RIITO Ehitus AS (pankrotis) pankrotihalduri Peeter Sepperi (Sepper) hagi NJORD Advokaadibüroo OÜ vastu 43 920,66 euro ja lisanduvad viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
46 252,56 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja RIITO Ehitus AS Peeter Sepper, lepinguline Kalle-Kaspar Sepper
(pankrotis) esindaja
pankrotihaldur vandeadvokaat
Kostja NJORD Advokaadibüroo OÜ (registrikood 11176771), lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Saar Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata RIITO Ehitus AS (pankrotis) pankrotihalduri Peeter Sepperi hagi NJORD Advokaadibüroo OÜ vastu 43 920,66 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks.
2.Jätta menetluskulud RIITO Ehitus AS (pankrotis) pankrotihalduri Peeter Sepperi kanda. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (27. november 2020). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist. Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei
olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja poolte seisukohad
1.RIITO Ehitus AS (pankrotis) pankrotihaldur Peeter Sepper (hageja) esitas 31. augustil 2018 Harju Maakohtule hagi NJORD Advokaadibüroo OÜ (kostja) vastu. Pärast nõude täpsustamist palus hageja 17. juuni 2020. a menetlusdokumendis välja mõista kostjalt põhinõude 43 920,66 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 779,24 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt algatas Harju Maakohus 6. detsembri 2016. a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-17081 RIITO Ehitus AS (pankrotis; edaspidi RIITO) saneerimismenetluse. Kohus nimetas saneerimisnõustajaks kostja vandeadvokaadi V. T. ning kohustas RIITOt tasuma saneerimisnõustaja tasu ja tehtavate kulutuste katteks kohtu deposiiti 10 000 eurot. RIITO maksis 10 000 eurot kohtu deposiiti 13. detsembril 2016. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
1.veebruari 2018. a määrusega Harju Maakohtu 6. detsembri 2016. a määruse, lõpetas RIITO saneerimismenetluse ning määras saneerimisnõustaja tasuks 8544 eurot (koos käibemaksuga) ja kulutuste katteks 1025,46 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus leidis, et suur osa kostja poolt teostatud tööst oli ebavajalik ja põhjendamatu. Kohtu poolt nõustajale määratud tasu ja kulutuste hüvitis kuulus väljamaksmisele RIITO poolt kohtu deposiiti tasutud 10 000 euro arvel. Harju Maakohus kuulutas 12. aprilli 2018. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-2583 välja RIITO pankroti ja nimetas pankrotihalduriks hageja. Hageja märkis, et RIITO ja kostja sõlmisid lepingu, mille alusel osutas kostja hagejale saneerimisteenust. RIITO tasus kostjale lepingu alusel saneerimisnõustaja tasu ja kulud. Kogu kostja poolt RIITOle osutatud õigusteenus ja viimase poolt kostjale makstud tasu on hõlmatud saneerimismenetlusega. Tallinna Ringkonnakohus leidis 1. veebruari 2018. a määruses, et suur osa kostja poolt teostatud tööst oli ebavajalik ja põhjendamatu. Seega oli RIITO võlausaldajate huve kahjustades tasunud kostja arvete alusel toimingute eest, mida ringkonnakohus pidas ebavajalikeks ja põhjendamatuteks. Kostja peab tagastama hagejale alusetu rikastumise alusel saneerimisnõustaja tasu 43 902,66 eurot ja kulutuste hüvitise 18 eurot, mis ületavad ringkonnakohtu määratud tasu ja kulutuste hüvitise suurust. Hageja leidis, et seaduse kohaselt otsustab kohus saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise suuruse. Seetõttu on vastuolus seadusega ja tühine RIITO ja kostja 12. detsembri 2016. a kokkulepe, et juhul, kui kohus määrab pooltevahelisest tasukokkuleppest väiksema saneerimisnõustaja tasu, lähtub RIITO pooltevahelisest kokkuleppest ega taotle tasu vähendamist ja/või tagastamist. RIITO ja kostja kokkulepe ei anna kostjale õigust saada suuremat tasu, kui seda kohtu poolt määratud on. Alternatiivselt märkis hageja, et kui alusetu rikastumise eeldused ei ole täidetud, tuleb tagasivõitmise korras tunnistada pankrotiseaduse (PankrS) § 109 ja 113 alusel kehtetuks rahaliste kohustuste täitmised, millega RIITO maksis kostjale alates novembrist 2016 kuni novembrini 2017 saneerimisnõustaja tasu 43 902,66 eurot ja kulud 18 eurot. Kostjale tasu maksmine kahjustas teiste võlausaldajate huve. Kostja arvete tasumise hetkel oli RIITOl võlgnevus 2 643 340,10 eurot, kuid raha üksnes 74 579 eurot. Juhul, kui RIITO ei oleks kostja arveid tasunud, oleks tal raha olnud 127 673 eurot, mida oleks saanud kasutada võlausaldajate nõuete täitmiseks. Kostjale arvete tasumise ajal oli RIITO maksejõuetu ja kostja oli sellest teadlik.
Hageja leidis, et tal on õigus nõuda kostjalt tagasi raha koos käibemaksuga, sest RIITO maksis kostja arved käibemaksuga. Hageja vaidles vastu kostja tasaarvestuse avaldusele. Põhjendatud tasu saneerimisnõustaja teenuse eest määras Tallinna Ringkonnakohus 1. veebruari 2018. a määrusega. RIITO on tasunud kostjale kohtu poolt kindlaks määratud saneerimisnõustaja tasu. Kostja täiendavad saneerimisnõustaja tasu nõuded ei ole põhjendatud. Kostjal ei ole RIITO vastu nõuet seoses tavapärase õigusteenuse osutamisega. Kui hagi rahuldatakse, ei ole kostja kohustatud tagastama RIITO poolt makstud tasu, mis on seotud tavapärase õigusteenuse osutamisega. Seetõttu ei ole kostjal RIITO vastu tasaarvestatavat nõuet.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Vastuses esitatud põhjenduste kohaselt pöördus RIITO oktoobris 2016 kostja poole sooviga saada õigusabi seoses võimaliku saneerimismenetluse läbiviimisega. Kostja selgitas RIITOle saneerimismenetluse protsessi ja aitas koostada saneerimisavaldust. Kostja vandeadvokaat V. T. sõlmis RIITOga kokkuleppe, mille kohaselt arvestatakse saneerimisnõustaja tasu advokaadi tunnitasu ja mitte Justiitsministri 9. jaanuari 2009. a määrusega nr 1 „Saneerimisnõustaja ja eksperdi tasude ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise kord ning tasude piirmäärad“ (edaspidi Justiitsministri 9. jaanuari 2009. a määrus) kinnitatud saneerimisnõustaja tasu määramise korra alusel. RIITO ja kostja sõlmisid 12. detsembril 2016 kokkuleppe, mille järgi kohustus RIITO tasuma kostjale tasu nii saneerimisnõustaja ülesannete täitmise eest, kui ka õigusabi eest, mis kaasneb saneerimismenetlusega, kuid ei ole seotud saneerimisnõustaja ülesannetega. Tasumäär mõlema teenuse eest oli kostja advokaatide tavapärane tunnitasu. RIITO kinnitas, et juhul, kui kohus määrab tasukokkuleppest väiksema saneerimisnõustaja tasu, lähtub RIITO tasukokkuleppest ega taotle tasu vähendamist ja/või tagasimaksmist. Saneerimismenetlusega olid hõlmatud õigusabitoimingud alates saneerimismenetluse algatamisest 6. detsembri 2016. a kohtumäärusega kuni maakohtule saneerimiskava esitamiseni 6. veebruaril 2017. Kostja esitas RIITOle ainult ühe arve saneerimisnõustaja teenuste eest summas 34 252,26 eurot. Kostja ülejäänud arved RIITOle olid esitatud õigusabi eest, mis kaasnes saneerimismenetlusega, kuid ei olnud seotud saneerimisnõustaja ülesannetega. Hageja ei saa nõuda kostjalt RIITO poolt kolmandatele isikutele makstud raha. Kostja leidis, et hagejal ei ole nõuet alusetu rikastumise alusel, sest 12. detsembri 2016. a tasu maksmise kokkulepe kehtib. Kumbki pool ei ole kokkulepet üles öelnud või sellest taganenud. Kokkulepe osa, mis puudutab RIITO kohustust maksta tasu saneerimisnõustaja teenuse eest ei ole vastuolus seadusega. Saneerimisseadus ei keela saneeritaval ettevõttel ja saneerimisnõustajal sõlmida tasukokkulepet ega reguleeri tasukokkuleppe tingimusi. Hageja ei ole põhistanud, et kokkulepe on tühine osas, mis puudutab tasu maksmist õigusabi eest, mis kaasneb saneerimismenetlusega, kuid ei ole seotud saneerimisnõustaja ülesannetega. Hageja ei saa tagasi nõuda tasu, mis on makstud mitte saneerimisnõustaja tasuna, vaid tasuna muu saneerimismenetlusega kaasneva õigusabi eest. Kostja hinnangul ei oma Tallinna Ringkonnakohtu 1. veebruari 2018. a määrus õiguslikku mõju RIITO kohustusele maksta saneerimisnõustaja tasu 12. detsembri 2016. a kokkuleppe alusel. Märgitud määrus ei muuda kokkulepet olematuks. Ringkonnakohus ei ole tunnistanud kokkulepet kehtetuks ega tuvastanud selle tühisust. Ringkonnakohtu määrus ei oma mingit tähendust õigusabi tasumise eest tasumisel, mis ei seisnenud saneerimisnõustaja ülesannete täitmises. Kostja märkis, et 12. detsembri 2016. a tasukokkulepe oli RIITO huvides. Kokkuleppe järgi pidid pooled lähtuma kokkuleppest juhul, kui kohus oleks määranud saneerimisnõustajale kokkuleppega ettenähtust suurema tasu. Tasu maksmine kokkuleppe alusel oli RIITOle soodsam, kui lähtutud
oleks Justiitsministri 9. jaanuari 2009. a määrusega kinnitatud saneerimisnõustaja tasu määramise korrast. Oluline on, et RIITO kinnitas, et ta lähtub tasukokkuleppest ka siis, kui kohus määrab kokkulepitust väiksema tasu. Sellise kokkuleppega loobus RIITO oma võimalikust alusetu rikastumise nõudest kostja vastu. Hageja ei saa oma nõudele eelduseks olevatele asjaoludele tugineda hea usu põhimõttest tulenevalt. RIITO soovis, et kostja vandeadvokaat V. T. oleks saneerimisnõustaja ja sõlmis kostjaga tasukokkuleppe. RIITO oli nõus maksma tasu kokkuleppe alusel. Kostja märkis, et hageja ei saa nõuda kostjalt raha tagastamist koos käibemaksuga. Hageja ei ole tõendanud, et RIITO on arvanud arvetelt käibemaksu maha või on hiljem maksuhaldurile tasunud. Kostja vaidles vastu hageja alternatiivsele nõudele tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks rahaliste kohustuste täitmised. Kostja leidis, et hageja saaks rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamise korras nõuda ainult ühe makse kehtetuks tunnistamist, mis toimus kolm kuud enne ajutise pankrotihalduri nimetamist. Hageja ei ole tõendanud, et täidetud on rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eeldused. Kui kohus rahuldab rahaliste kohustuste täitmise tagasivõtmise nõude, saab hagejal tekkida õigus viivist nõuda alates kohtuotsuse jõustumisest. Kostja märkis, et tal on õigus tasaarvestada hageja nõue enda vastu oma nõudega RIITO vastu. Juhul, kui kohus rahuldab hageja rahaliste kohustuste tagasivõitmise nõude ning kohustab kostjat tagastama RIITO pankrotivarasse 43 920,66 eurot, tekib kostjal RIITO vastu saneerimisnõustaja teenuse ja tavapärase õigusteenuse osutamise eest üleantu väärtuse hüvitamise nõue. Kostja poolt RIITOle üleantu väärtuse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda 12. detsembri 2016. a kokkuleppes märgitud tasust. Kostja nõude suurus RIITO vastu on võrdne hageja poolt kostja vastu esitatud nõude suurusega ja kostja tasaarvestab oma nõude RIITO vastu hageja nõudega enda vastu. Kohtu põhjendused
3.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldama. Kohus põhistab oma seisukohta järgnevalt.
4.Kohus on tuvastanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 alusel järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud: - RIITO ja kostja sõlmisid 12. detsembril 2016 kokkuleppe saneerimismenetluses õigusteenuse osutamise kohta (I kd, lk 107); - Harju Maakohus algatas 6. detsembri 2016. a määrusega tsiviilasjas 2-16-17081 RIITO saneerimismenetluse ja nimetas saneerimisnõustajaks kostja vandeadvokaadi V. T.. Sama määrusega kohus kohustas RIITOt tasuma saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste katteks kohtu deposiiti 10 000 eurot (I kd, lk 8–10); - RIITO tasus 13. detsembril 2016 kohtu deposiiti 10 000 eurot saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste katteks (I kd, lk 11); - Harju Maakohus kinnitas 22. juuni 2017 määrusega RIITO saneerimiskava (I kd, lk 119–122); - Tallinna Ringkonnakohus tühistas 1. veebruari 2018 määrusega Harju Maakohtu 22. juuni 2017. a määruse, jättis RIITO saneerimiskava kinnitamata ja lõpetas saneerimismenetluse. Sama määrusega määras ringkonnakohus saneerimisnõustaja tasuks 8544 eurot (koos käibemaksuga) ja kulutuste hüvitiseks 1025,46 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus määras, et saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitis kuuluvad väljamaksmisele kostjale RIITO poolt kohtu deposiiti tasutud 10 000 euro arvelt (I kd, lk 12–18);
- Harju Maakohus rahuldas 12. aprilli 2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-2583 RIITO pankrotiavalduse ja kuulutas välja RIITO pankroti (I kd, lk 19–23).
5.Esmalt käsitleb kohus hageja nõuet alusetu rikastumise alusel (A). Seejärel analüüsib kohus hageja rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise nõuet (B) ja kostja nõude maksmapaneku välistavaid väiteid (C). Lõpetuseks otsustab kohus menetluskulude jaotuse ja kulude rahalise kindlaksmääramise (D). A
6.Tallinna Ringkonnakohus määras 1. veebruari 2018. a määrusega saneerimisnõustaja tasuks 8544 eurot (koos käibemaksuga) ja kulutuste katteks 1025,46 eurot (koos käibemaksuga). Hageja palus välja mõista kostjalt alusetu rikastumise alusel RIITO poolt makstud saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise, mis ületavad ringkonnakohtu määratud tasu ja kuulutuste hüvitise suurust. Hageja palus välja mõista kostjalt saneerimisnõustaja tasu 43 902,66 eurot ja kulutuste hüvitise 18 eurot.
7.Hageja nõude aluseks on VÕS § 1028 ja § 1032. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1032 lg 1 näeb ette, et käesoleva seaduse § 1028 lg-s 1 nimetatud juhul võib üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu. Üleantud eseme hävimise, äratarvitamise, kahjustumise või äravõtmise korral võib nõuda ka selle eest hüvitisena omandatu väljaandmist. Kohtupraktika kohaselt peab hageja VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (Riigikohtu lahend nr 2-16-10632, p 11.3). Kohus on selgitanud pooltele tõendamiskoormist 19. mai 2020. a kirjaga (I kd, lk 160–164).
8.RIITO soorituseks kostjale saab pidada tema poolt kostjale makstud tasu saneerimisnõustaja teenuse eest ja nõustaja kulutuste hüvitist. Ainuüksi sooritusest ei piisa aga hageja nõude rahuldamiseks. Lisaks soorituse tegemisele pidi võlausaldaja selle tegema olematu kohustuse täitmiseks või kohustuse täitmiseks, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Asja materjalide alusel maksis RIITO kostjale saneerimisnõustaja tasu ja kulutuse hüvitise 12. detsembri 2016. a kokkuleppe alusel (I kd, lk 107). Seega tuleb kohtul kontrollida, kas RIITO, makstes kostjale raha kokkuleppe alusel, täitis olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära.
9.12. detsembri 2016. a kokkuleppes kinnitas RIITO, et ta on teadlik, et saneerimisnõustaja teenuste osutamine ei ole tavapärane õigusteenus. Õigusteenuse osutamine toimub kohtumääruse alusel ja õigusabi osutamisel lähtub kostja saneerimisseadusest ning muudest kehtivatest õigusaktidest. RIITO kinnitas, et talle on arusaadav, et saneerimismenetlusega kaasneb vajadus saada kostjalt kaasnevat õigusabi, mis ei ole otseselt seotud saneerimisnõustaja teenuste osutamisega. RIITO kohustus vastava õigusabi eest tasuma eraldi, vastavalt tasukokkuleppele. RIITO kinnitas, et kostja osutab saneerimisnõustaja teenust tasu eest. RIITO eeldas, et kostja hoidub tasude nõudmisest vastavalt Justiitsministri 9. jaanuari 2009. a määruses välja toodud liigkõrgetele tasu määradele. RIITO kinnitas, et ta tasub kostjale teenuste eest turuhinnale vastava tunnitasu alusel (ilma käibemaksuta) järgmiselt: saneerimisnõustaja/vandeadvokaat 150 eurot tunnis ja assistent/jurist 110 eurot tunnis. Eelmises lauses nimetatud tasukokkulepe kehtib mh ka
saneerimismenetluse välise õigusteenuse osutamisel. RIITO kohustus tasuma kostja arved saneerimisnõustaja teenuste osutamise eest arvel näidatud tähtajal, arvestades ka kohtu deposiiti kantavat summat. RIITO avaldas, et juhul, kui kohus määrab tasukokkuleppest suurema saneerimisnõustaja tasu, eeldab RIITO, et kostja ei kasuta õigust suurema tasu saamiseks vaid lähtub jätkuvalt tasukokkuleppest. RIITO kinnitas, et juhul, kui kohus määrab tasukokkuleppest väiksema saneerimisnõustaja tasu, lähtub RIITO jätkuvalt tasukokkuleppest ega taotle tasu vähendamist ja/või tagasimaksmist (I kd, lk 107).
10.Hageja on seisukohal, et kui kohus määrab saneerimisnõustaja vabastamisel või saneerimiskava kinnitamisel saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise, siis puudub saneerimisnõustajal õigus saada tasu ja kulutuste hüvitist osas, mis ületab kohtu poolt määratud tasu ja kulutuste hüvitise summat. Kohus ei nõustu hagejaga. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
10.1.Saneerimisseaduse (SanS) § 18 lg 2 sätestab, et saneerimisnõustaja vabastamisel või saneerimiskava kinnitamisel on saneerimisnõustajal õigus saada oma kohustuste täitmiseks tehtud vajalike ja põhjendatud kulutuste eest hüvitist ja tasu oma ülesannete täitmise eest. Sama sätte lg 3 esimene lause näeb ette, et saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise suuruse otsustab kohus saneerimisnõustaja vabastamisel või saneerimiskava kinnitamisel saneerimisnõustaja tegevuse ja kulutuste aruande alusel, mis on esitatud käesoleva seaduse § 10 lg 2 p-s 3 nimetatud tähtaja jooksul. Sama sätte lg 4 sätestab, et saneerimisnõustaja tasu ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise korra ning tasu piirmäärad protsentides kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
10.2.Kohtupraktikas märgitakse, et ettevõtja ja saneerimisnõustaja kokkuleppesse tasu suuruse kohta tuleb kohtul suhtuda kriitiliselt, seda eelkõige põhjusel, et makseraskustes ettevõtja kulutab põhiliselt seda raha, mille võiks kulutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. /.../ Kohus peab esmajoones hindama, kas saneerimisnõustaja tasuga ei kahjustata ebamõistlikult ettevõtja võlausaldajate huve. /.../ Kui saneerimiskava jääb kinnitamata põhjusel, et kava on koostatud selliselt, et ei saa eeldada, et võlausaldajad seda toetaks ja/või kohus selle kinnitaks, st kui kava on koostatud võlausaldajate õigusi ulatuslikult eirates, on saneerimisnõustaja töö ebakvaliteetne ja üldjuhul ei peaks talle üldse tasu maksma ja tema kulutusi hüvitama. /.../ Kui saneerimisnõustajale ei saa siiski ette heita võlausaldajate huvide tahtlikku kahjustamist või hooletust kohustuste täitmisel, ei ole tasu maksmine ja kulutuste hüvitamine saneerimisnõustajale välistatud. Sel juhul peaks see olema aga minimaalne ega olema võrreldav eduka saneerimiskava kinnitamise korral makstava tasu ja hüvitatavate kulutustega (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-25-11, p-d 87-88).
10.3.Eeltoodust nähtub, et kohtul on lai kaalutlusõigus saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise määramisel. Kohtu hinnangul tuleb aga eristada kohtu diskretsiooni nõustaja tasu ja kulutuste hüvitise määramisel ning saneerimisnõustaja ja ettevõtja kokkulepet nõustajale tasu maksmise ja kulutuste hüvitamise kohta. Kohtu diskretsioon tasu ja kulutuste hüvitise määramisel ei mõjuta kokkuleppe kehtivust, millega ettevõtja kohustus tasuma saneerimisnõustajale tasu ja hüvitama kulutusi. Kohus leiab, et kuigi Tallinna Ringkonnakohus määras 1. veebruari 2018. a lahendiga põhjendatud saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise tunduvalt väiksemas summas, kui nõustaja oli taotlenud, ei tee see RIITO ja kostja 12. detsembri 2016. a kokkulepet õiguslikult olematuks. Ringkonnakohus on küll 1. veebruari 2018. a määruse p-s 34 märkinud, et saneerimisnõustaja 6. veebruari 2017. a aruandes nõutud tasuhüvitise suurus on ebaproportsionaalselt suur ning tasu sellises ulatuses väljamõistmine avaldajalt kahjustab võlausaldajate huve (I kd, lk 12–18). Samas ei tunnistanud ringkonnakohus 12. detsembri 2016. a kokkulepet kehtetuks ega hinnanud seda tühiseks. Ringkonnakohus ei tuvastanud ka seda, et saneerimiskava oli koostatud võlausaldajate õigusi ulatuslikult eirates või et saneerimisnõustaja töö oli ebakvaliteetne. Ringkonnakohus ei heitnud saneerimisnõustajale ette ka võlausaldajate
huvide tahtlikku kahjustamist või hooletust kohustuste täitmisel. Kohus on seisukohal, et seadusandja on kaitsnud saneerimismenetluses võlausaldajate huve selliselt, et vaatamata saneerimisnõustaja ja ettevõtja kokkuleppele tasu ja kulutuste hüvitamise kohta on kohtule seadusega (SanS § 18 lg-d 2 ja 3) tagatud õigus määrata kaalutlusõiguse alusel põhjendatud nõustaja tasu ja kulutuste hüvitise suurus. Saneerimisnõustaja poolt RIITO saneerimismenetluses taotletav tasu suurus ja see, et saneerimismenetlus tuli lõpetada andsid ringkonnakohtule õiguse kohaldada diskretsiooni ja määrata saneerimisnõustaja põhjendatud tasu ja kulutuste hüvitis. Samas ei teinud Tallinna Ringkonnakohtu 1. veebruari 2018. a määrus RIITO ja kostja
12.detsembri 2016. a kokkulepet õiguslikult olematuks. Kohus leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu
1.veebruari 2018. a määrus ei tekita hagejale õiguslikku alust nõuda kostjalt saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise tagastamist osas, mis ületab ringkonnakohtu poolt määratud tasu ja kulutuste hüvitise suurust.
11.Eelmises punktis märgitu ei tähenda aga, et saneerimisnõustaja ja ettevõtja kokkulepe tasu maksmise ja kulutuste hüvitamise kohta ei või olla tühine. Kokkuleppe tühisuse aluseks võib olla see, et tehing on vastuolus seadusega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 sätestab, et seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Hageja on väitnudki, et RIITO ja kostja 12. detsembri 2016. a kokkuleppe on tühine. Hageja leidis, et RIITO ja kostja kokkulepe ei anna kostjale õigust saada tasu suuremas summas, kui kohus on lugenud põhjendatuks. Hageja hinnangul on RIITO ja kostja 12. detsembri 2016. a kokkulepe tühine TsÜS § 87 alusel, sest see on vastuolus SanS § 18 lg-ga 3.
11.1.Kohus leiab, et SanS § 18 ei sätesta ettevõtjale keeldu sõlmida saneerimisnõustajaga tasukokkulepet. Õiguse sõlmida kokkulepe saneerimisnõustajale tasu maksmise kohta näeb ette Justiitsministri 9. jaanuari 2009. a määrus. Märgitud määruse § 2 sätestab, et saneerimisnõustaja tasu määramisel lähtub kohus saneerimisnõustaja ja ettevõtja vahelisest kokkuleppest saneerimisnõustaja tasu kohta. Kui ettevõtja ja saneerimisnõustaja vahel selline kokkulepe puudub või kokkuleppes ettenähtud tasu suurus kahjustab kohtu hinnangul ilmselgelt võlausaldajate huve, määrab kohus saneerimisnõustaja tasu suuruse käesoleva määruse § 4 ja 5 või 6 alusel. Sama määruse § 5 lg 1 sätestab, et kui saneerimisnõustaja ja ettevõtja vaheline kokkulepe saneerimisnõustaja tasu suuruse kohta puudub või kui kohtu hinnangul kahjustab sellest tulenev tasu suurus ilmselgelt võlausaldajate huve, peab käesoleva määruse § 4 alusel määratud saneerimisnõustaja tasu suurus jääma käesolevas paragrahvis sätestatud tasu alam- ja ülemmäära vahele.
11.2.Hindamaks ettevõtja ja saneerimisnõustaja tasukokkuleppe kehtivust peab arvestama saneerimismenetluse eesmärki. Saneerimismenetluse eesmärgiks on ettevõtte majanduslike raskuste ületamine, tema likviidsuse taastamine, kasumlikkuse parandamine ja jätkusuutliku majandamise tagamine (SanS § 2). Saneerimises tuleb arvestada ettevõtja ja võlausaldajate huve ja kaitsta nende õigusi (SanS § 1). Kohus leiab, et ettevõtja ja saneerimisnõustaja tasukokkulepe võib olla vastuolus saneerimismenetluse eesmärgiga ning kahjustada ettevõtja ja võlausaldajate huve ja õigusi juhul, kui ettevõtja ja saneerimisnõustaja lepivad kokku ebaproportsionaalselt kõrges tasus. Ebaproportsionaalselt kõrge tasu võib seada ohtu saneerimismenetluse eesmärkide saavutamise, sest ettevõtte tervendamiseks vajalikud rahalised vahendid suunatakse saneerimisnõustajale tasu maksmiseks. Lisaks makstakse saneerimisnõustajale raha, mida võiks kasutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Keeld kahjustada võlausaldajate huve ja õigusi ebaproportsionaalselt kõrge saneerimisnõustaja tasukokkuleppega nähtub kohtu hinnangul Justiitsministri 9. jaanuari 2009. a määruse §-st 2 ja § 5 lg-st 1. Kohus leiab, et ebaproportsionaalselt kõrge saneerimisnõustaja tasukokkulepe võib kahjustada võlausaldajate ja ettevõtja huve. Sellisel juhul on tasukokkulepe vastuolus seadusest tuleneva keeluga ja võib olla tühine TsÜS § 87 ning Justiitsministri 9. jaanuari 2009. a määruse § 2 ja § 5 lg 1 alusel.
11.3.Otsustamaks, millal saneerimisnõustaja tasukokkulepe võib kahjustada ettevõtja ja võlausaldajate huve tuleb kohtu hinnangul arvestada Justiitsministri 9. jaanuari 2009. a määruse § 5 lg-s 2 toodud tasu alam- ja ülemmääradega. Kohus leiab, et saneerimisnõustaja ja ettevõtja tasukokkulepe võib olla seadusest tuleneva keeluga vastuolus ja seetõttu tühine juhul, kui nõustajale makstav tasu ületab määruse § 5 lg-s 2 sätestatud ülemmäära. Kui tasukokkulepe ületab määrusega kehtestatud ülemmäära, võib see ilmselgelt kahjustada ettevõtja ja võlausaldajate huve ja õigusi. Sellisel juhul võib tasukokkulepe olla tühine määrusega kehtestatud tasu ülemmäära ületavas osas. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud lugeda tasukokkulepet tühiseks osas, milles see mahub Justiitsministri 9. jaanuari 2009. a määruse § 5 lg-ga 2 kehtestatud tasu alam- ja ülemmäära piiridesse. Alam- ja ülemmäära piiridesse mahutav tasukokkulepe on lubatav määruse §-dest 2, 3 ja § 5 lg-st 1 tulenevalt.
11.4.Eelmises punktis käsitles kohus saneerimisnõustaja tasukokkuleppe tühisuse alust. Kohtu hinnangul tuleb nõustaja tasukokkulepe ja kulutuste hüvitamise kokkulepet käsitleda ühtse tehinguna. Juhul, kui saneerimisnõustajale tasu maksmise kokkulepe on tühine, on tühine ka nõustajale kulutuste hüvitamise kokkulepe. Kohtu hinnangul ei ole tehing nõustajale tasu ja kulutuste hüvitamise kohta osadeks jagatav ja eeldada ei saa, et tehing oleks tehtud ka tühise osata.
12.Hindamaks RIITO ja kostja 12. detsembri 2016. a kokkuleppe kehtivust, tuleb otsustada, kas saneerimisnõustaja tasu mahub Justiitsministri 9. jaanuari 2009. a määruse § 5 lg-ga 2 kehtestatud tasu alam- ja ülemmäära piiridesse. RIITO ja kostja ei leppinud kokku kindlas saneerimisnõustaja tasu suuruses, vaid RIITO kohustus maksma tasu tunnitasu alusel. Järelikult tuleb kohtul hinnata, kui suur oli saneerimisnõustaja tasu. Seejuures vaidlevad pooled selle üle, millised toimingud, mille eest RIITO kostjale tasu maksis, tuleb lugeda hõlmatuks saneerimismenetlusega. Kostja väitel on tema esitanud RIITOle ainult ühe 31. jaanuari 2017. a arve 24 252,26 eurot saneerimisnõustaja ülesannete täitmise eest (I kd, lk 27–28). Ülejäänud kostja arved ei olnud seotud saneerimisnõustaja ülesannetega, vaid nende sisuks oli saneerimismenetlusega kaasnenud tavapärane õigusabi. Hageja on aga arvamusel, et kõik kostja poolt RIITOle esitatud ja viimase poolt makstud arved olid seotud saneerimismenetlusega. Seega peab kohus hindama, milliseid kostja toiminguid tuleb lugeda seotuks saneerimisnõustaja ülesannetega ja seega saneerimismenetlusega hõlmatuks. Sellest sõltub saneerimisnõustaja tasu suurus ja tasukokkulepe tühisus.
12.1.Kostja on seisukohal, et saneerimisnõustaja ülesanded jagunevad kahte blokki: 1) kava koostamisega seonduvad nõustaja ülesanded saneerimismenetluse alustamisest kuni saneerimiskava kohtule esitamiseni; 2) järelevalvega seotud saneerimisnõustaja ülesanded perioodil kava kinnitamisest ja selle täitmisele asumisest kuni saneerimismenetluse lõppemiseni või lõpetamiseni. Muud toimingud on hõlmatud tavapärase õigusnõustamisega. Kostja väitel osutas tema RIITOle saneerimismenetlusega hõlmatud teenust alates 6. detsembrist 2016, millal kohus määras kostja vandeadvokaadi V. T. RIITO saneerimisnõustajaks kuni 6. veebruarini 2017, millal vandeadvokaat V. T. esitas kohtule saneerimiskava koos oma tegevuse ja kulude aruannetega.
12.2.Kohus leiab, et otsustades, kas kostja tehtud toiming on hõlmatud saneerimisnõustaja ülesannetega või tavapärase õigusabiga, tuleb sisuliselt hinnata igat toimingut. Seejuures tuleb arvestada SanS §-s 16 ja §-s 50 sätestatud saneerimisnõustaja ülesandeid. SanS § 16 lg 2 sätestab, et saneerimisnõustaja ülesanne on teavitada võlausaldajat ja kohut erapooletult ning asjatundlikult ettevõtte majanduslikust olukorrast ja saneerimisvõimalustest, nõustada ja abistada ettevõtjat saneerimismenetluse jooksul ning kontrollida võlausaldaja nõude õiguspärasust ja ettevõtja tehingute otstarbekust. Sama sätte lg 3 näeb ette, et saneerimisnõustaja viib end viivitamata kurssi ettevõtte majandusliku olukorra ja kavandatava saneerimisega (p 1); analüüsib saneerimismenetluse vältel ettevõtja maksevõimet ning maksejõuetuse ilmnemisel teatab sellest
kohe kohtule ja ettevõtjale (p 2); abistab ettevõtjat saneerimiskava koostamisel ja läbirääkimistel võlausaldaja ja krediidiandjaga (p 3); annab kohtule, võlausaldajale ja krediidiandjale mõistliku aja jooksul pärast taotluse saamist teavet ettevõtte majandusliku olukorra ja saneerimiskava koostamise kohta (p 4); annab kohtule teavet oma ülesande täitmise kohta (p 5); hindab ümberkujundatava nõude tõendatust ja õiguspärasust ning teavitab kohut nõudest, mida tegelikult ei ole, mille suurus on ebaselge või mille õiguspärasust ega tõendatust ei saa hinnata (p 6); küsib vajaduse korral ettevõtjalt ja võlausaldajalt tõendeid ümberkujundatava nõude kohta (p 7); täidab seadusest tulenevat või kohtu poolt antud muud ülesannet, mis on vajalik saneerimismenetluse läbiviimiseks (p 8). SanS § 50 lg 1 sätestab, et järelevalvet saneerimiskava täitmise üle teostab saneerimisnõustaja.
12.3.Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et saneerimisnõustaja ülesanded hõlmavad perioodi alates isiku saneerimisnõustajaks määramisest kuni saneerimiskava kohtule esitamiseni ning et kõik ülejäänud toimingud on hõlmatud tavapärase õigusnõustamisega. Eelmises punktis märgitust nähtub, et seadus näeb ette ulatuslikud saneerimisnõustaja ülesanded, millised algavad juba enne saneerimiskava kohtule esitamist, näiteks peab saneerimisnõustaja viima ennast kurssi ettevõtja majandusliku olukorraga (SanS § 16 lg 3 p 1) ja abistama viimast saneerimiskava koostamisel (SanS § 16 lg 3 p 3), ning kestavad saneerimiskava kinnitamisele järgnevas järelevalves (SanS § 50). Saneerimisseaduse seletuskirja kohaselt on SanS § 16 lg-s 3 toodud saneerimisnõustajate ülesannete näidisloetelu (seletuskiri kättesaadav siit: https://www.riigiteataja.ee/oigusuudised/eelvaadeSeadusUudis/459#2). Kohtu hinnangul kinnitab ka SanS § 18 lg 2 tõlgendust, et saneerimisnõustaja tasu määratakse komplektselt kõikide nõustaja ülesannete täitmise eest. Seejuures ei erista seadus ajahetke, millest alates makstakse nõustajale tasu saneerimismenetlusega seotud toimingute eest ja saneerimismenetlusega kaasneva tavapärase õigusabi, mis ei ole seotud nõustaja ülesannetega.
12.4.Hageja esitas kostja poolt RIITOle alates 30. novembrist 2016 kuni 30. novembrini 2017 väljastatud arved, kus on toodud, millised toimingud kostja tegi ja millised kulud kostja kandis (I kd, lk 24–36). Esitatud arvetelt nähtub, et kostja asus osutama RIITOle õigusabi saneerimismenetluses 1. novembril 2016 (I kd, lk 24). 30. novembri 2016. a arvel ja
31.detsembri 2016. a arvel (I kd, lk 24–25) toodud kostja toimingud on hõlmatud saneerimisnõustaja ülesandega viia ennast kurssi ettevõtte majandusliku olukorra ja kavandatava saneerimisega (SanS § 16 lg 3 p 1) ning ülesandega abistada ettevõtjat saneerimiskava koostamisel ja läbirääkimistel võlausaldaja ja krediidiandjaga (SanS § 16 lg 3 p 3). Kuna nõustaja toimingud märgitud arvetel on hõlmatud saneerimisnõustaja ülesannetega, tuleb neid lugeda saneerimismenetlusega seotuks. Pooled ei vaidle, et 31. jaanuari 2017. a arvel toodud toimingud on hõlmatud nõustaja ülesannetega saneerimismenetluses (I, kd lk 27–28). 28. veebruari 2017. a,
30.aprilli 2017. a, 31. juuli 2017. a, 31. augusti 2017. a, 30. septembri 2017. a,
31.oktoobri 2017. a ja 30. novembri 2017. a arvetel (I kd, lk 29–33, lk 35-36) toodud kostja toimingud on hõlmatud saneerimisnõustaja ülesandega abistada ettevõtjat saneerimiskava koostamisel ja läbirääkimistel võlausaldaja ja krediidiandjaga (SanS § 16 lg 3 p 3); ülesandega anda kohtule, võlausaldajale ja krediidiandjale teavet ettevõtte majandusliku olukorra ja saneerimiskava koostamise kohta (SanS 16 lg 3 p 4) ja ülesandega anda kohtule teavet oma ülesande täitmise kohta (SanS § 16 lg 3 p 5). Kuna nõustaja toimingud märgitud arvetel on hõlmatud saneerimisnõustaja ülesannetega, tuleb neid lugeda saneerimismenetlusega seotud toiminguteks. Nende toimingute eest väljastas kostja RIITOle arveid kokku 52 896 eurot (koos käibemaksuga; kohus järgib hageja 17. juuni 2020. a menetlusdokumendi p-s 2.2 esitatud tabelis märgitud arvete summad koos käibemaksuga, välja arvatud 30. septembri 2017 arve, mille kohta esitab kohus selgituse järgmises punktis).
12.5.Kohus ei loe osa 30. septembri 2017. a arvel (I kd, lk 33-34) märgitud toimingutest saneerimismenetlusega hõlmatuks. Märgitud arve sisaldab saneerimismenetlusega seotud
toiminguid maksumusega 697 eurot (ilma käibemaksuta; I kd, lk 33) ja töövaidlusega seotud toiminguid maksumusega 107,14 eurot (ilma käibemaksuta; I kd, lk 34). Töövaidlusega seotud toimingud ei ole praeguses vaidluses asjakohased ja nende eest arvel toodud tasu tuleb maha arvata. Saneerimismenetlusega seotud toimingute maksumus on 836,40 eurot (697 eurot + 20% käibemaks).
12.6.Hindamaks RIITO ja kostja 12. detsembri 2016. a kokkuleppe kehtivust, tuleb arvestada p-s 11.4 toodud põhjendustel ka kostja poolt RIITOle esitatud arveid saneerimisnõustaja kulutuste hüvitamiseks. Hageja poolt esitatud arvetelt (I kd, lk 24-25, lk 27-28) nähtub, et RIITO hüvitas kostjale kulutused kokku 1043,46 eurot (koos käibemaksuga).
12.7.Kostja väljastas RIITOle arveid saneerimismenetluses kokku 54 775,86 eurot (52 896 eurot + 836,40 eurot + 1043,46 eurot). Märgitud summat tuleb pidada saneerimisnõustaja tasuks, mille RIITO oli kostjale maksnud.
12.8.Kohtupraktikas märgitakse, et „ümberkujundatavate nõuete kogusumma“ Justiitsministri
9.jaanuari 2009. a määruse § 5 lg 2 mõttes ei tähenda mitte nõuete kogusummat, mida soovitakse ümber kujundada, vaid nõuete kogusummat, mis saneerimiskava alusel rahuldatakse, st nõudeid, mida ei tühistata (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-25-11, p 87). Hageja esitatud RIITO saneerimiskava lisaks olevast võlausaldajatele väljamakstavate summade tabelist nähtub, et saneerimiskava alusel rahuldatavate nõuete kogusumma oli 2 792 845,23 eurot (I kd, lk 188–190). Seda arvestades oleks saneerimisnõustaja tasu ülemmäär määruse §
lg
alusel olnud 2 792 845,23 × 2,6% 72 613,98 eurot ( ). Seega mahub RIITO ja kostja 12. detsembri 2016. a 100% tasukokkuleppe Justiitsministri 9. jaanuari 2009. a määruse § 5 lg-ga 2 sätestatud saneerimisnõustaja tasu ülemmäära piiridesse. Seetõttu ei saa tasukokkulepet, mis hõlmab ka kulutuste hüvitist, pidada võlausaldajate ja ettevõtja huve kahjustavaks ning tühiseks TsÜS § 87 ja Justiitsministri 9. jaanuari 2009. a määruse § 2 ja § 5 lg 1 alusel. Kohus leiab, et
12.detsembri 2016. a kokkulepe kehtib ja hageja ei saa nõuda kostjalt tagasi RIITO poolt kokkuleppe alusel makstud saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise tagastamist alusetu rikastumise alusel. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude välja mõista kostjalt alusetu rikastumise alusel RIITO poolt kostjale makstud saneerimisnõustaja tasu 43 902,66 eurot ja kulutuste hüvitise 18 eurot. Kuna põhinõue jääb rahuldamata, tuleb jätta rahuldama ka hageja nõue välja mõista kostjalt viivis põhinõudelt.
13.Hageja esitas pärast eelmenetluse lõppemist 21. augusti 2020. a menetlusdokumendi p-s 2.22 esmakordselt uue väite, et RIITO ja kostja 12. detsembri 2016. a kokkulepe on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine (II kd, lk 30–35). Kohus ei arvesta hageja uut väidet TsMS § 331 lg 1 alusel. Hageja uue väite menetlemine põhjustab asja lahendamise viibimist, sest kostjale tuleks tagada võimalus esitada seisukoht hageja uue väite kohta. Hageja ei ole põhistanud ka mõjuvat põhjust uue väite esitamiseks hilinemisega. B
14.Järgnevalt analüüsib kohus hageja nõuet tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks rahaliste kohustuste täitmised, mille alusel maksis RIITO kostjale saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise kokku 43 920,66 eurot.
15.Hageja nõude õiguslikuks aluseks on PankrS § 109 ja § 113. PankrS § 109 lg 1 sätestab, et tagasivõitmisel tunnistab kohus käesoleva seaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Hageja tugines oma nõudes PankrS § 113 lg 1 p-le 2, mis sätestab, et kohus
tunnistab kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kolme kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui täitmine toimus ebatavalise maksevahendiga või enne täitmise tähtpäeva või üht võlausaldajat teisele eelistades, samuti kui võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma.
16.Hageja palus tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks alates 5. jaanuarist 2017 kuni
19.jaanuarini 2018 tehtud ülekanded, millega RIITO maksis kostjale saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitist. PankrS § 113 lg 1 p 2 alusel saab hageja nõuda kolme kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist tehtud ülekannete tagasivõitmist. Kohus määras RIITOle ajutise halduri
22.veebruaril 2018 (I kd, lk 19–23). Seega on hagejal õigus nõuda rahaliste kohustuste täitmise tagasivõitmist, mis olid tehtud perioodil alates 22. novembrist 2017 kuni 22. veebruarini 2018. Hageja esitatud RIITO pangakonto väljavõttest nähtub, et märgitud perioodil tegi RIITO kostjale ainult ühe ülekande 19. jaanuaril 2018 summas 361,80 eurot 30. novembri 2017. a arve alusel (I kd, lk 197–214). Kuna RIITO tegi ülejäänud ülekanded varem kui kolm kuud enne ajutise halduri nimetamist, ei saa hageja nõuda nende tagasivõitmist PankrS § 109 lg 1 ja § 113 lg 1 p 2 alusel. Hageja ei ole tuginenud rahaliste ülekannete tagasivõitmise nõudes PankrS § 113 lg 1 pdele 1 või 3. Hageja ei ole toonud kohtu ette ka faktilisi asjaolusid kontrollimaks rahaliste ülekannete tagasivõitmist PankrS § 113 lg 1 p-de 1 või 3 alusel.
17.Kohus peab kontrollima, kas esineb alus tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks RIITO
19.jaanuari 2018. a rahaline ülekanne kostjale. Hageja tugines PankrS § 113 lg 1 p 2 viimasele alternatiivile, st võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma. Kohtupraktikas märgitakse, et lisaks PankrS §-le 113 kui tagasivõitmise erialuse eeldustele peavad tagasivõitmise hagi rahuldamiseks olema täidetud PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused. /.../ Tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine, kusjuures igasugust ühe võlausaldaja eelistamist teisele ei saa veel pidada teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-50-17, p 10). Kohus on selgitanud pooltele tõendamiskoormist 19. mai 2020. a kirjaga (I kd, lk 160–164).
17.1.Esmalt kontrollib kohus, kas esineb PankrS § 109 lg-st 1 tulenev esimene tagasivõitmise eeldus, st kas 19. jaanuari 2018. a ülekanne kahjustab võlausaldajate huve. Hageja leiab, et võlausaldajate huvide kahjustamine on tõendatud Tallinna Ringkonnakohtu 1. veebruari 2018. a määrusega. Kohus leiab, et ringkonnakohtu määrus ei tõenda, et 19. jaanuari 2018. a ülekanne kahjustab võlausaldajate huve. Ringkonnakohus märgib määruse p-s 34, et saneerimisnõustaja
6.veebruari 2017. a aruandes nõutud tasuhüvitise suurus on ebaproportsionaalselt suur ning tasu sellises ulatuses väljamõistmine RIITOlt kahjustab võlausaldajate huve (I kd, lk 12–18). Ringkonnakohtu arvamus võlausaldajate huvide kahjustamise kohta andis kohtule aluse kohaldada diskretsiooni ja määrata põhjendatud saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise suurus. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et 19. jaanuari 2018. a ülekanne kahjustab võlausaldajate huve PankrS § 109 lg 1 mõttes. Lisaks avaldas ringkonnakohus arvamust võlausaldajate huvide kahjustamise kohta kostja poolt RIITOle esitatud 31. jaanuari 2017. a arve kohta (I kd, lk 27–28). Seda kinnitab see, et märgitud arvel toodud toimingud ja tasu suurus kattub saneerimisnõustaja
6.veebruari 2017. a tegevuse ja kulutuste aruandes toodud toimingute ja tasu suurusega (I kd, lk 111–118). RIITO tegi 19. jaanuari 2018. a ülekande kostjale muu, st 30. novembri 2017. a arve alusel (I kd, lk 36, lk 214). Ringkonnakohtu arvamus, et 31. jaanuari 2017. a arve tasumine kahjustab võlausaldajate huve ei tõenda, et vaidlusalane ülekanne, mis oli tehtud teise, st
30.novembri 2017. a arve alusel, kahjustab võlausaldajate huve.
17.2.Hageja väitis, et juhul, kui RIITO ei oleks arveid tasunud, oleks tal olnud rohkem rahalisi vahendeid, mida oleks saanud kasutada võlausaldajate nõuete täitmiseks. Kohtupraktikas märgitakse, et võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks ei piisa tõdemusest, et
vaidlusaluste makseteta oleksid võlausaldajate nõuded pankrotimenetluses rahuldatud suuremas ulatuses. Selle üle otsustamine, kas pankrotivõlausaldajate nõudeid oleks juhul, kui kostjale ei oleks vaidlusalusel ajavahemikul tasu makstud, saanud rahuldada suuremas ulatuses või mitte, eeldab tagasivõitmise aja olukorra võrdlemist hüpoteetilise olukorraga, kus võlgnik ei oleks vaidlusaluseid makseid teinud (Riigikohtu lahend nr 2-16-18953, p 13.3). Hageja ei ole tõendanud, et ilma vaidlusaluse, st 19. jaanuari 2018. a makseta, oleks rahasumma, mis võlausaldajate vahel pankrotimenetluse tulemusena jaotatakse suurem summast, mis võlausaldajate vahel tagasivõitmise aja seisuga jaotatakse.
17.3.Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et
19.jaanuari 2018. a ülekanne kahjustab võlausaldajate huve. Kuna täidetud ei ole rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise esimene eeldus PankrS § 109 lg 1 alusel, ei käsitle kohus teist PankrS § 113 lg 2 p-st 2 tulenevat eeldust, st võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma.
18.Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et täidetud on RIITO poolt kostjale alates
5.jaanuarist 2017 kuni 19. jaanuarini 2018 tehtud rahaliste ülekannete tagasivõitmise eeldused. Seetõttu jätab kohus rahuldamata hageja nõude tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks RIITO poolt kostjale alates 5. jaanuarist 2017 kuni 19. jaanuarini 2018 tehtud maksed saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste katteks kokku 43 920,66 eurot. C
19.Kohus jätab hagi rahuldamata ja seetõttu puudub vajadus analüüsida kostja vastuväiteid, mis võivad välistada hageja nõude maksmapaneku (st hageja ei saa alusetu rikastumise nõude eelduseks olevatele asjaoludele tugineda hea usu põhimõtte tõttu, RIITO loobus
12.detsembri 2016. a kokkuleppega alusetu rikastumise nõudest, kostja on tasaarvestanud hageja nõude). D
20.Kohus jätab hagi rahuldamata. Seetõttu tuleb jätta menetluskulud hageja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel. Märgitud säte näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.
21.Kohus määrab TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
22.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Aleksandr Kondrašov kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.