Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest
Tsiviilasi
Tallinna Teede Aktsiaseltsi hagi Enefit Kaevandused AS-i vastu töövõtulepingu alusel üleantu, kahjuhüvitise ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 30. juuni 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Enefit Kaevandused AS-i apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
130 409 eurot 86 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja): Tallinna Teede Aktsiaselts (registrikood 10344640), esindajad vandeadvokaat Erki Kergandberg ja vandeadvokaadi abi Evelin Prunt Kostja (apellant): Enefit Kaevandused AS (registrikood 10032389), lepinguline esindaja Sander Ratel
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Viru Maakohtu 30. juuni 2020. a otsus ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. 1(12)
2.Apellatsioonkaebus rahuldada.
3.Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud Tallinna Teede Aktsiaseltsi kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Tallinna Teede Aktsiaselts (hageja, töövõtja) esitas 22. mail 2018 Viru Maakohtule hagi, milles palus 21. augusti 2018. a täpsustusi arvestades Enefit Kaevandused AS-ilt (kostja, tellija) välja mõista töövõtulepingu nr EK15088 (leping) alusel üleantu 104 198 eurot 42 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 6751 eurot 20 senti ja viivise 0,2% päevas alates hagi esitamisest kuni täitmiseni. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 3545 eurot 78 senti ja sellelt nõudelt viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 3. juulil 2017 lepingu aheraine kinnistu motopargi ehitamiseks. 2017. a oktoobrini akteeriti hageja ehitustöid kokku 158 115 euro 30 sendi väärtuses. Hageja esitas kostjale 22. detsembril 2017 tööde üleandmise-vastuvõtmise akti nr 7/24849VA/11/04 (akt), mille kohaselt oli hageja 2017. a novembris teostanud lepingu lisa 2 p-des 2.3.1 ja 2.3.2 märgitud mullatööd. Kostja keeldus 5. jaanuaril 2018 tööde vastuvõtmisest ning esitas hagejale nõude lepingu täitmiseks betoontrepi aluspinnase ja serpentiini kalde rajamise osas. Hageja andis 16. jaanuaril 2018 kostjale tööde vastuvõtmiseks täiendava tähtaja kuni 29. jaanuarini 2018. Kostja keeldus
31.jaanuaril 2018 tööde vastuvõtmisest ja nende eest tasumisest. Hageja esitas 2. veebruaril 2018 kostjale aktis märgitud tööde kohta arve 47 075 eurot 10 senti (sh käibemaks), mille tasumise tähtaeg oli 19. märtsil 2018. Kostja teatas 3. märtsil 2018, et leping on sõlmitud osaliselt siduva eelarvega, mistõttu on kostja kohustatud maksma hagejale tasu vastavalt tegelikult teostatud töödele, s.o arves märgitud tasust 2397 eurot 23 senti. 2(12)
Hageja taganes 4. mail 2018 lepingust kostjapoolse rikkumise tõttu ja palus kostjal tagastada hageja tasutud tagatis 60 000 eurot hiljemalt 11. maiks 2018. Kostja teatas
11.mail 2018, et ei nõustu lepingu lõppemisega ning keeldub tagatise tagastamisest. Poolte vahel on vaidlus, kas lepingu lisa 2 p-des 2.3.1 ja 2.3.2 märgitud mullatööd hõlmasid kostja poolt enne lepingu sõlmimist teostatud kinnistu alumiste nõlvade mullatööde parandamist ning vaatetorni ja betoontrepi aluspinnase rajamist. Hageja arvates ei hõlmanud ning tema kohustus oli teostada üksnes kinnistu ülemiste nõlvade mullatööd. Seega on hageja lepingust tulenevad kohustused täitnud. Kuivõrd kostjal puudus tööde vastuvõtmisest keeldumiseks põhjus, tuleb tööd lugeda vastuvõetuks hiljemalt 29. jaanuaril 2018. Järelikult on hageja tasunõue muutunud sissenõutavaks. Kostja kui tellija on rikkunud oma põhikohustusi, kuid jättis aktis märgitud tööd vastu võtmata ja tasu maksmata. Kuna leping on lõppenud, on kostja kohustatud lepingu alusel üleantu hagejale tagastama, s.o lepingu alusel üleantud tööde väärtuse ja lepingu p 6.18 alusel tasutud tagatise. Lisaks on hagejale tekkinud kahju 3545 eurot 78 senti, mis seisneb kohtueelsete läbirääkimisteks osutatud õigusteenuse kulus.
Kostja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
Hageja ei teinud töid lepinguga kokkulepitud mahus ja tingimustel. Lepingu lisas 1 on märgitud, et motopargi mäe kuju tuleb luua vastavalt ehitusprojektile ning osaliselt on tööd juba teostatud. Töövõtja oli kohustatud töid jätkama ja viima lõpuni. Kostja soovis, et töövõtja rajaks mäe tervikuna, sh trepi ja vaatetorni jaoks aherainest täitepinnase. Kuna hageja jättis eeltoodud tööd tegemata, ladestas ta oluliselt väiksemas mahus aherainet kui lepingu lisa p-des 2.3.1 ja 2.3.2 kokkulepitud. Lisaks on hageja tehtud serpentiini nõlvade kalle vastuolus joonisega. Hageja tasunõue on põhjendamatu, kuna kostja kohustus maksma tasu üksnes tegelikult teostatud tööde eest. Kuna töö ei ole valminud, ei ole hageja tasunõue muutunud sissenõutavaks. Hageja teostas töid üksnes 2397 euro 23 sendi ulatuses ning see tasu on hagejale makstud. Hageja lepingust taganemine on kehtetu, kuna kostja ei ole lepingut rikkunud. Seetõttu ei ole kostja kohustatud ka tagatist tagastama.
MENETLUSE KÄIK
3.Viru Maakohus rahuldas 9. novembri 2018. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 118 068 eurot 46 senti, sh 44 198 eurot 42 senti tööde väärtuse hüvitis ja 60 000 eurot tagatis, kahjuhüvitis 4254 eurot 94 senti ja sissenõutavaks muutunud viivis 9615 eurot 10 senti. Samuti mõistis maakohus kostjalt välja viivise 64 254 eurolt 94 sendilt VÕS § 113 lg 1 esimeses lauses sätestatud määras alates
10.novembrist 2018 kuni nõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt oli poolte vahel vaidlus selle üle, kas lepingu lisa 2 p-des 2.3.1 ja 2.3.2 märgitud tööd hõlmasid alumiste nõlvade mullatööde parandamist ning kas kokkulepitud eelarve oli siduv. Maakohus leidis, et hageja ei olnud kohustatud rajama trepi ja vaatetorni aluspinnast. Tegemist on trepi ja vaatetorni rajamise lahutamatu osaga, mille teostamine oleks pidanud olema eraldi kokku lepitud. Samuti leidis kohus, et lepingu 3(12)
p-de 2.2 ja 2.3 järgi pidi kostja tööde eest tasuma aktide alusel tegelikult teostatud tööde mahtude järgi, kuid mitte suuremas ulatuses kui on märgitud lepingu lisas 2. Hageja on lepingust kehtivalt taganenud, kuivõrd kostja on rikkunud oma põhikohustusi (töö vastuvõtmine ja tasu maksmine). Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja oleks ladestanud vähem aherainet, kui tööde mahud ette nägid. Kostja ei ole kasutanud ka lepingu üldtingimuste p-s 3.5 toodud õiguskaitsevahendeid. Töö tuleb lugeda kostja poolt vastuvõetuks. Seega on hageja tasunõue muutunud sissenõutavaks. Kostja on kohustatud hagejale hüvitama lepingu alusel üleantud tööde väärtuse 44 198 eurot 42 senti, tagatise 60 000 eurot ning kahju 3545 eurot 78 senti. Samuti on põhjendatud kostjalt välja mõista viivis eeltoodud nõuetelt.
4.Kostja palus 6. detsembri 2018. a apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus hagi rahuldas ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
5.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 8. märtsi 2019. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas Viru Maakohtu 9. novembri 2018. a otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on jaganud ebaõigesti tõendamiskoormise ning jätnud täitmata eelmenetluse ülesanded (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 392 lg 1 p-d 1–4). Kui tellija keeldub töid vastu võtmast, peab tasunõude sissenõutavuse eeldused, sh lepingujärgse töö tegemise ning töö lepingukohasuse tõendama töövõtja. Seega on hageja kui töövõtja kohustuseks tõendada, et ta on lepingujärgse töö valmis teinud. Asja materjalide juures puuduvad mistahes tõendid, mis tõendaksid hageja poolt vaidlusaluste tööde tegemist (aheraine kogus, aherainemäe nõlvade kalded). Kuna hageja ei ole tõendanud lepingujärgse töö tegemist, ei saanud ka maakohus tuvastada, kas vaidlusalused tööd tuleb lugeda vastuvõetuks, kas kostja on lepingut oluliselt rikkunud ning kas hageja poolt lepingust taganemine on kehtiv. Maakohus ei ole hagejale selgitanud tõendamiskoormist ega seda, et kostja poolt allkirjastamata tööde üleandmisevastuvõtmise akti ja arve alusel ei ole võimalik tõendada lepingus kokkulepitud tööde tegemist. Ringkonnakohus lisas, et hageja seisukoht, mille kohaselt ei olnud tasu maksmine seatud sõltuvusse töö mahust, vaid lepingus kokku lepitud tööde tegemisest, on ekslik. Hageja ei ole ka selgitanud, milliste kriteeriumide alusel saab lugeda lepingu lisa 2 p-des 2.3.1 ja 2.3.2 märgitud tööd tehtuks ning miks ta märkis vaidlusaluses aktis tehtud tööde mahuks 7509 m3 ja 34 303 m3.
6.Hageja esitas ringkonnakohtu 8. märtsi 2019. a otsuse peale kassatsioonkaebuse. Riigikohus jättis 12. juuni 2019. a määrusega hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
MAAKOHTU LAHEND
7.Tartu Maakohus rahuldas 30. juuni 2020. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 114 495 eurot 40 senti, sh tööde väärtuse hüvitis 44 198 eurot 42 senti, tagatis 60 000 eurot, kahjuhüvitis 3545 eurot 78 senti ning sissenõutavaks muutunud viivis 4(12)
6751 eurot 20 senti. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja viivise alates
22.maist 2018 kuni kohustuse täitmiseni 104 198 eurolt 42 sendilt 0,2% päevas ning 3545 eurolt 78 sendilt 0,022% päevas. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning määras need kindlaks. Maakohus mõistis kostjalt menetluskuludena hageja kasuks välja 22 604 eurot 68 senti koos kohustusega tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 esimeses lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni. Otsuse põhjenduste kohaselt on poolte vahel vaidlus selle üle, kas lepingu lisa 2 p-des 2.3.1 ja 2.3.2 märgitud tööd hõlmasid alumiste nõlvade mullatööde parandamist ning kas kokkulepitud eelarve oli siduv. Maakohus leidis, et lepingust ja selle lisadest ei tulene, et hageja oli kohustatud rajama trepi ja vaatetorni aluspinnase. Kuivõrd tööde hulgast oli välistatud töövõtja kohustus rajada betoontrepp ja vaatetorn, siis ei saanud tööde hulka kuuluda ka rajatiste ehitamiseks vajalikud eeltööd (aluspinnase rajamine). Tegemist on trepi ja vaatetorni rajamise lahutamatu osaga, mille teostamine oleks pidanud olema eraldi kokku lepitud. Kui lepingu lisa 2 p-des 2.3.1 ja 2.3.2 märgitud tööd hõlmasid kogu mäe nõlvade ehitusprojektiga kooskõlla viimist, siis oleks pidanud ka täitepinnase maht olema kokkulepitud mahust oluliselt suurem. Maakohtu järeldusi kinnitavad omanikujärelevalvet teostanud teedeinseneri R. Juhansoo, Osaühingu Arterega juhatuse liikme A. Koolmeistri kui ka Berliini Tehnika- ja Majandusülikooli ning Tallinna Tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudi professori R. Liiase arvamused. Täiendavate eritingimuste tehnilise kirjelduseta ei ole võimalik vaatetorni ja betoontrepi mullatööde tegemist lahutada rajatise ehitamisest. Kostja ei ole esile toonud ka ühtegi lepingu osaks olevat konkreetset tõendit, millest nähtuksid kogu aherainemäe kuju (sh betoontrepi ja vaatetorni aluste mullatööde) loomiseks vajalikud tehnilised tingimused. Seega puudus hagejal aheraine mäekuju tervikuna rajamise võimalus. Lepingu p-de 2.2 ja 2.3 järgi toimub tööde eest tasumine teostatud tööde aktide alusel. Pooled on lepingut allkirjastades lähtunud ühisest arusaamast, et tööde eest tasumine toimub tegelikult teostatud tööde mahtude alusel, kuid mitte suuremas ulatuses, kui on märgitud lepingu lisas 2. Hageja on lepingust kehtivalt taganenud ning kostja on sellekohase avalduse kätte saanud. Kostja on lepingut VÕS § 116 lg 2 p-de 1, 2 ja lõike 5 tähenduses oluliselt rikkunud, kuna ta on rikkunud oma põhikohustusi (töö vastuvõtmine ja tasumine). Kostja ei ole esitanud ka ühtegi tõendit selle kohta, et hageja oleks ladestanud vähem aherainet kui tööde mahud ette nägid. Samuti ei ole kostja kasutanud lepingu üldtingimuste p-s 3.5 toodud õiguskaitsevahendeid. Seega tuleb aktis märgitud tööd lugeda vastuvõetuks hiljemalt
29.jaanuaril 2018 (VÕS § 638). Hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks
19.märtsil 2018. Lepingust taganemise tõttu on kostja kohustatud hagejale hüvitama lepingu alusel üleantud tööde väärtuse 44 198 eurot 42 senti (VÕS § 189 lg 2). Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja lepingu alusel kostjale üleantud tagatise 60 000 eurot (lepingu p 6.18 ja VÕS § 638). Kostja pidanuks tagatise tagastama lepingu kehtivuse lõppemise järgselt.
5(12)
Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ka kahjuhüvitise 3545 eurot 78 senti, mis seisneb kohtueelseteks läbirääkimisteks kaasatud advokaadi tasus (VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3). Kostja ei ole hageja kahjuhüvitise nõudele vastuväidet esitanud. Hagejal on lepingu üldtingimuste p 6.15.2 alusel õigus nõuda kostjalt maksetähtaegade rikkumise eest viivist 0,2% töö hinnast iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest (kuid mitte rohkem kui 15% töö maksumusest).
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
8.Kostja palub 30. juulil 2020. a esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu 30. juuni 2020. a otsuse tühistada ning jätta hageja nõuded täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus asja uuel läbivaatamisel jätnud arvesse võtmata ringkonnakohtu juhised ning taas tõendamiskoormise ebaõigesti jaotanud. Kuivõrd hageja ei ole jätkuvalt tõendanud lepingujärgse töö valmidust, ei saanud maakohus tuvastada vaidlusaluste tööde vastuvõetuks lugemist, kostjapoolset väidetavat lepingu rikkumist, lepingust taganemise kehtivust ega kahju hüvitamise nõuete seaduspärasust. Samuti ei ole maakohus asja teistkordsel lahendamisel täitnud selgitamiskohustust. Maakohus on põhjendamatult leidnud, et kostjal oli kohustus tööd vastu võtta ja tasu maksta (VÕS §-d 637 ja 638). Maakohus ei ole andnud hinnangut hageja esitatud tõenditele väidetavalt teostatud tööde kohta, vaid põhjendanud oma seisukohti kostjapoolsete tõendite puudumisega. Kostja pidi tasuma hagejale tegelikult teostatud tööde mahtude järgi. Hageja ei ole aga selgitanud ega tõendanud, milliste kriteeriumide alusel saab lugeda lepingu lisa 2 p-des 2.3.1 ja 2.3.2 märgitud tööd tehtuks ning miks ta märkis aktis tehtud tööde mahuks 7509 m3 ja 34 303 m3. Hageja poolt esitatud tõendid ei tõenda tööde mahtu ega nende tegelikku valmidust. Sellega on maakohus rikkunud põhjendamiskohustust (TsMS § 436). Maakohus on ebaõigesti sisustanud pooltevahelisi õigusi ja kohustusi ning kummagi poole vastutuse, kui jättis arvesse võtma hageja VÕS § 641 lg-st 3 tulenevad kohustused. Maakohus oleks pidanud lepingus kokkulepitud tööde mahu hindamisel arvestama eelkõige lepingu eesmärgiga. Lepingu alusel teostatavate tööde mahtu kuuluvad kõik tööd ja tegevused, mis on vajalikud motopargi mäe kuju loomiseks vastavalt selle kohta käivale ehitusprojektile. Maakohus arvestas põhjendamatult tagatiselt viivist lepingujärgses määras. Üldtingimuste p 6.15.2 järgi on lepingujärgne viivis kohaldatav vaid tasunõuetele. Lisaks ei ole maakohus otsuse resolutsioonis märkinud, et lepingu alusel väljamõistetava viivise suurus ei või ületada üldtingimustes sätestatud ülempiiri.
9.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta arvestamata selles esitatud uued asjaolud ning menetluskulud kostja kanda. Kostja ei ole varasemalt viivisenõudele vastuväidet esitanud ega lepingu üldtingimuste p-s 6.15.2 toodud piirmäärale tuginenud. Need etteheited tuleb jätta tähelepanuta.
6(12)
Kostja on apellatsioonkaebuses esitanud enda hinnanguid ja menetluslikku positsiooni faktiliste asjaoludena, moonutades nii ringkonnakohtu poolt antud juhiseid kui ka maakohtu tegevust asja uuel läbivaatamisel. Maakohus on tõendamiskoormise õigesti jaotanud. Hageja on kohtule esitanud tõendid, et lepinguga kokkulepitud tulemus ei hõlmanud kostja poolt väidetud töid ning tasunõude eeldused on täidetud. Isegi kui kostja ei ole soovinud kohtule tõendeid esitada, ei tähenda see ringkonnakohtu juhiste mittejärgimist. Samuti on maakohus 17. detsembri 2019. a istungil täitnud selgitamiskohustuse. Pooled ka kinnitasid, et tõendamiskoormis on neile arusaadav. Maakohus on materiaalõiguse norme kohaldanud õigesti.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ning jaotab menetluskulud maakohtu poolt määratust erinevalt. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
11.Asja materjalidest nähtuvalt sõlmisid pooled töövõtulepingu aheraine kinnistu motopargi ehitamiseks. Lepingu p 2.3 kohaselt toimus tööde eest tasumine teostatud tööde akti alusel, mis koostatakse iga kalendrikuu viimasel kuupäeval (I kd, tl 17). 2017. a oktoobrini akteeriti hageja poolt tehtud ehitustöid kokku 158 115 euro 30 sendi väärtuses ning selles osas poolte vahel vaidlus puudub. Hageja esitas 22. detsembril 2017 kostjale tööde üleandmise-vastuvõtmise akti, mille kohaselt oli hageja 2017. a novembris teinud lepingu lisa 2 p-des 2.3.1–2.3.2 märgitud täitepinnase töid 47 075 euro 10 sendi ulatuses (I kd, tl-d 50–52). Kostja keeldus akti allkirjastamisest põhjusel, et hageja ei ole aktis märgitud mahus töid teinud ning hageja poolt tehtud serpentiini kalle ei vasta ehitusprojekti nõuetele (I kd, tl-d 54–56). Hageja andis kostjale täiendava tähtaja aktis märgitud tööde vastuvõtmiseks kuni 29. jaanuarini 2018 (I kd, tl-d 58–62). Kostja keeldus aktis märgitud tööde eest esitatud arve (I kd, tl 74) tasumisest. Hageja taganes 4. mail 2018 lepingust kostja olulise lepingu rikkumise tõttu (I kd, tl-d 88–89). Menetluse kestel võttis kostja omaks, et hageja on teinud lepingu lisa p-des 2.3.1 ja 2.3.2 töid 2397 euro 23 sendi ulatuses ning tasus hagejale 2876 eurot 68 senti (I kd, tl 177).
12.Hageja nõuab kostjalt lepingu taganemisest tulenevat lepingu alusel üleantud tööde väärtuse hüvitamist (44 198 eurot 42 senti), lepingu p 6.18 alusel tasutud tagatise tagastamist (60 000 eurot) ja kahju (3545 eurot 78 senti, kohtueelsed õigusabikulud) hüvitamist. Hageja põhjendab oma nõuet esmajoones sellega, et ta tegi kokkulepitud tööd, kostja aga jättis nende eest tasumata. Kostja põhiliseks vastuväiteks on olnud see, et ta ei pea vastu võtma tegelikult tegemata või mittenõuetekohaselt tehtud töid ega nende eest tasuma.
13.Maakohus leidis, et hageja nõue on põhjendatud ning kostja ei ole oma vastuväiteid tõendanud. Kuivõrd kostja keeldus põhjendamatult tööde vastuvõtmisest ning tasu maksmisest, on ta lepingut oluliselt rikkunud. Seega on hageja lepingu kehtivalt üles öelnud ning hageja poolt teostatud tööd tuleb lugeda vastuvõetuks 29. jaanuaril 2018. Hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks 19. märtsil 2018. Kostjal tuleb hagejale üleantud tööde väärtus ja õigusabikuludena tekkinud kahju hüvitada ning tagatis tagastada. 7(12)
14.Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on asja teistkordsel läbivaatamisel jaotanud tõendamiskoormise egaõigesti ega ole järginud samas tsiviilasjas ringkonnakohtu 8. märtsi 2019. a otsuses antud sellesisulisi juhiseid. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt pidi kostja tõendama, et tööde vastuvõtmisest keeldumine ja tööde eest tasumata jätmine on põhjendatud. Ringkonnakohus on eelmises otsuses selgitanud, et hageja kui töövõtja kohustuseks on tõendada, et ta on lepingujärgse töö valmis teinud. Alles seejärel saab otsustada, kas hageja nõue tuleb rahuldada, st aktis märgitud tööde väärtus ja kahju hüvitada ning tagatis tagastada. Ringkonnakohus jääb nende seisukohtade juurde. Maakohtu minetus on kaasa toonud ebaõige lahendi. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ning teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.
15.Maakohus on õigesti tuvastanud, et pooled on sõlminud töövõtulepingu aheraine kinnistu motopargi ehitamiseks (VÕS § 635 lg 1). Selle üle ei ole pooled menetluses ka vaielnud. Töövõtja põhikohustuseks on VÕS § 635 lg 1 kohaselt töö (valmis)tegemine, tellija põhikohustuseks aga töö eest tasu maksmine. Need kohustused on omavahel vastastikuses suhtes (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8008, p 16). Pooled vaidlevadki eelkõige selle üle, kas hageja on teinud kokkulepitud tööd ning kas kostja tööde eest tasumata jättes lepingut rikkunud.
16.Maakohtu otsuse põhjendustest jääb ebaselgeks, kas praegusel juhul on hageja kohtu hinnangul lepingu üles öelnud või ta on sellest kostja olulise lepingurikkumise tõttu taganenud. Töövõtulepingust taganemisel teise poole olulise lepingurikkumise tõttu ja selle ülesütlemisel on erinevad õiguslikud tagajärjed. See seisukoht on korduvalt leidnud kinnitust ka Riigikohtu praktikas. Asja materjalidest nähtuvalt tuleb ringkonnakohtu hinnangul hageja 4. mai 2018. a avaldust (I kd, tl-d 88–89) lepingu ülesütlemiseks lugeda lepingust taganemise avalduseks kostja olulise lepingurikkumise tõttu. Hageja on ka ise hagiavalduses leidnud, et tegemist on lepingust taganemise avaldusega, tuginedes VÕS § 116 lg-le 1 (I kd, tl-d 10–12). Seega tuleb hageja nõue lahendada lepingust taganemise sätete alusel (VÕS §-d 188 jj). Hageja nõuet tuleb käsitleda kui nõuet töövõtulepingu alusel kostjale üleantu väärtuse hüvitamiseks VÕS § 189 lg 2 p 1 järgi.
17.VÕS § 116 lg 1 järgi võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine pool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Lepingust taganemise tulemusel muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 kohaselt küll tagasitäitmise võlasuhteks ja vabastab lepingupooled VÕS § 188 lg 2 esimese lause järgi nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid VÕS § 188 lg 2 teise lause kohaselt ei mõjuta taganemine lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Selleks, et taganemine tooks kaasa sellega taotletud tagajärje, peavad olema täidetud taganemise materiaalsed ja formaalsed eeldused. Seega tuleb vaidluse lahendamiseks mh kindlaks teha, kas kostja on lepingut rikkunud. See omakorda sõltub käesoleval juhul eeskätt sellest, kas hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7).
17.1.Töövõtja tasunõude sissenõutavuse eeldusteks võivad esiteks olla töö valmimine ja ülevaatamise võimaluse andmine (VÕS § 637 lg-d 3 ja 5) või teiseks töö vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine (VÕS § 637 lg-d 4 ja 5). Iseenesest on maakohus õigesti leidnud, 8(12)
et praegusel juhul sõltus tasu sissenõutavus töö vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest (VÕS § 637 lg 4). Poolte vahel sõlmitud lepingu p-de 2.2 ja 2.3 kohaselt tasutakse tööde eest teostatud tööde aktide alusel. Samuti leppisid pooled kokku, et tööde vastuvõtmine ja nende eest tasumine toimub ositi (I kd, tl 17).
17.2.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja ei ole tööde vastuvõtmise aktile alla kirjutanud, st kostja ei ole aktis märgitud töid VÕS § 637 lg 4 järgi vastu võtnud. Küll aga on võimalik, et kostja tuleb lugeda tööd vastuvõtnuks VÕS § 638 teise lause kohaselt. Viidatud sätte järgi loetakse töö vastuvõetuks juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul. Selleks pidi hageja esmalt tõendama, et ta on lepingujärgse töö nõuetekohaselt valmis teinud (vt nt Riigikohtu
18.aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61484, p 18; 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 22 ja 24). Selle tuvastamiseks tuleb omakorda selgeks teha, mille eest ja kui suur tasu kokku lepiti ning mida selle tasu eest tegelikult tehti. Eeltoodu üle pooled eestkätt vaidlevadki. Poolte vaidlusaluste kokkulepete õigusliku iseloomu tuvastamiseks tuleb neid tõlgendada kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lg-te 1 ja 4 kohaselt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest või sellest, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel arvestatakse eelkõige VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud asjaoludega.
17.3.Hageja väitel pidi ta rajama motopargi, mis moodustus serpetiinist (kaldteest) ja motopargi rajast. Selleks pidi ta mh tegema lepingu lisa 2 p-des 2.3.1 ja 2.3.2 märgitud mullatööd ning rajama kinnistu ülemised nõlvad. Lepinguesemeks ei olnud kogu aherainemäe projektiga kooskõlla viimine, sh motoparki ümbritseva ala ning betoontrepi ja vaatetorni aluspinna rajamine, nagu väidab kostja. Hageja on oma nõude põhjendamisel tuginenud ennekõike töövõtulepingule ja selle lisadele 1 ja 2 (I kd, tl-d 17–22), üleandmise-vastuvõtmisaktile (I kd, tl-d 50–52), omanikujärelevalvet teostanud teedeinseneri R. Juhansoo seisukohale (I kd, tl 95) ja ehitusprojektile (I kd, tl-d 96–114). Asja teistkordsel läbivaatamisel maakohtus esitas hageja oma nõude tõendamiseks ajalehe Põhjarannik 23. mai 2019. a artikli (II kd, tl-d 117–119), teedeehitusliku osa vertikaalplaneeringu (II kd, tl 121), aherainemäe konstruktiivsed lõiked (II kd, tl 122), maapinna- ja teostusmudeli võrdluse (II kd, tl-d 123–124), tööde ruumilise mudeli (II kd, tl 125) ning asjatundjate arvamused (II kd, tl-d 164–166, 179–180). Hageja märkis, et soovib eelnimetatuga tõendada seda, et lepinguga kokkulepitud tulemus ei hõlmanud kostja poolt väidetud töölõike.
17.3.1.Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et hagejal betoontrepi ja vaatetorni aluspinna rajamise kohustus puudus. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et lepingu olemust ja eesmärki arvestades (VÕS § 29 lg 5 p 4) oli tema kohustuseks rajada motopark, mis ei hõlmanud vaatetorni ja trepi aluspinnase rajamist. Lepingu lisa 1 (I kd, tl 18) kohaselt kuulub töövõtja tööde mahtu motopargi tööde ja mahtude loendi tabelis (I kd, tl-d 20–22) esitatud tööde tegemine, kuid mahtu ei kuulunud vaatetorni, elektrivarustuse ja betoontrepi rajamine. Lepingu lisa 2 p-de 2.3.1 ja 2.3.2 kohaselt hõlmas alajaotus "Mullatööd" üksnes serpentiini, ülemise platsi ja nõlvade aherainest täitepinnase töid (I kd, tl 20). Ka asjatundjate arvamustest tuleneb, et ilma täiendavate eritingimuste tehnilise 9(12)
kirjelduseta ei ole võimalik lahutada vaatetorni ja betoontrepi ehitamist nende aluspinna rajamisest (I kd, tl 95; II kd, tl-d 164–166, 179–180; III kd, tl-d 1 pöördel–2).
17.3.2.Ringkonnakohtu hinnangul on hageja keskendunud peamiselt küsimusele, kas ta oli kohustatud rajama betoontrepi ja vaatetorni aluspinna. See ei ole tasunõude tekkimise (ja sissenõutavuse) seisukohalt keskse tähtsusega, arvestades mh ringkonnakohtu poolt asjas tehtud esimeses otsuses esitatud seisukohti tasukokkuleppe osas. Tasunõude eeldusena pidi hageja tõendama, et ta tegi lepingu lisa 2 p-s 2.3.1 ja 2.3.2 märgitud töid tema poolt näidatud mahus ning aherainemäe serpentiini kaldenurgad vastavad lepingutingimustele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja seda tõendanud. Nagu ringkonnakohus varasemas lahendis (II kd, tl 88) tähelepanu juhtis, ei ole hageja selgitanud, milliste kriteeriumide alusel saab lugeda lepingu lisa 2 p-des 2.3.1 ja 2.3.2 märgitud tööd tehtuks ning miks on märgitud vaidlusaluses aktis tehtud tööde mahuks 7509 m3 ja 34 303 m3. See ei ole selgunud ka asja teistkordsel läbivaatamisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei selgu üheselt ka teedeehitusliku osa vertikaalplaneeringust (II kd, tl 121) ning maapinna- ja teostusmudeli võrdlusest (II kd, tl 123–124) hageja poolt tehtud tööde mahud. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et viidatud tõenditest ei nähtu, milliste lähteandmete (sh meetodite) järgi on mõõdistamised tehtud, samuti seda, et oleks üldse mõõdetud just vaidlusaluste tööde mahtu. Kostja väitel on ka aherainemäe nõlvade kalded lõigete A-A, B-B ja C-C osas ebaõiged (II kd, tl-d 138–140). Hageja väitel ei pidanud ta rajama aheraine kinnistu ülemisi nõlvu. Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu, leides, et kostja etteheited on põhjendatud. Ringkonnakohus on ka varasemas lahendis juhtinud tähelepanu, et leping ega selle lisad ei sisalda mõisteid "alumine" nõlv ja "ülemine nõlv", vaid üksnes "nõlvad". Ringkonnakohtu hinnangul tuleb tõlgendada lepingu lisa 2 p 2.3.2 selliselt, et hageja oli kohustatud teostama mullatööd ülemisel platsil, kuid nõlvade osas eristused puuduvad. Isegi kui hageja ei olnud kohustatud rajama vaatetorni ja trepi aluspinnast, siis oli ta kohustatud tagama, et nõlvade kaldenurgad vastaksid projekti seletuskirja p-s 3 ettenähtud tingimustele (I kd, tl-d 100– 101). Ringkonnakohtu hinnangul ei selgu aga hageja poolt viidatud maapinna- ja teostusmudeli võrdlusest (II kd, tl 123–124) ka seda, et hageja oleks teinud nn alumiste nõlvade kalded nõuetekohaselt. Lisaks ei ole sellest tõendist üheselt arusaadav, milliste lähteandmete alusel on mõõtmised tehtud ning seda, et mõõdetud oleks just vaidlusaluste nõlvade kaldeid. Kokkuvõttes nähtub ringkonnakohtu hinnangul hageja esitatud tõenditest osaliselt see, millised tööd oleks hageja enda arvates pidanud tegema, kuid mitte seda, kas ja millises mahus ta töid on teinud.
17.3.3.Iseenesest on maakohus õigesti leidnud, et tööde eest tasumine pidi toimuma üksnes tegelikult tehtud tööde mahtude alusel. Selliselt käitusid pooled lepingu täitmisel ka kuni vaidlusaluse akti esitamiseni hageja poolt (I kd, tl-d 161–176). VÕS § 29 lg 5 p-de 2 ja 3 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada mh tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud ning lepingupoolte käitumist enne lepingu sõlmimist. Samuti on vaidlusaluses aktis (I kd, tl-d 50–52) hageja märkinud väidetavalt tehtud tööde mahud. Seega on ekslik hageja seisukoht, nagu ei oleks tasu maksmine seatud 10(12)
sõltuvusse tegelikult tehtud töö mahust. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et ta on teostanud tema poolt väidetud tööd aktis märgitud mahus, puudub hagejal tasu saamise õigus. Seejuures ei ole määravat tähtsust asjaolul, et leping ei hõlmanud vaatetorni ja trepi aluspinnase rajamist.
17.4.Hageja on 3. septembri 2020. a vastuses apellatsioonkaebusele (p-s 2.11) märkinud, et kuivõrd kostja oli 2017. a novembris teostatud tööde eest kohustatud tasuma minimaalselt 2876 eurot 68 senti, kuid kostja tasus selle summa hagejale alles 15. juunil 2018, on kostja igal juhul lepingut rikkunud ning hagejal tekkis õigus töövõteulepingust taganeda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja selliseid väiteid maakohtu menetluses esitanud, mistõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik nendega apellatsioonkaebuse lahendamisel arvestada (TsMS § 631 lg 1, § 652). Lisaks, arvestades lepingu esemeks olnud tööde kogumahtu, oleks lepingust taganemine üksnes 2876 euro 68 sendi tasumisega viivitamise tõttu ebamõistlik ning vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg 1 ja § 7).
17.5.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus, hinnanud asjas esitatud tõendeid (TsMS § 232), seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et ta on teinud lepingu lisa 2 p-s 2.3.1 ja 2.3.2 märgitud tööd oleksid hageja väidetud mahus teostatud. Kostja keeldus põhjendatult töid vastu võtmast ja nende eest tasu maksmast. Seega ei ole hageja tasunõue muutunud sissenõutavaks. Ülaltoodud käsitlusest tulenevalt on põhjendamatud hageja väited, et kostja rikkus oluliselt enda lepingulisi kohustusi, mis omakorda andis hagejale õiguse lepingust taganeda (VÕS § 116 lg 1) ning kahju hüvitamist nõuda (VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3). Kostja väidetavad lepingulrikkumised ei ole asjas tõendamist leidnud ning hageja ei ole lepingust kehtivalt taganenud. Seetõttu tuleb jätta rahuldamata hageja nõuded lepingu alusel üleantu väärtuse hüvitamiseks, tagatise tagastamiseks ning kahju hüvitamiseks.
17.6.Kuivõrd hageja ei ole tõendanud kokkulepitud tööde tegemist ning hageja ei ole lepingust kehtivalt taganenud, siis ringkonnakohus ei pea vajalikuks analüüsida muid kostja vastuväiteid hageja nõudele. Kuivõrd hageja põhinõuded jäävad rahuldamata, puudub alus rahuldata ka hageja viivisenõuet.
17.7.Eelmärgitust tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ning teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
18.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust.
18.1.Maakohus on TsMS § 162 lg-st 1 lähtudes jätnud menetluskulud kostja kanda ning hageja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määranud. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ning teeb ise uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta nii maakohtu menetluses kui ka apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
18.2.Kuivõrd ringkonnakohus muudab maakohtu sisulist lahendit ning vastavalt sellele muutub ka maakohtu määratud menetluskulude jaotus hageja ja kostja vahel, juhindub ringkonnakohus menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses kohtupraktikas 11(12)
TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra (vt nt Riigikohtu 20. aprillil 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p-d 19-22; 10. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-1553, p 25). Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
18.3.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi
(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.