XX hagi City Chalet OÜ (endise ärinimega P&R Kesklinn OÜ) vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 28. septembri 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
244,57 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Roman Märtson Kostja (vastustaja) City Chalet OÜ (registrikood 12366218), lepinguline esindaja vandeadvokaat Taivo Ruus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Keelduda XX Harju Maakohtu 28. septembri 2020. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.
2.Apellatsioonkaebuse esitamisega seonduvad menetluskulud jätta XX kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Hagimenetluses võib määruskaebuse Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.XX (hageja) esitas Pärnu Maakohtule 13. aprillil 2020 maksekäsu kiirmenetluse avalduse City Chalet OÜ (endise ärinimega P&R Kesklinn OÜ, kostja) vastu. Kostja vastuväite tõttu lõpetati 5. mai 2020 määrusega maksekäsu kiirmenetlus ja anti asi üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 15. mail 2020 kostja vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla 225 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1,57 eurot ja edasiulatuva viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätetatud määras. Hageja väitel sõlmisid pooled 20. jaanuaril 2020 tähtajalise eluruumi üürilepingu aadressil XXX, Tallinn tähtajaga üks aasta, s.o kuni 20. jaanuarini 2021. Hageja tasus vastavalt üürilepingule kostjale tagatisraha 225 eurot. Hageja teavitas kostjat üüripinna puudustest, s.o ventilatsioon töötas puudulikult ja üüritud ruumidesse oli tekkinud hallitus. Hageja määras kostjale puuduste kõrvaldamiseks tähtaja kuni 8. aprillini 2020. Kostja teatas hagejale
1.aprillil 2020, et ta ei kavatse puuduseid kõrvaldada. Hageja teatas 1. aprillil 2020, et ta ütleb üürilepingu üles alates 1. aprillist 2020. Hageja nõudis kostjalt üürilepingu p 3.5 järgi tagatisraha tagastamist hiljemalt 7. aprillil 2020. Kostja ei ole hagejale tagatisraha tagastanud. Järelikult on kostja lepingulist kohustust rikkunud. Hageja nõuab kostjalt tagatisraha tagastamist. Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja väitel sõlmisid pooled tähtajalise üürilepingu. Pooled olid üürilepingus kokku leppinud üürnikupoolses erakorralise ülesütlemise aluses. Hagejal oli õigus üürileping ennetähtaegselt üles öelda, kui kostja oli lepingut oluliselt tahtlikult rikkunud ega olnud vaatamata üürniku pöördumisele puudusi seitsme päeva jooksul kõrvaldanud (üürilepingu p 7.7). Hageja ei ole tõendanud, et üüripinnal esines puudus, et puudus oli oluline ning et kostja rikkus üürilepingut tahtlikult. Hageja ei ole tõendanud, et üüritud pinnal oli hallitus või et ventilatsioon ei töötanud. Järelikult on hageja üürilepingu ülesütlemine tühine. Hagejal oli ja on võimalus üüritud asja kasutada. VÕS § 314 lg 1 sätestatud alust lepingu ülesütlemiseks ei esine. Maakohtu otsus
4.Maakohus jättis 28. septembri 2020. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 813,75 eurot. Maakohus leidis, et pooled ei vaidle, et:
hageja üürnikuna ja kostja üürileandjana sõlmisid 20. jaanuaril 2020 tähtajalise eluruumi üürilepingu tähtajaga üks aasta, s.o kuni 20. jaanuarini 2021;
hageja tasus kostjale tagatisraha 225 eurot;
hageja lahkus üüritud ruumist 23. märtsil 2020.
Maakohtu hinnangul ei esinenud hagejal mõjuvat põhjust üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Hageja ei ole tõendanud, et üüritud esemel töötas ventilatsioon puudulikult või et üüritud ruumidesse oli tekkinud hallitus. Hageja esitatud fotodelt ei ole tuvastatav hallituse olemasolu. Hageja tutvus põranda olukorraga korterit vastu võttes. Üürilepingust ei tulene põranda pinnakatte osas eritingimusi. Kostja on selgitanud, et tegemist on dekoratiivse eritöötluseta betoonpõrandale iseloomuliku struktuuriga, mida ei värvita. Hageja soovis
2.märtsi 2020 e-kirjas, et kostja puhastaks üüritud eluruumi põranda. Must põrand ei ole puudus, mida hageja ei saanud üürilepingu p 4.2.7 järgi ise kõrvaldada ja mis annaks aluse lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Ka ei tõenda hageja eksperiment küünlaga, et ventilatsioon oli puudulik või ei töötanud. Lisaks selgitas kostja, et küünalt hoiti resti juures, mille taga on kuulkraan. Hageja teavitas kostjat võimalikust ventilatsiooni puudusest
31.märtsil 2020, s.o pärast seda, kui hageja oli eluruumist välja kolinud. Hageja elas enam kui kaks kuud eluruumis ja ei ole eluliselt usutav, et ta ei saanud ventilatsiooni võimalikust puudusest varem teada. Kuna hagejal ei esinenud õiguslikku alust tähtajalise üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, siis puudub hagejal õigus nõuda kostjalt üürilepingu p 3.5 järgi 2 (5)
tagatisraha tagastamist. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu jättis maakohus rahuldamata ka hageja viivisenõude. Apellatsioonkaebus
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja väitel tõlgendas maakohus õigusnorme vääralt. Pooled ei palunud maakohtul tuvastada, kas üürilepingu ülesütlemiseks esines õiguslik alus või mitte. Hageja tugines nõude esitamisel VÕS § 308 lg-le 3. Maakohus on jätnud selle õigusnormi kohaldamata. Hagejal on tagatisraha tagasisaamise õigus alates lepingu lõppemisest. Üürileandja nõuete puudumise korral on üürnikule tagatisraha tagastamata jätmine seadusevastane.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 keelduda.
7.TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi lihtsustatud korras, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Praeguses asjas on hageja palunud mõista kostjalt välja põhinõude 225 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1,57 eurot ning viivise põhinõudelt alates 16. maist 2020 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Seega on tegemist lihtmenetluses menetletud asjaga TsMS § 405 lg 1 tähenduses.
8.Lihtmenetluse asjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse üksnes juhul, kui maakohus on andnud loa edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
9.Maakohus ei ole otsuses andnud luba selle edasikaebamiseks.
10.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus vaidlustatud otsust tehes ebaõigesti hinnanud tõendeid ega rikkunud menetlusõiguse norme. Samuti ei ole maakohus valesti kohaldanud materiaalõiguse norme.
11.Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus ei pidanud hageja nõude lahendamiseks tuvastama, kas hagejal oli üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks õiguslik alus. VÕS § 308 lg 3 ja üürilepingu p 3.5 kohaselt on hagejal õigus nõuda tagatisraha tagastamist üksnes pärast üürilepingu lõppemist. Järelikult tuli maakohtul hageja nõude lahendamiseks kindlaks teha, kas poolte sõlmitud üürileping on lõppenud.
12.Maakohus on õigesti leidnud, et hagejal ei esinenud õiguslikku alust tähtajalise üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Hageja ei ole tõendanud, et üüritud ruumidesse oli tekkinud hallitus või et ventilatsioon töötas puudulikult. Hageja esitatud fotode pinnalt ei ole võimalik hageja väidetud puudusi tuvastada. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses nendele maakohtu järeldustele vastu vaielnud. Hageja ei ole kohtumenetluses muudele üürilepingu erakorralistele ülesütlemise alustele tuginenud. Järelikult ei olnud hagejal alust üürilepingu ülesütlemiseks.
13.Kuna hagejal ei olnud alust üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, ei toonud õigusvastane üürilepingu ülesütlemine õigusliku tagajärjena kaasa üürilepingu lõppemist. Möödunud ei ole ka üürilepingu tähtaeg. Järelikult üürileping kehtib ja kostjal ei ole tekkinud kohustust hagejale tagatisraha tagasi maksta.
3 (5)
14.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist ei välista ka asjaolu, et maakohus on hagejalt kostja kasuks välja mõistnud menetluskulu hüvitise 813,75 eurot ning hageja on palunud jätta menetluskulud kostja kanda. Riigikohus on iseenesest küll leidnud, et TsMS § 637 lg 21 alusel ei tohiks apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda olukorras, kus lihtmenetluse asjas on maakohus otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse, menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalist suurust ning on täidetud TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldused (vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot). Riigikohus on seda seisukohta põhjendanud sellega, et vastasel juhul oleks menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise võimalused lihtmenetluse asjas isiku jaoks erinevad sõltuvalt sellest, kas menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks kohtuotsuses või eraldi määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud lahendi jõustumist (vt Riigikohtu 15. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16, p 11). Hageja ei ole aga praeguses asjas esitanud apellatsioonkaebuses ühtegi väidet selle kohta, et temalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulu suurus oleks kuidagi põhjendamatu. Seega ei ole hageja vaidlustanud temalt välja mõistetud menetluskulude suurust. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega TsMS § 178 lg 2 mõttes olla tegu olukorras, kus menetlusosaline on vaidlustanud üksnes asja sisulist lahendust ning menetluskulude jaotust, vaatamata sellele, kas maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda sellist tõlgendust ei seaduse tekst ega mõte. Samuti oleks see vastuolus Riigikohtu seisukoha aluseks olnud menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõttega. Esiteks märgib ringkonnakohus, et TsMS § 178 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale. Selles menetluses ei ole enam võimalik vaidlustada menetluskulude jaotust, mida on TsMS § 178 lg 1 kohaselt võimalik vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Eelviidatud tõlgendus tooks kaasa seega selle, et menetlusosalised oleksid ebavõrdses seisus sõltuvalt sellest, kas menetluskulud määratakse kindlaks kohtuotsuses või pärast kohtuotsuse jõustumist eraldi määrusega. Nimelt peaks ringkonnakohus olukorras, kus maakohus on menetluskulude suuruse kindlaks määranud otsuses, apellatsioonkaebuse sisuliselt läbi vaatama ja otsusega lahendama, vaatamata TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud menetlusse võtmisest keeldumise aluse olemasolule, samas kui ta võiks jätta apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata olukorras, kus maakohus määrab menetluskulud kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist eraldi määrusega. Seega tooks selline tõlgendus kaasa vastupidise tagajärje Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16 soovitud eesmärgile. Teiseks ei sõltu TsMS § 178 lg 2 järgi kaebeõigus sellest, kui suured on maakohtu kindlaksmääratud menetluskulud, vaid kui suures ulatuses neid vaidlustatakse (kaebeõigus on olemas, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot). Seega olukorras, kus kaebuses ei ole öeldud sõnagi menetluskulude suuruse kohta, ei ole võimalik ka hinnata, kas TsMS § 178 lg 2 järgi kaebeõigus oleks olemas. Lisaks sellele on ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse piiridega. Olukorras, kus kaebuses ei ole menetluskulude suurust vaidlustatud ning ringkonnakohus asja sisulist lahendust, sh menetluskulude jaotust ei muuda, ei ole ringkonnakohtul alust omal algatusel ka asuda maakohtus kindlaksmääratud menetluskulude suurust muutma. TsMS § 174 lg 5 kohaselt on kõrgema astme kohtul ilma vastava kaebuseta võimalik maakohtus kindlaks määratud menetluskulude suurust muuta üksnes juhul, kui ta muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata.
15.Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna kostjal ei ole kaebuse menetlusse võtmise 4 (5)
staadiumis veel menetluskulusid tekkinud, ei tule hagejal hüvitada kostja apellatsioonkaebuse menetlemise kulusid. Hageja tasus kaebuse esitamiselt riigilõivu 75 eurot. Hagejal on õigus taotleda kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel.
16.Ringkonnakohus ei toimeta vastavalt TsMS § 638 lg-le 4 apellatsioonkaebust kostjale kätte. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid hagejale füüsiliselt tagastada. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
17.TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on kohtumäärus edasikaevatav. / allkirjastatud digitaalselt / Vahur-Peeter Liin
/ allkirjastatud digitaalselt / Villem Lapimaa
/ allkirjastatud digitaalselt / Ande Tänav
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.