Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks
Määruse tegemise aeg ja koht
25. jaanuar 2021, Tartu
Tsiviilasja number
2-20-15079
Tsiviilasi
A.A. hagi Eesti Vabariigi ja B.B. i vastu tervishoiuteenuse osutamise lepingust tuleneva mitterahalise kohustuse täitmiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks Hagi menetlusse võtmisest keeldumine
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 30. oktoobri 2020 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.A. määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Määruskaebuse esitaja (hageja): A.A. (isikukood XXX), esindaja advokaat Dmitri Koroljov Vastustaja I (kostja I): Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu), esindaja Agu Rillo Vastustaja II (kostja II): B.B. (isikukood XXX)
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 30. oktoobri 2020 määrus p 1 osas, millega maakohus keeldus A.A. 28. oktoobri 2020 täpsustatud hagiavalduse p-s 5.3 toodud nõuet (kohustada Eesti Vabariiki nõuetekohaselt täitma tervishoiuteenuse osutamise lepingut otsustamisel, kas hageja vajab liikumiseks karkusid ja isiklikku abistajat abistamiseks treppidest käimisel, jalutuskäigul, vangikambri koristamisel ja voodipesu vahetamisel, jalgade hügieeni eest hoolitsemisel, kingapaelte kinni- ja
lahtisidumisel ning raskuste tõstmisel) menetlusse võtmast ning saata tühistatud osas tsiviilasi samale maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
Ülejäänud osas jätta maakohtu määruse resolutsioon muutmata, muutes maakohtu määruse õiguslikke põhjendusi.
3.Rahuldada A.A. määruskaebus osaliselt.
4.Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asjas tehtavas lõpplahendis. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A.A. (hageja) esitas 15. oktoobril 2020 Eesti Vabariigi (Justiitsministeerium, Viru Vangla kaudu; kostja I) vastu hagi tervishoiuteenuse osutamise lepingust tuleneva mitterahalise kohustuse täitmiseks ning B.B. i (kostja II) vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hageja palus 28. oktoobril 2020 täiendatud hagiavalduses kostja I vastu: •
•
• •
kohustada kostjat I tegema meditsiinilist otsust, mille kohaselt lähtuvalt hageja terviseseisundist kuni hageja terviseseisundi olulise paranemiseni, kuid maksimaalselt kuni tema vangistusest vabanemiseni tuleb hagejale võimaldada (hagiavalduse p 5.2): - liikumiseks karkude kasutamist (hagiavalduse p 5.2.1); - isiklikku abistajat abistamiseks treppidest käimisel, jalutuskäigul, vangikambri koristamisel ja voodipesu vahetamisel, jalgade hügieeni eest hoolitsemisel, kingapaelte kinni- ja lahtisidumisel ning raskuste tõstmisel (hagiavalduse p 5.2.2). Alternatiivselt kohustada kostjat I nõuetekohaselt täitma tervishoiuteenuse osutamise lepingut otsustamisel, kas hageja vajab liikumiseks karkusid ja isiklikku abistajat p-s 5.2.2 nimetatud toimingutes (hagiavalduse p 5.3). Kolmanda alternatiivina keelata kostjal I tugineda arst B.B. i 25. juulil 2020 väljastatud tõendile nr 4647 (hagiavalduse p 5.4). Neljanda alternatiivina tuvastada B.B. i 25. juulil 2020 väljastatud tõendi nr 4647 õigusvastasus (hagiavalduse p 5.5).
Lisaks palus hageja mõista kostjalt II hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu siseveendumuse järgi (hagiavalduse p-d 5.6 ja 5.7).
2.Kostja I leidis, et pädevaks kohtuks võib olla halduskohus. Tuumikküsimus on mitte see, millise otsuse teeb vangla tervishoiutöötaja, vaid see, et vangla seab hagejale võrreldes vabaduses viibivate isikutega piiranguid. Ka avalik-õiguslike suhete puhul on võimalik, et haldusorgan tugineb oma otsuses tervishoiutöötaja eelnevale otsusele, mis on tehtud tema meditsiiniliste teadmiste pinnalt.
MAAKOHTU SEISUKOHT
3.Maakohus keeldus menetlusse võtmast hagiavalduse p-des 5.2-5.5 märgitud nõudeid ning jättis p-ides 5.6-5.7 esitatud nõuded käiguta. Maakohus leidis, et kohus ei saa kohustada vanglat isegi tervishoiuteenuse osutamise lepingu poolena tegema hagiavalduse p-s 5.2 taotletud meditsiinilist otsustust. Hagiavalduse lisa nr 18 kohaselt esitas hageja 5. augustil 2020 Viru Vanglale vaide seoses talle vajaliku abilise keelamisega. Vangla jättis 18. septembri 2020 vaideotsusega vaide rahuldamata ning selgitas hagejale õigust pöörduda kaebusega halduskohtusse. Kohtuasjade registrist ei nähtu, et hageja oleks pöördunud halduskohtusse rahuldamata jäänud vaideotsuse osas. Maakohus asus seisukohale, et kuna hageja üheks nõudeks on kohustada vanglat võimaldama talle isiklik abistaja, aga hageja on jätnud selles osas oma õigused realiseerimata, ei saa ta esitada maakohtule samasisulist nõuet. Lisaks leidis eelistungil kinnitust asjaolu, et hagejal on ka käesoleval ajal õigus kasutada küünartuge liikumiseks, samuti ortoosi. Tema voodi kohal kambris ja tualetis on olemas abivahendid (käepidemed). Maakohus leidis, et hageja alternatiivseid nõudeid (hagiavalduse p-d 5.2-5.3) ei ole võimalik ühelgi materiaalõiguslikul alusel rahuldada. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmise nõue on küll tsiviilõiguslik nõue, kuid antud nõude kontekstis (kohustada vanglat nõuetekohaselt täitma tervishoiu osutamise lepingut otsustamisel, kas hageja vajab liikumiseks karkusid ja isiklikku abistajat), pidanuks hageja vaidlustama vangla 18. septembri 2020 vaideotsust. Seega keeldus maakohus hagis esitatud kostja I vastu esitatud nõuete (hagiavalduse p-d 5.2.-5.4) menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel (hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada). Tuvastusnõude esitamiseks peab hageja põhjendama õigustatud huvi TsMS § 368 lg 1 mõttes. Seda ei ole hageja teinud. Hageja pole selgitanud, milles seisneb tema õiguslik huvi tuvastada kostja II poolt 25. juulil 2020 väljastatud tõendi nr 4647 õigusvastasus (seadusvastasus) (hagiavalduse p 5.5). Kohus on seisukohal, et hageja tuvastusnõude puhul ei ole käesoleva tsiviilasja kontekstis tegemist iseseisva tsiviilõigusliku nõudega TsMS § 368 lg 1 mõttes. Kohus selgitas, et kostja II võimalikku lepingu rikkumist/tegevuse õigusvastasust tuleb kohtul kontrollida ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamiseks. Seetõttu juhul, kui hageja esitab lisaks sooritusnõudele tuvastusnõude, mille kohta tuleb nagunii teha otsustus sooritushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendustes, on tuvastushagi ja sooritushagi näol tegemist sama hagiga samade poolte vahel (Riigikohtu lahend 3-2-1-157-12 p 14). Seega keeldus maakohus ka hagis esitatud tuvastusnõude (hagiavalduse p 5.5) menetlusse võtmisest.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu määruse resolutsiooni p 1 peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, milles maakohus keeldus hagiavalduse p-des 5.2-5.3 ja 5.5 märgitud nõuete menetlusse võtmisest ning teha uus määrus, millega võtta hagiavalduse p-des 5.2, 5.3 ja 5.5 märgitud nõuded menetlusse või saata asi maakohtule nimetatud nõuete menetlusse võtmiseks. Hageja nõuab kostjalt I konkreetse sisuga meditsiinilise otsuse tegemist, mis on olemuselt tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmise nõue. Alternatiivselt nõuab hageja tervishoiuteenuse osutamise lepingu nõuetekohast täitmist isikliku abistaja ja karkude vajaduse üle otsustamisel. Küünartoe ja ortoosi kasutamise võimalus ning voodi kohal kambris ja tualetis käepidemete olemasolu ei asenda karke ja isiklikku abistajat.
Põhjendamatu on maakohtu väide, et kohus ei saa kohustada kostjat I tegema meditsiinilist otsustust. Kohtulikult on võimalik nõuda VÕS §-s 760 sätestatud tingimustel tervishoiuteenust. Nii on tervishoiuteenuse osutamise lepingust tuleneva mitterahalise kohustuse täitmise nõue (nt üldtunnustatud ravi nõudmine või diagnoosi püstitamine) kohtulikult maksmapandev. Vastuoluline on maakohtu seisukoht, et tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmise nõue on küll tsiviilõiguslik nõue, kuid antud nõude kontekstis pidanuks hageja vaidlustama vangla vaideotsust. Maakohtu väide, et hagiavalduse p-s 5.3 esitatud nõuet ei ole võimalik ühelgi materiaalõiguslikul alusel rahuldada, on vastuoluline ja sisult ebaõige. Maakohus asus seisukohale, et tegemist on tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmise nõudega. Järelikult on tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmise nõude rahuldamise materiaalõiguslik alus VÕS § 108 lg 2 esimene lause koostoimes VÕS § 621 lg 1 teises lauses, §-s 760 esimeses lauses ja §-s 773 sätestatuga. Hagiavalduse p-s 5.5 toodud tuvastushagi menetlusse võtmata jätmisel ei ole maakohus tuginenud ühelegi õigusnormile. Juhul, kui maakohus leidis, et tuvastushagi osas ei ole õigustatud huvi põhjendatud, oleks tulnud jätta hagi vastavas osas käiguta ning anda tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks. Hageja tuvastushuvi seisneb selles, et arsti tõendi väljastamisel on kostja II ja seeläbi kostja I rikkunud tervishoiuteenuse osutamise lepingut ning tõend on õigusvastane. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude on hageja esitanud kostja II ning mitte kostja I vastu. Seega ei ole kostja I mittevaralise kahju nõude osas menetlusosaline ning nõustuda ei saa kohtu põhjendustega, et kohtul tuleb mittevaralise kahju nõude osas nagunii tuvastada tervishoiuteenuse osutamise lepingu võimalik rikkumine.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Ringkonnakohus rahuldab hageja määruskaebuse osaliselt ning tühistab maakohtu määruse resolutsiooni p 1 osas, milles maakohus keeldus hagi p-s 5.3 esitatud nõudes kostja I vastu menetlusse võtmisest ning saadab tühistatud osas asja maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks (TsMS § 657 lg 1 p 3 ja § 659). Ülejäänud osas tuleb jätta maakohtu määruse resolutsioon muutmata, muutes maakohtu määruse õiguslikke põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21 ja § 659). Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse resolutsiooni p 1 õiguspärasust hagiavalduse p-des 5.2-5.3 ja 5.5 esitatud nõuete menetlusse võtmata jätmise osas (TsMS § 651 lg 1).
6.Hageja palus esimese alternatiivina hagiavalduse p-s 5.2 kohustada kostjat I tegema meditsiinilist otsust, mille kohaselt lähtuvalt hageja terviseseisundist kuni hageja terviseseisundi olulise paranemiseni, tuleb hagejale võimaldada liikumiseks karkude kasutamist (hagiavalduse p 5.2.1) ja isiklikku abistajat (hagiavalduse p 5.2.2). Hageja on esitanud nõude tervishoiuteenuse osutamiseks teatud viisil. Maakohus märkis õigesti, et tegemist on tsiviilõigusliku nõudega. VÕS § 760 kohaselt on tervishoiuteenuse osutaja kohustatud osutama tervishoiuteenust isikule, kes seda taotleb, kui taotletavad lepingutingimused ei ole vastuolus seaduses sätestatuga ja tervishoiuteenuse osutamise lepingu tüüptingimustega. Sellistel tingimustel tervishoiuteenust saab järelikult vähemalt üldjuhul ka kohtulikult nõuda. VÕS § 762 esimese lause järgi peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal (Riigikohtu 26. septembri 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-19-1366, p 10).
Hageja märkis määruskaebuses ka ise, et karkude ja isikliku abistaja teenuse üle otsustamine eeldab meditsiinialaseid eriteadmisi, mis hagejal ja eeldatavasti kohtul puuduvad. Eeltoodust tulenevalt ei ole hagiavalduse p-s 5.2 esitatud nõudega hageja taotletud eesmärki võimalik saavutada, kuivõrd patsient ei saa arstilt nõuda, millist ravi tuleks kohaldada. Seega jättis maakohus põhjendatult nimetatud nõude osas hagiavalduse menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. Tervishoiuteenuse osutamise leping on olemuslikult käsundusleping VÕS § 619 mõttes ning seega on võimalik teatud ulatuses kohaldada ka käsunduslepingut reguleerivaid sätteid. VÕS § 621 lg 1 esimese lause järgi peab käsundisaaja käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid, kuid sama lõike teise lause järgi, kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele või võimetele tuginedes, ei või käsundiandja anda üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste suhtes. Riigikohus on VÕS § 621 lg 1 teisele lausele viidates leidnud, et patsient ei saa arstile ette kirjutada, millist ravi tuleks kohaldada (Riigikohtu 13. juuni 2018 otsus asjas nr 2-15-123028/39, p 21.3).
7.Teise alternatiivina palus hageja hagiavalduse p-s 5.3 kohustada kostjat I nõuetekohaselt täitma tervishoiuteenuse osutamise lepingut otsustamaks, kas hageja vajab liikumiseks karkusid ja isiklikku abistajat. Ringkonnakohus leiab, et hagiavalduse p-s 5.3 esitatud nõude esitamine on lubatud ning hageja õigus nõuda tervishoiuteenuse lepingu täitmist tuleneb VÕS §-st 760. Hageja on soovinud kohustada kostjat osutama tervishoiuteenust, mille üheks osaks on karkude ja isikliku abistaja vajaduse üle otsustamine (vt ka Riigikohtu Erikogu 17. juuni 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-20896). Maakohtu määrus tuleb hagiavalduse p-s 5.3 esitatud nõude menetlusse võtmise keeldumise osas tühistada.
8.Neljanda alternatiivina palus hageja hagiavalduse p-s 5.5 tuvastada kostja II 25. juulil 2020 väljastatud tõendi nr 4647 õigusvastasus. Tõendist nr 4647 nähtub kostja II otsus, mille kohaselt ei eelda hageja terviseseisund hooldajat ega karkude kasutamist. Maakohus keeldus p-s 5.5 toodud nõude menetlusse võtmisest põhjusel, et tegemist ei ole eraldiseisva tsiviilõigusliku nõudega ning kohtul tuleb tõendi nr 4647 õigusvastasust kontrollida kostja II vastu esitatud mittevaralise kahju nõuete lahendamisel. Lisaks heitis maakohus hagejale ette tuvastusnõude esitamiseks õigustatud huvi põhjendamata jätmist (TsMS § 368). Ringkonnakohus leiab, et arsti meditsiiniline otsustus või diagnoos on osa osutatud tervishoiuteenusest, mille õigusvastasust eraldiseisvalt tuvastada ei saa. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagiavalduse p-s 5.5 esitatud tuvastusnõude puhul ei saa tegemist olla iseseisva tsiviilõigusliku nõudega TsMS § 368 lg 1 tähenduses. Tõendit nr 4647 saab kohus hinnata hageja nõude kostja I vastu tervishoiuteenuse osutamise lepingu nõuetekohaseks täitmiseks (haginõue p 5.3) läbivaatamise käigus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tõendit nr 4647 saab kohus hinnata ka kostja II vastu esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude läbivaatamisel. Hageja on ise täpsustatud hagiavalduses märkinud, et vaidlus taandub sellele, kas tõendi nr 4647 väljastamisel käitus kostja II nii nagu iga teine korralik tervishoiutöötaja oleks samades tingimustes käitunud. Hageja sai valida, kas esitada mittevaralise kahju nõue solidaarselt mõlema kostja vastu või üksnes ühe kostja vastu (VÕS § 758 lg 2 ja § 770 lg 1). Ainuüksi asjaolu, et hageja on otsustanud esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõude üksnes kostja II vastu (ning mitte kostja I vastu), ei muuda haginõuet p-s 5.5. eraldiseisvalt lubatavaks. Maakohus keeldus põhjendatult hagiavalduse p-s 5.5. esitatud nõude menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel.
9.Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asjas tehtavas lõpplahendis (TsMS § 173 lg-d 1 ja 3). Andra Pärsimägi
Triin Uusen-Nacke
Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.