Eesistuja Liis Arrak, liikmed Janar Jäätma ja Vahur-Peeter Liin
Otsuse tegemise aeg ja koht
11. veebruar 2021. a, Tallinn
Kohtuasja number
2-18-80
Kohtuasi
XX hagi YY ja Advokaadibüroo Magnusson OÜ vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 9. detsembri 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3240 euro
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Marje Mängel Kostjad (vastustajad) YY (isikukood XXXXXXXXXXX); Advokaadibüroo Magnusson OÜ (registrikood 12543378), seaduslik esindaja JM, lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaidar Sultson
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada XX apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Harju Maakohtu 9. detsembri 2019. a otsus ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-18-80 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.
1.XX (hageja) esitas 3. jaanuaril 2018 Harju Maakohtule YY (kostja I, advokaat) ja Advokaadibüroo Magnusson OÜ (kostja II, advokaadibüroo) vastu hagi (hagiavalduse tervikteksti 3. aprillil 2018), milles palus kostjatelt solidaarselt enda kasuks välja mõista kahjuhüvitise 3000 eurot ja alates kohtulahendi jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni hüvitiselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Hageja palus menetluskulud jätta kostjate kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 30. märtsil 2015 käsunduslepingu, mille järgi kohustus advokaadibüroo osutama hagejale õigusabiteenust, sh esitama Tallinna Vangla vastu 6900 euro suuruse nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest. Kostja I esitas 9. juunil 2015 hageja nimel Tallinna Vangla vastu kahjunõude. Tallinna Vangla tagastas osaliselt hageja kahju hüvitamise nõude ja jättis selle osaliselt rahuldamata. Kostja I esitas 31. augustil 2015 Tallinna Halduskohtule nõude, milles palus Tallinna Vanglalt hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitise 6900 eurot ja viivise. Koos kaebusega esitas kostja I hageja nimel menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Halduskohus jättis
7.septembri 2015. a määrusega kaebuse ja menetlusabi taotluse käiguta ning andis kaebajale tähtaja korrektse menetlusabi taotluse esitamiseks ning kaebuse täpsustamiseks. Kostja I palus hageja nimel tähtaega pikendada ning halduskohus pikendas tähtaega 21 septembrini 2015. Kostja ei teavitanud hagejat halduskohtu määrusest. Kostja I ei esitanud hageja nimel halduskohtule tähtaegselt nõuetekohast menetlusabi taotlust, mistõttu jättis halduskohus
22.septembri 2015. a määrusega menetlusabi taotluse rahuldamata ja kohustas hagejat tasuma seitsme päeva jooksul alates määruse kättesaamisest riigilõivu. Kostja I ei teavitanud hagejat ka sellest määrusest. Kuna riigilõiv jäi tasumata, tagastas halduskohus 10. novembri 2015. a määrusega hageja nimel esitatud kaebuse läbivaatamatult kostjale I. Kostja I ei teavitanud ka sellest hagejat. Kostja I ei esitanud määruse peale määruskaebust ning menetlus haldusasjas nr 3-15-2173 on lõppenud. Hageja sai halduskohtumenetluse käigust ja selle lõppemisest teada, kui esitas halduskohtule
12.septembril 2017 päringu. Kostja I ei teavitanud hagejat kohtumenetluse käigust ning tema tegevusetuse tõttu jäi hageja kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks läbi vaatamata. Kuigi kostjad väidavad, et hagejat esindas suhetes kostjatega Mittetulundusühingu Auxilio (MTÜ), esindas hagejat halduskohtumenetluses üksnes kostja I ning kostjad ei ole tõendanud, et neil oli käsundus vms leping MTÜ-ga.
2-18-80
1.2.Poolte vahel kehtis käsundusleping, mida kostja I asus täitma. Kostja I rikkus käsundit täites VÕS §-s 620 ja advokatuuriseaduse (AdvS) § 44 lg-s 1 sätestatud kohustusi. Kostja I jättis hageja halduskohtumenetluse käigust teavitamata, riigilõivu tasumata ja vastava maksekorralduse halduskohtule esitamata. Selle tulemusena jäi hagejal Tallinna Vanglalt saamata mittevaralise kahju hüvitis. Kui kostja I oleks ülesandeid nõuetekohaselt täitnud, oleks hageja saanud mittevaralise kahju hüvitist 6900 eurot. Selline kahju pidi olema kostjale I ettenähtav ning kahju tekitamine ei ole vabandatav. Arvates mittevaralise kahju hüvitisest maha kohtumenetluse kulud, sh kulud õigusabile ja riigilõiv, on hagejal tekkinud kahju 3000 eurot.
1.3.Õigusteenust osutades tekkinud kahju eest vastutavad advokaat ja advokaadibüroo kliendilepingu rikkumise eest AdvS §-de 47 ja 55 järgi solidaarselt. Kostjate vastuväited
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu, palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2.1.Kostjad ei ole käsunduslepingut rikkunud ja hageja on esitanud hagi valede kostjate vastu. Hageja sõlmis käsunduslepingu MTÜ-ga ning volitas MTÜ-d ennast suhetes kostjatega esindama ja maksma kostjatele osutatud õigusabi eest. Sarnaselt hagejale oli veel mitukümmend kinnipeetavat volitanud MTÜ-d end esindama ning MTÜ esindas kõiki kinnipeetavaid suhetes kostjatega, kes esitasid kinnipeetavate nimel nõudeid mittevaralise kahju hüvitamiseks. Arvestades õigusteenuse maksumust ja asjaolu, et sarnaseid menetlusi oli arvukalt, suhtlesid kostjad MTÜ-ga, mitte iga kinnipeetavaga eraldi. Kuna hagejat esindas suhetes kostjaga MTÜ, olid kostjad kohustatud teavitama menetluse käigust MTÜ-d, mitte hagejat. Kostjad võtsid vajalikke samme hageja õiguste kaitsmiseks halduskohtumenetluses ning kostja I teavitas pidevalt MTÜ-d menetluse käigust ja edastas MTÜ-le halduskohtu määrused. Asjaolu, et MTÜ ei edastanud hagejale teavet, ei anna alust järeldada, et kostjad rikkusid käsunduslepingut. Kostjad ei vastuta hageja ja tema esindaja (MTÜ) suhtluse puudujääkide eest. Kui suhtluses oli puudujääke, on hagejal õigus esitada nõue MTÜ vastu. Määruskaebuse esitamata jätmist ei saa pidada rikkumiseks, sest kaebus oleks olnud selgelt perspektiivitu.
2.2.Juhul, kui kohus asub seisukohale, et kostjad on käsunduslepingut rikkunud, ei ole hageja nõuetekohaselt tõendanud, et talle tekkis käsunduslepingu rikkumisega kahju ega tekkinud kahju suurust. Hageja ei ole tõendanud, et halduskohus oleks talle nõutud hüvitise välja mõistnud. Hageja ei ole seejuures välja toonud, millised olid tema kinnipidamistingimused, mistõttu ei ole võimalik kindlaks teha, kas ja millises suuruses rahalise hüvitise oleks halduskohus välja mõistnud. Kahjuhüvitise suurus on igal juhul põhjendamata ega ole kooskõlas Eesti kohtupraktikaga. Arvestades Riigikohtu praktikat, oleks hagejale määratud hüvitis olnud maksimaalselt 1692 eurot, millest tuleks omakorda maha arvata kulutused õigusabile ja riigilõivule.
2.3.Käsunduslepingust tulenev õigusabi osutaja kohustus ei ole suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning mittevaralise kahju hüvitamine oleks vastuolus õigusabilepingu kaitseeesmärgiga. Seetõttu tuleb menetlus õigusliku perspektiivituse tõttu lõpetada.
2-18-80 Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
-
-
-
-
-
hageja viibis alates 9. juunist 2012 kuni 9. juunini 2015, s.o kokku 327 päeva kinnipidamistingimustes, milles oli isiku kohta põrandapinda alla 3 m2, sh 251 päeva avatud osakonnas (osakonnas, kus kambriuksed on avatud ja kinnipeetavatel on oluliselt suurem võimalus viibida väljaspool kambrit); hageja allkirjastas 30. märtsil 2015 volikirja, millega volitas MTÜ palgatud advokaati ennast esindama kahjunõude esitamisel Tallinna Vangla vastu; volikirjaga andis hageja advokaadibüroole, sh advokaadile volituse end esindada; kostja I esitas hageja esindajana 9. juunil 2015 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise nõude inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest; Tallinna Vangla jättis 10. augusti 2015. a otsusega nr 5-37/15/172-2 hageja nõude osaliselt rahuldamata ja tagastas nõude osaliselt läbivaatamatult; kostja I esitas hageja esindajana 31. augustil 2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista Tallinna Vanglalt hageja kasuks välja avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitise 6900 eurot ja alates kaebuse esitamisest kuni hüvitise tasumiseni seadusjärgses määras viivise; koos kaebusega esitas kostja I ka riigilõivu tasumisest vabastamiseks menetlusabi taotluse; Tallinna Halduskohus jättis 7. septembri 2015. a määrusega kaebuse ja menetlusabi taotluse käiguta ning määras tähtaja korrektse menetlusabi taotluse esitamiseks ja kaebuse täpsustamiseks; kostja I edastas määruse MTÜ-le; kostja I esitas 8. septembril 2015 Tallinna Vanglale teabenõude kinnipeetava K-raha väljavõtte saamiseks; kostja I esitas hageja esindajana 11. septembril 2015 halduskohtule tähtaja pikendamise taotluse ja teavitas sellest MTÜ-d; Tallinna Halduskohus pikendas 14. septembri 2015. a määrusega tähtaega kuni
21.septembrini 2015; Tallinna Halduskohus määras 22. septembri 2015. a määrusega tähtaja riigilõivu tasumiseks 7 päeva jooksul, sest kohtule ei esitatud nõuetekohast menetlusabi taotlust ega kõrvaldatud puudusi; kostja I sai määruse kätte 12. oktoobril 2015, teavitas sellest MTÜ-d, edastas MTÜ-le riigilõivu tasumise makseinfo ja saatis e-kirja, milles uuris riigilõivu tasumise olukorda; Tallinna Halduskohus tagastas 10. novembri 2015. a määrusega kaebuse läbivaatamatult, sest tähtaja jooksul ei tasutud riigilõivu; määruse peale määruskaebust ei esitatud ja menetlus haldusasjas nr 3-15-2173 on lõppenud.
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja tõendanud, et ta andis 30. märtsi 2015. a volikirjaga kostjatele esindusõiguse Tallinna Vangla vastu kahjunõude esitamiseks. Asjaolu, et volikirjas on nimetatud ka MTÜ-d, ei luba mõistliku kõrvalseisjana järeldada, et hageja soovis volitada MTÜ-d. Volikirjas on selgelt märgitud, et volitus on antud advokaadibüroole ja selle advokaadile. Selliselt on mõistnud volikirja ka kostja I, kes esitas hageja nimel nõude Tallinna Vanglale ja kaebuse halduskohtule. Volikirjast ei saa järeldada volitust MTÜ-le. Kuigi volikirjas on märgitud MTÜ edasivolitamise õigus, saab kostja I käitumisest järeldada, et ta mõistis, et esindab hagejat, mitte MTÜ-d. Lisaks ei saaks MTÜ hagejat kohtus esindada.
3.3.Kuna hageja ja kostjad sõlmisid hageja esindamiseks lepingu, mille sisuks oli mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamine Tallinna Vangla vastu, võib kostja I vastutada VÕS § 134
2-18-80 lg 1 järgi ka hagejale tekkinud mittevaralise kahju eest, kui ta rikub oma kohustusi mittevaralise kahju sissenõudmisel.
3.4.Hageja ei ole aga tõendanud, et kostja I rikkus lepingut, sh VÕS §-s 620 sätestatud kohustusi või AdvS § 44 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustust. Kuigi advokaadile antud volitus isiku esindamiseks kahjuhüvitise esitamisel hõlmab esindaja kohustust kasutada kõiki seaduslikke vahendeid õigusteenuse lepingus kokkulepitud eesmärkide saavutamiseks, ei ole hageja tõendanud, milles pooled konkreetselt kokku leppisid. Hageja allkirjastas üksnes volikirja ja pooled ei ole pidanud läbirääkimisi osutatava õigusteenuse tingimuste üle. Hageja heidab kostjale I ette teavitamiskohustuse rikkumist, sh seda, et kostja I ei teavitanud hagejat kaebuse esitamisest halduskohtusse, puuduste kõrvaldamise vajadusest kaebuse menetlusse võtmiseks ning kaebuse menetlusse võtmata jätmisest. Pooled vaidlevad selle üle, kuidas nad olid kokku leppinud teabe vahetamises. Hageja ei ole tõendanud, et pooled leppisid kokku, et hageja ja kostja I suhtlevad vahetult ja kostja I peab hagejat vahetult tehtavatest toimingutest teavitama. Asjas esitatud tõenditega (volikiri ning kostja ja MTÜ vaheline suhtlus) on veenvalt põhistatud ja tõendatud, et poolte ühiseks tahteks oli suhelda MTÜ vahendusel. Kostja I on tõendanud, et esitas kõik hageja nõudega seotud menetlusdokumendid ja kohtu nõuded MTÜ-le. Hageja heidab kostjale I ette ka riigilõivu tasumata jätmist, kuid hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et pooltel oli kokkuleppe, et kostja I peab tasuma hageja eest riigilõivu. Samuti heidab hageja kostjale I ette riigilõivu tasumist kinnitava maksekorralduse esitamata jätmist, kuid olukorras, kus riigilõivu ei tasutud, ei olnud võimalik maksekorraldust esitada. Hageja heidab kostjale I ette ka seda, et kostja I ei esitanud määruskaebust halduskohtu määruse peale, millega halduskohus tagastas hageja kaebuse läbivaatamatult riigilõivu tasumata jätmise tõttu. Määruskaebuse esitamise kohtumääruse peale olukorras, kus esindaja teab, et riigilõivu ei ole tasunud, oleks olnud selgelt perspektiivitu ja põhjustanud lisakulutusi. Seega ei ole kostja I oma kohustusi määruskaebust esitamata jättes rikkunud.
3.5.Lisaks ei ole hageja tõendanud, et tal tekkis seoses 6900 euro suuruse mittevaralise kahjuhüvitise saamata jäämisega mittevaraline kahju 3000 eurot. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et pooled leppisid kokku, et kostja I esitab halduskohtule nõude 6900 euro saamiseks. Lisaks ei oleks hageja nõudel olnud kaebuses märgitud perioodi arvestades osaliselt edulootust, sest nõue oli osaliselt aegunud. Aegumistähtaja algust tuleb kinnipidamistingimustes viibimise korral lugeda ajast, mil isik pidi teada saama varasemate kinnipidamistingimuste õigusvastasest ja jätkuval kinnipidamiseasutuses viibimise korral ei pruugi olla tegemist jätkuva toiminguga. Hageja ei ole esitanud kohtule selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et halduskohtule esitatud kaebus oleks olnud perspektiivne ja kohus oleks nõutud ulatuses kaebuse rahuldanud. Arvestades seda, et osadel juhtudel ei ole ka alla 3 m2 suuruse põrandapinna eest hüvitist määratud ning Riigikohtu praktika kohaselt on sarnastes asjades välja mõistetud hüvitis olnud 1 euro 15 senti kuni 2 eurot 53 senti inimväärikust alandavates tingimustes viibitud päeva eest, oleks kostjate hinnangul olnud hagejale hüvitise määramine ebatõenäoline või oleks välja mõistetud hüvitis 1692 eurot. Kui sellest maha arvata 3900 euro suurused menetluskulud, ei
2-18-80 oleks hageja saanud nõutud suuruses mittevaralist kahju tekkida ja hageja ei oleks saanud ilma jääda nõutud suuruses hüvitisest.
3.6.Kuna kostja I ei ole tekitanud hagejale kahju, ei ole põhjendatud ka AdvS § 47 alusel kostja II vastu esitatud nõue.
3.7.Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas 30. detsembril 2019 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse (kaebuse terviktekst esitatud 24. jaanuaril 2020), milles palus tühistada maakohtu otsuse ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palus jätta menetluskulud kostjate kanda.
4.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus vääralt AdvS § 41, 43 ja 44 ning VÕS § 620 ning asus ekslikult seisukohale, et kostja I ei ole rikkunud teavitamiskohustust. Maakohus leidis vääralt, et hageja ja kostja I oleksid pidanud eraldi kokku leppima selles, et nad suhtlevad vahetult. AdvS § 44 lg 1 p 2 kohaselt peab advokaat klienti õigusteenuse osutamisega seotud tegevusest teavitama. Seega tuleneb teavitamiskohustus seadusest ning eraldi kokkulepet ei ole vaja. Kuna kostja I teavitas MTÜ-d, mitte hagejat, rikkus kostja I AdvS § 44 lg 1 p-st 2 tulenevat kohustust. Asjaolu, et kostja I suhtles MTÜ-ga, ei võtnud kostjalt I kohustust teavitada kohtumenetluse toimingutest ka hagejat. Kostja ei ole tõendanud MTÜ-ga sõlmitud käsunduslepingut ega seda, et MTÜ oli halduskohtumenetlusega kuidagi seotud.
4.2.Maakohus asus vääralt seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et tal tekkis kahju 3000 eurot. Kui kostja oleks kohase hoolsusega tegutsenud, oleks hageja nimel halduskohtule esitatud kaebus rahuldatud. Kostja I tegutses volituse alusel ja esitas käsundit täites hageja nimel halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna Vanglalt välja mõista avalik-õiguslikus suhtes tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise 6900 eurot. Seega pidi kostja I hinnangul selline nõue olema edukas. Hageja viibis Tallinna Vanglas alates 13. juunist 2011 kuni 9. juunini 2015. Kostja I esitas hageja nimel kaebuse 8. juunil 2015 ning tõi kaebuses esile, et kuna kolmeaastane aegumistähtaeg algab kinnipeetava vabanemisega ja hageja ei olnud vabanenud, ei olnud tema nõue osaliselt aegunud. Tallinna Vangla kuuekohalistes kambrites on üldpinda u 2,5 m2 või vähem ühe inimese kohta, sh inventari ja mööbli alla jääva pinna mahaarvamise korral vähem kui 1,5 m2. Euroopa Inimõiguste kohus on asunud seisukohale, et minimaalne soovituslik põrandapind on 4 m2. Kostja I juhindus hageja nimel kaebust esitades nii Euroopa Inimõiguste Kohtu kui ka Riigikohtu praktikast. Hageja hinnangul on talle tekkinud kahju suurus pärast menetluskulude mahaarvamist 3000 eurot. Vastustajate seisukoht
5.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2-18-80
5.1.Kostjate vastuväidete kohaselt täitis kostja I nõuetekohaselt teavitamiskohustust. Hageja kontaktisikuks oli MTÜ ning kostja I ei pidanud lisaks MTÜ-le teavitama isiklikult ka hagejat. Kuna kostja I edastas teabe hageja kontaktisikule, saab teavitamiskohustuse lugeda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 133 lg 2 alusel täidetuks.
5.2.Apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu, sest käsunduslepingu rikkumisega tekitatud mittevaraline kahju ei ole VÕS § 134 lg 1 alusel hüvitatav.
5.3.Hageja ei ole kahju tekkimist ja ulatust tõendanud. Hageja ei ole välja toonud, millised olid tema kinnipidamise tingimused. Hageja kaebusel ei olnud edulootust. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses selgitanud kahju tekkimist ja ulatust.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel rahuldada, maakohtu otsus tuleb tühistada ning asi tuleb saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on jätnud vaidlust lahendades selgitamiskohustuse olulises ulatuses täitmata ja vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud valdavas osas tuvastamata, mistõttu ei saa ringkonnakohus teha asjas ise uut otsust ning saadab asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
7.Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt I (vandeadvokaadilt) ja kostjalt II (advokaadibüroolt) hageja ja kostja I vahel sõlmitud halduskohtumenetluses esindamiseks sõlmitud käsunduslepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.
8.Esmalt märgib kolleegium, et hageja nõue ei ole õiguslikult perspektiivitu, nagu arvavad ekslikult kostjad. Seetõttu ei ole alust jätta hagi TsMS § 423 lg 2 alusel läbi vaatamata. Samuti ei olnud ringkonnakohtul alust keelduda TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Maakohus asus õigesti seisukohale, et kostja I võib vastutada hagejal saamata jäänud mittevaralise kahju hüvitise eest, kui kostja I rikkus oma kohustusi mittevaralise kahju sissenõudmisel, kuid käsitas praeguses kohtumenetluses esitatud nõuet ekslikult mittevaralise kahjuhüvitise nõudena ning kohaldas seetõttu vääralt VÕS § 134 lg-t 1. Riigikohus on leidnud, et kui advokaat või advokaadibüroo sõlmib kliendiga õigusteenuse osutamise lepingu, on see käsitatav käsunduslepinguna VÕS § 619 mõttes, ning kui advokaat rikub lepingut, sh mõnda käsundussuhtest tulenevat kohustust, vastutab ta VÕS § 115 lg 1 alusel selle eest kliendile tekkinud kahju eest. Mh on hüvitatav selline kahju, mida klient kandis seetõttu, et advokaadi tegevuse tagajärjel jäi ta ilma võimalusest esitada nõudeid (vt Riigikohtu
13.aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15, p-d 40-41 ja 14. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-6457, p 13). Ringkonnakohus selgitab, et hüvitamisele kuuluv kahju võib VÕS § 128 lg 1 järgi olla varaline või mittevaraline. Varaline kahju on VÕS § 128 lg 2 järgi otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu, seejuures on saamata jäänud tulu VÕS § 128 lg 4 järgi kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud, mh võib saamata jäänud tulu seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Mittevaraline kahju hõlmab aga VÕS § 128 lg 5 järgi eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.
2-18-80 Kuigi hageja esitas halduskohtule kaebuse, milles palus enda kasuks välja mõista inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest tekitatud kannatuste eest mittevaralise kahju eest hüvitise 6900 eurot, nõuab hageja praeguses kohtumenetluses teda halduskohtumenetluses esindanud advokaadilt ja advokaadibüroolt käsunduslepingu rikkumise tõttu saamata jäänud hüvitise, s.o varalise kahju hüvitamist VÕS § 128 lg-te 2 ja 4 tähenduses. Hoolimata sellest, et hageja käsitas oma nõuet õiguslikus mõttes ekslikult mittevaralise nõudena, ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 järgi seotud otsust tehes poolte õiguslike väidetega ning kohaldab õigust ise.
9.Hageja väitel rikkus kostja I käsunduslepingust ja AdvS § 44 lg 1 p-st 2 tulenevat teavitamiskohustust, sest ei teavitanud hagejat vahetult halduskohtumenetluse käigust. Muude hagis nimetatud kostja I rikkumiste osas ei ole hageja apellatsioonkaebuses maakohtule etteheiteid teinud. Kostjate väitel ei ole kostja I teavitamiskohustust rikkunud, sest pooltel ei olnud kokkulepet hageja isiklikult teavitamise kohta ning kostja I teavitas halduskohtumenetluse käigust MTÜ-d, kes oli hageja esindaja suhetes kostjatega ning hageja kontaktisik.
9.1.Kolleegiumi hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et hageja volitas
30.märtsi 2015. a volikirjaga kostjaid hagejat Tallinna Vangla vastu kahjunõude esitamisel esindama ning nimetatud volikirjast saab ühtlasi järeldada, et hageja ja kostjad sõlmisid hagejale kui kliendile õigusteenuse osutamise lepingu AdvS § 55 tähenduses, mida saab pidada käsunduslepinguks VÕS § 619 mõttes. Maakohus leidis aga ekslikult, et olukorras, kus poolte vahel oli sõlmitud käsundusleping, kuid ei olnud kokku lepitud konkreetseid õigusteenuse osutamise tingimusi, pidi hageja tõendama, et poolte kokkuleppe kohaselt pidi advokaat teavitama halduskohtumenetluse käigust vahetult hagejat. Kuna AdvS § 44 lg 1 p 2 järgi on advokaat kohustatud teavitama klienti õigusteenuse osutamisega seotud tegevusest, ei olnud hagejal ja kostjatel vaja selles eraldi kokku leppida, ning olukorras, kus hageja ja kostjad olid sõlminud õigusteenuse osutamiseks käsunduslepingu, oli kostjatel kohustus teavitada halduskohtumenetluse käigust hagejat kui lepingupoolt.
9.2.Kuigi kostjad väidavad, et hagejat esindas suhetes kostjatega MTÜ, ei ole kostjad seda väidet millegagi tõendanud. Seejuures juhtis hageja juba maakohtu menetluses tähelepanu sellele, et kostjad ei ole oma vastuväidet tõendanud. Seega pidid kostjad kui professionaalsed menetlusosalised mõistma, et TsMS § 230 lg 1 järgi lasub neil kohustus oma väiteid kohtus ka tõendada. Iseenesest on võimalik, et isik volitab teist isikut enda nimel nõuet kolmanda isiku vastu esitama koos edasivolitamise õigusega selliselt, et volitatu võib sõlmida õigusteenuse saamiseks advokaadi või advokaadibürooga lepingu ja anda advokaadile volituse isiku kohtus esindamiseks. Praegusel juhul on aga kostjad maakohtus küll väitnud, et hagejat esindas suhetes kostjatega MTÜ, kuid ühtegi tõendit, mis kinnitaks seda, et hageja sõlmis MTÜ-ga käsunduslepingu, kes sõlmis omakorda kostjatega õigusteenuse osutamise lepingu, ei ole kostjad esitanud. Kostjad ei ole esitanud sellist volikirja ega käsunduslepinguid, mis kinnitaksid kostjate väiteid, kuigi professionaalse õigusteenuse osutaja puhul saab eeldada, et ta vormistab õigusteenuse osutamiseks korrektsed dokumendid. Samuti ei saa asjas maakohtule esitatud volikirjast järeldada kostjate väidetud asjaolusid. Kolleegium märgib, et volikiri on sõnastatud osaliselt segaselt ning volikirjas on märgitud, et hageja volitab kostjaid tulenevalt MTÜ-ga sõlmitud käsunduslepingust, MTÜ on palganud advokaadi ja MTÜ-l on edasivolitamise õigus. Samas on hageja volikirja teksti kohaselt volitanud selgelt kostjaid ennast nõude esitamisel esindama. Seega, isegi juhul, kui hagejal oli käsundusleping ka MTÜ-ga, kellel oli edasivolitamise õigus ja kes otsis kinnipeetavatele õigusteenust osutava advokaadi, ei kinnita volikiri seda, et MTÜ kasutas edasivolitamise õigust ja volitas kostjaid hagejat esindama.
2-18-80 Volikirja kohaselt volitas hageja ise kostjaid ja seega sõlmis hageja ise kostjatega ka käsunduslepingu. Lisaks väitsid kostjad vastuses apellatsioonkaebusele, et hageja kontaktisikuks oli MTÜ. Kolleegiumi hinnangul on iseenesest võimalik ka see, et klient ja advokaat lepivad kokku selles, et advokaat teavitab õigusteenuse osutamisega seotud tegevusest, sh kohtumenetluse käigust kliendi nimetatud muud isikut ning klienti ei ole vaja sellest teavitada. Paraku ei ole kostjad tõendanud ka sellise kokkuleppe sõlmimist. Ainuüksi asjaolu, et kostjad teavitasid e-kirja teel halduskohtumenetluse käigust korduvalt MTÜ-d, ei saa järeldada, et hageja ja kostjad leppisid sellisesse suhtluses kokku. Ka kohtule esitatud volikirjast ei nähtu sellist kokkulepet.
9.3.Eelnevat arvestades kinnitavad asjas esitatud asjaolud ja tõendid seda, et kostjal I oli AdvS § 44 lg 1 p 2 järgi kohustus teavitada hagejat halduskohtumenetluse käigust. Kuna kostja I teavitas sellest MTÜ-d, mitte hagejat, on kostja I rikkunud hagejaga sõlmitud õigusteenuse osutamise lepingut.
10.Kuna kostja I rikkus õigusteenuse osutamise lepingust tulenevat teavitamiskohustust, võib hagejal olla õigus nõuda kostjalt I lepingu rikkumisega põhjustatud varalise kahju hüvitamist ning AdvS § 47 järgi võib kostja I põhjustatud kahju eest vastutada solidaarselt ka kostja II.
10.1.Kolleegium selgitab, et hageja nõude lahendamiseks tuleb kohtul lisaks käsunduslepingust tuleneva kohustuse rikkumisele tuvastada, kas rikkumine ei ole vabandatav VÕS § 103 tähenduses, kas käsundiandjale on tekkinud või tekib kahju VÕS § 127 lg 1 ja VÕS § 128 tähenduses, kas kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 tähenduses, kas kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena käsundisaajale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav VÕS § 127 lg 3 tähenduses ning kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 tähenduses (vt ka Riigikohtu 14. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-6457, p 13). Arvestades seda, et maakohus ei ole kahju hüvitamise aluseks olevaid ülalnimetatud asjaolusid tuvastanud, ei saa ringkonnakohus teha asjas ise uut otsust, kuna see riivaks tuvastatud asjaolude osas ülemääraselt poolte edasikaebeõigust. Seetõttu saadab kolleegium tsiviilasja maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus hageja kahju hüvitamise nõuet lahendades mh hindama, kas juhul, kui kostja ei oleks teavitamiskohustust rikkunud, oleks halduskohtumenetlus olnud hagejale edukas ja hageja nõue oleks vähemalt osaliselt rahuldatud. Selleks tuleb mh välja selgitada, kas hageja menetlusabi taotlus olnuks hageja teavitamise korral edukas, st täidetud olid hagejale menetlusabi andmise tingimused halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 111 tähenduses ega esinenud menetlusabi andmise piiranguid HKMS § 112 mõttes, või kas menetlusabi taotluse edutuse korral oleks hageja teavitamise korral tasutud kaebuselt tähtaegselt riigilõivu.
10.2.Lisaks märgib kolleegium, et maakohus ei ole halduskohtule hageja nimel esitatud kahjunõude edukuse väljaselgitamiseks täitnud kohaselt TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 sätestatud selgitamiskohustust. Samuti ei vasta maakohtu otsus selles osas TsMS § 436 lg 1 ja § 438 lg-s 1 sätestatud otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudele. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus mh välja selgitama kahju tekkimise asjaolud ning andma pooltele vajadusel tähtaja täpsustavate asjaolude ja neid kinnitavate tõendite esitamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus materiaalõiguse normidele viitamata ja selle aluseks olevaid asjaolusid tuvastamata paljasõnaliselt seisukohtale, et hageja halduskohtule esitatud nõue oleks olnud osaliselt aegunud ja seetõttu edutu. Seda tehes jättis maakohus tähelepanuta,
2-18-80 et riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 järgi tuleb taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Samuti ei ole maakohus tuvastanud, millal hageja sai kahjust teada. Riigikohus on selgitanud, et kaebetähtaja kulgemine algab ajast, mil kaebaja sai aru, et talle on kahju tekkinud, seejuures ei hakka kahjunõude tähtaja kulg kohe kitsastesse tingimustesse sattudes (vt Riigikohtu 21. juuni 2017. a otsus haldusasjad nr 3-3-1-95-16, p 11). Samuti tugines maakohus otsuses halduskohtumenetluses esitatud nõude edukust hinnates üksnes kostja väidetele ja asus seetõttu paljasõnaliselt seisukohale, et kui üldse, siis võinuks Tallinna Vanglalt hageja kasuks väljamõistetav hüvitis olla maksimaalselt 1692 eurot. Seda järeldades ei tuginenud maakohus ühelegi halduskohtule esitatud nõude aluseks olevale materiaalõiguse normile ega selgitanud välja kahjuhüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sh hageja täpset kinnipidamise aega ja kinnipidamise tingimusi ning vastavates tingimustes kinni peetud isikule tekkinud mittevaralise kahju suurust ja vastavate kannatuste eest makstava hüvitise suurust. Maakohus viitas üksnes umbmääraselt Riigikohtu praktikas väljamõistetud hüvitise suuruse vahemikule, kuid ei selgitanud välja, millistes tingimustes hageja täpselt viibis ning millise suurusega hüvitist oleks hagejal neid tingimusi arvestades õigus iga päeva eest saada. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus hindama, kas halduskohtule esitatud nõue oleks olnud RVastS § 7, 9 ja 13 alusel edukas. Halduskohtule esitatud nõude edukust hinnates saab maakohus juhinduda mh Riigikohtu praktikas sarnastes asjades väljakujundatud seisukohtadest (vt nt Riigikohtu otsused haldusasjades nr 3-3-1-15-17, 3-3-1-14-17, 3-3-1-98-16, 3-3-1-95-16, 3-3-1-90-16, 3-3-1-89-16 ja 3-3-1-85-16). Lisaks järeldas maakohus ennatlikult, et hageja väitel oleksid tema menetluskulud halduskohtumenetluses olnud 3900 eurot. Kuigi hageja nõuab praeguses kohtumenetluses 3000 euro hüvitamist ja põhistab oma nõuet sellega, et halduskohtumenetluses saadud hüvitiselt tuleks maha arvata halduskohutumenetluses kantud kulud, sh kulud õigusabile ja riigilõiv, väitis hageja 28. oktoobri 2019. a kohtuistungil, et advokaadibüroo pidi saama teenuse osutamise eest 50% võidetud summast. Seda arvestades ei saanud maakohus teha matemaatilist tehet (6900-3000=3900), vaid pidi välja selgitama, kas ja millise hüvitise oleks hageja saanud Tallinna Vanglalt halduskohtumenetluses tehtava kohtulahendi alusel, aga ka seda, kelle kanda oleks HKMS § 108 järgi jäänud kohtumenetluse kulud ning kas Tallinna Vanglalt oleks HKMS § 109 kohaselt hageja menetluskulude katteks hüvitis välja mõistetud.
11.Ülaltoodud põhjendustel rahuldab kolleegium apellatsioonkaebuse, tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega.
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Janar Jäätma, Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.