Naps Solar Estonia OÜ hagi XO Ehitus OÜ vastu 1 484,38 euro ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 1. juuli 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XO Ehitus OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
2049,86 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Naps Solar Estonia OÜ (registrikood 11972663), lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas Kiik Kostja XO Ehitus OÜ (registrikood 12940984), lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Naur
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 1. juuli 2020. a otsus osas, millega maakohus rahuldas hageja taotluse maakohtu menetluskulude kindlaksmääramiseks 1160 eurot ületavas osas ja mõistis menetluskulud kostjalt välja. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.
2.XO Ehitus OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Otsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:
5.Mõista XO Ehitus OÜ-lt Naps Solar Estonia OÜ kasuks välja töövõtulepingu alusel leppetrahv summas 1484,38 eurot ning hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis ajavahemiku 06.03-21.03.2019 eest 23,68 eurot.
1(7)
6.Mõista XO Ehitus OÜ-lt Naps Solar Estonia OÜ kasuks välja viivis 0,1% tasumisele kuuluvast summast (s.o 1484,38 eurost) päevas alates 22.03.2019 kuni põhinõude täitmiseni.
7.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.
8.Rahuldada hageja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja mõista XO Ehitus OÜ-lt Naps Solar Estonia OÜ kasuks välja maakohtu menetluskuludena 1160 eurot ning ringkonnakohtu menetluskuludena kokku 487,50 eurot, kokku 1647,50 eurot. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Naps Solar Estonia OÜ (hageja) esitas 21.03.2019 maksekäsu kiirmenetluse avalduse XO Ehitus OÜ-lt (kostja) võlgnevuse 1781,26 euro väljamõistmiseks, ning seoses kostja vastuväitega anti asi üle hagimenetlusse. 10.05.2019 hagiavalduses ja selle täienduses palub hageja kostjalt välja mõista hageja kasuks leppetrahvi 1484,38 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 23,68 eurot ajavahemiku 06.03-21.03.2019 eest (16 päeva) ning edasiulatuva viivise 0,1% päevas põhinõudest, kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2.Hageja tõi esile järgmised asjaolud: - pooled sõlmisid 25.01.2019 töövõtulepingu hinnaga 9895,89 eurot (ilma käibemaksuta), mille kohaselt pidi hageja kostjale paigaldama taastuvenergialahenduse; - 29.01.2019 esitas hageja kostjale ettemaksu arve; - kostja teatas 10.02.2019 e-kirjaga hagejale, et ootab pakkumist veel teiselt ettevõtjalt; - hageja tuletas 15.02.2019 e-kirjaga kostjale meelde, et leping näeb ette leppetrahvi, kui tellija lepingust taganeb; - kostja vastas 15.02.2019 e-kirjaga, et ei võta hagejalt kokkulepitud tööd; - 27.02.2019 esitas hageja kostjale leppetrahvi arve 1781,26 eurot (arvestatuna käibemaksuga lepingusummalt) tasumiseks lähtudes lepingulisest kokkuleppest leppetrahvi suuruse kohta 15% lepingu hinnast; - käibemaksuta lepingu hind on 9895,89 eurot, millest 15% on 1484,38 eurot; - kostja ei ole leppetrahvi tasunud. Leppetrahvi kokkuleppe eesmärk oli korvata hageja kahju juhuks, kui tellija põhjuseta lepingu üles ütleb. Lepingu sõlmimiseks tegi hageja pingutusi, pidas läbirääkimisi, pärast lepingu sõlmimist kavandas lepingu täitmist, reserveeris materjale ja paigaldusaegu. Leppetrahvi kokkulepe oli mõeldud korvama seda kahju, mida on keeruline rahasse arvestada.
2(7)
Kostja vastuväited
3.Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.Kostja vaidleb vastu leppetrahvi nõudele ja esitab järgmised vastuväited: - lepingut ei asutud täitma, sest töövõtjal oli kohustus alustada tööd pärast ettemaksu laekumist; - leping oli nn hõljuvas olekus, kus kummalgi poolel ei olnud kohustust lepingut täita; - leppetrahvi kokkulepet tuleb tõlgendada nii, et leppetrahvi on õigus nõuda, kui tellija taganeb lepingust pärast töövõtja lepingu täitmisega alustamist; - kostja ei ole lepingust taganenud; - olukord, kus hagejal ei olnud lepingu järgi kohustust lepingut täita enne ettemaksu tasumist ja kostjal oli kohustus tasuda leppetrahv enne hageja lepingu täitma asumist, on hea usu põhimõttega vastuolus; - alternatiivselt taotleb kostja leppetrahvi vähendamist VÕS § 162 alusel 340 euroni, sest hageja ei saanud kahju ning lepingu rikkumine ei olnud raske. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Maakohus rahuldas hagi, jättis menetluskulud kostja kanda, määras kindlaks hageja menetluskulud ja mõistis need kostjalt välja. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: - pooled sõlmisid töövõtulepingu (edaspidi leping), mille kohaselt pidi hageja kostjale paigaldama taastuvenergialahenduse ning kostja tasuma tööde teostamise eest 9895,89 eurot, millele lisandus käibemaks; - hageja allkirjastas lepingu digitaalselt 25.01.2019 ja kostja 26.01.2019; - hageja pidi töödega alustama peale kostja ettemaksu arve tasumist; - 29.01.2019 esitas hageja kostjale ettemaksu arve ja kostja ei ole seda tasunud; - 10.02.2019 e-kirjaga teatas kostja, et kaalub ka teisi pakkumisi; - 15.02.2019 e-kirjaga selgitas hageja, et kostjal on kohustus maksta leppetrahvi, kui ta lepingust taganeb; - kostja teatas 15.02.2019 e-kirja teel, et ei soovi hagejalt tööd tellida; - töövõtulepingu p-s 10.3 leppisid pooled kokku, et kui tellija lepingust taganeb, on töövõtjal õigus nõuda tellijalt leppetrahvi 15% lepingu hinnast; - 27.02.2019 esitas hageja kostjale leppetrahvi arve 1781,26 euro tasumiseks, mida kostja tasunud ei ole. Hageja nõude aluseks on VÕS § 158 lg ja § 159 lg 1 teine lause ning VÕS § 108 lg 1. Leping ei olnud nn hõljuvas olekus. Lepingu p 3.1 kohaselt jõustub digitaalselt sõlmitav leping selle allkirjastamisel mõlema poole poolt, seega on leping sõlmitud 26.01.2019. Lepingu p-s 4.2 teises lauses on pooled kokku leppinud, et ettemaksu arve esitatakse tellijale pärast lepingu jõustumist. Ettemaksu arve esitamisega oli kostjal lepingu p 4.2 järgi tekkinud kohustus see tasuda. Majandustegevuses tegutsevatel isikutel (kes ei pruugi omada spetsiifilisi õigusteadmisi) on raske eristada seda, millisel juhul sobib lepingu lõpetamiseks ülesütlemine (VÕS § 186 p 6) ja millisel juhul taganemine (VÕS § 186 p 5) kui lepingute lõpetamise õiguslikud vahendid ning seetõttu võidakse neid mõisteid kasutada läbisegi või ka ekslikus kontekstis.
3(7)
Lepingu p-d 10.2.1-10.2.5 on pooled kokku leppinud, millal on tellijal õigus leping üles öelda või nõuda töövõtja väljavahetamist. Kõik nimetatud punktid viitavad töövõtjapoolsele rikkumisele, mille puhul on tellijal samuti seadusest tulenev õigus leping üles öelda või lepingust taganeda. Lepingu p-s 10.3 on kasutatud üldist vormelit „lepingust taganemine“, eristamaks seda punktides 10.2.1-10.2.5 loetletud juhtudest, mil tellija võib lepingu lõpetada töövõtjapoolse rikkumise tõttu. Lepingu p 10.3 eesmärk ei olnud sanktsioneerida kostjat juhuks, kui ta lõpetab lepingu hagejast tuleneva rikkumise tõttu ja pooled ei pidanud lepingu p-s 10.3 silmas olukorda, kus tellija taganeb lepingust VÕS § 116 lg 1 alusel. Lepingu p 10.3 nimetab leppetrahvi sissenõutavaks muutumise eelduseks lepingust taganemise. Seega on kohustus, mida leppetrahv tagab, antud juhul lepingu lõppemine ilma, et hageja oleks selleks lepingu rikkumisega põhjust andnud. Kostja 15.02.2019 e-kirjas avaldatut, et kostja ei soovi tellida hagejalt tööd, tuleb käsitada kehtiva lepingu ülesütlemisavaldusena (VÕS § 655 lg 1). Lepingu 10. peatükki tervikuna vaadeldes nähtub, et poolte soov oli kitsendada seaduses ettenähtud võimalusi tellijapoolseks lepingu lõpetamiseks, sh välistada tellijapoolne põhjuseta lepingu ülesütlemine ning defineerida olukorrad, mis annavad aluse lepingu ülesütlemiseks. Lepingust taganemine ja lepingu ülesütlemine on mõlemad lepingu lõpetamise viisid ning keskmisele inimesele ei pruugi olla teada nende eristamise juriidilised nüansid. On usutav, et pooled kasutasid erinevaid termineid selleks, et eristada lepingu lõpetamist rikkumise tõttu ja ilma rikkumiseta (VÕS § 29 lg 2). Selline sõnastus ei ole iseenesest vale ega muuda ka kokkulepitud tingimuste sisu. Tulenevalt leppetrahvi olemusest ja funktsioonidest, ei ole leppetrahvi nõudeõiguse tekkimiseks oluline, kas ja kui suures ulatuses on nõudjale tekkinud kahju ning kahju puudumine ei muuda leppetrahvi nõuet automaatselt hea usu põhimõtte vastaseks. Traditsiooniliselt eristatakse leppetrahvil kahte funktsiooni: survefunktsioon ja kahju hüvitamise funktsioon (vt nt RKTKo 3-2-1-66-05 p 17). See tähendab, et leppetrahvi kokkulepe peab mõjutama lepingupoolt lepingulist kohustust täitma ja rikkumist vältima. Samas ei sõltu leppetrahvi nõudeõigus otseselt tekkinud kahjust ega selle suurusest (VÕS § 161 lg 1), vaid leppetrahvi kahjuhüvituslik funktsioon väljendub eelkõige selles, et see lihtsustab kahju hüvitamist pakkudes võlausaldajale alternatiivse nõude, mille puhul ei pea ta tekkinud kahju ja selle suurust tõendama. Ainult siis, kui kahjustatud pool soovib lisaks leppetrahvile nõuda ka kahju hüvitamist, tuleb tal neid asjaolusid tõendada (VÕS § 161 lg 2). Pooled on majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad äriühingud, mistõttu ei kohaldu VÕS § 657 lg 1 keeld seaduses sätestatust kõrvale kalduda ning pooltel on võimalik VÕS § 5 alusel selline kokkulepe sõlmida. Lepingu sõlmimisega võtavad mõlemad pooled endale teadlikult kohustuse ning on usutav, et pooled asuvad lepingut täitma või tegema selleks ettevalmistusi, ei ole selline kokkulepe kohtu hinnangul vastuolus ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-test 1 ja 2 ning VÕS § 6 lg-st 1 tuleneva hea usu põhimõttega. Majandus- ja kutsetegevuses teenuste osutamise turul on sageli tavapärane, et juhul, kui tellija loobub lepingust omal tahtel, siis võib sellisel juhul rakenduda sanktsioone (nt hotelli või lennupiletite broneerimisel võib tühistamisele järgneda leppetrahv, kuigi teenust ei kasutata – sellest loobutakse). Seetõttu pole midagi ebatavalist lepingu punktis 10.3, mis näeb ette leppetrahvi juhul, kui tellija lepingust loobub.
4(7)
Lepingust nähtuvalt on ettemaksu tasumisega seotud hageja tööde alustamise ja lõpetamise aeg, ent lepingu tingimused, sh lepingu p 10.3, jõustusid lepingu allkirjastamisega (lepingu p 3.1). 12 kalendripäeva on mõistlik aeg leppetrahvi nõude esitamiseks, samuti ei saanud kostjal tekkida ka õiguspärast ootust, et temalt leppetrahvi ei nõuta, sest hageja oli leppetrahvi kohustust rõhutanud oma 15.02.2020 e-kirjas. Leppetrahvi vähendada ei saa, kuna kostja pole tõendanud leppetrahvi vähendamist tingivate asjaolude esinemist. Kostja on võtnud lepinguga kohustuse tellida töö ning hagejal tekkis põhjendatud eeldus, et kostja lepingut täidab. Leppetrahv 15% lepingusummast ei ole kohtu hinnangul ilmselgelt ebamõistlik. Seega on hageja nõue leppetrahvi tasumiseks põhjendatud ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista leppetrahv summas 1484,38 eurot. Hageja viivisenõue arvestusega 0,1% maksmisele kuuluvast summast kalendripäevas iga viivitatud päeva eest kuulub rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 ja lepingu p 9.2 alusel 23,38 euro ulatuses perioodi eest 06.03.2019 –21.03.2019 ja edasiulatuv viivis 0,1% päevas tasumisele kuuluvast summast 1484,38 eurot alates 22.03.2019 kuni põhinõude täitmiseni (TsMS § 367 alusel). TsMS § 162 lg 1 alusel jäid menetluskulud kostja kanda. Kohus määras hageja menetluskulude suuruseks 2135 eurot ja mõistis need vastavas ulatuses kostjalt välja. Apellatsioonkaebus
6.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja vähendada lepptrahvi nõuet 340 euroni või mõistliku suuruseni. Kostja kordab maakohtus esitatud väiteid, et: - pooled ei asunud lepingut täitma; - leppetrahvi nõudeõigust ei olnud tekkinud, kuna lepingut ei rikutud; - hageja lepingu täitmine oleks alanud alles peale ettemaksu laekumist; - leppetrahvi nõude esitamine on hea usu vastane. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et lepingust taganemine on lepinguline põhikohustus, mida leppetrahv tagab. Leppetrahv on oma olemuselt lepinguline kõrvalkohustus (VÕS § 141 p 3), st et leppetrahvi kokkulepe sõltub lepingulisest põhikohustusest, mille täitmist see tagab. Kuna kumbki pool ei olnud oma lepingulist põhikohustust täitma asunud, siis ei olnud võimalik ka leppetrahvi kohaldada. Maakohus eksis, kuna lepingust taganemine on õiguskaitsevahend (VÕS § 116), mitte töövõtulepingu põhikohustus. Tavapärane on praktika, kus üks pool alustab lepingu täitmist alles peale ettemaksu tasumist. Kuni ettemaksu tasumiseni pooltel lepingu täitmise nõudeõigus puudub, seega ei ole võimalik nõuda ka leppetrahvi. Seaduslik käitumine ei tohi olla sanktsioneeritud. Sellises situatsioonis on leppetrahv võrreldes rikkumisega ebaproportsionaalne. Leppetrahvi kohaldatakse rikkumise sanktsioneerimiseks, kuid lepingust taganemine ei ole lepingu rikkumine. Vaba ülesütlemisõiguse korral on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada (VÕS § 655 lg 1). VÕS § 187
5(7)
lg 1 sätestab, et põhikohustuse lõppemisel lõpevad ka sellega seotud tagatised ja kõrvalkohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. Võlasuhe oli lõppenud VÕS § 186 p 6 alusel. Lepingu lõppemisel ei ole võimalik kohaldada lepingust tulenevaid viivisemäärasid. Kostja on maakohtus vaielnud vastu hageja menetluskuludele, mille osas ei ole kohus seisukohta võtnud. Vajalik ajakulu on hageja maakohtu menetluskuludes ca 4 tundi. Vastus apellatsioonkaebusele
7.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks hageja menetluskulud 1160 eurot ületavas osas. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Kostja apellatsioonkaebus kuulub osalisele rahuldamisele.
9.Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega leppetrahvi ja viivise väljamõistmise kohta ja neid ei korda (TsMS § 654 lg 6).
10.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele vastab ringkonnakohus järgmist.
10.1.Maakohus pole leidnud, et lepingust taganemine on lepinguline põhikohustus, mida leppetrahv tagab. Maakohus leidis, et vastavalt poolte kokkuleppele lepingu p-s 10.3 tuli kostjal tasuda leppetrahvi, kui ta ilma hagejapoolse lepingu rikkumiseta lepingu üles ütles.
10.2.Kuigi lepingu täitmiseni ei jõutud selles mõttes, et hageja oleks näiteks tarninud materjalid objektile ning alustanud paigaldustöid, ei muuda see olematuks hageja jõupingutusi enne seda. Hageja on põhistanud, et lepingu sõlmimiseks pidas hageja läbirääkimisi, pärast lepingu sõlmimist kavandas lepingu täitmist, reserveeris materjale ja paigaldusaegu. Seetõttu ei ole põhjendatud kostja seisukoht, et kuni ettemaksu tasumiseni pooltel lepingu täitmise nõue puudub, mistõttu ei ole võimalik nõuda ka leppetrahvi.
10.3.Tellija võib igal ajal lepingu üles öelda ka siis, kui töövõtja pole lepingut rikkunud. Sellisteks puhkudeks võivad pooled kokku leppida sanktsioonides. Käesoleva kokkuleppe eesmärk oli hüvitada hagejale sellise ülesütlemisega tekkinud keeruliselt tõendatav kahju. Maakohus leidis põhjendatult, et leppetrahvi suurus on mõistlik ja kostja pole esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust leppetrahvi vähendada.
10.4.Asjakohatu on kostja viide VÕS § 655 lg-le 1, mille kohaselt on töövõtjal õigus ülesütlemise korral nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Nimetatud norm käsitleb juba teostatud töö eest tasu maksmist ega välista leppetrahvi nõuet ka juhuks, kui töödega ei alustatagi.
10.5.Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et lepingu lõppemisel ei ole võimalik kohaldada lepingust tulenevaid viivisemäärasid. VÕS § 195 lg 2 I ja II lause kohaselt, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima.
6(7)
Maakohtu poolt tuvastatud asjaoludel on vaidlusalune leppetrahv ette nähtud lepingu ülesütlemise puhuks. Seetõttu sai leppetrahvi nõue muutuda sissenõutavaks alles lepingu kehtivalt ülesütlemise järgselt. Kuigi leping oli ka leppetrahvi nõude tekkimise ja esitamise ajal lõppenud, ei välista see leppetrahvi esitamise nõuet ja leppetrahvi tasumisega viivitamisel lepingus kehtiva viivise määra kohaldamist.
11.Kostja on maakohtus vaielnud vastu hageja esindaja menetluskuludele, mille osas ei ole kohus seisukohta võtnud. Nimetatuga on maakohus rikkunud otsuse põhjendamiskohustust.
11.1.Ringkonnakohus nõustub kostja vastuväidetega menetluskuludele osaliselt. Tegemist oli sisult lihtsa ja mahult väikese vaidlusega. Ringkonnakohus peab hageja esindaja vajalikeks ja põhjendatud kuludeks arvestades menetlusdokumentide sisu ja mahtu; vajadust tutvuda ja vastata kohtu menetluslikele määrustele; täpsustada oma nõuet viivise osas, tutvustada kliendile vastaspoole seisukohti ning vormistada vastused 14,5h asemel 7h. Hageja esindaja tunnitasud 130 eurot (käibemaksuta) vastab turuhinnale ja ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.
11.2.Kokkuvõttes on hageja vajalik ja põhjendatud menetluskulu (7x130)+250 (riigilõiv) =1160 eurot.
12.Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ja mõistab välja kostjalt menetluskulud väiksemas osas kui maakohus. Kuna menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4), jäävad ringkonnakohtu menetluskulud 100% ulatuses kostja kanda (TsMS § 171 lg 1 alusel).
13.Järgnevalt määrab ringkonnakohus kindlaks hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud apellatsiooniastmes (TsMS § 174 lg 3). Vastustaja kulu moodustab lepingulise esindaja tasu kokku 942,50 eurot 7h 25min töö eest (tutvumine kostja kulunimekirja ja vastuväidetega 0,25h; päring kohtule seoses lahendi kuulutamisega 0,25h; tutvumine kohtuotsusega, lühianalüüs, info kliendile 1h; kohtumääruse ja apellatsiooniga tutvumine ja analüüs, info kliendile 0,75h; vastuse koostamine ja kohtule esitamine, infovahetus kliendiga 5,5h) tunnitasuga 130 eurot tund. Esindaja tehtud toimingud olid apellatsiooniastmes vajalikud ja ajakulu põhjendatud, v.a vastuse koostamine apellatsioonkaebusele ja kohtule edastamine, sellekohane infovahetus kliendiga üle 2h. Vastuse sisu (suures osas varasemate seisukohtade kordamine) ja mahtu (1,5 lk) arvestades on sellele kulunud mõistlik aeg 1,5h, millele lisandub 0,5h kliendi informeerimiseks ja vastuse kohtule edastamiseks. Esindaja ajakulu kuulub seega vähendamisele 3,5h võrra. Esindaja tasu suuruse osas jääb ringkonnakohus praeguses otsuses p-s 11.2. väljendatud seisukoha juurde. Kostjalt kuulub väljamõistmisele hageja apellatsiooniastme menetluskuluna 3h 45min eest 487,50 eurot. Kokku kuulub kostjalt koos maakohtu menetluskuludega hageja kasuks väljamõistmisele (1160 + 487,50) 1647 eurot.
14.TsMS § 178 lg 1 esimese lause järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar, Ele Liiv, Peeter Pällin
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.