Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Asjaolud ja hageja nõue

Aktsiaselts NÕO LIHATÖÖSTUS (hageja) ja G.L.A. AGENTUUR OÜ (kostja) sõlmisid 27.10.2014. a müügilepingu nr XXX, mille eesmärgiks oli reguleerida pooltevahelisi suhteid kostja poolt hageja toodetava kauba ostmisel. Nimetatud müügilepingu punkti 4.3. järgi pidi müüja (hageja) üleantava kauba kohta esitama kostjale allkirjastamiseks saateleht-arve, mille allkirjastamisega loetakse kaup ostja poolt vastuvõetuks. Lepingu punkti 5.1. järgi kohustus kostja tasuma arvel näidatud summa 10 kalendripäeva jooksul kauba vastuvõtmisest alates. Kostja on jätnud tasumata 20.09.2019. a. arve nr 201175961 summas 271,26 eurot; 01.10.2019. a. arve nr XXX summas 268,81 eurot ja 08.10.2019. a. arve nr XXX summas 208,46 eurot; s.o kokku 748,53 eurot. Hageja palub nimetatud summa kostjalt välja mõista.

Hageja pöördus nõude sissenõudmiseks I.E. A. poole, kes saatis kostjale 06.11.2019. a nõudekirja ning 10.02.2020. a kohtumenetluse alustamise hoiatuse. Lisaks on hageja saatnud veel mitu kirja ja püüdnud kostjaga telefoni teel kontakteeruda, kuid tulutult. Hagejal on seetõttu tekkinud sissenõudmiskulud 40 eurot – 25 eurot esimese nõudekirja eest, 5 eurot hagihoiatuse eest ning 10 eurot muud kulud. Hageja palub nimetatud kulud kostjalt välja mõista.

Arvete tasumisega viivitamise tõttu on hageja arvestanud ka viivist vastavalt arvel märgitule. Hageja palub kostjalt välja mõista ka viivis 0,1% võlgnevuselt alates iga arve sissenõutavaks muutumisest kuni hagiavalduse esitamiseni kogusummas 166,20 eurot ning edasi alates hagiavalduse esitamisest kuni võlgnevuse tasumiseni. Kostja vastus hagile

Kostja hagi ei tunnista ja palub selle rahuldamata jätta. Kostja leiab, et leping ei ole kehtiv, sest selle on kostja poolt allkirjastanud isik, kes ei ole kunagi olnud kostja juhatuse liige. Hageja ei ole arvetel märgitud kaupa kunagi saanud, tõendamata on kauba üleandmine ja nõude sissenõutavaks muutumine. Hageja poolt arvetel märgitud ajal tegeles kostja tegevuse korraldamisega juhatuse liige D. M. Teine juhatuse liige, R. S., viibis XXX ega saanud seetõttu kaupa vastu võtta. Hageja viivisearvestus on ebaselge. Pooltevahelises lepingus on viivisemääraks 0,5% päevas, kostjale saadetud nõudekirjades võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 järgne määr ning hagiavalduses ja kostjale esitatud arvetel 0,1%. Kostja ei ole andnud nõusolekut viivisemäära muutmiseks.

Hageja arvamus kostja vastuse kohta

Hageja leiab, et kostja vastuväited ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Pooltevahelise lepingu alusel on hageja tarninud kostjale kümneid kordi kaupa ning varasemalt on arved viie aasta jooksul ka tasutud, küll hilinemistega ja enamasti vahetult enne uue tellimuse esitamist. Tavapäraselt võttis kauba vastu kas kostja XXX või mõni muu töötaja, kes parasjagu kohapeal ning vaba oli, mitte juhatuse liige. Kostja on selliselt saadud arve-saatelehti varasemalt aktsepteerinud ja arved tasunud.

Kuna pooltevaheline leping on kehtiv, on hagejal õigus nõuda viivist lepingus märgitud määras, kuid hageja on vabatahtlikult lähtunud arvetel märgitud määrast, mis on lepingus märgitust madalam. Kui kohus nõustub viivisemäära osas kostja seisukohtadega, taotleb hageja viivise väljamõistmist seaduses sätestatud määras VÕS § 113 järgi, s.o kuni hagiavalduse esitamiseni sissenõutavaks muutunud 36,43 eurot ning edasi kuni põhivõla tasumiseni.

Kohtu põhjendused

TsMS § 405 lg 1 esimene lause näeb ette, et kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Seega on käesoleva asja näol tulenevalt hagi hinnast tegemist lihtmenetluses menetletava asjaga.

TsMS § 405 lg 1 kohaselt võib sellise hagi menetlemisel mh kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all, samuti koguda tõendeid omal algatusel.

Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus lähtub asja lahendamisel VÕS §-dest 11 lg-st 1, 76 lg-st 1, 82 lg-st 1, 100, 101 lg 1 punktidest 1, 4 ja 6, 113 lg-st 1, 1131, 1132 ja 208 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-dest 116 lg 2 ja 129 lg 1. Kohus on seisukohal, et pooltevaheline müügileping nr XXX on kehtiv, kuivõrd on kostja juhatuse liikme poolt heaks kiidetud. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kauba tarne kostjale, selle üleandmine-vastuvõtmine ja kauba eest tasumine on aastaid toimunud vastavalt poolte vahel väljakujunenud praktikale. Kostja on seega pooltevahelise lepingu nr XXX heaks kiitnud ning sarnaselt esitatud arveid varasemalt korduvalt tasunud, millega ka ise tunnistanud pooltevahelise müügilepingu olemasolu. Seega on nüüd samadel tingimustel kauba tarnimisel ja üleandmisel-vastuvõtmisel alusetu väita, et kostja ei ole kaupa saanud. Kuna hageja on oma lepingust tuleneva kohustuse täitnud- kauba üle andnud ning kostja on jätnud selle eest tasumata tuleb hageja kasuks välja mõista võlgnevus 748,53 eurot.

Pooltevahelise müügilepingu punktis nr 5.3 on pooled kokku leppinud maksmisega viivitamise puhuks viivisemäära 0,5%, kuid mitte rohkem kui 100% kauba maksumusest. Arve-saatelehtedel on märgitud viivise määraks 0,1% päevas. Hagiavalduses on hageja samuti arvestanud viivist 0,1% põhinõudelt päevas kuni hagi esitamiseni, edasi palunud välja mõista viivis seaduses sätestatud määras. Seega on hageja sisuliselt viivisenõuet vähendanud. Viivisenõude vähendamiseks ei ole vaja kostja nõusolekut. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 206,62 eurot.

Hageja on palunud välja mõista ka sissenõudmiskulu 40 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 2 näeb ette, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on 500-1000 eurot. Hageja on palunud välja mõista kahe kirja saatmise eest 25 eurot ning lisaks 15 eurot telefonikõnede, päringute koostamise, kontaktandmete otsimise, kontrollimise ja töötlemise jms eest. Hageja esitatust ei nähtu, millistel asjaoludel nõuab hageja sissenõudekulude hüvitamist just taotletud ulatuses. VÕS § 1132 lg-tes 1 ja 2 on sätestatud hüvitiste ülempiirid, mitte fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär. Kui poolte vahel ei ole meeldetuletuskirja eest tasu nõudmiseks eelnevat kokkulepet, saab võlausaldaja nõuda ainult tegelikult tekkinud kahju hüvitamist üldise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel ning peab kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein. Tallinn 2016, lk 580). Eeltoodu tõttu jätab kohus sissenõudekulude väljamõistmise osas hagi rahuldamata. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kokku 955,15 eurot, sealhulgas põhivõlgnevus 748,53 eurot ning otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 206,62 eurot. Samuti tuleb hagejalt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 21.01.2021. a kuni põhivõla tasumiseni.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.