Naps Solar Estonia OÜ hagi XO Ehitus OÜ vastu 1 484,38 euro ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
2 049,86 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Naps Solar Estonia OÜ (registrikood 11972663, asukoht Piirimäe tn 8, Tänassilma küla 76406, Saku vald, Harju maakond);
kohtu kantselei kaudu
Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Urmas Kiik (Advokaadibüroo Hedman Partners, e-post [email protected]); Kostja: XO Ehitus OÜ (registrikood 12940984, asukoht Tähistaeva tn 8-7, Tallinn 13516); Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Indrek Naur (Advokaadibüroo Naur & Pärn OÜ, e-post [email protected]). Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus poolte nõusolekul
RESOLUTSIOON
Hagi rahuldada.
Mõista kostjalt XO Ehitus OÜ-lt (registrikood 12940984) hageja Naps Solar Estonia OÜ (registrikood 11972663) kasuks välja töövõtulepingu alusel leppetrahv summas 1 484,38 eurot ning hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis ajavahemiku 06.03-21.03.2019 eest 23,68 eurot.
Mõista kostjalt XO Ehitus OÜ-lt (registrikood 12940984) hageja Naps Solar Estonia OÜ (registrikood 11972663) kasuks välja viivis 0,1% tasumisele kuuluvast summast (s.o 1 484,38 eurost) päevas alates 22.03.2019 kuni põhinõude täitmiseni.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:
Jätta menetluskulud kostja kanda.
Määrata hageja menetluskulu suuruseks 2 135 eurot (s.o riigilõiv 250 eurot ning lepingulise esindaja kulu 1 885 eurot) ning mõista need kostja XO Ehitus OÜ-lt hageja Naps Solar Estonia OÜ kasuks välja.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Menetluse käik
1.Naps Solar Estonia OÜ (hageja) esitas 21.03.2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse XO Ehitus OÜ-lt (kostja) 1 781,26 euro saamiseks. 04.04.2019 tegi Pärnu Maakohus kostjale makseettepaneku, mis on kätte toimetatud 10.04.2019 e-toimiku menetlemise infosüsteemi kaudu.
2.09.04.2019 esitas kostja esindaja nõudele e-kirjaga vastuväite, millel puudus digitaalallkiri. Digitaalselt allkirjastatud vastuväite esitas kostja esindaja Pärnu Maakohtule 10.04.2019.
3.Vastuväite esitamise tõttu lõpetas Pärnu Maakohtu maksekäsuosakond 25.04.2019 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis hageja nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
4.Harju Maakohus kohustas 26.04.2019 määrusega hagejat esitama hagi ja tasuma täiendavalt riigilõivu.
5.10.05.2019 esitas hageja Harju Maakohtule hagi kostja vastu ja pärast kohtu nõuet hagi täpsustada, esitas hageja samal päeval (s.o 10.50.2019) ka hagi täpsustused.
6.Harju Maakohus võttis hagi 13.05.2019 määrusega menetlusse ja kohustas kostjat esitama hagile kirjaliku vastuse.
7.Kostja vastas hagile 02.06.2019 vaieldes hagile täielikult vastu.
8.Kostja vastuse osas esitas hageja arvamuse 07.11.2019.
9.16.01.2020 kirjaga tegi kohus pooltele ettepaneku esitada täpsustusi ja tõendeid. Hageja vastas 29.01.2020 kohtule, et ei pea vajalikuks midagi täiendavalt esitada ning viitas veel võlaõigusseaduse (VÕS) § 161 lg 1, mis näeb ette leppetrahvi nõudeõiguse sõltumata õigustatud isikul tekkinud kahjust. Kostja ei esitanud täiendavaid seisukohti või tõendeid.
10.Hageja esitas menetluskulude nimekirja 14.05.2020 (s.o kohtu antud tähtaja jooksul). Ka kostja esitas menetluskulude nimekirja tähtaegselt (18.05.2020), samuti esitas kostja vastuväited hageja menetluskulude suuruse kohta. Hageja nõuded ja hagi aluseks olevad asjaolud
11.Hageja nõuab kostjalt poolte vahel 25.01.2019 sõlmitud töövõtulepingu p 10.3 alusel leppetrahvi summas 1 484,38 eurot (s.o 15% lepingu hinnast 9 895,89 eurot), hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist 23,68 eurot ajavahemiku 06.03-21.03.2019 eest (16 päeva) ning edasiulatuvat viivist 0,1% päevas põhinõudest, kuni põhinõude täitmiseni.
12.Hageja toob hagi alusena esile järgmised asjaolud: – Hageja ja kostja sõlmisid 25.01.2019 töövõtulepingu nr 20181010_3, mille kohaselt pidi hageja kostjale paigaldama taastuvenergialahenduse. Lepingu p 4.1. järgi oli lepingu hinnaks 9 895,89 eurot (ilma käibemaksuta). – 29.01.2019 esitas hageja kostjale ettemaksu arve vastavalt lepingu p-le 4.2. Kostja teatas 10.02.2019 e-kirjaga hagejale, et ootab pakkumist veel teiselt ettevõtjalt ja pole seetõttu hagejale ettemaksu tasunud. – Hageja tuletas 15.02.2019 e-kirjaga kostjale meelde, et lepingu p 10.3. näeb ette leppetrahvi, kui tellija lepingust taganeb (mõeldud on ülesütlemist). – Kostja vastas 15.02.2019 e-kirjaga, et ta ei võta hagejalt seda tööd (ehk ütles lepingu üles). – 27.02.2019 esitas hageja kostjale leppetrahvi arve 1 781,26 eurot tasumiseks lähtudes lepingu p-st 10.3, mis näeb ette leppetrahvi suuruse 15% lepingu hinnast. Hagiavalduses hageja vähendab oma nõuet, sest erinevalt 27.02.2019 esitatud arvest, võtab hageja hagis arvutuse aluseks käibemaksuta lepingu hinna ehk 9 895,89 eurot, millest 15% on 1 484,38 eurot. – Kostja ei ole leppetrahvi tasunud. – Kostja vastuväidete kohta märgib hageja, et antud juhul ei toimunud lepingust taganemist, vaid tellija ütles VÕS § 655 lg 1 alusel lepingu üles. Hageja kui töövõtja ei ole lepingut rikkunud ja seetõttu ei saanud taganemist toimuda. Lepingu p 10.3 on eksitavalt sõnastatud, sest pooled pole õigusteadmiste puudumise tõttu selgelt osanud eristada lepingust taganemist ja selle ülesütlemist. Hageja viitab VÕS § 29 lg 2, mille kohaselt ei või lepingu tõlgendamisel olla aluseks väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu. – Leppetrahvi kokkulepe on kehtiv ja lubatav ning trahv on tavapärase suurusega. – Leppetrahvi kokkuleppe eesmärk oli korvata hageja kahju juhuks, kui tellija põhjuseta lepingu üles ütleb. Lepingu sõlmimiseks tegi hageja pingutusi, pidas läbirääkimisi, pärast lepingu sõlmimist kavandas lepingu täitmist, reserveeris materjale ja paigaldusaegu. Leppetrahvi kokkulepe oli mõeldud korvama seda kahju, mida on keeruline rahasse arvestada.
13.Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited hagile
14.Kostja vaidleb hagile vastu ja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel: – Lepingu p 3.2. kohaselt oli töövõtjal kohustus alustada tööd pärast ettemaksu laekumist, seega oleks hageja hakanud lepingut täitma alles pärast ettemaksu laekumist. Kuna kostja ei tasunud ettemaksu, siis polnud kumbki pool alustanud lepingu täitmist. Seega oli leping enne ettemaksu tasumist nn hõljuvas olekus, kus kummalgi poolel ei olnud kohustust lepingut täita. Seetõttu on ka leppetrahvi nõudmine alusetu. – Lepingu p 10.3 tuleb tõlgendada nii, et leppetrahvi kohaldatakse siis, kui tellija taganeb lepingust pärast seda, kui töövõtja on alustanud lepingu täitmist. Kuna kostja ei tasunud ettemaksu, ei alustanud hageja lepingu täitmist, mistõttu ei saa hageja kostjalt leppetrahvi nõuda. – Leppetrahvi nõue on alusetu ka seetõttu, et kostja ei ole lepingust taganenud – taganemine on tühine, sest kostja ei ole hagejale ette heitnud lepingu olulist rikkumist. – Olukord, kus hagejal ei olnud lepingu järgi kohustust lepingut täita enne ettemaksu tasumist ja kostjal oli kohustus tasuda leppetrahv enne hageja lepingu täitma asumist, on hea usu põhimõttega vastuolus. – Alternatiivselt taotleb kostja leppetrahvi vähendamist VÕS § 162 alusel 340 euroni. Hageja väidetav lepingust taganemine toimus olukorras, kus pooled ei olnud asunud lepingut täitma, mistõttu ei saanud hageja mingisugust kahju ning lepingu rikkumine ei olnud raske.
15.Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 4 alusel palub kostja hagejalt välja mõista ka viivis menetluskulude hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kohtuotsuse põhjendused
16.Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse, kostja vastuse ja hageja seisukoha ning uurinud asjas esitatud tõendeid nende kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Menetluskulud jätab kohus kostja kanda ja määrab need rahaliselt kindlaks.
17.Kohus märgib esmalt, et TsMS § 4 lg 2 ja § 230 lg 1 kohaselt määravad hagimenetluses pooled ise vaidluse eseme ja esitavad enda poolt välja toodud asjaolude kinnitamiseks tõendid. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt nt RKTKo 3-2-1-41-15). Seega lähtub kohus vaid poolte poolt esile toodud asjaoludest ja tõenditest.
18.Vaidluse põhiolemus seisneb selles, et pooled sõlmisid kirjaliku töövõtulepingu, milles oli ette nähtud, et töövõtja asub tellimust täitma alles pärast seda, kui on tasutud ettemaks. Lepinguga oli ka kokku lepitud leppetrahvi maksmine juhuks, kui tellija lepingust taganeb. Pärast lepingu sõlmimist tellija ettemaksu ei tasunud vaid teatas, et ta ei võta hagejalt tellitud töö. Hageja leidis seepeale, et kostja on lepingu üles öelnud ja rakendas lepingu punkti 10.3 ning nõudis leppetrahvi. Kostja pole leppetrahvi maksnud, sest peab selle nõudmist alusetuks.
19.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis kohus loeb TsMS § 231 lg te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: – Pooled sõlmisid 25.01.2019 töövõtulepingu nr 20181010_3 (edaspidi Leping), mille kohaselt pidi hageja kostjale paigaldama taastuvenergialahenduse ning kostja tasuma tööde teostamise eest 9 895,89 eurot, millele lisandus käibemaks. – Lepingu kohaselt sõltus hageja tööde teostamise alustamine sellest, millal kostja tasub ettemaksu arve.
– 29.01.2019 esitas hageja kostjale ettemaksu arve vastavalt Lepingu punktile 4.2. Kostja ei tasunud ettemaksu. – 10.02.2019 e-kirjaga teatas kostja, et kaalub ka teisi pakkumisi. – 15.02.2019 e-kirjaga selgitas hageja, et kostjal on kohustus maksta leppetrahvi, kui ta Lepingust taganeb (üles ütleb). – Kostja teatas 15.02.2019 e-kirja teel, et ei soovi hagejalt tööd tellida. – 27.02.2019 esitas hageja kostjale leppetrahvi arve nr 19058, summas 1 781,26 eurot. – Kostja leppetrahvi maksnud ei ole. – Hagis nõuab hageja kostjalt leppetrahvi summas 1 484,38 eurot.
20.Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda Lepingu p 10.3 alusel leppetrahvi vaatamata sellele, et pooled ei asunud Lepingut täitma. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kuidas üldse lepingu punkti 10.3 tõlgendada ning kas kostja taganes lepingust või ütles selle üles ja kui taganes, kas selline taganemine on kehtiv.
21.Kostja on esitanud hagile sisuliselt järgmised vastuväited: -
Leppetrahvi ei saa nõuda, sest lepingu täitmist ei alustatud.
-
Kuna kostja pole hagejale ette heitnud Lepingu rikkumist, siis ei saanud lepingust taganeda (VÕS § 116 lg 2).
-
Leppetrahv ei ole kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega, sest see tekitab kostjale kahju.
-
Alternatiivselt palub kostja VÕS § 162 alusel leppetrahvi suurust vähendada.
22.Hageja nõude aluseks on VÕS § 158 lg ja § 159 lg 1 teine lause ning seeläbi ka VÕS § 108 lg 1 ehk et kui leppetrahvi maksmise kohustust pidada kostja rahaliseks kohustuseks hageja ees, siis on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist, sest kostja rikub raha maksmise kohustust. Leppetrahvi nõudmise õigus tuleneb pooltevahelise Lepingu punktist 10.3 ja asjaolust, et tellija katkestas Lepingu enne, kui hageja asus kokkulepitud töid teostama.
23.Kohus ei nõustu kostjaga selles, et Leping oli nn hõljuvas olekus, sest Lepingu täitmist polnud alustatud. Sellist seisukohta ei toeta Lepingu sõnaselged sätted: p 3.1, mis sätestab, et digitaalselt sõlmitav Leping jõustub selle allkirjastamisel mõlema poole poolt. Käesoleval juhul on hageja allkirjastanud Lepingu digitaalselt 25.01.2019 ja kostja 26.01.2019 ning seega on Leping sõlmitud ja jõustunud 26.01.2019. Hageja on asunud ka Lepingut täitma esitades kostjale ettemaksu arve. Nimelt on Lepingu p-s 4.2 teises lauses pooled kokku leppinud, et ettemaksu arve esitatakse tellijale pärast Lepingu jõustumist. Ettemaksu arve esitamisega oli kostjal Lepingu p 4.2 järgi tekkinud kohustus see tasuda. Seega Leping oli jõustunud, seda oli asutud ka täitma ning kostjal tuli ettemaksu tasumise kohustusest vabanemiseks mingil viisil Leping lõpetada: kas ülesütlemise või Lepingust taganemise teel.
24.Kohus nõustub hagejaga, et seda, millisel juhul sobib Lepingu lõpetamiseks ülesütlemine (VÕS § 186 p 6) ja millisel juhul taganemine (VÕS § 186 p 5) kui lepingute lõpetamise õiguslikud vahendid, ongi majandustegevuses tegutsevatel isikutel (kes ei pruugi omada
spetsiifilisi õigusteadmisi) raske eristada ning seetõttu võidakse neid mõisteid kasutada läbisegi või ka ekslikus kontekstis.
25.Üldreegli kohaselt saab lepingust taganeda (VÕS § 188 lg 1) või lepingut üles öelda (VÕS § 195 lg 1) siis, kui selline õigus tuleneb lepingust või seadusest. VÕS § 195 järeldub, et selline lepingu lõpetamise viis sobib pigem kestvuslepingutele ja muudel juhtudel on asjakohasem lepingust taganemine.
26.Samas võimaldavad nii VÕS § 188 kui ka § 195 ning samuti § 5 pooltel lepingus kokku leppida, millisel juhul lõpetab lepingu sellest taganemine ja millisel juhul ülesütlemine.
27.Seda ongi pooled antud juhul Lepinguga teinud: Lepingu p 10.2.1-10.2.5 on pooled kokku leppinud, millal on tellijal õigus Leping üles öelda või nõuda töövõtja väljavahetamist. Kõik nimetatud punktid viitavad töövõtjapoolsele rikkumisele (dtl 43-44), mille puhul on tellijal samuti seadusest tulenev õigus leping üles öelda või lepingust taganeda. Lepingu p-s 10.3 on kasutatud üldist vormelit „lepingust taganemine“ eristamaks seda punktides 10.2.1-10.2.5 loetletud juhtudest, mil tellija võib lepingu lõpetada töövõtjapoolse rikkumise tõttu. Lepingu p 10.3 ei saa ilmselgelt silmas pidada lepingu lõpetamist töövõtja poolse rikkumise tõttu, kuna töövõtja poolne lepingu rikkumine ei saa tuua samaaegselt kaasa töövõtja õigust nõuda selle eest tellijalt leppetrahvi. Selline tõlgendus on lepingut tervikuna vaadates ebaloogiline, vastuolus nii leppetrahvi eesmärkide kui ka hea usu põhimõttega. VÕS § 29 lg 8 kohaselt eelistatakse lepingutingimuse tõlgendamisel tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega nõustub kohus hageja käsitlusega, et lepingu p 10.3 eesmärk ei olnud sanktsioneerida kostjat juhuks, kui ta lõpetab lepingu hagejast tuleneva rikkumise tõttu. Seega ei pidanud pooled lepingu p-s 10.3 silmas olukorda, kus tellija taganeb lepingust VÕS § 116 lg 1 alusel.
28.Vaidlust ei ole selles, et hageja Lepingut ei rikkunud. Kostja isegi rõhutab seda väites, et ta pole Lepingust kehtivalt taganenud, kuna hageja pole Lepingut rikkunud.
29.Vaidlust ei ole ka selle üle, et Leping ikkagi lõppes kostja 15.02.2019 e-kirja tõttu, sest kumbki pool pole teisele esitanud Lepingu täitmise nõuet (hageja ei nõua ettemaksu tasumist ja kostja pole nõudnud töö tegemist). Kostja on 15.02.2019 saatnud hagejale e-kirja, milles teatab, et ei soovi tellida hagejalt tööd. Kohtu hinnangul on kostja 15.02.2019 e-kirja näol tegemist kehtiva lepingu ülesütlemisavaldusega.
30.Seega Leping lõppes kostjapoolse avalduse alusel ja seetõttu, et ta loobus Lepingust mitte seetõttu, et hageja oleks Lepingut rikkunud.
31.Võlaõigusseadusest tulenevalt on tellijal võimalik töövõtulepingut lõpetada nii sellest taganemisega VÕS § 116 lg 1 alusel töövõtja olulise rikkumise tõttu ja lepingu ülesütlemisega VÕS § 655 lg 1 alusel. Viimast võib teha igal ajal ja sõltumata sellest, kas lepingut rikutakse või mitte.
32.Seega sarnaneb poolte käitumine kõige enam VÕS § 655 lg 1 sätestatud lepingu ülesütlemisega, mida võib tellija ehk kostja teha igal ajal ja sõltumata sellest, kas töövõtja lepingut rikub või mitte.
33.VÕS § 29 lg 2 kohaselt ei või lepingu tõlgendamisel olla aluseks ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu. Arvestades, et lepingust taganemine ja lepingu ülesütlemine on mõlemad lepingu lõpetamise viisid ning keskmisele inimesele ei pruugi olla teada nende eristamise juriidilised nüansid, on usutav, et pooled
kasutasid erinevaid termineid selleks, et eristada Lepingu lõpetamist rikkumise tõttu ja ilma rikkumiseta. Selline sõnastus ei ole iseenesest vale ega muuda ka kokkulepitud tingimuste sisu.
34.Töövõtulepingu p 10.3 on järgnev: „ Kui tellija lepingust taganeb, siis on töövõtjal õigus nõuda tellijalt leppetrahvi 15 (viisteist) % lepingu hinnast. Leppetrahvi tasumine tellija poolt ei vabasta tellijat töövõtja poolt tehtud tööde eest tasumise kohustusest. Töövõtjal on õigus tellijalt taganemise tulemusena tekkinud kahju hüvitamist osas, mida leppetrahv ei kata.“
35.VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahv on oma olemuselt lepinguline kõrvalkohustus (VÕS § 141 p 3), st et leppetrahvi kokkulepe sõltub lepingulisest põhikohustusest mille täitmist see tagab.
36.Lepingu p 10.3 nimetab leppetrahvi sissenõutavaks muutumise eelduseks lepingust taganemise. Seega on kohustus, mida leppetrahv tagab, antud juhul Lepingu lõppemine ilma, et hageja oleks selleks Lepingu rikkumisega põhjust andnud.
37.VÕS § 29 lg 1 alusel lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.
38.Lepingu 10. peatükki tervikuna vaadeldes nähtub, et poolte soov oli kitsendada seaduses ettenähtud võimalusi tellijapoolseks Lepingu lõpetamiseks, sh välistada tellijapoolne põhjuseta Lepingu ülesütlemine ning defineerida olukorrad, mis annavad aluse Lepingu ülesütlemiseks.
39.Kostja leiab, et olukord, kus hagejal ei olnud kohustust lepingut täita enne ettemaksu tasumist, aga kostjal tekkis kohustus tasuda lepingu ülesütlemise eest leppetrahvi on vastuolus hea usu põhimõttega (kostja 02.06.2019 vastus, dtl 57). Hageja leiab, et leppetrahvi kokkulepe tagas mh ka hageja tööde teostamisele eelnevate tegevuste hüvitamist (hageja 07.11.2019 arvamus, dtl 65).
40.Kohus märgib, et tulenevalt leppetrahvi olemusest ja funktsioonidest, ei ole leppetrahvi nõudeõiguse tekkimiseks oluline, kas ja kui suures ulatuses on nõudjale tekkinud kahju ning kahju puudumine ei muuda leppetrahvi nõuet automaatselt hea usu põhimõtte vastaseks. Traditsiooniliselt eristatakse leppetrahvil kahte funktsiooni: survefunktsioon ja kahju hüvitamise funktsioon (vt nt RKTKo 3-2-1-66-05 p 17). See tähendab, et leppetrahvi kokkulepe peab mõjutama lepingupoolt lepingulist kohustust täitma ja rikkumist vältima. Samas ei sõltu leppetrahvi nõudeõigus otseselt tekkinud kahjust ega selle suurusest (VÕS § 161 lg 1), vaid leppetrahvi kahjuhüvituslik funktsioon väljendub eelkõige selles, et see lihtsustab kahju hüvitamist pakkudes võlausaldajale alternatiivse nõude, mille puhul ei pea ta tekkinud kahju ja selle suurust tõendama. Ainult siis, kui kahjustatud pool soovib lisaks leppetrahvile nõuda ka kahju hüvitamist, tuleb tal neid asjaolusid tõendada (VÕS § 161 lg 2).
41.Arvestades, et pooled on majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad äriühingud, ei kohaldu VÕS § 657 lg 1 keeld seaduses sätestatust kõrvale kalduda ning pooltel on võimalik VÕS § 5 alusel selline kokkulepe sõlmida. Arvestades, et lepingu sõlmimisega võtavad mõlemad pooled endale teadlikult kohustuse ning on usutav, et pooled asuvad lepingut täitma või tegema selleks ettevalmistusi, ei ole selline kokkulepe kohtu hinnangul vastuolus ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-test 1 ja 2 ning VÕS § 6 lg-st 1 tuleneva hea usu põhimõttega.
42.Kohus leiab, et majandus- ja kutsetegevuses teenuste osutamise turul on sageli tavapärane, et juhul, kui tellija loobub lepingust omal tahtel, siis võib sellisel juhul rakenduda sanktsioone (nt hotelli või lennupiletite broneerimisel võib tühistamisele järgneda leppetrahv, kuigi teenust
ei kasutata – sellest loobutakse). Seetõttu pole ka midagi ebatavalist Lepingu punktis 10.3, mis näeb ette leppetrahvi juhul, kui tellija lepingust loobub.
43.Kohus leiab, et kostja väide, et leppetrahvi kokkulepe käsitleb Lepingu lõpetamist alles pärast Lepingu täitmisega alustamist, sh ettemaksu tasumist, on tõendamata ja paljasõnaline. Lepingust nähtuvalt on ettemaksu tasumisega seotud hageja tööde alustamise ja lõpetamise aeg, ent Lepingu tingimused, sh lepingu p 10.3, jõustusid Lepingu allkirjastamisega (lepingu p 3.1. dtl 41). Lisaks on kohus eelnevalt juba märkinud, et Lepingu täitmist alustati – hageja esitas ettemaksu arve ja kostjal oli tekkinud kohustus see tasuda.
44.Seega tuvastab kohus, et pooled on sõlminud töövõtulepingu p-s 10.3 kehtiva leppetrahvi kokkulepe juhuks, kui tellija lõpetab töövõtulepingu p-des 10.2.1-10.2.5 nimetamata juhtudel. Leping on kostja poolt 15.02.2019 avaldusega kehtivalt lõppenud, sest kostja loobus Lepingust (ütles Lepingu üles VÕS § 655 lg 1 järgi).
45.VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoole leppetrahvi nõudmisest ei teata. Riigikohus on märkinud, et mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (vt RKTKo 3-2-1-142-11, p 16). Teate esitamise eesmärk on anda võlgnikule võimalus valmistuda selle maksmiseks, võtta tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks ning anda võlgnikule selguse võimalike tulevaste kohustuste osas ning tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks ettenähtav ning võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada. (RKTKo 3-2-1-28-08 p 14, RKTKo 3-2-1-15-08 p 12).
46.Kostja ütles lepingu üles 15.02.2020 e-kirja teel (dtl 35). Hageja on esitanud kostjale 27.02.2019 ehk 12 kalendripäeva hiljem arve, milles nõudis leppetrahvi tasumist (dtl 37). Kohtu hinnangul on 12 kalendripäeva mõistlik aeg leppetrahvi nõude esitamiseks, samuti ei saanud kostjal tekkida ka õiguspärast ootust, et temalt leppetrahvi ei nõuta, sest hageja oli leppetrahvi kohustust rõhutanud oma 15.02.2020 e-kirjas kostjale (dtl 35).
47.Kohus leiab, et hageja ei ole minetanud leppetrahvi nõudeõigust VÕS § 159 lg 2 alusel. Riigikohus on märkinud, et eriti majandustegevusega tegelevale müüjale või ehitusettevõtjale ei pea teine pool n-ö igaks juhuks meelde tuletama, et kohustused tuleb täita õigeks ajaks ja rikkumise korral saab tema vastu lepingu järgi esitada nõudeid (vt RKTKo 3-2-1-142-11, p 16). Hageja hoiatas, et võib esitada leppetrahvi nõude ning esitas selle mõistliku aja jooksul pärast leppetrahvi saamise õiguse tekkimist. Kohtu hinnangul puudus vajadus niivõrd lühikese perioodi kestel esitada täiendav hoiatus ning leppetrahvi nõude esitamine 27.02.2020 on käsitletav ühtlasi leppetrahvi nõudmise teatena VÕS § 159 lg 1 mõistes.
48.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et hagejal on Lepingu p 10.3 alusel nõue kostja vastu leppetrahvi tasumiseks. Hageja nõutud leppetrahvi summa vastab lepingus kokkulepitule.
49.Kostja on taotlenud leppetrahvi vähendamist VÕS § 162 lg 1 alusel viidates leppetrahvi suuruse ebaproportsionaalsusele arvestades, et pooled ei ole Lepingut täitma asunud ning hagejal ei ole tekkinud kahju (kostja 02.06.2019 vastus p 2.4, dtl 57). Kohus märgib, et kui kostja soovib leppetrahvi vähendamist, siis peab ta ka tõendama leppetrahvi vähendamist tingivate asjaolude esinemise, mida kostja antud juhul teinud ei ole. Kostja väited on deklaratiivsed ja tõendamata. Seevastu on hageja 07.11.2019 menetlusdokumendis selgitanud, kuidas leppetrahv oli ette nähtud korvamaks usalduskahju ning milliseid toiminguid hageja oli asunud Lepingu täitma hakkamiseks tegema (dtl 65). Kostja on võtnud Lepinguga kohustuse
tellida töö ning hagejal tekkis põhjendatud eeldus, et kostja Lepingut täidab. Leppetrahv 15% lepingusummast ei ole kohtu hinnangul ilmselgelt ebamõistlik.
50.Eeltoodu alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista leppetrahv summas 1 484,38 eurot.
51.Hageja on taotlenud ka viivise väljamõistmist. Tulenevalt VÕS §-st 113 lg 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
52.Pooled on Lepingu p-s 9.2 kokku leppinud viivisemääras 0,1% maksmisele kuuluvast summast kalendripäevas iga viivitatud päeva eest. Pooled ei ole vaidlustanud kokkuleppe kohaldumist ka kõrvalnõuetele ning see ei ilmne ka Lepingust. Kuna kostjal on hageja ees raha maksmise kohustus ja see on täitmata, siis on hageja õigustatud saama ka viivist. Kostja ei ole viivise arvestusele vastuväiteid esitanud.
53.Seega tuleb rahuldada hageja taotlus ning mõista välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis summas 23,38 eurot. Hageja on arvestanud hagi esitamise ajaks maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise aja ning arvestanud viivist 16 kalendripäeva eest, perioodilt 06.03.2019–21.03.2019.
54.Hageja taotluse alusel tuleb kostjalt välja mõista TsMS § 367 alusel ka edasiulatuv viivis summas 0,1% päevas tasumisele kuuluvast summast 1 484,38 eurot alates 22.03.2019 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
55.Asja menetlenud kohus märgib kohtuotsuses ka menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 1).
56.TsMS § 162 lg 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sellest tulenevalt jätab kohus menetluskulud kostja kanda.
57.TsMS § 174 lg 1 ja 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse poolte esitatud menetluskulude nimekirjade põhjal.
58.Hageja taotleb 14.05.2020 esitatud menetlusdokumendis riigilõivu summas 250 eurot (maksekäsu kiirmenetluses 72,94 eurot ja hagiavalduselt 177,06 eurot) ja õigusabikulude kogusummas 1 885 eurot väljamõistmist. Hageja lepingulise esindaja tunnihind on 130 eurot ning kokku on hageja esindaja teinud tööd 14,5 töötunni ulatuses. Hageja taotleb menetluskulude kindlaksmääramist käibemaksuta.
59.Riigilõiv on põhjendatud ja vajalik kulutus, mis kuulub väljamõistmisele TsMS § 139 alusel.
60.Vastavalt TsMS § 175 lg-le 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja sama seadustiku § 218 sätestatu kohaselt. Hageja esindaja vastab lepingulise esindaja nõuetele. Kohus leiab, et hageja menetluskulude nimekiri on kooskõlas tsiviilasja käiguga, hageja tehtud toimingud vajalikud ning ajakulu mõistlik. Hageja esindaja tasumäär käesolevas menetluses on 130 eurot ilma käibemaksuta. Riigikohtu senise praktika kohaselt saab sellist tunnitasu määra pidada lepingulise esindaja puhul aktsepteeritavaks. Kohtu hinnangul on tunnitasu määr põhjendatud.
61.Kostja vaidleb vastu hageja menetluskuludele summas, mis ületab 740 eurot (kostja enda lepingulise esindaja kulu ning riigilõiv). Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et poolte menetluskulud peaksid eelduslikult võrdsed olema. Hageja esitatud dokumendid on selged, vajalikud, õiguslikult põhjendatud. Menetlusdokumendi lühidus ja konkreetsus ei ole lepingulise esindaja tasu vähendamise alus.
62.Eelolevast tulenevalt määrab kohus kindlaks hageja menetluskulud suuruses 2 135 eurot, mis koosnevad tasutud riigilõivust summas 250 eurot ning põhjendatud lepingulise esindaja kulust 1 885 eurot).
63.Hageja on kinnitanud, et esitatud kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega.
64.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lg-te 1, 2 ja 4 kohaselt saab menetluskulude jaotust ja nende suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Helina Luksepp Kohtunik Osaliselt tühistatud Tallinna RK lahendiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.