Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
22.12.2021, Tallinn
Kohtuasja number
2-18-13002
Kohtuasi
RIITO Ehitus AS (pankrotis) pankrotihalduri Peeter Sepperi (Sepper) hagi NJORD Advokaadibüroo OÜ vastu 43 920.66 euro ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27.11.2020 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
RIITO Ehitus AS (pankrotis) pankrotihalduri Peeter Sepperi apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
46 252.56 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja RIITO Ehitus AS (pankrotis) pankrotihaldur Peeter Sepper, lepinguline esindaja v/adv Kalle-Kaspar Sepper Kostja NJORD Advokaadibüroo OÜ (registrikood 11176771), lepinguline esindaja v/adv Madis Saar
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 27.11.2020 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid osaliselt muuta otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-18-13002 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.RIITO Ehitus AS (pankrotis) pankrotihaldur (edaspidi hageja) esitas 31.08.2018 Harju Maakohtule hagi NJORD Advokaadibüroo OÜ (edaspidi kostja) vastu, milles pärast nõude täpsustamist palus välja mõista kostjalt põhinõude 43 920.66 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 779.24 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Harju Maakohus algatas 06.12.2016 tsiviilasjas nr 2-16-17081 RIITO Ehitus AS (pankrotis; edaspidi RIITO) saneerimismenetluse. Kohus nimetas saneerimisnõustajaks kostja vandeadvokaadi Veikko Toomere ning kohustas RIITO-t tasuma saneerimisnõustaja tasu ja tehtavate kulutuste katteks kohtu deposiiti 10 000 eurot. RIITO maksis summa kohtu deposiiti 13.12.2016. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 01.02.2018 maakohtu määruse, lõpetas saneerimismenetluse ning määras nõustaja tasuks 8544 eurot (käibemaksuga) ja kulutuste katteks 1025.46 eurot (käibemaksuga). Ringkonnakohus leidis, et suur osa kostja poolt teostatud tööst oli ebavajalik ja põhjendamatu. Kohtu poolt nõustajale määratud tasu ja kulutuste hüvitis kuulus väljamaksmisele kohtu deposiiti tasutu arvel. Harju Maakohus kuulutas 12.04.2018 välja RIITO pankroti ja nimetas pankrotihalduri.
3.RIITO ja kostja sõlmisid lepingu, mille alusel osutas kostja hagejale saneerimisteenust. RIITO tasus kostjale lepingu alusel saneerimisnõustaja tasu ja kulud. Kogu kostja osutatud õigusteenus ja kostjale makstud tasu oli hõlmatud saneerimismenetlusega. Ringkonnakohus leidis, et suur osa kostja teostatud tööst oli ebavajalik ja põhjendamatu. Seega oli RIITO võlausaldajate huve kahjustades tasunud kostja arvete alusel toimingute eest, mida kohus pidas ebavajalikeks ja põhjendamatuteks. Kostja peab tagastama hagejale alusetu rikastumise alusel saneerimisnõustaja tasu 43 902.66 eurot ja kulutuste hüvitise 18 eurot, s.o tasu ja kulutused, mis ületavad ringkonnakohtu määratud hüvitist.
4.Seaduse kohaselt otsustab kohus saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise suuruse. Seetõttu on vastuolus seadusega ning tühine RIITO ja kostja 12.12.2016 kokkulepe, et juhul, kui kohus määrab pooltevahelisest tasukokkuleppest väiksema nõustaja tasu, lähtub RIITO kokkuleppest ega taotle tasu vähendamist ja/või tagastamist. Kokkulepe ei saa anda kostjale õigust saada suuremat tasu kui kohtu poolt määratud.
5.Alternatiivselt märkis hageja, et kui alusetu rikastumise eeldused ei ole täidetud, tuleb tagasivõitmise korras tunnistada pankrotiseaduse (PankrS) § 109 ja § 113 alusel kehtetuks rahaliste kohustuste täitmised, millega RIITO maksis kostjale alates novembrist 2016 kuni
2-18-13002 novembrini 2017 tasu 43 902.66 eurot ja kulude hüvitise 18 eurot. Tasu maksmine kahjustas teiste võlausaldajate huve. Tasumise hetkel oli RIITO-l võlgnevus 2 643 340.10 eurot, kuid raha üksnes 74 579 eurot. Kui RIITO ei oleks kostja arveid tasunud, oleks tal raha olnud 127 673 eurot, mida oleks saanud kasutada võlausaldajate nõuete täitmiseks. Arvete tasumise ajal oli RIITO maksejõuetu ja kostja oli sellest teadlik.
6.Hagejal on õigus nõuda kostjalt tagasi raha koos käibemaksuga, sest RIITO maksis arved käibemaksuga.
7.Hageja vaidles vastu kostja tasaarvestuse avaldusele. Põhjendatud tasu nõustaja teenuse eest määras Tallinna Ringkonnakohus. RIITO tasus kostjale kohtu määratud tasu. Kostja täiendavad tasunõuded ei ole põhjendatud. Kostjal ei ole RIITO vastu nõuet seoses tavapärase õigusteenuse osutamisega. Kui hagi rahuldatakse, ei ole kostja kohustatud tagastama RIITO poolt makstud tasu, mis on seotud tavapärase õigusteenuse osutamisega. Seetõttu ei ole kostjal RIITO vastu tasaarvestatavat nõuet. Kostja vastuväited
8.Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.RIITO pöördus oktoobris 2016 kostja poole sooviga saada õigusabi seoses võimaliku saneerimismenetluse läbiviimisega. Kostja selgitas saneerimismenetluse protsessi ja aitas koostada saneerimisavalduse. Kostja vandeadvokaat Y sõlmis kokkuleppe, mille kohaselt arvestati nõustaja tasuna advokaadi tunnitasu, mitte justiitsministri 09.01.2009 määrusega nr 1 „Saneerimisnõustaja ja eksperdi tasude ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise kord ning tasude piirmäärad“ (edaspidi määrus) kinnitatud nõustaja tasu määramise korra alusel. 12.12.2016 kokkuleppe järgi kohustus RIITO tasuma kostjale tasu nii saneerimisnõustaja ülesannete täitmise kui õigusabi eest, mis kaasneb saneerimismenetlusega, kuid ei ole seotud saneerimisnõustaja ülesannetega. Tasumäär mõlema teenuse eest oli advokaatide tavapärane tunnitasu. RIITO kinnitas, et juhul, kui kohus määrab tasukokkuleppest väiksema nõustaja tasu, lähtub RIITO tasukokkuleppest ega taotle tasu vähendamist ja/või tagasimaksmist. Saneerimismenetlusega olid hõlmatud õigusabitoimingud alates menetluse algatamisest 06.12.2016 kuni saneerimiskava esitamiseni 06.02.2017. Kostja esitas ainult ühe arve saneerimisnõustaja teenuste eest summas 34 252.26 eurot. Ülejäänud arved olid esitatud õigusabi eest, mis kaasnes saneerimismenetlusega, kuid ei olnud seotud nõustaja ülesannetega. Ka ei saa hageja ei saa nõuda kostjalt RIITO poolt kolmandatele isikutele (juhatuse liikmele X , Facio OÜ-le) makstud raha.
10.Hagejal ei ole nõuet alusetu rikastumise alusel, sest 12.12.2016 kokkulepe kehtib. Seda ei ole üles öeldud või sellest taganetud. Kokkuleppe osa, mis puudutab kohustust maksta tasu nõustaja teenuse eest, ei ole vastuolus seadusega. Saneerimisseadus (SanS) ei keela saneeritaval ettevõttel ja nõustajal sõlmida tasukokkulepet ega reguleeri selle tingimusi. Hageja ei ole põhistanud, et kokkulepe on tühine osas, mis puudutab tasu maksmist õigusabi eest, mis kaasneb saneerimismenetlusega, kuid ei ole seotud nõustaja ülesannetega. Hageja ei saa tagasi nõuda tasu, mis on makstud mitte nõustaja tasuna, vaid tasuna muu saneerimismenetlusega kaasneva õigusabi eest.
11.Ringkonnakohtu 01.02.2018 määrus ei oma õiguslikku mõju RIITO kohustusele maksta tasu 12.12.2016 kokkuleppe alusel. Ringkonnakohus ei tunnistanud kokkulepet kehtetuks ega
2-18-13002 tuvastanud selle tühisust. Kohtumäärus ei oma tähendust sellise õigusabi eest tasumisel, mis ei seisnenud nõustaja ülesannete täitmises.
12.12.12.2016 kokkulepe oli RIITO huvides. Kokkuleppe järgi pidid pooled lähtuma sellest ka juhul, kui kohus oleks määranud nõustajale kokkuleppega ettenähtust suurema tasu. Tasu maksmine kokkuleppe alusel oli RIITO-le soodsam, kui oleks lähtutud määrusega kinnitatud nõustaja tasu määramise korrast. RIITO kinnitas, et lähtub tasukokkuleppest ka siis, kui kohus määrab kokkulepitust väiksema tasu. Sellise kokkuleppega loobus RIITO võimalikust alusetu rikastumise nõudest kostja vastu.
13.Hageja ei saa nõude eelduseks olevatele asjaoludele tugineda hea usu põhimõttest tulenevalt. RIITO soovis, et kostja vandeadvokaat oleks saneerimisnõustajaks ja sõlmis kostjaga tasukokkuleppe. RIITO oli nõus maksma tasu kokkuleppe alusel.
14.Hageja ei saa nõuda kostjalt raha tagastamist koos käibemaksuga. Hageja ei ole tõendanud, et RIITO on arvanud arvetelt käibemaksu maha või on hiljem selle maksuhaldurile tasunud.
15.Kostja vaidles vastu hageja alternatiivsele nõudele tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks rahaliste kohustuste täitmised. Hageja saaks rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamise korras nõuda ainult ühe makse kehtetuks tunnistamist, mis toimus 3 kuud enne ajutise pankrotihalduri nimetamist. Hageja ei ole tõendanud, et täidetud on rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eeldused.
16.Kui kohus rahuldab rahaliste kohustuste täitmise tagasivõitmise nõude, saab hagejal tekkida õigus nõuda viivist kohtuotsuse jõustumisest.
17.Kostja tasaarvestab hageja nõude enda nõudega RIITO vastu. Juhul, kui kohus rahuldab hageja rahaliste kohustuste tagasivõitmise nõude ning kohustab kostjat tagastama pankrotivarasse 43 920.66 eurot, tekib kostjal RIITO vastu nõustaja teenuse ja tavapärase õigusteenuse osutamise eest üleantu väärtuses hüvitamise nõue. Kostja poolt RIITO-le üleantu väärtuse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda 12.12.2016 kokkuleppes märgitud tasust. Kostja nõude suurus RIITO vastu on võrdne hageja poolt kostja vastu esitatud nõude suurusega. Maakohtu otsus ja põhjendused
18.Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
19.Kohus tuvastas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lõigete 2 ja 4 alusel järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud: RIITO ja kostja sõlmisid 12.12.2016 kokkuleppe saneerimismenetluses õigusteenuse osutamiseks (t I kd lk 107); Harju Maakohus algatas 06.12.2016 saneerimismenetluse, nimetas nõustajaks kostja vandeadvokaadi Y ning kohustas RIITO-t tasuma nõustaja tasu ja kulutuste katteks kohtu deposiiti 10 000 eurot (t I kd lk 8-10); RIITO tasus 13.12.2016 kohtu deposiiti 10 000 eurot (t I kd lk 11); Harju Maakohus kinnitas 22.06.2017 saneerimiskava (t I kd lk 119-122); Tallinna Ringkonnakohus tühistas 01.02.2018 maakohtu määruse, jättis kava kinnitamata ja lõpetas saneerimismenetluse, samuti määras nõustaja tasuks 8544 eurot (käibemaksuga) ja kulutuste hüvitiseks 1025.46 eurot (käibemaksuga), mis kuulusid väljamaksmisele kohtu deposiiti tasutud 10 000 euro arvelt (t I kd lk 12-18); Harju Maakohus rahuldas 12.04.2018 RIITO pankrotiavalduse ja kuulutas välja pankroti (t I kd lk 19-23).
2-18-13002
20.Hageja nõude aluseks on esmalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 ja § 1032. VÕS § 1028 lõige 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1032 lõige 1 näeb ette, et § 1028 lõikes 1 nimetatud juhul võib üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu. Kohtupraktika kohaselt peab hageja VÕS § 1028 lõike 1 kohaldamise eeldusena väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lõike 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (Riigikohtu lahend nr 2-16-10632, punkt 11.3). Kohus on selgitanud pooltele tõendamiskoormist 19.05.2020 kirjaga (t I kd lk 160164).
21.RIITO soorituseks saab pidada kostjale makstud tasu saneerimisnõustaja teenuse eest ja nõustaja kulutuste hüvitist. Asja materjalide alusel maksis RIITO kostjale 12.12.2016 kokkuleppe alusel. Seega tuleb kontrollida, kas makstes raha kokkuleppe alusel, täitis maksja olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära.
22.12.12.2016 kokkuleppes (t I kd lk 107) kinnitas RIITO, et on teadlik, et nõustaja teenuste osutamine ei ole tavapärane õigusteenus. Õigusteenuse osutamine toimub kohtumääruse alusel ja õigusabi osutamisel lähtub kostja SanS-st ning muudest kehtivatest õigusaktidest. RIITO kinnitas, et talle on arusaadav, et saneerimismenetlusega kaasneb vajadus saada kostjalt kaasnevat õigusabi, mis ei ole otseselt seotud nõustaja teenuste osutamisega. RIITO kohustus õigusabi eest tasuma eraldi, vastavalt tasukokkuleppele. RIITO kinnitas, et kostja osutab nõustaja teenust tasu eest. RIITO eeldas, et kostja hoidub tasude nõudmisest vastavalt määruses välja toodud liigkõrgetele määradele. RIITO kinnitas, et tasub kostjale teenuste eest turuhinnale vastava tunnitasu alusel (käibemaksuta) järgmiselt: saneerimisnõustaja/vandeadvokaat 150 eurot tunnis ja assistent/jurist 110 eurot tunnis. Tasukokkulepe kehtib mh ka saneerimismenetluse välise õigusteenuse osutamisel. RIITO kohustus tasuma kostja arved nõustaja teenuste osutamise eest arvel näidatud tähtajal, arvestades ka kohtu deposiiti kantavat summat. RIITO avaldas, et juhul kui kohus määrab tasukokkuleppest suurema nõustaja tasu, eeldab RIITO, et kostja ei kasuta õigust suurema tasu saamiseks, vaid lähtub tasukokkuleppest. RIITO kinnitas, et juhul kui kohus määrab tasukokkuleppest väiksema nõustaja tasu, lähtub RIITO tasukokkuleppest ega taotle tasu vähendamist ja/või tagasimaksmist.
23.Hageja on seisukohal, et kui kohus määrab saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise, puudub nõustajal õigus saada tasu ja kulutuste hüvitist osas, mis ületab kohtu poolt määratud summat. Kohus ei nõustu hagejaga. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
24.SanS § 18 lõige 2 sätestab, et nõustaja vabastamisel või saneerimiskava kinnitamisel on nõustajal õigus saada kohustuste täitmiseks tehtud vajalike ja põhjendatud kulutuste eest hüvitist ja tasu ülesannete täitmise eest. Sama sätte lõike 3 esimene lause näeb ette, et tasu ja hüvitise suuruse otsustab kohus nõustaja tegevuse ja kulutuste aruande alusel, mis on esitatud sama seaduse § 10 lõike 2 punktis 3 nimetatud tähtaja jooksul. Sama sätte lõige 4 sätestab, et tasu ja kulutuste arvestamise korra ning piirmäärad protsentides kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
25.Kohtupraktikas märgitakse, et ettevõtja ja nõustaja kokkuleppesse tasu suuruse kohta tuleb kohtul suhtuda kriitiliselt, seda eelkõige põhjusel, et makseraskustes ettevõtja kulutab põhiliselt seda raha, mille võiks kulutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. /.../ Kohus peab
2-18-13002 esmajoones hindama, kas nõustaja tasuga ei kahjustata ebamõistlikult ettevõtja võlausaldajate huve. /.../ Kui saneerimiskava jääb kinnitamata põhjusel, et kava on koostatud selliselt, et ei saa eeldada, et võlausaldajad seda toetaks ja/või kohus selle kinnitaks, st kui kava on koostatud võlausaldajate õigusi ulatuslikult eirates, on nõustaja töö ebakvaliteetne ja üldjuhul ei peaks talle üldse tasu maksma ja tema kulutusi hüvitama. /.../ Kui saneerimisnõustajale ei saa siiski ette heita võlausaldajate huvide tahtlikku kahjustamist või hooletust kohustuste täitmisel, ei ole tasu maksmine ja kulutuste hüvitamine välistatud. Sel juhul peaks see olema aga minimaalne ega olema võrreldav eduka saneerimiskava kinnitamise korral makstava tasu ja hüvitatavate kulutustega (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-25-11, punktid 87-88).
26.Eeltoodust nähtub, et kohtul on lai kaalutlusõigus nõustaja tasu ja hüvitise määramisel. Kohtu hinnangul tuleb aga eristada kohtu diskretsiooni nõustaja tasu ja kulutuste hüvitise määramisel ning nõustaja ja ettevõtja kokkulepet nõustajale tasu maksmise ja kulutuste hüvitamise kohta. Kohtu diskretsioon tasu ja kulutuste hüvitise määramisel ei mõjuta kokkuleppe kehtivust, millega ettevõtja kohustus tasuma nõustajale tasu ja hüvitama kulutusi. Kohus leiab, et kuigi ringkonnakohus määras 01.02.2018 põhjendatud tasu ja kulutuste hüvitise tunduvalt väiksemas summas, kui nõustaja oli taotlenud, ei tee see RIITO ja kostja 12.12.2016 kokkulepet õiguslikult olematuks. Ringkonnakohus on küll määruse punktis 34 märkinud, et nõustaja 06.02.2017 aruandes nõutud hüvitise suurus on ebaproportsionaalselt suur ning tasu sellises ulatuses väljamõistmine kahjustab võlausaldajate huve (t I kd lk 12-18). Samas ei tunnistanud ringkonnakohus kokkulepet kehtetuks ega hinnanud seda tühiseks. Ringkonnakohus ei tuvastanud ka, et kava oli koostatud võlausaldajate õigusi ulatuslikult eirates või et nõustaja töö oli ebakvaliteetne. Ringkonnakohus ei heitnud nõustajale ette võlausaldajate huvide tahtlikku kahjustamist või hooletust kohustuste täitmisel. Kohus on seisukohal, et seadusandja on kaitsnud saneerimismenetluses võlausaldajate huve selliselt, et vaatamata nõustaja ja ettevõtja kokkuleppele tasu ja kulutuste hüvitamise kohta on kohtule seadusega (SanS § 18 lõiked 2 ja 3) tagatud õigus määrata põhjendatud tasu ja kulutuste suurus. Nõustaja poolt saneerimismenetluses taotletav tasu suurus ja see, et menetlus tuli lõpetada, andsid ringkonnakohtule õiguse kohaldada diskretsiooni ja määrata nõustaja põhjendatud tasu ja kulutuste hüvitis. Samas ei teinud ringkonnakohtu määrus 12.12.2016 kokkulepet õiguslikult olematuks. Kohus leiab, et ringkonnakohtu määrus ei tekita hagejale õiguslikku alust nõuda kostjalt nõustaja tasu ja kulutuste tagastamist osas, mis ületab ringkonnakohtu poolt määratud suurust.
27.Eelmises punktis märgitu ei tähenda aga, et nõustaja ja ettevõtja kokkulepe ei või olla tühine. Tühisuse aluseks võib olla see, et tehing on vastuolus seadusega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 sätestab, et seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on selle rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Hageja on väitnud, et 12.12.2016 kokkuleppe on tühine TsÜS § 87 alusel, sest see on vastuolus SanS § 18 lõikega 3.
28.Maakohus sellega ei nõustu. SanS § 18 ei sätesta ettevõtjale keeldu sõlmida nõustajaga tasukokkulepe. Õiguse sõlmida kokkulepe nõustajale tasu maksmiseks näeb ette määrus, mille § 2 sätestab, et nõustaja tasu määramisel lähtub kohus nõustaja ja ettevõtja vahelisest kokkuleppest tasu kohta. Kui ettevõtja ja nõustaja vahel selline kokkulepe puudub või kokkuleppes ettenähtud tasu suurus kahjustab kohtu hinnangul ilmselgelt võlausaldajate huve, määrab kohus tasu suuruse määruse §-de 4 ja 5 või 6 alusel. Määruse § 5 lõige 1 sätestab, et kui nõustaja ja ettevõtja vaheline kokkulepe tasu suuruse kohta puudub või kui kohtu hinnangul kahjustab sellest tulenev tasu suurus ilmselgelt võlausaldajate huve, peab määruse § 4 alusel määratud tasu suurus jääma samas paragrahvis sätestatud tasu alam- ja ülemmäära vahele.
2-18-13002
29.Hindamaks tasukokkuleppe kehtivust peab arvestama saneerimismenetluse eesmärki. Menetluse eesmärgiks on ettevõtte majanduslike raskuste ületamine, tema likviidsuse taastamine, kasumlikkuse parandamine ja jätkusuutliku majandamise tagamine (SanS § 2). Saneerimises tuleb arvestada ettevõtja ja võlausaldajate huve ning kaitsta nende õigusi (SanS § 1). Kohus leiab, et tasukokkulepe võib olla vastuolus saneerimismenetluse eesmärgiga ning kahjustada ettevõtja ja võlausaldajate huve ja õigusi juhul, kui lepitakse kokku ebaproportsionaalselt kõrges tasus, mis võib seada ohtu menetluse eesmärkide saavutamise, sest ettevõtte tervendamiseks vajalikud rahalised vahendid suunatakse nõustajale. Lisaks makstakse nõustajale raha, mida võiks kasutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Keeld kahjustada võlausaldajate huve ja õigusi ebaproportsionaalselt kõrge tasukokkuleppega nähtub määruse §-st 2 ja § 5 lõikest 1. Kohus leiab, et ebaproportsionaalselt kõrge tasukokkulepe võib kahjustada võlausaldajate ja ettevõtja huve. Sellisel juhul on tasukokkulepe vastuolus seadusest tuleneva keeluga ja võib olla tühine TsÜS § 87 ning määruse § 2 ja § 5 lõike 1 alusel.
30.Otsustamaks, millal tasukokkulepe võib kahjustada ettevõtja ja võlausaldajate huve tuleb kohtu hinnangul arvestada määruse § 5 lõikes 2 toodud tasu alam- ja ülemmääradega. Kohus leiab, et tasukokkulepe võib olla seadusest tuleneva keeluga vastuolus ja seetõttu tühine juhul, kui nõustajale makstav tasu ületab määruse § 5 lõikes 2 sätestatud ülemmäära, kuna võib ilmselgelt kahjustada ettevõtja ja võlausaldajate huve ja õigusi. Sellisel juhul võib kokkulepe olla tühine määrusega kehtestatud tasu ülemmäära ületavas osas. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud lugeda tasukokkulepet tühiseks osas, milles see mahub määruse § 5 lõikega 2 kehtestatud piiridesse ning on lubatav määruse §-dest 2, 3 ja § 5 lõikest 1 tulenevalt.
31.Kohtu hinnangul tuleb tasukokkulepet ja kulutuste hüvitamise kokkulepet käsitleda ühtse tehinguna. Juhul, kui tasukokkulepe on tühine, on tühine ka kulutuste hüvitamise kokkulepe. Kohtu hinnangul ei ole tehing tasu ja kulutuste hüvitamise kohta osadeks jagatav ning eeldada ei saa, et tehing oleks tehtud ka tühise osata.
32.Hindamaks 12.12.2016 kokkuleppe kehtivust, tuleb otsustada, kas kokkulepitud tasu mahub määrusega kehtestatud alam- ja ülempiiridesse. RIITO ja kostja ei leppinud kokku kindlas tasu suuruses, vaid RIITO kohustus maksma tunnitasu alusel. Järelikult tuleb hinnata, kui suur oli nõustaja tasu. Seejuures vaidlevad pooled selle üle, millised toimingud, mille eest RIITO kostjale maksis, tuleb lugeda hõlmatuks saneerimismenetlusega. Kostja väitel oli ainult 31.01.2017 arve 24 252.26 eurot esitatud nõustaja ülesannete täitmise eest (t I kd lk 27-28) ja et ülejäänud arvete sisuks oli saneerimismenetlusega kaasnenud tavapärane õigusabi. Hageja on arvamusel, et kõik kostja esitatud ja RIITO makstud arved olid seotud saneerimismenetlusega. Seega peab kohus hindama, milliseid kostja toiminguid tuleb lugeda seotuks nõustaja ülesannetega ja seega saneerimismenetlusega hõlmatuks.
33.Kostja on seisukohal, et nõustaja ülesanded jagunevad kahte blokki: 1) kava koostamisega seonduvad ülesanded menetluse alustamisest kuni kava kohtule esitamiseni; 2) järelevalvega seotud ülesanded kava kinnitamisest ja selle täitmisele asumisest kuni menetluse lõppemiseni või lõpetamiseni. Muud toimingud on hõlmatud tavapärase õigusnõustamisega. Kostja väitel osutas tema menetlusega hõlmatud teenust alates 06.12.2016 kuni 06.02.2017, mil Y esitas kohtule kava koos tegevuse ja kulude aruannetega.
34.Kohus leiab, et otsustades, kas toiming oli hõlmatud nõustaja ülesannetega või tavapärase õigusabiga, tuleb sisuliselt hinnata iga toimingut. Seejuures tuleb arvestada SanS §-des 16 ja 50 sätestatud nõustaja ülesandeid. SanS § 16 lõige 2 sätestab, et nõustaja ülesandeks on
2-18-13002 teavitada võlausaldajat ja kohut erapooletult ning asjatundlikult ettevõtte majanduslikust olukorrast ja saneerimisvõimalustest, nõustada ja abistada ettevõtjat menetluse jooksul ning kontrollida võlausaldaja nõude õiguspärasust ja ettevõtja tehingute otstarbekust. Sama sätte lõige 3 näeb ette, et nõustaja viib end viivitamata kurssi ettevõtte majandusliku olukorra ja kavandatava saneerimisega (punkt 1); analüüsib menetluse vältel ettevõtja maksevõimet ning maksejõuetuse ilmnemisel teatab sellest kohe kohtule ja ettevõtjale (punkt 2); abistab ettevõtjat kava koostamisel ja läbirääkimistel võlausaldaja ja krediidiandjaga (punkt 3); annab kohtule, võlausaldajale ja krediidiandjale mõistliku aja jooksul pärast taotluse saamist teavet ettevõtte majandusliku olukorra ja kava koostamise kohta (punkt 4); annab kohtule teavet oma ülesande täitmise kohta (punkt 5); hindab ümberkujundatava nõude tõendatust ja õiguspärasust ning teavitab kohut nõudest, mida tegelikult ei ole, mille suurus on ebaselge või mille õiguspärasust ega tõendatust ei saa hinnata (punkt 6); küsib vajadusel ettevõtjalt ja võlausaldajalt tõendeid ümberkujundatava nõude kohta (punkt 7); täidab seadusest tulenevat või kohtu poolt antud muud ülesannet, mis on vajalik menetluse läbiviimiseks (punkt 8). SanS § 50 lõige 1 sätestab, et järelevalvet kava täitmise üle teostab nõustaja.
35.Kohus ei nõustu kostjaga, et nõustaja ülesanded hõlmavad perioodi alates isiku nõustajaks määramisest kuni kava kohtule esitamiseni ning et kõik ülejäänud toimingud on hõlmatud tavapärase õigusnõustamisega. Eelmises punktis märgitust nähtub, et seadus näeb ette ulatuslikud nõustaja ülesanded, millised algavad juba enne kava kohtule esitamist, nt peab nõustaja viima ennast kurssi ettevõtja majandusliku olukorraga (SanS § 16 lõike 3 punkt 1) ja abistama viimast kava koostamisel (SanS § 16 lõike 3 punkt 3), ning kestavad kava kinnitamisele järgnevas järelevalves (SanS § 50). SanS-i seletuskirja kohaselt on § 16 lõikes 3 toodud nõustaja ülesannete näidisloetelu (seletuskiri kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/oigusuudised/eelvaadeSeadusUudis/459#2). Kohtu hinnangul kinnitab ka SanS § 18 lõike 2 tõlgendus, et nõustaja tasu määratakse komplektselt kõikide ülesannete täitmise eest. Seejuures ei erista seadus ajahetke, millest alates makstakse nõustajale tasu menetlusega seotud toimingute eest ja menetlusega kaasneva tavapärase õigusabi, mis ei ole seotud nõustaja ülesannetega, eest.
36.Hageja esitas kostja poolt RIITO-le alates 30.11.2016 kuni 30.11.2017 väljastatud arved, kus on toodud, millised toimingud kostja tegi ja millised kulud kandis (t I kd lk 24-36). Arvetelt nähtub, et kostja asus osutama õigusabi saneerimismenetluses 01.11.2016 (t I kd lk 24). 30.11.2016 ja 31.12.2016 arvetel (t I kd lk 24-25) toodud toimingud on hõlmatud nõustaja ülesandega viia ennast kurssi ettevõtte majandusliku olukorra ja kavandatava saneerimisega (SanS § 16 lõike 3 punkt 1) ning ülesandega abistada ettevõtjat kava koostamisel ja läbirääkimistel võlausaldaja ja krediidiandjaga (SanS § 16 lõike 3 punkt 3). Kuna toimingud märgitud arvetel on hõlmatud nõustaja ülesannetega, tuleb neid lugeda saneerimismenetlusega seotuks. Pooled ei vaidle, et 31.01.2017 arvel toodud toimingud on hõlmatud nõustaja ülesannetega (t I kd lk 27-28). 28.02.2017, 30.04.2017, 31.07.2017, 31.08.2017, 30.09.2017, 31.10.2017 ja 30.11.2017 arvetel (t I kd lk 29-33, 35-36) toodud toimingud on hõlmatud nõustaja ülesandega abistada ettevõtjat kava koostamisel ja läbirääkimistel võlausaldaja ja krediidiandjaga (SanS § 16 lõike 3 punkt 3), ülesandega anda kohtule, võlausaldajale ja krediidiandjale teavet ettevõtte majandusliku olukorra ja kava koostamise kohta (SanS 16 lõike 3 punkt 4) ja ülesandega anda kohtule teavet ülesannete täitmise kohta (SanS § 16 lõike 3 punkt 5). Kuna toimingud märgitud arvetel on hõlmatud nõustaja ülesannetega, tuleb neid lugeda menetlusega seotud toiminguteks. Nende toimingute eest väljastas kostja arveid kokku 52 896 eurot (käibemaksuga; kohus järgib hageja 17.06.2020 menetlusdokumendi punktis 2.2 esitatud tabelis märgitud arvete summasid koos käibemaksuga, v.a 30.09.2017 arve, mille kohta esitab kohus selgituse järgmises punktis).
2-18-13002
37.Kohus ei loe osa 30.09.2017 arvel (t I kd lk 33-34) märgitud toimingutest saneerimismenetlusega hõlmatuks. Arve sisaldab menetlusega seotud toiminguid maksumusega 697 eurot (käibemaksuta) ja töövaidlusega seotud toiminguid maksumusega 107.14 eurot (käibemaksuta). Töövaidlusega seotud toimingud ei ole praeguses vaidluses asjakohased ja nende eest arvel toodud tasu tuleb maha arvata. Menetlusega seotud toimingute maksumus on 836.40 eurot (697 + 20% käibemaks).
38.Hindamaks 12.12.2016 kokkuleppe kehtivust, tuleb arvestada eelpool toodud põhjendustel kostja esitatud arveid nõustaja kulutuste hüvitamiseks. Arvetelt (t I kd lk 24-25, 27-28) nähtub, et RIITO hüvitas kostjale kulutused kokku 1043.46 eurot (käibemaksuga).
39.Kostja väljastas RIITO-le arveid saneerimismenetluses kokku 54 775.86 eurot (52 896 + 836.40 + 1043.46). Märgitud summat tuleb pidada nõustajale makstud tasuks.
40.Kohtupraktikas märgitakse, et „ümberkujundatavate nõuete kogusumma“ määruse § 5 lõike 2 mõttes ei tähenda mitte nõuete kogusummat, mida soovitakse ümber kujundada, vaid nõuete kogusummat, mis kava alusel rahuldatakse, st nõudeid, mida ei tühistata (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-25-11, punkt 87). RIITO kava lisaks olevast võlausaldajatele väljamakstavate summade tabelist nähtub, et kava alusel rahuldatavate nõuete kogusummaks oli 2 792 845.23 eurot (t I kd lk 188-190). Seda arvestades oleks nõustaja tasu ülemmääraks määruse § 5 lõike 2 2 792 845,23 × 2,6% alusel olnud 72 613.98 eurot ( ). Seega mahub 12.12.2016 tasukokkulepe 100% määruse § 5 lõikega 2 sätestatud tasu ülemmäära piiridesse. Seetõttu ei saa tasukokkulepet, mis hõlmab ka kulutuste hüvitist, pidada võlausaldajate ja ettevõtja huve kahjustavaks ning tühiseks TsÜS § 87 ning määruse § 2 ja § 5 lõike 1 alusel. Kohus leiab, et kokkulepe kehtib ja hageja ei saa nõuda kostjalt tagasi selle alusel makstud nõustaja tasu ja kulutusi alusetu rikastumise alusel. Kuna põhinõue jääb rahuldamata, tuleb jätta rahuldama ka nõue viivise saamiseks.
41.Hageja esitas pärast eelmenetluse lõppemist 21.08.2020 menetlusdokumendi punktis 2.2 uue väite, et 12.12.2016 kokkulepe on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine (t II kd lk 30-35). Kohus ei arvesta hageja väidet TsMS § 331 lõike 1 alusel. Hageja väite menetlemine põhjustab asja lahendamise viibimist, sest kostjale tuleks tagada võimalus esitada seisukoht väite kohta. Hageja ei ole põhistanud ka mõjuvat põhjust uue väite esitamiseks hilinemisega.
42.Järgnevalt analüüsib kohus hageja nõuet tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks rahaliste kohustuste täitmised, mille alusel maksis RIITO kostjale nõustaja tasu ja kulutuste hüvitise kokku 43 920.66 eurot.
43.Hageja nõude õiguslikuks aluseks on pankrotiseaduse (PankrS) § 109 ja § 113. PankrS § 109 lõige 1 sätestab, et tagasivõitmisel tunnistab kohus sama seaduse §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Hageja tugines nõudes PankrS § 113 lõike 1 punktile 2, mis sätestab, et kohus tunnistab kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti 3 kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui täitmine toimus ebatavalise maksevahendiga või enne täitmise tähtpäeva või üht võlausaldajat teisele eelistades, samuti kui võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis või pidi maksejõuetusest teadma. Hageja palus tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks alates 05.01.2017 kuni 19.01.2018 tehtud ülekanded. Kohus määras RIITO-le ajutise halduri 22.02.2018 (t I kd lk 19-23). Seega on hagejal õigus nõuda rahaliste kohustuste täitmise tagasivõitmist, mis olid tehtud perioodil 22.11.2017 kuni 22.02.2018. Pangakonto väljavõttest
2-18-13002 nähtub, et märgitud perioodil tegi RIITO kostjale ülekande 19.01.2018 summas 361.80 eurot 30.11.2017 arve alusel (t I kd lk 197-214). Kuna RIITO tegi ülejäänud ülekanded varem kui 3 kuud enne ajutise halduri nimetamist, ei saa hageja nõuda nende tagasivõitmist PankrS § 109 lõike 1 ja § 113 lõike 1 punkti 2 alusel. Hageja ei ole tuginenud rahaliste ülekannete tagasivõitmise nõudes PankrS § 113 lõike 1 punktidele 1 või 3. Hageja ei ole toonud kohtu ette ka faktilisi asjaolusid kontrollimaks rahaliste ülekannete tagasivõitmist PankrS § 113 lõike 1 punktide 1 või 3 alusel.
44.Kohus peab kontrollima, kas esineb alus tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks RIITO 19.01.2018 rahaline ülekanne kostjale. Hageja tugines PankrS § 113 lõike 1 punkti 2 viimasele alternatiivile, st võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma. Kohtupraktikas märgitakse, et lisaks PankrS §-le 113 kui tagasivõitmise erialuse eeldustele peavad tagasivõitmise hagi rahuldamiseks olema täidetud PankrS § 109 lõikes 1 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused. /.../ Tulenevalt PankrS § 109 lõikest 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine, kusjuures igasugust ühe võlausaldaja eelistamist teisele ei saa veel pidada teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-50-17, punkt 10). Kohus on selgitanud pooltele tõendamiskoormist 19.05.2020 kirjaga (t I kd lk 160-164).
45.Esmalt kontrollib kohus, kas esineb PankrS § 109 lõikest 1 tulenev tagasivõitmise eeldus, st kas 19.01.2018 ülekanne kahjustab võlausaldajate huve. Hageja leiab, et võlausaldajate huvide kahjustamine on tõendatud ringkonnakohtu 01.02.2018 määrusega. Kohus leiab, et ringkonnakohtu määrus ei tõenda, et 19.01.2018 ülekanne kahjustab võlausaldajate huve. Ringkonnakohus märgib määruse punktis 34, et nõustaja 06.02.2017 aruandes nõutud tasuhüvitise suurus on ebaproportsionaalselt suur ning tasu sellises ulatuses väljamõistmine kahjustab võlausaldajate huve (t I kd lk 12-18). Ringkonnakohtu arvamus võlausaldajate huvide kahjustamise kohta andis kohtule aluse kohaldada diskretsiooni ja määrata põhjendatud tasu ja kulutuste hüvitise suurus. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et 19.01.2018 ülekanne kahjustab võlausaldajate huve PankrS § 109 lõike 1 mõttes. Lisaks avaldas ringkonnakohus arvamust võlausaldajate huvide kahjustamisest 31.01.2017 arvega (t I kd lk 27-28). Seda kinnitab see, et märgitud arvel toodud toimingud ja tasu suurus kattub nõustaja 06.02.2017 tegevuse ja kulutuste aruandes toodud toimingute ja tasu suurusega (t I kd lk 111-118). RIITO tegi 19.01.2018 ülekande kostjale muu, st 30.11.2017 arve alusel (t I kd lk 36, 214). Ringkonnakohtu arvamus, et 31.01.2017 arve tasumine kahjustab võlausaldajate huve ei tõenda, et 30.11.2017 arve alusel tehtud ülekanne kahjustab võlausaldajate huve.
46.Hageja väitis, et juhul, kui RIITO ei oleks arveid tasunud, oleks tal olnud rohkem rahalisi vahendeid, mida oleks saanud kasutada võlausaldajate nõuete täitmiseks. Kohtupraktikas märgitakse, et võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks ei piisa tõdemusest, et vaidlusaluste makseteta oleksid võlausaldajate nõuded pankrotimenetluses rahuldatud suuremas ulatuses. Selle üle otsustamine, kas nõudeid oleks juhul, kui kostjale ei oleks vaidlusalusel ajavahemikul tasu makstud, saanud rahuldada suuremas ulatuses, eeldab tagasivõitmise aja olukorra võrdlemist hüpoteetilise olukorraga, kus võlgnik ei oleks vaidlusaluseid makseid teinud (Riigikohtu lahend nr 2-16-18953, punkt 13.3). Hageja ei ole tõendanud, et 19.01.2018 makseta oleks rahasumma, mis võlausaldajate vahel pankrotimenetluse tulemusena jaotatakse suurem summast, mis võlausaldajate vahel tagasivõitmise aja seisuga jaotatakse.
2-18-13002
47.Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et 19.01.2018 ülekanne kahjustab võlausaldajate huve. Kuna täidetud ei ole rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise esimene eeldus PankrS § 109 lõike 1 alusel, ei käsitle kohus PankrS § 113 lõike 2 punktist 2 tulenevat eeldust. Kuna täidetud ei ole 05.01.2017 kuni 19.01.2018 tehtud rahaliste ülekannete tagasivõitmise eeldused, jätab kohus rahuldamata nõude tunnistada nimetatud ülekanded tagasivõitmise korras kehtetuks.
48.Kohus jätab hagi rahuldamata ja seetõttu puudub vajadus analüüsida kostja vastuväiteid, mis võivad välistada hageja nõude maksmapaneku (hageja ei saa alusetu rikastumise nõude eelduseks olevatele asjaoludele tugineda hea usu põhimõtte tõttu; RIITO loobus 12.12.2016 kokkuleppega alusetu rikastumise nõudest; kostja on tasaarvestanud hageja nõude).
49.Kohus jätab hagi rahuldamata. Seetõttu tuleb jätta menetluskulud hageja kanda TsMS § 162 lõike 1 alusel. Kohus määrab TsMS § 177 lõike 1 punkti 2 alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Apellatsioonkaebus
50.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks.
51.Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, eelkõige VÕS § 1028 ja § 1032, SanS § 18 lõikeid 2 ja 3 ning PankrS § 109 ja § 113. Samuti rikkus kohus oluliselt menetlusõiguse norme, eelkõige TsMS § 232 lõiget 1, § 438 lõiget 1 ja § 442 lõiget 8.
52.Vaidluse keskseks küsimuseks on, kas kostjal oli RIITO saneerimisnõustajana õigus saada tasu ja kulutuste hüvitamist osas, mis ületas ringkonnakohtu määratud hüvitise summat. Juhul, kui kostjal ei olnud õigust saada tasu suurema summas, on RIITO tasunud alusetult kostja arveid ning kostja on kohustatud tagastama alusetult saadu. Lisaks on oluliseks küsimuseks, kas kohtumäärusega kindlaksmääratud nõustaja tasu ületava tasu maksmise kokkulepe on heade kommetega vastuolus.
53.RIITO esitas 11.11.2016 saneerimisavalduse, millele oli lisatud võlanimekiri seisuga 30.09.2016 ning selles oli märgitud ümberkujundatavaks summaks 2 643 340.10 eurot. Omakapital oli avaldusele lisatud dokumentide kohaselt 30.09.2016 seisuga 1 093 291 eurot. Maakohus algatas 06.12.2016 saneerimismenetluse ning nimetas nõustajaks kostja juhatuse liikme V. Toomere. 22.06.2017 kinnitas kohus saneerimiskava. RIITO esitas 2016. a majandusaasta aruande 07.07.2017. Aruandest nähtus, et 31.12.2016 seisuga oli RIITO-l raha arvel 155 eurot ja kassas 400 eurot ning omakapital oli vähenenud 338 683 euroni, seega 3 kuuga üle 600 000 euro. Aruandest nähtuvalt oli RIITO täiesti maksejõuetu juba 31.12.2016. Võttes arvesse aga manipuleerimist väidetavate kinnisvarainvesteeringutega bilansis, oli RIITO faktiliselt maksejõuetu juba saneerimisavalduse ja -kava koostamisest/esitamisest alates.
54.01.02.2018 määruses kohus tuvastas mh, et nõustaja 06.02.2017 aruandes nõutud tasu suurus on ebaproportsionaalselt suur ning tasu sellises ulatuses väljamõistmine avaldajalt kahjustab võlausaldajate huve; olukorras, kus saneerimismenetlus tuleb ennetähtaegselt lõpetada ilma, et kava oleks täitma asutud, kuna kava on koostatud selliselt, et selle täitmise algus ei ole ettenähtav, tuleb asuda seisukohale, et suur osa nõustaja tehtud tööst osutus ebavajalikuks ja põhjendamatuks; samuti ei saa pidada põhjendatuks ja mõistlikult vajalikuks kasutada kõrgepalgalisi juriste sellises mahus (tunnihinnaga 110 eurot (käibemaksuta) ja
2-18-13002 töötundide arvuga 137,4) saneerimisteadete ettevalmistamisel ja saatmisel, kavade väljasaatmisel, tabelite koostamisel ja täitmisel, e-kirjade, tähitud kirjade ja meeldetuletuste saatmisel jms.
55.Peale saneerimismenetluse lõpetamist määrati ajutiseks halduriks hageja, kes koostas pankrotihinnangu ja selle arvutuskäigu ning hiljem halduri aruande. Aruannetest nähtub, et ajal, mil kostja saneerimisteenust osutas, oli RIITO 2017. a käive 1,2 miljonit, kuid kostja märkis kavasse prognoositavaks käibeks 12 miljonit. Näilise saneerimisprotsessi käigus prognoositi 2017. a käibeks 13 800 000 eurot ja 2018. a käibeks 15 500 000 eurot. Tegelikult oli RIITO käibe maht 2017. a vaid ca 1,1 miljonit eurot ja 2018. a käive üldse puudus, tegevus oli lõpetatud. Lisaks oli RIITO kajastanud bilansis kinnisvarainvesteeringutena kinnisasju, mis ei kuulunud temale, mille soetamiseks ei olnud ta kulutusi teinud ja millega tal puudus igasugune seos. Tegemist oli majandusnäitajate võltsimisega ja kostja ei kontrollinud vara olemasolu, pidades ilmselges pankrotiseisus olevat ettevõtet saneerimisvõimeliseks. Mistahes kinnisvarainvesteeringute kajastamine bilansis ei ole kooskõlas seadusega ja selline tegevus lõi ebaõige ettekujutuse RIITO majanduslikust olukorrast, millega kahjustati võlausaldajate huve. Olematut vara kajastava bilansiga õnnestus RIITO-l pankrotimenetluse asemel saneerimismenetluse algatamine. Arvestades, et kostja nõustas RIITO-t juba enne saneerimismenetluse algatamist, pidi ta olema teadlik tegelikust majanduslikust seisust ning asjaolust, et RIITO oli juba enne kava kinnitamist maksejõuetu.
56.Maakohus luges põhjendamatult 12.12.2016 tasukokkuleppe kehtivaks, kuna tasu ei ületa määruses sätestatud ülemmäära. Samuti, et kokkulepe ei kahjustanud võlausaldajate huve. Maakohus ei kontrollinud, kas kokkulepe on heade kommetega vastuolus.
57.Riigikohus juhtis lahendis nr 3-2-1-7-09 tähelepanu, et tulenevalt VÕS § 1 lõikest 1 ja § 6 lõikest 1 peavad tehingupooled teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lõige 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Riigikohus märkis, et viidatud sättest tulenevalt ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas olukord, kus õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi. Lahendi kohaselt kaotab võlausaldaja tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Eeltoodust tulenevalt ning TsÜS § 138 ja SanS § 18 lõigete 2 ja 3 sisust ning eesmärgist lähtuvalt tuleb lugeda 12.12.2016 tasukokkulepe hea usu põhimõttega vastuolus olevaks, kuivõrd kostjale oli enne kokkuleppe sõlmimist teada, et RIITO on maksejõuetu ning saneerimismenetlusel ei ole perspektiivi.
58.Riigikohus selgitas 25.02.2009 lahendi nr 3-2-1-122-08 punktis 19, et kohus võib menetluses ka omal algatusel vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta. Maakohus ei tuvastanud tasukokkuleppe tühisuse asjaolusid, rikkudes TsMS § 436 lõikeid 1 ja 2. Hageja tugines hagis alternatiivsetele õiguslikele alustele, paludes kohtul esmaselt hinnata alusetust rikastumisest tulenevat nõuet ja selle nõude rahuldamata jätmisel saneerimismenetluses tehtud maksete kehtetuks tunnistamist.
59.Riigikohus juhtis lahendis nr 3-2-1-106-13 punktis 19 tähelepanu, et maakohus peab alusetust rikastumisest tuleneva nõude rahuldamise eeltingimusena kontrollima, kas tehing on tühine TsÜS § 86 või § 87 järgi. Kaevatavas otsuses ei ole maakohus seda kontrollinud. Sama
2-18-13002 lahendi punktis 20 selgitas Riigikohus, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Ühiskonnas valitseva arusaama järgi on ilmselgelt taunitav maksejõuetu ettevõttega tasukokkuleppe sõlmimine olukorras, kus nõustaja tasu ja kulutuste suuruse otsustab kohus (SanS § 18) ning kohtu määratud summast suuremat tasu ei ole nõustajal õigus saada. Ringkonnakohus tuvastas, et kostjale saneerimisteenuse eest makstav tasu, mis ületab 9569.46 eurot, on ebaproportsionaalselt suur ja kahjustab võlausaldajate huve. Seega mistahes täiendav tasu, mida kostja on saanud, on saadud alusetult ning kostja on enammakstud tasu kohustatud tagastama, kuivõrd seadus ei võimalda tasukokkulepet sõlmida iseseisvalt, vaid nõustaja tasu määrab kindlaks üksnes kohus (SanS § 18).
60.Maakohus märkis 10.06.2020 e-kirjas, et eelmenetlus lõpeb 03.07.2020 ja pärast seda saavad pooled esitada üksnes õiguslikke seisukohti. Hageja 21.08.2020 menetlusdokumendi punktis 2.22 avaldatud seisukoht 12.12.2016 kokkulepe heade kommetega vastuolu osas on õiguslik seisukoht, mis tugines hageja 09.05.2019 menetlusdokumendi punktidele 2.4 ja 2.5. Seega oleks maakohus pidanud hageja õiguslikku seisukohta kaevatava otsuse koostamisel arvestama. Riigikohus selgitas lahendis nr 3-2-1-83-13 (punktis 12), et kohus saab tuvastada tehingu tühisuse, sh hinnata tehingu heade kommete vastasust ka omal algatusel. Eeltoodust tulenevalt peab kohus ka tehingu väidetava tühistamise korral kontrollima esmalt, olgu siis omal algatusel või menetlusosalise väite alusel, esmalt tehingu tühine. Seega isegi juhul, kui hageja oleks esitanud seisukoha hilinenult, oleks maakohus pidanud omal algatusel kontrollima, kas kokkulepe on heade kommetega vastuolus ning seetõttu tühine.
61.Hageja ei nõustu, et ringkonnakohtu 01.02.2018 määrus ei tekita hagejale õiguslikku alust nõuda kostjalt tasu ja kulutuste hüvitise tagastamist osas, mis ületab kohtu poolt määratud tasu ja kulutuste hüvitise suurust. Mistahes tasukokkulepped suuremas ulatuses kui kohtu määratud summas on tühised. SanS § 18 lõige 3 sätestab, et nõustaja tasu ja kulutuste hüvitise suuruse otsustab kohus nõustaja vabastamisel või kava kinnitamisel nõustaja tegevuse ja kulutuste aruande alusel, mis on esitatud sama seaduse § 10 lõike 2 punktis 3 nimetatud tähtaja jooksul. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-25-11 punktis 87 selgitanud, et kuigi kohus lähtub määruse § 2 esimese lause järgi tasu määramisel nõustaja ja ettevõtja vahelisest kokkuleppest tasu kohta, ei ole kohus sellega seotud, kui kokkuleppes ettenähtud tasu suurus kahjustab ilmselgelt võlausaldajate huve. Ringkonnakohus leidiski, et nõustaja aruandes nõutud tasuhüvitise suurus on ebaproportsionaalselt suur ning tasu sellises ulatuses väljamõistmine hagejalt kahjustab võlausaldajate huve ning määras tasu ja kulutuste suuruseks 9569.46 eurot. Seega on tasu ringkonnakohtu poolt kindlaks määratud ning maakohtul puudusid seaduslikud alused pidada tasu täiendavalt 43 920.66 euro ulatuses põhjendatuks ning hinnata kostja tasu teistkordselt. Maakohtu seisukoht täiendava tasu osas on seadusega vastuolus, kuivõrd nõustaja tasu määrab kindlaks kohus ning pooltel puuduvad õiguslikud alused täiendavate kokkulepete sõlmimiseks.
62.Riigikohus tõi lahendis nr 3-2-1-25-11 (punktis 87) välja, et kuigi kohus lähtub määruse § 2 esimese lause järgi tasu määramisel nõustaja ja ettevõtja vahelisest kokkuleppest tasu kohta, ei ole kohus sellega seotud, kui kokkuleppes ettenähtud tasu suurus kahjustab ilmselgelt võlausaldajate huve; ettevõtja ja nõustaja kokkuleppesse tasu suuruse kohta tuleb kohtul suhtuda kriitiliselt, seda eelkõige põhjusel, et makseraskustes ettevõtja kulutab põhiliselt seda raha, mille võiks kulutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks; kohus peab esmajoones hindama, kas nõustaja tasuga ei kahjustata ebamõistlikult ettevõtja võlausaldajate huve. Riigikohus tõi sama lahendi punktis 88 välja, et kui kava jääb kinnitamata põhjusel, et see on koostatud selliselt, et ei saa eeldada, et võlausaldajad seda toetaks ja/või kohus selle kinnitaks, st kui kava on koostatud võlausaldajate õigusi ulatuslikult eirates, on nõustaja töö
2-18-13002 ebakvaliteetne ja üldjuhul ei peaks talle üldse tasu maksma ja tema kulutusi hüvitama; kui nõustajale ei saa siiski ette heita võlausaldajate huvide tahtlikku kahjustamist või hooletust kohustuste täitmisel, ei ole tasu maksmine ja kulutuste hüvitamine nõustajale välistatud; sel juhul peaks see olema aga minimaalne ega olema võrreldav eduka kava kinnitamise korral makstava tasu ja hüvitatavate kulutustega.
63.Nõustaja tasu suuruse kindlaks määranud ringkonnakohtu lahend on jõustunud. Selliselt on tasu suurus lõplikult ja edasise vaidluse välise asjaoluna kindlaks määratud. Kuigi ringkonnakohus jättis nõustaja tasu taotluse suures ulatuses rahuldamata, ei kaevanud nõustaja seda edasi. Seega oli ta tasu vähendamisega nõus. Maakohus asus kaevatavas otsuses tasu küsimust lahendama teistkordselt. Selline maakohtu tegevus ei ole õiguspärane ega kooskõlas seadusega.
64.Isegi kui lugeda tasukokkuleppe/kinnitus kehtivaks, ei ole õiguspärane selle alusel arvete esitamine saneerimisteenuse eest suuremas summas kui ringkonnakohtu poolt määratud. Selle on kostja kätte saanud ja selle tagastamist hageja ei nõua. Juhul, kui RIITO oleks läinud pankrotti enne kostjale arvete tasumist, oleks pankrotimenetluses võimalik kostja täiendavale tasunõudele vastu vaielda. Maakohtu otsusest tulenevalt võiksid peatselt vältimatult pankrotistuv võlgnik ja saneerimisnõustaja kokku leppida, et võlausaldajate arvelt tasutakse nõustajale ka see osa tasust, mida kohus põhjendatuks ei lugenud. Tuues sarnase situatsiooni analoogia korras pankrotimenetlusse, kaasneks situatsioon, kus võlgnik ja pankrotihaldur võiksid kokku leppida, et vaatamata kohtumäärusele on halduril õigus võtta võlgniku kontolt suuremat tasu kui kohus kindlaks määras. Mistahes kohtuvälised nõustaja tasu määramised ja kokkulepped on SanS § 18 kohaselt välistatud. Arvestades, et ringkonnakohtu poolt määratud tasu on täies ulatuses kostjale välja makstud, on kostja alusetult hageja arvelt rikastunud ja saanud teenuse eest alusetult 43 920.66 eurot.
65.Kuigi hageja tugines nõude õigusliku alusena VÕS § 1028 lõikele 1, oleks maakohus pidanud hindama rahuldamise võimalusi hagi aluseks olevatel asjaoludel kõigil võimalikel õiguslikel alusel. Maakohus lähtus üksnes hageja õiguslikust käsitlusest. Selline kohtu tegevus ei ole seaduse ega kohtupraktikaga kooskõlas.
66.Maakohus avaldas otsuses, et hageja ei ole tuginenud rahaliste ülekannete tagasivõitmise nõudes PankrS § 113 lõike 1 punktidele 1 või 3 ega toonud kohtu ette faktilisi asjaolusid, mis võimaldaks kontrollida rahaliste ülekannete tagasivõitmist viidatud sätete alusel. Hageja on seisukohal, et hoolimata asjaolust, kas tema tugines rahaliste ülekannete tagasivõitmise nõudes PankrS § 113 lõike 1 punktile 3, oleks kohus pidanud otsuse tegemisel kohaldama õigust omal algatusel. Ka ei nõustu hageja, et ta ei toonud kohtu ette vastavaid faktilisi asjaolusid. Hageja esitas need koos tõenditega PankrS § 113 lõike 1 punkti 2 osas, mis kattusid täielikult punkti 3 faktiliste asjaoludega.
67.PankrS § 117 lõike 3 kohaselt võib kohus lugeda võlgniku lähikondseks sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetamata võlgnikule lähedase isiku. Juhul, kui makse tegelikku majanduslikku sisu hinnates on võimalik järeldada, et sellisele äriühingule tasumine oli võlgniku juhatuse liikmele või osanikule majanduslikult kasulik, saab lähikondsuse hindamisel samastada PankrS § 117 lõike 2 punktides 1 ja 2 nimetatud isiku ja tema kontrollitava äriühingu. Arvestades, et Y on kostja juhatuse liige alates 10.09.2013 ja tema koostas saneerimisavalduse, on ta võrdsustatav raamatupidajaga, kuivõrd haldas RIITO raamatupidamisdokumente ning oli juba enne kava esitamist teadlik, et RIITO on maksejõuetu. Seega saab kostjat lugeda võlgniku lähikondseks PankrS § 117 lõike 1 punktide 1 ja 2 ning lõike 3 alusel. Eeltoodust tulenevalt
2-18-13002 olid maakohtule teada faktilised asjaolud, mille alusel oleks kohus saanud kontrollida rahaliste ülekannete tagasivõitmist PankrS § 113 lõike 1 punkti 3 alusel. Kuna nõustajaks määratud Y on käsitletav RIITO lähikondsena, on hagejal õigus nõuda rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmist 2 aastat.
68.TsMS § 162 lõike 1 alusel tuleb hagiavalduse rahuldamise korral jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Vastustaja seisukoht
69.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud poolte kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
70.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni tühistamiseks või muutmiseks alus puudub, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Muutmata osas ei tuvastanud ringkonnakohus maakohtu poolt olulisi menetlusõiguse rikkumisi ega ebaõiget materiaalõiguse kohaldamist. Muutmata osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). Muutmisele kuuluvas osas (vaidlustatud lahendi põhjenduste punkt 13) rikkus maakohus menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lõige 7, § 438 lõige 1), kuid nimetatud rikkumine ei anna alust maakohtu lõppjärelduse muutmiseks. Kolleegium jaotab apellatsioonimenetluse kulud.
71.Hageja heidab maakohtule mh ette, et vastupidiselt vaidlustatud otsuse põhjenduste punktis 13 väljendatud seisukohale oleks kohus pidanud kontrollima, kas 12.12.2016 kokkulepe ei ole vastuolus heade kommetega ja seeläbi tühine (kaebuse põhjenduste punkt 5) ning seda sõltumata sellest, et vastava väite esitas hageja peale eelmenetluse lõppemist. Ringkonnakohus nõustub selles osas kaebajaga. Asjakohane on seisukoht, et väide tehingu heade kommetega vastasuse kohta on poole õiguslik väide, millega kohus ei ole seotud (TsMS § 436 lõige 7), ning sõltumata sellise väite esitamata jätmisest tuleb kohtul kontrollida vaidlustatud tehingu võimalikku tühisust mh vastuolu tõttu heade kommetega ka juhul, kui pool sellist taotlust ei esita. TsMS § 438 lõike 1 kohaselt tuleb kohtul otsuse tegemisel mh otsustada, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Täiendavaid õiguslikke väiteid lubas maakohus 10.06.2020 määruse (vormistatud e-kirjana) kohaselt esitada ka peale eelmenetluse lõpetamist (t I kd lk 169). Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu põhjendustest välja punkti 13 ja asendab selle järgmise käsitlusega. Ringkonnakohus on seisukohal, et praeguses asjas ei muuda TsÜS § 86 alusel 12.12.2016 tehingule hinnangu andmata jätmine ebaõigeks maakohtu järeldust tehingu kehtivuse kohta. Kohtul tuleb tehingu vastavust headele kommetele kontrollida nende eluliste asjaolude alusel, millised on pool toonud eelmenetluses esile ja mis annavad kohtule põhjendatud kahtluse, et tehing võib olla heade kommetega vastuolus. Pankrotihaldur on kohtumenetluses toonud läbivalt esile, et tasukokkulepe on vastuolus heade kommetega, kuna kahjustab võlausaldajate huve. Ringkonnakohus on seisukohal, et sellise pankrotihalduri väite (võlausaldajate huvide kahjustamine) alusel ei saa tehingu tühisust tuvastada, kuna see asjaolu kattub vara tagasivõitmiseks tehingu kehtetuks tunnistamiseks PankrS-s sätestatud alustega. Lahendis nr 3-2-1-18-14 (punktis 38) on Riigikohus selgitanud, et olukorras, kus tehingutest tulenevate negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks on sätestatud PankrS-s tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut, on välistatud sarnaste põhjendustega TsÜS § 86 kohaldamine.
2-18-13002 Neid tehinguid, mida on võimalik tagasi võita, ei saa pidada tühisteks, vaatamata sellele, et nad võivad olla ka vastuolus heade kommetega, kuna tagasivõitmist sätestavad normid on erinormid TsÜS § 86 suhtes. Samale seisukohale asus Riigikohus ka lahendis nr 3-2-1-80-05 (punktis 23), kus analüüsis samasisulisi sätteid kuni 01.07.2002 kehtinud redaktsioonides. Riigikohus selgitas mh, et ei oleks põhjendatud, kui sisuliselt samal alusel, mis on ette nähtud PankrS-s tagasivõitmise nõude rahuldamiseks, loeks kohus lepingu tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega. Sel juhul välditaks esmajoones PankrS-s ettenähtud piiranguid tagasivõidetavate tehingute tegemise ja tagasivõitmise nõuete esitamise aja kohta ning muudetaks eriregulatsioon suuresti sisutuks. Kolleegiumi arvates oli seadusandja eesmärgiks tagasivõitmise instituudi kehtestamisel just võlausaldajate huve kahjustavate tehingute üle peetavate vaidluste koondamine pankrotimenetlusse ja võimalikult lühikesse ajavahemikku. Seega ei kohaldu TsÜS § 66 lõige 1 (praegu samasisuline § 86) kolleegiumi arvates ulatuses, milles põhjendused tehingu heade kommete vastasusest kattuvad põhjendustega tehingu tagasivõidetavuse kohta PankrS-i järgi, ning tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad tehingud ei ole tühised TsÜS § 66 lõike 1 järgi. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 66 lõike 1 kohaldamist erinormina nt TsÜS §-de 69, 70, 72-74 suhtes on rõhutatud ka Riigikohtu otsustes nr 3-2-1-108-02, 3-2-1-2904 ja 3-2-1-103-96. Ringkonnakohus täpsustab, et viidatud Riigikohtu lahendites ei välistata, et võlausaldajate huve kahjustavad tehingud võivad olla heade kommetega vastuolus ja seega tühised samaaegselt muul põhjusel, kuid praeguses asjas selliseid elulisi väiteid hageja esile toonud ei ole.
72.Muus osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Kolleegium ei tuvastanud alust tõendite ümberhindamiseks (TsMS § 653). Järgnevalt vastab kolleegium eelpool käsitlemata kaebaja väidetele.
73.Apellatsioonkaebuses jääb hageja seisukoha juurde, et saneerimisnõustaja ja ettevõtja ei saa sõlmida tasukokkulepet, mis on ületab kohtu poolt saneerimismenetluses määratavat tasusummat. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ja leiab, et maakohus analüüsis asjakohaselt kokkuleppe vastavust SanS-i ja 09.01.2009 määruse sätetele ega tuvastanud, et tegemist oleks TsÜS § 87 kohase seadusega vastuolus oleva tehinguga. Erinevalt PankrS-st võimaldab SanS ja selle rakendamiseks kehtestatud justiitsministri määrus nõustajale ja ajutiselt majanduslikes raskustes olevale ettevõtjale õiguse sõlmida nõustajaga tasukokkulepet. Kokkuleppe sõlmimine ei ole kohustuslik, kuid võimalik. Sellise kokkuleppe sõlmimist on aktsepteerinud ka maakohtu poolt esiletoodud lahendites kehtiv kohtupraktika. Kuna erinevalt pankrotimenetlusest on saneerimismenetluse puhul eelduslikult tegemist ettevõtja ajutiste majandusraskustega, ei ole asjakohane kaebaja võrdlus võimaliku kokkuleppega pankrotistunud ettevõtja ja pankrotihalduri vahel. Seadusest ega selle rakendamise määrusest ei saa teha järeldust, et tegemist oleks lahtise tingimusega (tasu suuruse osas) lepinguga VÕS § 26 mõttes. Kui saneerimismenetlus täidab oma eesmärgi ja ajutised raskused ületatakse, ei saa tasukokkulepe ettevõtja võlausaldajate huve puudutada. Kui aga saneerimine ebaõnnestub ja alustatakse pankrotimenetlust, saab pankrotihaldur kasutada tehingu suhtes pankrotimenetlusele ettenähtud kohaseid õiguskaitsevahendeid. Praeguses asjas tuvastas maakohus, et halduri kasutuses olevate õiguskaitsevahendite eeldused täidetud ei ole. Kuna ringkonnakohus eelnevalt nõustus maakohtu vastavate põhjendustega, siis pikem käsitlus siinkohal vajalik ei ole.
74.Sarnaselt eelpool käsitletud tühisuse teemaga on põhimõtteliselt õige kaebaja käsitlus selle kohta, et kui tehing ei ole tühine, oleks maakohus pidanud ise kohaldama asjakohaseid PankrSi sätteid tagasivõitmise kohta. Samas ka siinkohal kohaldub tsiviilkohtumenetluses sätestatud hagimenetluse üldine põhimõte, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude alusel (TsMS § 5 lõige 1). Kaebaja heidab maakohtule ette PankrS § 113 lõike 1 punkti 3 kohaldamata jätmist,
2-18-13002 kuid tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on õige kostja väide, et hageja ei esitanud maakohtus väiteid kostja lähikondsusest (juhatuse liikme Y kaudu) ettevõtjaga. Seega ei saanud maakohus ka nende väidete alusel otsustada, kas PankrS § 113 lõike 1 punkti 3 kohaldamise üks eeldustest (lähikondsus) on täidetud. Hageja tõi vastavad väited esile alles apellatsioonkaebuses, kuid ei põhjendanud, millisel mõjuval põhjusel ei saanud ta neid esitada maakohtus. Ringkonnakohus jätab uued väited TsMS § 652 lõike 4 alusel tähelepanuta. Kostja vaidles nende menetlemisele vastuses kaebusele vastu.
75.VÕS § 6 lõikest 1 peavad tehingupooled teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt ning lõige 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Apellatsioonkaebusest on aru saada, et hageja on seisukohal, et praeguses asjas tuleks jätta seadusest ja tehingust tulenev kohaldamata, kuna kostjale oli enne kokkuleppe sõlmimist teada, et ettevõtja on maksejõuetu ja saneerimismenetlusel ei ole perspektiivi. Samas praeguses vaidluses nõuab hageja tehingu alusel tasutut tagasi ning isegi kui oleks alust tuvastada kostja kui raha saaja käitumise vastuolu hea usu põhimõttega, saaks see asjaolu avaldada mõju tema raha saamisele suunatud nõudeõigusele, kuid tehingu, mille alusel raha tasuti, kehtivusele VÕS § 6 õiguslikku mõju ei avalda. VÕS § 6 (hea usu põhimõte) ei ole tehingu tühisuse aluseks erinevalt TsÜS §-st 86 (vastuolu heade kommetega).
76.Kuna maakohus jättis hagi õigustatult rahuldamata, ei ole alust muuta ka maakohtumenetlusega seotud menetluskulude jaotust. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
77.Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda.
78.Kuna maakohus menetluskulude rahalist hüvitist kindlaks ei määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lõige 4). Menetluskulude hüvitise määrab rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
79.Ringkonnakohtu 04.02.2021 määruse alusel tasus hageja 05.02.2021 kostja menetluskulude tagatiseks 1300 eurot. TsMS § 195 lõike 1 kohaselt kui tagatise andmise põhjus on ära langenud, tagastab tagatise määranud või selle andmist võimaldanud kohus tagatise andja avalduse alusel.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.