada, keeldus tööde tellija nimetatud töötajatega koostööst. Ehitusobjektile telliti parandustööd kolmandast ettevõttest. Kuna kostja vastutas tööde tellija ees tööde kvaliteedi eest, nõudis tööde tellija hagejalt renditud töötajate poolt ebakvaliteetselt teostatud ehitustööde tõttu põhjustatud kahju kostjalt. Kostja täitis nõude 15 486 eurot. Kostja ei kiitnud vaidlusalustel arvetel esitatud tööaja arvestust heaks, kuna neil kajastub töötajate renditasu ebakvaliteetselt teostatud ehitustööde eest, mille osas kostjal puudub kohustus tasu maksta. Tööaja arvestus ei ole töötasu sissenõutavaks muutumise alus. Tööaja arvestuse alusel saab töö eest tasu nõuda pärast seda, kui tasu muutub sissenõutavaks ehk juhul, kui on täidetud VÕS § 638 eeldused. Hageja ei tõendanud, et hageja teostas tööd nõuetekohaselt, so vähemalt keskmise kvaliteediga, ja kostja võttis need vastu. Kostja tegi töö kvaliteedi osas märkuseid ja juhtis puudustele tähelepanu. See nähtub hageja esitatud tõenditest. Arvete väljastamiskuupäevad on varasemad, kui vestlus poolte seaduslike esindajate vahel tööaja arvestuse osas. See seab kahtluse alla tõendi usaldusväärsuse. Hageja ei saa kostjalt tasu nõuda olukorras, kus hageja nõue kostja ees on täitmata (VÕS § 111). Kostjal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue 15 486 eurot, mis tuleneb hageja töötajate poolt ebakvaliteetselt teostatud ehitustöödest. Kostjal ei ole vastuväiteid kokkulepitud tasu suuruse kohta.
KOHTU PÕHJENDUSED
3.Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid kehtiva lepingu. Pooled vaidlevad lepingu sisu ja sellest tulenevate poolte kohustuste tõlgendamise ning tasu maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumise üle.
4.Euroopa parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 593/2008, 17. juuni 2008, lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I”) art 1 lg 1 järgi kohaldatakse Rooma I
määrust seaduste konflikti korral lepingulistele võlasuhetele tsiviil- ja kaubandusasjades. Pooltevaheline leping on tsiviilõiguslik leping. Leping ei reguleeri küsimusi, mis on Rooma I määruse art 1 lg 2 alusel jäetud Rooma I määruse reguleerimisalast välja. Rooma I määrust kohaldatakse Rooma I määruse art 28 järgi lepingute suhtes, mis on sõlmitud pärast
17.detsembrit 2009. Lepingust (tl 5 – 6) nähtub, et see sõlmiti pärast 17. detsembrit 2009. Lepingule kohalduv õigus tuleb seega määrata Rooma I määruse alusel. Lepingu suhtes kohaldatakse Rooma I määruse art 3 lõikest 1 tulenevalt lepingupoolte valitud õigust. Pooled võivad Rooma I määruse art 3 lg 2 järgi igal ajal kokku leppida selles, et lepingu suhtes hakatakse kohaldama muud õigust, kui selle suhtes kohaldati varem kas Rooma I määruse art 3 alusel tehtud valiku või muude Rooma I määruse sätete alusel. Pooled kinnitasid kirjalikes seisukohtades, et lepingule tuleb kohaldada Eesti õigust (tl 103 pöördel, tl 108). Lepingule kohaldub poolte kokkuleppe alusel seega Eesti õigus.
5.Lepingu sisu väljaselgitamiseks tuleb lepingut tõlgendada kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitega. Lepingu tõlgendamisel ei saa lähtuda üksnes lepingu pealkirjast. Esmalt tuleb VÕS § 29 lg 1 järgi teha kindlaks poolte ühine tegelik tahe. Selle võimatuse korral, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Seejuures tuleb arvestada VÕS § 29 lõikes 5 nimetatud asjaolusid, sh lepingu sõlmimise asjaolusid, tõlgendust, mille pooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki, vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust ning tavasid ja poolte vahelist praktikat (vt ka Riigikohtu 12. mai 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 19).
5.1.Hageja leiab, et pooltevaheline leping on VÕS § 339 mõttes rendileping. Rendilepinguga kohustub üks isik (rendileandja) VÕS § 339 järgi andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti). Rendilepingu esemeks saavad olla esemed, sh asjad, õigused ja ettevõtted. Rendilepingu eseme kasutamiseks andmise kohustus seisneb rendilepingu eseme valduse loovutamises. Rendilepingu esemeks saab siiski olla selline ese, mille korrapärase majandamise tulemusena on võimalik vilja saada (vt ka P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2019, § 339, p 3.1 – 3.5). Poolte väidetest (tl 102 pöördel, tl 108 pöördel) ja poolte vahel sõlmitud lepingust (tl 5) nähtub, et hageja kohustus võimaldama kostjale nelja üldehitaja tööjõu kasutamise XXX ning kostja kohustus maksma hagejale selle eest tasu. Pooltevahelise lepingu esemeks ei olnud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 48 mõttes seega ese, mille valduse hageja oleks kohustunud kostjale loovutama ja mille korrapärase majandamise tulemusena oleks kostjal olnud võimalik vilja saada. Eeltoodust järelduvalt ei ole pooltevaheline leping VÕS § 339 mõttes rendileping.
5.2.Pooltevahelisele lepingule iseloomulik kohustus on hageja kohustus võimaldada kostjale üldehitajate tööjõu kasutamine XXX. Pooltevaheline leping on seega suunatud hageja poolt kostjale teenuse osutamisele. Teenuse osutamise leping võib olla käsundus- või töövõtulepingu tüüpi teenuse osutamise leping. Käsunduslepingu tüüpi teenuse osutamise lepingule on VÕS § 619 järgi iseloomulik, et see on suunatud teatud tegevusele, teenuse osutamisele kui protsessile. Käsunduslepingu puhul peab kohustatud isik VÕS § 24 lg 1 mõttes tegema tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimaliku. Kohustus teha tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimalik on seotud sellega, et tulemuse saavutamine ei sõltu ainult kohustatud
isikust, vaid ka muudest, sh käsundiandjast, tulenevatest asjaoludest. Töövõtulepingu tüüpi teenuse osutamise lepingule on iseloomulik, et kohustutakse teenuse osutamisega saavutama mingi tulemus. Töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) VÕS § 635 lg 1 järgi valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu (P. V. jt (koost). Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2009, § 619, p 3.1. ja 3.3.1; § 635, p 3.2.1.).
5.3.Pooltevahelise lepingu kohaselt kohustus hageja võimaldama kostjale nelja üldehitaja tööjõu kasutamise XXX. Lepingust ei tulene, et hageja oleks kohustunud valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse. Lepingus (tl 5) ei ole reguleeritud, mis tööd pidid neli üldehitajat XXX tegema ning kas ja milline pidi nende töö tulemus olema. Lepingust ei tulene, et hageja kohustus kostjale nelja üldehitaja tööjõu kasutamise võimaldamise kaudu saavutama mingi tulemuse, näiteks ehitusobjekti valmimise, ning andma selle kostjale üle. Asjaolu, et kostja soovis hagejalt üldehitajaid, st spetsiifiliste oskustega töötajaid, ei viita kohtu hinnangul sellele, et hageja kohustus saavutama kostjale üldehitajate tööjõu kasutamise võimaldamise kaudu mingi tulemuse, nt ehitustööde tulemusena parendatud või valmistatud asja. Asjaolu, et kostja soovis hagejalt üldehitajaid, viitab üksnes sellele, millistele tingimustele pidi hageja poolt kostjale osutatav teenus vastama, mitte sellele, et hageja võlgneb kostjale teenuse osutamise käigus tekkinud tulemi. Kohtule ei esitatud tõendeid, millest oleks võimalik järeldada, et pooltevahelistest muudest kokkulepetest, tavast või praktikast tuleks hagejale kohustus saavutada kostjale teenuse osutamisega konkretiseeritud tulemus ja et selle saavutamata jätmine oleks lepingu rikkumine. Lepingu järgi oli tasu maksmine ette nähtud allkirjastatud tunnilehtede alusel XXX tunni eest. Tasu oli seega kokku lepitud ehitajate poolt tehtud tunnitöö ehk ajaühikus tehtud tööprotsessi eest. Tasu saamine ei olnud lepingust tulenevalt sõltuvuses ehitajate poolt tehtava töö tulemuse, nt ehitusobjekti valmimisega. Lepingus ei ole reguleeritud, kelle juhtimise ja kontrolli all pidid ehitajad XXX tööd tegema. Kohus leiab, et olukorras, kus lepingust ei tulene, et hageja oleks kohustunud kostjale üldehitajate tööjõu kasutamise võimaldamise kaudu saavutama mingi tulemuse ning andma selle kostjale üle, saab pidada põhjendatuks hageja väidet, et ehitajate täpsemad tööülesanded, sh ehitusobjekti, määras kostja. Kostja ei lükanud seda ka selgelt ümber (vt nt kostja seisukoht, tl 108 pöördel) ega esitanud vastupidist kinnitavaid tõendeid. Lepingu järgi kohustus hageja andma ehitajatele tööriided, turvajalanõud, lennupiletid ning korraldama transpordi lennujaamast majutuskohta. Kostja pidi tagama aga majutuse, tööriistad, turvavarustuse (kiivri) ning transpordi (tööauto) (tl 5). Lepingu alusel ehitajate poolt tehtud töö ei sõltunud seega üksnes hageja kontrolli all olevatest asjaoludest, vaid ka kostjast tulenevatest asjaoludest. Kui kostja ei oleks näiteks ehitajatele töö tegemiseks vajalikke tööriistu andnud, ei oleks nad endi pingutustest sõltumata saanud tööd teha. Kohus leiab eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates, et pooltevaheline leping ei ole VÕS § 635 lg 1 tähenduses töövõtuleping. Tegemist on VÕS § 619 mõttes käsunduslepingu tüüpi lepinguga. Kumbki pool ei tuginenud sellele, et leping võiks olla käsundusleping. Lepingu kvalifitseerimine on õiguse kohaldamine. TsMS § 436 lg 7 järgi kohaldab kohus õigust ise. Seetõttu saab kohus kvalifitseerida lepingu pooltest erinevalt. Kohus viitas 9. novembri 2020 määruses, et tegemist võib olla käsunduslepinguga. Pooltevahelise lepingu käsunduslepinguna kvalifitseerimine ei ole seega üllatuslik.
5.4.Hageja tugines menetluses sellele, et poolte vaheline leping võib olla VÕS § 155 mõttes garantiileping, ent loobus hiljem sellest seisukohast. Kostja leiab, et leping ei ole garantiileping. Kuivõrd pooled ei tugine sellele, et leping on garantiileping, ning kohtu hinnangul ei ole samuti tegemist garantiilepinguga, ei käsitle kohus pikemalt poolte väiteid, mis puudutavad lepingu garantiilepinguna tõlgendamist.
6.Kuna tegemist ei ole töövõtulepinguga, ei kohaldu lepingust tuleneva tasu maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumisele töövõtulepingust tuleneva tasu maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumise sätted, so VÕS § 637 – 638. Lähtuda tuleb VÕS § 628 lõikest 1 ja kohustuse sissenõutavaks muutumise üldsättest, so VÕS § 82 lõikest 7. Kui käsundisaajale maksmisele kuuluv tasu on määratud ajavahemike järgi, tuleb tasu VÕS § 628 lg 1 järgi maksta vastava ajavahemiku möödumisel. Kohustus muutub VÕS § 82 lg 7 järgi sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast VÕS § 82 lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist.
6.1.Lepingu kohaselt toimub tasu arvestus allkirjastatud tunnilehtede alusel. Lepingu kohaselt toimub tasu maksmine arve alusel, mis koostatakse iga nädala esimesel päeval. Arve tasumine toimub vastavalt allkirjastatud tunnilehtedele. Maksetähtaeg on 30 päeva alates arve esitamisest (tl 5). Pooltevahelise praktika kohaselt esitas hageja arve nädala esimesel päeval, nagu tuleneb lepingust. Pooled pidasid seejärel e-kirja teel kirjavahetust töötundide mahu üle. Kostja kinnitas töötunnid. Arve viidi vastavusse kostja poolt kinnitatud töötundidega (tl 8 – 26). Kostja aktsepteeris sellist arveldamise viisi, kuna ta ei esitanud kirjavahetuses kordagi selle kohta vastuväiteid (vt ka 16. jaanuari 2020 kirjavahetus, tl 7). Hagejal on lepingu ja pooltevahelise praktika alusel seega õigus nõuda kostjalt tasu maksmist 31. päeval pärast arve esitamist, kuid mitte enne, kui arvel kajastatud tasu arvestamise aluseks olevad töötunnid on kostja poolt e-posti teel kinnitatud. Asjaolu, et arve esitati nädala esimesel kuupäeval, nagu leping ette nägi, ning töötunnid kooskõlastati hiljem ja sellest tulenevalt muudeti ka arvet, ei anna alust kahelda hageja poolt arvete esitamise ja töötundide kooskõlastamise kohta esitatud tõendite usaldusväärsuses. Tegemist oli pooltevahelise praktikaga ning kirjavahetusest nähtub, et kostja aktsepteeris seda.
6.2.Hageja väitel oli tasu suurus vähemalt XXX tunnis. Sõltuvalt eritöö sisust muutus ka tunnihind (nt plaatimistöö puhul oli kokkuleppeline tunnihind XXX ehitaja kohta) (tl 103 pöördel). Lepingust nähtub samuti, et tasu suurus oli XXX tunnis. Kostja poolt töötundide ja arvete kinnitamiseks saadetud e-kirjadest nähtub, et kostja poolt aktsepteeritav tasu suurus varieerus XXX-XXX euro vahel tunni eest (vt tl 9, 12, 14, 17). Kostja kinnitas menetluses korduvalt, et tal ei ole kokkulepitud tasu suuruse kohta vastuväiteid (tl 109, 114). Kohus leiab, et poolte vahel oli kokkulepe, mille kohaselt pidi tasu suurus olema vähemalt XXX tunnis, kuid võis olla ka suurem, so kuni XXX tunnis.
6.3.Arve XXX esitati esmaspäeval, 2. detsembril 2019 (tl 8). Kostja kinnitas neljapäeval e-posti teel arvel XXX kajastuva tasu arvestuse aluseks olevad töötunnid XXX tunni ulatuses (tl 9-10). Arvel XXX kajastatud tasu XXX eurot muutus seega sissenõutavaks 3. jaanuaril 2020. Arve XXX esitati esmaspäeval, 9. detsembril 2019 (tl 11). Kostja kinnitas 10. detsembril 2019 e-posti teel arvel XXX kajastuva tasu arvestuse aluseks olevad töötunnid XXX tunni ulatuses.
Kostja kinnitas, et arve õige summa on 2592 eurot (tl 12). Arvel XXX kajastatud tasu 2592 eurot muutus seega sissenõutavaks 10. jaanuaril 2020. Arve XXX esitati esmaspäeval, 9. detsembril 2019 (tl 13). Pooled pidasid alates
10.detsembrist 2019 kuni 20. jaanuarini 2020 e-kirja teel läbirääkimisi töötundide ja arve summa osas. Kostja nõustus lõpuks, et arve summa on 2220 eurot (tl 14 – 15). Arvel XXX kajastatud tasu 2220 eurot muutus seega sissenõutavaks 21. jaanuaril 2020, so pärast seda, kui kostja kinnitas arve aluseks olevad töötunnid. Arve XXX esitati esmaspäeval, 9. detsembril 2019 (tl 16). Kostja kinnitas 28. detsembril 2019 e-posti teel arvel XXX kajastuva tasu arvestuse aluseks olevad töötunnid XXX ulatuses. Kostja aktsepteeris ka arve summat 784 eurot (tl 17). Arvel XXX kajastatud tasu 784 eurot muutus seega sissenõutavaks 10. jaanuaril 2020. Arve XXX esitati esmaspäeval, 16. detsembril 2019 (tl 18). Kostja kinnitas 20. detsembril 2020 e-posti teel arvel XXX kajastuva tasu arvestuse aluseks olevad töötunnid XXX ulatuses (tl 19 – 20). Arvel XXX kajastatud tasu 768 eurot muutus seega sissenõutavaks 17. jaanuaril 2020. Arve XXX esitati esmaspäeval, 23. detsembril 2019 (tl 21). Kostja kinnitas 20. detsembril 2019 e-posti teel arvel XXX kajastuva tasu arvestuse aluseks olevad töötunnid XXX ulatuses (tl 22-24). Arvel XXX kajastatud tasu 1920 eurot muutus seega sissenõutavaks
24.jaanuaril 2020. Arve XXX esitati esmaspäeval, 13. jaanuaril 2020 (tl 25). Kostja kinnitas 14. jaanuaril 2020 e-posti teel arvel XXX kajastuva tasu arvestuse aluseks olevad töötunnid XXX ulatuses (tl 26). Arvel XXX kajastatud tasu 4914 eurot muutus seega sissenõutavaks 14. veebruaril 2020. Kostja lubas 16. jaanuari 2020 e-kirjas tasuda arved XXX, XXX, XXX, XXX, XXX veebruaris. Kostja ei esitanud kirjas vastuväiteid arvete aluseks olevate töötundide hulgale ega tunnitasu suurusele, vaid viitas, et siis ta saab raha. Kostja kinnitas nimetatud arvete osas seega kohustuse olemasolu arvetel nimetatud summa ulatuses (tl 7).
6.4.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et lepingust tulenev tasu nõue on 15 374 euro ulatuses sissenõutav.
7.Kostja väitel ei pea ta kohustust täitma, kuna tal on hageja vastu hageja töötajate poolt ebakvaliteetselt tehtud ehitustööde tõttu tekkinud kahju hüvitamise nõue 15 486 eurot. Asjaolu, et hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks, et välista kostja võimalust kasutada hageja vastu hageja poolsest lepingu rikkumisest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, nt keelduda VÕS § 111 lg 1 alusel oma kohustuse täitmisest või tasaarvestada hageja tasu nõue enda kahju hüvitamise nõudega hageja vastu. Kostja peab hageja suhtes õiguskaitsevahendite kasutamisel TsMS § 230 lõikest 1 tulenevalt aga tõendama õiguskaitsevahendi eelduseks olevad asjaolud. Kostja ei ole kohtu hinnangul tõendanud VÕS § 115 lõikes 1 ja § 127 lõikes 4 sätestatud kahju hüvitamise nõude üldisi eeldusi, sh seda, et hageja (sh oma töötajate kaudu) oleks tekitanud kostjale kahju. Kostja esitas kahju tõendamiseks üksnes kostja poolt koostatud arve ja e-kirja selle hagejale edastamise kohta (tl 87). Kostja poolt koostatud arve ei tõenda, et hageja (sh oma töötajate kaudu) rikkus VÕS § 115 lg 1 mõttes lepingut ja tekitas selle tõttu kostja poolt väidetud ulatuses hagejale kahju. Kostjal ei ole seega õigust VÕS § 111 lg 1 alusel sissenõutavaks muutunud tasu maksmise kohustuse täitmisest keelduda ega seda kahju hüvitamise nõudega tasaarvestada.
8.Eeltoodust järeldub, et kostja rikkus lepingut sellega, et jättis hagejale tasu õigel ajal maksmata. Hagejal on VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel õigus nõuda kohustuse täitmist. Hageja põhinõue 15 374 eurot tuleb rahuldada.
9.Kohus tuvastas, et kostja rikkus lepingut sellega, et jättis hagejale tasu õigel ajal maksmata. Hageja väitel pidi ta kostja rikkumisest tulenevalt esitama lepingulise esindaja vahendusel kostjale kohtueelse nõudekirja. Kohus leiab, et olukorras, kus kostja ei täida pikemat aega vabatahtlikult oma sissenõutavaks muutunud kohustusi, on kohtueelses menetluses lepingulise esindaja kaasamine põhjendatud. Lepingulise esindaja kaasamine võimaldab koostada selge nõudeavalduse ja seeläbi annab võimaluse vältida kohtumenetlust. Hagejal tekkis lepingulise esindaja poolt nõudekirja koostamise ja kostjale edastamise tõttu kahju 207 eurot koos käibemaksuga (tl 27, 34 - 35). Hageja on äriühing. Hageja kinnitas, et ta on käibemaksukohustuslane (tl 120 pöördel). Hageja esitatud tõendite alusel ei saa käibemaksu seega pidada hageja kahjuks. Kostja ei esitanud kahju olemasolu ega suuruse kohta vastuväiteid. Hagejal on lepingu ja VÕS § 115 lg 1, § 128 lg 3 ning § 127 lõigete 2, 3 ja 4 alusel seega õigus nõuda kostjalt kahju 172 euro 50 sendi (207 eurot – käibemaks) hüvitamist. Kahju hüvitamise nõue tuleb vastavas osas rahuldada.
10.Kohus tuvastas, et kostja rikkus poolte vahel sõlmitud lepingut sellega, et jättis hagejale tasu õigel ajal maksmata. Hageja võib VÕS § 113 lg 1 alusel seega nõuda kostjalt viivist alates tasu sissenõutavaks muutumisest (vt otsuse p 6.3) kuni selle täitmiseni. Viivise nõue tuleb
12.augustini 2020 seisuga rahuldada 682 euro 97 sendi ulatuses. Viivisenõue, mis on esitatud alates hagi esitamisest, tuleb VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel rahuldada.
11.Tartu Maakohtu 21. augusti 2020 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõude tühistamine ei ole TsMS § 386 lg 4 järgi võimalik. Hagi tagamise abinõud jäävad jõusse.
12.Hageja esitas kohtule väljavõtte majandustegevuse registrist oma tegevusala kohta. Hageja soovib sellega tõendada pooltevahelise lepingulise suhte asjaolusid. Kohus leiab, et nimetatud tõend ei tõenda pooltevahelise lepingulise suhte asjaolusid, kuna see puudutab hageja tegevust üldiselt, mitte hageja ja kostja vahelist lepingut ning selle sõlmimise ja täitmise asjaolusid. Kohus jätab seetõttu tõendi tähelepanuta. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
13.Kohus rahuldas hagi ligikaudu 100% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
14.Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud riigilõiv hagiavalduse esitamise eest 700 eurot, riigilõiv hagi tagamise taotluse esitamise eest 50 eurot ning esindajatasu 2173 eurot 50 senti, kokku 2923 eurot 50 senti.
15.Riigilõiv 750 eurot on TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi põhjendatud menetluskulu. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 esimese lause alusel kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esitas hagi lepingust tuleneva tasu maksmise kohustuse täitmiseks ning kahjuhüvitise ja seadusjärgse viivise saamiseks. Pooled vaidlesid põhiliselt lepingu kvalifitseerimise ja tõlgendamise ning lepingust tuleneva tasu maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumise üle. Tegemist ei olnud õiguslikult keerulise vaidlusega. Arvestades poolte esitatud menetlusdokumentide ja tõendite mahtu, ei olnud vaidlus ka mahukas. Kohus leiab sellest tulenevalt ning arvestades, et hageja oli hilisemate menetlusdokumentide koostamise ajal
vaidluse asjaoludega kursis ja kordas hilisemates menetlusdokumentides osaliselt varasemaid seisukohti (vt nt tl 102 pöördel ja 119 pöördel), et hageja esindaja ajakulu on vajalik ja põhjendatud 16 tunni ulatuses. Kohus märgib, et hageja esitas määruskaebuse osas arvamuse (tl 90 – 93). Hageja esindaja tunnitasu on 115 eurot käibemaksuta. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest maksmisele kuuluvat tasu. Hageja esindaja tunnitasu on seega põhjendatud. Hageja esindajakulu on vajalik ja põhjendatud 1840 (16 * 115) euro ulatuses.
16.Hageja menetluskulud on 2590 (750 + 1840) eurot. Kuna menetluskulud jäid kostja kanda, tuleb hageja menetluskulu 2590 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista. Arvestades hageja taotlust, tuleb TsMS § 177 lg 4 järgi lahendis märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Marian Miilaste kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.