Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Tallinna Linnakohus tegi 11. veebruaril 2005. a tsiviilasjas nr xxxx otsuse, millega mõistis aktsiaseltsilt X (edaspidi ka kostja) O. L.’e (edaspidi ka hageja) kasuks välja ühekordse hüvitise 72 553,16 krooni ja alates 01.01.2005. a igakuulise hüvitise 2023,84 krooni. Kohtuotsusest ei tulene perioodilise hüvitise muutumise tingimusi. Tallinna Linnakohus tuvastas, et: kostja on põhjustanud hagejale kutsehaiguse, mis tekitab hagejale kahju ning kostja vastutab hagejale kahju tekitamise eest; kostja tegevusala on mööbli tootmine ja hageja töötas kostja juures 29 aastat, mille jooksul kujunes välja hagejale diagnoositud kutsehaigus; hageja keskmine töötasu enne kahju tekkimist oli 4605,84 krooni (asjaolu, mille üle pooled ei vaielnud); alates 01.01.2005. a on hagejale igakuiselt tekkiv kahju 2023,84 krooni. Alates 01.01.2005. a ei ole 11. veebruari 2005. a otsusega väljamõistetud perioodilist hüvitist muudetud. Kostja peamine tegevusala on mööbli tootmine. Pärast hagejal kutsehaiguse diagnoosimist ja kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse tuvastamist (25.10.1999. a) on mööblitootmise tegevusala töötasud Statistikaameti andmebaasi (www.stat.ee) kohaselt oluliselt suurenenud. Antud juhul ei ole Tallinna Linnakohus 11. veebruar 2005. a otsuses sätestanud perioodilise hüvitise muutumise tingimusi. Hageja on seisukohal, et Tallinna Linnakohtu 11. veebruar 2005. a otsusega väljamõistetud perioodilist hüvitist tuleb muuta, sest vahepealsel ajal (enam kui 10 aastat) on nii üleüldine palgatase kui ka mööblitootmise tegevusalal makstavad töötasud oluliselt muutunud. Antud juhul maksab kostja hagejale hüvitist 2023,84 krooni, s.o 131,35 eurot. Nimetatud summa vastab 40%-le (seoses kutsehaigusega kaotatud töövõime ulatus) töötasust, mida hagejal oleks võimalik teenida, kui talle kutsehaigust diagnoositud ei oleks. Seega võttis Tallinna Linnakohus 11. veebruari 2005. a otsuse tegemisel perioodilise hüvitise väljamõistmise aluseks töötasu 328,37 eurot (131,35/0,4). Käesoleval ajal on ainuüksi Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumtöötasu (430 eurot) oluliselt suurem kui töötasu (328,37 eurot), mille järgi arvutatakse hagejale praegusel juhul perioodilist hüvitist. Siinkohal on oluline märkida, et hageja ei teeninud enne kutsehaiguse diagnoosimist miinimumpalka. Seega on ilmne, et Tallinna Linnakohtu otsuse aluseks võetud asjaolud ja palgaandmed on iganenud ning võrreldes käesoleva ajaga oluliselt muutunud. Lisaks on need asjaolud (palkade muutumine) tekkinud pärast tsiviilasja nr xxxx arutamise lõpetamist. Eeltoodule tuginedes on hagejal õigus TsMS § 459 lõike 1 ja VÕS § 136 lõike 4 alusel nõuda Tallinna Linnakohtu 11. veebruari 2005. a otsusega väljamõistetud perioodilise hüvitise muutmist. Hageja leiab, et perioodiline hüvitis tuleb arvutada käesoleva aja mööblitootmise tegevusala keskmise töötasu alusel. Tallinna Linnakohus tuvastas, et hageja töötasu 1999. a lõpu seisuga oli 4605,84 krooni, s.o 294,37 eurot. Nimetatud summa on samas suurusjärgus 2000. a keskmise mööblitootmise tegevusala töötasuga, s.o 280 eurot. Seega on põhjendatud lähtuda praegusel juhul käesoleva aja mööblitootmise tegevusala keskmisest töötasust, mis oli Statistikaameti andmebaasi kohaselt 2015. aastal 936 eurot. Hageja selgitab, et kuna 2016. aasta kohta palgastatistika puudub, on 2015. aasta palgaandmed hetkel kõige ajakohasemad, et arvutada antud juhul hageja perioodilise hüvitise suurus. Hagejale määratud kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse protsent (40%) ei ole pärast Tallinna Linnakohtu 11. veebruari 2005. a otsuse tegemist muutunud. Seega palub hageja mõista välja kostjalt alates 28. detsembrist 2016. a perioodiline hüvitis 374,40 eurot (936 * 0,4). Menetluskulud jätta kostja kanda.

KOSTJA SEISUKOHT

Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta hagi rahuldamata.

Hageja on oma hagi esitamist põhjendanud asjaoluga, et Tallinna Linnakohtu 11.02.2005.a otsusega välja mõistetud perioodilist hüvitist tuleb muuta, sest vahepealsel ajal on nii üleüldine palgatase kui ka mööblitootmise tegevusalal makstavad töötasud oluliselt muutunud. Kostja eelnimetatud käsitlusega ei nõustu. Esiteks märgib kostja, et hageja näol on tegemist xxxx a xxxx. Hageja on väitnud ka eelnevas kohtumenetluses, et kuivõrd teadaolevalt on hageja ülekaaluline ja sellest tulenevalt on tal liikumisprobleemid, siis on hageja oma töövõime kaotanud mh vanadusest või muudest võimalikest terviseprobleemidest ja haigustest (ülekaalulisus). Hageja ei ole tõendanud, et hageja tervis tulenevalt kutsehaigusest oleks halvenenud. Hageja töövõimetuse protsent on jäänud samaks s. o 40%. Hageja ei ole tõendanud, et tema kahju oleks suurenenud. Ainuüksi asjaolu, et mööblitööstuses on palgad aja jooksul tõusnud, ei anna alust uue hagiavalduse esitamiseks. Võttes arvesse, et hageja ei ole tõendanud, ei tervise halvenemist ega kahju suurenemist, siis on kostja hinnangul uue hagi esitamine lubamatu. Kostja hinnangul ei ole õigustatud hüvitise nõudmine hageja poolt märgitud alustel. Ekslik on olnud hageja väide, et tema keskmine töötasu on olnud 328.37 eurot (131,35/0,4). Tegelikkuses oli hageja keskmine sotsiaalmaksuga maksustatav tasu 1998.a 2598 krooni e 165,94 eurot. Hageja on seisukohal, et perioodiline hüvitis tuleks arvutada käesoleva aja mööblitööstuse keskmise töötasu alusel. Samas nähtub hageja keskmisest palgast 1998.a, et see ei vastanud ka tolle aja keskmisele palgale, vaid moodustas keskmisest palgast 59%. Seega isegi juhul kui kohus leiab, et hageja on õigustatud oma hüvitist siduma keskmise palgaga, siis tuleb hüvitist vähendada ja korrutada keskmine palk esiteks koenfitsendiga 0,59 (936*0,59)=552,24 eurot ja siis töövõime kaotuse protsendiga 40% (552,24 *0,4)=220,89 eurot. Samas tuleb arvesse võtta asjaolu, et pärast kutsehaigusest tuleneva töövõimetuse tuvastamist ei ole hageja tööl käinud. Seega ei saa võrrelda 71.a vanaduspensionäri keskmist palka teeniva töövõimelise isikuga. Hageja ei ole töövõimeline ka oma vanuse ja ülekaalulisuse tõttu. Kostja on seisukohal, et hageja ei töötaks käesoleval ajal xxxx aastase xxxx eelnevalt peetud ametikohtadel transporditöölisena, liimisegajana, vineerijana, tislerina ja arvpingi töölisena (hageja eelnevad töökohad). Igal juhul oli hageja puhul tegemist lihtöölisega, kelle tunnitöötasu võib jääda ka praegusel ajal vahemikku 3,5 eurot/h. Samas ei ole hageja ilmselgelt võimeline ega suuteline oma vanuse ja ülekaalulisuse tõttu tegema eelnimetatud tööd kaheksa tundi päevas, seega ei saa hüvitise arvestamisel võrrelda vanaduspensionäri täistööjõus inimesega ja saadava keskmise töötasuga täistööaja eest. Seega kuivõrd hageja on oma töövõime kaotanud oma vanuse ja kehakaalust tulenevate vaeguste tõttu, siis ei ole põhjendatud kahjuhüvitise suurendamine vastavalt keskmisele töötasule, sest olenemata kutsehaigusest tingitud vaegustele ei töötaks hageja 8 tundi päevas. Kostja palub hagi jätta rahuldamata.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis leiab, et hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Hageja esitas nõude suurendada talle välja mõistetud igakuist hüvitist, sest mööblitööstuse valdkonna keskmine töötasu on tõusnud võrreldes ajaga, mil hagejale 11.veebruari 2005.a kohtuotsusega tsiviilasjas nr xxxx hüvitis välja mõisteti. Hageja palus mõista alates 28.12.2016 kostjalt hageja kasuks perioodilise hüvitise 374,40 eurot kuus (bruto). Hageja tugines nõude esitamisel sellele, et Tallinna Linnakohtu otsusega tuvastatud hageja keskmine töötasu 4605,84 krooni (294,37 eurot) on sisuliselt sama 2000. aasta mööblitootmise

valdkonna keskmine töötasuga 280 eurot ja mööblitootmise tegevusala keskmised töötasud on oluliselt suurenenud. Hageja väitel võrreldes hagejale kahju tekkimise ajaga on hagi esitamise seisuga (18.12.2016) mööblitootmise tegevusala keskmine töötasu (997 eurot 2016.a.) oluliselt suurenenud (3,5 korda). Hageja töötasu peaks olema 936 eurot (bruto) ja kuna hagejale on määratud kutsehaigusest tingitud püsiva töövõimetuse protsent 40%, siis palus hageja kostjalt välja mõista alates 28.12.2016 374,40 eurot (bruto). 40% summast 936 eurot on 374,40 eurot. Kostja leidis hagile vastu vaieldes, et hageja ei töötaks käesoleval ajal xxxx aastase xxxx eelnevalt peetud ametikohtadel transporditöölisena, liimisegajana, vineerijana, tislerina ja arvpingi töölisena (hageja eelnevad töökohad). Igal juhul oli hageja puhul tegemist lihtöölisega, kelle tunnitöötasu võib jääda ka praegusel ajal vahemikku 3,5 eurot/h. Samas ei ole hageja ilmselgelt võimeline ega suuteline oma vanuse ja ülekaalulisuse tõttu tegema eelnimetatud tööd kaheksa tundi päevas, seega ei saa hüvitise arvestamisel võrrelda vanaduspensionäri täistööjõus inimesega ja saadava keskmise töötasuga täistööaja eest. Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ning tõendatud. TsMS § 459 lg 1 sätestab, et pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, on poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui on oluliselt muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus (TsMS § 459 lg 1 p 1) ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada (TsMS § 459 lg 1 p 2). TsMS § 429 lg 2 kohaselt võib otsust muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt. Kohus leiab, et hageja on esile toonud ja tõendanud selliste uute asjaolude esinemise, mis oluliselt mõjutavad maksete suurust. VÕS § 136 lg 4 näeb ette, et kui kohus on kohustanud võlgnikku maksma perioodilisi makseid, võib kohus maksete tasumise aega ja suurust kummagi poole taotlusel muuta, kui pärast otsuse tegemist ilmnevad asjaolud, mis on maksete tasumise aja ja suuruse määramiseks olulised ning mille ilmnemise võimalust ei arvestatud perioodiliste maksete määramisel. Kohus leiab, et mööblitööstuse keskmise töötasu oluline muutumine on selline asjaolu, mis mõjutab igakuise hüvitise suurust ja mis ilmnes pärast eelmise kohtumenetluse lõppemist. VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt igakuise hüvitisena tasu, mis vastaks mööblitööstuse keskmisele töötasule ja mida hageja oleks saanud teenida, kui tal ei oleks kostja tegevuse tulemusena tekkinud kutsehaigust. Kohus tuvastab, et Tallinna Linnakohtu 11. veebruaril 2005. a tsiviilasjas nr xxxx otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja ühekordne hüvitis 72 553,16 krooni ja alates 01.01.2005. a igakuuline hüvitis 2023,84 krooni, mis on käsitletav VÕS § 236 lg 2 kohaselt perioodilise maksena. Kohtuotsusest ei tulene alates kohtuotsuse tegemisest perioodilise hüvitise muutmise tingimusi (I kd tl 18-20). Vaidlust ei ole olnud asjaolu üle, et hageja töötas kostja juures transporditöölisena, liimisegajana, vineerijana, tislerina ja arvpingi töölisena kuni 05.01.1999. Tallinna Linnakohus tuvastas 11. veebruari 2005.a. otsuses, et kutsehaiguse tõttu on vähenenud hageja töövõime 40% ulatuses ja kohustas kostjat maksma hagejale igakuist hüvitist 2023,84 krooni, s.o 131,35 eurot. Nimetatud summa vastab 40%-le (seoses kutsehaigusega kaotatud töövõime ulatus) töötasust, mida hagejal oleks võimalik teenida, kui talle kutsehaigust diagnoositud ei oleks. Seega võttis Tallinna Linnakohus 11. veebruari 2005. a otsuse tegemisel perioodilise hüvitise väljamõistmise aluseks töötasu 328,37 eurot (131,35/0,4). Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt hagejale määratud kutsehaigusest tulenev püsiv töövõime kaotuse protsent (40%) on püsinud Tallinna Linnakohtu otsuse tegemisest kuni käesoleva ajani (I kd tl 10-11, II kd tl 19).

Kohus määras 15.03.2019 määrusega kostja taotluse alusel ekspertiisi. Ekspertiisi eesmärk oli välja selgitada kas hageja töövõimekaotus on tingitud tema vanusest ja teistest terviseprobleemidest ning millises konkreetses ulatuse (%) on töövõimekaotus tingitud muudest põhjustest. Ekspert T. J. esitas 14.05.2019 ekspertiisiakti. Ekspertarvamuse kohaselt on hageja töövõimetus põhjustatud eelkõige tema füüsilise suutlikkuse olulisest langusest, milles on esiplaanil tema üldhaigused (rasvumine, diabeet, artroosid ja sellest tulenevalt teostatud operatsioonid ja olemasolevad mõlema jala proteesid). Protsentuaalselt annab üdhaigustest põhjustatud töövõime vähenemine 60% töövõime vähenemisest raske füüsilise töö osas. Liikumispuue tuleneb üldhaigustest ja on oluline füüsilise suutlikkuse vähendaja. Liikumispuue annab 60% töövõime vähenemisest raske füüsilise töö tegemisel. Võimalik, et hageja suudaks oma terviseseisundi juures teha kerget füüsilist ja vaimset tööd, võimalusega vajadusel kehaasendite vahetamiseks, töötamisega oma valitud tempos, vajalikul ajal pauside tegemisega, kuni 15 tundi nädalas (I kd tl 109-113). Ekspert T. J. andis 17.01.2020 toimunud istungil selgitusi. Ekspert selgitas, et määratud töövõimekaotuse protsent (40%) oli on ja jääb. Kui 100% on tervik, siis 60% sellest on töövõime kaotus ülejäänud hädade pärast. Ekspert selgitas, et kutsehaigusest tingitud töövõime dünaamikas ei ole olulisi muutusi toimunud ning puudub alus arvamiseks, et hagejale on valesti töövõime määratud (II kd tl 199 pöördel). Kohtu hinnangul on ekspert vastanud, et töövõime vähenemine on tingitud 40% ulatuses kutsehaigusest, mille alusel määrati hagejale hüvitis. Samuti andis ekspert vastuse selle kohta, et hageja saaks teha kergemaid töid ja seda kuni 15 tundi nädalas. Eksperdi arvamuse kohaselt on hageja töövõime vähenemine 60% ulatuses tingitud üldhaigestumisest. Ekspert ei öelnud, et hageja ei saa töötada üksnes oma üldhaigestumise tõttu. Kohtu hinnangul saab eksperdi arvamusest järeldada, et hagejal on töövõime vähenemine 40% ulatuse toimunud seoses kutsehaigestumisega ning 60% muudest teguritest (üldhaigestumine). Kohus leiab, et kostja väide, et hagejal on töövõime kaotus üldhaigestumisest tulenevalt 60% ulatuses, ei ole aluseks hagi rahuldamata jätmiseks. Käesoleval juhul hageja nõuab hüvitist 40% ulatuses (kutsehaigestumisest tulenev töövõime kaotus) ulatuses keskmise töötasu hüvitamist. Kohtule esitatud Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo 10.09.2014 ja Sotsiaalkindlustusameti 24.03.2020 vastusest hageja pöördumisele nähtub, et hagejale põhjustab töövõime vähenemise ainult kutsehaigus (I kd lk10-11, II kd tl 19). Kohus märgib, et kuna kostja ei ole esitanud kohtule nõuet lõpetada (mh käesolevas menetluses vastuhagi) Tallinna Linnakohtu 11. veebruari 2005.a otsuse alusel hagejale perioodilise hüvitise väljamõistmine, siis isegi juhul kui nõustuda, et hageja on oma töövõime kaotanud seoses üldhaigestumisega, ei oleks alust jätta rahuldamata hageja nõuet perioodilise hüvitise suuruse muutmiseks, sest kostjal on jätkuvalt kohustus maksa Tallinna Linnakohtu 11. veebruari 2005. otsuse kohaselt hagejale perioodilist hüvitist. Kohus märgib samuti, et isegi kui hageja sai 1998. aastal kostja juures töötades võrreldes teiste sarnasel ametikohal töötavate isikutega madalamat töötasu, ei tähenda see automaatselt, et talle oleks olnud tagatud tavapärasest madalama töötasu saamine ka kogu ülejäänud töötamise aja kestel. Seetõttu on põhjendatud võrrelda hagejale tsiviilasjas nr xxxx jõustunud kohtuotsuse alusel arvestatava hüvitise suurust töötasu suurusega, mida saanuks hagi esitamise aja seisuga hagejaga sarnasel ametikohal töötav tervisekahjustusteta töötaja. Hageja on esitanud kohtule väljavõtte Statistikaamet andmebaasist www.stat.ee, millest nähtub, et aastalt 2000.a oli keskmine brutopalk mööblitootmises 280 eurot, 2001 oli keskmine brutopalk mööblitootmises 307 eurot, 2002 oli keskmine brutopalk mööblitootmises 330 eurot, 2003 oli keskmine brutopalk mööblitootmises 359 eurot, 2004 oli keskmine brutopalk mööblitootmises 448 eurot, 2005 oli keskmine brutopalk mööblitootmises 448 eurot, 2006 oli keskmine brutopalk mööblitootmises 516 eurot, 2007 oli keskmine brutopalk mööblitootmises 609 eurot, 2008 oli keskmine brutopalk mööblitootmises 683 eurot, 2009 oli keskmine brutopalk mööblitootmises 642

eurot, 2010 oli keskmine brutopalk mööblitootmises 673 eurot, 2011 oli keskmine brutopalk mööblitootmises 698 eurot, 2012 oli keskmine brutopalk mööblitootmises 755 eurot, 2013 oli keskmine brutopalk mööblitootmises 817 eurot, 2014 oli keskmine brutopalk mööblitootmises 886 eurot, 2015 oli keskmine brutopalk mööblitootmises 936 eurot. Seega on keskmine brutopalk mööblitööstuses oluliselt tõusnud alates 2000. aastat. Kuna vastavalt Statistikaameti andmebaasi väljavõttele mööblitööstuses keskmiseks brutotöötasu suuruseks hagi esitamise aja seisuga sai lugeda 936 eurot, siis arvestades hageja töövõimekaotuse protsenti (40%) on hagejale makstava hüvitise õiglaseks ja põhjendatud suuruseks 374,40 eurot kuus. Seega tuleb muuta alates 28.12.2016 Tallinna Linnakohtu 11. veebruari 2005.a. otsust tsiviilasjas nr xxxx AS-t X väljamõistetud perioodilise hüvitise suuruse väljamõistmise osas. Kohus on eelnevalt asunud seisukohale, et hagejale makstava hüvitise õiglaseks ja põhjendatud suuruseks on 374,40 eurot kuus. Hagi on kohtule esitatud 28.12.2016. Kostja on tasunud hagejale enne kohtumenetlust ja kohtumenetluse ajal hüvitist 129,35 eurot kuus ehk sama summa, mille kohus 2005. aasta otsuses hageja kasuks kostjalt igakuise maksena välja mõistis, seega tuleb nimetatud summa VÕS § 127 lg 1 alusel arvestuslikust hüvitisest maha arvestada. Seega on kostja tasunud perioodi 28.12.2016 kuni 31.12.2020 eest hagejale vähem hüvitist summas 12 039,07 eurot. Igakuine hüvitis alates 01.01.2021 on 374 eurot (40% keskmisest töötasu 936 eurot). Eeltoodust tulenevalt kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 28.12.2016 kuni 31.12.2020 eest hüvitise summas 12 039,07 eurot ja alates 01.01.2020 perioodilise hüvitise summas 374,40 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi, siis jäävad menetluskulud kostja kanda. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumises alates TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 24.09.2021 kohtuotsusega on osaliselt tühistatud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 06.01.2021 kohtuotsus.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.