5.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt 300 eurot tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.AS Kunda Trans (hageja) esitas Mertilia OÜ (kostja I) ja Roland Pulleritsu (kostja II) vastu hagi võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks. Hageja palus mõista solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 35 000 eurot, lepingujärgsed viivised 07.12.2017 seisuga 28 367,50 eurot, lepingujärgsed intressid seisuga 07.12.2017 summas 5111,92 eurot ja lepingujärgsed viivised alates 08.12.2017 protsendina põhinõudest kuni nõude kohase tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja kostjaga I, keda esindas kostja II, 07.01.2013 laenulepingu, mille p 1.1. kohaselt andis hageja kostjatele laenu 35 000 eurot. Laen kanti kostja I arveldusarvele. Laen anti tähtajaliselt ning kostjad kohustusid laenu tagastama hiljemalt 30.06.2013 (lepingu p 2.1). Lepingu p-s 2.3 lepiti kokku intressis 6 % aastas laenu tagastamata osalt. Intressi võis tasuda kas igakuiselt või ühekordse maksena hiljemalt 30.06.2013. Lepingu p-s 3 lepiti kokku, et laenu tagastamisega viivitamisel on laenuandjal õigus nõuda viivise tasumist 0,05 % päevas sissenõutavaks muutunud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kostjad ei tagastanud lepingus ettenähtud tähtajaks laenu. 06.01.2014 sõlmisid hageja ja kostjad laenulepingu muutmise kokkuleppe, milles muutsid laenulepingut selliselt, et laen tuleb tagastada ning et intress maksta hiljemalt 06.07.2014. Kostjad ei tagastanud uueks tähtajaks laenu. Hageja koostas kostjatele kuus arvet summas 1050 eurot. Kostja I tasus esimesed viis arvet, kuid 31.12.2015 arve nr 246 summas 1050 eurot on seni tasumata. Hageja palus kostjatelt 12.02.2016 saldokinnitust, kostja I juhatuse liige A.U. edastas 15.06.2016 kinnituse, milles teatas, et kostja I raamatupidamise andmetel pole kostja I võtnud 35 000 eurot hagejalt laenu. 06.03.2017 andis hageja kostjatele võimaluse tasuda võlgnevus hiljemalt 14.03.2017. Kuivõrd kostja I juhatuse liige eitas laenukohustust, siis on hagejal alust arvata, et laenusumma 35 000 eurot on liikunud ettevõttest välja kostjale II või kolmandale isikule. Kostja I majandusaasta aruannetest ei nähtu, et ettevõttel oleks pika- või lühiajalisi laenukohustusi sellises summas. Eeltoodu annab hagejale aluse esitada hagi solidaarselt kostja I ja kostja II vastu. Kostja II ei ole tõendanud, et saadud raha oleks kasutatud kostja I huvides.
Kostjad ei ole täitnud endale võetud lepingulisi kohustusi ning on rikkunud laenulepingut. Hagejal on õigus nõuda kostjatelt laenu tagastamist, intressi ja viivist 0,05 % tasumisele kuuluvast summast iga viivitatud päeva eest. Nõue ei ole aegunud, kuna kostja tunnustas kohustust (TsÜS § 158 lg 1).
2.Kostjad esitasid hagiavaldusele vastuse, milles palusid kohaldada hagis toodud nõuetele aegumist ning jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda. Laenu tagastamise tähtaega pikendati 06.07.2014. Seega muutus laenusumma tagastamise kohustus sissenõutavaks alates 07.07.2014. Hagi on kohtusse esitatud 07.12.2017 ehk enam kui kolm aastat pärast laenu summa tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Seega on hagis toodud nõuded aegunud. Kostja II ei ole laenulepingu pooleks. Kostja ei vastuta lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest ning nõuded tuleb jätta kostja II suhtes rahuldamata. Laenusumma tagastamise kohustus muutus sissenõutavaks alates 07.07.2014 ning 06.07.2014 lõppes hageja õigus saada laenusumma kasutamise eest intressi. Laenusumma kasutamise perioodiks oli 07.01.2013 - 06.07.2014 ehk 1,5 aastat, mille eest oli kostja kohustatud tasuma intressi 3150 eurot. Kostja I on vastavad intressimaksed teinud kolme maksega (01.08.2013, 20.02.2014 ja 21.08.2014). Viivisenõue on vähemalt osaliselt alusetu. Hagejal on õigus nõuda viivist alates 07.07.2014, kuid hageja nõuab viivist alates 01.07.2013. Hageja on esitanud kokku kuus intressiarvet, millistest kostja I on tasunud viis. Intressiarve nr 261 summas 1050 eurot on tasutud 19.01.2015 ja intressiarve nr 124 summas 1050 eurot on tasutud 17.08.2015. Nimetatud intressiarved (nr 261 ja 124) on esitatud ilma õigusliku aluseta, seega tuleb antud arvete alusel tehtud maksed summas 2100 eurot arvestada laenusumma tagastamisena kostja I poolt ning tagastamata laenusumma jääk on 32 900 eurot. Alternatiivselt tuleb eelnimetatud arvete alusel tehtud maksed kogusummas 2100 eurot arvestada hageja viivisenõude katteks ehk summas 2100 eurot on kostja I tasunud viivist ja nimetatud summa tuleb hageja põhjendatud ja välja mõistetavast viivisenõudest maha arvata. Viivist tuleks vähendada vähemalt 50%.
3.Viru Maakohtu 29.06.2019. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. (k. 1, tl. 170-174). Hageja esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. (k. 1, tl. 178-182).
4.Tartu Ringkonnakohtu 18.01.2019. a otsusega tühistati Viru Maakohtu 29.06.2018 otsus ning tsiviilasi saadeti menetluse jätkamiseks Viru Maakohtule (k. 1, tl. 198-201).
MAAKOHTU OTSUS
5.Viru Maakohus mõistis 11. novembri 2019 otsusega kostjalt I välja hageja kasuks 51765 eurot, sh põhivõla 34510 eurot ja viivise 17255 eurot. Kostja II menetluskulud jäeti hageja kanda. Hageja menetluskulud jäeti 75,5% ulatuses kostja II kanda. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ja kostja I vahel sõlmiti 07.01.2013 laenuleping 35 000 euro laenu saamiseks, tähtajaga kuni 30.06.2013. Puudub vaidlus selles, et lepingust tulenev intress moodustas 6% tagastamata osalt, intressi maksmise tähtaeg oli 30.06.2013,
intressi võis maksta igakuiste maksetena või ühekordse maksena hiljemalt 30.06.2013 (lepingu p. 2.3). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et vastavalt lepingu p-le 3 kohustus kostja I tasuma viivist 0,05% päevas põhinõudelt iga viivitatud päeva eest. Vaidlustamata on asjaolu, et 06.01.2014 kokkuleppega muudeti laenulepingut ning kokkuleppe kohaselt oli laenu ja intresside tagastamise/maksmise tähtajaks 06.07.2014, lepingust tuleneva intressi ja viivise määrad ei muutnud. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 07.01.2013 hagejalt saadud laen on kostja I poolt tagastamata. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja poolt kostjate vastu esitatud nõuded on aegunud või mitte, ning kas kostja II on vastutav hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingu ning sellest tuleneva kokkuleppe täitmise eest, ning kas kostja II on tekitanud kahju hagejale. VÕS § 76 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 8 lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Kostja I nõustus sellega, et hageja ja kostja I vahel oli 07.01.2013 sõlmitud laenuleping ning antud lepingut oli pikendatud 06.01.2014 kokkuleppega, mille kohaselt saabus laenu tagastamise tähtaeg 06.07.2014. Kostja I nõustus ka sellega, et laen on tagastamata, samas on kostja I tasunud täies ulatuses intressid, mida on tasunud nõutavast rohkem 2100 euro võrra. Hageja nõude 07.07.2014 kulgema hakanud aegumistähtaeg katkes ja algas uuesti (TsÜS § 158 lg 1) nii 19.01.2015 kui ka 17.08.2015, mil kostja I tegi hagejale makseid seoses vaidlusaluse laenulepinguga. Järelikult ei olnud hagi esitamise ajaks 07.12.2017 möödunud kolme aasta pikkune aegumistähtaeg. Kuna kostja I ei ole 07.01.2013 laenulepingu ja 06.01.2014 kokkuleppe sõlmimist vaidlustanud, kostja I ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid võlgnevuse kohta (sisuliselt viitas kostja ainult aegumisele, 21.03.2019 esitatud vastuses vaidlustas kostja I osaliselt ainult viivisenõuet), samuti ei ole kostja I tõendanud, et on laenujäägi 34 510 eurot (hageja arvestas osaliselt põhivõlgnevuse katteks 01.08.2013 tasutud intressimakse) hagejale tasunud, siis hageja põhinõue summas 34 510 eurot on põhjendatud ja kuulub kostjalt I väljamõistmisele. Kuigi hagejal on õigus VÕS § 113 lõike 1 alusel esitada kostja I vastu viivisenõue, on hageja käitunud hea usu põhimõtte vastaselt TsÜS 138 mõttes. Poolte vahel 07.01.2013 sõlmitud laenulepingust ning 06.01.2014 kokkuleppest tulenev nõue muutus hageja jaoks sissenõutavaks alates 07.07.2014, kuna kokkuleppest tulenevalt oli kohustuse täitmise tähtajaks 06.07.2014. 06.03.2017 esitas hageja kostjatele teatise võlgnevusest ning andis tähtaja selle tasumiseks kuni 14.03.2017. Inkassofirma esitas kostjatele võlateatise 12.07.2017 ja hagihoiatuse 24.07.2017, andes tähtaja nõude täitmiseks kuni 28.07.2017. Hagi on kohtule esitatud 07.12.2017, so 3 aasta ja 5 kuu möödudes pärast nõude sissenõutavaks muutumist. Antud juhul on tegemist pahatahtliku hagi esitamise viivitamisega ja viivise kunstliku suurendamisega selleks, et oleks võimalik esitada kostjate vastu võimalikult suur viivise nõue. Kui hageja oleks esitanud hagi pärast nõude sissenõutavaks muutumist, oleks väljamõistetava summa suurus olnud oluliselt väiksem. Mõistlik ja piisav ooteaeg oleks hagejal olnud ca 3-4 kuud, antud juhul on tegemist põhjendamatult pika viivitamisega. Maakohus vähendas viivist VÕS § 162 lg 1 alusel 17 255 euroni.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 2, millega maakohus jättis hageja solidaarse põhinõude 34 510 eurot ja lisanduva viivise nõude summas 30 240 eurot kostja II vastu rahuldamata, ja resolutsiooni punkti 3 osas, millega kohus jättis hageja lepingujärgsete viiviste nõude 12 985 eurot kostja I vastu rahuldamata. Hageja palub saata tühistatud osas asi maakohtule uueks läbivaatamiseks või teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi täielikult rahuldada ja jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Maakohus rikkus põhjendamiskohustust (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8), jättes välja toomata, miks kohus ei nõustunud hageja esitatud väidete ega neid kinnitavate tõenditega. Maakohus ei ole hinnanud sisuliselt hageja esitatud selgitusi, tõendeid ja taotlusi. Maakohus on pelgalt nõustunud kostjate edastatud seisukohtadega. Maakohtu otsusest ei selgu, millele tuginedes on maakohus jõudnud järeldusele, et hageja nõue kostja II vastu on alusetu. Maakohus on teinud tõenditest ja faktilistest väidetest ebaõiged järeldused ning jätnud tähelepanuta kohased Riigikohtu lahendid. Maakohus ei arvestanud, et kostjad käitusid pahatahtlikult. Kostja I asus eitama laenukohustust. Samuti ei ole kostja I kajastanud enda 2013, 2014, 2015 ja 2016 majandusaasta aruannetes, et ettevõttel oleks pikaajalisi või lühiajalisi laenukohustusi summas, mille on hageja kostjale I andnud. Rikutud on raamatupidamise korraldamise kohustust ja on teadlikult jätnud majandusaasta aruannetes kajastamata poolte vahel sõlmitud laenulepingust tuleneva kohustuse 35 000 eurot. Laenukohustuse mittekajastamine nelja aasta vältel on käitumine tahtlikult heade kommete vastaselt. Kostja II on rikkunud hageja omandisarnast õigust, põhjustades sellega hagejale varalise kahju (VÕS § 1043). Maakohus jättis alusetult välja nõudmata kostja I arvelduskonto väljavõtte, millega hageja soovis tõendada, et kostja II kasutas saadud laenu isiklikuks otstarbeks. TsMS § 236 lg 2 kohaselt, kui tõendit esitada sooviv menetlusosaline ei saa tõendit ise esitada, võib ta taotleda kohtult tõendite kogumist.
5.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu. Vastuse kohaselt ei ole hageja põhjendanud, milles seisnes põhjendamiskohustuse rikkumine. Tartu Ringkonnakohus asus 18. jaanuari 2019 otsuse punktis 13 seisukohale, et senises menetluses esile toodu põhjal puudus õiguslik alus hagi rahuldamiseks kostja II suhtes. Kostjal II puudus lepinguline suhe hagejaga. Väär, tõendamata ja asjasse puutumatu on hageja väide, et kostja II kasutas laenu isiklikuks otstarbeks. Maakohus jättis õigesti kontoväljavõtte välja nõudmata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud jätab ringkonnakohus hageja kanda ning mõistab hagejalt välja solidaarselt kostjate kasuks 300 eurot menetluskulude katteks.
7.Ringkonnakohus märgib esmalt, et maakohus rikkus TsMS § 442 lõiget 7 ja 8, kuna menetlusosaliste seisukohad olid kajastatud lisaks otsuse kirjeldavale osale ka otsuse põhjendavas osas, samuti olid menetlusosaliste ja kohtu seisukohad esitatud läbisegi. Otsuse kirjeldavas osas märgitakse loogilises järjekorras lühidalt ja olulist sisu esile tuues esitatud nõuded ja nende kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid (TsMS § 442 lg 7). Otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas (TsMS § 442 lg 8). Seega pidanuks maakohus menetlusosaliste seisukohad lühidalt esitama otsuse kirjeldavas osas, mitte põhjendavas osas. Asjaolude uus ja täiendav refereerimine otsuse põhjendavas osas ei ole vajalik ega kooskõlas menetlusõiguse normiga. Siiski pole tegu sellise menetlusnormi rikkumisega, mis tooks kaasa maakohtu otsuse tühistamise või teistpidise otsusega tegemise.
8.Maakohus leidis õigesti, et kostja II ei vastuta hageja ees. Kostjal II ei ole lepingulisi suhteid hagejaga, samuti ei anna alust kostja II suhtes hagi rahuldamiseks hageja väide, et kostja II kasutas laenu isiklikuks otstarbeks. Esitatud kujul ei ole nõue kvalifitseeritav ÄS § 187 järgi, mille lõige 4 võimaldab nõuda kahju hüvitamist osaühingule (kostjale I), mitte aga võlausaldajale endale. Selle sätte alusel on võlausaldajal õigus nõuda võlgniku vara suurendamist, esitades kahju hüvitamise hagi võlgniku juhatuse liikme vastu võlgniku kasuks (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-129-14, p 16). Seega ei ole hagejal võimalik ÄS § 187 järgi nõuda raha väljamõistmist endale. ÄS § 187 alusel esitatava nõude eelduseks on asjaolu, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi osaühingu ees ning sellega tekitanud varalist kahju osaühingule.
9.Nõue kostja II vastu ei kuulu rahuldamisele ka VÕS § 1043 jj järgi. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise (vt ka RKTKo nr 3-2-1-101-16, p 15; RKTKo nr 3-2-1-3816, p 11). Hageja ei ole tõendanud endale kahju tekkimist, kuna tal on nõudeõigus samas ulatuses kostja I vastu. Samuti ei anna alust VÕS § 1043 kohaldamiseks hageja väide, et kostja I ei ole kajastanud hageja nõuet enda raamatupidamisdokumentides. Teise isiku raamatupidamiskohustuse täitmine või mittetäitmine ei muuda hageja ja kostja I lepingu sisu ja nõude ulatust. Õigusvastast kahju ei põhjusta ka see, millisel viisil kostja I laenu kasutab. Isegi juhul, kui kostja I andis raha edasi kostjale II, ei tekita see automaatselt hagejale kahju. Samuti ei ole laenu edasi andmine teisele isikule laenulepingu (VÕS § 396) rikkumine, kuna laenusaaja võib laenu vabalt valitud eesmärgil kasutada, kui ei ole lepitud kokku teisiti. Ringkonnakohus sedastab, et hageja võttis tagamata laenu andmisega märkimisväärse krediidiriski, mispärast võib laenu tagasi saamine olla raskendatud. Kuna laenu ei taganud käendus või asjaõiguslik tagatis, ei saa seda tagasi nõuda kolmanda isiku (kostja II) vara arvel.
10.Maakohus jättis õiguspäraselt välja nõudmata kostja I arvelduskonto väljavõtte ega rikkunud sellega menetlusõiguse norme. Kui tõendit esitada sooviv menetlusosaline ei saa tõendit ise esitada, võib ta taotleda kohtult tõendite kogumist (TsMS 236 lg 2). Seejuures tuleb aga arvestada seda, et taotluse saaks TsMS § 238 lg 1 järgi rahuldada vaid siis, kui kogutav tõend on asjakohane ja lubatav. Kostja I arvelduskonto väljavõte ei ole asjakohane tõend, kuna hageja laenulepingust tulenevat suhet ei mõjuta see, kuidas kostja I laenu kasutas.
11.VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Tegu on kohtu kaalutlusotsusega, kuhu sekkub kõrgema astme kohus vaid siis, kui madalama astme kohus tegi kaalutlusvigu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus põhjendas viivise vähendamist, leides, et viivis on ebamõistlikult suur, ning tehtud kaalutlus on kooskõlas materiaal- ja menetlusõigusega.
12.Ringkonnakohus jätab apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda, kuna apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Hageja menetluskulud ringkonnakohtus olid 2 139,50 eurot (sh riigilõiv 1100 eurot), kostjate menetluskulu oli 300 eurot. Kostjate menetluskulu ringkonnakohtus 300 eurot on vajalik ja põhjendatud ning kuulub väljamõistmisele. Kostjad taotlesid TsMS § 177 lg 4 alusel hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni välja mõista viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.