Aktsiaseltsi Intrum Estonia hagi S Pi vastu võlgnevuse, intressi ja viivise väljamõistmise nõudes
Hagihind
174 108,80 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Aktsiaselts Intrum Estonia (registrikood 10036074) Hageja esindaja: Reelika Tuisk (e-post xxx) Kostja: S P (isikukood xxx, xxx) Kostja esindajad: Aivira Jatsuk, Irina Bušujeva, Janika Drobot (e-post xxx,xxx)
Asja läbivaatamine
kirjalikus menetluses
Resolutsioon
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista S Pilt tagastamata laenusumma 87 054,40 eurot, intressivõlgnevus 2 238,99 eurot ja viivis 84 815,41 eurot Aktsiaseltsi Intrum Estonia kasuks.
3.Menetluskulud jätta S Pi kanda.
4.Välja mõista S Pilt menetluskulu 1 800 eurot Aktsiaseltsi Intrum Estonia kasuks.
5.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb S Pil tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja esitatud väited ja nõue
1.Laenuandja AS Sampo Pank (üldõigusjärglane Danske Bank A/S Eesti filiaal), kostja ja kaastaotleja M Z sõlmisid 04.04.2008 laenulepingu nr xxx, millega laenuandja laenas kostjale 2 000 000 krooni ehk 127 823,30 eurot. Laenusumma tuli tagastada vastavalt laenulepingu lisaks olnud tasumise graafikule, tagastamise lõpptähtaeg oli 16.04.2038. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks seati hüpoteegid kinnistule asukohaga xxx. Kostja ja kaastaotleja ei täitnud laenulepingut kohaselt, mistõttu ütles laenuandja lepingu 18.06.2009 avaldusega alates 03.07.2009 üles. Tagatisvara õnnestus müüa 09.02.2010 kordusenampakkumisel, müügist laekus laenuandjale 9 658,47 eurot, mis ei olnud piisav kõigi laenulepingust tulenenud kohustuste täitmiseks. Kostjal on tagastamata laen summas 87 054,40 eurot ning intress 2 238,99 eurot. Tagastamata laenusummalt on arvestatud viivis 87 255,30 eurot, mida hageja vähendab selliselt, et intress ja viivis kokku ei ületaks põhinõuet. Laenuandja loovutas 12.06.2019 lepinguga oma laenulepingust tulenevad nõuded hagejale. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista tagastamata laenusumma 87 054,40 eurot, intressivõlgnevus 2 238,99 eurot ja viivis 84 815,41 eurot. Kostja seisukohad
2.Kostja hagi õigeks ei võta ning vaidleb sellele vastu. Kostjal on õigus nõude rahuldamisest keelduda kuni talle on esitatud nõude loovutamise originaaldokument või senise võlausaldaja kinnitus nõude loovutamisest. Samuti on hageja nõuded aegunud. Nõuded aegusid kolme aasta möödumisel laenulepingu ülesütlemisest, so 2012. aastal. Hageja ei ole esitanud selget nõudearvestust, hageja nõudearvestus muutub kogu aeg. Hageja ei osanud kohtuistungil selgitada oma arvestusi ja miks summad on dokumenditi erinevad, samuti on esitatud nõudearvestuse tabel ebaselge. Kostja ei ole kätte saanud teadet nõude loovutamisest ega nõuet laenulepingu täitmiseks. Hageja ei ole arvestanud, et ka teisel laenusaajal on kohustus võlgnevuse tasumiseks. Tõendamata on lisanduvad kulud. Viivisearvestus on ebaõige. Viivist tuleb vähendada, kuna hageja on näidanud kõrgemat viivisemäära. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused
3.Kohus tuvastab, et AS Sampo Pank (üldõigusjärglane registri järgi Danske Bank A/S), kostja ja M Z (kaastaotleja) sõlmisid 04.04.2008 laenulepingu nr xxx, millega AS Sampo Pank andis kostja ja M. Z kasutusse 127 823,30 eurot ehk 2 000 000 krooni ning kostja ja M. Z kohustusid laenu tagastama koos intressiga vastavalt laenulepingu lisaks olevale maksegraafikule (laenuleping koos lisadega dtl 7-20). Kostja ja kaastaotleja ei täitnud laenumaksete tasumise kohustust kohaselt, mistõttu ütles laenuandja lepingu 18.06.2009 avaldusega alates 03.07.2009 üles (ülesütlemisavaldused dtl 21-25). Hageja nõuab kostjalt tagastamata laenusumma 87 054,40 euro ja tasumata intressi 2 238,99 euro väljamõistmist.
4.VÕS (võlaõigusseadus) § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama
kvaliteediga. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 402 järgi tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 195 lg 2 järgi kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Tulenevalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
5.Kuna laenuleping on üles öeldud, on kostja õigus laenusumma kasutamiseks lõppenud. Laenulepingu kohaselt oli laenusumma 127 823,30 eurot, hageja esitatud arvestuse (tabel dtl 55-58) kohaselt on laenusummast tagastamata 87 054,40 eurot. Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja nõudearvestus on ebaselge. Hageja esitatud tabelis on kajastatud nii laenulepingust tulenev kui kostja tehtud maksed ning näidatud, millise kohustuse katteks ja millistes osades on iga makse arvestatud. Kostja ei ole välja toonud ega tõendanud, et ta oleks teinud makseid, mis ei ole kajastatud hageja tabelis, kuigi kohus tegi kostjale eelistungil vastava ettepaneku. Kostja on hageja arvestusele ette heitnud, et ebaselgeks jääb, miks real 14 on märgitud, et kostja peab tasuma 125 500,06 eurot, samas kui seal on ka märgitud, et põhiosa võlg on 127 136,98 eurot. Kohus märgib, et real 14 kostja väidetut ei ole. Real 13 on põhiosa jääk 126 500,06 eurot ja real 14 põhiosa võlg kokku 127 136,98 eurot. Esitatust on arusaadav, et real 14 on kajastatud võlgnevust 03.07.2009, so lepingu ülesütlemise seisuga. Summa 127 136,98 moodustab lepingu kehtivuse ajal sissenõutavaks muutunud põhiosamaksete võlgnevus 636,92 eurot, millele on liidetud 126 500,06 eurot, so kogu ülejäänud tasumata laenusumma, mis muutus ülesütlemisega sissenõutavaks.
6.Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja nõudearvestuse muudaks ebaselgeks asjaolu, kui kostjalt on varem nõutud teistsuguste summade tasumist. Kohus hindab asja lahendamisel üksnes hagiga esitatud nõuete põhjendatust, arvestuse täpsustamise fakt ei seondu küsimusega nõude olemasolust. Seetõttu ei ole asjakohased kostja väited selle kohta, et 04.03.2010 nõudekirjas (dtl 32, sama dtl 54) märgitu ei ühti hageja poolt menetluses esitatud nõudearvestuse tabeliga. Etteheited põhisumma kajastamise kohta on ka sisuliselt ebaõiged: kostja heidab ette, et nõudekirjas on märgitud tagastamata laenu põhiosaks 117 478,51 eurot, aga tabelis 127 136,98 eurot. Nähtuvalt nõudekirjast on 04.03.2010 seisuga nõutavaks põhisummaks 1 838 139,25 krooni, so 117 478,51 eurot. Tabelis kuupäeva 04.03.2010 ei ole, lähim kajastatud kuupäev on 15.02.2010, kus põhiosa võlgnevuseks on märgitud 117 478,51 eurot, so täpselt sama summa nagu nõudekirjas. Kuna kostja esiletoodust ei nähtu vigu hageja nõudearvestuses ega laekumisi, mida ei oleks selles kajastatud, asub kohus seisukohale, et saadud laenusummast on tagastamata 87 054,40 eurot.
7.Analoogsele seisukohale asub kohus intressinõude osas. Lepingu kohaselt tuli kasutuses olevalt laenusummalt tasuda intressi määraga euribor + 0,65% aastas. Hageja esitatud arvestuse kohaselt on kuni lepingu ülesütlemiseni arvestatud tasumata intress 2 238,99 eurot, kostja väljatoodust ei nähtu vigu ka nimetatud arvestuses. Nõudearvestuse tabelis kajastatud summad langevad kokku lepingujärgsete maksegraafikutega (maksete muutumine seoses euriboriga, dtl 39-40).
8.Kohus ei nõustu kostjaga, et tähendust omab, et lepingus oli lisaks kostjale ka teine laenusaaja ning et hageja ei peaks nõudma lepingust tulenevate kohustuste täitmist üksnes kostjalt. Nähtuvalt laenulepingust olid lepingupooled kokku leppinud, et kostja on laenusaaja ja M. Z kaastaotleja. Lepingu üldtingimuste p 1 järgi tähendab kaastaotleja isikut, kes vastutab panga eest laenusaajaga solidaarselt lepingust tulenevate nõuete täitmise eest. Tulenevalt VÕS § 65 lg 1 kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt
võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Millise solidaarvõlgniku vastu nõue esitada on võlausaldaja valida.
9.Kostja on esitanud hageja nõuetele aegumise vastuväite. TsÜS (tsiviilseadustiku üldosa seadus) § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 I lause kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Lepingu lõppemise ajal kehtinud TsÜS § 154 järgi korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Lepingu kehtivuse ajal sissenõutavaks muutunud põhiosamaksete ja interessinõuete aegumistähtaeg hakkas seega kulgema 2008. aasta maksete osas 01.01.2009 ning 2009. aasta maksete osas 01.01.2010. Aegumistähtaeg lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud laenusumma osa osas hakkas kulgema 03.07.2009.
10.TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. TsÜS § 158 lg 2 järgi nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos.
11.Nähtuvalt hageja esitatud nõudearvestuse tabelist on kostja alates 15.04.2010 teinud regulaarseid makseid lepingust tulenevate nõuete tasumiseks. Makseid on tehtud igakuiselt, viimane makse on laekunud 30.07.2019. Kohus nõustub hagejaga, et nõuete aegumine katkes tulenevalt TsÜS § 158 lg 1 iga viidatud maksega, kuna osaliste tasumistega kostja tunnustas nõudeid. Kohus ei nõustu kostjaga, et kostja tunnustas nõudeid üksnes ulatuses, milles ta tegi makseid. Kostja viidatud Riigikohtu lahend 2-14-56622 ja seonduv praktika (2-15-10683; 32-1-106-16) puudutab kahju hüvitamist perioodiliste rahaliste maksetena seoses surma põhjustamise, kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamisega (VÕS § 136 lg 2) ning ei ole seega asjassepuutuv. Kostjale oli maksete tegemise ajal teada lepingust tulenevate kohustuste ulatus ning esitatust ei nähtu, et kostja oleks maksete tegemise ajal sellele vastu vaielnud. Nähtuvalt tabelist tegi kostja viimase makse 30.07.2019, kohus leiab, et aegumine on nimetatud kuupäeval viimast korda katkenud ning hakanud uuesti kulgema. Kuna hagi on esitatud 05.05.2020, ei saa nõuded olla aegunud.
12.Kohus tuvastab 17.06.2019 Tallinna notar R I väljastatud tõendi (dtl 33-35, sama allkirjastatuna ja terviklikult dtl 104-138) alusel, et Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) ja hageja sõlmisid 12.06.2019 lepingu, millega pank loovutas hagejale mh laenulepingust nr xxx tulenevad nõuded kostja vastu (lisa 2.1, rida 28). Kostja on keeldunud nõuete rahuldamisest VÕS § 172 alusel, mille kohaselt võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Kohtule on esitatud senise võlausaldaja kirjalik teade (dtl 36, TsÜS § 78 lg 2).
13.Pooled vaidlevad, kas kostja on senise võlausaldaja teate nõude loovutamise kohta kätte saanud, millise asjaolu tõendamiseks on hageja esitanud tähitud kirja väljastamise info (dtl 82) ning viidanud, et kostja hakkas tegema makseid uuele võlausaldajale (maksekorraldused dtl 83-84, konto väljavõte dtl 38). Kohus nõustub hagejaga, et asjaolu, et kostja asus tegema makseid hagejale viitab sellele, et kostja sai nõude loovutamise teate kätte. Samas ei oma see asjas määravat tähendust, kuna senise võlausaldaja teade on esitatud asjas tõendina ning kostja on selle igal juhul kätte saanud hiljemalt hagimaterjalidega. Seetõttu ei saa kostjal käesoleval ajal olla laenulepingust tulenevate kohustuste hagejale täitmisest keeldumise õigust VÕS § 172 alusel.
Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja tagastamata laenusumma 87 054,40 eurot ja intressi 2 238,99 eurot.
14.Hageja nõuab kostjalt ka viivise 84 815,41 euro väljamõistmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
15.Hageja on arvestanud viivist põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kokku summas 87 255,30 eurot (viivise arvestuse tabel dtl 41-42), hageja soovib nõuda viivist vähendatud ulatuses 84 815,41 eurot. Kostja oma etteheidetes ühelegi konkreetsele arvestusveale osundanud ei ole.
16.VÕS § 113 lg 8 järgi viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
17.Kostja on taotlenud viivise vähendamist põhjusel, et hageja on näidanud kõrgemat viivisemäära. Kohtu hinnangul ei ole viivisearvestuse täpsustamine kohtumenetluses asjaoluks, mis võiks anda alust järelduseks, et viivis on ebamõistlikult suur. Võttes arvesse, et viivist on arvestatud VÕS § 113 lg 1 II lausest tulenevas määras ning et hageja on viivisenõuet juba vähendanud selliselt, et viivise- ja intressinõue kokku ei ületa põhivõlgnevust, leiab kohus, et alus viivise vähendamiseks puudub. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 84 815,41 eurot.
18.Kohtu hinnangul ei sisalda teavet asja lahendamisel tähendust omavate asjaolude kohta täitemenetluse dokumendid (dtl 26-31), hageja nõue võla tasumiseks (dtl 37) ning kuvatõmmis e-toimikust (dtl 139). Nimetatud tõendeid kohus ei hinda. Menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus
19.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seoses hagi rahuldamisega jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
20.Hageja on välja toonud, et tal tekkis kulu riigilõivule. TsMS § 138 lg 1 ja 2 ja § 139 lg 2 alusel on riigilõiv menetluskulu, mis tasutakse vastavalt riigilõivuseaduses (RLS) sätestatule. Nähtuvalt kohtute infosüsteemist on hageja tasunud hagi esitamiselt lõivu 1 800 eurot, mis vastab hagihinnale. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 1 800 eurot.
21.TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus vastavalt hageja taotlusele, et kostjal tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
22.TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.