Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest
Tsiviilasi
Rein Toe ja Siret Zirki (Zirk) hagi Indrek Kolpakovi (Kolpakov) vastu 7163 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 24. augusti 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Indrek Kolpakovi apellatsioonkaebus ning Rein Toe ja Siret Zirki vastuapellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
Indrek Kolpakovi apellatsioonkaebusel 0 eurot Rein Toe ja Siret Zirki vastuapellatsioonkaebusel 9673 eurot 34 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hagejad: Rein Toe (isikukood XXX) ja Siret Zirk (isikukood XXX) Indrek Kolpakov (isikukood vandeadvokaat Leon Glikman
Menetluse liik
XXX),
esindaja
kirjalik menetlus
1(11)
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Tartu Maakohtu 24. augusti 2020. a otsus osas, milles maakohus jättis poolte menetluskulud nende endi kanda. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta maakohtu menetluses kantud kulud võrdsetes osades Rein Toe ja Siret Zirki kanda. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
Indrek Kolpakovi apellatsioonkaebus rahuldada, Rein Toe ja Siret Zirki vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonkaebuste menetlemisel tekkinud menetluskulud võrdsetes osades Rein Toe ja Siret Zirki kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Rein Toe (hageja I) ja Siret Zirk (hageja II) esitasid 5. mail 2017 Tartu Maakohtule hagi Indrek Kolpakovi (kostja) vastu, milles hilisemaid muudatusi arvestades palusid mõista kostjalt kummagi hageja kasuks välja 3581 eurot 50 senti, samuti hagiavalduse esitamise ajaks (5. mai 2017) sissenõutavaks muutunud viivise 967 eurot 58 senti ning viivise kuni nõude täieliku rahuldamiseni. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt on kostja poolt 2014. a oktoobris korraldatud metsa lageraie käigus hagejate omandis olevalt Kure kinnistult (kinnistusraamatu registriosa nr X) maha võetud ja ära viidud metsamaterjali mahus, mille harilik väärtus oli 7163 eurot. Raie Kure kinnistul toimus Noormetsa ja Saarse kinnistutega (registriosa nr X ja nr X) piirnevatelt aladelt. Noormetsa kinnistu poolt on metsaraie käigus teostatud lageraiet üle Kure kinnistu looduses asetsevate piiride 0,34 ha ulatuses ja Saarse kinnistu poolt 0,36 ha ulatuses. Noormetsa ja Saarse kinnistute omanik oli raie teostamise ajal kostja. Kostjal puudus õiguslik alus metsa raiumiseks hagejate kinnistutel. Hagejad leiavad, et kostja teadlikult korraldas metsamaterjali raiumise Kure kinnistul. Kostja peab hüvitama hagejatele Kure kinnistult maha võetud metsa turuhinna kas alusetu rikastumise 2(11)
võlasuhtest või kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevalt, samuti tasuma hüvitise summalt viivist.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hagejate kanda. Hagejad ei ole tõendanud ei alusetu rikastumise nõude (eelkõige võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 lg 1) ega õigusvastase kahju tekitamise nõude (VÕS § 1043) rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid, mh kostja kui füüsilise isiku tegevust ning põhjuslikku seost nimetatud tegevuse ja hagejatel väidetavalt tekkinud kahju vahel. Kostja ei ole kinnistutel raiet teostanud, kostja võõrandas raieõiguse Evekas Puhketalu OÜ-le (Evekas) ning viimane tellis raie teostamise Mets ja Puu OÜ-lt. Kostja ei ole hagejate arvel rikastunud. Lisaks ei ole tõendatud, et Mets ja Puu OÜ oleks teostanud 2014. a-l raiet väljaspool Noormetsa ja Saarse kinnistute piire. Raie tegemise ajal ei olnud mistahes kattuvusi raie toimumise asukohas Kure, Noormetsa ja Saarse kinnistute vahel. Saarse kinnistu piirid mõõdistas selleks litsentsi omav äriühing OÜ Avek Maa ning kinnistu piiride kulgemist kinnitas 2003. a oktoobris ka Kure kinnistu eelmine omanik A.L. . Saarse kinnistu piirid koos katastriga kinnitas Maa-amet. Keskkonnaamet kinnitas metsaraie aluseks olevad metsateatised. Eeltoodut arvestades oli raie lubatud. Raie teostamise ajal ei olnud kahtlust, et tegemist ei ole kostjale (hiljem E.-E. Kolpakovile) kuuluva maa ja metsaga. Ebaõiged mõõdistused ja piiride kattumised ilmnesid alles Maa-ameti kontrollmõõdistuse käigus 2014. aasta detsembris. Selleks ajaks olid raietööd lõppenud. Hagejate võimalik alusetu rikastumise nõue on ka aegunud. Viivist saaks hagejad VÕS § 113 lg-st 2 lähtudes nõuda alates hagi esitamisest, viivise nõudmine sellele eelnenud ajavahemiku eest on põhjendamatu.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus jättis 24. augusti 2020. a otsusega hagi rahuldamata. Poolte menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt ei esine VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud alusetu rikastumise aluseid. VÕS § 1037 lg 1 järgi peab õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) hüvitama õigustatud isikule rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise eeldusteks on teise isiku õiguse rikkumine ning selle tõttu teise isiku arvel rikastumine. Hagejad saaksid nõuda metsaraiega kostja poolt saadu hüvitamist, kuid selleks peaksid hagejad tõendama seda, mille võrra kostja on rikastunud. Käesolevas asjas puuduvad tõendid selle kohta, kas ja millises suuruses kostja hagejate nõusolekuta nende omandiõiguse rikkumise läbi rikastus. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja ja Evekase vahel sõlmitud Noormetsa ja Saarse maaüksustel kasvava metsa raieõiguse võõrandamise leping ning Evekas on metsamaterjali müünud, millest nähtuvalt on metsamaterjali eest tasu saanud Evekas. Andmed kostja rikastumise kohta puuduvad. Hagejate esitatud asjaolud võivad anda alust nõuda kostjalt omandi rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist deliktiõiguse alusel (VÕS §-d 1043 jj). Kõne alla võiks tulla kostja käitumise õigusvastaseks lugemine hagejate omandi rikkumise tõttu (VÕS § 1045 3(11)
lg 1 p 5). Selleks peaksid hagejad tõendama, et kostja käitus õigusvastaselt, esmajoones rikkus VÕS § 1045 lg 1 p 5, hagejatele tekkis hüvitatav kahju (VÕS § 127 lg-d 1 ja 2, § 128) ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kohus tuvastas, et Saarse, Noormetsa ja Kure kinnistute katastriandmed olid 2014.a-l ebatäpsed ning praeguseks on tuvastatud katastriüksuste piiride kattuvus (mh on Kure kinnistu pindala vähenenud 0,01 ha võrra). Kostja, raiudes väidetavalt katastriüksuste kattuvalt alalt puid, käsutas oma omandit ning seetõttu ei ole raie teostamine õigusvastane (VÕS § 1045 lg 1 p 5). Katastriüksuste piiride kattuvuse tõttu ei ole kostja poolt omandi käsutamist põhjendatud lugeda õigusvastaseks. Kui kostja raiet lugeda õigusvastaseks, vabaneks kostja vastutusest, sest kostjale ei saa ette heita hoolsuskohustuse rikkumist. Kostja teostas raied 2014. a-l kehtivate metsateatiste alusel maakatastri kaardi järgi, Saarse kinnistul puudusid osad piirimärgised looduses; Noormetsa kinnistu pindala vähenes kontrollmõõtmiste tagajärjel kinnistusraamatu andmetel esialgsest tervelt 0,4 ha võrra. Kostjale ei ole keskmise mõistliku isikuna põhjendatud ette heita käibes vajaliku hoole järgimata jätmist, kui isegi eriteadmistega isikud ei tuvastanud katastripiiride ja plaanide mittevastavust, samuti ei ole tõendatud kostja poolt tahtlikku õigusvastase tagajärje soovimist. Samuti nõustus kohus kostjaga, et asjas puuduvad usaldusväärsed kändude lugemise andmed, mis kajastaksid väidetavat kostja poolt teostatud raiet hagejate kinnistul. Paljasõnalised on ka hagejate väited hagejate kulude puudumise kohta metsaraiel ja metsamaterjali veol. Kokkuvõttes märkis maakohus, et asjas on tõendatud, et Evekase poolt volitatud kostja poolt ettenäidatud piirides teostas kehtivate metsateatiste alusel puude raiet Saarse ja Noormetsa kinnistuil Puit ja Mets OÜ. Saarse ja Noormetsa kinnistute piirid oli osaliselt kattuvuses hagejate omandis oleva Kure kinnistuga, mida ei kajastanud raie ajal katastrikaardid. Arvestades hagejatele tekitatud kahju asjaolusid, pidas kohus otstarbekaks jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 alusel poolte menetluskulud nende endi kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja palub 23. septembril 2020 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja teha selles osas uus otsus, millega jätta menetluskulud solidaarselt või võrdsetes osades hagejate kanda. Juhul kui ringkonnakohus peab võimalikuks maakohtu menetluskulu rahalise suuruse kindlaksmääramist, siis määrata need kindlaks vastavalt kostja poolt maakohtule 15. juunil 2020 esitatud menetluskulu nimekirjale, kohaldades väljamõistevalt summalt VÕS § 113 järgset viivist. Apellatsioonimenetluse kulud palub kostja samuti jätta hagejate kanda. Maakohus on otsuses üksnes tsiteerinud TsMS § 162 lg 4 teksti, toomata välja ühtegi selle erandliku sätte kohaldamise alust käesolevas asjas ning seondamata seda (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 rikkudes) ühegi kohtu poolt tuvastatud asjaoluga, sh maakohtu poolt viidatud "kahju asjaoludega". Maakohtu viidatud "otstarbekus" ei ole seadusest tulenev
4(11)
alus, mis võimaldaks mitte jätta menetluskulusid hagejate kanda asjas, kus otsus on tehtud täies ulatuses hagejate kahjuks. Maakohus tuvastas, et kostja ei ole tekitanud hagejatele kahju ega rikastunud nende arvelt. Kohus ei tuvastanud ühtegi kostjale etteheidetavat tegu. Hagejate põhjustatud menetlus maakohtus kestis ligikaudu kolm aastat ning hagejad pidid arvestama vastaspoole menetluskulude kandmisega vaidluse kaotamise korral. Kohus lahendas vaidlust võrdsete poolte vahel. Isegi kui hagejad oleksid nõrgemaks ja vähemkaitstud pooleks, ei annaks see alust TsMS § 162 lg 4 erandi kohaldamiseks. Puudub mõistlik põhjus, miks peaksid kulud, mida pole maakohtu otsuse kohaselt põhjustanud kostja, jääma tema enda kanda. Hagejad ise pole palunud kohtul kohaldada TsMS § 162 lg 4 erandit ega sättes nimetatud asjaolusid tõendanud.
5.Hagejad vaidlevad kostja apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.
6.Hagejad paluvad 7. oktoobril 2020 esitatud vastuapellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tervikuna tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda. Juhul kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks ise uue otsuse tegemist, paluvad hagejad saata asi uueks arutamiseks tagasi maakohtule.
6.1.Nii hagejate kui kostja kinnistute piirid looduses on olnud paigas nende loomise hetkest alates. Hagejad ei pea asjakohaseks maakohtu järeldust (vaidlustatud otsuse p-s 18), et raie ajal ei kajastanud katastriakaardid Saarse ja Noormetsa kinnistute piiride osalist kattuvust. Katastrikaardid on informatiivsed ja kajastavad vaid katastriüksuste naabrussuhteid, mitte ei määra kinnistute piiride asukohta looduses. Piiride asukohad määratakse looduses katastriüksuse plaaniga ja muu katastriüksuse alusmaterjaliga. Katastrikaartide õigsust võib eeldada, nende põhjal kinnistu piire looduses aga ei määrata. Seega on vale kohtu seisukoht, et kuna katastrikaart kajastas valet piirikihti, siis oli kostja eksimus õigustatud, või et selline info võis viia kostja eksimusse. Hagejad on korduvalt menetluse algusest peale kinnitanud, et kinnistute piirid on olnud looduses kogu aeg paigas ega ole olnud ka põhjust nende asukoha muutmiseks. Vaidlus on käinud selle üle, milliste kinnistute piirid on Maa-ameti katastrikaardi serveris õiges kohas ja millised vales kohas. Vaidlus käib digitaalsel kaardil olevate digitaalsete piiride üle, mitte päris kinnistute päris piiride üle looduses.
6.2.Kostja pidi olema ja oli teadlik oma kinnistute piiridest looduses, mis ühtisid Kure kinnistu piiridega looduses. Kostjal olid olemas kehtivad katastriüksuste kaardid ja talle kätte näidatud ja teada looduses tuvastatavad piiritähised, mille järgi oleks saanud kinnistute vahelised piirid raietegevuseks kindlaks määrata. K.S. , kellelt kostja omandas Noormetsa kinnistu 11. märtsil 2005, kinnitas maakohtu menetluses antud ütlustes, et näitas kostjale isiklikult kätte Noormetsa kinnistu piirid, sealhulgas ka Noormetsa ja Kure kinnistu ühise piiri. Kure ja Noormetsa vaheliseks piiriks on üheselt mõistetav kraav, mis on tänaseni looduses alles. Samuti on tõendina esitatud notariaalselt tõestatud Noormetsa kinnistu müügileping, kus kostja kinnitab, et piirid on talle kätte näidatud ja ta on neist teadlik. Maakohus ei ole otsuses ananlüüsinud K.S. i
5(11)
ütlusi, mis puudutab tema survestamist kostja poolt. Survestamine seisnes selles, et kostja sundis K.S. i andma kohtus valeütlusi. Ka Saarse kinnistu piiride kättenäitamine toimus looduses, sh näidati looduses juba olevaid Kure ja Noormetsa kinnistute piiritähiseid, mis said sellest hetkest ka Saarse piiri tähisteks. Seega saadi maaüksuste vahelise piirina 2003. a-l Saarse katastriüksuse moodustamise ajal kõigile asjassepuutuvatele isikutele kätte näidatud just Kure kinnistu olemasolev piir. Raie on lubatud konkreetse kinnistu piirides. Piirid on määratud maastikul olemasolevate piirimärkidega ja katastriüksuste plaanidega. Enne 1. juulit 2018 oli katastriüksuse asukohta tõendavaks dokumendiks katastripidaja pitsati ja allkirjaga kinnitatud koopia katastriüksuse plaanist või katastripidaja pitsati ja allkirjaga kinnitatud väljavõte kaartidest. Kostjal olid korrektsed katastripidaja pitsatiga katastriüksuste plaanid olemas aga ta ei kasutanud neid nõuetekohaselt. Metsateatis ei saa muuta seaduslikuks naaberkinnistu omaniku loata tema kinnistult metsa raiumist. Vastasel juhul oleks metsateatis õigustühine. Metsateatises toodud eraldised peavad jääma kinnistu piiridesse. Kui see mingil põhjusel nii ei ole, ei anna selline olukord kinnistu omanikule õigust minna üle piiri naaberkinnistule ilma kokkuleppeta metsa raiuma, metsamaterjali minema viima ja seda maha müüma.
6.3.Metsa raiumisega tekitas hagejatele kahju kostja, mitte tema esindatav Evekas. Menetluse algusest kuni 13. detsembrini 2019 ei vaielnud pooled selle üle, et kostja võttis oktoobris 2014 metsa maha. Kostja poolt 13. detsembri 2019. a menetlusdokumendis esmakordselt esitatud lepingutes, s.o väidetavas 1. novembril 2014 sõlmitud raie võõrandamislepingus kostja ja Evekase vahel ega 2. novembril 2014 sõlmitud raieteenuse lepingus Evekase ja Mets ja Puu OÜ vahel, ei mainita kordagi, et poolte vahel oleks olnud suusõnaline kokkulepe selles, et raiet võinuks keegi teostada varem kui kirjalikus lepingus sõlmimise kuupäeval. Seega 2014. a oktoobris oli Saarse ja Noormetsa kinnistute omanik ja raie õiguse omanik veel kostja, mitte Evekas. Seega leidis maakohus valesti, et tegelik vastutaja on Evekas. Otsuses on jäetud analüüsimata tunnistaja R.P. la ütlused, et suusõnaline kokkulepe Evekasega sõlmiti kohe peale metsateatiste esitamist. Metsaseaduse (MS) § 37 lg 6 järgi sõlmivad raieõiguse võõrandamisel võõrandaja ja omandaja kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis raieõiguse võõrandamise lepingu või vormistavad akti suulise lepingu sõlmimise kohta. Raieõigust ei ole kostja suuliselt Evekasele võõrandanud, kuna selle kohta puudub nõutav kirjalik akt. Samuti ei ole Evekas sõlminud suulist raie teostamise lepingut Puit ja Mets OÜ-ga. Kostja ei ole esitanud menetluse käigus mitte ühtegi akti, kus oleks kirjas eelnevalt mainitud suusõnaline kokkulepe, samuti ei ole maininud eelneva suulise lepingu kehtimist novembri alguses sõlmitud lepingutes. Viidatud taasesitatavas vormis akt on seadusega kohustuslik, mitte soovituslik. Isegi kui kostja võõrandas raieõiguse Evekasele, on kostja saanud või oleks pidanud saama selle müügist tulu. Väide, nagu oleks võõrandamine toimunud tasuta, ei välista hagejate nõudeid. Hagejate kahjunõude arvestamisel tuleb lähtuda kahjustuse ulatusest ehk raiutud metsa tegelikust väärtusest. Kostja ei ole lükanud ümber hagejate poolt esitatud asjatundja
6(11)
arvamuses toodud kahju arvestust. Kostjal endal on võimalik esitada väidetavaid nõudeid Evekase või raietöid faktiliselt teinud Puit ja Mets OÜ vastu.
6.4.Kohus on eksinud ka menetluslikult. Kohus on leidnud, et hagejad ei ole tõendanud, et metsaraie teostas kostja enne 1. novembrit 2014, kuid samas jättis kohus rahuldamata hagejate taotluse tunnistajate ülekuulamiseks, kes nägid kostja tegevust hagejate metsas oktoobris 2014 ning vastu võtmata fotod, mis samuti kinnitasid kostja tegevust hagejate metsas enne 1. novembrit 2014. Kohus ei saa heita hagejatele ette väidete tõendamata jätmist, kui hagejad on selgelt soovinud seda teha.
Kostja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis menetluskulud poolte kanda, ning teha uus otsus, millega jätta kulud võrdsetes osades hagejate kanda. Muus osas tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus rahuldatakse, vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Arvestades esitatud apellatsioonkaebuste eset ja ulatust, tuleks hagejate vastuapellatsioonkaebuse rahuldamisel tühistada maakohtu otsus ka kostja poolt vaidlustatud osas. Seetõttu peab ringkonnakohus otstarbekaks käsitleda järgnevat esmalt vastuapellatsioonkaebusega ning seejärel apellatsioonkabusega seonduvat.
9.Vastuapellatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtu arvates alust muuta maakohtu otsust osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata, küll tuleb osaliselt muuta otsuse põhjendusi.
9.1.Kasvav mets on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 1 järgi kinnisasja oluline osa ja kuulub TsÜS § 53 lg 2 esimese lause järgi kinnisasja omanikule. Mahavõetud mets on TsÜS § 50 lg 2 järgi vallasasi. Vähemalt tulundusmetsa näol on tegemist kinnisasjast saadava viljaga TsÜS § 62 lg 2 mõttes, mille omanikuks saab kinnisasja omanik asjaõigusseaduse (AÕS) § 115 lg 1 järgi vilja kinnisasjast eraldumisel, st metsa mahavõtmisel. Ringkonnakohus leiab, et hagejate nõue Kure kinnistult väidetavalt õigusliku aluseta saadud metsamaterjali hariliku väärtuse hüvitamiseks võiks kuuluda rahuldamisele eelkõige VÕS § 1037 lg 1 (alusetu rikastumise rikkumiskondiktsiooni) alusel. VÕS § 1045 lg 1 p 5 eesmärk ei ole kannatanu kaitsmine omandi rikkumisega kaasneva puhtmajandusliku kahju eest, st hüvitamisele ei kuulu tulu, mida omanik oleks kahjustatud asjast saanud, kui rikkumist ei oleks esinenud (vt ka Riigikohtu 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 24; 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Omandi rikkumise korral võib kannatanul olla saamata jäänud tulu hüvitamise nõue juhul, kui selline rikkumine kujutab endast delikti ka VÕS § 1045 lg 1 p 6, p 7 või p 8 järgi. Sellele ei ole hagejad praeguses asjas tuginenud.
9.2.VÕS § 1037 lg 1 järgi peab õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust rikkunud isik (rikkuja) hüvitama õigustatud isikule rikkumise teel saadu
7(11)
hariliku väärtuse. Seega saab sätte alusel esitada nõude selles viidatud õigushüvede rikkuja vastu. Maakohus on asunud seisukohale, et vaidlusalust raiet ei teostanud kostja, vaid kostjalt raieõiguse omandanud Evekas (vahetult teostas raietöid Puit ja Mets OÜ), samuti ei ole kostja maakohtu järelduste kohaselt omandanud raie käigus saadud metsamaterjali. Sisuliselt on maakohus seega leidnud, et hagi on esitatud ebaõige kostja vastu. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu viidatud järeldused põhjendatud ning asja materjalide põhjal ei ole alust asuda teistsugusele seisukohale.
9.2.1.Ringkonnakohus ei nõustu hagejate käsitlusega, nagu oleks kostja menetluse käigus võtnud TsMS § 231 lg 2 tähenduses omaks, et metsa raiumisega rikkus hagejate õigusi (hagejate sõnastuses "tekitas hagejatele kahju") kostja (mitte Evekas). Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus ka kostja omaksvõttu eeldada (TsMS § 231 lg 4). Kuni 13. detsembril 2019 esitatud vastuseni on kostja enda seotuse kohta raiega esitanud ebaselgeid ning v-o ka vasturääkivaid seisukohti. Samas ei saa nõustuda hagejatega, nagu polnuks kostja poolt metsa raiumise üle vaidlust. Kostja on juba esimeses kohtule esitatud vastuses märkinud, et tema kui füüsiline isik raiet ei teostanud (I kd, tl 35 pöördel). Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks sellest vastuväitest edasises menetluses loobunud. Kõnealust väidet on kostja korranud ja täpsustanud 13. detsembril 2019 esitatud vastuses, esitades ka Evekasega sõlmitud raieõiguse võõrandamise lepingu – kasvava metsa raieõiguse müügilepingu (II kd, tl 181). Ringkonnakohus rõhutab samuti, et viidatud
13.detsembri 2019. a vastuse esitas kostja asja eelmenetluse käigus ning kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Seega on maakohus raieõiguse võõrandamisega seotud vastuväidete ja tõenditega õiguspäraselt arvestanud. TsMS § 231 lg 2 teise lause järgi on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. TsMS § 231 lg 4 järgi eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Riigikohus on oma praktikas olnud järjekindlalt seisukohal, et TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 11; 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641, p 15.2). Praegusel juhul ei ole maakohus enne
13.detsembrit 2019 kostjalt küsinud, kas ta võtab omaks hageja poolt ette heidetud metsa raiumise. Seda asjaolu ei ole palunud kostjal selgitada ka hagejad. Seetõttu ei olnud kohtul alust TsMS § 231 lg 4 järgi eeldada, et kostja on metsa raiumise kui asjaolu omaks võtnud.
9.2.2.Hagejad on toonud välja, et kostja väidetud raieõiguse võõrandamise leping sõlmiti alles 1. novembril 2014, mil raie oli juba toimunud, ning varasemad väidetavad suulised kokkulepped kostja ja Evekase vahel ei ole MS § 37 lg-st 6 tulenevalt kehtivad. Ringkonnakohus hagejatega ei nõustu. MS § 37 lg 6 võimaldab raieõiguse võõrandamise lepingu sõlmimist ka suulises vormis, sellise kokkuleppe kohta tuleb siiski vormistada kirjalik akt, seda võimaldas ka sätte vaidlusalusel ajavahemikul kehtinud redaktsioon. 8(11)
Praegusel juhul on hiljem vormistatud küll ülalviidatud raieõiguse võõrandamise leping, mitte akt. Akti vormistamata jätmine ei too ringkonnakohtu arvates samas kaasa suulises vormis sõlmitud kokkuleppe tühisust. Hagejate endi poolt viidatud tunnistaja R.P. la ütluste kohaselt sõlmiti praegusel juhul suusõnaline kokkulepe Evekasega oktoobri alguses, kohe pärast metsateatiste esitamist (III kd, tl 129).
9.2.3.Samuti ei ole põhjendatud hagejate väide, nagu oleks raieõiguse võõrandamise leping TsÜS § 89 tähenduses näilik tehing. Juba R.P. la ütlustest nähtub, et nimetatud lepingul olid õiguslikud tagajärjed – kokkuleppeid kostja ja Evekase vahel täideti ning raiet teostas Puit ja Mets OÜ Evekase tellimusel (III kd, tl-d 129–130). Lisaks on kostja esitanud Evekase ning Puit ja Mets OÜ vahel 2. novembril 2014 sõlmitud raieteenuse lepingud (II kd, tl 181 pöördel–tl 185). Asjaolu, et kostja võis raieõiguse (tasuta) Evekasele võõrandada n-ö maksude optimeerimise eesmärgil, ei muuda tehingut eraõigussuhetes veel näilikuks.
9.2.4.Ringkonnakohus rõhutab, et TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi pidid eelkõige hagejad tõendama oma väited kostja poolt hagejate õigushüve (omandi) kahjustamisest. Asjas ei ole tõendeid, et kostja füüsilise isikuna oleks vaidlusalust raiet teostanud või raiutud metsamaterjali võõrandanud. Nii ülalviidatud raieõiguse võõrandamise leping ja raieteenuse lepingud kui ka R.P. la ütlused kinnitavad, et raietööde tellijaks oli Evekas, mida esindas volituse alusel kostja, raitööde eest tasus Evekas ning puidu sai samuti Evekas. Lisaks kinnitas tunnistaja, et kostja (füüsilise isikuna) ei ole raiet tellinud.
9.2.5.Hagejad väidavad, et maakohus jättis nad ilma võimalusest tõendada, et raie toimus enne 1. novembrit 2014. Samas ei ole hagejad esitanud taotlusi uute tõendite kogumiseks või vastuvõtmiseks apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui raiet tehti ka 2014. a oktoobris, ei ole sellel ülalesitatud järeldusi arvestades asjas määravat tähtsust.
9.2.6.Hagejad leiavad mh, et isegi kui kostja esindas Evekast, siis on ta ikkagi vastutav kahju eest. See käsitlus ei ole õiguslikult põhjendatud. Evekas on iseseisev õigussubjekt, juriidiline isik (TsÜS § 24 ja § 26 lg 1). Esindusõiguse piires tehtud tehingud tekitavad õigusi ja kohustusi esindatavale (TsÜS § 115 lg 1) ning kostja käitumine ja temast tulenevad asjaolud Evekase kohustuste täimisel tuleb omistada Evekasele (TsÜS § 132 lg 2).
9.3.Eelmärgitut arvestades puuduvad hagejatel ringkonnakohtu hinnangul nõuded kostja vastu ning hagi tuleb nendel põhjendustel jätta rahuldata. Muud põhjendused tuleb jätta maakohtu otsusest välja, kuna maakohus ei ole otsuses jälgitavalt tuvastanud, kas hagejate omandit rikuti, st kas raiet teostati üle Kure kinnistu piiride (AÕS § 128 lg 1) ja sellelt kinnistult metsamaterjali saadi või mitte. Ka ringkonnakohus ei pea menetlusökonoomia kaalutlustel vajalikuks asuda nimetatut tuvastama. Seetõttu ei vasta ringkonnakohus ka vastuapellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele.
9.4.Ringkonnakohus märgib, et iseenesest ei saa käesolevas asjas esitatu põhjal välistada hagejate VÕS § 1037 lg 1 kohast nõuet Evekase vastu, kellele saab TsÜS § 132 lg 2 alusel omistada ka Puit ja Mets OÜ teod või tegevusetuse. VÕS § 1037 lg 1 kohase 9(11)
nõude tekkimise eelduste seisukohalt ei ole rikkuja süü iseenesest oluline, süüst võib sõltuda vastutuse ulatus (VÕS § 1039). Ringkonnakohus nõustub hagejatega, et Keskkonnaameti kooskõlastus metsateatisel ei anna iseenesest õigust raiuda metsa võõral kinnisasjal.
10.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb tühistada maakohtu otsus osas, milles menetluskulud jäeti poolte kanda. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab üldjuhul hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 lubab erandlikel asjaoludel jätta kohtukulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega.
10.1.Maakohus on TsMS § 162 lg 4 kohaldamisel viidanud üksnes hagejatele tekitatud kahju asjaoludele ning "otstarbekusele". Kohus ei ole sidunud neid järeldusi asjas tuvastamist leidnud asjaoludega. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu põhjendused ei ole TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks piisavad ning kohus on ületanud diskrestiooni piire. Ringkonnakohus rõhutab, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti (vt nt Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10). Praegusel juhul ei ole maakohus tuvastanud ja asja materjalidest ei nähtu selliseid erandlikke asjaolusid, mis TsMS § 162 lg 4 kohaldamist õigustaksid, mh ei ole selleks hagejate poolt väidetav kulude kandmine teises tsiviilasjas.
10.2.Kostja on põhjendatult rõhutanud, et hagimenetlus on dispositiivne (TsMS § 4 lg-d 1–3) ning hageja valib hagi esitamisel mh selle isiku, kelle vastu nõude suunab (kostja). Hageja peab üldjuhul kandma riske, mis seonduvad hagi esitamisega vale kostja vastu (st isiku vastu, kellel ei saa olla haginõudest tulenevat kohustust). Kui menetluse käigus peaks selguma, et hagi on ekslikult esitatud vale isiku vastu või ei ole esitatud kõigi isikute vastu, kes on vaidlustatud õigussuhte osalised, võib kohus hageja taotlusel hagimenetluse käigus kostja asendada ja uusi kostjaid kaasata (TsMS § 208 lg-d 1 ja 2). Praeguses asjas ei ole hagejad taotlusi kostja asendamiseks ega kostjate kaasamiseks esitanud.
10.3.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu menetluse kulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel võrdsetes osades hagejate kanda.
10.4.Vastaspoole kulude kandmise kohustus ei tähenda siiski, et need kulud tuleb alati täies ulatuses hüvitada. Kohus määrab hüvitatavate kulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses (TsMS § 174 lg 1). Senise kohtupraktika järgi ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Kohtule esitatud avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud peaksid olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud
10(11)
üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul (vt Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel ei ole iseseisvat tähtsust sellel, et ka hagejaid esindas maakohtu menetluses vandeadvokaadist esindaja ning poolte menetluskulud esimeses kohtuastmes olid võrreldavas suuruses. Hagejate menetluskulude vajalikku ja põhjendatud ulatust ei ole kohus kontrollinud.
11.Hagi ja hagejate vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus ka apellatsioonkaebuste menetlemisel tekkinud kulud TsMS § 162 lg 1, § 171 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel võrdsetes osades hagejate kanda. Kuivõrd ringkonnakohus muudab maakohtu määratud menetluskulude jaotust hagejate ja kostja vahel, juhindub ringkonnakohus menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses kohtupraktikas TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra (vt nt Riigikohtu 20. aprillil 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p-d 19-22; 10. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-1553, p 25). Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi
(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.