Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

kohta, üürilepingus ja aktis ei ole märkusi pretensioonide kohta. Kostja alandas üüri kuus 100 eurot tagasiulatuvalt, mis ei ole õige. Täpsustatud avalduse kohaselt lõppes üürileping 12.11.18. Selle kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista septembrikuu kõrvalakulud 66,94 €, oktoobrikuu kõrvalkulud 119,55 €, novembrikuu kõrvalkulud 12 päeva eest 56,94 €, kokku 243,43 €, mis on kostjal tasumata. Nende kulude hulka ei ole arvestatud remondifondi makseid, mida lepingu järgi ei pidanud kostja maksma. Ülejäänud kõrvalkulusid pidi kostja maksma vastavalt lepingule. Perioodil 23.03.2018 -12.11.2018 pidi kostja maksma üüri kokku 3460,65 €, kuid tegelikult maksis 2100 €. Selle tõttu palub hageja välja mõista üürivõlga 1360,65 €. Samuti palus välja mõista kahju hüvitist 100 € ukse luku ja selle vahetamise kulude eest, kuna kostja rikkus lepingut. Hageja ei andnud nõusolekut luku vahetamiseks, selleks pidanuks kostja küsima, kuid seda pole kostja küsinud ja seetõttu on hagejal on õigus nõuda kahju hüvitamist. Hageja ei nõustunud maakleritasu tagastamise nõudega, sest mingid kokkulepet selle tasumiseks ei ole olnud, hageja pole rikastunud, kostja maksis selle maaklerile, tellis teenuse maaklerilt. Üürileandja on teatanud oma nõudest üürniku vastu ja seega ei saa nõuda tagatisraha tagastamist. Kostja hagi tuleb jätta rahuldamata. (Avaldus 31.05.19 ÜVK t l k 31. 22.09.19 avaldus, ts t II kd lk 5p, lk 31jj originaal, terviktekst 04.08.2020, ts t II kd lk 120, vastus kostja nõudele 28.08.20, ts II kd lk 130., 13.10.20 tsiv t II kd lk 152). G. D. vastuväited ja hagi Kostja ei nõustunud hageja väidetega, palus jätta hagi rahuldamata. Hageja tegi takistusi üüritud ruumide kasutamisel. Üürileping sõlmiti tingimusel, et üüritud ruumides ei ole mööblit, seda pole märgitud lepingus ega ruumide üleandmise aktis. Samuti oli üürikuulutuses märge, et mööbli võimalus. Kostja esitas oma pretensioonid ja palus mööbli ära viia ja kuna hageja seda ei teinud, alandas kostja tagasiulatuvalt üüri kuus 100 eurot. Kostjal ei olnud kohustust tasuda kõrvalkulusid, mis ei ole seotud asja kasutamisega, sj akende pesu eest, mis pole tavapärane koridori ja hoone, lähiümbruse koristus (VÕS § 292). Ka ei pea kostja maksma juunis nõutud elektritööde kulu eest. Alates 25.09.2018 ei olnud võimalik üüritud ruume kasutada, sest teine korteri omanik soovis tungida korterisse, tekitas kostjale kahju ja kostja oli sunnitud üüritud ruumist lahkuma, lisaks lülitas hageja oktoobris 2018.a. elektri välja ning ka seetõttu ei saanud ruume kasutada. Seega ei olnud kostjal kohusust tasuda alates 25.09.18 ei üüri ega kõrvalkulusid (VÕS § 296 lg 1). Kostja pidi tasuma lepingu sõlmimisel maakleritasu, vastasel juhul poleks ta saanud üürilepingut sõlmida. Selline kokkulepe on tühine VÕS § 273, § 275 järgi. Seega ei olnud kostjal tegelikult maakleri tasu 450 € maksmise kohustust, selle pidi maaklerile maksma hageja ise. Maaklerileping oli hageja ja maakeri vahel ning mingit maakleritasu maksmise kohustust kokku ei olnud lepitud. Kostja ei ole tellinud maaklerilt teenust. Hageja on alusetult maakleritasu näol kostja arvel rikastunud ja see tuleb tagastada VÕS § 1028 järgi kostjale. Selle nõude tuleb tasaarvestada hageja nõudega. Üürileandja ütles alusetult lepingu üles, avaldus on tühine, sest ei vasta seaduse nõuetele. Hageja ei saa nõuda võtmete maksumust ja selle vahetamise kulusid. Kostja kaitses oma vara, eelmine lukk oli riiulil ja kostja oleks selle tagasi vahetanud lepingu lõppedes, seega ei ole hagejal kahju tekkinud ning mingit seost ei ole üürniku tegevuse ja tekkinud kulude vahel. Kuna hageja ei 3 (12)

esitanud tähtaegselt oma nõudeid pärast lepingu lõppemist 2 kuu jooksul üürniku vastu, siis peab ta tagastama tagatisraha 450 € ja maksma sellelt intressi. (ÜVK t lk 32-36p, ts t I kd lk 1, 11 /30.10.19/, 08.08.19, II kd lk 42, 11.11.19, tsiv t II kd lk 42 ). Kostja palus hagejalt välja mõista tagatisraha 450 €, sellelt intressi perioodi 23.03.18-12.01.19 eest 29.18 €, alates 12.01.19 viivist tagatisrahalt kuni selle tasumiseni VÕS §113 lg 1 II lause sätestad määras ning alusetult maksud maakleritasu 450 € (21.08.20219 tsiv t II kd lk 123 -125p). Kohtu põhjendused TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kuivõrd tegemist on lihtmenetluse vaidlusega (TsMS § 405, kuna mõlema hagi hind on alla 2000 euro), siis on otsus lihtsustatud vormis TsMS § 444 lg 2 järgi. VÕS § 76 lg 1, § 8 lg 1, 2 järgi tuleb lepingut täita vastavalt lepingus ja seaduses kokkulepitule. Kohustuse rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, viivist, kahju hüvitamist VÕS § 101 lg 1 p 1,3, 6 § 108 lg 1, § 113 lg 1, II lause, § 115 lg 1, § 127 lg 1, 3 järgi. Kohutuse rikkumine on kohustuse täitmata jätmine, osaline täitmata jätmine, täitmisega viivitamine VÕS § 100 järgi. VÕS § 271 alusel kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Sama seaduse § 292 lg 1 järgi peab üürnik lisaks üüri maksmisele kandma muid üüritud asjaga seotuid kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega. Pooled ei vaielanud selle üle, et: ▪ G. D. kui üürnik ja V. M. kui üürileandja sõlmisid 23.03.2018 Xxxx asuva eluruumi kasutamiseks üürilepingu tähtajaga 23.05.2020. ▪ Üürnik kohustus maksma kuus üüri 450 € ja kõrvalkulusid. ▪ Üürnik on maksnud 23.03.18 tagatisraha 450 €. ▪ Üürileping lõppes 12.11.19. ▪ Arvestuse kohaselt oleks üür perioodi 23.03.2018-12.11.2018 eest kokku 3460,65 €, üürnik on tasunud 2100 €. ▪ Hageja on nõudnud kostjalt kõrvalkulusid 2018. septembrikuu eest 66,94 €, 2018.a. oktoobrikuu eest 119,55 € ja 2018.a. novembrikuu 12 päeva eest 56,94 €, kostja ei ole neid summasid tasunud. ▪ Perioodi 23.03.2018 - 12.01.2019 eest on tagatisrahalt 450 € intress 29,19 €. ▪ Üürilepingut sõlmides tasus kostja maakleritasu 450 € maaklerile. ▪ Alandatud üür on igakuiselt 100 € võrra väiksem. Kuna pooled sõlmisid lepingu eluruumi kasutamiseks tasu eest ja üürnik pidi maksma ka kõrvalkulusid, siis oli poolte vahel sõlmitud eluruumi üürileping VÕS § 271 tähenduses. Kõrvalkulud Lepingu sõlmimise ja lepingu kehtivuse ajal kehtinud VÕS § 292 lg 1 järgi peab üürnik lisaks üüri maksmisele kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega. VÕS § 275 sätestab, et eluruumi üürilepingus lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse osas seadusega sätestatust üürniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. VÕS § 101 lg 3 järgi ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt 4 (12)

ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. VÕS § 296 sätestab, et üürnik ei pea maksma üüri ega kandma kõrvalkulusid ajavahemiku eest, mil üürnik ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada käesoleva seaduse §-s 278 nimetatud puuduse või takistuse tõttu või seetõttu, et üürileandja ei andnud asja tema kasutusse. Hageja on nõudnud kostjalt kõrvalkulusid 2018. septembrikuu eest 66,94 €, 2018.a. oktoobrikuu eest 119,55 € ja 2018.a. novembrikuu 12 päeva eest 56,94, mille kostja on jätnud tasumata. Selles puudus vaidlus. Hageja poolt asjas esitatud arvest nr 1810453156007 (15.10.18, ts t II kd lk 18) nähtuvalt oli 2018. aasta septembrikuu ja osaliselt oktoobrikuu eest tasumisele kuuluv summa 80,82 €, mille esitas AS ISS Eesti V. M.le, ilma remondifondi makseta on see 66,94 €. Arve nr 1810453156007 (15.11.18) järgi oli 2018. aasta oktoobrikuu ja osaliselt novembrikuu eest tasumisele kuuluv summa 126,49 €, mille esitas AS ISS Eesti V. M.le, ilma remondifondi makseta on vastav summa 119,55 €. Arvest nr 1812453156007 15.12.18 (ts t II kd lk 22) nähtuvalt on 2018. aasta novembrikuu ja osaliselt detsembrikuu eest tasumisele kuuluv summa 149,29 €, mille esitas AS ISS Eesti V. M.le, ilma remondifondi makseta on vastav summa 142,35 €. Seega on novembrikuu 12 päeva kõrvalkulude suurus 56,94 €. Sisuliselt on hageja nõudnud kostjalt samade kulude eest tasumist, mida ta ise peab maksma talle osutatavate teenuste ja kulude eest teenusepakkujale. Lepingu p 2.4.1. kohaselt oli üürnik kohustatud tasuma vee (soe, külm), kanalisatsiooni, kütte, prügiveo, koridori ja hoone ümbruse koristuse, elektrienergia, telefoni, side, interneti ja TVteenuste kasutamise eest vastavalt teenusepakkuja arvetele ja muude eest, mis on näidatud kommunaalarve sees, välja arvatud remondifond (lepingu 2.4.1-2.4.5). Seega on lepingus kokku lepitud osaliselt kostja kohustusena selliste kulude kandmine, mis pole seotud asja kasutamisega või üürileandja poolt üürnikule vahendatava teenusega. Nii leiab kohus, et kostjal on kohustus tasuda hagejale vaid nende kulude eest, mis on seotud üüritud asja kasutamisega ja üürileandja vahendatud teenusena. Need on kulud kasutatud elektri, vee, kanalisatsiooni, prügiveo ning kohtu hinnangul ka koristuskulude ja porivaipade puhastuse eest, mis on samuti otseselt seotud üüritud asja kasutamisega elamus. Lisaks on nendeks kuludeks, mida peab VÕS § 292 lg 1 tähenduses kostja tasuma üürileandjale tema poolt vahendatud teenuse eest, side, televisiooni, internetiteenuse kulud. Eeltoodu alusel on lepingu p 2.4.1-2.4.5 muud tingimused, mis kalduvad kõrvale kohtu poolt tuvastatud kohustuslikest tasumisele kuuluvatest kuludest, VÕS § 275 lg 1 järgi tühised, sest pole seotud üürnikupoolse asja kasutamise kuludega VÕS 292 lg 1 järgi või üürileandja poolt talle vahendatud teenusega. Esitatud arvest nr 1810453156007 (15.10.18, ts t II kd lk 18) nähtuvalt oli septembrikuus asja kasutamisega seotud kulud vastavad kulud kokku 47,11 €, arve nr 1810453156007 järgi vastavalt 68,13 € ja arve nr 1812453156007 järgi vastavalt 86,23 € ja 12 päeva eest 34,49 €. Seega ei ole tõendatud ega põhjendatud V. M. nõue saada G. D.ilt kõrvalkulude eest tasu septembrikuu eest 66,94 €, 2018.a. oktoobrikuu eest 119,55 € ja 2018.a. novembrikuu eest 56,94 €. Järgenvalt vaatleb kohus, kas viidatud kuude eest oli kostjal õigus keelduda VÕS 278 , § 101 lg 3 järgi oma kõrvalkulude kohustuse täitmisest. Hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et ta lülitas üüritud eluruumis 2018.a. oktoobris elektri välja, seda kinnitab ka tema enda esitatud arve nr 1810453156007 15.11.18, millest nähtuvalt oli sellel ajal elektri kasutamine 0 kWh (ts t II kd lk 19). On tavapärane, et elektri kasutamine on tänapäeval oluline selleks, et eluruumi kasutada. Nii on õiged kostja väiteid, et eluruumi ei olnud võimalik kasutada 2018.a. oktoobris juba seetõttu, et elekter oli välja lülitatud. Kostja poolt üürikomisjonile esitatud kriminaalasja menetluse lõpetamise määrusega 18.02.2019 on tõendatud, et 25.09.18 soovis korterisse tulla D. T. ja kostja seda ei lubanud, mille tõttu tekkis nende vahel tüli/intsident. 5 (12)

Määrusega on tõendatud, et kriminaalasi kostja suhtes on lõpetatud. Määrusest nähtuvalt tekitas D. T. kostjale kehalisi vigastusi 25.09.2018 (ÜVK t lk 47, 48, ts t II kd lk 59-62). Kostja on esitanud D. T.i 27.09.20218 e-kirja, mis on kostjale saadetud ja milles D. T. nõuab korteri vabastamist, leides, et kostja viibib korteris ebaseaduslikult ning et tema kui kaasomanik pole üürilepingut heaks kiitnud (ÜVK t lk 60). Lisaks on ta saatnud kostjale samasisulise e-kirja 02.11.18 (ÜVK t lk 61), nõudes ruumide vabastamist 05.11.18. Hageja V. M. andis kohtule vande all seletusi, et vaidlusaluse üüritud korteriomandi teiseks omanikuks oli tema poeg ning et ta küsis pojalt nõusolekut üürilepingu sõlmimiseks ning poeg oli nõus üürilepingu allkirjastamisega. V. M. selgitas ka seda, et ta oli seletanud G. D.ile, et korteril on teine omanik. Lisaks seletas ta, et G. D.i ja poja vahel oli konflikt. Eeltoodud seletusi, D. T. e-kirju ja kriminaalmenetluse määruse sisu kogumis hinnates, leiab kohus, et asjas on tõendatud kostja väide, et 25.09.19 avaldas teine korteriomanik soovi kostjale, et viimane korterit ei kasutaks ja tungis kostjale kallale. Lisaks on tõendatud, et teine omanik nõudis 27.09.18 ruumi vabastamist, kuigi tegelikult oli ruumide kasutamine kooskõlastatud temaga vastavalt V. M. seletustele. Seega tuleb teise omaniku poolt kostjale esitatud ruumide vabastamise nõuet, mille käigus tekis konflikt ja kostja sai vigastusi, ja ka üürileandja poolt 2018.a. oktoobris elektri väljalülitamist pidada üürileandja poolseks takistuste tegemiseks üürnikule üüritud ruumide kasutamiseks. Nii leiab kohus, et üürileandja tegi VÕS § 296 lg 1 mõttes takistusi kostjale üüritud kasutamiseks alates 25.09.18 kui nõudis teise omaniku sisse laskmist korterisse, järgnevalt korteri vabastamist ja kui sellele järgnes veel elektri väljalülitamine. Sellises olukorras on ilmne, et üürnik otsis järgnevat ohtu ja talle esitatud nõudeid tajudes endale uue eluruumi. Nii ei saa hageja nõuda kostjalt ka VÕS § 101 lg 3 ja VÕS § 296 lg 1 järgi kõrvalkulude tasumist alates 25.09.18, kuivõrd selle olukorra on põhjustanud hageja ise. Kostja väitis, et kolis oma asjad korterist välja ja kuna asjas ei ole tõendeid, et kostja oleks novembrikuus saanud korteris elada, leiab kohus, et kostjal oli õigus keelduda kõrvalkulude tasumisest kuni lepingu lõppemiseni 12.11.18, arvestades seda, et teine omanik nõudis ruumide vabastamist juba 05. novembriks 2018. Kohus tuvastas, et arvest nr 1810453156007 (15.10.18, ts t II kd lk 18) nähtuvalt oli septembrikuus asja kasutamisega seotud kulud kokku 47,11 €. Kuivõrd kostjale tehti takistusi üüritud ruumide kasutamiseks alates 25.09.19, siis on kõrvalkulude suurus eelneva 24 päeva vastavalt 37,68 €, mida on kostja kohustatud VÕS § 76 lg 1, 2, § 292 lg 1 järgi hagejale tasuma. Kostja ei ole seda kõrvalkulude kohustust vabatahtlikult täitnud, millega rikub VÕS § 292 lg 2 järgi lepingust tulenevat kõrvalkulude tasumise kohustust VÕS § 100 mõttes. Hagejal on õigus nõuda selle kohustuse täitmist VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, 292 lg 2 järgi. Nimetatud 37,68 € tuleb kostjalt hagejale välja mõista, ülejäänud osas on hageja kõrvalkulude nõue põhjendamata, tõendamata ja jääb rahuldamata. Mis puudutab poolte väiteid akende pesu ja elektritööde kulust, siis vaidluses ei ole hageja nõudnud akende pesu kulusid ja viidatud kõrvalkulude arveil (september – november 2018) ei nähtu, et sellist kulu oleks kostjalt nõutud. Seega ei oma need väited vaidluses tähtsust ja kohus sisulist hinnangut neile ei anna. Ka ei oma tähtsust arve, mis esitati augustikuu kulude kohta (ts t II kd lk 91), sest selle kuu eest kõrvakulude nõuet pole hageja esitanud. Mis puudutab esitatud fotosid külmikust ja tolle sisust (ts t II kd lk 63-66), siis ei oma need vaidluses tähtsust, sest nõuet selle kohta pole esitatud, lisaks leidis kohus, et elektriväljalülitamine oli ajas tõendatud muu tõendiga. Samuti ei oma asjas tähtust kostja esitatud maakohtu määrus nr 1-20-285 (ts t II kd lk 127), mis puudutab D. T.i suhtes asja algatamist ja kostja tsiviilhagi menetlusse võtmist, sest kohus tuvastas, mis põhjusel ei saanud kostja kasutada eluruumi alates

kostjale ilma mööblita, kas üürnik võis alandada seetõttu üüri, et ta ei saanud kasutada osa eluruumi seetõttu, et selles asus üürileandja mööbel. Esitatud üürilepingust nähtuvalt on kostjale antud üürile eluruum, kuid märkeid selle kohta, kas üürnik saab ruumi üürile koos selles asuva mööbliga, ei nähtu (lepingu p 1.1-1.4). Eluruumi üürile andmise aktist nähtuvalt on sellele tehtud märkused vaid eluruumi enda kohta ning mingeid andmeid mööbli kohta, akti kantud pole (ÜVK t lk 4-7, akt lk 8). Kostja G. D. esitas väljavõtte üüritud asja kuulutusest (ts t II kd lk 49) ning sellest nähtuvalt antakse üürile vaidlusalune ruum ning kuulutusel on tehtud märge „mööbli võimalus“. Seega saab järeldada, et ruume on võimalik üürida erinevatel tingimustel, sj et lisaks on võimalik üürida mööblit. Kostja seletas vande all, et ta soovis saada üürile eluruumi ilma mööblita ja talle lubati asjad välja viia. Ta seletas, et kui hageja oleks andnud ruumid üürile mööbliga, pidanuks see olema hageja enda huvides märgitud ka lepingusse. Tunnistaja M. M. (maakler) ütles, et algselt ei soovinud kostja lepingut sõlmida, kuna ei olnud nõus, et ruum antakse üürile koos mööbliga, ja et üürikuulutusse jäi vaid ekslikult märge „mööbli võimalus“. Tunnistusest nähtuvalt arutati mööbli küsimust vähemalt kolm korda. Tunnistaja ütles, et lepingu allakirjutamise hetkel tõstatas G. D. mööbli välja viimise teema, kuid talle sai öeldud, et mööbel jääb korterisse. Tunnistaja ütluste kohaselt tekkis küsimus panipaiga kohta ja oli jutt, et kui tekib mingi vaba koht, siis pannakse võib-olla mõned mööbliesemed sinna, aga tollel hetkel kui leping sõlmiti, jäi asi nii nagu kokku lepitud - mööbel jääb paika. G. D.i seletuste kohaselt tõstatas ta pärast lepingu sõlmimist teema, et mööbel on vaja välja viia ja üürileandja lubaski seda teha. Kostja seletas vande all, et sellist kokkulepet, et asi antakse üürile ilma mööblita, ei olnud. Leping on sõlmitud poolte vahel 23.03.18 ja kostja saatis hagejale oma 15.04.2018 e-kirja, milles ta palus hagejal esimesel võimalusel ära viia korterist kuuluvad ajad nagu voodi, 2 valget tugitooli jms ja et ta ei saa oma asju kuskile paigutada (ts t kd II lk 53). Märgitud e-kiri kinnitab kohtu hinnangul kostja väidet, et kostja soovis saada eluruumi üürile ilma mööblita, sest see on saadetud hagejale vähem kui kuu pärast lepingu sõlmimist. Sama moodi kinnitab kostja soovi saada eluruumi üürile ilma mööblita kaudselt ka maakler M. M.i ütlus, mille järgi lubati hiljem vaadata, kas saab panipaika midagi panna, kuid et lepingu sõlmimise hetkel jäi mööbel sisse. Kohtu hinnangul olnuks mõistlik, et kui üürileandja annab eluruumi üürile koos mööbliga, eriti kui sellest oli korduvalt juttu, et siis fikseeritakse see ka lepingus, mida antud juhul ei ole tehtud. Et kostja soovis ruumide vabastamist, kinnitab kostja esitatud sõnumivahetus 2018. a aprillist, juunist (ts t lk 54, 56) M. ja M. M.i, kes sai kostja telefoninumbri hagejalt, ütlused istungil sellest, et leida ühist aega hagejaga asjade ruumidest väljakolimiseks. Seda kinnitavad ka kostja 16.09.18, 25.09.18 e-kirjad (ts t II kd lk 58,68) ja 24.08.18 e-kiri (ÜVK t lk 10), milles viitas, et hageja pole mööblit ära viinud. Hinnates kirjalikku üürilepingut, üüritud asja kuulutust, samuti vara üleandmise akti sisu, milledes pole ühtegi märget selle kohta, et eluruum antakse üürile koos mööbliga, samuti tunnistajate ütlusi ning viidatud e-kirju, leiab kohus, et kostja on tõendanud, et tal oli soov saada asi üürile ilma mööblita ja selliselt ka tegelikult kokku lepiti ning lisaks lepiti kokku, et vaid esialgu, st kui leping sõlmiti, jäi mööbel sisse ja et see viiakse millalgi ära. Vaidlus puudus selles, et mööblit ära ei viidud. VÕS § 101 lg p 5 kohaselt on võlausaldajal õigus kohustuse rikkumise korral nõuda hinna alandamist. VÕS § 112 lg 1 I lause sätestab, et kui lepingupool võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise, võib ta alandada tema poolt selle eest tasumisele kuuluvat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Käesoleval juhul võttiski kostja üürnikuna vastu mittetäieliku kohustuse ehk et eluruumi koos mööbliga, kuigi kokkulepe oli, et ruumid antakse üürile ilma mööblita. Kostja on esitanud 24.08.2018 e-kiri hagejale, millest nähtuvalt alandas ta hinda 100 € ühe kuu kohta (ÜVK t lk 10) ja tegi seda tagasiulatuvalt. Seega on asjas tõendatud, et kostja on teinud hinna alandamise avalduse hagejale kooskõlas VÕS § 112 lg 2 I. lausega. VÕS § 296 lg 1 sätestab, et üürnik ei pea maksma üüri ega kandma kõrvalkulusid ajavahemiku eest, mil üürnik ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada käesoleva seaduse §-s 278 nimetatud puuduse või takistuse tõttu või seetõttu, et üürileandja ei andnud asja tema kasutusse. VÕS § 112 lg 3 sätestab, et hinna alandamiseks õigustatud lepingupool, kes on juba maksnud 7 (12)

alandatud hinda ületava rahasumma, võib hinna alandamise korral nõuda ülemäära makstu tagastamist vastavalt käesoleva seaduse § 189 lõikes 1 ja § 191 lõikes 1 sätestatule. Seega oli kostjal õigus hinda alandada alates lepingu sõlmimisest, sest üürileandja asju ära ei viinud. Kuigi hageja leidis, et kostja pole teatanud asjaoludest, mis takistavad üüritud asja kasutamisest ja seetõttu ei saa kostja keelduda üüri täismahus maksmisest, siis pole märgitu õige. Nimelt nõudis kostja asjade äraviimist juba vähem kui kuu aega (aprill 2018) pärast lepingu sõlmimist ja selgitas, et tal ei ole asju kuskile panna. Nii on tõendatud, et kostja juhtis hageja tähelepanu takistustele (VÕS § 278) asja kasutamisel. Kostja seletas, et kuivõrd ta ei saanud üüritud eluruumi täies mahus kasutada, st ei saanud ühte tuba kasutada, siis arvestas ta hinna alandamisel keskmist 1-toalise korteri üürihinda kuus. Selliselt arvestas ta, et keskmiselt teeb see vaheks 100 eurot kuus. Iseenesest pole sellist vahet ka hageja vaidlustanud ja sellise hinnavahe olemasolu tõendavad ka City24.ee väljavõtted 1-toaliste korterite turuüüri suuruse kohta (ÜVK t lk 43-44). Seega on üür kuus hinna alandamise tulemusel 350 € ning vastab VÕS § 112 lg 1 II lause mõttele. Vaidlust polnud selles, et hinna alandamise tulemusel on kostja maksnud hagejale kokku üürilepingu perioodil 23.03.18-12.11.2018 arvestusliku 3460,65 € eest hoopis 2100 €. Märgitu tähendab, et makstes 2100 €, on kostja tasunud üüri 6 kuu (6*35=2100) ehk perioodi 23.03.18-23.09.18 eest. Lisaks leidis kohus, et üürileandjast tulenevalt ei saanud kostja alates 25.09.2018 eluruumi kasutada (vt otsust kõrvalkulude osa põhjenduste kohta) kuni lepingu lõppemiseni 12.11.19. Seetõttu leiab kohus, et kostjal oli õigus keelduda ka üüri tasumisest kuni lepingu lõppemiseni 12.11.19, arvestades seda, et teine omanik nõudis ruumide vabastamist juba 05. novembriks 2018. Nii ei saa hageja nõuda kostjalt ka VÕS § 101 lg 3 ja VÕS § 296 lg 1 järgi üüri tasumist perioodi 25.09.19- 12.11.18 eest, kuivõrd oli selle ise põhjustanud. Samas, arvestades seda, et 2100 € hõlmab üüri kuni 23.09.18, on kostjal kohustus täiendavalt maksta üüri 24.09.18 ehk ühe päeva eest, mis teeb 11,66 €. Kostja ei ole nõus seda vabatahtlikult tasuma, millega rikub VÕS § 271 tulenevat üüri maksmise kohusust VÕS § 100 mõttes ja hagejal on õigus nõuda temalt VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 271 järgi võlgnetava üüri 11,66 € tasumist. Märgitu tuleb kostjalt hagejale välja mõista ja selles osas on hageja nõue tõendatud, põhjendatud ning ülejäänud üürivõla nõudes mitte, mistõttu jääb ülejäänud osas rahuldamata. Kahjunõue VÕS § 334 lg 1 järgi peab üürnik peab üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist tagastama seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele. Kui üüritud asja üürnikule üleandmisel koostati asja üleandmisakt, eeldatakse, et asi anti üle üleandmisaktis toodud seisundis, lg 2 sätestab, et üürnik vastutab üüritud asja hävimise, kaotsimineku ja kahjustumise eest, mis toimub ajal, kui asi oli üürniku valduses, kui ta ei tõenda, et hävimine, kaotsiminek või kahjustumine toimus asjaoludel, mis ei tulenenud temast või isikust, kellele ta asja kasutamise lepinguga kooskõlas üle andis. Üürnik ei vastuta asja hariliku kulumise, halvenemise ja muutuste eest, mis kaasnevad asja lepingujärgse kasutamisega. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud, lg 3 sätestab, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. VÕS § 128 lg 2 sätestab, et varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu, lg 3 sätestab, et otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. VÕS § 132 lg 1 sätestatab, et asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, 8 (12)

tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestad, lg 2 sätestatab, et kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, kuulub hüvitamisele hävinud või kaotsiläinud asja väärtus, lg 3 sätestatab, et kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Kui asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1. Seega saab võlausaldaja VÕS § 127 lg 1, 3, 128 lg 2, 3, § 115 lg 1, § 101 lg 1 p 3 järgi nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, et ennistada kahju eelne olukord. Vaidlust ei olnud selles, et kostja vahetas ära üüritud asjal ukseluku ning hageja pidi selleks, et oma eluruumi uuesti sisse saada, kasutama lukuabi ja panema uksele uue luku, kokku on selle kulud 100 €. Seda kinnitavad ka võtme/luku kohta koostatud Aulex-Lukud OÜ arve-saateleht nr 181532 08.11.2018 summas 55 € (ÜVK t lk 22) ja luku vahetamist kinnitav Lukuabi Grupp OÜ arve-saateleht nr 196-1 12.11.2018 summas 45 € (ÜVK t lk 23). Pooltevahelise lepingu p 3.3.1 kohaselt on üürnikul õigus teha eluruumis parendusi, muudatusi vaid üürileandja nõusolekul. Seda, et kostja oleks omapoolse lukuvahetus kooskõlastanud hagejaga, ei ole kostja väitnud. Seda kinnitas G. D. ka seletustega kohtus. Kostja seletas istungil, et kuivõrd temal olid relvad ja tagamaks relva hoiutingimusi ja kaitsmaks oma vara, vahetas ta lukud ära. Seega võib järeldada, et kostja on heas usus käitunud küll oma vara hoides hoolsalt, ent hoolimata sellest, pidanuks ta lepingu lõppedes tagastama üüritud asja VÕS § 334 lg 1 mõttes samas seisundis üürileandjale. Antud juhul pidi kostja 12.11.18 ehk kui leping lõppes, 0üürileandjale tagastama vara samas seisundis, mida aga ei juhtunud, sest omanik pidi kasutama ruumide valduse saamiseks lukuabi teenust ja panema seejärel uksele ka uue luku. Seega, küsimata üürileandjalt nõusolekut ukseluku vahetamiseks, rikkus kostja lepingu p 3.3.1 tulenevat kohustust ja VÕS § VÕS § 334 lg 1 tulenevat asja samas seisundis tagastamise kohustust. Seega pidi ta ette nägema, et selle kohustuse rikkumise tõttu võib üürileandjal tekkida kahju luku vahetamise ja uue luku ostmise/paigaldamise kulude näol. Nii on asjas tõendatud, et kostja poolse ülalviidatud kohustuse rikkumise tagajärjel tekkis VÕS § 127 lg 3 järgi hagejal otsene varaline kahju VÕS § 128 lg 2, 3, § 132 lg 1, 3 järgi 100 €, mille eest kostja vastutab. Kostja ei ole nõus kahju vabatahtlikult hüvitama, millega rikub kahju hüvitamise kohustust VÕS § 100 mõttes. Seetõttu on hagejal õigus nõuda VÕS § 127 lg 1, 3, § 128 lg 2, 3, § 132 lg 1, 2 § 115 lg 1, § 101 lg 1 p 3 järgi kahju (asja asendamise ja parandamise kulude) hüvitamist. Hageja kahjunõue on tõendatud, põhjendatud ning kostjalt tuleb kahju hüvitis 100 € hagejale välja mõista. Mis puudutab kostja väidet, et vana lukk oli toas riiuli peal ja selle pannuks ta lepingu lõppedes tagasi, siis ei tähenda märgitu seda, et tegelikult oleks 12.11.18 kui leping lõppes ka selline lukk olnud tagasi pandud ja rikkumine kõrvaldatud. Tagatisraha, intress, viivis VÕS 308 lg 2 sätestab, et tagatisraha peab üürileandja hoiustama krediidiasutuses oma varast eraldi vähemalt kohaliku keskmise intressiga. Intress kuulub üürnikule ja suurendab tagatisraha, lg 3 järgi võib üürnik nõuda tagatisraha tagastamist, kui üürileandja ei ole kahe kuu jooksul pärast üürilepingu lõppemist teatanud oma nõudest üürniku vastu. Pooled leppisid kokku, et üürilepingus sõlmimisel tasub kostja tagatisraha 450 €, mille kostja on hagejale tasunud lepingu sõlmides 23.03.18. Ei üürivaidluskomisjonile esitatud tõenditest ega kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks esitanud pärast üürilepingu lõppemist 12.11.2018 2 kuu jooksul üürilepingust tulenevaid nõudeid kostjale. Avalduse komisjonile kahju hüvitamiseks esitas ta 05.06.19 (ÜVK t lk 1). Seega on kostjal õigus nõuda hagejalt 450 € tagastamist ning kuivõrd hageja seda vabatahtlikult ei tee, rikub hageja VÕS § 308 lg 2, 3 tulenevalt tagatisraha tagastamise ja sellelt intressi tasumise kohustust VÕS § 100 mõttes. Seetõttu on kostjal on õigus nõuda hagejalt tagatisraha tagastamist ja sellelt intressi VÕS § 101 lg 1 p 1 § 108 lg 1, § 308 lg 2, 3 järgi alates selle maksmisest 23.03.18 kuni 12.01.19, milleni kostja seda nõudis. Vaidlus polnud selles, et intress märgitud tagatisrahalt on selle perioodi eest 29,19 €. 9 (12)

Kuivõrd hageja ei ole tagastanud tagatisraha 12.01.19 (aeg mil tulnuks tagatisraha tagastada VÕS § 308 lg 3 järgi tagastada), siis on hageja tagatisraha tagastamisega viivituses, mis on kohustuse rikkumine VÕS § 100 järgi ning kostjal on õigus nõuda VÕS § 113 lg 1 II lause järgi tagatisraha viivitamise eest viivis seadusjärgses määras alates 12.01.19 kuni selle tasumiseni. Eeltoodu alusel on kostja nõue tagatisraha tagastamiseks, intressi saamiseks ja viivise väljamõistmises tõendatud ja põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista tagatisraha 450 €, intressi 29,19 € ja välja mõista viivist võlgnetavalt tagatisrahalt alates 12.01.19 kuni selle tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras. Maakleritasu VÕS § 658 sätestab, et maaklerilepinguga kohustub üks isik (maakler) vahendama teisele isikule (käsundiandja) lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmanda isikuga lepingu sõlmimise võimalusele, käsundiandja aga kohustub maksma talle selle eest tasu (maakleritasu), § 664 lg 1 järgi on maakleril on õigus maakleritasule alates tema vahendamise või osutamise tulemusena lepingu sõlmimisest. VÕS § 273 järgi on tühine kokkulepe, mis seab eluruumi üürilepingu sõlmimise või jätkamise sõltuvusse üürniku kohustusest üürileandja või kolmanda isiku suhtes, kui see kohustus ei ole otseselt seotud üüritud eluruumi kasutamisega Vaidlus puudus selles, et üürilepingut sõlmides tasus hageja maaklerile tasu 450 €. Hageja seletas vande all, et ilma maaklerile maakleritasu maksmata ei olnud tal võimalik üürilepingut sõlmida. Seda nõudis maakler. V. M. seletas vande all, et maakler M. M. oli tema tuttav, kelle kaudu organiseeris ta vaidlusaluse korteri üürimist ja ta sõlmis maakleriga vastava lepingu, kogu üürilepingu-alane suhtlus käis läbi maakleri. Lisaks seletas, et üürile andmise tingimus ei olnud see, et peab maakleritasu maksma, see oli maakleri tingimus ja et maakler ei küsinud hageja käest maakleritasu. Maakler M. M. andis tunnistusi selle kohta, et tema sõlmis V. M.ga lepingu selleks, et anda vaidlusalune korter üürile ja leppis tasu maksmiseks kokku V. M.ga nii, et ta küsib selle maakleritasu üürnikult. Seega on M. M.i ütluste ja V. M. seletustega tõendatud, et hageja ja maakler sõlmisid omavahel VÕS § 658 järgi tasulise maaklerilepingu. Nii olid tolle lepingu pooled hageja ning maakler ja et nende omavahelise kokkuleppe järgi leppisid nad kokku, et maakler nõuab maakleritasu hoopis kostjalt, kuigi maaklerlepingu kohaselt on käsundiandja, antud juhul hageja kohustus tasu maksta (VÕS 664 lg 1, 658). Seda, et maaklerleping oli sõlmitud hageja ja maakleri vahendusel, kinnitab ka kostja esitatud e-kiri 13.09.2018 (ts t II kd lk 58p), mille hageja saatis kostjale ja mille p 8 järgi nõudis hageja kostjalt asjade tagastamist ja maaklerile üle andmist. VÕS § 8 lg 2 tulenevalt tekivad õigused ja kohustused lepingu pooltele. Seega ei tekitanud V. M. ja M. M.i vaheline maaklerileping õigusi ja kohustusi kostjale. G. D.i seletustega on tõendatud, et ta ei oleks saanud üürilepingut sõlmida, kui poleks täitnud maakleri nõuet maksta ära küsitud maakleritasu. Arvestades asjaolu, et kogu üürilepinguga seonduv, sõlmimine käis V. M. seletuste kohaselt maakleri vahendusel, tuleb maakleri nõuet, milles ta küsis kostjalt maakleri tasu, pidada hageja nõudeks ja maaklerit hageja esindajaks üürilepingu sõlmimisel. Seega nõuet, tasuda ära VÕS 664 lg 1 järgi maakleri tasu, tuleb pidada hageja seatud tingimuseks kostjale eesmärgil, et üldse üürileping sõlmida. Kuivõrd maaklerileping oli sõlmitud hageja ja maakleri vahel ning leping oli tasuline ning selle lepingu pool ei olnud kostja, siis ei tekkinud kostjal kohustust maksta maakleritasu maaklerile ja selline kohustus sai olla vaid hagejal, kuid kes leppis kokku maakleriga, et tasu nõutakse üürnikult ja kes maakleri vahendusel sellise nõue kostjale esitas ning selle maksmise üürilepingu sõlmimise tingimuseks seadis. Viimast asjaolu kinnitavad nii kostja seletused vande all kui ka maakleri enda ütlused istungil. Seda, et hageja korraldas üürilepingu sõlmimist maakleri vahendusel, kinnitasid samuti hageja seletused ja maakleri ütlused istungil. Eeltoodu alusel asub kohus järeldusele, et hageja üürileandjana seadis maakleri vahendusel üürnikule tingimuse, et kui viimane ei tasu maakleritasu 450 €, siis üürilepingut ei sõlmita, mille 10 (12)

tõttu maksiski kostja maaklerile ära 450 €. Nii asub kohus seisukohale, et maakler täitis hageja nõudeid, kui küsis kostjalt enne üürilepingu sõlmimist maakleritasu, mille kostja ka täitis põhjusel, et muidu oleks jäänud leping sõlmimata, ja mis ongi vaadeldav üürileandja nõudena kostjale ning tema ning kostja vahelise kokkuleppena maksta enne lepingu sõlmimist maakleritasu. Seega on tegemist kohtu hinnangul sellise hageja ja kostja vahelise kokkuleppega VÕS § 273 tähenduses, mille järgi ei saanud kostja lepingut sõlmida ilma, et ta poleks ära maksnud maakleritasu ja selline kokkulepe hageja ja kostja vahel on VÕS § 273 tulenevalt tühine. Siinkohal leiab kohus eelviidatud asjaolusid hinnates, et maakler oli ka hageja nimel volitatud vastu võtma kostjalt seda tasu. Asjaolu, et kostja selle tasu maksis ja see mis oli arvel kajastatud (arve nr 181146 23.03.19 ts II kd 57), ei tähenda iseenesest kostja ja hageja vahelist lepingut maakleritasu maksmiseks või maaklerilepingut kostjaga. Seega ei oma vaidluses tähtust kostja esitatud maakeri avaldatud artikkel ja Arco Vara kodulehel avaldatu (ts t II kd 139-144). TsÜS § 84 lg 1 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 1027 lg 1 järgi peab isik peab käesolevas peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS § 1028 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kuna maakler tegutses hageja huvides, siis saab teda lugeda hageja poolt määratud volitatud isikuks, kes võttis vastu kostja soorituse – võtta vastu tasutud 450 €. Nii vastutab hageja VÕS § 1028 lg 1 alusel kostja ees. Eeltoodu alusel on kostjal VÕS § 1028 lg 1, § 1027, TsÜS § 84 lg 1, § VÕS § 273 järgi õigus tühise tehingu alusel üleantu ehk tasutud 450 € (maakleritasu) tagastamist hagejalt. Kuna hageja seda vabatahtlikult ei tee, siis rikub ta üleantu tagastamise kohustust VÕS § 100 mõttes ning märgitud 450 € tuleb VÕS § 1028 lg 1, § 101 lg 1, § 108 lg 1 järgi hagejalt kostja kasuks välja mõista. Muud väited, tõendid Kohus ei anna asjas muudele tõenditele, väidetele, sealhulgas lepingu ülesütlemisega seonduvatele väidetele hinnangut (nõudeid ei esitatud), kuivõrd need ei oma tähtsust. Kokkuvõte V. M. hagi kuulub osalisele rahuldamisele ja G. D.ilt tuleb välja mõista V. M. kasuks kõrvalkulude üürivõlga 11,66 €, kõrvalkulusid 37,68 €, kahju hüvitist 100 €. G. D.i nõue kuulub rahuldamisele ning V. M. tuleb G. D.i kasuks välja mõista tagatisraha 450 €, intressi 29,19 €, võlgnetavalt tagatisrahalt alates 12.01.2019 viivist kuni selle tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras. Lisaks tuleb V. M. G. D.i kasuks välja mõista maakleritasu 450 €. Kostja on viidanud oma menetlusdokumentides ka selle, et tasaarvestab maakleritasu hageja nõudega ja esitas omakorda selle nõude osas ka eraldi hagi (21.08.19 avalduse p 2.4). Seega on TsMS § 445 lg 1 II lause alusel võimalik tasaarvestada kostja maakleritasu nõue hageja nõudega. Tasaarvestades hageja nõuded (kokku 149,34) kostja maakleritasu tagastamise nõudega 450 €, tuleb seega V. M. lõpptulemusena G. D.ile välja mõista tagastamisele kuuluvat maakleritasu 300,66 €, tagatisraha 450 €, intressi 29,19 € ja võlgnetavalt tagatisrahalt alates 12.01.2019 viivist kuni selle tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras. Kooskõlas TsMS § 405 lg 1 p 10 kuulub lihtmenetluse otsus viivitamatule täitmisele.

11 (12)

Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1, 2 alusel jäävad menetluskulud selle poole kanda, kelle kahjuks on otsus tehtud. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna V. M. hagi kuulus osalisele rahuldamisele, jäävad tema hagis poolte menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi nende endi kanda. Kuna kostja hagi kuulus rahuldamisele, jäävad TsMS § 162 lg 1, 2 alusel V. M. ja G. D.i menetluskulud G. D.i hagis V. M. kanda. V. M. oli oma hagis menetlusabi korras riigi õigusabi tasumisest vabastatud ning oli kohustuseta hüvitada riigile menetlusabi kulud (määrus 17.12.2019). Kohtul puudub alus seda arvamust muuta ja seetõttu jääb riigiõigusabikulu TsMS § 190 lg 7 alusel riigi kanda. Kuna riigiõigusabi tasu määrus on vaidlustatud ning sõltuvalt sellest, kas menetlusosalised esitavad otsuse peale apellatsioonkaebuse ja kas apellatsioonikohus võtab asja menetlusse, ei ole mõistlik asjas määrata kindlaks menetluskulude rahalist suurust. Kohus määrab kulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel pärast asjas tehtava lahendi jõustumist. /digitaalne allkiri/ Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2021 kohtuotsusega on osaliselt tühistatud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 12.02.2021 kohtuotsus.

12 (12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.