Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

HAGEJA NÕUDED JA NENDE PÕHJENDUSED

Hagiavalduse kohaselt sõlmiti Elisa Eesti AS (edaspidi teenuse osutaja) ja kostja vahel liitumisleping, mille alusel kohustus teenuse osutaja pakkuma kostjale mobiilsidealaseid teenuseid ning kostja oli kohustunud saadud kaupade (mobiiltelefoni)/teenuste eest õigeaegselt ja regulaarselt tasuma vastavalt esitatud arve(te)le. Kostja asus teenuse osutaja teenuseid kasutama ning teenuse osutaja esitas kostjale arve(d): 1. veebruar kuni 28. veebruar 2016, 01.03.2016 arve nr 2014756645 summas 44,14 €, tasumise tähtaeg 18.03.2016, kostja on arvet osaliselt tasunud summas 0,19 €; 1. märts kuni 31. märts 2016, 01.04.2016 arve nr 2014962012 summas 44,45 €, tasumise tähtaeg 18.04.2016; 1. aprill kuni 30. aprill 2016, 01.05.2016 arve nr 2015207019 summas 43,96 €, tasumise tähtaeg 18.05.2016; 1. mai kuni 31. mai 2016, 01.06.2016 arve nr 2015429972 summas 95,06 €, tasumise tähtaeg 18.06.2016. Lepingu sõlmimisel kinnitasid pooled, et kohustuvad täitma lepingu(te) lahutamatuks lisaks olevaid mobiiltelefonisideteenuste kasutamise tingimusi (edaspidi Üldtingimused). Vastavalt Üldtingimustele kohustus kostja tasuma arve(d) vastavalt arve(te)l osundatud maksetähtpäevaks (p.5.2.2). Vastavalt Elisa üldtingimuste p-le 7.10 on Elisal õigus nõuda kostjalt maksete mittetähtaegsel tasumisel viivist arvele märgitud maksetähtajale järgnevast kuupäevast füüsilise isiku puhul 0,07% võlasummast iga viivitatud päeva eest. Maksetähtaeg, arvelduskonto number ja muu vajalik informatsioon maksete sooritamiseks on märgitud kostjale väljastatud arvel. Kostja on vastavalt lepingule arve(te)l märgitud ulatuses teenuseid kasutanud, kuid teenuste eest tasumata jätmisega on ta rikkunud oma lepingulisi kohustusi. Kostja ei ole reageerinud võla tasumiseks kirjalikult väljastatud meeldetuletustele. Sissenõudjal on õigus nõuda ja kostjal lasub lepingu üldtingimuste punkti 5.2.3. ja 6.1.7 kohaselt kohustus hüvitada mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm võlateatist (s.o 01.04.2018, 01.05.2018 ja 01.06.2018) hagejale teadaolevale kostja aadressile xxxxxxxxxxxxxxxxx-xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Seetõttu juhindudes § 1132 lg 2 on hagejal õigus nõuda 01.04.2018 võlateatise eest 15 € ning 01.05.2018 ja 01.06.2018 kummagi võlateatise eest 5,00 € s.t. kokku 25 €. Kokku on hagejal tekkinud kulud 25 € ulatuses seoses meeldetuletuskirjade edastamisega kostjale. Elisa Eesti AS on loovutanud kostjaga sõlmitud lepingust tuleneva nõude koos kõrvalnõuetega kostja vastu 01.02.2018 hagejale. Kostjale teavitati nõude loovutamisest kuid käesoleva ajani ei ole kostja kohustust tasunud. Kostja võlgneb hagejale järgnevad summad: 1) põhivõlgnevus: 227,42 eurot; 2) viivised summas 208,66 eurot. Hageja on arvutanud viivist alates kostjale arve tasumistähtajale järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamiseni ning nõuab ka tulevikus sissenõutavaks 2 (6)

muutuvat viivist 0,07% põhinõudelt päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Neil asjaoludel palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 227,42 eurot ja viivised 208,66 eurot ja sissenõudekulu vastavalt VÕS §1132 lg 2 summas 25 EUR; mõista kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks mitte muutunud viivis kuni põhinõude 227,42 € tasumiseni, lugedes viivise määraks 0,07% päevas tasumata põhisumma jäägilt ning arvestades viivist hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast s.o alates 17.12.2019.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja vastuväidete kohaselt jäi talle hageja nõudekiri arusaamatuks. Sellest ei tulene, et hagejal oleks õigus või volitus kostjale nõudeid üldse esitada või endale summade ülekandmist nõuda. Arusaamatuks jääb nõudesumma kujunemine, selle arvestuskäik ja alus. Isegi juhul kui nõudekirjas esitatud informatsioon oleks korrektne ja tõendatud, on ilmne, et esitatud nõue on aegunud. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et üldine aegumistähtaeg on kolm aastat. Erandlikult kümne aastase aegumistähtaja kohaldamiseks peab sissenõudja tõendama asjaolusid, et võlgnik on kohustust rikkunud tahtlikult. Seega ei ole põhjendatud 10-aastase aegumistähtaja rakendamine vaid seetõttu, et võlausaldaja on olnud saamatu oma nõude maksmapanekul või puudus tal selleks mingil põhjusel huvi. Kostja taotleb nõude aegumise kohaldamist. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA NENDEST TEHTUD JÄRELDUSED Kohus leiab, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus määras asja lahendamisele TsMS § 403 lg 1 alusel kirjalikus menetluses. Tartu Maakohtu 23.septembri 2020.a. määrusega määrati pooltele tähtaeg 14 päeva kohtumääruse kättetoimetamisest, mille jooksul on pooltel võimalik kohtule esitada avaldusi ja dokumente. Pooled ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks avaldusi ja dokumente esitanud. Kostja väitel on hageja nõue aegunud, sest lepingust on möödunud rohkem kui kolm aastat. Hageja selle väitega ei nõustu. Käesolevas asjas on kostja vastu esitatud neljast arvest tulenevad nõuded, igas arves on toodud maksetähtaeg: 18.03.2016, 18.04.2016, 18.05.2016 ja 18.06.2016 (tl 10-13). TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 154 lg 1 järgi korduvate kohustuste, välja arvatud lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Käesolevas asjas on arvete maksetähtaeg 2016.a. Seetõttu kohaldub hageja nõudele kostja vastu TsÜS § 154 lg 1 ja aegumistähtaeg algab 31.detsembril 2016.a kell 24.00. Hagiavaldus esitati 16.12.2019, seega enne kolme aasta möödumist (tl 1). Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus hagejaga, et hageja nõue ei ole aegunud ning jätab kostja taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Kohtule on esitatud teatis nõude loovutamise kohta, millest nähtuvalt Elisa Eesti AS on 01.02.2018 loovutanud Elisa vaidlusalustest teenuste arvetest tulenevad nõuded V. K. vastu PlusPlus Capital AS-le (tl 36).

3 (6)

Hageja on esitanud kohtule kostja liitumislepingu nr 3155678 koos lisaga nr 3155720 (osamaksetega vara müügileping) Elisa Eesti AS-ga, mille kohaselt saab kostja Elisa Eesti ASlt mobiilsideteenuseid ja järelemaksuga telefoni Sony Xperia Z2 (tl 3-4). Lepingu üldtingimuste p. 5.2.2 järgi oli kostja kohustatud tasuma õigeaegselt Elisa poolt esitatud arved (tl 7). Hageja on kohtule esitanud arved, mis on kostja poolt tasumata. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis tõendaksid tema poolt arvete tasumist või kummutaksid hageja väited. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus selgitas seda pooltele ka oma 23.septembri 2020.a. määruses (tl 38). VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Kostja võttis lepingu sõlmimisega kohustuse tasuda temale osutatud teenuste eest arve(te)l märgitud tähtajal. Kohustuse täitmata jätmisega rikkus kostja poolte vahelist kokkulepet VÕS § 100 mõttes. Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg 1 p-st 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist ja VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral ka viivist. Kostja ei ole nelja arvet tähtaegselt tasunud, millega on rikkunud oma lepingulist kohustust. Lepingute ja arvetega on tõendatud kostja põhivõlgnevus 227,42 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vastavalt Elisa Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimuste, mis liitumislepingu kohaselt olid liitumislepingu üheks lisaks, p-le 7.10 on Elisal õigus nõuda kostjalt maksete mittetähtaegsel tasumisel viivist arvele märgitud maksetähtajale järgnevast kuupäevast füüsilise isiku puhul 0,07% võlasummast iga viivitatud päeva eest. Hageja arvutuste kohaselt moodustas arvete viiviste summa kokku 208,66 eurot (tl 1). Kohus ei nõustu hagejaga viiviste arvutustega selles, et arvelt nr 2014756645 tuleb viivist arvestada alates 19.03.2016, arvelt nr 2014962012 alates 19.04.2016 ja arvelt nr 2015207019 alates 19.05.2016, vaid tegelikult tuleb neilt arvetelt viivist arvestada alates 1.juunist 2016, sest perioodi eest 19.03.2016- 31.mai 2016 on Elisa Eesti AS juba arvete koostamisel viivised arvutanud, mis on arvesse võetud põhivõlgnevuse arvestamisel. VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Seega moodustab viivise summa hagi esitamiseni arve nr 2014756645 järgi 39,82 eurot, arve nr 2014962012 järgi 40,26 eurot, arve nr 2015207019 järgi 39,82 eurot ja arve nr 2015429972 järgi 84,84 eurot, s.o. kokku 204,73 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

4 (6)

Hageja nõuab kostjalt ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist 0,07% põhinõudelt päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, mis on põhjendatud. Seega tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks alates 17.12.2019 viivis 0,07% päevas tasumata põhinõudelt kuni põhinõude, so 227,42 euro tasumiseni, kusjuures viivisenõue kokku koos sissenõutavaks muutunud viivistega 204,73 eurot ei tohi ületada põhinõude 227,42 euro suurust. Kohus märgib selgituseks, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, st võlausaldaja peab tõendama suurema kahju olemasolu (Riigikohtu 26.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10, p 12). Hageja ei ole vastavat kahju tõendanud, seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuse 227,42 ulatuses, st mitte üle põhivõla summa. VÕS § 1132 lg 2 p 1 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 25 €, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 € ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 €, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 €. Hageja on esitanud koopiad kirjadest (tl 14-16), mille kohaselt on sissenõudja saatnud kostjale kolm võlateatist (01.04.2018, 01.05.2018 ja 01.06.2018). Seega on kohtu hinnangul hageja nõue tõendatud ja kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks sissenõudekuludena 25 eurot. Neil asjaoludel ja eeltoodud tõenditele tuginedes leiab kohus, et kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks 457 eurot ja 15 senti, millest põhivõlgnevus on 227,42 eurot, sissenõudekulu 25 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 204,73 eurot; samuti tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks alates 17.12.2019 viivis 0,07% päevas tasumata põhinõudelt kuni põhinõude, so 227,42 euro tasumiseni, kusjuures viivisenõue kokku koos sissenõutavaks muutunud viivistega 204,73 eurot ei tohi ületada põhinõude 227,42 euro suurust.

MENETLUSKULUD

TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohtu hinnangul tuleb menetluskulud jätta poolte kanda vastavalt hagi rahuldamise ulatusega: 99% hageja menetluskuludest kostja kanda ja 1% kostja menetluskuludest hageja kanda. TsMS § 174 lg 1,2 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

5 (6)

Hageja taotleb menetluskuludena välja mõista kostjalt hageja poolt tasutud riigilõivu 125 eurot ja lepingulise esindaja tasu 420 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja tasunud riigilõivu hagiavalduse esitamisel 125 eurot (tl 120). TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud ning tulenevalt TsMS § 139 lg 2 tuleb riigilõivu tasuda menetlustoimingult, mille tegemise eest on riigilõivuseaduses sätestatud riigilõiv. Hageja on tasunud riigilõivu hagiavalduse esitamisel vastavalt riigilõivuseadusele 125 eurot, mistõttu tuleb tema poolt tasutud riigilõiv lugeda hageja vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks. Hageja taotleb esindaja õigusabi eest tasu kokku 420 euro hüvitamist. Õigusabile on kostja esindaja kulutanud 3,5 tundi. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et arvestades kohtule esitatud dokumentide mahtu, asja sisu ja keerukust, asi lahendati kirjalikus menetluses, on kostja esindaja õigusabikulu vajalik ja põhjendatud summas 200 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele kuulub kostjalt väljamõistmisele 99% hageja põhjendatud ja vajalikest menetluskuludest (99%x 125+200), s.o. 321,75 eurot. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ja ei nähtu tsiviilasja materjalidest ka tema poolt menetluskulude kandmist. Seega puudub alus kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.