Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

HAGEJA NÕUE JA HAGI ASJAOLUD

2-20-1857 Vabariiki, mille tagajärjel tuli hagejal pahatihti enda igapäevane majandustegevus peatada.

2-20-1857

2-20-1857 lepitud teenuste sisustamisel võtta aluseks VÕS § 29 muudes lõigetes, eelkõige lõigetes 4, 5 ja 6 sätestatud põhimõtted. Kostja ei taganud hagejale töökorras sõidukit. Lepingu alusel anti hageja kasutusse uus, tehasegarantiiga sõiduk. Mõistlik isik võib eeldada, et uus sõiduk on tehniliselt korras ja probleemivaba ning sellega ei ole vaja pidevalt remondis käia. Antud juhul see nii ei olnud. Sõiduk oli juba algusest peale probleemne: sõiduk ei käivitunud, lähi- ja kaugtuled ei töötanud korralikult, poolteljega esinesid probleemid, kiirendamisel oli vibratsioon roolis jne (vt nt lisa 18 – 26.06.2019 hageja töötaja kiri hageja seaduslikule esindajale; lisa 6 – 02.07.2019 kirjavahetus, kus töötaja kirjeldab probleemi; lisa 4 – hooldusajalugu). Rohkem kui pool aastat enne lepingu ülesütlemist viibis sõiduk remondis pea iga kuu (vt all p 20.1), mõnedel kordadel isegi nädalaid, kuid probleemide allikas jäi ikkagi tuvastamata ja parandamata (lisa 4: hooldusajalugu; vt ka ülal p-te 7 - 12). Seesuguste probleemidega sõidukit ei saa pidada vastavaks tingimustele, mida mõistlik isik võis uue sõiduki rentimisel eeldada, s.t sõiduk ei vastanud vähemalt keskmisele kvaliteedile VÕS § 77 lg 1 mõttes. Kostja lepinguline kohustus oli tagada hagejale töökorras sõiduk. Seda nii lepingu p-s 6 kokku lepitud teenuse osutamise kaudu kui ka VÕS § 362 lg 3 p-i 1 alusel. Kui üldjuhul liisinguandja ei vastuta liisinguvõtja ees liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest, siis VÕS § 362 lg 3 p 1 sätestab erandi olukorraks, kus liisingueseme või selle müüja on valinud liisinguandja, millisel juhul vastutab liisinguandja (antud juhul kostja) liisingueseme (antud juhul sõiduki) lepingutingimustele mittevastavuse eest. Lepingu esemeks olnud sõiduki ning selle müüja (VEHO Eesti AS) valis välja kostja vastavalt hageja soovidele (lisa 19 - 17.08.2018 kostja e-kiri pakkumisega nr 84096, milles vastusena kostja pakkumisele avaldas hageja soovi rentida sõiduk Berlingo, millest sai pakkumise nr 15230 alusel lepingu ese, lisa 20 – pakkumine nr 15230). Seega rikkus kostja lepingust tulenevat kohustust tagada kostjale töökorras sõiduk. Tegemist on olulise lepingu rikkumisega VÕS § 116 lg 2 p-de 1 ja 2 mõttes, sest rikkumise tõttu ei olnud hagejal võimalik renditud sõidukit oma majandustegevuses planeeritud ja mõistlikul viisil kasutada, mis oli hageja huvi eelduseks leping sõlmida ning selle täitmist jätkata.

2-20-1857 lepingu p-i 6 kohaselt pidi kostja täisteenuse raames tegelema kahjukäsitlusega ning administreerima kindlustusi. Asjaolu, et kostja tegi sõiduki korda ilma kindlustust kaasamata ning esitas seejuures arve hagejale, näitab, et rikkudes lepingu p-s 6 võetud kohustusi kostja tegelikkuses ei taganud hagejale täisteenust, mille eest hageja maksis. Kolmandaks, eitades täielikult enda vastutust ebakvaliteetse teenuse pakkumise eest, asus kostja hoopis hagejat süüdistama sõiduki hooldustingimuste rikkumises. Pärast seda, kui sõiduk viibis alates märtsist igakuiselt margiesinduses remondis, avastas kostja ning tema valitud teenusepakkuja, et hooldusvälp on ületatud ning hooldusgraafikut ei ole järgitud. Sellega seotud tehasegarantii lõppemises süüdistas kostja hagejat (lisa 8 - 01.08. - 18.11.2019 kirjavahetus, 18.11.2019 kostja kiri; lisa 23 - 21.11.2019 kirjavahetus). Hageja jaoks on sellised süüdistused pahatahtlikud. Lepingu p-i 6 järgi pidi kostja tagama tehnohoolduste halduse. Sõiduk viibis pea iga kuu margiesinduses remondis, kuid hooldust sõidukile ei tehtud. Veel enam, kostja on asunud seisukohale, et hooldus jäi tegemata, sest hageja oleks pidanud vastavast vajadusest kostjat teavitama (lisa 23 – 22.11.2019 kirjavahetus). Hagejale jääb täielikult arusaamatuks, kuidas sai hagejalt eeldada, et ta teavitab eraldi veel ka hoolduse vajadusest olukorras, kus sõiduk viibis pidevalt margiesinduses remondis. Vastupidiselt eeldas hageja, et margiesinduses teostatakse sõiduki korrasoleku tagamiseks kõik vajalikud toimingud, sh tehakse hooldus. Hagejale tuli täieliku üllatusena, et sõidukile on hooldus tegemata ning et kostja, kes lepingu pi 6 alusel võttis kohustuse tagada sõiduki seisundi ja kilometraaži kontroll ning hallata tehnohooldusi, ei ole seda teinud. Vastavast vastutusest vabanemiseks on kostja hakanud p-s 6 loetletud teenuste sisu taganjärgi kompromissiläbirääkimiste käigus meelevaldselt mõtestama endale sobival viisil, väites tegelikkusega vastuolus olevalt, et teenuste sisukirjeldus oli hagejale lepingu sõlmimisel teada, kuigi teenuste sisu kirjeldavat lepingu lisa vastavalt üldtingimuste p-le 5.1 ei sõlmitud ning kostja ei ole teenuste sisu puudutavad infot hagejale ka muul viisil edastanud (vt ülal p 18; lisa 17 – 12.12.2019 kostja vastus; lisa 10 – 17.12.2019 hageja seisukohad ja ülesütlemisavaldus, p 3). Lepingu VÕS § 29 tõlgendust järgides on kostja jätnud lepingu p-s 6 kokku lepitud täisteenuse osutamata: (i) lepingu eesmärgiks oli tagada hagejale autopargihalduse täisteenust, et hageja saaks keskenduda enda äritegevusele ning kostja pidi tegelema kõikide autopargi probleemide lahendamisega. Hagejaga sarnane mõistlik isik võis eeldada, et kui lepingu p-i 6 järgi võtab hageja endale kohustuse tagada sõiduki seisundi ja kilometraaži kontroll, siis hõlmab samas punktis tood hooldusteenuse haldus ka seda, et sõiduk suunatakse õigeaegselt hooldusesse tagamaks sõiduki korrasolek (VÕS § 29 lg 4 ja 6). Olukorras, kus sõiduk viibis niikunii pidevalt kostja valitud margiesinduse remonditöökojas (kellega suhtles kostja), ei saanud hagejalt igal juhul eeldada, et ta hoolduse vajadusest veel eraldi teavitama peaks. Sellisel juhul muutuks kostja pakutav täisteenus olemuslikult sisustuks ning jääb arusaamatuks, mida tehnohoolduste haldamisteenus hagejale üldse pakkuma pidi. (ii) sõiduki hooldusvälp oli 25 000 km või üks aasta (lisa 20 - 17.08.2018 pakkumine nr 15230 (lepingu lisa)). 17.03.2019 tehti margiesinduses sõidukile 17 280 km pealt hooldus, ilma, et hageja oleks hoolduse vajadusest teavitanud (lisa 4 - hooldusajalugu). Kuivõrd juba esmane hooldus tehti margiesinduses vastavalt vajadusele, ei saanud hageja kuidagi arvata, et edaspidi sõiduki viibimisel margiesinduses kontrollis, sõidukile hooldust ei tehta (VÕS § 29 lg 5 p 6). Hageja isegi ei osanud arvata, et sõidukil on hooldus tegemata või et sõiduk vajab hooldust, sest tulenevalt hiljem tuvastatud näriliste tekitatud kahjustusest kaitsekarbist, põlesid vaheldumisi erinevad märgutuled ning hageja eeldas, et sõiduki margiesindusse kontrolli viimisel tegeletakse kõigi sõiduki seisukorrast oluliste probleemidega, sh hooldusega. Seda kinnitas ka poolte senine praktika. Neljandaks pidi kostja lepingu p-i 6 järgi tegelema ka sõiduki tagastusprotsessiga. Olukorras,

2-20-1857 kus pea poole aasta jooksul ei suudetud sõiduki tehniliste probleemide allikat tuvastada, oleks kostja pidanud tegelema probleemse sõiduki müüjale tagastamisega ning hagejale uue sõiduki muretsemisega, mitte tühipaljalt möönma, et probleemiga ei osata midagi peale hakata.

2-20-1857

•

08.02.2019. a seisuga (arve maksmise tähtaeg) 2713 / 10,4973 = 207,01 eurot (lisa 28 – 08.02.2019 valuutakursid; lisa 14 - 02.11.2019 hooldusarve ja selle tõlge). kohtuvälised kulutused hüvitise saamiseks (VÕS § 128 lg 4): hageja on pöördunud Advokaadibüroo Lepmets & Nõges poole ning on seeläbi proovinud enne hagiavalduse esitamist jõuda kohtuvälise lahenduseni. Sellise lahenduseni jõudmiseks ja oma nõuete esitamiseks tegi hageja kulutusi õigusabile summas 1500 eurot (ilma käibemaksuta; lisa 29 – 03.12.2019 õigusabiarved; lisa 30 – 18.12.2019 õigusabiarved). Hageja nõuab selle kulu hüvitamist kostjalt.

2-20-1857 sõiduki hagejale üleandmiseks ette. Hagejale ei sobinud ükski kostja 17.08.2019 e-kirjas pakutud sõiduk, vaid palus kostjal leida vanemat tüüpi kerega Berlingo (hagiavalduse lisa 19 „17.08.2018 kostja e-kiri pakkumisega nr 84096“, hageja esindaja X vastus). Selle peale vastas hageja esindaja A: „kui kohe reageerime siis ehk leiame“. Kostja tegi hagejale seejärel liisingulepingu eseme suhtes uue pakkumise (lisa 1 – 17.08. – 21.08.2018 hageja ja kostja vaheline e-kirjavahetus; 17.08.2018, 09:15 ja 17.08.2018, 10:34 Ai (kostja) e-kiri). Hageja kinnitas, et ta on valmis liisima kostja välja valitud punase Berlingo, misjärel alustas kostja vajalike toimingutega, et leping sõlmida ja lepingu esemeks olev Sõiduk hagejale üle anda (lisa 1 – 17.08. – 21.08.2018 hageja ja kostja vaheline e-kirjavahetus; 17.08.2018, 11:04 hageja ekiri jj kirjavahetus). Kostja valis välja Sõiduki müüja ning organiseeris kogu ostuprotsessi. Hagejal puudus igasugune roll selles, kellelt kostja hageja vajadusetele ja soovidele vastava sõiduki ostab. Esiteks, kostja valis välja kellelt võtta hageja kirjeldatud vajadustele vastavate sõidukite pakkumised. Seda kinnitab ainuüksi asjaolu, et pakkumised on tehtud otse kostjale, mille kostja seejärel edestas hagejale. Nii on ka lepingu juurde kuuluva ning lepingu esemeks oleva Sõiduki pakkumine nr 152307 koostatud müüja (VEHO) poolt kliendiks nimetatud AVIS AS-le (hagiavalduse lisa 1 „leping 7746“, digikonteineris olev pakkumine; ja hagiavalduse lisa 20). Teiseks, puudus hagejal igasugune otsekontakt mistahes potentsiaalse müüjaga, sh lepingu objektiks oleva Sõiduki müüjaga. Nagu on kostja ka ise enda vastuse p-s 2.3.4 kinnitanud suhtles kostja erinevate müüjatega, et leida hageja vajadustele vastav sõiduk ning võttis müüjatelt konkreetsete sõidukite pakkumised. Sellega aga kostja roll ei piirdunud. Kostja organiseeris ka lepingu esemeks oleva Sõiduki broneerimise, Sõiduki ettevalmistamise hagejale üleandmiseks ja viis läbi muud vajalikud toimingud tehingu toimumiseks (lisa 1 – 17.08. – 21.08.2018 hageja ja kostja vaheline e-kirjavahetus; 17.08.2018, 11:27 kostja kiri, 17.2018, 11:56 hageja kiri; 21.08.2018 08:30 kostja kiri). Seega valis liisingulepingu eseme müüja kostja, mitte hageja.

2-20-1857

•

kättesaadav liisinguandja kodulehel.“ Üldtingimuste p-d 5.1 – 5.7.

Eeltoodust järeldub, et poolte vahel kokku lepitud teenuseid peaks sisustama Avise kodulehel avaldatud „teenuste kirjeldusest“ (Üldtingimuste p 1.22, 1.23 ja 5.2). Avise kodulehel „teenuste kirjeldust“ ei ole ega ole kunagi olnud. Kostja esitanud tõendina „Autokasutaja meelespea“ (kostja vastuse lisa 3), mis samuti ei ole Avise veebilehel kättesaadav, kuid mille väidetavalt on hagejale e-maili teel enne lepingu sõlmimist saatnud kostja töötaja A (kostja vastuse p 2.4.5). Kõnealune dokument ei ole ülal ps 7 ja p-s 8 selgitatut arvestades pooltevahelise lepingu osa ega ole pooltele seetõttu õiguslikult siduv. Isegi kui Meelespeast oleks võimalik lähtuda teenuste sisu tõlgendamisel, ei tulene sellest seesugused poolte õigused ja kohustuse nagu kostja on püüdnud näidata. Kostja vastuse lisana 2 esitatud A’i 13. augusti 2018. a e-kirjale tuginedes ei saa lugeda tõendatuks, et hagejale kõnealune Meelespea kunagi üldse saadeti ning et hagejal oleks olnud võimalik sellega tutvuda. Esiteks, kirja adressaat X (hageja seaduslik esindaja) on püüdnud teha kõik võimaliku, et kõnealust e-kirja enda postkastist leida. Paraku edutult. Teiseks, e-kirja koopia on esitatud viisil, millest ei ole näha, et Meelesepea oleks kirjale manusena üldse lisatud. Kuivõrd X ka ei mäleta, et ta oleks kunagi Meelespea’ga saanud tutvuda või et ta oleks kunagi A’i 13. augusti 2018. a e-kirja saanud, on tekkinud kahtlus, kas kiri ja Meelespea mistahes põhjustel hagejani üldse jõudis (nt tehnilised põhjused, inimlik eksimus vms). Seega tuleb kostjal tõendada, et Meelespea ja A’i 13. augusti 2018. a kiri on hagejale üldse saadetud (näiteks serveri logide kaudu).

2-20-1857 ebaloogiliseks ning teenuste osutamise kokkuleppe olemuse ja eesmärgiga vastuolus olevaks. Kilometraaži teenuse sisu ei ava mitte ükski lepingu dokument (vt ülal pd 7 ja 8). Seda, mida kilometraaži kontrolli teenus endast kujutab, ei ole selgitatud isegi Meelespeas. Seetõttu tuleb kõnealust teenust sisustada lepingute tõlgendamise üldistest põhimõtetest lähtuvalt. Üldtingimuste p-s 3.4 sätestab liisinguvõtja kohustuse tasuda liisinguandjale läbisõidupiirangut ületavat kilomeetritasu. Järelikult on läbisõidu (kilometraaži) järgimine kilomeetritasu maksmise kohustuste tuvastamiseks liisinguandja ehk antud juhul kostja huvides, mistõttu kontrolliks liisinguandja lubatud kilometraaži sõltumata sellest, kas liisinguvõtja on „kilometraaži kontrolli“ teenuse tellinud või mitte. Puudub igasugune loogiline põhjendus, miks peaks liisinguvõtja (antu juhul hageja) tellima endale liisinguandja (antud juhul kostja) huvidest lähtuva tasulise teenuse. On ilmne, et kostja ei ole lubatud läbisõidu ületamise vältimiseks hageja huvides kilometraaži jälgimisega ka reaalselt ka tegelenud. Lepingu p-i 9 ja 10 järgi on lubatud läbisõit olnud 2 500 km kuus. Vaadates Sõiduki registreeritud läbisõitu on ilmne, et igakuine läbisõit on seda ületanud: aprilli läbisõit on olnud näiteks 5490 (=22 770 – 17 280), mai ja juuni keskmine läbisõit 5 706,5 (=34 183 – 22 770/2) jne. Kostjale on olnud eeltoodud informatsioon hooldusajaloost teada, kuid kuu keskmisele lubatud kilometraaži ületamisele ei ole kostja kordagi hageja tähelepanu juhtinud. Kui kostja soovib väita, et „kilometraaži kontrollimise“ teenust on pakutud hageja huvides lubatud läbisõidu jälgimiseks, siis järelikult ei ole ka seda teenust vastavalt Lepingule tagatud. Arvestades pooltevahelise lepingu eesmärki ja olemust peab hageja poolt makstav teenus kandma lisandväärtust hageja jaoks. Selliselt tuleb lepingus kokkulepitud teenuseid ka sisustada. Hageja on seisukohal, et isik, kes on tasulise teenusena tellinud „kilometraaži kontrolli“ kombinatsioonis teenustega, mis sõltuvad läbitud kilometraažist, võib mõistlikult eeldada, et seesuguste teenuste osutamiseks kilometraaži ka jälgitakse. Vastasel juhul muutub „kilometraaži kontroll“ kui teenus olemuslikult sisutuks. Igal juhul oleks mõistliku eelduse põhimõttega vastuolus ning hageja kahjuks tõlgendus, kus „kilometraaži kontrolli“ teenust tagatakse vastavalt kostja tõlgendusele üksnes Lepingu p-s 9 ja 10 sätestatud lubatud läbisõidu jälgimiseks, kuid Lepingu p-s 8 sätestatud hooldusvälba jälgimiseks mitte.

2-20-1857 näriliste kahjustustega seonduvate kulude osas hagejale kreeditiarve summas 358,86 eurot (lisa 4 – 20.12.2019 kreeditarve nr 1902559). Kostja on enda vastuse lisadena 5 ja 6 esitanud BTA Kindlustusega sõlmitud sõidukikindlustuse poliisi ning sõidukikindlustuse tingimused. Poliisi kohaselt on Sõidukil kogukindlustusrisk, mis sõidukikindlustuse tingimuste p-i 2.1.1 järgi tähendab, et kindlustustjuhtumiks on mis tahes ootamatu ja ettenägematu kahjustumine, sealhulgas liiklusõnnetus ja loodusõnnetus, tulekahju, vandalism, vargus, välja arvatud punktis 2.3 nimetatud juhtumid. Näriliste tekitatud kahju on olemuslikult ettenägematu kahjustus, mis üldreeglina on ka poliisi kohaselt käsitatav kindlustusjuhtumina. Kostja püüab väita, et näriliste poolt tekitatud kahju on kindlustusjuhtumina välistatud sõidukikindlustuse p-i 2.3.12 alusel, mille kohaselt hüvitamisele ei kuulu „kahju, mis tekkis seoses sõidukis olnud loomaga, samuti, mis tekkis seoses sõidukis olnud koorma või pagasiga.“ Hageja jaoks on ilmne, et tsiteeritud sättega on välistatud kahju, mille on tekitanud sõiduki valdaja enda poolt sõidukis transporditava pagasi, koorma või looma tõttu. Lihtsustatuna tähendab see, et kindlustusjuhtumina ei ole käsitatav kahju, mille on tekitanud loom, kelle sõiduki valdaja ise on sõidukisse lubanud. Hageja on seisukohal, et kindlustuspoliisi, kindlustustingimuste ja maksekorralduse esitamine kulude hüvitamise kohta VEHO Eesti AS-le ei tõenda et (i) kostja oleks näriliste tekitatud kahjust kui kindlustusjuhtumist kindlustusandjat teavitanud; (ii) kindlustusandja on keeldunud vastava kahju hüvitama; ja (iii) kui kindlustusandja on keeldunud kahju hüvitama, siis on mis on olnud keeldumise põhjus. Antud juhul on aga ilmne, et VEHO Eesti AS on Sõidukile näriliste poolt tekitatud vigastused parandanud ja esitanud tööde eest arve kostjale. Kostja on arve tasunud ja nõudnud selle hüvitamist hagejalt. Pärast hageja poolt vastavale eksimusele tähelepanu juhtimist, on kostja enda tegevusetust kindlustusjuhtumi käsitlemisel kreeditarve esitamisega ka möönnud. Paraku ei muuda see aga olematuks hagejale põhjustatud ebamugavusi, et veel ühte Lepingu p-s 6 pakutud teenust ei ole hageja saanud, kuigi ta on selle eest maksnud. See, millistel tingimustel on kostja kindlustuslepingu sõlminud, on olnud kostja, mitte hageja valik.

2-20-1857 Lepingudokumendid ei reguleeri „asendusauto“ teenuse kasutamise korda. Ka Meelespeas ei ole „asendusauto“ teenuse kohta antud rohkemat informatsiooni kui, et asendusauto „tagab sõidurõõmu ka kahjujuhtumi, tehnilise rikke vms. korral, sest toome Teile vastavalt täisteenusliisingu lepingule kokkulepitud päevadeks auto kasvõi koju kätte. Kui lepingus puudub ukselt-uksele teenus saate sõiduki AVISe rendisõidukite parklast Tallinna Lennujaama“. Arusaadavalt on mõistlik, et üks viis „asendusauto“ teenuse saamiseks on teenuse kaustaja (antud juhul hageja) vastavsisuline sooviavaldus. Mitte kuskilt aga ei tulene, et see on ainuke viis vastava teenuse saamiseks. Arvestades poolte vahel sõlmitud täisteenusliisingu sisu oleks hagejat ebamõistlikult kahjustav ning VÕS § 39 lg 1 teise lausega vastuolus piirata kostja kohustust tagada „asendusauto“ teenust vaid kostja kirjeldatud juhuga. Hageja hinnangul oleks selline tõlgendus lausa vastuolus pooltevahelise lepingu olemuse ja eesmärgiga. Kostja ei ole aga kordagi isegi hagejale meelde tuletanud, et tal on asendusauto kasutamise võimalus, rääkimata asendusauto pakkumisest või selle kasutamise organiseerimisest. Hageja teavitas kostjat Sõiduki probleemidest ning asendusauto vajadusest helistades selleks alustuseks Avise telefoni nr-l + 372 667 1505 (nii nagu ka Meelespea ette näeb) teel (lisa 2 - kõneeristuse väljavõtte perioodi 30.06.2019 - 03.12.2019 kohta). Hagejale lubati leida probleemide lahendus ning temaga uuesti ühendust võtta, kuid seda ei tehtud. Lisaks teavitas kostjat Sõiduki probleemidest ja Sõiduki remondis viibimisest korduvalt ka kirjalikult (vt hagiavalduse lisasid 5 – 8). Lisaks pöördus hageja kostja poole ka telefoni teel (lisa 2 - kõneeristuse väljavõtte perioodi 30.06.2019 - 03.12.2019 kohta). Kostja möönis probleemide olemasolu, kuid lahendada neid ei suutnud. Veel enam, hageja kirjadele isegi ei vastatud (vt nt hagiavalduse lisa 8 „01.08. – 18.11.2019 kirjavahetus“, 06.11.2019 kostja kiri). Sellises olukorras ei jäänudki hagejal muud üle, kui ise Sõidukiga seonduvaid probleeme lahendada. 28.10.2019 teavitas hageja kostjat kirjalikult, et ta on enda kohustuste täitmiseks mittetöökorras oleva Sõiduki asendamiseks rentinud auto (hagiavalduse lisa 8 „01.08. – 18.11.2019 kirjavahetus“, 28.10.2019 hageja kiri). Ka sellele kirjale ei reageeritud; rääkimata sellest, et kostja oleks hagejale öelnud, et asendusauto rentimine kolmandalt isikult ei ole vajalik, sest kostja saab hagejale ise asendusautot vastavalt Lepingus kokkulepitule võimaldada. Selleks, et hageja kirjale üldse reageeritaks, pidi hageja täiendavalt veel mitme korral kostjale helistama, misjärel mööndi teenuse ebakvaliteetsust ning pandi „täisteenus leping peatamise alla“ (hagiavalduse lisa 8 „01.08. – 18.11.2019 kirjavahetus“, 06.11.2019 kostja kiri). Hagejalt ei saa eeldada, et ta hakkab teenuse osutajat juhendama, kuidas ja millisel viisil tema autopargi probleemid tuleb lahenda; veel enam autopargis ilmnenud probleemist teavitamisel iga konkreetse teenuse jaoks eraldi soovi avaldama. Hageja avaldas soovi teenuste saamiseks lepingu sõlmimisel ning eeldas, et probleemi ilmnemisel ja sellest kostja teavitamisel organiseerib kostja kui teenuse pakkuja kõik võimaliku, et hageja probleemid lahendada. Sõltuvalt autopargi suurusest ei pruugi kliendil isegi olla ülevaadet autopargi probleemide lahendamise võimalustest konkreetse sõiduki puhul. Kostja ei saa tõepoolet küll „omaalgatuslikult sundida hagejat asendusautot kasutama“ (kostja vastuse p 2.4.29), kuid asendusauto kasutamise võimalusele tähelepanu juhtumist ning vastava teenuse pakkumist on hageja saanud küll kostjalt mõistlikult eeldada, arvestades poolte vahel sõlmitud Lepingu olemust ja eesmärki. Seega on alusetu kostja vastuväide, et hagejal puudub õigus asendusauto kulude hüvitamist nõuda, sest hageja ei ole „asendusauto“ teenuse saamiseks väidetavalt soovi avaldanud. Hageja on seisukohal, et kostja rikkus Lepingu p-s 6 ja 11 kokku lepitud „asendusauto“ tagamise kohustust ainuüksi sellega, et ta ei pakkunud hagejale täisteenuse raames asendusauto kasutamise võimalust olukorras, kus hageja oli korduvalt kostjat teavitanud Sõiduki kasutamise takistustest. Kostjal tuleb hüvitada hageja kulud asendusautole täies ulatuses. Olukorras, kus kostja rikkus lepingut, oli hagejal õigus tellida teenuseid kolmandalt isikult. Kostjal tuleb vastavad kulud

2-20-1857 hagejale hüvitada. Hageja rentis perioodiks, mil Sõiduki kasutamine oli takistatud, enda kohustuste täitmiseks asendusauto Exli AB-lt, mille kogukulu oli hageja jaoks kokku 5727,96 eurot (hagiavalduse p 23.1, hagiavalduse lisa 13 „Exli AB arve nr 19373“ ja hagiavalduse lisa 27 „30.12.2019 valuutakursid“). Arve on esitatud teenuse „autorent, XXXXXX“ eest (hagiavalduse lisa 13 tõlge). Asjaolu, et Exli AB peamine äritegevus on kinnisvara/ ehituse valdkond ei tähenda, et neil ei ole võimalik või lubatud enda vara, antud juhul sõidukit, rentida (vt kostja vastuse p 2.4.36). Vastupidiselt, kuivõrd hageja vajas sõidukit samuti enda tegevuse tõttu ehitusvaldkonnas, oli Exli AB-lt vaba ja hagejale sobiva sõiduki rentimine kiireim ja lihtsaim lahendus. Hageja selgitab, et ettevõtte omanikud on omavahel sõbralikes suhetes, mis muutis sõiduki rentimise Exli AB-lt võimalikuks ka olukorras, kus Sõiduk ootamatult ei käivitunud ja tuli remonti viia. See aga ei tähenda, et Exli AB oleks pidanud enda sõiduki hagejale tasuta kasutada andma. Kolmandaks, asjaolu, et arvel esitatud makse tähtaeg ja makseperioodi pikkus erinevad, ei tähenda, et hagejal poleks vastavaid kulusid või nende kandmise kohustust tekkinud. Tegemist on inimliku eksitusega arve koostamisel. Hageja sai Exli AB sõidukit kasutada vaid siis, kui Exli AB sõidukit ise ei vajanud. Seetõttu lepitigi suuliselt kokku, et perioodidel, mil hagejal on enda Sõiduki kasutamine takistatud, lubab Exli AB vajadusel kasutada enda sõidukit (eeldusel, et Exli AB seda ise ei vaja) seni kuni kostjalt renditud Sõiduki probleemid on lahendatud. Kuivõrd autorendi teenuse osutamine ei ole Exli AB põhiline äritegevus, ei arveldatud ka auto kasutamise kulu igakuiselt, vaid lepitigi kokku, et arveldatakse, siis kui hageja on saanud Sõiduki probleemid lahendatud ja Exli AB-lt sõiduki rentimine enam vajalik ei ole. Tõele ei vasta kostja vastuväide, justkui enne 18. detsembri kirja ei oleks „päevakorda“ tulnud asendusauto küsimust. Hageja viitas asendusautole juba enda 28. oktoobri kirjas (hagiavalduse lisa 8 „01.08. – 18.11.2019 kirjavahetus“, 28.10.2019 hageja kiri). Hageja rentis Exli AS-lt sõiduki Volkswagen Amarok, mille kasutamise eest kokku 92 päeva on hageja tasunud 5727,96 eurot. Tegemist on sedalaadi sõidukite keskmise renditasuga Rootsis. Hageja esitab eeltoodu kinnitamiseks väljavõte sarnaste sõidukite rendihindade kohta, kus on näha, et kui sõiduk rentida järjestikuseks 92 päevaks jäävad hinnad vahemikku 5200 kuni 7300 eurot (lisa 5 – väljavõte rendiautode hindade kohta Rootsis). Teadaolevalt on sõiduki rent järjestikku pikemaks perioodiks tavapäraselt soodsam kui lühemate perioodide vältel nagu on seda pidanud tegema hageja. Hageja ei vaidle vastu, et üksnes arve esitamine ei tekita isikule kohustusi, kui sellele ei eelne pooltevahelist lepingut, milles on kohustuste, sh maksekohustuste tekkimises kokku lepitud. Käesoleval juhul leppisid hageja ja Exli AB sõiduki rentimise ja tasumise tingimustes kokku suuliselt. Ka pooltevaheline suuline kokkulepe on leping. Raamatupidamisseaduse § 7 kohaselt on arve majandustehingut kinnitav dokument. Hageja on esitanud kohtule Exli AB arve hageja poolt sõiduki kasutamise eest. Arve tõendab nii tehingu toimumist kui ka seda, et hagejale on asendusauto rentimisega tekkinud täiendavad kulud. Kostja leiab, et hageja nõue asendusauto rentimisega seonduvate kulude hüvitamiseks tuleks jätta VÕS § 139 alusel rahuldamata. Hageja avaldas Avise telefonile helistades mitmel korral asendusauto soovi. Hageja otsustas asendusauto rentida Exli AB-lt põhjusel, et kostja ei suutnud hageja probleeme mõistlikul viisil lahendada. Arvestades, et hageja tasus igakuiselt kostjale lisaks liisingusummale ka tasu teenuste (sh asendusauto teenuse) eest, ei olnud ka hageja huvides tasuda täiendavalt veel ka kolmandalt isikult auto rentimise eest, kuid see oli hageja jaoks ainuke lahendus jätkata enda majandustegevust ilma takistusteta. Hageja teavitas kostjat asendusauto rentimisest (hagiavalduse lisa 8 „01.08. – 18.11.2019 kirjavahetus“, 28.10.2019

2-20-1857 hageja kiri). Kostja ei esitanud kolmandalt isikult asendusauto rentimisele vastuväiteid ega pakkunud omalt poolt „asendusautot“ – teenust, mille eest hageja kostjale maksis olenemata sellest, et ta seda ei saanud. Kostja isegi ei reageerinud hageja pöördumisele.

2-20-1857 pooltevahelise Lepingu olemusest ja eesmärgist tulenevalt vastutas kostja Sõiduki töökorra tagamise ning selleks vajalike kulude eest, siis ei ole Üldtingimuste p 7.4 pooltevahelises võlasuhtes kohaldatav, sest kostja vastutuse välistamine enda kohustuste täitmise eest oleks hageja huve ebamõistlikult kahjustav.

2-20-1857 osutamise mõttes kostjale ette puuduliku remondi teostamist (nagu kostja arvab), vaid mittenõuetekohast tehnohoolduste ja remondi haldamise teenust. Kostja pakutav remondi haldamise teenus kaotab igasuguse mõtte, kui kostja valitud remonditöökoda ei suuda poole aasta jooksul asjakohast remonti pakkuda ega viga tuvastada, kostja teatab hagejale, et „keegi ei oska aidata“ ja tagatipuks isegi enam ei vasta hageja pöördumistele. Kui algselt kostja poolt väljavalitud remonditöökoda ei oska sõiduki probleemi tuvastada mitme kuu vältel, rääkimata selle lahendamisest, siis peaks kostja suunama hageja alternatiivsesse töökotta. Antud juhul seda ei tehtud. Vähemalt keskmisele kvaliteedile ei saa remondi haldamise teenus aga igal juhul vastata, kui vaatamata hageja korduvatele pöördumistele otsustab kostja hakata hagejat üldse ignoreerima. Sisuliselt tähendab see teenuse mitteosutamist. Jääb arusaamatuks, mida tehnohoolduste haldamine saaks kolmandale mõistlikule inimesele veel selles olukorras tähendada. Järelikult rikkus kostja kohustust tehnohoolduste, remontide ja teenuste haldamiseks.

KOSTJA VASTUS HAGIAVALDUSELE

2-20-1857 selle hagejale Üldtingimuste p. 2.4 kohaselt üle. Hageja kohustus Üldtingimuste p 2.5 kohaselt Sõiduki enne vastu võtmist põhjalikult üle kontrollima ning pooled sõlmisid p 2.7 kohase üleandmise ja vastuvõtu akti (lisa 1). Sõiduki üleandmisega läks hagejale Üldtingimuste p 2.8 alusel üle ka juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko.

2-20-1857 klient võtma kostja klienditoega ühendust, nagu viidatud Meelespeas kirjeldatud. Seejärel organiseerib kostja vajaliku ning asjakohase hoolduse või remondi – kontakteerub vastava hooldusettevõttega (üldjuhul kliendile sobilikem või lähim margiesindus) ja lepib kokku aja. Klient viib sõiduki kokku lepitud ajal hooldusesse. Kui sõiduk on hooldatud, ei maksa klient arvet kohapeal, vaid hooldusettevõte saadab arve kostja e-postile ja kostja tasub kliendi eest arve. Kliendile tuleb kuu lõpus teeninduse ja liisingu koondarve. Lisaks hoolduste / remontide haldamisele ja arvete administreerimisele saab klient hooldusteenuseid ka võimalikult soodsalt, kuna kostjal on margiesindustega sõlmitud partnerlepingud ning maksimaalne saadaolev allahindlus kantakse edasi kliendile. Kliendi kohustus on seejuures kostjat viivitamatult teavitada sõiduki remondi või hoolduse vajadusest, et kostja saaks oma teenust pakkuda. Hageja oli sellest teadlik muu hulgas lisa 3 kättesaamisega. Seega on hagejapoolne viide, nagu oleks kostja eelnevat kohustus rikkunud, vale. Vastupidi – hageja ise pole pöördunud õigeaegselt Ideali poole, kuigi lisaks Meelespeast ning ka heas usus käituvalt isikult eeldatavast hoolsusest tulenevalt ta seda tegema pidi. Igale mõistlikule isikule on selge, et auto armatuurlaual signaali kuvamisel vajab sõiduk tähelepanu. Juhul, kui hageja oleks pöördunud Ideali poole, oleks Ideal saanud organiseerida asjakohase hoolduse või remondi sõidukile.

2-20-1857 sõidukiga toimub kindlustusjuhtum, teavitab klient kostjat ning kostja esindab klienti suhetes politsei ja kindlustusandjaga. Kaskojuhtumi puhul rakendub omavastutus, mille suurus on sätestatud täisteenusliisingu lepingu esilehel. Hageja puhul oli see kokku lepitult 200 eurot kindlustusjuhtumi kohta (hagi lisa 1, lepingu p.6). Erinevalt hageja arusaamast, ei olnud näriliste poolt tekitatud kahjustus kaetud kaskokindlustusega ning kostjale pole võimalik teha etteheiteid viidatud punktide alusel. Poolte vahel ei ole vaidlust, et: (a) Lepingu kehtivuse ajal olid näirilised teinud Sõiduki kaitsmekarpi pesa ja seal juhtmed/releed lühisesse ajanud. (b) Vastav kahjustus tuli korda teha. (c) Sõiduki remontis Veho Eesti AS ja esitas selle eest kostjale arve summas 358.86 eurot (hagi lisa 21). (d) Kostja on arve Veho Eesti AS-ile tasunud (lisa 4). Vastavalt Üldtingimuste punktile 2.8. läks Sõiduki kahjustamise riisiko hagejale üle Sõiduki talle üleandmisel. Üldtingimuste punkti 7.4 kohaselt kannab liisinguvõtja (hageja) mh kõik Sõiduki parandustöödega seotud kulud, mis ei sisaldu liisingumaksetes. Kui kõnealused kulud on kandnud liisinguandja (kostja), kohustub liisinguvõtja need liisinguandjale hüvitama. Hageja ei ole vaidlustanud oma riisikot, kulude tegemise vajalikkust ega suurust, samuti kostja poolt nende kandmist. Hageja on vaid väitnud (hagi p 20.2), et näriliste poolt tekitatud kahju on olemuslikult hõlmatud kindlustusega, mis üldtingimuste punkti 6.1 järgi pidi olema kostja poolt tagatud. Juba enne Sõiduki hagejale üleandmist anti talle vastavalt üldtingimuste punktile 6.1 üle ka informatiivne dokument ehk Meelespea (lisa 3), kus on ära toodud kehtivate kindlustuslepingute põhitingimused. Jääb arusaamatuks, millele tuginedes väidab hageja, et näriliste poolt tekitaud kahju peaks olema olemuslikult hõlmatud kindlustusega. Hagejale antud infolehest ei olnud võimalik kuidagi eeldada, et näriliste poolt tekitatud kahju peaks olemuslikult olema kindlustusega hõlmatud. Vastupidi, tavapäraselt hüvitavad kindlustused küll liikluses loomaga kokkupõrkel tekkinud kahju, kuid mitte kahju, mis loomad on põhjustanud sõiduki sisemusele. Kõnealuse Sõiduki osas oli sõlmitud kaskokindlustusleping BTA Kindlustusega (lisa 5) ning sellele kohaldusid BTA Sõidukikindlustuse tingimused nr A6-02 (lisa 6) (edaspidi Kasko tingimused). Vastavalt Kasko tingimuste punktile 2.3.12. ei ole koguriskikindlustuse kindlustusjuhtumiks ning hüvitamisele ei kuulu kahju, mis tekkis seoses sõidukis olnud loomaga. Kuna tegemist polnud ei olemuslikult ega ka Kasko tingimuste kohase kindlustusjuhtumiga, ei olnud võimalik saada ka nimetatud kahju osas kindlustushüvitist. Ideal on täitnud kõik kohustused seoses kindlustustega. Tegemist on kuluga, mille pidi kandma Amanar Ehitus.

2-20-1857 sõiduki teenindusse viimisest teavitab, ei pea kostja eeldama, et klient soovib kasutada asendusautot. Asendusauto kasutamise soovist tuleb ette teatada, et kostja saaks selle õigeaegselt ette valmistada (sh dokumentatsiooni), samuti peavad pooled kokku leppima asendusauto üleandmise aja, koha, kestvuse jne. Kui klient on tellinud lisaks asendusautole ka „ukselt-uksele“ teenuse, siis toob kostja asendusauto kokkulepitud ajaks kliendi poolt soovitud kohta. Muul juhul peab klient asendusautole ise järgi tulema. Juhul, kui hagejale olnuks asendusauto teenus lepingu sõlmimisel ja selle kestvuse jooksul „äärmiselt tähtis“ tingimus, oleks hageja seda võimalust pidanud ka kasutama või vähemalt selleks mingilgi viisil soovi avaldama. Hageja sellele aga kordagi isegi ei viidanud. Selline hageja käitumine viitab kostja hinnangul mh järgmistele asjaoludele: (i) tegelikkuses ei olnud tegemist hageja jaoks olulise lepingutingimusega ning asendusauto kasutamine ei olnud tema majandustegevuses Sõiduki remondis oleku ajal vajalik või (ii) kuna hageja väitel toimus tema majandustegevus Rootsis, siis oleks asendusauto Rootsi ja tagasi transport olnud tema jaoks ebamugav ning seetõttu loobus hageja sisemistel kaalutlustel vastava teenuse kasutamisest. Viimast asjaolu toetab ka hageja poolt esitatud väide Rootsis renditud asendusauto kohta. On ebausutav ja tõendamata, kas hageja üldse rentis asendusauto. Hageja on oma väite tõendamiseks esitanud rootsikeelse arve koopia (hagi lisa 13). Arvelt ei nähtu, mille eest see esitatud on. Vaadates arve esitanud isiku (Exli AB) kodulehte, selgub, et tegemist on Rootsis kinnisvara / ehituse valdkonnas tegutseva ettevõttega. Ettevõte ei tegele autorendiga (lisa 7). Kuigi arvel on toodud välja erinevad kuupäevad, mis justkui peaksid näitama asendusauto rendi perioode, on arve „mugavalt“ esitatud tagantjärgi koondarvena kõikide perioodide eest kokku. Tavapärases praktikas esitatakse arveid jooksvalt pärast või enne osutatud teenust. Veel enam, arve kuupäevaks on märgitud 20. november 2019, kuid viimane „rendiperiood“ oli ajavahemikus 1-30. november 2019. Arve maksetähtaeg peaks olema justkui 10 päeva neto (st 30. november 2019), kuid arve tasumise tähtpäevaks on märgitud 30. detsember 2019.a. Seega on ebaselge, millal tegelikkuses üldse väidetav arve väljastati. Tõendatud pole arve tasumist, mis tõttu pole kahju tekkimine tõendatud. Ainult väidetava arve väljastamine ei tekita isikutele mitte mingisuguseid kohustusi. Kohustused tekivad kas seadusest või lepingust. Väidetav asendusauto rendiperiood on arvelt tulenevalt kokku 92 päeva ehk ca 3 kuud. Selle eest on esitatud arve suuruses 59,800 Rootsi krooni ehk hageja arvestuse kohaselt 5727,96 eurot (käibemaks 0%). Võrdluseks, poolte vahel sõlmitud lepingu kolme kuu tasu ilma käibemaksuta oli 1,083 eurot. Tegemist on üle viie kordse vahega. Kostja poolt hagejale 12. detsembril 2019 esitatud kalkulatsioon lepingu lõpetamise tasude osas oli 7,817.75 eurot (sisse polnud arvestatud kohtueelseid õigusabikulusid; vt hagi lisa 17). Hageja on hagis esitanud nõude kokku suuruses 7 868.18 eurot. Selline vastastikuste nõuete suuruste kokkulangevus ei saa olla juhuslik, vaid hageja väga täpselt välja arvutatud summa olematu nõude tekitamiseks eesmärgiga kostja nõude rahuldamise korral oma väidetav nõue sellega tasaarvestada. Hageja esitas kostjale omapoolse ettepaneku lepingu lõpetamiseks 3. detsembril 2019 (hagi lisa 9). Hageja kirjas polnud kordagi mainitud asendusauto küsimust. Sedavõrd olulise lepingupunkti rikkumise ja sellest tekkinud väidetava kahju suuruse tegelikkuses olemasolu korral on eluliselt ebausutav, et hageja sellele juba siis ei viidanud. Veel enam, viide asendusauto rentimisele ja sellega seotud kulud tulid „päevakorda“ alles hageja 18. detsembri 2019 kirjas (hagi lisa 10) ehk alles pärast seda, kui kostja oli esitanud hagejale omapoolse seisukoha lepingu jätkamise või lõpetamise tingimuste osas ja esitanud hagejale sellest tuleneva kalkulatsiooni (kostja 12. detsembri 2019.a. kiri hagejale – vt hagi lisa 17).

2-20-1857 Hageja ei viidanud kordagi asendusauto kasutamise soovile. Veel enam, hageja põhjustas ise endale väidetava kahju, kuigi oleks saanud seda edukalt asendusauto teenust kasutades vältida. Hageja esitatud alusetu nõude suurus on Sõiduki igakuise liisingmaksega võrreldes erakordselt suur. Mõistlikult käituvalt isikult võiks oodata, et ta jätaks sellise toimingu tegemata, kui on olemas asendusauto kasutamise näol tasuta alternatiiv. Kuna hageja väidetav kahju tekkis temast endast tulenevatel asjaoludel, sh jättis ta kostja teavitamata ka ebatavaliselt suure kahju tekkimise võimalusest, tuleks hageja nõue jätta ka VÕS § 139 alusel rahuldamata.

2-20-1857 17 280 km). Pole vaidlust, et hageja valis ise välja teeninduse, võttis ise teenindusega ühendust, broneeris remondi- / hooldusaja, viis ise Sõiduki esindusse, andis ülevaate Sõidukiga esinevatest väidetavatest probleemidest ning juhise „vaadata vedelikud üle ja õlivahetus ära teha“ ehk teisisõnu viia läbi Sõiduki korraline tehnohooldus. Kostja sai hagejapoolsest teeninduse külastusest teada tagantjärgi, kui hageja esitas kostjale enda poolt tasutud teeninduse arve (lisa 8). Erinevalt hageja valeväidetest ei olnud kostjal mingit rolli ega ka võimalust korraldada hageja eest korralist tehnohooldust, kuna hageja ei täitnud omapoolset kohustust teavitada kostjat hoolduse vajalikkusest. On tähelepanuväärne, et hageja on ka ise andnud selgesõnalise juhise tehnohoolduse läbiviimiseks. Mõistlikku vaidlust ei saa olla, et tehnohooldus Sõidukil selle käigus teostati. Sarnast käitumisviisi on hageja praktiseerinud ka järgmistel kordadel. Sõiduki remondi- / hooldusajad on hageja ise kokku leppinud, viinud Sõiduki omaalgatuslikult teenindusse, kirjeldanud probleemi olemust ja andnud tööde / teenuste osas juhised. Kostja on jällegi teenindusest teada saanud kas tagantjärgi arve näol (nt 11.03.2019 ja 17.04.2019 külastused) või siis hageja poolsest hilinenud teavitusest (nt 05.07.2019, 25.07.2019 ja 12.11.2019 külastused), et Sõidukiga esineb probleem ja see viibib remondis. Lähtudes eelnevast on eluliselt mitteusutavad hageja väited, mille kohaselt tuli Sõiduki korralise tehnohoolduse läbiviimise vajadus talle täieliku üllatusena ning ta eeldas selle läbiviimise korraldamist kostja poolt.

2-20-1857 Saades teada teise hooldusvälba ületamisest, hakkas hageja kõigepealt väitma, et ka teine hooldus on nõuetekohaselt tehtud Mariine Autos. Kostja esindaja C pöördus telefonikõne jätkuna kirjalikult hageja poole, paludes täpsustada, kus ja millal teine korraline hooldus läbi viidi. Selle peale saatis hageja pildi Sõiduki spidomeetrist läbisõidul 42319 km, kust on näha põlev mutrivõti, mis viitab korralise tehnohoolduse vajadusele. Kui kostja uuesti tehnohoolduse osas üle küsis, vastas hageja: Hooldusvàlp 25000 ! Kàidud 17200. Uus hooldus 43000. Info Renneks OÜ - ametlik esindus (lisa 12). Hageja enda väidete kohaselt oli ta seega käinud Renneks OÜ-s teises korralises tehnohoolduses. Juhul, kui see vastanuks tõele, on veelgi selgem, et hageja „haldas“ Sõiduki remonte ja tehnohoolduseid ise. Seejuures aga ilmnes, et hageja polnud ei kostjale teada andnud ega ka tegelikkuses mitte kuskil (sh Renneks OÜ-s) hoolduses käinud. Saades aru oma eksimusest, muutis hageja taktikat ja hakkas väitma, et hoopis kostjal lasus vastutus hooldusvälba ületamise osas. Hageja arusaama kohaselt olid hageja lepingulised kohustused täidetud sellega, kui viis Sõiduki omaalgatuslikult teenindusse ning teavitas sellest kostjat tagantjärgi. Hageja ei andnud kostjale isegi võimalust korralisi tehnohoolduseid tema eest hallata, kuna korraldas teeninduste läbiviimise ise. Mistahes hageja poolsed väärtõlgendused tehnohoolduse haldamise teenuse sisust ei muuda olematuks hageja Lepingust tulenevaid kohustusi tehnohoolduse vajadusest teavitamise ning hooldusvälba järgimise osas. Hageja üritab pahatahtlikult vastutust oma tegemata jätmiste ning lepinguliste kohustuste rikkumise eest lükata kostja peale. Hageja rikkus oluliselt lepingu üldtingimuste punkte 2.7, 3.1, 3.7.2 (iii) ja 3.9. Hageja jättis kostja teavitamata Sõiduki korralise tehnohoolduse vajadusest ning ei pidanud kinni tootjapoolsest hooldusvälbast, ületades seda ca 7600km. Hageja tegevuse / tegevusetuse tulemusena kaotas Sõiduk tootjapoolse garantii (lisa 13 ja lisa 9) ning seeläbi vähenes ka Sõiduki väärtus.

2-20-1857 ole hageja tõendanud, et oleks vastava kulu reaalselt kandnud. Esitatud lisad seda ei tõenda. Teiseks, nagu kostja on juba varasemalt korduvalt rõhutanud, ei vastuta kostja Sõiduki kvaliteedi ega puuduste eest. Üldtingimuste p 7.4 kohaselt (kostja rõhuasetus): „Kõik sõiduki vastuvõtmise, registreerimise, valdamise, kasutamise, hoidmise või parandustöödega (sealhulgas korrapärase tehnoülevaatusega) seotud kulud, mis ei sisaldu liisingumaksetes, kannab liisinguvõtja.“ Sõiduki remondikulud ei sisaldunud liisingumakseks ehk need pidi vastavalt lepingule kandma hageja ise. Hageja selline käitumine (käis väidetavalt ise Rootsis kostjale teavitama Sõidukiga remondis) tõendab veelgi, et hageja „haldas“ aktiivselt Sõiduki remonte ja hooldusi ise. Samuti näitab tõendab see veelkord ka hageja poolset lepingu p 3.7.2 (ii) rikkumist ehk 24 tunni jooksul Sõidukile tekkinud tehnilistest riketest kostjale teavitamata jätmist.

2-20-1857

Õiguslikku sisu ei oma vastaspoole viide (p 5), nagu võiks üldtingimuste p 2.2 olla tühine selle ebamõistlikkuse tõttu. Tegemist ei saa olla ebamõistliku tingimusega, kus pooled lähtuvadki tavapärase liisingulepingu regulatsioonist ja sisust ning dispositiivses seadusnormis kokku lepivad. Seda eriti olukorras, kus tegelikkuses vaidlusalune norm nii või teisiti ei kohaldu, sest Ideal ei vali sõidukeid klienti eest välja ning ta ei paku sõidukeid oma olemasolevast sõidukipargist (liisingu puhul). Juhul, kui poolte tahe oleks olnud suunatud rendilepingu sõlmimisele, oleks seda pooled ka teinud.

2-20-1857 et tema ei osutanud ega pidanud osutama remonditeenust, vaid hoolduste ja remontide haldamise teenust. Seetõttu pole võimalik üle kanda kolmanda isiku võimalikku vastutust kostjale. Sellest hoolimata ei muutuks õiguslik olukord käesolevas asjas, kuivõrd lepingu esemeks olevat sõidukit ei kasutatud heaperemehelikult ning omalt poolt rikuti olulisi teavitamiskohustusi.

VASTUHAGI

2-20-1857 pakutavatest teenustest, info selle kohta, et hageja tegevuse / tegevusetuse tulemusena on Sõiduk kaotanud garantii ning seeläbi vähenenud Sõiduki väärtus. Kostja esitas omapoolsed tingimused lepingu jätkamise osas ning juhul kui hageja seda ei soovi, siis ka lõpetamise osas. Hageja edastas 18. detsembril 2019 kostjale oma täiendava vastuse (hagi lisa 10), esitades alusetuid ja kohati arusaamatuid väiteid, arvutusi ning põhjendusi. Samuti väljendas hageja uuesti, et ei soovi jätkata lepingu täitmist ning esitas alusetult lepingu tingimusliku ülesütlemisavalduse. Kuigi juba sel ajal esinesid alused lepingu kostjapoolseks ülesütlemiseks, otsustas kostja praktilistel ja heatahtlikel kaalutlustel (sh potentsiaalse vaidlusega seonduv aja- ja rahakulu) teha veel ühe katse leida poolte vahel kompromiss lepingu jätkamiseks. Kostja lepinguline esindaja võttis telefoni teel ühendust hageja lepingulise esindajaga ning pooled pidasid e-posti teel läbirääkimisi lepingu jätkamise teemal (hagi lisa 32). Hageja esitas oma 23. detsembri 2019 e-kirjas viis omapoolset nõuet, muuhulgas liisingumakse edaspidise olulises ulatuses alandamise. Kuigi kostjal polnud ühtegi lepingust ega seadusest tulenevalt kohustust selliste tingimustega nõustuda, oli kostja olulise vastutulekuna nõus kõigi hageja pakutud tingimustega (vt hagi lisa 32). Sealhulgas oli kostja nõus edasiulatuvalt alandama liisingumakset olulises ulatuses: 361 eurot + km pealt 321 eur + km peale kuus (kuumakse vähenenuks 40 euro võrra ehk 11.08%). Tegemist olnuks olulise vähendamisega, st edasine vähendamine muutnuks teenuse osutamise kostja jaoks kahjumlikuks, kuna kostja liisis omakorda Sõidukit krediidiasutuse käest ning juba varasemalt oli liisingu pealt teenitav marginaal madal. Lisaks eelnevale oli kostja nõus loobuma ka oma olemasolevatest nõuetest hageja vastu. 9. jaanuaril 2020 edastas hageja lepinguline esindaja e-kirja (hagi lisa 12), milles muuhulgas esitas järgmise nõudmise: „Amanar Ehitus OÜ on valmis kaaluma Lepingu jätkamist juhul, kui igakuist liisingumakset vähendatakse vähemalt 30% ulatuses; s.o juhul kui igakuine liisingumakse ei ole suurem kui 255 eurot + KM.“ Kuna oli ilmselge, et hageja tegelikult tahteks polegi saavutada mõistlikku kompromissi ning ta esitab omalt poolt utoopilisi ja täitmatuid nõudmisi eesmärgiga vältida lepingu jätkamist, otsustas kostja läbirääkimisi mitte jätkata ning esitas hagejale 16. jaanuaril 2020 lepingu ülesütlemisavalduse (hagi lisa 31).

2-20-1857 edasi hagejale. Kostja ei ostnud Sõidukit ise välja, vaid sõlmis selle osas liisingulepingu OP FINANCE AS-iga. Ideal poleks Sõidukit ostnud (liisingusse võtnud), kui Amanar Ehitus poleks vastavat käsundit andnud, st Idealil endal puudus vajadus Sõiduki soetamiseks. Sõiduk osteti Amanar Ehituse tarbeks. Pärast kostjapoolset Lepingu ülesütlemist 16. jaanuaril 2020 pani kostja Sõiduki oma kanaleid kasutades müüki (kostja kontserni kuulub ka kasutatud sõidukite müügiga tegelev äriühing Ideal Auto OÜ). Sõiduki müüdi kolmandale isikule (KV Infra OÜ)

2-20-1857 Isegi juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et kostja nimetatud perioodil hagejale omapoolseid teenuseid ei osutanud (teenuste all tuleb mõista lepingus nimetatud teenuseid, mitte Sõiduki finantseerimist), siis tasus kostja endiselt Sõiduki eest liisingule liisinguarveid, mida hageja ei ole kostjale hüvitanud. See on kostja alternatiivne otsene varaline kahju. 2019 novembri ja detsembri ning 2020 jaanuari eest tasus hageja liisingule kokku liisingmakseid summas 676,56 ja intresse summas 56,31. Kostjale on tekkinud kahju summas 298,90 eurot (KM-ta) seoses hageja poolt tasumata Veho Eesti AS arvega. Sissenõutavaks muutunud viivisenõue moodustab 51,56 eurot. Kostja on kirjeldanud järgmist: (a) Lepingu kehtivuse ajal olid närilised teinud Sõiduki kaitsmekarpi pesa ja seal juhtmed/releed lühisesse ajanud. (b) Vastav kahjustus tuli korda teha. (c) Sõiduki remontis Veho Eesti AS ja esitas selle eest kostjale arve summas 298,90 eurot + KM (hagi lisa 21). (d) Kostja on arve Veho Eesti AS-ile tasunud (lisa 4). Kostja esitas hagejale nõude Veho Eesti AS-i arve tasumiseks hiljemalt 24. jaanuariks 2020 (hagi lisa 17), kuid hageja ei ole arvet siiani tasunud. Nõudele lisandub viivisenõue vastavalt üldtingimuste p-le 7.6. Käesoleva hagiavalduse seisuga moodustab sissenõutavaks muutunud viivisenõue 51,56 eurot (298,90 eurot x 0,15% x 115 päeva). Vastavalt TsMS § 367 palub Ideal kohtul ka välja mõista edasiulatuvad viivised põhivõlgnevuse osalt 298,90 eurot kokkulepitud viivisemääras 0,15% päevas. Kahju summas 2 287,5 eurot seoses kohtumenetluse eelsete õigusabikuludega. Lepingu lõpetamise ja poolte vastutuse küsimuste analüüsi näol on tegemist õiguslikult keeruliste küsimustega, mis tõttu oma õiguste optimaalseks teostamiseks vajas Ideal advokaadi abi. Seoses Amanar Ehituse poolse tegevust tekkinud probleemidega on Ideal kohtumenetluse eelselt tasunud advokaadibüroo TARK OÜ-le summas 2 287,5 eurot (ilma KM’ita) (lisad 23, 24, 25). Ideal on seisukohal, et Amanar Ehitus peab eelnevalt viidatud kulu hüvitama VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel. Vastavalt TsMS § 367 palub Ideal kohtul ka välja mõista edasiulatuvad viivised põhivõlgnevuse osalt 2 287,5 eurot seadusjärgses viivisemääras. Idealil on Amanar Ehituse vastu leppetrahvinõue summas 4 273,18 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivisenõue 737,13 eurot. Üldtingimuste punkti 8.6 kohaselt on lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral liisinguvõtja kohustatud maksma liisinguandjale leppetrahvi summas, mis vastab 30%-le tasumata liisingumaksete kogusummast, kuid mitte vähem kui 3 (kolm) liisingumakset, 14 (neljateistkümne) päeva jooksul pärast lepingu lõpetamist. Poolte vahel puudub vaidlus, et igakuise liisingumakse suuruseks oli 433,21 eurot (361 + käibemaks). Leping pidi korrapäraselt lõppema 23. augustil 2022. Lepingu korrapärase lõppemiseni jäänuks hagejal tasuda 31 makset (maksed 1. veebruar 2020 – 1. august 2022). Kuna viimane makse augustikuu 2022 osas oleks toimunud 23 päeva eest, siis selle maksumus olnuks 381,22 eurot (317,68 eurot + käibemaks). Kuna hagejal olid tasumata ka arved 2019. aasta detsembri ja 2020. aasta jaanuari eest, lisanduvad ka need arvutusse. Seega, seisuga 16. jaanuar 2020 moodustas 30% tasumata liisingumaksete summast (32 x 433,21 + 381,22) x 30% = 4 273,18 eurot. Leppetrahvi nõudele lisandub viivis 0.15% võlgnetavalt summast päevas (üldtingimuste punkt 7.6). Ideal on nõudnud leppetrahvi hüvitamist hiljemalt 24. jaanuariks 2020 (vt hagi lisa 31), mida Amanar Ehitus pole teinud. Käesoleva hagi esitamise seisuga moodustab sissenõutavaks muutunud viivisenõue kokku 4 273,18 eurot x 0,15% x 115 päeva = 737,13 eurot. Vastavalt TsMS § 367 palub Ideal kohtul ka välja mõista edasiulatuvad viivised põhivõlgnevuse osalt 4 273,18 eurot kokkulepitud viivisemääras 0,15% päevas.

2-20-1857 969,99 eurot; viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuse osalt 3 631,28 eurot alates 19. maist 2020 kuni kohustuse täieliku täitmiseni; viivis 0,15% päevas põhivõlgnevuse osalt 866,40 eurot alates 19. maist 2020 kuni kohustuse täieliku täitmiseni; viivis 0,15% päevas põhivõlgnevuse osalt 298,90 eurot alates 19. maist 2020 kuni kohustuse täieliku täitmiseni; viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuse osalt 2 287,50 eurot alates 19. maist 2020 kuni kohustuse täieliku täitmiseni; viivis 0,15% päevas põhivõlgnevuse osalt 4 273,18 eurot alates 19. maist 2020 kuni kohustuse täieliku täitmiseni.

2-20-1857 esitatud alustel. Seadus ei keela näiteks rahalise kohustuse rikkumise puhuks (antud juhul, kui leping on ennetähtaegselt üles öeldud liisingmaksete mittetasumise tõttu) leppetrahvi kokku leppida. Samuti eeldatakse VÕS § 159 lg 1 järgi, et leppetrahv on lepitud kokku selliselt, et see ei välista leppetrahviga tagatud kohustuse täitmise nõuet, st praegusel juhul näiteks liisingmaksete ja muude kahjunõuete tasumise nõuet. Amanar Ehitus ei ole tarbija, mis tõttu puudub asjas igasugune ebamõistliku kahjustamise eeldus. Niisamuti pole hageja põhjendanud, kuidas see säte teda ebamõistlikult kahjustada võiks. Leppetrahvinõue on mõistlik ja äärmiselt vajalik lepinguliste kohustuste tasakaalu ja iseloomu silmas pidades. Ideali õigustatud huviks on eeldada lepingu täitmist kokkulepitud perioodi vältel. Nagu korduvalt põhjendatud, seisnes ka praegusel juhul tehingu mudel ja loogika selles, et Ideal ostis (võttis liisingusse) Amanar Ehituse korraldusel hageja poolt valitud ja osundatud auto ning andis selle Amanar Ehituse kasutusse. Arusaadavalt on Ideali õigustatud ootus Amanar Ehituse lepingu kehtivusse kuni lepingu perioodi lõpuni otseses seoses Ideali rahalise kohustusega liisinguandja ees, kes selle sõiduki lõplik formaalne omanik on (Ideal liisis sõiduki OP FINANCE AS-ilt). Sellise õigustatud ootuse tagamiseks on igati mõistlik ja ka tavapärane, et lepingu ennetähtaegse lõppemise korral tuleb liisinguvõtjal ehk Amanar Ehitusel tasuda leppetrahv, kuivõrd Ideali kohustused kolmandate isikute ees kehtivad edasi. Olukorras, kus Ideal on lepingu erakorraliselt üles öelnud Amanar Ehituse poolse rikkumise tõttu, on mõistlik ja lubatav nõuda ka leppetrahvi. On tavapärane ja üldteada, et nii finantseerimis- kui ka muudes majandusvaldkondades lepitakse ennetähtaegse lepingu lõppemisel kokku rahaline hüvitis leppetrahvi näol. Tegemist pole ka ebamõistlikult kõrge lepptrahviga. Vale on võrrelda leppetrahvi suurust hageja muude nõuete suurusega (ja sedagi on tehtud valesti, sest ilma igasuguse põhjenduseta on arvestusest välja jäetud kahjunõue seoses kohtumenetluse eelsete õigusabikuludega, mis kujutab endast tavapärast kahjunõuet). Leppetrahvi võimalikku ebamõistlikku suurust tuleb hinnata vaidlusaluse lepingu kontekstis. Ideal on veendunud, et 30% tasumata (mitte kogu lepingu hinnast) liisingmaksetest, kuid mitte vähem kui 3 liisingmakset, pole kaugeltki ebamõistlik hüvitis, võttes arvesse, et lepingu kogumaht oli 48 kuud pikk.

HAGEJA VASTUS VASTUHAGILE

2-20-1857 käsitlemisel üles kõrgemat hoolt, mh viies seda pidevalt remonti, et tagada selle korrasolek (ka siis kui kostja väitis, et sõiduk on korras ning selle remonti toomisel ei ole mõtet). Teiseks on kostja öelnud lepingu üles väites, et hageja on oluliselt rikkunud liisingumaksete ja teenustasude maksmise kohustus, olles arve tasumisega viivituses rohkem kui 30 päeva. Ka eeltoodud põhjusel lepingu üleütlemine on alusetu ja pahatahtlik. Esiteks, novembris 2019 kinnitas kostja hagejale, et täisteenus on peatatud ning järgnevaid arveid sõiduki eest ei edastada (lisa 8 – 01.08. – 18.11.2019 kirjavahetus, 06.11.2019, k 16:38 kostja kiri, milles kinnitatakse, „hetkel meie täisteenus lepingu panen peatamise alla, et järgnevaid arveid auto eest teile ei edastataks“; 18.11.2019, k 17:49 kostja kiri, milles kostja samuti kinnitas: „IDEAL OÜ (AVIS EESTI) antud juhul küll peatas auto edasiste liisinguarvete tasumise, sest klient polnud autoga rahul [...]“ ). Teiseks, veel ka 2. jaanuaril kompromissiläbirääkimiste käigus andis kostja põhimõttelise nõusoleku, et kostja ei nõua hagejalt arvete tasumist perioodide eest, millal sõiduk ei ole olnud hageja kasutuses, sh kostja ei esitada täiendavaid arved, loobub seni esitatud arvete tasumise nõudes ning tagastab kostjale arve nr 21174787 alusel tasutud 433,21 eurot (lisa 32 - 02.01.2020 kostja vastus). Läbirääkimised jätkusid 9. jaanuari hageja vastusega (lisa 12 – 09.01.2020 hageja pöördumine, p c), misjärel kostja ütles lepingu 16.01.2020 üles (lisa 31 – 16.01.2020 kostja ülesütlemisavaldus ja nõudekiri). Hageja arvates on kostja käitunud äärmiselt pahatahtlikult andes ühelt poolt põhimõttelise nõustumuse, et hageja ei tasuks seni esitatud arveid ning samal ajal öeldes lepingu arve tasumistähtaja 2-päevase ületamise tõttu üles. Kusjuures tuleb rõhutada, et kostja oli novembris kinnitanud, et hagejale rohkem arveid ei esitata, mis tähendab, et arvet nr 21174787 ei oleks kostja pidanud pooltevahelise kokkulepe järgi üldse esitamagi. Arvestades, et arve tasumise ja lepingu täitmise jätkamise osas olid kompromissiläbirääkimised pooleli, ei saa arve maksetähtaja ületamist pidada lepingu rikkumiseks, veel vähem oluliseks lepingu rikkumiseks, mis tähendab, et kostja on öelnud lepingu üles alusetult. Pidades täiendavalt silmas, et läbirääkimiste katkemise tõttu ilma pooltevahelise kompromissita, tuli leping lugeda hageja poolt ülesöelduks alates

2-20-1857 kaotus 2019. aasta lõpus sõiduki hooldusvälba ületamise tõttu (hagiavaldus lisa 8 „01.0818.11.2019 kirjavahetus“; kostja vastus lisa 9). Hageja ei vastuta tootjagarantii kaotuse eest ja sellest tingitud väärtuse vähenemise eest. Ehkki kostja on väitnud, et hageja pidi märkama hooldusvälba ületamise märguannet auto armatuurlaual (hagiavalduse lisa 23 „27.11.2019 kirjavahetus“), ei saanud seda mõistlikult oodata olukorras, milles näriliste pesitsemine auto kaitsmekarbis põhjustas elektrisüsteemi rikke, mille tagajärjeks oli mh erinevate märgutulede suvaline süttimine ja kustumine. Seega, ei ole hagejale tootja garantii kaotuse ette heitmine (ja sellest tulenev sõiduki väärtuse langus) põhjendatud. Internetiportaali auto24 andmetel on müügis samuti 2018. aasta augustis registreeritud Berlingo, millel on hageja kasutuses olnud sõidukiga (88 kW) võrreldes märgatavalt väiksema võimsusega mootor (55 kW) hinnaga 11 900 EUR (lisa 6 - auto24 väljavõte, Berlingo väärtuses 11 900 eurot). Samuti on müügis teine 2017. aasta septembris registreeritud Berlingo, millel on hageja kasutuses olnud sõidukiga võrreldes väiksema võimsusega mootor (73 kW) ning oluliselt suurem läbisõit (ligi 100 000 km võrreldes hageja kasutuses olnud sõiduki ligi 50 000 km-ga (hagiavalduse lisa 21 „VEHO Eesti AS arve nr 3487147“), soodushinnaga 10 500 EUR (lisa 7 - auto24 väljavõte, Berlingo väärtuses 10 500 eurot). Järelikult müüdi sõiduk turuhinnast odavamalt, eelduslikult muuhulgas seetõttu, et selle hooldusajalugu näitab, et sõiduk on problemaatiline ning sellele on tehtud ebakvaliteetset garantiiremonti. Turuhinna väärtuse vähenemise eest hageja ei vastuta, mistõttu ei saa temalt väärtuse vähenemisest tekkinud kahju hüvitamist nõuda. Hageja ei vastuta kohustuste eest, mille kostja on võtnud kolmandate isikute ees enda kohustuste täitmiseks. Ainuüksi asjaolu, et kostja liisis sõiduki OP FINANCE AS-ilt ja tegi seda ainult hagejaga sõlmitud lepingu täitmiseks, ei tekita hagejale kohustust kostja eest kostja kohustusi täitma hakata. Kostja äritegevuseks on mh liisingu kui finantseerimisteenuse osutamine ning kostja sõlmis OP FINANCE AS lepingu enda nimel enda tavalise äritegevuse raames. Nimetatud lepingust ei saa hagejale tekkida kohustust kahju hüvitada. Sellise kahju nõudmine hagejalt ei ole hagejale VÕS § 127 lg 3 mõttes ettenähtav, mistõttu ei saa see VÕS kahju hüvitamise regulatsiooni järgi hüvitamisele kuuluda. Arvestades, et kostja nõue on alusetu, puudub kostjal ilmselgelt õigus selle pealt viiviseid nõuda.

2-20-1857 selle aja seisuga kokku lepitud oli.

2-20-1857 kuu liisingumakse) ebaproportsionaalselt suur (kostja põhinõudest ilma õigusabikuludeta 47,1%) ja seega tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi. Praegusel juhul moodustab leppetrahvinõue kõige suurema osa kostja nõudest, kuigi sellise nõude esitamine ei ole käesoleval juhul isegi põhjendatud (puudub hagejapoolne rikkumine ning proportsioonilt kõige suurem nõue esitada selle eest, et hageja lõpetas lepingu õigustatult ennetähtaegselt viib paratamatult ebaõige tulemuseni). Kui kohus peaks leidma, et leppetrahvi kokkulepe on kehtiv, taotleb hageja VÕS § 162 lg 1 alusel leppetrahvi vähendamist nullini või kohtu äranägemisel mõistliku suuruseni. Arvestades, et kostjal puudub hageja vastu leppetrahvinõue, ei ole tal võimalik nõuda leppetrahvilt viiviseid.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

2-20-1857 433,21 eurot; lepingu rikkumisega tekitatud kahju summas 7434,97 eurot; viivis VÕS § 113 lgs 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni nõuete täieliku täitmiseni.

2-20-1857 välista VÕS § 362 lg-tes 2 ja 3 sätestatud põhimõtete kohaldamist. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-29-06 p-is 25 märkinud järgmist: „ /.../ liisinguandja on krediteerija rollis ega pea üldjuhul kandma liisinguga ostetud eseme ebakvaliteetsuse riski. Seda kinnitab juba liisingulepingu kui eri tüüpi lepingu eriregulatsioon võlaõigusseaduses. Lisaks kinnitab seda nt VÕS § 401 lg 2, mille järgi on liisinguleping ühtlasi krediidilepinguks. Sätete mõtteks on tagada liisinguandjale ja liisinguvõtjale võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja oleks toiminud üksnes laenuandjana ja auto oleks ostetud laenuga, st müügileping oleks sõlmitud otse müüja ja laenusaaja vahel ning auto panditud laenu tagamiseks. Liisinguandja ei vali ostetavat eset ning tal puudub sellega seoses muu õiguslik huvi kui üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks. Poolte suhted muudab laenuga võrreldes komplitseerituks asjaolu, et liisinguandja on ostjaks ja saab liisingueseme omanikuks. Liisinguvõtja huvide tasakaalustamiseks näeb seadus erandina ette võimaluse, et liisinguvõtja saab otse oma nimel esitada müügilepingust (primaarselt liisinguandjale kuuluvaid) nõudeid müüja vastu esmajoones tulenevalt müügieseme puudustest (vt nt ka Riigikohtu 13. mai 2004. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-60-04 (RT III 2004, 14, 180) p-e 25-27). /.../ Liisingueseme müüja vastutus ei peaks seetõttu olema oluliselt erinev sõltuvalt sellest, kas müüja ostab eseme oma nimel või kui see ostetakse liisingulepingu vahendusel.“ Sõidukil esinevate puudustega seonduvalt tulnuks hagejal pöörduda sõiduki müüja poole VÕS § 365 lg 1 alusel, mis sätestab, et liisinguvõtja võib esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. Sellist nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja kohustused. Hageja on esile toonud, et sõiduk ei vastanud lepingutingimustele, kuid ei ole esile toonud ega tõendanud, et ta oleks vastava nõudega müüja poolte pöördunud. Hageja on vääralt leidnud, et kostja vastutab sõidukil esinevate puuduste eest. Seega ei olnud kostja selles osas lepingurikkumises.

2-20-1857 hageja autopargi probleemid nii nagu kostja oma teenust on reklaaminud. Hageja on seisukohal, et pakutavate mugavusteenuste sisu on reguleerimata ning neid tuleb sisustada lepingu tõlgendamise teel (VÕS § 29). Kostja on seisukohal, et teenuste sisu selgub lepingu osaks olevast dokumendist nimetusega „Autokasutaja meelespea“ (tlk 104-106; edaspidi meelespea). Pooled vaidlevad, kas meelespea on lepingu osaks ning kas hagejale on seda tutvustatud. Üldtingimuste punkt 1.22 sätestab, et liisinguvõtja poolt tellitud ja liisinguandja poolt liisinguvõtjale pakutavad teenused, mis on märgitud lepingu esilehel, reguleeritud lepingu punktis 5 ning kirjeldatud täpsemalt teenuste kirjelduses. Üldtingimuste punkt 1.23 sätestab, et teenuste kirjeldus on lepingu lahutamatu osa ja on kättesaadav liisinguandja kodulehel. Kõnealusest meelespea algab järgnevalt: „AVIS on loonud oma klientide jaoks palju teenuseid, mis teevad auto kasutamise lihtsaks. Allolevalt tutvustame kõiki võimalusi, mida täna Teile pakume. Täpne nimekiri Teie sõidukiga kaasnevatest teenustest on eraldi sõiduki dokumendikaante vahel. Palun tutvuge meie teenuste kasutuskirjeldustega, see annab Teile kindlustunde liisingsõiduki kasutamiseks ning juhendab probleemide korral.“ Arvestades ka dokumendi sisu, siis on kohus seisukohal, et tegemist ei ole üldingimuste eelviidatud punktides nimetatud teenuste kirjeldusega. Tegemist on infodokumendiga auto kasutajale, seal ei defineerita lepingu p-6 nimetatud teenuste sisu. Meelespea kohaselt pidanuks tellitud teenuste nimekiri olema sõiduki dokumendikaante vahel, kusjuures meelespeas rõhutatakse eraldi vajadust tutvuda teenuste kasutuskirjeldustega. Vaatamata sellele, et kostja on tõendanud, et ta edastas hagejale 13.08.2018 e-kirjaga meelespea, ei ole kohtu hinnangul tegemist lepingu osaks oleva dokumendiga. Seega on tõendamata, milles kokkulepitud teenused täpsemalt seisnesid. Kohus asub teenuste sisu tõlgendama lähtuvalt sellest, kuidas lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4) ja teeb seda koos teiste lepingutingimustega, andes teenustele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (VÕS § 29 lg 6), arvestades sealjuures ka VÕS § 29 lg-s 5 sätestatut. Kohus arvestab teenuste sisustamisel poolte käitumist, meelespead (olemata lepingu osaks, on dokument siiski hageja poolt koostatud ning kostjale teadmiseks saadetud), ning kostja kodulehel väljatoodud täisteenusliisingu kohta käivaid loosungeid (tlk 16).

2-20-1857 sõiduki välja vahetama või tagasi võtma (tlk 19-24, 54, kirjavahetus). Kostja kohustus oli hageja vastava teavituse põhjal organiseerida hagejale sõiduki tehnohooldus või remont, kostja ei vastutanud nimetatud parandustöödest või korrapärasest tehnohooldusest või vastava teenuse kvaliteedist tuleneva sõiduki kasutamise piiramise või võimatuse eest. Hageja etteheited kostjale seisnevadki peamiselt selles, et kostja ei taganud hagejale töökorras sõidukit või siis ei taganud hagejale tulemuslikku remonti. Kohtu hinnangul on vastavad etteheited alusetud, kuivõrd kostjal vastavad kohustused puudusid. Kostja primaarkohustus oli sõiduki finantseerimine ning hageja kasutusse andmine, millele lisandus mugavusteenus hooldus- ja remonditööde organiseerimise näol. Kostja ei vastuta sõiduki lepingutingimustele vastavuse ega kolmandate isikute poolt hagejale osutatud teenuse kvaliteedi eest. Eelviidatud kontekstis on alusetud ka hageja etteheited, et kostja pidanuks ise tuvastama, et sõiduk vajab korralist hooldust. Tõendistest nähtub, et sõiduki on teenindusse viinud hageja (tlk 18, hooldusajalugu; tlk 37, arve) ning kostjat on sellest teavitatud tagantjärgi. Hageja ei ole tõendanud, et ta on täitnud lepingust tulenevat kohustust teavitada kostjat remonditöö- või hooldustöö vajadusest. Olukorras, kus hageja ei täida enda lepingust tulenevat teavitamiskohustust, ei saa kostjale ette heita, et kostja ei ole täitnud enda lepingust tulenevat n.ö organiseerimis- ja haldamiskohustust. Hageja väited, mille kohaselt ta ei osanud arvata, et sõidukil on hooldus tegemata või et sõiduk vajab hooldust, ei ole kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Vaatamata sellele, et sõiduki armatuurlaual võis põleda näriliste tekitatud rikke tõttu mõnikord hoiatustulesid, pidi hageja igakordsel käivitusel märkama hooldusintervalli loenduri näitu (tlk 120, fotod), mille põhjal pidi ta olema juba pikema perioodi vältel teadlik, et sõiduk vajab hooldust. Üldtingimustest (p 3.7.2 (iii)) ja meelespeast (selle lk 4) tulenes hageja kohustus jälgida hooldusvälpa.

2-20-1857 seisukorrast teadlik. Samuti oli hageja ülaltuvastatud asjaolude kohaselt teadlik sõiduki hooldusvajadusest, kuivõrd vastav loendur sõiduki igakordsel käivitamisel seda infot andis.

2-20-1857 Kohtu hinnangul ei sisalda teenus kliendi õigust nõuda sõiduki ümbervahetamist teise sõiduki vastu juhul, kui sõiduk mingil põhjusel kliendile ei sobi. Sellist õigust ei tulene mistahes lepingudokumentidest ega muudest asja juurde esitatud tõenditest. Kohus on ülal leidnud, et kostja ei vastutanud sõiduki lepingutingimustele vastavuse eest. Müüjale saanuks sõiduki tagastada üksnes siis, kui hageja oleks müüjaga sõlmitud lepingust kostja nõusolekul taganenud (VÕS § 365 lg 2). Seda aga tehtud ei ole. Puudub alus eeldada, et müügilepingust taganemise pidanuks hageja eest teostama kostja. Kostjal seega puudus kohustus mittetöökorras olev sõiduk välja vahetada. Sellekohased etteheited on alusetud. Vaatamata sellele, püüdes hageja muret lahendada, oli kostja tõepoolest valmis sõiduki välja vahetama või tagasi võtma, samuti oli kostja valmis hagejale uue sõiduki leidma (tlk 22, kostja 18.11.2019 e-kiri; tlk 24 pöördel, kostja 01.08.2019 e-kiri). Siiski jäid kostja vastavad ettepanekud hagejapoolse vastuseta. Eeltoodule tuginedes on kohus seisukohal, et kostja ei ole lepingut nimetatud teenuse raames rikkunud.

2-20-1857 võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Üldtingimuste p 8.3 sätestab, et lepinguosalistel on õigus ette teatamata leping enne tähtaja lõppu üles öelda lepingus ja kehtivates õigusaktides sätestatud korras, juhul kui teine lepinguosaline on lepingut oluliselt rikkunud. Lepingurikkumine on oluline, kui kõiki asjaolusid ja lepinguosaliste huvisid arvestades ei saa lepingut üles ütlevalt lepinguosaliselt mõistlikult oodata, et ta lepingu täitmist jätkaks. Kohus on ülal tuvastanud, et kostja on rikkunud kahjukäsitluse teenuselepingust (ja ka üldtingimuste 6.5 ja 6.6) tulenevaid kohustusi ja ei ole teostanud sõiduki seisundi kontrolli. Kohtu hinnangul ei ole võimalik eeltoodud rikkumisi pidada sedavõrd oluliseks, et annaksid aluse lepingu erakorraliselt üles öelda, arvestades sealjuures lepingu olemust ja rikutud kohustuse laadi. Eelnimetatud kohustused omasid lepingu raames üksnes kõrvalist rolli ega kahjustanud pooltele lepingust tulenevaid põhihüvesid. Kohus leiab seega, et hageja poolt teostatud lepingu erakorraline ülesütlemine on materiaalsete eelduste puudumise tõttu tühine.

2-20-1857 kahju. Kostja peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi esitama tõendid, millest nähtub, et hageja oleks saanud sama teenust odavamalt. Tegemist on kahjunõudega, mis eeldab kostjapoolset rikkumist. Kohus on ülal tuvastanud, et lepingu p 6 täitmise raames esinesid kostja soorituses mõned ebatähtsad minetused, mis aga kokkuvõttes ei andnud alust lepingu ülesütlemiseks ega kahjunõude rahuldamiseks. VÕS § 128 lg 3 sätestab mh, et otsene varaline kahju hõlmab kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Kohus on leidnud, et hageja rahalised nõuded (sh kahjunõue) ning lepingu ülesütlemine on olnud alusetud. Seega tuleb asuda seisukohale, et kohtueelses menetluses kantud õigusabikulud ei ole käsitatavad kahjuna VÕS § 128 lg 3 mõttes. Nõue jääb ka õigusabikulude osas rahuldamata. Seetõttu ei analüüsi kohus kahjunõudega seotud teisi poolte väiteid ning tõendeid.

Vastuhagi

2-20-1857

2-20-1857 leping olla kohtu hinnangul „peatatud“ maksimaalselt perioodil 06.11.2019 – 18.11.2019 ning see ei omanud mõju lepingu ülesütlemise aluseks olnud maksekohustusele. Kostja on õigesti tuginenud maksekohustuse rikkumisele.

2-20-1857 hilisemat sündmust toimunud. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks (RKTKo nr 3-2-1-173-12, p 18; RKTKo nr 3-2-1-42-16, p 19). Kohus leiab, et põhjuslik seos esineb – kui hageja poleks lepingut rikkunud, poleks kostja pidanud lepingust taganema ja sellest johtuvalt omakorda OP FINANCE AS-iga sõlmitud liisingulepingut ennetähtaegselt lõpetama ja lepingu lõpetamise tasu maksma. Järgmisena selgitab kohus välja, kas kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 127 lg 2 võimaldab jätta tähelepanuta rikkumise negatiivsed tagajärjed, mis on küll põhjuslikus seoses rikkumisega, kuid on mõistliku inimese seisukohast vaadates erakordsed. Seda põhjusel, et selliste tagajärgede ärahoidmine ei saanud eeldatavasti olla kohustuse eesmärgiks ning seega ei olnud rikkujal neid tagajärgi ka võimalik ette näha. Hüvitatav kahju tuleb kindlaks määrata, arvestades VÕS § 127 lg 2 järgi rikutud kohustuse kaitse-eesmärki (vt viidatud sätte kohaldamise kohta Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-11, p 12; 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Kolleegium rõhutas lisaks, et rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamine peab vastama pooltevahelisele mõistlikule riskijaotusele. Kohus leiab, et kostja nõutav hüvitis ja selle koosseis ei ole täies ulatuses kooskõlas rikutud kohustuse (kohustusega tasuda arveid ja sõidukit hooldada) kaitse-eesmärgiga. Rikutud hooldamiskohustus pidi tagama lepingueseme säilimise, mistõttu ei ole võimalik kolmandate isikute ees tekkinud maksekohustust kui kahju käsitleda hõlmatuna rikutud kohustuse kaitseeesmärgiga. Maksete tähtaegne tasumine pidi säilitama kostja huvi olla lepingulises suhtes ja sellega seonduv kahju on kohtu hinnangul kaitse-eesmärgiga hõlmatud. Järgmisena selgitab kohus välja, kas kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena hagejale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3). Riigikohus on 13.02.2014.a lahendi nr 3-2-1-178-13 p-is 12 selgitanud, et kahju ettenähtavuse puhul on oluline selgitada, kas lepingut rikkunud pool pidi arvestama lepingurikkumise korral selliste tagajärgedega, s.o sellist liiki ja sellise suurusega kahju tekkimisega. Kahju ettenähtavust tuvastades tuleb arvestada üldjuhul seda, kas lepingut rikkunud pool nägi või pidi asjas esile toodud asjaoludel kahju ette nägema, kuid majandus- ja kutsetegevuses lepingut rikkunud poole puhul saab lähtuda ka sellest, mida pidi ette nägema sellel majandus- või kutsealal tegutsev keskmine mõistlik isik. Kohus leiab, et tekkinud kahju ei saanud olla hagejale ettenähtav. Kohtu ette ei ole toodud ega tõendatud asjaolusid, mille pinnalt pidanuks hageja aru saama, et isik, kellelt ta sõiduki liisib, liisib selle omakorda kolmandalt isikult ning rikkumise tulemusel võib hagejal tekkid vastutus kostja ees, mis põhineb kostja vastutusel kolmanda isiku ees. Seega leiab kohus, et kõnealune kahju ei kuulu hageja poolt hüvitamisele. Kohus jätab nõude selles osas rahuldamata. Kuivõrd kohus leiab, et nõue on põhjendamatu, ei käsitle kohus poolte väiteid seoses sõiduki turuhinnaga. Repliigi korras märgib kohus siiski, et VÕS § 367 lg-test 1, 2 ja 4 tulenevad mh ülesütlemise tagajärjed, milleks on eelkõige liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole juba kaetud tasutud liisingumaksetega (lg 1),

2-20-1857 tehes sellest lubatud mahaarvamised (lg 2). Seadus (VÕS § 367 lg 3) kohustab liisingueseme liisinguandjale jäämisel arvestama hüvitisnõude esitamisel eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal, mitte selle müügihinda. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, kulutuste hüvitamise nõude suuruse kindlaksmääramisel VÕS § 367 lg‐test 1 ja 2 tulenevast liisinguandja nõudest maha arvata liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal (vt nt Riigikohtu 6. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 17). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Krediidikulude hüvitamise nõude esitamisel (VÕS § 367 lg‐d 1-3) peab hageja vastavad asjaolud hagis järelikult ka välja tooma. Praeguses asjas ei ole kostja nõudnud poolte vahel sõlmitud lepingust tulenevate finantseerimise kulude ja sõiduki tagastamise hetkel olnud turuhinna vahet, vaid hoopis kostja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud finantseerimislepingu kulude ja sõiduki võõrandamishinna vahet, mis on alusetu.

2-20-1857

Kohus nõustub siinkohal hagejaga ning tuginedes VÕS § 139 lg-le 1 vähendab kahju suuruse 200 euroni, kuivõrd kohus on ülal leidnud, et kostja rikkus lepingut sellega, et ei alustanud näriliste tekitatud kahjuga seonduvalt kahjukäsitlust. 200 euroni vähendab kohus nõude seetõttu, et isegi kui kostja oleks kahjukäsitlusega tegelenud ja kindlustus oleks otsustanud kahju hüvitada, pidanuks hageja ikkagi tasuma omavastutusena 200 eurot. Viivise mõistab kohus eeltoodule tuginedes välja alates alates 19.05.2020 kuni kohustuse täitmiseni lepingujärgses määras (0,15% võlgnetavalt summalt päevas).

2-20-1857 8.6) ja sissenõutavaks muutunud viivisenõue 737,13 eurot. Pooled vaidlevad, kas leppetrahvi kokkuleppe sätestav tüüptingimus on kehtiv. Kostja leiab, et tegemist on mõistliku ja äärmiselt vajaliku tingimusega lepinguliste kohustuste tasakaalu ja iseloomu silmas pidades. Tegemist pole ka ebamõistlikult kõrge lepptrahviga. Üldtingimuste punkti 8.6 kohaselt on lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral liisinguvõtja kohustatud maksma liisinguandjale leppetrahvi summas, mis vastab 30%-le tasumata liisingumaksete kogusummast, kuid mitte vähem kui 3 (kolm) liisingumakset, 14 (neljateistkümne) päeva jooksul pärast lepingu lõpetamist. Hageja leiab, et kostja leppetrahvinõudel puudub alus, hageja ei ole omapoolseid kohustusi rikkunud. Kohus on ülal tuvastanud, et hageja rikkus lepingut sedavõrd, et see andis aluse kostjal lepingu üles öelda. Hageja leiab, et leppetrahvi kokkulepet ettenägev tüüptingimus on VÕS §-de 42 lg 1 ja lg 3 p 5 ning § 44 järgi tühine, kuna näeb ette teise lepingupoole (hageja) kohustuse maksta leppetrahvi igasuguse lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral. Seega tahab kostja tüüptingimuse abil jätta hageja kanda põhjendamatult suurt riisikot ja sundida hagejat taluma kostjapoolseid lepingurikkumisi. Kostja lükkab sellise tingimusega osa enda rikkumisega kaasnevat vastutust lubamatult hageja kanda. Riigikohus on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse (vt RKTKo nr 3-2-1-66-05, p 24). Riigikohus on lisaks seisukohal, et kui tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, võib tüüptingimustes sisalduv leppetrahvi kokkulepe olla ebamõistlikult kahjustav VÕS 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi (RKTKo nr 3-2-1-120-08). Riigikohtu arvates ei pruugi krediidiandja tasu võtmine lepingu ennetähtaegse kokkuleppel muutmise või lõpetamise eest olla siiski alati keelatud. Eriti kui see puudutab nt tehingutingimuste muutmist või krediidi ennetähtaegset tagastamist või refinantseerimist ega kahjusta teist lepingupoolt ebamõistlikult (RKTKo nr 2-17-284/42, p 45.3). Kohus leiab, et lepingus sätestatud leppetrahvi kokkulepe on hagejat ebamõistlikult kahjustav ning sellest johtuvalt tühine. Sellele viitab ainuüksi juba kostja nõude suurus, mis ilmestab selgelt, et lepingu ennetähtaegselt lõppemisel makstav leppetrahv ei ole proportsionaalne selle aluseks oleva kohustuse rikkumisega. Veelgi enam, hageja on õigesti märkinud, et leppetrahvi kokkuleppe sõnastusest võib järeldada, et see kohaldub hageja suhtes lepingu ennetähtaegsel lõetamisel vääramatult, sõltumata sealjuures ennetähtaegse lõpetamise põhjusest. Selline kokkulepe takistab hagejat temale lepingust tulenevate õiguste teostamisel (nt tasuda liisingumaksed ennetähtaegselt ühekordse maksena või nt öelda lepingu üles). Kostja ei ole esile toonud ning kohus ei saa ka lepingust endast ja üleüldse liisingulepingu olemusest tuletada, miks võiks sellises määras leppetrahv põhjendatud olla. Kuivõrd tegemist oli liisingulepinguga, mis olemuselt omab ka krediidilepingu tunnuseid, siis on mõistetav kostja soov saada kompenseeritud selle eest, et leping ei kehtinud kokkulepitud aja vältel ning teenimata jäi intressitulu ja muu lepingujärgne kasu. Samas ei ole nimetatud huvid kaitseta, kuna VÕS 367 sätted annavad aluse vastavate nõuete esitamiseks. Samas vastukaaluks kostja huvile peab hagejale kui krediidivõtjale (liisinguvõtjale) olema tagatud valutu võimalus leping ennetähtaegselt lõpetada. Kuna kohus leiab, et leppetrahvi kokkulepe on tühine, ei ole täidetud leppetrahvi nõudmise eeldused (VÕS § 158 lg 1) ning vastav nõue tuleb jätta rahuldamata.

2-20-1857

2-20-1857 kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 14.10.2022. a otsusega nr 2-201857.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.