Aktsiaseltsi Intrum Estonia hagi SPi vastu võlgnevuse, intressi ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.01.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
SPi apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
174 108,80 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) Aktsiaselts Intrum Estonia (registrikood 10036074), lepinguline esindaja Reelika Tuisk Kostja (apellant) SP (isikukood xxxxxxxxxx), lepingulised esindajad Irina Bušujeva ja Ilmar Kikkas
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 12.01.2021 otsus muutmata.
2.SPi apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta SPi kanda. Aktsiaseltsil Intrum Estonia kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või
2-20-6545 muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Aktsiaselts Intrum Estonia (hageja) esitas 05.05.2020 Harju Maakohtule hagi SPi (kostja) vastu võla 87 054,40 eurot, intressi 2238,99 eurot ja viivise 84 815,41 eurot väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 04.04.2008 AS Sampo Pank (üldõigusjärglane Danske Bank A/S Eesti filiaal), kostja ja kaastaotleja MM laenulepingu nr EEL-040408SP (laenuleping), millega laenuandja laenas kostjale 2 000 000 krooni ehk 127 823,30 eurot. Laenusumma tuli tagastada vastavalt laenulepingu lisaks olnud tasumise graafikule, tagastamise lõpptähtaeg oli 16.04.2038. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks seati hüpoteegid kinnistule asukohaga Xxxxxxxxxxxxxxxx. Kostja ja kaastaotleja ei täitnud laenulepingut kohaselt, mistõttu ütles laenuandja lepingu 18.06.2009 avaldusega alates 03.07.2009 üles. Tagatisvara müüdi 09.02.2010 kordusenampakkumisel, müügist laekus laenuandjale 9658,47 eurot, mis ei olnud piisav kõigi laenulepingust tulenenud kohustuste täitmiseks. Kostjal on tagastamata laen 87 054,40 eurot ja intress 2238,99 eurot. Tagastamata laenusummalt on arvestatud viivis 87 255,30 eurot, mida hageja vähendab selliselt, et intress ja viivis kokku ei ületaks põhinõuet. Laenuandja loovutas 12.06.2019 lepinguga oma laenulepingust tulenevad nõuded hagejale. Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
4.Kostjal on õigus nõude rahuldamisest keelduda kuni talle on esitatud nõude loovutamise originaaldokument või senise võlausaldaja kinnitus nõude loovutamisest. Kostja ei ole kätte saanud teadet nõude loovutamisest ega nõuet laenulepingu täitmiseks. Hageja nõuded on aegunud. Nõuded aegusid kolme aasta möödumisel laenulepingu ülesütlemisest, s.o 2012. Hageja ei ole esitanud selget nõudearvestust, hageja nõudearvestus muutub kogu aeg. Hageja ei osanud kohtuistungil selgitada oma arvestusi ja miks summad on dokumentides erinevad, samuti on esitatud nõudearvestuse tabel ebaselge. Hageja ei ole arvestanud, et ka teisel laenusaajal on kohustus võlgnevuse tasumiseks. Tõendamata on lisanduvad kulud. Viivisearvestus on ebaõige. Viivist tuleb vähendada, kuna hageja on näidanud kõrgemat viivisemäära. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Maakohus rahuldas 12.01.2021 otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks tagastamata laenusumma 87 054,40 eurot, intressi 2238,99 eurot ja viivise 84 815,41 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1800 eurot (riigilõiv) ja viivise.
6.Maakohus tuvastas, et 04.04.2008 sõlmiti hagis nimetatud laenuleping, mille laenuandja ütles 18.06.2009 avaldusega alates 03.07.2009 üles.
2-20-6545
7.Kuna laenuleping on üles öeldud, on kostja õigus laenusumma kasutamiseks lõppenud. Laenulepingu kohaselt oli laenusumma 127 823,30 eurot ja hageja esitatud arvestuse kohaselt on tagastamata 87 054,40 eurot. Kohus ei nõustunud kostjaga, et hageja nõudearvestus on ebaselge. Hageja esitatud tabelis on kajastatud nii laenulepingust tulenev maksekohustus kui kostja tehtud maksed ning näidatud, millise kohustuse katteks ja millistes osades on iga makse arvestatud. Kostja ei ole välja toonud ega tõendanud, et ta oleks teinud makseid, mis ei ole kajastatud hageja tabelis. Hageja nõudearvestust ei muuda ebaselgeks asjaolu, et kostjalt on varem nõutud teistsuguste summade tasumist. Etteheited põhisumma kajastamise kohta on ka sisuliselt ebaõiged. Maakohus tuvastas, et laenusummast on tagastamata 87 054,40 eurot.
8.Analoogsele seisukohale asus kohus intressinõude osas. Lepingu kohaselt tuli kasutuses olevalt laenusummalt tasuda intressi määraga euribor + 0,65% aastas. Hageja esitatud arvestuse kohaselt on kuni lepingu ülesütlemiseni arvestatud tasumata intress 2238,99 eurot, kostja väljatoodust ei nähtu vigu ka nimetatud arvestuses. Nõude arvestuse kohta hageja esitatud tabelis kajastatud summad langevad kokku lepingujärgse maksegraafikuga.
9.Maakohus ei nõustunud kostjaga, et tähendust omab, et lepingus oli lisaks kostjale ka teine laenusaaja ning et hageja ei peaks nõudma lepingust tulenevate kohustuste täitmist üksnes kostjalt. Laenulepingust nähtuvalt olid lepingupooled kokku leppinud, et kostja on laenusaaja ja M. M kaastaotleja. Lepingu üldtingimuste p 1 järgi tähendab kaastaotleja isikut, kes vastutab panga eest laenusaajaga solidaarselt lepingust tulenevate nõuete täitmise eest. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 lg-st 1 on võlausaldaja valida, millise solidaarvõlgniku vastu nõue esitada.
10.Kostja esitatud aegumise vastuväite osas leidis maakohus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1, § 147 lg 1 esimese lause ja § 154 järgi, et laenulepingu kehtivuse ajal sissenõutavaks muutunud põhiosamaksete ja intressinõuete aegumistähtaeg hakkas kulgema 2008 maksete osas 01.01.2009 ning 2009 maksete osas 01.01.2010. Aegumistähtaeg lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud laenusumma osas hakkas kulgema 03.07.2009.
11.Hageja esitatud nõudearvestuse tabelist nähtuvalt tegi kostja alates 15.04.2010 regulaarseid makseid lepingust tulenevate nõuete tasumiseks. Makseid on tehtud igakuiselt, viimane makse laekus 30.07.2019. Nõuete aegumine katkes tulenevalt TsÜS § 158 lg-st 1 iga viidatud maksega, kuna osaliste tasumistega kostja tunnustas nõudeid. Kohus ei nõustunud kostjaga, et kostja tunnustas nõudeid üksnes ulatuses, milles ta tegi makseid. Kostja viidatud Riigikohtu praktika puudutab kahju hüvitamist perioodiliste rahaliste maksetega seoses surma põhjustamise, kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamisega (VÕS § 136 lg 2) ning ei ole seega asjassepuutuv. Arvestades kostja viimast makset 30.07.2019, katkes aegumine nimetatud kuupäeval viimast korda ja hakkas uuesti kulgema. Kuna hagi esitati 05.05.2020, ei saa nõuded olla aegunud.
12.Maakohus tuvastas 17.06.2019 Tallinna notar RRi väljastatud tõendi alusel, et Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) ja hageja sõlmisid 12.06.2019 lepingu, millega pank loovutas hagejale mh laenulepingust nr EEL-040408SP tulenevad nõuded kostja vastu. Kohtule on esitatud senise võlausaldaja kirjalik teade. Pooled vaidlevad, kas kostja on senise võlausaldaja teate nõude loovutamise kohta kätte saanud, millise asjaolu tõendamiseks esitas hageja tähitud kirja väljastamise info ning viitas, et kostja hakkas tegema makseid uuele võlausaldajale. Asjaolu, et kostja asus tegema makseid hagejale, viitab sellele, et kostja sai nõude loovutamise teate kätte. Samas ei oma see asjas määravat tähendust, kuna senise võlausaldaja teade on esitatud asjas tõendina ning kostja on selle igal juhul kätte saanud hiljemalt hagimaterjalidega. Seetõttu ei saa
2-20-6545 kostjal käesoleval ajal olla laenulepingust tulenevate kohustuste hagejale täitmisest keeldumise õigust VÕS § 172 alusel.
13.Võttes arvesse, et viivist on arvestatud VÕS § 113 lg 1 teisest lausest tulenevas määras ning et hageja on viivisenõuet juba vähendanud selliselt, et viivise- ja intressinõue kokku ei ületa põhivõlgnevust, leidis kohus, et alus viivise vähendamiseks puudub ja mõistis hageja nõutud viivise kostjalt välja. Apellatsioonkaebus
14.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
15.Kostja vaidlustas viivise arvestuse õigsuse, kuid viivise arvestuse õigsust kohus ei kontrollinud. Arvestades, et rahuldatud nõudest moodustab viivis ligikaudu poole, väärinuks viivise arvestus otsuses korrektset, kostjale arusaadavat ja veenvat arvestust ning põhjendust, miks kohus ei nõustunud kostja väidetega ega vähendanud viivist asjaolusid arvestades mõistliku ulatuseni.
16.Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja vastuväide ei olnud aktsenteeritud mitte niivõrd viivise määrale (millele kostja samuti vastu vaidles), kuivõrd viivise summale. Asjaolusid arvestades oli mitmeid kaalukaid argumente mitte ainult viivise määra, vaid ka viivise summa vähendamiseks, ja seda püüdis apellant menetluses igati rõhutada. Kuigi maakohus viitas VÕS § 162 lg-le 1, ei kaalunud maakohus viivise vähendamist nimetatud sättes toodud kriteeriumidest lähtuvalt. Kostja hinnangul väärinuks olukord, kus nõude aluseks olev laenuleping oli laenuandja poolt juba üle 10 aasta tagasi üles öeldud ja kus laenu saaja omal vabal tahtel ja moraalsetel kaalutlustel oli aastaid heauskselt teinud oma majanduslike võimete piiril makseid laenu tagastamiseks, viivisearvestuse õigsuse kontrollimist, viivise vähendamise kaalumist ja vähendamisest keeldumise korral selle argumenteerimist. Maakohus ei täitnud TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat otsuse põhjendamise nõuet. Kuigi kostja segaduse viivise arvestuses eelistungil välja tõi ja hageja seda tunnistas, kohus arvestust ei kontrollinud. Milline on õige viiviste arvestus, jääb otsusest teadmata.
17.Kostja esitas nõudele aegumise vastuväite, kuid maakohus vastuväidet ei arvestanud. Kostja leiab, et nõue on aegunud ja on katkenud vaid apellandi tehtud maksete ulatuses. Maakohtu käsitlus viib vastuvõetamatule järeldusele, et lepingu ülesütlemine ja nõude aegumine võlaõiguse elementidena kehtivad vaid niivõrd-kuivõrd võlgnik suudab endas oma õiglustunde ja moraali maha suruda ning pärast lepingu ülesütlemist ja nõude aegumistähtaja möödumist võla mistahes ulatuses tasumisest hoiduda. Kostja tahe oli suunatud sellele, et oma võlgnevus tagastada või seda vähemalt vähendada, ja mitte sellele, et tagastada laenujääk kahekordses suuruses.
18.Riigikohtu praktika kohaselt võib perioodiliste maksete korral eeldada, et kohustatud isiku poolt nõude osalise tunnustamisega katkeb hageja nõude aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi üksnes selle summa osas, milles kohustatud isik nõude rahuldas. Hagejal on võimalik põhjendada ja tõendada, et tegelikult tunnustas kostja hageja nõuet makstust suuremas ulatuses.
19.Kostjale jääb arusaamatuks kohtu etteheide – mille pärast, kellele ja kuidas oleks kostja pidanud iga kuu laenu tagasimakseid tehes vastu vaidlema. Seda enam, et antud vaidluses oli küsitav isegi asjaolu, kellele kostja võlgnikuna oma makseid oleks pidanud tegema. Sissenõudja vahetus pärast lepingu ülesütlemist ning sellest võlgniku teavitamine oli ka antud kohtumenetluses üks vaidlusalune teema.
2-20-6545
20.Keskmine mõistlik laenuvõtja peab laenu võtmisel enda kohustuseks tagastada eelkõige saadud laenusumma ja maksta intressid. Kohtuotsusest tulenev teadmine, et laenu omaalgatuslik tagasimaksmine pärast lepingu ülesütlemisele järgneva aegumistähtaja möödumist mistahes ulatuses toob kaasa kohustuse maksta laenujääk tagasi koguni kahekordselt, on tavateadmistega inimesele mõistetamatu. Vastustaja seisukoht
21.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
22.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja toimikus olevate tõendite ja menetlusdokumentidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.
23.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, mistõttu neid käesolevas otsuses TsMS § 654 lg 6 järgi ei korrata. Kostja on apellatsioonkaebuses korranud enamuses maakohtus esitatud väiteid, mida maakohus on vaidlustatud otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud. Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele.
24.Pooled vaidlesid AS Sampo Pank ja kostja vahel 04.04.2008 sõlmitud laenulepingu nr EEL040408SP, millest tulenevad nõuded kostja vastu on loovutatud hagejale, täitmise üle. Maakohus on vaidluse VÕS § 396 lg 1, § 402, § 195 lg 2 ja § 108 järgi õigesti lahendanud.
25.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja poolt esiletoodu laenumaksete, intressi ja viivise suuruse kohta on õige (tl 37-38) ja kostja vastuväited ei anna alust teha järeldust selle kohta, et nõutav võlg ei vasta lepingus kokkulepitule, seadusele või sellele, palju on kostja laenu tagasi maksnud. 17.11.2020 vastuses hagile viitas kostja erinevustele hageja esitatud tabelis ja eelnevalt kostjale saadetud dokumentides ning võla, intressi ja viivise summa kujunemise vastuoludele. 27.10.2020 eelistungil tõi kostja samuti esile selle, et varasemates dokumentides on kohustuste summa erinev sellest, mida hageja nõuab praeguses asjas. Ringkonnakohus on samal meelel maakohtuga, et nõude loovutanud panga poolt eelnevalt kostjalt teistsuguste summade nõudmine ei muuda hageja nõuet ebaselgeks. Maakohus on vaidlustatud otsuses kontrollinud kostja väidete põhjal hageja nõude arvestust ja ebatäpsusi ei leidnud. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Seega pidi maakohus hageja nõude selgust kontrollima kostja väidetest lähtudes. Kohtul ei olnud kohustust seda omal algatusel teha. Kostja on ka apellatsioonkaebuses maakohtule ette heitnud, et pole kontrollitud nõude kujunemist, kuid kostja etteheited on üldsõnalised ja nende alusel ei ole ringkonnakohtul võimalik teha maakohtust erinevat järeldust.
26.Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et maakohus on ebaõigesti jätnud rahuldamata kostja taotluse viivise vähendamiseks. TsMS § 394 lg 1 p 3 järgi peab kostja esitama kõik taotlused vastuses hagile või eelmenetluse ajal. Kostja 17.11.2020 menetlusdokumendis taotles
2-20-6545 kostja viiviste vähendamist, kuna hageja on näidanud kõrgemat viivisemäära (tl 77). Maakohus on otsuses leidnud, et eeltoodu ei anna alust VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi viivist vähendada, kuna hageja nõuab viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ja viivise nõue ei ületa põhivõlga. Apellatsioonkaebuses on TsMS § 652 lg 4 järgi uute väidete esitamine piiratud. Kostja ei ole põhjendanud, miks ta maakohtus ei toonud esile väiteid ja asjaolusid, mis ta esitas apellatsioonkaebuses viivise vähendamise taotluse alusena. Seetõttu jätab ringkonnakohus uued väited tähelepanuta.
27.Ringkonnakohtu arvates ei anna kostja apellatsioonkaebuse väited alust, et kohaldada hageja nõudele aegumist. Maakohus on õigesti TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2 järgi leidnud, et aegumine katkes kostja poolt nõude osalise tasumisega. Kostja on viidanud Riigikohtu 16.11.2016 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16 (p 13), milles Riigikohus on selgitanud, et perioodiliste maksete korral ei saa eeldada kostja tahet tunnustada hageja nõuet suuremas ulatuses, kui ta on maksnud. Ringkonnakohus märgib, et käesoleval juhul ei ole tegemist perioodiliste maksetega, kuna kostja poolt 20.10.2015 makse tegemise ajaks oli sissenõutavaks muutunud kogu laenulepingust tulenev nõue. Seega leidis maakohus õigesti, et kostja poolt praktiliselt igakuiselt mingi summa maksmist saab pidada võlausaldaja kogu nõude tunnustamiseks. Ka erialakirjanduses on selgitatud, et nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intressi (sh viivise) maksmises (vt P. Varul jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne, 2010, lk 504). Hageja väitel oli kostja ajal, kui ta võlga osaliselt tasus, teadlik sellest, milline summa tal tasuda tuleb. Kostja sellele väitele vastu vaielnud ei ole. Kuna kostja teadis, milline on tema sissenõutavaks muutunud laenuvõlg laenuandja ees, siis pidi ta järeldama ka seda, et temalt nõutakse viivist ja see ei saanud talle tulla üllatusena. Vaidlust ei ole, et kostja tasus hagejale viimati 30.07.2019, mistõttu aegumine katkes sellel kuupäeval viimast korda ja hakkas uuesti kulgema ning 05.05.2020 esitatud hagi ei ole aegunud.
28.Kostja on apellatsioonkaebuses viidanud, et maakohtus oli vaidluse all nõude loovutamisega seotud asjaolud, kuid apellatsioonkaebuses ta maakohtus järeldusi vaidlustanud ei ole. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
29.Maakohus on vaidlustatud otsuses õigesti jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi seoses hagi rahuldamisega kostja kanda. Ringkonnakohtu menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta apellandi (kostja) kanda. Hagejal kindlaksmääratavad menetluskulud apellatsiooniastmes puuduvad.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.